Elli ütevoori1 vanaimäkene ja' täl ol'l nelli hanikõist. Täl olõ-õs kar'usõkõist2 ja' läts otsma. Läts, läts, kooni3 sai jänesikesega kokko.
"Tere, vanaimäkene!"
"Tere, tere, pojakõnõ!"
"Koes4 sa läät?"
"Lää kar'usõkõist otsma."
"A' võta minnu!"
"Kui5 sa laulat ka?"
"Huhhuu, huhhuu!"
"Või', jänesikene, sa' hirmutat ar' kõik mu hanikõsõ6!"
Paabakõnõ7 läts jalki8 edesi kar'ust otsma. Läts, läts, kooni tul'l susi vasta. Susi ütel ka niisama: "Tere, vanaimäkene!"
"Tere, tere, pojakõnõ!"
"Koes sa läät?"
"A' kar'ust lää otsma."
"Võta minnu."
"Kui sa laulat ka?"
"Auu-auu-auu!"
"Või', pujakõnõ, saa-ai'9 sust, sa hirmutat ar' mu kar'akõsõtõprakõsõ."
Paabakõnõ läts jalki edesi, kooni sai kahrukõsõga kokko. Kahr ütel ka: "Tere, paabakõnõ!"
"Tere, tere, pojakõnõ!"
"Koes sa läät, koes jovvat, paabakõnõ?"
"Kar'usõkõist lää otsma."
"A' võta minnu kar'usõst!"
"Kas sa' mõistat laulta ka?"
"Mõista kül'!" ütel kahr.
"Noh, laula sis!"
"Uuhh - huh-huh!" tek'k kahr.
"Uu', kul'la' pojakõnõ, saa-ai sust midägi, sa hirmutat mu kar'akõsõ kõõ10 mõtsa ar'." Paabakõnõ nakas' jalki edesipoolõ minemä.
Läts, läts, kooni tul'l rebäsekene vasta.
"Tere, vanaimäkene!"
"Tere, tere, pojakõnõ!"
"Koes sa' läät, koes jovvat?"
"A kar'usõkõist om väega vaia ja no' lää otsma."
"Võta sis minnu kar'usõst, ma mõista ja olõ ka jo' kaitsnu hannõ11."
"A kuis sa laulat ka?"
"Kireli-karõli,
kaidsa karja mäe otsah,
kireli-karõli,
kaidsa karja mäe all,
kireli-karõli!" laul' repän.
Paabakõsõlõ väega miil'dü rebäse laul ja nakas' kutsma ja rebäsega kaupa tegemä. Paabakõnõ lubasi aestagast12 üte hanikõsõ ja' kanakõsõ. Repän ol'l ka tuuga rahu ja' läts karja kaitsma ja' laul':
"Kireli-karõli,
kaidsa karja mäe pääl,
kireli-karõli,
kaidsa karja mäe all,
kireli-karõli!"
Paabakõsõlõ väega miil'dü rebäse laul ja' käve kõõ väl'la kaema ja' kullõma timä laulu.
Repän joostõli13 mäe otsa ja mäe ala ja laul' umma laulu ja' sei arki14 üte hanikõsõ. Tul'l õdagukõnõ15 ja rebäsekene ai uma kar'akõsõ kodo. Paabakõnõ küsse: "Rebäsekene, pojakõnõ, koh16 neläs' hanikõnõ om?"
"Oo', paabakõnõ, tuu hanikõnõ jäi vette soptama-loptama, hal'ast17 hainakõist haardma."
"Hüä', pojakõnõ, hüä'," ütel paabakõnõ.
Tõõsõl pääväl läts rebäsekene jalki karja kolmõ hanikõsõga ja laul':
"Kireli-karõli,
kaidsa karja mäe otsah,
kireli-karõli,
kaidsa karja mäe all,
kireli-karõli!"
Paabakõsõlõ väega miil'dü timä laulukõnõ ja' käve alati väläh umma kar'usõkõist kullõmah ja ol'l väega hüä miil. Repän joostõli mäe otsa ja mäe ala ja laul' umma laulu. Tõõsõl pääväl repän sei jo' tõõsõ hanikõsõ ar'. Tul'l õdagukõnõ ja rebäsekene läts lauluga uma katõ hanikõsõga kodo ja' laul'. Paabakõnõ juus'k jalki väl'lä vasta: "Kul'la pojakõnõ, koes sa' no kolmanda hanikõsõ olõt jätnu?"
"Oo', vanaimäkene, tuu jäi tsuklõma-puklõma18, hal'ast hainakõist haardma." Ja nakas' jalki laulma.
Vanaimäkesel ol'l hüä miil ja ütel: "Hüä', pojakõnõ, hüä'."
No' ütel repän vanaimäle: "Vanaimäkene, minnu kutsute tarõ otsa ristjatsile, kas lasõt minnu?"
"Min-no mine', mast ma' keelä19, võta minnu-ga."
"Ma' lää ütsindä' õnõ20."
Repän läts ka väl'lä ja rungõ21 tarõ pääle. Sääl tarõ pääl ol'l paabakõsõl länigukõsõ täüs võisind22. Repän pan'd tuud poolõ nahka ja tul'l kõrra ao peräst23 maaha ja läts tarrõ.
"No mis ristipojal vai ristitütrel nimi-ga sai?"
"Alõn'g24."
"Vui, määne andsak25 nimi! Säänest olõ-õi viil kunagi kuulnu'."
Tõõsõl hummogul vai kolmandal pääväl läts repän jalki jo' karja uma katõ hanikõsõga. Repän karas' ja' laul':
"Kireli-karõli,
kaidsa karja mäe otsah,
kireli-karõli,
kaidsa karja mäe all,
kireli-karõli!"
Vanaimäkesel jalki ol'l väega hüä miil uma kar'usõkõsõ pääle ja' tõi tälle paremba' palakõsõ süvvä. Repän tehnäs'26 ja laul' viil parembahe:
"Kireli-karõli,
kaidsa karja mäe otsah,
kireli-karõli,
kaidsa karja mäe all,
kireli-karõli!"
Paabakõnõ läts ar', ni' repän võt't ka kolmanda hanikõsõ kinni ja' sei arki. Tul'l õdagukõnõ ja' repän ai' jalki uma kar'akõsõ kodo ja laul':
"Kireli-karõli,
kaidsa karja mäe otsah,
kireli-karõli,
kaidsa karja mäe all,
kireli-karõli!"
Paabakõnõ ka kuul'd õnõ, ni' juus'k väl'la kar'akõsõlõ vasta. Timä näk'k, õt üt's hanikõnõ ol'ki järge jäänü, ja ütel rebäsele:
"Kul'la kar'usõkõnõ, koes sa' no' tõõsõ hanikõsõ ja tõprakõsõ olõt pandnu?"
"Vanaimäkene, murõhtagu-i27 midägi, tõõsõ' jäi' mõtsa, vette soputama-loputama, hal'ast hainakõist haardma."
Vanaimäkene jalki us'k ka' umma kar'usõkõist ja kuts tarrõ süümä. A' repän ütel: "Kul'la vanaimäkene, lää-i' ma süümä, minnu kutsuti täämbä ka ristjatsile, ma' lää sinnä."
"Mine no' mine', pojakõnõ, võta minnu-ga' üteh!"
"Ma lää ütsindä õnõ."
Repän läts ka väl'lä ja ronõ tarõ pääle üles ja' nakas' võidu28 süümä. Sei, sei seeni, kooni kõõ ar'. Hüäkene kül', repän ronõ-ga' maaha ja läts tarrõ. Paabakõnõ küsse: "Noh, pojakõnõ, kuis ristilatsõ nimi ka sai?"
"Lõpõn'g29."
"Võõi, määne andsak ja' pokan'30 nimi, säänest olõ-õi ma viil kelgi kuulnu."
Tul'l neläs' pääväkene ja' repän läts jalki uma kar'akõsõga mõtsa, no' ol'l õnõ üts hanikõnõ jäänü. Repän laul' ja ol'l:
"Kireli-karõli,
kaidsa karja mäe otsah,
kireli-karõli,
kaidsa karja mäe all,
kireli-karõli."
Paabakõnõ juus'k jalki mäe otsa kullõma ilosat laulu ja' kar'usõkõsõlõ süvvä tuuma. No' sei' repän ar' jo' perämätse hanikõsõ.
Tul'l õdagukõnõ ja repän läts jo' ütsindä kodo. Olõ-õs imp31 ütte hannigi ja laul':
"Kireli-karõli,
kaidsa karja mäe otsah,
kireli-karõli,
kaidsa karja mäe all,
kireli-karõli!"
Paabakõnõ kuul'd õnõ, ni' juus'k jalki väl'lä kar'usõkõsõlõ vasta. No' näk'k paabakõnõ, õt olõ-õs imp üttegi hanikõist ja timä küsse: "Kar'usõkõnõ, pojakõnõ, koes sa hanikõsõ olõt pandnu?"
"Oo', vanaimäkene, murõhtagu-i midägi, kui ma' hummõn32 aja' kõik kodo. No' jäi nimä' mõtsa siplõma-soplõma, hal'ast hainakõist haardma."
Paabakõnõ ol'l ka rahu ja' lätsi tarrõ. No' läts repän sängü' ja' nakas' väega oih'kma33 ja' käändlemä üte küle päält tõõsõ pääle. Paabakõnõ hiitü34 väega ar' ja läts mano ja küsse: "Mis sul viga om, pojakõnõ, mis haigõ?"
"Ooh, kõtt om väega haigõ, ma' ar' koolõ35."
"Peläku-i36, pojakõnõ, ma ar' sütüdä37." Ja nakas' lugõma:
"Halu harakalõ,
musta tsirgulõ mulgu pääle,
kassilõ keele pääle,
pinile perse pääle,
varõsõlõ vasarõ38 pääle!"
"Avida-i tuu midägi, vanaimäkene, kütä mullõ innemp sanna39 ja vihu minnu häste."
Vanaimäkene kullõl ja küt't ka sanna rebäsele ja' nakas' timmä vihtma. Paabakõnõ viht, viht, kooni rebäsele sai väega kuum. No' läts repän väl'lä jaahutama. Timä läts ka sanna akna ala ja' ütel: "Laku perst, paabakõnõ'! Ma' sei ar su hanikõsõ, ni' sei võisipiimä tarõ päält!" Ja pagõsi40 arki mõtsa.
Paabakõnõ juus'k ka' ruttu sannast väl'lä ja nakas' rebäst sõimama ja ikma41.
Olõ-õs midagi tetä, paabakõnõ jäi ilma umist hanikõisist, võiust ni' vei sannagi viil rebäse.
Repän pagõsi mõtsa, puhas' puhmu all42 ja' naar'd.
1 elas kord
2 ei olnud karjasekest
3 kuni
4 kuhu
5 kuidas
6 hanekesed
7 eidekene
8 jälle
9 ei saa
10 kõik
11 hanesid
12 aasta eest
13 jooksis (edasi-tagasi)
14 äragi
15 õhtukene
16 kus
17 haljast
18 suplema
19 või ma keelan
20 aga, siiski
21 ronis
22 võid
23 natukese aja pärast
24 algus
25 milline veider
26 tänas
27 ära muretse
28 võid
29 lõpp
lõpetus
30 inetu, kole
31 polnud enam
32 homme
33 ohkima, oigama
34 kohkus
35 suren
36 ära karda
37 ravin, arstin
38 noka
39 sauna
40 pages, põgenes
41 nutma
42 puhkas põõsa all
S 16030/45 (5) Setu, Vilo v., Alaotsa k. - Th. Kõivastik < Ustinja Kõivastik (1929). - AaTh 37*+15 (Rebane hanekarjas + Petlik varrulkäimine). Selline kontaminatsioon on tuntud Lutsis ja Setus (16 t.). Mt. 37* - vähemalt 24 t., mt. 15 - ca 60 t. Levik ülemaaline. Esinevad kontamineeritult veel muudegi loomamuinasjuttudega (mt. l+14; 153+15; 37+15; 37*+15+154; 37+15+2+3+4; jt.).