Vanal ajal lännu külm ja jänes kahekesi võitlema, sest külm lubanud jänese ärä külmedada. Külm pitsidanud esimene kord, jänes heitnud alles põõsa kõrva lumesse magama. Külm pitsidanud teine kord kõvemine ja küsinud: "Kas on külm?" Jänes tõusnud ülese ja näidanud oma lume sisse sulanud aset.
Siis võtnud külm kõik oma jõu kokku ja külmedanud õige kõvaste ja küsinud: "Kas on külm?" Jänesel olnud juba surm keele pääl, sest kõik liikmed olnud kõvad; viimist jõudu kokku võttes saanud veel maast üles tõusta ja üle ühe vana sau1 hüpata, ise hüidnud: "Pöh! Kui soe!" Külmal tulnud kuri meel seda kuuldes ja ütlenu, [et] ei aitava tema jõud ühtigi. "Sa oled mind võitnud."
Siis olnud jänesel nii hää meel, et tema kavaluse läbi jänese sugu veel eluse jäänud, ja hakanud naerma ja naernud, kuni mokad lõhki läinud ja tänäpäävani ka selleks jäänud. Ja seda ei ole ka keegi nüid näinud, et mõni jänes ärä oleks külmenud.
1 vana kõdunenud kännu
H II 22, 813 (1) Saarde - J. Jakobson (1889). AaTh 71 - 4 t. Lõuna-Eestist: Saarde, Karksi, Helme, Vastseliina. Muistendiline lõpp (miks jänesel mokk lõhki) on antud tüübis erandlik.
Tavaliselt on see seotud mt-ga 70 (Jänesest kartlikum).
Vrd. ka Aarne US 35.