Guntis Pakalns
Tänapäeva leinakuulutuste uurimise idee tekkis mul juba aastate eest, kui tegin doktoritööd teispoolsuse kujutelmadest läti matuselauludes.2 Olin märganud, et silmatorkav osa poeetilistest tekstidest, mida leinakuulutustes "rahvalauludeks" nimetatakse (sõna "rahvalaul" kasutavad lätlased ainult vanade klassikaliste neljarealiste värsside kohta, milles on olemas kõik poeetilised ja meetrilised reeglipärasused) puudub suuremates teaduslikes läti rahvalaulude väljaannetes täiesti. Praeguseks on võimalik juba üpris kindlalt väita, et need on loodud viimastel aastakümnetel. Ning mitte ainult loodud, vaid rahva seas rahvalauludena tunnustatud, edasiantud ja aastasadade vanuste rahvalauludega samaväärseks kuulutatud. Kuigi selliste uute rahvalaulude arv ei ületa poolt leinakuulutustes rahvalauludeks nimetatud tekstide arvust, tulevad need siiski ette kõige sagedamini.
Mõned neist tekstidest sarnanevad väga klassikaliste läti rahvalauludega, teiste juures aga on märgata enam või vähem silmatorkavaid lahknevusi. Järgnevalt toodud kõige populaarsemate tekstide näited peegeldavad erinevaid sarnasuse astmeid ja samas ka varieerumist mõnedest tüüpilistest teemadest.
Sa‡em, balta zemes mate, Võta, tark Maaema,
Vienu sirmu mamuli‡u. Üks hall emake vastu.
Sasedz vi‡u silti, silti Kata ta soojalt, soojalt kinni
Savam smilšu villainem. Oma liivast suurrättidega.
Dusi saldi, mamulhte, Puhka pehmelt, (meie) emake,
Muža gaitas beigušas. Sinu elutee on lõppenud.
Lai nu viegli zemes mate Las Maaema katab sind kergelt
Parklaj smilšu paladzi‡u. Oma liivast linadega.
Aiziet gadi, aiziet muži, Mööduvad aastad, mööduvad elud,
Trejas lietas neaiziet: Vaid kolm on asju, mis ei möödu:
Paliek saule, paliek jura, Jääb päike, jääb meri,
Paliek darbi padarhti. Jäävad head teod.
Võiksin kogu oma edasise artikli ainult selle ja teiste uute tekstide ja tekstiosade poeetilisele ja keelelisele analüüsile pühendada. Kuid: 1) traditsioonilistest läti rahvalauludest erinevaid osi, mida mu kolleegid intuitiivselt kohe märkavad, peaksin tõlke puhul iga kord pikalt ja põhjalikult selgitama, 2) meie teema jaoks on tähtis saada aru nende tekstide funktsioonidest, seega nihkub tekstianalüüsi asemel esiplaanile kontekstianalüüs, 3) edasise läti rahvalaulude uurimise huvides on tähtis vastata printsipiaalsele küsimusele: kuidas peaksid neisse uutesse lauludesse suhtuma folkloristid - ja seda seoses vältimatute muutustega tänapäeva folkloristlikus mõttelaadis, mis (minevikule orienteeritu asemel) aina rohkem tänapäevale keskenduma hakkab.
Veel mõned märkused uurimisobjekti ja uurimismetoodika kohta.
Leinakuulutused ilmuvad läti väikestes ringkonna-ajalehtedes juba aastakümneid pealkirja all "Kaastunne" (läti keeles Lhdzjuthbas) neljandal leheküljel muude väikeste kuulutuste kõrval. Iga matusekuulutus koosneb peaaegu alati (täiskujul) kolmest osast:
1) lühike luuletekst, enamasti 2-4 rida, viitega allikale (või ka luuletaja nimi või määratlus rahvalaul, vahel võib viide allikale üldse puududa);
2) kaastundeavaldus, milles mainitakse nii surnut, kui inimeste nimesid, kellele kaasa tuntakse;
3) kuulutuse avaldaja allakirjutus (enamasti - eriti just varasematel aegadel - mõni kollektiiv). Huvitav on see, et vaatamata tohututele muutustele inimeste mõttemaailmas ja materiaalses seisus on see traditsioon peaaegu puutumatult säilinud.
Järgnevalt jälgitakse põhjalikumalt (tõenäoliselt) uuemate laulude kasutamise traditsioone ringkonna-ajalehes Padomju Karogs (alates 1988. aastast Talsu Vestis). Kuna tegemist on minu kodulinna ajalehega, on see mulle lapsest peale hästi tuttav - näiteks ajalehe funktsioonid perekonnas. Võrdlus teiste ringkonna-ajalehtedega näitab, et see leht on leinakuulutuste koha pealt tüüpiline, kuigi muus osas tuleb ette erinevusi. Teatud ajavahemike tagant (5 või 10 aastat, iga kord kolme kuu jooksul) uuriti ja võrreldi rahvalauludena tähistatud ja nendega sarnaseid tekste. Väga huvitavaks osutus ka erinevate ajakirjade matusekuulutuste osakonna töötajate intervjueerimine.
Kogutud materjal pakub palju huvitavaid tähelepanekuid, hüpoteese ja ideid, mille hulgast siin esitan vaid mõned.
Leinakuulutused ringkonna-ajalehtedes on folkloristlikeks uuringuteks ootamatult rikas ja paljupakkuv aines. Järgmised kuus punkti selgitavad ka täpsemalt uurimisobjekti funktsioone.
1. Ajaleht dokumenteerib aastate viisi põhjalikult poeetiliste tekstide kasutamist. Selles suhtes on ta "ideaalne eeskuju", mille aktuaalne repertuaar iga päev sajaprotsendiliselt kirja pannakse. (Peale ajalehtede funktsioneerivad need ja sarnased luuletekstid veel vaid nn. "ilmalikes" (st. mittekristlikes) matusekommetes, kus nad on osa rituaali läbiviija kõnest).
2. Ajalehe kasutajate ring on lokaalselt (regionaalselt) üsna kitsalt piiratud - inimesed tellivad ja loevad tavaliselt vaid oma ringkonnalehte, mistõttu naaberringkonnas võivad aastate viisi olla populaarsed hoopis teised tekstid. (Siin võib koguni tõmmata ootamatuid paralleele vanade aegade kinnismaisusega, mille tulemusel üksikud piirkonnad olid naabritest tihti täiesti isoleeritud. See võis põhjustada märkimisväärseid keelelisi ja etnograafilisi erinevusi.)
3. Leinakuulutuste poeetiliste tekstide arv on piiratud mõnesajaga (200-400). Peaaegu kõik tekstide allikad on kergesti kindlaksmääratavad. Need on
a) (kõige sagedamini) spetsiaalsed leinaluule-raamatud ja mahukas mapp ajalehe toimetuses, millest inimesed sobivad tekstid välja valida võivad;
b) seni väljaantud ajalehed (enamasti viimase kuu lõikes), millest leitakse vajaduse korral vastavad värsid;
c) vaid harva, ühe ajalehe toimetuse sõnutsi ühel juhul sajast või tuhandest, leitakse tekst iseseisvalt luulekogudest või rahvalauluväljaannetest.
4. Tekstide valikul toimivad mitmed seaduspärasused, mis on omased suulisele, mitte kirjalikule kultuurile.
4.1. Tekstid võivad ja koguni peavad tihti korduma. Lugejale mõjuvad need reaalselt vaid konkreetse korduse tõttu - seega võib iga teksti avaldamise ajalehes võrdsustada "ettekandega".
(Korduvuse tõttu on võimalik analüüsida ka tekstide populaarsust "ajalehetraditsioonis" - seda nii sünkrooniliselt kui diakrooniliselt ning ka võrdlevalt suurte läti rahvalaulukogumike variantide arvuga.)
4.2. Kui toimetajate valvsus väheneb, on märgata tugevat tendentsi variantide kujunemisele.
4.3. Samuti kui albumisalmide, laulukladede ja praegu nii populaarsete raadiokontsertide puhul, kus kuulajad sünnipäeva- ja muude õnnesoovidena laule tellivad, näitab ka siinne valik "lihtinimese banaalset" maitset, mis võib vägagi erineda koolitatud, kõrgliteratuursest maitsest. (Tuleb toonitada, et sõnadel "banaalne" ja "lihtinimene" pole siin mingit põlguse või negatiivsuse värvingut - see on lihtsalt "teine maailm", mida suur osa kultuuriteadusi tihti ei märkagi või kõrvale jätab, kuid mida folklorist peab mõistma ja sageli ka kõrge kultuuri rünnakute eest kaitsma.)
5. Kaastundeavalduste valikul ei teadvusta inimesed enamasti, et nad osalevad folkloristlikus protsessis (erinevalt näiteks folkloorigruppidest, folkloorikogumike autoritest või luuletajatest, kes folkloorielemente teadlikult kasutavad). Seega on nende tegevus loomulikule folkloorikeskkonnale palju lähemal.
6. Teksti valijaks on konkreetne inimene. Allakirjutajateks on aga enamasti kollektiiv (kolhoos, töökaaslased, naabrid jne.) ning valik peab vastama enamuse maitsele. Siiski on valiku teinud inimese sotsiaalne või ametikuuluvus üsna tihti identifitseeritav. Nii on uued, hästisobivad ja harvaesinevad tekstid silmatorkavalt tihti õpetajate ja lasteaednike valitud, või on mõned üksikud loovad isiksused, keda ajalehetoimetustes juba nägupidi tuntakse, tekste muutnud või ise loonud.
Lühidalt kokku võttes - leinakuulutused on (kasutades ühe Freiburgi uurimisprojekti formuleeringut) suulise ja kirjaliku pärimuse vahelisele alale kuuluv nähtus (Röhrich & Lindig 1989). Või, kasutades J. G. Herderi termineid: rahva hääl esindab siin rahvale iseloomulikku traditsioonilist valikut poeetilistest tekstidest, mida on ajalehtedes trükitud ning mida jälle ja jälle uuesti trükitakse.
Miks tunnistatakse tõenäoliselt hiljuti loodud, rahvalauludega sarnaseid tekste vasturääkimatult ehtsateks rahvalauludeks? Ja miks on need vahel saanud populaarsemaks kui klassikalised, traditsioonilised rahvalaulud? Vastuseid neile küsimustele võib minu arvates otsida peamiselt kolmest allikast, mis lühidalt formuleerituna oleksid järgmised.
I. Ajalooline. Leinakuulutuste praegune vorm ja traditsioon kujunes läti ringkonnalehtedes välja kuuekümnendatel aastatel - seejärel, kui neis eraleinakuulutuste rubriigid uuesti sisse viidi. Paljusid neist väidetavalt uuematest "rahvalauludest" võib leida juba sellel ajal ning nad on säilinud siiamaani. Kuuekümnendatel aastatel püsisid veel "sovjetliku folkloori" traditsioonid, mis soodustasid uue ajakohase folkloori loomist. Ka läti vana rahvaluule traditsioonid olid veel sedavõrd elavad, et inimesed ei otsinud tekste mitte raamatutest, vaid peast. Alguses ei olnud (mõnedes ajalehtedes pole tänini) luuletekstide juures mingeid allikaviiteid. (Argumendiks see, et nii on mulje "suulisem", viited võiksid tekstide "meeleolu" rikkuda jne.) Minu autoriteedi Ilga Ruti‡a (ajaleht Talsu Vestis)3, kes on kakskümmend aastat kuulutusteosakonnas töötanud, andmeil nõudis kirjanike ühendus hiljem rangelt, et tsiteeritud luuletekstide täpsust jälgitaks ja kõik allikaviited ära näidataks, kuna muidu läksid "rahvapärased" varieeruvused liiga suureks. Tundmatuid rahvapäraseid värsistusi või tekste, mille autori nimi polnud teada, võidi tõenäoliselt üsna kergesti rahvalauluks nimetada. Ning laiemalt võttes - kirjalikult fikseeritud tõde oli tugevam kui isiklik traditsioonitunnetus, seetõttu säilitati allkirja "rahvalaul" edaspidigi, kuigi mõned tekstid traditsioonist silmatorkavalt erinesid.
II. Funktsionaalne. Märkustes matuseluule funktsioonide kohta minevikus ja tänapäeval olen korduvalt rõhutanud, et traditsioonilised eelkristlikud läti matuselaulud, mis olid tõenäoliselt veel 19. sajandil vähemalt perifeerias säilinud, ei sobi kuigi hästi meie tänapäeva muutunud elusituatsiooni, muutunud maailmavaate ega ka uue, "ilmaliku" matuserituaaliga. Viimane juurutati ja hakkas alles 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel Nõukogude võimu mõjul levima ja asendama kristlikku matusetseremooniat. Vajadus traditsioonilisi folklooritekste ka siin kasutada aga jäi. Peaaegu iga kümnes leinakuulutustes esinev tekst on rahvalaul ning see arv on püsinud viimastel aastakümnetel stabiilsena. Sel põhjusel võeti uued "paremad" (ehk paremini sobivad) rahvalaulud kergesti omaks. Matuseluule spetsiifilisi funktsioone tuleks täpsemalt uurida, kuivõrd see nõuab võrdlemisi kitsa teemaderingi korduvust ja varieerumist, kindlaid poeetilisi kujundeid ja vormeleid. Need elemendid on nii rahva- kui kunstluules sisult ja funktsioonilt väga sarnased ning seega on nende kahe poeesialiigi lähenemine üksteisele lubatud ja isegi nõutav.
III. Sisuline. Siin peab tagasi pöörduma konkreetsete tekstide juurde. Olen üsna veendunud, et on võimalik välja töötada metoodika, mis arvuti abil võimaldaks kontrollida läti rahvalaulu vormis kirjutatud teksti autentsuse astet ehk teisisõnu - traditsioonile vastavust. Aja jooksul arvutisse sisestatud läti rahvalaulude korpus (nüüdseks kõik umbes 218 000 teksti läti rahvalaulude põhiväljaandest Latvju dainas (Barons & Visendorfs 1894, 1903-1915) on selleks tööks piisav. Ka vastav metoodika on väljatöötamisel - selle tarbeks on paljud läti teadlased uurimustega keele, poeetika, struktuuri, vormelite ja kujundite kohta rohkem või vähem teadlikult kaasa aidanud.4
"Kahtlase" teksti ülekontrollimine juhul, kui tekst vastab väljaandes Latvju dainas avaldatutele, peab toimuma erineval tasandil. Eriti produktiivne tundub siinjuures paari- või mõnesõnaliste traditsiooniliste püsivate sõnaühendite uurimine, näiteks leiduvad käesoleva artikli alguses tsiteeritud kolmes "rahvalaulus" sõnaühendid, mis näivad rahvapärased ning on üles ehitatud rahvalaulu keele elementidest. Nimetatud kogus ei ole neid aga võimalik leida, sest need on iseloomulikud vaid tänapäeva kirjanduslikule või poeetilisele keelele: balta zemes mate - 'tark maaema'; smilšu villainem - 'oma liivast suurrättidega'; dusi saldi - 'puhka pehmelt'; muža gaitas - 'elutee'; aiziet muži - 'mööduvad elud' (läti keeles on siin mitmus lubatud). Selleks, et kontrollida, kas selliseid sõnaühendeid ka Latvju dainas'es leidub, ei tarvitse enam suuri rahvalauluväljaandeid lehitseda või kartoteegikaarte uurida, vaid peatselt on see võimalik ka arvuti abil. (Oluline on ka kvantitatiivsetele näitajatele tähelepanu pöörata: kui tihti korduvad ühed või teised elemendid - ka Latvju dainas sisaldab tekste, mille vastavus läti rahvalaulu reeglitele on väga erinev.
Peale selle on jälgitav, millised konkreetsed ehtsad rahvalaulud selles väljaandes on reeglitest "nihkumisele" aluseks. See võimaldab uurida läti rahvalaulude loomise protsesse ja seaduspärasusi. Selliste "nihete" uurimine võiks aidata ka läti rahvalaulude seaduspärasuste täpsemal defineerimisel, kuna need paiknevad selle valdkonna piirimail.
Lõpetuseks tahaksin valgustada veel mõningaid probleeme, mis ei kuulu küll otseselt antud teema juurde, kuid on sellega siiski tihedalt seotud. Praeguses läti rahvaluule uurimises on need probleemid küllaltki valulised.
Esimene probleem. Kas need hiljutiloodud populaarsed leinaluule tekstid kuuluvad läti folkloori hulka või ei? Kuidas tuleks neisse suhtuda? Esiteks "rikuvad" need selget ja puhast klassikaliste rahvalaulude traditsiooni. Neis on uusi sõnaühendeid ja seega ka uusi kujutelmi, koguni uusi mütoloogilisi kujutelmi (näiteks traditsiooniliste matuselaulude uued funktsioonid - Maaema). Teisalt on need tekstid meie praeguses kultuuris elavad, neid kasutatakse isegi tihedamini kui sarnaseid tekste suurtest rahvalaulude kogumikest. See nähtus paneb järele mõtlema selle üle, kui eemaldunud on teadlaste ja kõrgkoolilektorite nägemus rahvalauludest ja nende reaalsest esinemisest tänapäeval. Selles seoses saab uue tähenduse ka Goethe tuntud tsitaat. Pärast kohtumist Johann Gottfried Herderiga aastal 1770/1771 Strassburgis, kuhu ta oli saabunud just Riiast, kirjutab Goethe:
Ma tutvusin poeesiaga hoopis teisest küljest, hoopis teises mõttes kui seni [...], kuna luulekunst on üleüldse maailma ja rahva and, mitte mõnede peente haritud meeste pärisosa (Schade 1989: 243).
Võib-olla on aeg esitada ka Lätimaal küsimus: kas akadeemiline puhtteaduslik tegelemine ainult trükitud tekstikogudest pärinevate läti rahvalauludega (see puudutab ka osa vana rahvakultuuriga tegelevaid folkloorigruppe) pole muutunud "mõnede peente haritud meeste pärisosaks"?
Teine probleem. Kurioossena näiv, kuid ootamatult universaalne ja tõsise uurija jaoks valuline on tendents, et kõikjal, kus on juttu läti traditsioonilisest rahvakultuurist, on aina enam esiplaanil erinevad uuemad nähtused või kõrvalekalded traditsioonist. Siin käsitletud rahvalaulude kõrval võib nimetada teisigi näiteid: 1) harvaesinevate "kahtlaste" tekstide eelistamine teaduslikes interpretatsioonides, isegi läti vana usu ja mütoloogia alastes uurimustes; 2) tugevate kristlike mõjudega rahvalaulude osakaal selle sajandi kahekümnendatest aastatest laiemalt levima hakanud usuvoolus, mida mõned propageerivad kui "uuendatud ehtsat" läti usku (tuntud nimetuse dievturhba all); 3) säravpunased seelikud ja uus suurrättide kandmise viis, mis pärinevad etnograafi seisukohast väga veidrast Läti piirkonnast (Nica). See riietus esines ainult 19. sajandi teisel poolel, kuid kuulutati hiljem läti rahvariietuseks; 4) läti tekstidega saksa šlaagrid, mida peetakse mitmel pool ehtsateks läti lauludeks jne. Ka minu käsitlus kuulub mõnes mõttes selliste nähtuste hulka, kuna see pole suunatud niivõrd rahvalaulutraditsioonile, vaid sellest traditsioonist kõrvalekalletele.
Miks see nii on? Mõnede jaoks on see enesestmõistetav, et uued kultuurielemendid on elujõulisemad. Teiste jaoks (nende hulka kuulun ka mina) on see probleem, millele polegi niivõrd tähtis otsida lahendust, kuivõrd selle seisukoha tunnistamine, selleks et reaalselt ja vähem romantiliselt situatsiooni jälgida. Õigus on ka neil, kes seda probleemi ei märka, kuid siiski end vanaläti kultuuri uurimise või hoidmisega tegelejateks peavad, tegelikult aga vaid tänapäeva kultuurikasutuse nähtustele pühenduvad.
1. Selle artikli aluseks on ettekanne, mis loeti ette J. G. Herderile pühendatud konverentsil "Rahvalaul: Tekst ja hääl" (Lielupe, 22.-23. sept. 1994).
2. Dissertatsioon koosneb kuuest lätikeelsest artiklist, tulemuste lühikokkuvõte on: Pakalns, G. 1992. Priekšstati par mirušo pasauli latviešu beru tautasdziesmas. Concept of The World of The Dead in Latvian Burial Folksongs. Riga.
3. Intervjuu lindil 19.09.1994.
4. Eriti tähtis näib siin V. Vhre-Freiberga "Teksta vienhbas, to mainhba, formuliska uzbuve un kombinatorika latvju dainas". Latvijas Zinat‡u Akademijas Vestis. 1992, nr. 9, lk. 7-17 (bibliograafia, ka ingliskeelne). Lühiduse eesmärgil nimetan teistest uurijatest vaid nimed: H. Biezais, D. Bula, B. Reidzane, J. Kurshte, E. Kokare, V. Zeps jt.
Barons, K. & Visendorfs, H. 1894, 1903-1915. Latvju dainas. Bd. 1. Jelgava 1894, Bd. 2-6. Petersburg 1903-1915.
Pakalns, G. 1992. Priekšstati par mirušo pasauli latviešu beru tautasdziesmas. Concept of The World if The Dead in Latvian Burial Folksongs. Riga.
Röhrich, L. & Lindig, E. (Ed.) 1989. Volksdichtung zwischen Mündlichkeit und Schriftlichkeit (ScriptOralia 9). Tübingen.
Schade, E. 1989. Mehr als "nur" Transkription. Röhrich L. & Lindig E. (Ed.) Volksdichtung zwischen Mündlichkeit und Schriftlichkeit (ScriptOralia 9). Tübingen.