Kord läksid
õlekõrs, süsi ja uatera reisima, sest kes palju
käinud, see ka palju näinud.
Nemad olid juba
mitmed külad ja vallad läbi käinud ja juhtusid ühe oja juurde. Siin hakkasid
nemad nõu pidama, kuda üle oja saaks. Õlekõrs ütles:
"Lase mina heidan risti üle oja, siis minge teie üle ja tõmmake mind ka üle."
Kuda mõeldud, nõnda ka tehtud. Õlekõrs heitis risti üle
oja, nii kui rahvas palgid seadavad, et jala üle võib
saada. Ja süsi oli, kes kõige enne üle läks minema.
Kui tema
juba poole purde peale sai, vaatas ta tagasi, mis uatera
kaldal teeb. Aga õlekõrs põles katki ja süsi kukkus vette ning hakkas susisema.
Uatera, kes kaldal oli, naeris nii, et lõhki läks.
Aga selle
õnnetuse juurde juhtus üks rätsep ja õmbles musta niidiga lõhe kinni.
Sellepärast on nüüd kõigile uateradele must joon
saanud.
H III 21,
352/3 Laiuse - K. Taras (1895). - AaTh 295 - 4 t.
Tuntud Ida-Eestis (Iisaku, Laiuse, Nõo, Setu). Vrd.
A. Grenzsteini
lauluga "Viisk, põis ja õlekõrs".