Ütskõrd ellevä'1
suurõh mõtsah väikoh majakasõh kikas kanaga'.
Kana ol'l kotoh ja tekk kodosit töid, a' kikas käve mõtsah ja otsõ vaglakaise2
ja kõkkõ3 söögi kraame.
Ütskõrd tõi timä õigõ ramset4 vaglakaise ja käsk kanal ar'
kiitä'5, eis6 läts jäl' otsma. Kana kiitke' vagla' ar', maits liime7,
liim ol'l hüä. Maits sako8, sago viil
paremb ja sei ar'ke9.
No' tul'l kikas kodo jäl', hulga vaglakaise kor'at10.
"Noh, tuu'
mullõ ka' süvvä'," küsse kikas.
"A' anna' mullõ
andest, ma' maidsi liime, liim ol'l
hüä. Maidsi ka' lihha, liha viil paremb, ja ar'ke' sei," ütel
kana.
"Noh ko' ar' seit ni'
seit, a' keedä' no' neo' ar', ma lää
käü otsi viil, a' ar' sa'
naid ka' ar' söögu'."11
Kikas lätske'
eis jalke' kolmadat kõrda mõtsa vaglakaise otsma.
Kana pandke'
vaglakasõ' kiimä. No' maits timä jälke' liime, liim ol'l hüä. Maits
sako, sago viil paremb, ja sei kõik ar'. Kikas tul'l jälke' kodo ja küsse süvvä', a' kana ütel: "Pada lats väiga' kõvastõ kiimä ja ai kõik ar' [üle]
paaveere12 vällä."
No' sai kikas õkva pahatsõst13
ja ütel: "A' kae' sa' no' häste,
õt sa ar' süü-i' vai üle paaveere vällä lasõ-i', vet ma'14 ka
taha süvvä'!"
Kana lubasege',
õt ta kaes häste perrä15.
Kikas läts
jäl' mõtsa vaglakaise otsma.
Kana pand nuuke'16 vagla'
kiimä. Ko' vagla' ar' keedetö', maits
kana jälke' liime, liim ol'l hüä.
Maits sako, sago viil paremb, ja sei jälke' kõik ar'. No' nakas timä pelgämä17, õt ma'
no' kikka käest õks18 saa. Mis ma no' timäle
jälke' petä19?
Pal'lo aigo mõtõl kana, a' es lövvä' õks hüäd
põhjust. Viimäte siske' tul'l täl hüä
mõtõ' päähä, õt ma' säe kõik kraami kokko ja' ko' kikas tulõ, sis naka
eis pakko20 ja tänidä
kikkallõ ka', õt sõda tulõ. No' nakaske' kana asjo kokko säädmä.
Ko' asa' ar' kõik kokko säedö olliva, nägi kana kikast mõtsa puult tulõvat. Timä juuske'21 tarõst vällä uma kraamiga' ja nakas tännö22: Sõda tulõ,
sõda tulõ!"
Kikas küsse:
"Kes kuuld, kes näk'k23?"
Kana tänit
jäl' vasta: "Eis kuuli, eis näi!"
No' nakas
ka' kikas pakko. Nii pagõseva'24 nimä' suurt mõtsa pite õks kõgõ
edese25. Edimält trehvö26 nääle
vasta rebäne, kes ka sääl johto olõmah.
"Noh, külämehe',
koes27 tii' läät?"
küsse rebäne.
"Sõta
pakko28," ütel kikas.
Rebäne küsse jäi': "Kes kuuld, kes näk'k?"
Kana ütel:
"Ma' eis uma kõrvaga' kuuli
ja eis uma silmäga' näi."
Rebäne tul'l ka' näidega' üteh sõta pakko.
No' lätsiva' nimä' kolmõkeske
edese. Sis tul'l nääle vasta susi. Susi küsümä:
"Noh, külamehe', kohe tii läät?"
"Sõta pakko," tänitivä' kõik kolmõkeske.
Susi küsse
jäl': "Kes kuuld, kes näk'k?"
Rebäne ütel: "Kana eis uma silmäga' näk'k,
uma kõrvaga' kuuld."
Susi kah sõta pakko. No' lääva jo' neläkeske edese.
No' tulõ nääle vasta kahõr29. Kahõr küsümä: "Noh, külamehe',
kohe tii' läät?"
"Sõta pakko", tänitivä' kõik hulgahna'30.
Kahõr küsse jäl': "Kes kuuld, kes näk'k?"
"Kana kuuld, kana näk'k," ütel rebäne.
No' tul'l
nääle ka' kahõr seldsimehest,
sõta pakko. Nii räntsevä'31
nimä' pal'lo maad edese puuljoostõh.32
Viimäte tul'l näile suur nälg kätte. Kost
süvvä' saia'? Üttege' küllä ka' ei olõ lähkoh33.
Sis löüse rebäne hüä nõu. Timä ütel: "Vot
seldsimehe', kui34 mii' saamõ' süvvä. Ma' tiiä siin lähkoh üte havva35.
Sinnä' hauda lääme' sisse
ja nakamõ' jorro ajama. Kel
kõõne36 lühemb joro,
tuu sööme' kõõne inne37
ar'."
Kana kikkaga' olliva'
küll vasta, aga tõõsõ olliva
puult, ni' lätsiväke'
hauda. No' nakseva' jorro
ajama. Edimätse joro aigo ol'l kanal kõõne lühemb joro,
ja süüde38 kana ar'.
No' istõva'
jälke nimä' pal'lo aigo ilma söömätä. Piage' tul'l jälke' nälg kätte. Mõtlõsõ', õt mis no' nakamõ' jäl' tegemä.
Es avida' ka' no' muu nõo, ko nakseva jorotama.
Joroteva kõrra aigo39 ja viimäte lõppe kikkal joro otsa,
a' rebäsel ol'l viil kõõne pikemb joro.
Süüde ka' kikas ar'. Nii saiva'
edimätse' sõapakõja' otsa.
No' nakseva'
nimä kolmõkeske - kahõr, susi ja rebäne - jorro ajama. Aiva' jo' õigõ pal'lo aigo
jorro. Rebäsel nakas joro jo'
otsa minemä. Ni' lätske' otsa, a' rebäne ol'l ni' kavval,
õt ko' joro
lõppe, nakas timä korraga
töist jorro ajama. No' lõppe edimält
kahru joro ar'. A' kuis naada'40 kõõne
suurõmbat süümä, timä om jo'
kõvõmb ja timä ei lasõ' hinnast kuige'41 ar'
süvvä'. Sis ütel rebäne soelõ
hil'lokaistõ42 kõrva sisse, õ't: "Sa'
mine' tii' mu hand likõst43
ja mine' kahru taadõ44. Ma' jöörädä45
hanna liivaga' kokko ja lää müüda kahrust. Ko ma' timäle lähkohe
saa ja hannaga silme pite
anna, sis sa' karga' tälle
tur'o46 pääle ja tõmba' timäl kaal maalõ47."
Nii teiväke'48 ja tapiva' kahru ar'.
Kahro sai näile õigõ kaugõst49 süvvä',
a' rebäne ol'l kavalamb ja
kisk kõgõ kahru sooliket hindälle perse ala. Susi aga' sei
kõgõ kõtu täüs, es mõtlõgi, et kunage liha otsa lätt50. Peräst
lõppege' süük otsa. Istusõ,
istusõ hulga aigo jo' ilma söömätä'. Peräst ütel susi, õt: "Ma' taha süvvä jo'."
A' rebäne ütel: "Kost ma' sullõ süvvä võta?" Pand käpä perse ala,
segäse pal'lo aigo ja tõmmas ka' üte sooligo perse alt vällä. Susi küüsümä: "Kulla sõbõr, kost sa
neid sait?"
"A' kost muialt
ko' [---] tõmpse üte sooligo vällä."
Susi kah [---] nakas
soolikot otsma. Ots, ots ja
nakas peräst väiga kõvastõ tännö.
"Noh, mis häda?" küsse
rebäne.
"A' väiga' halus51 om," ütel susi.
"Jaah, pal'loge'
mis halus, a' kuis mul ei olõ halus," ja pand käpä jälke perse ala. Tõmmas ka
üte sooligo vällä ja ütel: "Näeh, kuis mul olõ-õi halus."
Susi otso
töist kõrda ja löüsege'52 üte, võtke'53
ka kinni, ja tõmmas vällä.
No' pand susi kõvastõ tännö
ja visas hindä küle pääle pikäle maalõ.
Nii täniteh ja kääneldeh
lõppe susi ar'. No' sai rebäsel
hää miil, et täl vikur nii häste korda läts. Pallost aost54 sai rebäsele
ütsindä' soe lihha süvvä'.
Viimäte tul'l kevväi55 ja rebäsel
nakas havvah jo' ikäv. Timä
mõtõl, õt kuis saasi ma' vällä. Ütel pääväl näk'k
timä rästäst üle havva lindavat. Rebäne hõigas kõvastõ:
"Hõi, rästäs, tulõ siiä', ma taha sullõ veid'okasõ kõnõlda'!"
Rästäs linnas56
kõrraga sinna' ja istõ havva veere pääle.
"Kulõ, rästäs, mis ma sullõ ütle: ko' sa' mullõ nii pal'lo purru siiä ei kanna', ko' ma vällä saa, sis ma süü su' ni57 su puja'58!"
Rästäs lubase kah ja kandke' nii pal'lo
purru, ko haud täüs sai. No
ütel rebäne räställe: "Ko sa' mullõ nii pal'lo ei tii, ko' ma kõtutäüt
putro saa-ai süvvä', sis ma süü su' ni su puja'."
Rästas jälke' hädäh,
kost võtt timä nii pal'lo putro. Kõrraga' nägi rästas ütte
naist hobõsõga' tulõvat ja perä pääl59 suur livvatäüs60 putro. Tuu naane
läts kaejatsilõ61. Rästäs
linnas hobõsõ looga pääle, naane läts hobõsõ
looga päält rästäst maalõ lüümä62, rästas jälke' hobõsõ
perse pääle. Niimuudo ol'l naane rästa kaitsmisega' suurõh tüüh63 ja es panõ
tähelege', kunas rebäne pudrulivva perä päält ar' võtt.
No' ütel rebäne jäl': "Ko
sa' mullõ nii pal'lo ei tii', ko ma kõtutäüt
kallo süvvä' ei saa', sis ma süü su' ja su puja'."
Rästäl jälke'
muud tetä', ko läts jäl' otsma,
kost saa kallo rebäsele. Näk'ke' üte kalamehe tulõvat. Rästäs linnas jälke' hobõsõ looga
pääle, kalamiis räställe piidsaga' lüümä, rästäs jäl'
lindas hobõsõ perse pääle. Nii ol'l ka kalamiis rästaga hädäh, a' rebäne pill64 mutko kallo õnnõ65 maaha. Ko' rebäsel kallo
külalt maalõ pillut, jätt ka rästäs lindlõmise maalõ. No' sai rebäne kallo kah viländ66
süvvä.
A no' tahtsõ
rebäne viil naarda', ja ütel räställe: "Ko sa' mullõ nii pal'lo ei tii, ko ma' viländ naarda'
ei saa', sis süü ma su' ni
su puja'."
Rästäs lätske' jäl' kaema, kost rebäsele naarda' saasi' tetä'. Löüsege'
üte rihe, koh naase' riiht pessivä'67. Timä
läts, kuts rebäse kaema. Rebäne jäi nulga taadõ kaema68, a' rästäs
linnas üte naase pää päält tõõsõ naase pää pääle. Naisil läts
süä täüs, õt mis seo rästäs siin vilbõllõs69
ja nakseva' kuutõga'70 rästäst
takah ajama. Rästäs linnas
üte naase pää pääle. Tõõnõ naane ko'
and koodiga', ni lei tõõsõ naase pikkä71 maalõ.
A' rebäne naard, ko rebäne naard
ni-t kõtto pidi kinni.72
Rebäse naaro kuuliva'
küläsõska'73. Küläsõska' joosiva' hulgakeske rihe poolõ. Rebäne
näk'k, õt hulga küläsõsko tulõ, pand ka mõtsa poolõ juuskma.
Piaaigo olõs rebäne kätte saanu', a õnnõst74 ol'l mõtsa veereh
üts koobas ja rebäne juusk sinna' sisse.
No' nakas rebäne ummi75 silme käest küsümä:
"Silmä', mis tii' teit?"
"A' mii' kaimõ',
ko' õgvõmbehe mõtsa saasi'."76
"A' jala', mis tii'
teit?"
"A' mii' kaimõ',
ko kõvõmbehe joosta' saasi', õt küläsõska'
järge jõvvase-s 77."
"Kõrva', mis tii'
teit?"
"Mii' kuulseme', ku kavvõh78
küläsõska' omma', õt nä järge jõvvase-s."
"A' hand,
mis sa teit?"
"Ma haari
ütte kivvi79, haari tõistõ
kivvi, õt rebäne ni kõvastõ joosta saasi-is80
ja küläsõska' järge jõvvase'."
No' sai rebäne
hanna paale väiga' vihasõst
ja ai hanna mulgust vällä:
"Küläsõska', nahkõh81 hand,
küläsõska', nahkõh hand!"
Küläsõska' võtivake' hannast kinni ja tõmpseva' rebäse handa piti vällä.
No' võtiva' küläsõska' rebäse käsile. Nimä' kisivä' rebäse mitmite tükä katske82,
nii et rebäsest midäge
järge es jää'.
Niiviise sai rebäne kõõ hannaga'
üteh otsa; timä mõtõl küll, õt küläsõska' hanna õnnõ83
võtva', a' küläsõska' võtiva'
ka rebäse hindä kinni.
Niimuudo saiva' kõik sõapakõja' hukka.
1 elasid;
2 otsis ussikesi;
3 kõiksugust;
4 rammusad;
5 ära keeta;
6 ise;
7 maitses leent;
8 paksu;
9 sõi äragi;
10 korjatud;
11 aga ära sa neid ka ära söö;
12 pajaääre;
13 otse pahaseks;
14 minagi, mina ju;
15 et ta vaatab hästi järele;
16 noodki;
17 hakkas tema kartma;
18 ikka;
19 valetan;
20 hakkan ise põgenema;
21 jooksis;
22 hakkas tänitama;
23 kes kuulis, kes nägi;
24 põgenesid;
25 üha edasi;
26 sattus, juhtus;
27 kuhu;
28 sõja eest varju, pakku;
29 karu;
30 hulgakesi;
31 rändasid
32 pooljoostes
33 ühtki küla ka ei ole lähedal
34 kuidas
35 augu
36 kõige
37 enne
38 söödi
39 tükk aega
40 hakata
41 kuidagi
42 tasakesi
43 märjaks
44 taha
45 veeretan
46 turja
47 kael maha
48 tegidki
49 kauaks
50 otsa saab
51 valus
52 leidiski
53 võttiski
54 kauaks ajaks
55 kevad
56 lendas
57 ja
58 pojad
59 vankripäras
60 liuatäis
61 katsikule, vastsündinu ema külastama (vanasti viidi sel puhul külakostiks putru)
62 maha lööma
63 kibedasti ametis
64 pildus, loopis
65 aga
66 küllalt
67 rehte peksid
68 nurga taha vaatama
69 lendab edasi-tagasi
70 kootidega
71 pikali
72 kõhtu hoidis kinni
73 koerad
74 õnneks
75 oma
76 me vaatasime
kuidas otsemini metsa saaks
77 järele ei jõuaks
78 kaugel
79 haarasin ühest kivist kinni
80 ei oleks saanud
81 säh võtke
82 kiskusid rebase mitmeks tükiks katki
83 ainult saba
S 14311/23 (3) Setu, Mäe v., Soelaane k. - Joh. Teigar < Praskovja Purdeots, sünd. 1883 (1929). - AaTh 20 + 56 C* + Andrejev *154 I (Loomad söövad üksteist + Rebane ähvardab lindu + Rebane ja saba).
Antud kujul ja üldse pikas arenduses tüüpiline Setu alale. Esineb muidki liitumisi.