Teler pühasenurgas. Ahto Raudoja foto, 1998.
Ahto Raudoja
Meedia mõju arhailisele pärimusele ja sellega seotud hoiakutele on uuritud vähe. Ülevaade televisioonist ja raadiost seto pärimuse mõjutajana on koostatud 1994-1997 Setomaale korraldatud ekspeditsioonide materjalide põhjal. Setomaa asub Eesti kaguosas, moodustades seal omapärase kultuuri- ja keelesaarekese. Setode eripäraks, võrreldes teiste samas kandis elavate eestlastega, on ortodoksi usk, oma murrak (mis sarnaneb Võru murdega) ning vana usundi ja laulude kauaaegne säilimine. Kahjuks on viimastel aastatel kõik vana kiiresti kadumas ja muutumas. Oma osa on selles praegusel Eesti-Vene piiriprobleemil. Setosid elab eestipoolsel alal kolmes Setomaa vallas ca 7000-8000. Venepoolsel alal elavate setode õiget arvu ei tea keegi, minu arvamuse järgi on seal keele ja kultuuri kandjaid 500-750 inimest.
1994. aasta ekspeditsioon toimus Meremäe valda, 1995 Värska valda, 1996 praegu Vene territooriumile jäävatele seto aladele (Petseri rajooni), 1997 nii Eesti kui ka Vene aladele küladesse, mis varasematel aastatel olid küsitlusest kõrvale jäänud. Ekspeditsioonidest võtsid osa peamiselt rahvaluule üliõpilased Tartu ülikoolist, kuid osavõtjaid oli ka teistelt erialadelt, kokku igal suvel 12-20 inimest. 1994.-1996. aasta ekspeditsioonide juhiks oli Heiki Valk ja 1997. aastal Ahto Raudoja.
Ekspeditsioonil küsitleti vanemaid inimesi, peamiselt 60-90 aastaseid. Küsimused puudutasid rahvausundit, kombestikku ja asustuslugu. Kuuldud jutud lindistati diktofoniga, kuid viimastel aastatel üha rohkem ka minidiskiga. Saadud materjal litereeriti talvel võimalikult täpselt arvutisse, et seda oleks käepärasem kasutada. Nendel ekspeditsioonidel püüti teadlikult vältida tänapäevaseid lugusid, mis on kuuldud meediakanalitest. Siiski on meedia oma jälje jätnud setode pärimusse ja kujundanud osaliselt nende maailmavaadet.
Kõige enam ja esmalt hakkas välitöödel silma see, et pühasenurk on paljudest majapidamistest kadunud, seda eelkõige just nõukogude aja tõttu, kui kirikuelu oli tõrjutud, ja et loodus tühja kohta ei salli, on nn. pühasenurka kaasajal asetatud televiisor. Varemalt püüti pühasenurgas vaikselt rääkida, selle läheduses ei käratsetud, nüüd oli küsitlejail üllatavaid kogemusi sellega, et pühas paigas pühase all on majapidamise lärmakaim koht.
Setomaa on alati olnud Eesti ääreala ja seega ka üks mahajäänumaid piirkondi. Kindlasti on see soodustanud vana kultuuri alalhoidmist. Elekter jõudis Setomaale alles käesoleva aastasaja 60. aastatel. Seega alles 30 aastat tagasi. Sellel ajal hakati ostma ka telereid ja rohkem raadioid. Paljudesse majapidamistesse soetati televiisor alles 70. aastatel, värviteleviisorid hakkasid laialdasemalt levima 90-ndatel. Esimesed raadiod osteti pärast Teist maailmasõda 50. aastate alguses. Tollal said sellist luksust endale lubada ainult jõukamad majapidamised ja sedagi mitte igas külas. Esimesi raadioid käis tihti kuulamas kogu küla.
Olles kahe riigi vahel, oskavad paljud setod nii eesti kui ka vene keelt, siiski jälgitakse eestikeelseid saateid. Saatekanalitest oli 1990. aastate alguseni nähtav ainult üks telekanal (Eesti Televisioon) ja kuulatavad kaks raadiokanalit. Raadioprogrammidest eelistati Vikerraadio saateid, sest seal vaheldusid uudised muusika ja autorisaadetega. Uute kanalite tulekuga kadus elanikel alguses orientatsioon, kust missuguseid saateid saab kuulata. Televisioonis hakati näitama pikki mitmesaja-seerialisi järjefilme - seebikaid. Kui varem näidati televisioonis peamiselt nõukogude filme, millel jooksid all eestikeelsed subtiitrid, siis uus meedianähtus, millele loeti tõlge peale, - seebikad - muutus esimestel aastatel väga populaarseks - nende filmide järgi planeeriti isegi oma päevaseid toiminguid ning kokkusaamistel oli peamine jutuaine, mis selles või teises filmis juhtus. Teler dikteeris paljude elurütmi. Õhtusöök ja loomade talitamised pandi ja pannakse paika seriaalide ja telesaadete järgi. Selle üheks põhjuseks on kindlasti ka muude meelelahutuste puudumine. Esimesteks seriaalideks olid: Lihtsalt Maria, Ka rikkad nutavad, Tahmanägu ja Metsik Roos.
Kuigi pärimuse korjamisel püüti vältida uuemaid teemasid, mainiti muu jutu seas meediakanaleid kokku 92 korral: televisiooni mainiti 47 korral, raadiot 36 korral, 9 korral ei mäletatud, kummast kanalist lugu oli kuuldud, või siis puudutas teade ja selle üldistav sisu mõlemat kanalit. Ekspeditsiooni materjalide hulgast leitud meediat puudutavad jutud ja teated jagasin temaatiliselt 16 rühma: tänapäev, nõidus, pühad ja aeg, usk, matused, ajalugu, laulmine, unenäod, puuk, Peko, hing, ufod, essütaja, tsässon ja pulmad.
Tänapäeval on üsna silmatorkav suhtumine (see on eriti levinud vanemate inimeste puhul), et kõik telerist nähtav ja raadiost kuuldav on tõde, mis mõjutab oluliselt suhtumist sealt kuuldusse.
Kõige rohkem jutte puudutas tänapäeva ja võrdles seda varasemate aegadega. Selliste teadete ja hinnangute täpsem klassifikatsioon ei olnud eriti otstarbekas ega ka vajalik. See valdkond võtab enda alla ligi kolmandiku kõigist mainimistest - 27. Tervet rida jutte võime lühidalt iseloomustada kui lugusid halvast ilmaelust ja omalaadset "Musta Kroonikat".
Jah, ilmaelu on nüid. Egä päiv kuulet nüid raadion ja televiisoris, et kuipalju siäl surma saa, siäl ja siäl, ja meie ole ka nännu seda ellu. (Natalia Rahamägi, Kosselka küla, 1996)
See valdkond ja möödanikku positiivseks hindavad seisukohad on seetõttu nii populaarsed, et ollakse harjunud traditsioonilise ja vaikse eluga, uueaegsed muutused on kiired ja tavatud ning nendega kohanemine nõuab aega. Lisaks sellele oli varem tutvusringkond piiratud. Kui külas juhtus midagi, siis teadsid seda kõik külaelanikud. Tänapäeval kuuldakse iga päev sellest, mis toimub kogu maailmas, kusjuures kõrva-silma hakkab ikkagi eeskätt halb ja häiriv.
Setomaa jaguneb praegusel ajal kahe riigi vahel: 3 valda asub Eesti Vabariigi territooriumil ja 5 Venemaa alluvuses. Kuni 1940. aastani kuulus kogu Setomaa Eesti riigile. Nõukogude ajal polnud piir Eesti NSV ja Vene NFSV vahel probleemiks. Käidi vabalt kirikus, haudadel, Petseri turul jm. Asi muutus halvemaks 1990ndate alguses, pärast Eesti iseseisvumist. Setod ei pääsenud enam üle piiri vanematekoju külla, samuti surnuaedadesse lähedaste haudadele. Rikuti piiri ja otsiti erinevaid võimalusi piiri ületamiseks ilma viisata. 1992. aastal hakkas Venemaa kindlustama oma piiri: sinna rajati okastraataed, piiri kontrolliti regulaarselt koertega - tekkis nn. "Seto müür", mis segab rängalt perede, sugulaste ja kogu rahvakillu elu. Piiriprobleemi pole suudetud aastatega lahendada, on vaid leevendatud: kohalikud elanikud saavad praegu kiriklike pühade ajal eelnevalt registreeritud nimekirjade alusel piiri lihtsamalt ületada. Kuid haigeid vanemaid on vaja külastada kogu aeg, lisaks hooajatööd ja muudki seltskondlikud sündmused. Setodel on kombeks oma koguduse pühadel kokku saada ja kalmudel koos süüa. Varem sõitis nendeks pühadeks kokku kogu suguvõsa, mis nüüd on võimatu. Eesti-Vene piiriga seotud saated on setode hulgas seetõttu populaarsed. Piiriprobleem on puudutanud enamiku setode elu ja muutnud selle halvemaks. Enam ei pääseta probleemitult sugulastele külla, haudadele, kaotatud on Petseri turg. Selle kõige tõttu kuulatakse iga sõnumit, milles mainitakse kontrolljoont ehk praegust piiri, ülima tähelepanuga.
A ma olõ oblastih, mol kodo om oblastih. Ma olõ... 10 hinge, 4 velje ja kõik emäq, esäq, vanaemäq, vanaesäq ja ristipojaq ja, noh, kõik Petserihe matetu. Ja, noh, ei saa matuseid kaemagi, no ei lasta! Kas see om ka määnegi säädüs, see olõ-i määnegi säädüs! Oll' vaja jättä vana piir, mis oll'. Ja ku pall'o meil sääl külli om, rahvast! Vot ta kir'otas küll vahepääl ja kõnõlõs, aga tuust neid ma tiiä-i, kas nääq laskva. Ütskõrd nüüd kõnõliq ... raadios vast kõnõliq vai lehes, tiiä-i ma kah, õt ... Luhamaa ja Meremäe ja Võmmorski ja sis tuu Matsukõ punkt, sis saa üts piir ... sis varstõ vast võtetas sääl tuu Vene piir är. No, nii õks saa-i tuu rahvas ... vot, mol om ka kodo sääl ja kõik sugulaseq sääl. Mees suri är, es saa matusellegi tulla. Telegrammigi viia-s kätte ja kuu ao päräst, kuna viidi telegramm kätte. Ja ma oll' jo päris Petseri ligidal. (Kati Kuldnokk, sünd. 1911, Hillakeste küla, 1994)
Samuti tasub mainimist, et televiisorit ja raadiot peetakse mõnikord kommete ja vanade uskumuste kadumise põhjustajaks.
Noh nad vaatavad televiisorit ja neil ei ole vajagi (jutuseid). (Aleksandra Toomiste, Treski küla, 1995)
Noori enam ei huvita vana ja traditsionaalne, nende iidolid on nähtud telerist ja selle arvel väheneb kokkupuude kõige vanaga, samuti vanavanemate ja nende esindatava kultuuriga.
Populaarsuselt teine oli usu teema 12 ülestähendusega. Setodel on säilinud palju jutte pühakutest, samuti on elavas pärimuses usuga seotud toiminguid. Enamikus seto majapidamistes on säilinud pühasenurk. Võrreldes Eestiga, mis on üks Euroopa ilmalikumaid maid, on setod tihedalt kirikuga seotud. Usupühadele kogunevad nii vanad kui noored ja usinalt täidetakse kiriklikke kombetalitlusi.
Teler pühasenurgas. Ahto Raudoja foto, 1998.
Selle valdkonna jutte ja hinnaguid on tugevalt mõjutanud (viimastel aastatel näitama hakatud) jumalateenistuste ülekanded ja pühakutest tehtud saated. Püütakse ümber jutustada saateid, kus on nähtud Jeesus Kristuse elu ja kannatusi. Samuti paistavad vanainimeste seas olevat populaarsed usuteemalised raadiosaated. Näiteks oli raadiost kuuldud:
Ma kuulsi jälle, et Jumalat ei ole olemas, aga tema vaim om üleväl. Toda kuuli raadiost. Nigu Jumala kuju...(Nasta Aaspõld, Podmotsa küla, 1995)
Üks huvitav jutt rääkis risti ette viskamisest:
Otsaette a ku pant siia, sis tuu and mõistust ja sjoo, [osutab kõhule] täüt kõttu, nii et noh jää-i nälgä, ja ku pant parema kää pääle, sis tule kõik hüa na kõik hüä mõtte ja teoq tuleva. A kui taha, sis läheva kõik kurja pake sust välla. Kui naq siiaq jõvvaq. Ma kuuli umast televiisorist, no ausõna ma ütle, ega ma ei valeta. (Alli Lättemägi, Kosselka küla, 1996)
Teine risti tegemine aga puudutab telerile vanapagana vastu kaitseristi tegemist.
Sa heida raadio pääle, sa heida teleke pääle rist. Ta [vanahalv] tule pääle su kaema. (Jelena Mimik, Saptja küla, 1997)
Need jutud annavad kujuka pildi traditsionaalsest maailmast, kus hea ja halb elavad ühes maailmas koos, ja kõik, mis tänapäeva inimesele tundub üleloomulik ja mitteolemasolev, on seal veel alles. Kahe paastust kõneleva loo sisuks on see, et paastu ajal televiisori vaatamine on patt.
Kui see lihavõtte paast om, ikka kõneles, et kaede televiisorit õnne ja juude viina ja. Õt see om ikka väga kallis paast ja sis Jeesus kannat mi iist nii pallo jah. (Anne Alatalu, Raakva küla, 1996)
Armulauale läet, [küsib] vanembide inimeste käest, et kas televiisorit ka olet kaenu? Televiisorit ka ei tohi paastus kaia, ei raadiot kullõlda ei... Nii piat paastu pidama! (Anastasia Aaspõld, Podmotsa küla, 1995)
Arvukuselt järgmine oli nõiakunsti temaatika. See valdkond on kindlasti seetõttu rikas, et üheks ekspeditsiooni küsitlusteemaks oli ravimine, nõidumine, ärakaetamine jms., mis mujalt Eestist on suuresti kadunud, kuid Setos toimib veel küllaltki elujõuliselt. See on üks traditsionaalse elu lahutamatu koostisosa.
Ma kuulsin, kui televiisoris ütles. Et nõid rääkis. Et kõik me ravime, aga nõia haigust ma ei ravi. Edasi teha nad saavad, aga tagasi teha ei saa. Seda ma kuulsin ise eesti televiisorist. (Anne Lõokene, Makarova küla, 1997)
Enim jutustati Lõuna-Eestis tuntud ravijast Laine Rohust ehk Kaika Lainest, kelle juures käiakse väga laialt ravimas.
Ja siis me käisime seal Kaikal. No see Laine, Kaika Laine, seda on televiisorist näidanud mitu korda, võttis valu ära küll. (Imala Anna, Poksa küla, 1994)
Samapalju oli juttu ka aja ja pühade kohta. Neid kahte teemade valdkonda käsitlen seetõttu koos, et nad on tihti seotud ja neid on raske üksteisest lahutada. Tihti jutustati ümber teleris näidatud tähtpäevi ja pidustusi. Kõige iseloomulikumalt tuleb välja see, et setod ei tea päris täpselt, millised on eestlaste kombed, küll aga teatakse, et eestlaste pühad ja kombed on erinevad, mis tuleb välja ka järgmises näitepalas:
Ja sis meil om tuu hingedepäiv. Raadio kõnõles, eesti rahval ka om. (Aleksandra Padumäe, Suure Rääptsova küla, 1995)
Telerist ja raadiost saadakse kinnitust ka oma vanadele tavadele, näiteks pühapäevadel ja pühade ajal valitsevale töökeelule.
Nojah, aga vaata nagu siin, nüüd välismaal ja Saksamaal ka ei tehta pühapäeval tööd, mul on raadio ka, ma kuulan. (Veera Varik, Herkova küla, 1996)
Läbi aegade on setod vana kirikukalendri järgi elanud, mistõttu nad eristavad endid eestlastest ja püüavad selles suhtes vahe sees hoida. See on heatahtlikult eristav vahehoidmine.
Samuti on populaarsed televiisorist inimestele teatatavad magnetpäevad.
Nagu tä eila telekas ütles, et täna on kah magneetpäev. Ma ei tea, ta ei ütelnud, mis kellast mis kellani. (Jekaterina Korol, Saptja küla, 1996)
No nääd, praegugi öeldas televiisoris, et on need, kuus on niisugused pahad päevad. Et on paha olla inimestel ja. Ta on sündimisest saadik. (Anna Saarepuumägi, Pitalova küla, 1996)
Samuti mainiti paaril korral, et televiisoris peaks näidatama, kuidas vanasti pidusid peeti.
Seitsmel korral oli juttu matustest. Kõik need jutud olid seotud keeluga vaadata telerit ja kuulata raadiot, kui surnu on majas. Samuti toonitati tarvidust need matuste ajaks kinni katta.
A telekat ei vaadata sellepärast, et siis austatas surnut. (Alvi Suun, Säpina küla, 1995)
Ei raadiot ei midägi säänest. Kõik katetas. (Anastasia Aaspõld, Podmotsa küla, 1995)
Ajaloo ja meedia kohta leidus kolm näidet. Neist kaks puudutasid Siberi eestlasi ja üks arheoloogilisi väljakaevamisi Mõla või Irboska lähedal.
Ja praegu ka viil ma ole veel raadiostki kuulnu, et Siberis om viil vannu eestlasi viil, et eesti keelt räägivat. Ma ole seda kuulnut. (Aleksandra Kits, Molnika küla, 1996)
Laulude ja laulmise kohta leidus ainult kolm teadet. Laulmine, mis saatis varemalt setosid hällist hauani, on oma koha kaotanud. Seto laulu eripäraks on mitmehäälsus, kus oluline osa on kõrgemal häälel e. killel ja madalamalt laulval kooril e. torrel. Kõige andekamaid eestütlejaid e. sõnulisi kutsutakse lauluemadeks. Viimastel aastatel on valminud mitmeid saateid lauluemadest, kuid kahjuks ei kajastu nende populaarsus veel ekspeditsioonide materjalis. Laul, mis varem oli igapäevase elu lahutamatu kaaslane ja elu loomulik osa, on oma tähtsuse kaotanud, sest neid ei pea enam ise oskama, nüüd laulab raadio või teler.
Noh läksid noorte poole nigu nalja tegema õhtul. Jällegi lauluga ja kõik nii. Ma - nüüd ei ole nii säänne enam. Nüüd ommaq laulu telekah jah. (Nikolai Auser, Saareküla, 1996)
Samuti on kadumas laulude õppimise ja edasiandmise traditsioon, mida väljendab järgminegi hinnang:
Tol ajal raadiosit nagu ei olnud, ma ei tea, kust need laulud tulid. (Ivan Läte, Perdaku küla, 1995)
Kindlasti püütakse vaadata ja kuulata kõiki saateid, kus on kuulda seto laulu, siis otsitakse nende seast tuttavaid ja kommenteeritakse laulu ennast ja lauljaid. Selline kogemus on mul ka oma kodust, kus jäetakse kõik tööd, kui raadiost on kuulda setokeelset laulu.
Televiisorit ja raadiot mainitakse seoses unenägudega kolm korda: mainitakse, et nüüd antakse unenägude seletusi edasi teleri kaudu, siingi arvestatakse meediakanali kui tõese informatsiooni allikaga:
Jah, unenägudesse usutakse nüüdki veel, raadiost räägib, et unenägusid, unenäod on ka tähtsad, et kes kellele kuidagi mõjub või tunda annab. (Veera Päkk, Treski küla, 1995)
Samuti mainiti kolmel korral puuki. Puugi nime all on Setomaal tuntud üleloomulik lendav olend, kes oma peremehele varandust veab. Kõik jutud, mis käisid puugi kohta, olid kuuldud raadiost ja võimalik, et tegemist oligi ühe ja sama raadiosaatega. Ühtlasi on see heaks näiteks vana pärimuse levimisviisidest.
Ja tuu puuk' oll' naanu hellü tegema ja tuu peremiis oll' heitünü är ja pand rehe ahju tule. Ja visas' tuu puugi sinna. Noh niipall'o ma siis raadiost kuulsi. Pand' tuu puugi sinna, ütel', et väega tekk' kõgõsugumst hellü. (Anna Tumala, Poksa küla, 1994)
Kolm korda mainiti ka seto viljakusjumalat (-haldjat) Pekot, kusjuures kaks mainimist puudutas saadet, kus päritolult seto folklorist Paul Hagu oli rääkinud Pekost.
Peko oll sääl Mokonuka kandih. Ütskõrd tuu Hago Paul, tuu tiidse viil tuust Pekost. Ütskõrd ma kai telekast, siis näüdäs. Miiki tii-äs. (Maria Mölder, Serga küla, 1994)
Kolmandas jutus peeti Pekot vanapatuks. Nimelt jutustas üks meesterahvas ümber kuuldemängu või raadiost kuuldud muinasjutu sellest, kuidas kurat tüdruku ära viib. Kuradi asemel ütleb jutustaja kohati Peko. Need jutud on pärit just Meremäe kandist, kus Peko-kultus oli rohkem levinud ja säilis kauem.
Looduse puhul räägiti ühel korral ussist ja teisel korral kuust. Ussist räägiti järgmist:
Timä purõ är, sis taa lask tuud mürki pääle. Näet, kui tä, tuu… Kae televiisoris, kuis ta tuu keelega ka tege. Laskõ tuud mürki ka pääle. (Veera Savi, Ungavitsa küla, 1996)
Kuu puhul kõneldi, et nüüdisajal on see juba raadiost teada, millal ja mida külvata-istutada. Varem saadi need teadmised vanematelt ja selle järgi käis kogu töökalender.
No kõneldas, et istutatas noorel kuul… ja mis vanal kuul istutada.., et noorel kuul istutatas, mis maa pääle kasvab, ja vanal kuul istutatas, mis maa sisse kasvab. Raadios ka kõneldasse niisamuti. (Olga Ahelik, Treski küla, 1995)
Täiesti uus valdkond on ufojutud. Varemalt peeti üleloomulikke olendeid omadeks, olid need siis kodukäijad, luupainajad vms., nad ei tekitanud võõristust, sest kuulis ju laps hällist peale jutuseid neist. Kuid ufo on uus ja võõrastav kultuurinähtus, millel on juba nimi võõras, see on kuskil välja mõeldud, samuti ei ole sellele antud ühest vastust, mis ta on ja kes ta on. Varemalt oli üldiselt teada, kes või mis on puuk, essütaja ja muud mütoloogilised olendid. Ufode puhul vahendatakse teiste elamusi. Kindlasti käib ufojuttudega kaasas kartus ja hirm nende ees.
Noid ma pelksi väega. Kohki oll' tennü väega kurja. Näid näe jo kohkih tuah, a televiisori ja kõik pessi maaha ja mööbli pessi maaha. (Veera Savi, Ungavitsa küla, 1996)
Nojah, aga too oll' Türil. Nojah, televiisoris toda räägiti. Ei aga meil ei ole keegi selliseid asju [näinud]. (Maria ja Akeksandra Tirp, Treski küla, 1995)
Hinge puhul vahendati osalt meediast kuuldut, räägiti sellest, missugune on hing ja kuidas ta kehast väljub.
Hingest, kas teie ei ole - Ööraadiot ma olen kuulnud, nüüd kui ma pensionär olen. Hing elap, on avastatud, hing tulep sellest kehast välja. (Maria Süvala, Treski küla, 1995)
No kogu aig räägitakse, et hing läheb ära, kogu aeg telekast räägitakse, et on kindlaks tehtud, kui palju hing kaalub. Kui hing läheb ära, kui palju hing kaalub ja hingeq lähevaq… et ootavad kõik, et kuhu keegi jälle saab teise inimese sisse. Mine tea, kust sa oled tulnud ja kuhu sattud edasi ja… (Olga Ahelik, Treski küla, 1995)
Eksitaja kohta küsides saadi ühel korral vastuseks raadiost kuuldud jutt:
Ma' kuulsin hiljuti raadiost, et need eksitajad olevat surnud laste hinged, kes on noh abordid vai kuidagi metsa. Kunagi raadios rääkis nii. (Maria Süvala, Treski küla, 1995)
Pulmadega seoses puudutati meediateemat ainult ühel korral. Nimelt päriti, kas mõrsjaga seotud pulmakombestikku ja infot pulmatoimingutest on kuuldud või näiteks televiisorist nähtud.
Tsässonatega seoses rääkis üks jutustaja nende filmimisest ja näitamisest teleris.
Eraldi mainimist väärib ka ennustustamine (tuleviku nägemine). Nimelt jutustas üks küsitletavaist oma vanaisast, kes oli tulevikku ette näinud - sealhulgas ka raadiot ja televiisorit.
Et säändse saava majja, kis kõnõlõs kõik, mis koh om. No tu tull' raadio, tuu kõneli. Sis et sändse saava kah, kos näet pilti kah. (Olga Alaveer, Võmmorski küla, 1994)
Televiisorist ja raadiost kuuldud juttudesse suhtutakse tavaliselt respektiga. Kõige enam (70) oli jutte, mis kujutasid endast tavalist kunagi kuuldud jutu taasesitamist, st. et meediast kuuldud ja nähtud lugu jutustati lihtsalt ümber nagu tavalise otsese kommunikatsiooni käigus kuuldud lugu. Nendest 34 olid sellised, mida jutustaja ise usub ja selle tõttu edasi räägib. Vähemalt viiel korral oli seejuures lugu muutunud kuulaja jaoks ebatõeseks, kuid ta esitas seda endiselt kui tõde.
Kaeq, om mehi nigu raadiod, televiizorid kullõt, Tartohki mitu miist om. Sada nelli aastat vana, k'au kauplusteh, pesep riide hindäle selgä, koristab toa ja eläs. (Mihhail Kadastik, Labõritsa küla, 1996)
Ühes linnas Ameerikas on niisugune - ma ise raadiost kuulsin. Nüüd olevat lännü joba nii avalikust too seksimine, et ükskõik, kos maha lammet, sääl olet. Jah, nüüd olevat niimoodi lännü, a enne olevat olnu üks tänav sääl - ma kuulsi, siin raadios rääkis. (Maria Teplinkov, Õrsava küla, 1995)
Televiisorist kuuldud informatsiooni, millesse ei usutud, oli meie materjali hulgas ainult kaks lugu. Nendest ühel juhul pidas jutustaja rumaluseks arvamust, et inimene tekkis loomast.
Olkõ no sis, sääl miljonid-miljonid aastad tagasi... Millest õks om midägi. Kunagi, teat õks raadiost rääkis, et... Egä inemesest looma ei saa tetä. Olgu sis haritlanõ vai jumala ull' vai kuis üüldäs - seto keeleh. (Veera Tammik, Lõkova küla, 1996)
Teine eitav arvamus puudutas raadiost kuuldud teadet, kus patused inimesed ütelnud, et jumalat ei ole olemas.
Erapooletuid jutte, millest sai uskumist või mitteuskumist välja lugeda, oli 34, nendest 27-fsl juhul puudutas see tänapäeva.
Sageli pajatati või hinnati lihtsalt teleri vaatamist:
Kui kinno kaed telekast, siis inglis keeli kõneldas, saa ei mitte midägi arvu, a vene keeli saat. Teema om tiidä, mis timä kõnõlõs. A egäst sõnast arvu saa-ai, aga tuud teemat tiiä. (Maria Mölder, Serga küla, 1994)
Kokkuvõtteks võib nentida, et enamasti peetakse televisioonis näidatavat sulatõeks, nagu ka seda, mida kuuldakse raadiost. Paratamatuseks peetakse sedagi, et need aparaadid on nüüd tähtsamad kui inimeste kooskäimised, vanad laulud ning kombed.
Kombestiku puhul torkas silma nõue risti tegemisest ja teleri-raadio kinnikatmisest oluliste elusündmuste ajal, mis on tõendiks, et need masinad on endiselt kuidagi võõrad, ning et selleks, et halb sealt mõjule ei pääseks, tuleb sooritada kaitsemaagilisi toiminguid.
Seitsmes teates mainiti meediat ja neile oli iseloomulik enam-vähem selline stiil:
Ma läksin nii närbi, et ma oles tahtnu see raadio maha lõhku'. (Mari Teplenkov, Õrsava küla, 1994)
Peale paratamatusega leppimise võis vähemalt viiest teatest välja lugeda, et just meedia on süüdi kommete kadumises.
Siis ole-es tuud niimoodu jah, laulti kiige pääl ja sis ole es tuud, et telekat kaie või raadiot kuulad, a noored pidi iks millegagi tegelema ka. Jah. Lihavõttepühist veeretati munnõ. (Maria Piirisaar, Kiislova küla, 1994)
Mitmed jutud iseloomustasid tabavalt meedia asendit inimeste igapäevases elus ja hinnangutes ning muutusi selles. Näiteks ütlus, et tuju on nii paha, et ei taha mitte telerit ka vaadata. Samuti on huvipakkuv lugu naisest, kellel ei olnud hommikul aega raadiotki kuulata, nii et kui ta tööle jõudis, kuulis ta kaaslastelt, et Brežnev on surnud. Jutustaja kommentaar juhtunule oli:
... ja ütli, Vinne riik, tuu lagunes ära. Ja näet, käih ka. Vot, nägid. Siis last tuu iist pokrihe panda, kui ma ütle, et Vinne riik lagunes ära. Kas mul olõ-i õige. Ja öeldas, kui surnu kooles, noh kui noore kuuga kooles, kuu olõ-i loond viil, tuud ti ka tiiade, ja too vaihte pääl, siis ei ole hääd. (Matrjona Kirsipuu, Pankjavitsa küla, 1996)
Kokkuvõtteks. Vanemad setod ei ole televiisorit ja raadiot päriselt omaks võtnud, kuigi see mõjutab neid üsna palju. Meediat seostatakse paljus halvaga, ja kui mitte halvaga, siis pigem võõra kui omaga. Ometigi jäetakse sealt meelde folkloori, kuulatakse meeleldi saateid oma kultuuri ja laulude kohta. Lõpetuseks üks otsene soovitus televiisori vaatamise kohta:
Ja tegelikult raadio ja telek on nigu ütelda puulpüha õdagu, kerigo aigu, pühapäeva hummogu - kaedai. Sis loe jumala raamatut, kaae päivä. (Veera Pass, Saptja, 1997)