Üks paljudest Jüri Randviiru raadioesinemistest. Epp Saarmanni erakogu.
Anu Vissel
Lõppev sajand on muutnud iga etnose palet. Eestlastele on see olnud poliitiliselt ja kultuuriliselt intensiivne periood, äkiliste tõusude ja mõõnadega, edu ja tagasilöökidega. Möödunud sajandi teisel poolel kujunes traditsiooniline maaelanikkond võõrvõimu ja rahvusliku liikumise mõjul edasipürgivaks rahvaks. XX sajandi teisel aastakümnel rajati oma rahvusriik, mis annekteeriti paarkümmend aastat hiljem ning taastati alles 1991. a. Meediast, massikultuurist ja kaasaegsest kõrgtehnoloogiast on eestlased sama tugevasti mõjustatud kui paljud teised maailma rahvad. Eestlaste tutvus meediaga on pikaajaline. Esimene eestikeelne ajakiri ilmus 1766. ja ajaleht 1806. aastal, püsiv lehelugeja sai eestlasest XIX saj. keskpaigas. Emakeelne raadio alustas ülekandeid 1926., televisioon 1955. aastal. Tugevalt muutus meedia pärast Nõukogude Liidu suletusest pääsemist, mil tekkis arvukalt omavahel konkureerivaid kanaleid ja väljaandeid. Riigitelevisiooni ja riigiraadio kõrval levitavad oma produktsiooni (uudiseid, reklaami ja meelelahutust) arvukad kommertsprogrammid,1 välismaistest satelliitkanalitest rääkimata. Pole siis ime, kui meediakriitik enesestmõistetavalt konstateerib: eestlane vaatab sama andunult televiisorit nagu vana soomeugrilane lõkketuld (Laasik 1998). Ajalehtede lugemine, raadio kuulamine, ennekõike aga televiisori vaatamine on kujunenud igapäevaseks rituaaliks, harjumuseks, milleta inimene oma päeva enam ette ei kujuta.
Laulva revolutsiooni järel leidis alalhoidlikuks peetud eestlane end järgmise revolutsiooni keskelt: viimastel aastatel on arvutioskused ametialase edukuse eelduseks. Suhteliselt vähe on alasid, kus pole arvutit kasutusele võetud. "Tiigrihüppe" vahendusel on 1996. a. alates Eesti koole arvutiseeritud, nii et tänaseks on internetiühendus 200 koolil (Runnel 1998a). Balti Meediateabe AS Eesti Meediauuringu (EMU) küsitluse järgi oli 1997. a. veebruariks arvutit kasutanud 33%, septembrikuuks 37% ja 1998. a. oktoobri lõpuks 40% elanikkonnast.2 Eriti tormiline oli arvutikasutuse kasv 1997. a., mil seda igapäevatöös kasutavate inimeste hulk sügiseks kahekordistus.
Kõik see toob inimesele maailma koju kätte, kujundab tema kultuuripilti ja selle kaudu inimest ennast. XX sajandi lõpul võime resümeerida: põhiline jõud, mis kannab (meie) riiki ja kogu lääne ühiskonda, on meedia (Peets 1998). Meedia mõju inimesele ja kultuurile on hakatud viimasel ajal üha rohkem jälgima. Sellega on tegelenud ajakirjanikud, sotsioloogid, pedagoogid jpt. Folkloristidki on oma töödes meedia mõjutustele vihjanud või probleemi põgusalt käsitlenud (Rüütel 1999; Hiiemäe 1998; Kõiva 1998; Peebo 1995; Vissel 1996 jt.). Milline võiks olla traditsioonilise kultuuri ja nn. meediakultuuri vahekord? Kuivõrd on võimalik traditsioonilise ja meediakultuuri sümbioos? Kas meedia hävitab traditsioonilise kultuuri? - Need küsimused jäävad tulevaste uurimuste lahendada.
Käesoleva artikli autor vaatleb enda käsutuses olnud empiiriliste, võrdlemisi juhuslikult kogutud ja kogunenud materjalide abil meediamänge. Eeskätt kirjeldatakse telemänge, mis viimasel viiel aastal on vallutanud Eesti vaatajaskonna. Neid vaadeldakse ühiskonnas ja meedias toimunud suundumuste ja muutuste taustal. Käsitletakse meedia mõju täiskasvanu ja lapse maailmapildile, antakse ülevaade Eesti televisioonis 30 aasta jooksul näidatud mängude liikidest ja nende folkloorsetest allikatest, osutatakse mujalt sisseostetud mängude abil ja nende kaudu ilmnevatele muutustele väärtushinnangutes ja käitumisnormides.
Meedia ja indiviidi maailmapilt
Massikommunikatsioon ületas teabelevi varasematele vormidele ülesaamatud aja ja ruumi piirid (De Fleur & Ball-Rokeach 1975: 4). Teadete edasiandmisel polnud enam vajalik informatsiooni andja ja vastuvõtja otsene suhtlemine või pikkade lineaarsete ja hargnevate ahelate kasutamine. Teadete retiaalse leviku tõttu jõuab informatsioon massikommunikatsiooni allikast otseteed paljude üksteisest kaugel asuvate indiviidideni (Lauristin & Vihalemm 1977: 14). Tänu fikseerimis- ja salvestusvahenditele saab minevikus toimunud sündmuse juurde üha uuesti ja uuesti tagasi pöörduda. Tänapäeval on massimeedia mõjuvõimas struktuur, mis annab inimesele operatiivset ja mitmekülgset informatsiooni ühiskonnas toimuva kohta. Meedia vahendab päevauudiseid kodu- ja välismaalt, avardab teadmisi igapäevasest töö- ja elukeskkonnast väljapoole jäävatest ühiskonnaelu valdkondadest. Näiliselt toimib meedia tänapäeva isiksuse teabevälja kõige ebapüsivamas teabekihis, s.o. operatiivsel teabeväljal, milles kajastuvad ümbritsevas maailmas, inimese olukordades ja meeleoludes toimuvad muutused, päevasündmused, juhusituatsioonid jne. (Lauristin & Vihalemm 1977: 21). Kuigi meedia ei ole sotsiaalsete konstruktsioonide põhilooja, osaleb ta aktiivselt nende loomisprotsessis, edastades, levitades, kinnitades või vaidlustades informatsiooni (Annist 1997: 11). Ainult talle omaste spetsiifiliste teabe edastamise võimaluste tõttu (teabe tsentraliseeritud iseloom, leviku suur kiirus ja ulatus, ühiskonna erinevate gruppide samaaegne osalemine teabe vastuvõtus, mõju perioodilisus ja kumulatiivsus) suudab massikommunikatsioon inimeste teadmisi, väärtushinnanguid ja norme mõjustada ning muuta. Meedia suunamisel kujunevad ühiskonnaliikmete hinnangud ühiskonnaelu aktuaalsete nähtuste või protsesside suhtes, muutub maitse, suhtumine kultuurinähtustesse jne. Pikaajalise toime tulemusena mõjutab massikommunikatsioon isiksuse maailmapildi põhilisi osi ehk sotsialiseerumisprotsessis kujundatud põhiveendumusi ja arusaamu iseenda, teiste inimeste ja ümbritseva maailma kohta. Ta on suuteline neid teisendama ning ümber kujundama (Lauristin & Vihalemm 1977: 22-32).
Tänapäeval on meedia sagedaste diskussioonide ja debattide objekt. Suure mõjujõu tõttu tegelevad mitmed institutsioonid, struktuurid ja teadusharud massiteabevahendite toime väljaselgitamise ja analüüsiga. Esialgu käivitasid uurimise poliitilised ja majanduslikud huvid (näit. kuidas saaks meedia võimalikult efektiivselt kaasa aidata poliitiliste eesmärkide saavutamisele, milline peab olema hästimüüv reklaam jne.). Tunduvalt hiljem hakati huvi tundma meedia kultuurilise ja kasvatusliku mõju vastu. Mõisteti, et kõrvuti taotluslike eesmärkidega on tulemusi, mida ühiskond ei osanud ette näha. Meediat on süüdistatud auditooriumi kultuuritaseme madaldamises, kuritegevuse suurendamises, kaasaaitamises moraalsele allakäigule, masside poliitiliste huvide uinutamises, loovuse allasurumises jpm. (De Fleur & Ball-Rokeach 1975: 11). Neid süüdistusi on korratud erinevatel maadel ning need on kommertsliku meediapoliitika tingimustes eatud. Igas ühiskonnas on ilmselt ka omad spetsiifilised valupunktid, mida meedia kui tänapäeva neljas võim on võimendanud. Eesti meediale on ette heidetud orienteerumist eelkõige Lääne massikultuuri väärtustamisele ja omaksvõtmisele (Hiiemäe 1998: 453).
Meedia ja laps
Tänapäeval on inimene meediaga seotud varasest lapsepõlvest peale. Raadio ja televisioon kuuluvad teda ümbritsevasse igapäevasesse keskkonda. Impersonaalne raadiohääl, vanemate füüsilisele olemasolule vastanduv (teise reaalsusena mõjuv) telepilt ilmuvad lapse maailma niipea, kui tema meeled on suutelised neid tajuma. Viimastel aastatel on pedagoogikateadlased üldsuse tähelepanu juhtinud faktile, et noored viibivad pidevalt infoväljas, mille mõju ei osata ette näha. Nad on hoiatanud, et nii kaua, kuni massikommunikatsiooni mõju lastele ja noortele peetakse neutraalseks, toimib see anonüümse, "salajase" kasvatajana, mille tegelikud mõjud ilmnevad selgelt alles aastakümnete pärast (Kraav & Uring 1975: 3-4).
Meediast, eriti TV-st, on lastele saanud ühtaegu nii suur sõber kui hajameelne, boheemlik (vaba)kasvataja. Ühelt poolt täiendab või juhatab TV talle omaste võimalustega lapsele kätte selle, mida varemalt õpetasid kodu, kool ja kogukond: missugused on lapsed, missugused on täiskasvanud, missugune on elu üldse, missugused on meie väärtushinnangud (Kurg 1997: 51). Teiselt poolt jätab TV-programm tervikuna (nagu muugi meelelahutustööstus) "lapse ees ukse täiskasvanute maailma ristseliti valla" eakohasust arvestamata (Viilup 1997: 39). Lastesaated, mis väidetavasti abistavat last õppetöös, kasvatavat ja hoidvat lapses hingesoojust (Viilup 1997: 46), tekitatud kahju korvata ei suuda. Lapse jaoks on TV ammendamatu teabeallikas, aga ka piiramatu vaba aja sisustamise vahend. Mõningad uurimused on kinnitanud, et koolist saab noor ainult 10% informatsioonist, ülejäänud 90% hangib ta meediast (Vassiltšenko 1997: 47).
Üks paljudest Jüri Randviiru raadioesinemistest. Epp Saarmanni erakogu.
Lapsi on ikka püütud kasvatada ühiskonnas kehtivate traditsioonide, üldiselt omaks võetud normide ja ideaalide järgi (Saarits 1998: 55). Endises taluperes kasvasid lapsed mitme põlvkonna (vanemate ja vanavanemate) hoole ja kontrolli all. Õpiaeg oli suhteliselt lühike, kontrolliaeg seevastu pikk, sest ka täiskasvanuna elati enamasti ühe abikaasa vanematega koos. Niisugune perestruktuur kindlustas mitmeastmelise kontrolli kaudu traditsioonide pikaajalise säilimise. Tänapäeva ühiskonnas on sotsialiseerumisahel tunduvalt pikem (kodu-kool-ametiõpe-töö), perekondlik jälgimine ja mõju aga lühiajaline, sest noored ei jää vanemate juurde elama. Põhimõtteliselt on selline täienenud ahel omakorda ammendumas ning asendumas avatud, lõpetamata süsteemiga, kus õppimine ja infohange jätkub kogu elu (Võhandu 1997: 15 jj.). Lastele on meedia mõjusaks informatsiooniallikaks juba ahela kahe esimese lüli (kodu-kool) juures. Teatava liialdusega on juba aastaid kõlanud retooriline küsimus: kumma mõju on tänapäeval laste väärtushinnangute kujundamisel suurem - kas vanemate või meedia. Tänapäeva ühiskonnas, kus laiendatud perekondade arv on märkimisväärselt vähenenud, nõrgeneb vanavanemate roll järjest. Muutunud perekultuur on vallandanud segaduse vanemate endi inimkäsitluse ja väärtushinnangutega seotud kasvatushoiakutes, nõutuse lastele lubatava ja keelatava suhtes (Kraav 1998: 18 jj.). Laste meediatarbimine on paljudes peredes väljunud vanemate kontrolli alt. Vanemate endi pereelu on hajali, Eesti abielu keskmine pikkus on neli ja pool aastat (Peets 1998). Nagu eespool viidatud, võivad lastesaated last õppetöös abistada, arvestada erinevate vanusegruppide vajadusi ja jutustada püsiväärtustest (hingesoojusest, eetikast jm.), kuid neile järgnevad täiskasvanute filmid jms. seavad neidsamu tõdesid kahtluse alla. Laps ei vali vaatamiseks ainult eakohaseid saateid, sest salapärane täiskasvanute maailm on iga põlvkonna noori ahvatlenud. Võimalused ohtras infovoos iseseisvalt või vanemate kõrval oma äranägemise järgi maailma süüvida on praktiliselt tõkestamatuks muutumas (Mürk 1998: 33).
Meediakasvatus erineb varasemast rahvakasvatusest mitmetes küsimustes. Televisioonile on ette heidetud, et selle vahendusel saavad täiskasvanute elu mitmed varjatud küljed lapsele teatavaks palju varem, kui seda nõuaks tema normaalne areng (Kraav & Uring 1975: 76). TV-d ongi peetud seksi ja vägivalla, vähem materiaalsete väärtuste ja rahavõimu propageerijaks. On arvatud, et laps võib nähtu kriitikata oma maailmapilti lülitada. Kui kümne aasta eest oli seks noorsoo probleem, siis praeguseks on see muutunud laste probleemiks. Eesti ühiskond ei vajanud uurijate hinnangul seksuaalset vabanemist sellises suurusjärgus, nagu see tegelikkuses toimus (Hint 1997: 12). Täiskasvanuks valmistumine ei toimu mitte enam mängulisuse kaudu, mis on inimese ja kogu loomingu seisukohast ootuspärane, vaid toorelt, otseselt osaliseks tegemise kaudu (Veidemann 1997: 24).
TV muudab laste ja noorte maailmavaadet ja argitegevust.3 Lapsed võtavad täiskasvanutele orienteeritud saadete ja täiskasvanute käitumise eeskujul omaks ka täiskasvanuliku suhtumise televisiooni. Televiisor võimaldab neilegi lõdvestumist, puhkust, põgenemist reaalsusest "rikaste ja ilusate" pseudomaailma. Soov passiivselt meelt lahutada aina kasvab, inimese loova tegevuse väli aina kahaneb.
Meedia ja mängud. Raadio - kohvionu,
televisioon - aastaringne jõuluvana
Viimaste aastate Eesti meelelahutusmeedias on mängu4 kui žanri osakaal silmanähtavalt suurenenud. Raadio ja televisioon, interneti jututoad, listid pakuvad oma vaatajaile-kuulajaile, nende ümber koondunud huvirühmadele ja sõpruskondadele jne. mängu jälgimiseks, kaasamängimiseks või sõna sekka ütlemiseks arvukalt võimalusi. Jälgija pole enam passiivne. Seepärast kirjutab ka meediakriitik, et igasugune mäng stimuleerib inimese aktiivsust - sunnib rohkem kaasa mõtlema ja kaasa elama kui mistahes muu telesaade (Sisask 1995). Eetrimängud ei ole loomulikult uudis. Aastakümnete jooksul on raadio- ja teleprogrammides mängitud mitmesuguseid mänge. "Lasteraadios" vältasid ligikaudu kolmkümmend hooaega malemeister Jüri Randviiru malesimultaanid kooliõpilastele ning 1960. aastate teisest poolest muutusid populaarseks väga mitmekesised tele- ja raadiomälumängud.
Eesti teleprogrammide sisu ja suunitlus muutus oluliselt alles 1993. a. Augustikuus astusid Eesti riigitelevisiooni (ETV) kõrvale iseseisvate programmidega esimesed kommertskanalid: M. Siimanni5 juhitav RTV ja TV I ning I. Taska juhitav Kanal 2. Rahvuslik eufooria ning rahvuslikkust ja omariiklust käsitlevad saated olid end ammendanud. Eesti meedia hakkas eestlasest vormima maailmakodanikku. Varem Nõukogude Liidu kultuuriruumiga piirdunud vaateväli avardus ja laienes näiliselt kogu muu maailma kultuuriruumiks. Samaaegselt vähenes originaalsaadete maht märkimisväärselt, sisseostetud filmide ja meelelahutussaadetega avati tee välismaisele massikultuurile. Lõputu Nõukogude sõduri heroiline saaga ja metafüüsiline õnnelike rahvaste vennalik pere vahetusid neurootiliste Ladina-Ameerika tuhkatriinulugude, Ameerika võimsate tööstus- ja rahandusdünastiate, vanas heas laadis Austraalia perejutustuste ja tohutu hulga kogu maailmast pärit põnevus- ja märuliseriaalide vastu. 1993. a. novembris ilmusid ETV programmi Mehhiko teleseriaal6 Metsik roos ning Ameerika päritolu telemäng Reisile sinuga. Mõlemad muutusid otsemaid kõige vaadatumateks saadeteks.7 Algas uus telemängude periood.
Nõukogude ajale iseloomulik kramplik pingutamine intellektuaalsuse, soliidse ja kõlbelise ajaveetmise suunas, asendus laheda, pealiskaudse, erilisi teadmisi mittenõudva meelelahutusega. Uus suund piidleb samaaegselt ühiskonna kõrgkihi poole, ent on orienteerunud "keskmisele" inimesele. Infoühiskonna inimese kaitsereaktsioon ja ühtlasi paradoks on asjaolu, et edastatavale teaberikkusele vastandub indiviidi lühike (piiratud) mälu. Elatakse ühes hetkes, millele on üles ehitatud kogu showbisnis (Koppel 1996). Selleks, et pääseda TV ekraanile ja mängijate hulka, pole enam tarvis võita mälumänguturniire ega konkursse, piisab julgusest või loosiõnnest ning inimene tänavalt ongi ihaldatud kaamerate ees. Paljudel maadel publikumenust kantud saated teenivad kultuuride ühtlustumise ideed, jõudes televaatajani mõnevõrra modifitseeritult, kohaliku keele ja osavõtjate vahendusel. Näib, et inimesi saab panna ükstaskõik mida tegema, tuleb neile ainult sisendada, et see on "normaalne" (Floren 1997). Enamik meediakriitikuid arvavad koos vaatajaskonnaga, et sisseostetud mängud ületavad oma taseme poolest varasemaid "kodukootud" mänge märkimisväärselt. Nendes olevat mõnusat, läänelikku lähedust ja auditooriumiga ühtesulamist (Sisask 1995), avatud käitumist. Mõnikord on kohalike televersioonide omapära (sedasama "kodukootust") tunnustatud (Soiver 1995a). Vana malli järgivaid mänge on ristitud arhaismideks.8
Viimase viie aasta jooksul on paljud eetrimängud end ammendanud ja välja vahetatud, mängude eetriaeg on kord kasvanud, kord kahanenud,9 kuid ikkagi mängitakse hasartselt nii televisioonis kui raadios. 1999. a. algul polnud Eestis raadiojaama või telekanalit, mille programmis polnud mänge.
Raadiomängude hulk on eelmise aastaga võrreldes mõneti vähenenud, kuid ikkagi on nädalakavas 8 mängu10 - peamiselt lühikesed puhkepäevased või argihommikused telefoniviktoriinid (nn. kohvipakimängud), kus saate kuulaja võib lülituda hommiku- või muusikaprogrammi, vastates 3-5 küsimusele, ja võita mingi väikese eseme (kohvipaki, muusika-CD, videokasseti, pileti kontserdile vms.). Need saated ei ole üldiselt pika elueaga: neid muudetakse ja nimetatakse suhteliselt sageli ümber. Ainsaks erandiks on 1967. aastast saadik eetris püsinud Mnemoturniir. See on pühapäeva keskhommikune mälumäng raadiokuulajate ja Tarkade Klubi (väike rühm erinevate alade asjatundjatest, laialdaste entsüklopeediliste teadmistega inimestest) vahel. Mängu lõpus saab auhinna (viimasel ajal pangaaktsia) kõige huvitavama vastamata jäänud küsimuse saatnud raadiokuulaja.
Kolmel telekanalil neljast mängitakse 13 erinevat mängu11 ja sellele kulub nädalas 10 tundi eetriaega. Varem mängiti pühapäeva ja esmaspäeva õhtuti, järjest uute mängude lisandumisel on need levinud praktiliselt kõigile nädalapäevadele (kõige vähem mänge on eetris reedeti). Põhilisteks mängukanaliteks on aastaid olnud riigitelevisioon ETV ja kommertskanal TV 3. ETV-s harrastatakse peamiselt lõbusaid meelelahutuslikke tutvumis- ja äraarvamismänge, TV 3-s soliidsete auhindadega lotomänge, teistest hiljem telemängudega alustanud Kanal 2-s mälumänge. ETV ja TV 3 on aeg-ajalt oma programmi laiendanud teise suunitlusega mängudega, näiteks on TV 3 katsetanud mitmete tutvumissaadetega (Ainus ja õige, Ice Dog M Show)12 ja mälumängudega (Kuldaju), ETV on viimasel aastal omakorda kava täiendanud lotomängu (Topelttosin) ja kergekaalulise mälumänguga (Õnneratas).
Uutele telemängudele on tunnuslik:
1. Mängijaiks on prominendid või prominendid ja lihtne televaataja. Viimasel kümnendil vohama hakanud tabloidajakirjanduse mõjud ulatuvad ka telemängudesse. Mitmetes mängudes (Klaver põõsas, Tähed muusikas, Kuulus ja kummaline) on kaamera ees tuntud seltskonnategelased. Mängu juhib nimekas ajakirjanik, laulja vms. Tavaline telemängija valitakse kummalise (resp. ebahariliku) ameti või hobi tõttu. Prominente kasutatakse ka uute telemängude reklaamimisel. Uudismängude nn. demoversioonid mängitakse mitmeid kordi üldtuntud isikute osavõtul läbi. Seevastu kommerts- ja tutvumismängud on avatud praktiliselt kõigile.
2. Publiku aktiviseerimine. Telemängud, nagu ka paljud publitsistikasaated, püüavad ületada televisiooni ja televaataja eraldatust, pakkudes vaatajale võimalust saates osalemiseks. Selliste mängude hulk on viimasel ajal kasvanud (Tähed muusikas, Klaver põõsas). Vana ja äraproovitud nn. suure ringi küsimusele vastamise kõrval (Kuulus või kummaline) saab mängu sekkuda stuudiost (õnnemängud, mitmesugused mälumängud, tutvumismängud) või telefoni teel. Interaktiivsed TV 3 telemängud annavad võimaluse mõjutada stuudios toimuva mängu kulgu (nt. tutvumismängus Ice Dog M Show) või olla saatejuhile vastasmängijaks (nt. varasem Pildimäng).
3. Individuaalmängude prevaleerimine. Võistkondlikud mängud on asendunud individuaalvõistlustega. Nõukogudeaegses meedias leidis rõhutamist kollektivism kui toonase ideoloogia üks põhimõisteid. Ootuspäraselt on nüüdses indiviidile orienteerunud ühiskonnas keskne edukas üksikisik. Tugeva üksikisiku roll domineerib ka paaris erandlikus võistkondlikus mängus (nt. prominendid üksikute "kummaliste" saatekülaliste vastu mängus Kuulus või kummaline, mille lõpetab prominentide duell salapärase tuntud külalisega). Sekkumisvõimaluseta passiivsed lotomängijad tuntud kapteni taustgrupina (Bingo Loto, Topelttosin) on teine võimalus. Muutusi perestruktuuris möönavad näiteks paarismängud. Uudistekütid on mäng paaridele, kuid mitte tingimata abielupaaridele. Lasteekraanis toimuv Memoriin lubab mängima lapse ja ühe lapsevanema, varem pääses eetrisse vähemalt 3-liikmeline perekond.
4. Kommertslikkus mänguarvestuses ja auhindade juures. Mälumängu küsimuste raskusaste määratakse ära rahalises vääringus ning teistest nutikam võistleja lahkub stuudiost kopsaka ülekandega oma pangaarvele, rääkimata luksuskaubavõite lubavatest lotomängudest, kus omandamisinstinkt ühe televaatajast eksperdi ütlust mööda naelutab vaataja teleri ette (Remsu 1997). Muinasjutulisi võidusummasid ja auhindu lubavate õnnemängude kõrval pakuvad soliidseid võite ka mälu- ja tutvumismängud. Humoristliku auhinna viivad kaasa üksnes äraarvamismängu Kuulus või kummaline saatekülalised. Seal, nagu lastemängudeski, mängitakse sümboolsete "elude" peale. Sportmängudest ülevõetud punktiarvestust kasutatakse veel Lasteekraani Memoriinis ja eespool nimetatud kahes muusikamängus. Ülejäänud mängud pakuvad heade tulemuste eest mängijatele raha.13
Telemängud on kujundanud telekanalite imidžit. Nii näiteks on iseloomustatud 1996. aastal, et TV 3 toidab mammonat, ETV vaimu ja Kanal 2 illusioone (Vende 1996). Kahe esimese puhul põhineb hinnang suures osas mängude kui vaadatumate saadete suunitlusel. Praegust aega on arvatud sümboliseerivat nänni jagamise hullus (Remmel 1998) ja arvamus, et varem mõjutasid televisiooni ideoloogia ja ideoloogiamehed, nüüd raha ja rahamehed (Remsu 1997).
Provintsipiiga vaprate ja ilusate varjus. Televisioon ja traditsioonilised mängud
Kuigi vanad rahvamängud pole kunagi olnud kaasaegsusele rõhuva televisiooni eriliseks lemmikuks, on vahetevahel kasutatud vanu, üldtuntud mänge saate mängulisuse suurendamiseks või põnevamaks muutmiseks, ülesehituse mitmekesistamiseks.
Meedia toimib sel juhul kui tuntud mängude kasutaja, taasmeenutaja, uue versiooni looja ja selle propageerija. Näiteks 1969.-1970. aastal äärmiselt populaarset lastelauluvõistlust Entel-tentel alustati alati tuntud ja telesaateks kohandatud liisusalmiga. Kummale saatejuhile - kas lapsele või täiskasvanule - "liisk langes", see võttis jutuotsa üles. Rahvapärase lugemise tagumine osa (asemantiline tekst) oli saates asendatud teemakohase riimilise värsipaariga täna laulavad kõik meil,/ sina alustad, juhei! Hilisem kogumistöö on näidanud, et saate jaoks mugandatud liisusalm võeti lastepärimusse vastu. See mitte ainult ei astunud oma lähtesalmi kõrvale, vaid tõrjus algupärase peaaegu täiesti välja. Nüüdki, 30 aastat hiljem, tuntakse Entel-tenteli liisusalmi versiooni paremini kui rahvaomast (Vissel 1993, 1997), kuigi kulli-, peituse- jm. mängude puhul teletekst tegeliku mängusituatsiooniga hästi kokku ei passi.
Ümbruskonnas toimuva, täiskasvanute ja teiste laste tegevuse matkimine on osa maailma avastamise ja sellega kohanemise protsessist. Meedia on muutnud lihtsate imiteerimis- e. rollimängude sisu. Kujutlusmängude rollid ja ideaalid saadakse tänapäeval ajakirjanduse, kirjanduse ja eriti televisiooni vahendusel ülemaailmsest ajaviitekultuurist (Korkiakangas 1996: 75). Kui varemalt mängisid lapsed harjumuspäraselt kodu, kooli, arsti juures või poes käimist, siis viimastel aastakümnetel jäljendavad nad sageli tuntud telediktoreid, poplauljaid, näitlejaid, poliitikuid jt. tele- või filmiekraanilt tuntud isikuid. Lapsed ja noored võivad tuntud inimesi jäljendada tõsimeeli (eesmärgiks käituda, laulda, tegutseda niisamuti kui jäljendatav) või huumoriga (tahtlikult rõhutades, suurendades jäljendatava teatavaid isikupäraseid jooni, st. parodeerides). Kuigi mingil määral matkib inimene teisi kogu elu, mängivad rollimänge eelkõige väiksemad lapsed, parodeerivad seevastu meeleldi teismelised ja noored. Tuntud inimeste lustakatest järeleaimamistest võivad kujuneda mõnusad hetked noorte kokkusaamistel või ka ametlikel pidudel. Näiteks on mõne kooli peoõhtul ühtede ülesandeks olnud õpetajate pantomiimiga imiteerimine, teistel mõistatamine, keda järele aimati. Kutselised näitlejad parodeerivad pidudel, kontsertidel, raadio- ja telesaadetes: mitmeid aastaid naerutab eestlasi libapresident E. Nuter, 1990. aastate algul imiteeriti mõnuga L. Brežnevit ja M. Gorbatšovi, sisseostetud sari "Roal Canadan Airforce" naerutab inimesi kuninganna Elisabethi, Bill Clintoni, Boriss Jeltsini jt. järeleaimamisega. Laste ja noorte seas on poliitikategelastest populaarsemad popmuusikud ja telediktorid, kelle esinemismaneere, sõnastuse ja hääldamise eripära aimatakse järele.14 Ka sel puhul võib rollimäng areneda mõistatamismänguks, kus pealtvaatajad peavad ära arvama, keda parajasti järele tehakse.
Viimastel aastakümnetel on lisandunud popstaaride muusikavideote matkimine. Kodu- ja välismaised iidolid vahelduvad kiiresti. 1998. a. vaieldamatuks lemmikuks oli popansambel "Spice Girls". Tütarlapsed aimasid lauljaid järele nii isekeskis kui ametlikel esinemistel ja pidudel. Ent juba 1996. a. ETV saatesarjas Kooli TV (ehk koolidevaheline televõistlus) nõuti populaarse muusikavideo jäljendamist. See oli võistlusel kavas kõrvuti mälumängu, spordi- ja lauluvõistluse ning (arvuti)ristsõna koostamisega.
Meedia mõjutab ka jõu- ja osavusproove, mille puhul on ikka võetud ja võetakse ka edaspidi mõõtu suurtest eeskujudest. Poisid imiteerivad märulifilmide kangelasi ning juba tükk aega on poiste omavahelistes jõuproovides tavalise maavillase kakluse ja maadluse kõrval karate, džuudo ja muude idamaiste võitluskunstide elemente. Siinjuures pole määrav nende kui spordialade, vaid eelkõige neid tutvustavate filmide jõudmine Eestisse.
Eesti võistkond (Hardi Tiidus, Valdo Pant ja Voldemar Panso)
"Naapurivisal" 1996. aastal. KM EKLA B-183:86.
Naapurivisa Helsingis 1996. aastal. KM EKLA C-68:32.
Jõu- ja osavusproovid on lähiseoses rollimängudega. 1930-1940. aastatel aimasid poisid hasartselt järele filmi-Tarzanit, sooviti saada lenduriks; 1960. aastatel kosmonaudiks jne. Iga ajastu on olnud põnevuse näljas, igal ajastul on olnud omad õilsad rüütlid, olgu selleks siis röövel Rinaldini, eesti Rummu-Jüri, romantiline surematu Duncan McLeod Šoti mägismaalt, võitmatu Rambo või kes tahes. Tänapäeva musklilised iidolid on Arnold Schwarzeneggeri, Jannie Changi, A-rühma neliku jt. seda sorti näitlejate nägu. Tänapäevane filmitööstus loob filmitrikkide abil kangelaste ümber sellise grandioosse tulevärgi, et seda füüsiliselt järele teha on võimatu. Nii nagu filmistuudio trikimeister, matkib ka laps nähtut oma tehniliste vahendite, s.o. mänguasjade (legode, autode ja mudelmänguasjade) abil.
Mõistatamine ja äraarvamine oli meelepärane ajaviide minevikus ja on seda tänapäevalgi. Sellel on põhinenud mänge ja seda on ühe osana kasutatud mitmesuguste mängude või meelelahutuste juures. Viimase 20-30 aasta jooksul olid viktoriinid Eestis, aga ka laiemalt endise Nõukogude Liidu alal väga populaarsed. Nii raadio- kui telemälumängude populaarsusele pani aluse 1966. aastal Soome ja Eesti vaheline mälumäng Naapurivisa, mida kandsid üle mõlema riigi raadio ja televisioon. Nõukogude aja tingimustes oli kapitalistliku riigiga kahasse tehtud meelelahutussaade erandlik. Naabrite jõukatsumised teadmistes kestsid viis aastat ning lõppesid Eesti võiduga. Eestit esindanud kolmeliikmeline võistkond (Hardi Tiidus, Valdo Pant ja Voldemar Panso) oli nii Soomes kui Eestis väga populaarne. Sama võistkond jätkas laiendatud koosseisus Tarkade Klubi nime all raadiosaates Mnemoturniir. Võistkonda või tema üksikliikmeid kutsuti esinema mitmetesse telemängudesse.
Meedia-mälumängud esindasid üksnes vaimustuse "veepealset" osa. Viktoriinid ja mälumängud muutusid enesestmõistetavalt klassi-, kooli- ja asutusepidude peaaegu vältimatuks osaks. Aastakümnete jooksul prooviti erinevaid mänguvorme: mitmevoorulisi asutuste/koolide jm. võistkondade kohtumisi, asutuste võistkondade kohtumisi Tarkade Klubiga. Juba nimetatud Mnemoturniirile lisandusid 1977. a. üle-eestilised kilvaturniirid ehk mälumängu meistrivõistlused.
Televisioon on mälumängutraditsiooni pidevalt elus hoidnud, kuigi siingi on saate nimetused vahetunud ning uuel hooajal on alustatud uut mälumängutsüklit. Mälumängud on tänini populaarsed koolides ja asutustes, neid harrastatakse organisatsioonide ja ühenduste kokkutulekutel ning mitmesugustel meelelahutusüritustel. Mälumängust kui sisukast ja väärtustatud hobist jutustavad ka noorte koduleheküljed internetis.
"Naapurivisa" kohtunikud professor Paul Ariste ja professor Lauri
Posti. Helsingi 1969. KM EKLA C-68:29.
Mängu mängus on samuti kasutatud telemälumängudes. Paari aastakümne eest eetris olnud Trips-traps-trullis valisid võistkonnad küsimuste teemad trips-traps-trulli abil. Aastaid hiljem kasutati mälumängu juures laevade pommitamist. Saadete mõju ühe või teise mängu populaarsusele on raske kindlaks teha, kuid võib arvata, et see andis mõningase impulsi nende mängude püsimiseks ja värskendamiseks nii nende seas, kes seda mängu varem teadsid, kui ka nende seas, kes selle ekraani vahendusel selgeks said. Hilisem kogumistöö on kinnitanud, et trips-traps-trull ja laevade pommitamine on tänaseni väga populaarsed (Vissel 1995: 261), sobides suurepäraselt täitma näiteks pikki sõiduaegu või igavaid koolitunde.
Meedia võib toibutada peaaegu unustatud mängude traditsiooni ja viia konkreetse mängu uues kvaliteedis uuele leviringile. Sünkretistlike liikide puhul on võrdlemisi tavaline, et sekundaartraditsioonis säilib algsest tervikust ainult mõni osa. Nii näiteks on möödunud sajandi lõpu ja käesoleva sajandi alguskümnendite rikkalikust ringmängutraditsioonist osa tulnud rahva sekka tagasi rahvamuusikat viljelevate ansamblite (Kukerpillid, Untsakad jpt.) kaudu. Sekundaartraditsioonis on funktsioon veidi muutunud: endised uuemad laulumängud levivad seltskonnalauluna, kusjuures tantsu saatnud vahelaulust on saanud refrään.
"Ja sealt ta tuleb!"15
Meedia võib ühtaegu olla ka uute mängude vahendajaks. Telekanal aitab uustulnukaid kiiresti teadvustada ning levitada maa erinevatesse paikadesse, nii linna kui maale, nii tsentrumisse kui äärealadele. Väheste teada olevate näidete põhjal võib väita, et uudismängud on meediast siiski küllalt sõltumatud ja et uue spordiala või mängu demonstreerimine teleekraanil ei too kaasa tegelikku populaarsust. Näiteks kummikeksu näidati esimest korda ETV lastesaates Kel lusti, lööb kaasa 1974. aastal, kuid ühekordsele tutvustamisele ei järgnenud suurt populaarsust. Uudismäng jätkas levikut pealinna tütarlaste hulgas, kandus vähehaaval edasi väikelinnadesse ja maale ning Eesti kaugematesse nurkadesse. 1980. aastatel muutus mäng väga populaarseks loomuliku leviahela kaudu, levides lapselt lapsele, ilma televisiooni abita (Vissel 1997: 108).
Televisiooni mõjul on laste ajaviitemängudesse viimase viie aasta jooksul ilmunud kaks uut mängu - rahvusvaheliste telemängude Reisile sinuga ja Kuulus või kummaline imitatsioonid. Mõlemad telemängud on pärit Ameerikast. Reisile Sinuga (tuntud mujal nimetuste all The Dating Game, Blind Date jne16) on ETV programmis alates 1993. a. novembrikuust, Kuulus ja kummaline (originaalnimetus What's My Line17) on samal kanalil jälgitav 1995. a. sügisest. Vaatajaskonna kiire poolehoiu võitnud mängud on jäänud populaarsemateks meelelahutussaadeteks viimase ajani.18
Telemäng Reisile sinuga kujunes Eestis tähelepanuväärseks meediasündmuseks. Sellesse saatesse on viie aasta jooksul konkureerinud palju inimesi Soomest ja Saarest. Küllap on tänaseks Eestimaa kaardile jäänud vähe paiku, kust pole käidud kaamerate ees reisilist valimas. Üksikesinejate kõrval on viie aasta jooksul üles astunud mitmesugused 3-liikmelised sõpruskonnad, õpingu- ja töökaaslased, ajateenijad jt. Erandkorras on saates osalenud kolm "kõikvõimsat" sekretärineiut Toompealt, ansambli "Ummamuudu" liikmed; uljaste üksiküritajate hulgas on olnud seltskonnategelasi, ärimehi ja "igavene poissmees" Carl Danhammer. Kord, esimese septembri eelõhtul, olid erandkorras mängijateks esimesse klassi minejad. Kõik see tõestab, et telemäng on äratanud eestlaste hulgas tõsist tähelepanu, olles ühtaegu populaarseim ja samas kõige nõmedamaks tituleeritud saade (Jahilo 1998). Reisile Sinuga on andnud rohkesti ainet suhtlemiseks (sellest on räägitud koguni rohkem kui ilmast), kriitikaks, võrdluseks teiste populaarsete saadetega. Sellest on kirjutatud,19 seda on parodeeritud,20 sellega on tehtud kõike, mida teha annab, põhiliselt aga ikkagi vaadatud (Eesti Päevaleht 1998).
Mäng, kus üks noormees/neiu valib oma küsimustele saadud vastuste järgi kolme sirmi taga istuva noormehe/neiu seast reisikaaslase (Haavikko 1989: 293), oli Eesti auditooriumile uudne ja värske. Pikk edu rahvusvahelises meediaruumis tõestab, et autorid leidsid tõeliselt lööva ja müüva idee, mis põhineb kontakti otsimisel eri sugupoolte vahel. Soov aidata noori teineteiseleidmisel on ürgvana ja ühtviisi muljet avaldav igal maal ja igal ajastul. See teema suudab elevil hoida nii kaaslaseotsijaid kui kõrvaltvaatajaid, toita ühtaegu kõrgeid kunste, tabloidajakirjandust ja kohalikku klatši.
Traditsioonilises ühiskonnas võimaldati abiellumisealistel noortel rohkem väljaspool kodu liikuda, noormeestel ei keelatud teistesse küladesse peole ja õhtuti küla vahele minekut. Meheleminekuealised tütred viidi pikemate pühade ajal sageli kaugematele sugulastele külla. Teadlikult või ebateadlikult täidab televisioon nüüd seda sotsiaalset funktiooni.
Inimesi veetleb toimuva elulähedus ja võimalus sattuda meediasse, mis on ajakirjanduse algusest peale inimeste eneseuhkust paisutanud. Televisioonist kavaleri või pruudi otsijalt ei nõuta mingeid oskusi ega teeneid. Telemängus osaleja peab langetama umbes samasuguse otsuse nagu eluski ja võib saada endale kaaslaseks üsna juhmaka enesepakkuja, kuid ilusa reisi Küprosele või Egiptusesse. Kui veab, siis on mõlemad head, nii valitu kui reis. Viltumineku korral satub vilets partner ja lühike, Eesti-sisene reis (Remsu 1997). Reisile sinuga räägib inimsuhetest lõputute variatsioonide spektris üha uute inimeste suu läbi. Kas mäng kulgeb särava vaimuka dialoogi, aruka tagasihoidlikkuse, ülevoolava enesepakkumise, süütu nooruserumaluse, küpse elutarkuse või kõigi võimaluste kordumatutes kombinatsioonides, see sõltub mängijatest. See, kas mulje on debiilne, kuid siiski delikaatne (Remsu 1997), illusoorne ja ebaloomulik (Bahhovski 1997) või pornograafilisem kui pornofilm, mille valguses "seebiseriaalid" hakkavad tunduma Shakespeare'i loominguna (Floren 1997), sõltub ka vaataja enda põhimõtetest, maitsest, hoiakust, hindamiskriteeriumidest, meeleolust. Üks vaataja võib jälgida mängulusti, teine skitseerib kaugemaid tagamaid (Remsu 1997). Saatesse tuleku põhjusteks võivad olla soov ennast demonstreerida, näha, kuidas tehakse telesaadet, võita põnev reis. Kosjasaate läbi telestaariks tõusnud vaimuka, kergelt iroonilise saatejuhi Maire Aunaste ajal arvati, et mõnegi mänguri salasihiks oli edev soov saatejuhti dialoogis ületada (Remsu 1997).
Telemäng "Kuulus või kummaline"
Reet Linna juhtimisel. Reet Linna erakogu.
Missi ja Misteri valimised Nõo Reaalgümnaasiumis 1999. aastal.
Nõo Reaalgümnaasiumi arhiiv.
Eesti vaatajaid on intrigeerinud küsimus inimese eraelu puutumatusest meedias. Sama küsimus, kuigi väiksema ühiskondliku rõhuasetusega, kerkis üles ka Soomes. A.-L. Haavikko osutas, et TV-s esinedes kaotab mängija oma sotsiaalse puutumatuse, samal ajal kui pealtvaatajale antakse võimalus sellest osa saada, ilma et tema endast midagi peaks loovutama (Haavikko 1989: 302). Küsimus ühiskondliku elu ja eraelu piiridest ja sellest tulenev konflikt vapustas maailma meediakangelase printsess Diana traagilise hukkumisega seoses. Ühiskond ei huvitu kõikide inimeste eraelust ühtemoodi. Eraelu ühiskonnastamise aste sõltub isiku positsioonist ühiskonnas. Kui avaliku elu tegelased muretsevad eraelu piiri kadumise pärast, püüab selle all mittekannatav (vaid pigem sellest huvituv) inimene oma eraelu avalikustamise kaudu luua endale illusiooni enda astumisest ihaldatavasse prominentide maailma. Televaataja pingutab kosjasaates, et ulatuda oma isiklike suhete demonstreerimisega prominentide hulka (Stolovitš 1997). Mida ja kuidas inimene endast avalikkuse ette toob, on tema enda teha ja see ei välju reeglina tema isikliku kontrolli alt.
Globaalse massikultuuri tarbimine ühtlustab rahvaid, kaotab uudsuse nime taha peitudes originaalsuse, ühtlustab erinevate maade ja rahvaste käitumismallid. Kuna meediategelane on eelkõige ebatavaline, siis püüab tavainimenegi stuudios näida/näidata end ebatavalisena. Telemängud, sh. Reisile sinuga on omapärane vaataja "järelekatsumine". Loomulikult soovib end näitama tulnud mängija jätta endast vastasmängijale ja televaatajatele võimalikult kaasaegse inimese muljet ning hakkab kordama jooni, mida kirjutab ette TV. J. Kaus näitab, et saates esinejate enesetutvustustes peegeldub võrdlemisi üheselt massimeedias propageeritav mentaliteet.21 Sõnad rahvas ja tavaline on saanud noorte seas massi kui inertse kuhjatise sünonüümiks. Ainsa mõeldava sihina terendab ka kõige tavalisema noore ees sihtgrupp kodanlus kui rahva ja massi vastand. Seda ebatavalisusejanu õhutab ja toidab ajakirjandus, sh. tänapäeva "tähtsaim kunstiliik" reklaam, mis äratab koduperenaiseski soovi olla ebatavaline, kasutada mittetavalist pesupulbrit, hambapastat jm. (Kaus 1998).
Soomlased järeldasid omal ajal Napakymppi populaarsusest, et ühiskonnas on palju üksikuid inimesi. Hoogsa paaride moodustamisega mõnusat äraolemist pakkuv Reisile sinuga osutab varasemate rangete normide kadumisele ning noormeeste ja neidude võrdsetele valikuvõimalustele.
Teine lemmikmäng Kuulus või kummaline on lustlik mõistatamismäng. Stuudiovõistkonnal tuleb arvata ära erandlik amet või hobi, mida kummaline stuudiokülaline pantomiimikaga demonstreerib. Kolmandal korral, kui mängijate silmad on kinni kaetud, siseneb kuulus külaline, kes tuleb küsimuste abil ära arvata. Külaline ainult jaatab või eitab vastuseks ning kui tegemist on isikuga, keda tuntakse hääle järgi, vastab ta mingil muul moel. Kui mängijad ei suuda vähem kui kümne "eluga" õiget isikut välja selgitada, on nad selle vooru kaotanud.
Sellegi mängu puhul on tähtis saatejuhi roll. Kuna saade ei tegele otseselt inimeste eraeluga, siis pole selle saatejuhist Reet Linnast kujunenud niisugust meediasoosikut nagu Maire Aunastest või viimase mantlipärijast Vahur Kersnast, kuigi kahtlemata on see lisanud värvi tema niigi suurele populaarsusele ja tuntusele. Selleski mängus teab televaataja stuudiomängijaist enam - talle on vastus algusest peale teada. Stuudiosse valitakse tuntud rõõmsa meele ja vahetu käitumisega inimesi (näitlejad, kunstnikud, muusikud, muud ühiskonnaelu tegelased), kelle mängu on meeldiv vaadata ja kelle imidžile saade lisab populaarsust.
Nädalast nädalasse teleekraanil korduv mäng köidab ka noorema vaatajaskonna huvi ja muutub sellegi vanusegrupi lemmikuks. Kui täiskasvanute huvi telemängude vastu kinnitavad auditooriumiuuringute tulemused, aasta parimate saadete ja saatejuhtide tiitlid,22 siis laste huvi Reisile sinuga vastu näitab 1995. a. Eesti Päevalehes ilmunud küsitluse Mis lastele meeldib, mis mitte tulemused (Eesti Päevaleht 1995, 11. november). Küsitletud 4-13-aastaste laste arvates olid viis paremat telesaadet Seitse vaprat ja telemängud Reisile Sinuga, Lapsesuu, Pildimäng ning Kuraditosin. Neile järgnes laste suur lemmik sauruselaps Otto-Triin. Selget keelt TV mõjust rääkis ka laste arvamus kõige populaarsematest inimestest. Selles omapärases persoonide edetabelis järgnes president Lennart Merile Reisile Sinuga saatejuht Maire Aunaste, seejärel Seitsmest vaprast tuntud lauljatar Nancy, kellele järgnes USA president Bill Clinton. TOP 10-sse mahtusid veel Eurovisiooni lauluvõistlusel esinenud Maarja-Liis, poliitik Mart Laar, Seitsme vapra saatejuht Mihkel Raud, võidusõitja Michael Schumacher, "tõeliste meediasuuruste" sekka äraeksinud ema ning TV 3 Pildimängu saatejuht Teet Margna.
Pilte ühest mängust "Reisile Sinuga".
Valga Gümnaasiu, 16. november 1995.
Videolt fotod teinud
A. Kuperjanov.
Iganädalane põnev telemäng ajendab lapsi ja noori seda isekeskis imiteerima. Esimesed videosalvestused ja üleskirjutused mängust Reisile sinuga jõudsid arhiivi 1995. a. Mõlema mängu jätkuvat populaarsust on kinnitanud hilisemad juhuküsitlused, internetiprojekt "Vahetund" 1997. a., koolipärimuse kogumine Võrumaa koolides 1998. a. kevadel, kirjutised ajakirjanduses ja internetis. Võrumaa 13 koolist, kust möödunud aastal koguti noortepärimust, kinnitasid nendesamade telemängude jätkuvat mängimist 10 kooli. Kõige sagedamini nimetati Reisile sinuga, mida tituleeriti viimaste aastate klassiõhtute kõige mängitavamaks mänguks. Sageli imiteeriti ka Kuulsat või kummalist, harva tollal saatekavas olnud tutvumismängu Ainus ja õige; nimetati veel mängu Lapsesuu ei valeta ja lotomängu Kuum hind. Televisiooni eeskujul mängitavaks arvati missi ja misteri valimisi, mille populaarsuse kõrghetk langes ühte esimeste Teise maailmasõja järgsete missivalimistega kümne aasta eest. Tänaseni on see paljudes klassides ja koolides iga-aastaseks traditsiooniks23 (vt. graafikut). Telemängude kõrval mängiti meelsasti ka varasemaid klassiõhtute mänge, nagu silmapilgutamist, pikka nina, toolipolkat, pudelimängu jms.
Telemänge mängitakse sünnipäevapidudel, klassiõhtutel, koolipidudel, valentinipäeval. Mitmetes koolides on õpetajad selle mänguga õpilaste ette astunud õpetajatepäeval, mil õpilase ja õpetaja rollid on ära vahetatud.
Reisile sinuga on loodud mängimiseks võõraste inimeste vahel. Väikses kollektiivis on seda raske mängida, sest õige varsti on arusaadav, kes klassikaaslastest on vastasmängijateks. Kuid ka sellises olukorras on põnev jälgida, mida klassikaaslane tahab teada saada, kuidas ja mida talle vastatakse ning kelle küsija lõpuks välja valib. Paaride moodustamise võlu köidab mängijaid sellisegi mängijate endi eelistusi mitte arvestava mängu nagu Pikk nina juures,24 loomulikult on aga huvitavam jälgida klassikaaslaste otseseid valikuid ja eelistusi. Paljud lapsed rõhutavad, et selliseid mänge ei võeta üleliia tõsiselt ning et seda püütakse üldse naljatades teha, parodeerida. Mõnikord imiteeritakse saadetes juhtunud veidraid situatsioone. Nii on järele aimatud ebaõnnestunud katset laptopiga õige neiu välja valida. Võitjatele võib olla auhinnaks kujuteldav nalja- või pilareis25 või ka tegelik kohalik reis, jalutuskäik.26
Lapsed püüavad säilitada täpset mängu struktuuri, mängijate arvu (1+1+3), mänguruumi kujundust (vastajad on küsijast mingi barjääriga eradatud). Nende jaoks on oluline, et tegevus sujuks samade reeglite järgi kui TV ekraanil. Üks hinnatumaid rolle on saatejuhi osa.
Ka meie teeme nii, et üks on Maire Aunaste ja siis kolm tüdrukut ja üks poiss või siis vastupidi. (Lüllemäe Pk., 5.a kl. 1998).
Reisile sinuga.
Seda me mängime klassiõhtul. See käib nii: Kui ei ole klassis mingit sellist asja, kuhu saab minna, et poiss ei näe, kus sa oled või mis nägu ja mitmes, siis tõmba laud ja ole selle taga. Nii et keegi sind ei näe. Poiss peab keerama selja. Küsimused võivad olla ükskõik missugused. Võid peast välja mõtelda või kirjutada paberi peale. Ka reisid tuleb samamoodi teha. Reisid võivad olla sellised (tordi söömine kohvikus, põhjapõdra patsutamine ja kõige suurem reis on Aafrika). Need kirjutad paberi peale ja voldid kokku. Siis kirjutad peale numbrid ja nemad peavad tõmbama selle kaardi, kus peal on numbrid 1, 2, 3, 4. Ja Maire Aunaste peab need kätte jagama. Kui poiss on küsimused ära küsinud, siis võib poiss ütelda numbri. Kui ta on ära ütelnud numbri, siis võivad nad ju selle asemel auhinna saada. Et reisile ei lähegi. Auhinnaks maitseks kindlasti šokolaad. Ja sama moodi on ka poistega. Head mängimist. (Antsla Kk. 1995)
Aastakümneid kestnud mälumänguvaimustuse taustal on loomulik, et lõputud viktoriinid pole noorte seltskonnas nii hinnas kui uudselt mõjuv äraarvamismäng Kuulus või kummaline. Lapsed on leidnud, et ka endi ja oma tuttavate ringist on võimalik leida kummaliste tegevusalade või hobidega inimesi. Kollektsioneerida või koguda võib kõikvõimalikke asju.27 Seltskonnast sõltuvalt võidakse mängus rõhutada kas kummalise otsimist või telesituatsiooni järeleaimamist, nagu selgub järgnevast mängukirjeldusest:
Kuulus või kummaline? Meie mängime seda oma klassiõhtul nii. Me tõmbame klassis ühe laua niimoodi, et see on tahvli juures. Meie istume vaatajatele näoga vastamisi. Kui te neljakesi lauda ei mahu, siis võib ka ääre peale istuda. Tuleb võtta muidugi ka neli tooli. Ja nende peale istuda. Kui tuleb see, kes peab ette näitama oma ameti, võib ka endale nime panna. Näiteks laulja nime Maarja-Liis, Pearu Paulus, või näitleja, kirjaniku nime võib ka panna. Seda ainult siis, kui oled salapärane külaline. Selle juures peab ka häält muutma: hääle võid muuta kas tumedaks või heledaks. Nii ei tunta sind ära. Kui tahad, et teised su nime teaks, siis kirjuta see tahvlile. Nemad neli arvajat peavad endale maskid ette panema. Need võivad olla paberist, aga ma ei soovita teil paberist teha, sest paber läheb katki. Parem tehke papist või riidest. Maskid peavad olema loomulikult sellised, et sealt läbi ei näe. Silmad võite kleepida paberist. Või kui te teete papist, siis joonistage silmad papi peale. Maskid peavad olema nii suured, kui on mängija pea. Võib teha lillekujulist maski või mikihiire, loomade nägusid. Neid maske saab nii teha. Tuleb joonistada kõigepealt ühe riide peale nägu. Tagumisele poolele. Ja siis see nägu välja lõigata. Sinna järele tuleb ajada veel kumm. Kumm tuleb panna sedamoodi. Tuleb teha kahele poolele kaks auku. Täpselt kahelt poolt pooleks. Võib ka endale soengu pähe teha, kui tahad klassiõhtul huvitavam olla. Soengu võib teha lõngast, kui sul on pehme ja läikiv lõng. Kui on vana lõhutud lint, siis võid endale ka sellised juuksed teha. Seda võib teha nii: lõikad papist ühe riba välja ja liimid selle otstest kokku. Riba peab olema enda pea suurune. "Kuulsas või kummalises" on Katrin, Jüri, Tarvo, Hins. Katrinil on peas valged juuksed. Siis võib teha ka kollased. Noh, juuksed käivad nii: pead võtma kollase lõnga või sellised nagu neil on. Siis võtad sokinõela. Sinna ajad lõnga järele ja hakkad õmblema. Õmblemist alusta ülemisest äärest. Aga enne seda jäta 3 cm vahele. Lõng või ükskõik mis asi peavad papi ääred ära katma. Kui see on valmis, siis lõika kääridega lõng katki ja ongi juuksed valmis. Nüüd sa oled palju mõnusam kui tavaliselt. (Antsla Kk. 1995).
See telemäng järgib küllaltki traditsiooniliste mängude skeeme. Pantomiimi järgi tuleb ametimehi ära arvata paljudes Euroopa maades laialt levinud pärimusmängudes (Opie 1984: 283). Eestis tuntud Mooramaa kuningas on ilmselt saksa laen.28 Telemängu kolmandas osas Salapärane külaline kasutatakse pimesilmi vastasmängija isiku mõistatamist, mida traditsioonilistes mängudes tehakse kuulmise,29 liikumise,30 kompimise31 abil (Kalamees 1960: 71 jj.).
Reisile sinuga ei ole nii otseses seoses traditsiooniliste mängudega. Varasemad paarilise otsimise mängud ei pannud suurt rõhku verbaalsele suhtlemisele ja sellest tulenevale valikule. Kolmeosalise struktuuriga (laul, dialoog ja lõpplahendus) vanades laulumängudes (näit. Nukumäng) leiti paariline (~otsitav) eelkõige füüsilise tegevuse (jooks, tagaajamine, kinnipüüdmine), mitte vaimse katse kaudu, mistõttu neis võiksid kajastuda muistsete initsiatsiooniriituste või "naisetõmbamise" tavade reliktid. Ka hilisemates mängudes domineerib partneri leidmisel tegu, liikumine. Valija lähtub kahtlemata sellest, mida näeb, ja sellest, mis talle meeldib, kuid ta ei uuri, mida valitav ühest või teisest probleemist või iseendast arvab. Mõistatuste esitamine pandilunastamisel on taibukuse kontroll, mis ei ole partneri valikuga otseselt seotud, küll aga kujundab temast arvamuse. Partnerivalik vaimsete kvaliteetide järgi on tunnuslik mõningaile muinasjututüüpidele, kus kosilaselt võidakse raskete tööde kõrval eeldada keeruliste küsimuste ja mõistatuste lahendamist. Ühisjooni on telemängul pimedas mängitavate mängudega, kus inimene või ese valitakse välja seda nägemata.32 Kahtlemata on telemängu erootilisus tuntavam ja intensiivsem kui enamikus vanades ajaviitemängudes, kus see oli tunduvalt varjatum ja allegoorilisem.
Kokkuvõtteks
Meedia ja mängude suhe on olnud võrdlemisi ühepoolne: TV propageerib uudset, telespetsiifikat arvestavat, sisseostetud meelelahutust, vanad traditsioonilised mängud pääsevad harva teleekraanile või raadiosse. Kõrvuti paljude eluvaldkondade ja nähtuste medialiseerumisega on märgatav ka mõningane mängude medialiseerumine, sest osa telemänge mugandub laste- ja noortetraditsiooni. Mängude leidmine raadiost või televisioonist on siiski vaid üks võimalus uute mängude saamiseks ja levimiseks, mis ei katkesta laste seas käibivate mängude loomulikku elu. Traditsiooniliste mängude tõsiseks rivaaliks on viimase viie aasta jooksul Eestis kujunenud hoopis arvutimängud.
Lapsed valivad oma repertuaari telemängud, mis mõjuvad uudsetena, mida on võimalik teleekraanilt tegelikku olustikku üle tuua, mis pakuvad mängijatele vastseid mänguvõimalusi ja rolle, loovad huvitavaid mängusituatsioone.
Mängud peegeldavad kultuurikeskkonda ja uuenenud kultuurimalle. Kuigi näiliselt rõhutavad uued mängud kerget lahedat meelelahutust, avalduvad nendes ühiskonna teisenenud väärtushinnangud (materiaalse rikkuse eelistamine, individualism, teatav pealiskaudsus). Et ühiskonnas kuulub prioriteet tugevale üksikisikule, siis on mängude hulgast välja tõrjutud kollektiivsed mängud - neid asendavad individuaalmängud. Vanad tuntud mängud käibivad uuenenud kujul. Näiteks on kunagised tõsised mälumängud asendunud sellistega, kus võistlus teadmistes on asendunud mängulise ja pealiskaudse pakkumisega (Topelttosin, Õnneratas, 100%). Mitte kunagi varem pole meie mängumaastikul hinnatud teadmisi karmilt rahalises vääringus, jätmata inimestele kübetki illusiooni vaimsete väärtuste prioriteetsuse suhtes, mis väljendus varem eetikanormides ja väärtushinnangutes. Telemängud näivad õpetavat, et edukas on rikas, rikkus avab tee inimväärsele elule, inimväärne elu pakub rohkeid vabadusi ja naudinguid. Meedias pakutu muutub märkamatult ideoloogiaks, sh. liigseks tolerantsuseks võõra, tavatu, agressiivse suhtes. Meedia kasvatab ja kujundab tänapäeval rohkem kui haridussüsteem ja kodu. Oma osa selles kasvatuses on ka pakutavatel mängudel, mis tasandavad teed globaalsesse massikultuuri.
Uuenemine ja muutumine on paratamatud, nii nagu on paratamatu ka meedia suurenev osa ühiskonnas. Tänapäeva meedia peab omalt poolt kaasa aitama ühiskonnaliikmete ühiskonda integreerimisele. Lisaks informatsiooni pakkumisele peab meedia suutma liita üksildasi indiviide.
Lapsed kasvavad tänapäeval üles hoopis teises keskkonnas kui nende vanemad. Kontrast naturaalmajapidamise tingimustes maakodus üleskasvanud vanaemade põlvkonna ja tamagotšit toitva (lapse)lapselapse keskkonna vahel on paratamatu. Noored võtavad uue alati kiiremini vastu kui vanad. Uus tehnoloogia pakub laste jaoks välja üha enam uusi mänguasju (ActiMate Barney, interaktiivsed teletupsud või peatselt lastele lubatav teadjamees - wise man), mänguvahendeid ja mänge, mille kõrval mängitakse edasi ka pärimuslikke mänge, ent samuti ammutatakse ainest uuteks mängudeks meediast.
Veebruar 1999.
1. 1998. a. lõpus tegutses Eestis 4 telekanalit (lisaks kaabeltelevisioon ja mitmed lokaalsed telesaatjad), ligi kümme korda rohkem raadiojaamu: üleriigilised, piirkondlikud ja lokaalsed (Mihkelson 1998).
2. Baltic Media Facts (BMF). "Arvutite ja Interneti kasutamine Eesti elanike hulgas" 07.09-18.10.1998. a. http://www.bmf.ee/internet98-1/ülevaade.htm
3. Juba 1970. aastatel hakati rääkima nn. DTT (diivan-tuhvlid-televiisor) fenomenist eestlase elus.
4. Siinkohal on jäetud arvestamata niisugused spetsiifilised mänguga seotud valdkonnad, nagu sport, teater, kino, kunst.
5. Ajakirjanik, ETV peadirektor (1989-1992), esimese kommertskanali Reklaamitelevisiooni tegevdirektor 1992-1995, poliitik ja Eesti peaminister aastatel 1997-1999.
6. Varem oli eesti televaataja näinud seriaale Lihtsalt Maria ja Ka rikkad nutavad Nõukogude Liidu üleriikliku monopoolse telekanali Kesktelevisioon vahendusel.
7. Juba 1993. a. detsembris olid kõige vaadatumad saated seriaal Metsik roos (1.), uudisteprogramm Aktuaalne kaamera (2.) ja telemäng Reisile Sinuga (3.). Televisioon, 1994, 17.-23. I., lk. 17.
8. Uus saate struktuur ei lase enam enda kõrval eksisteerida vanal. "Kõik see [Kuldaju TV 3-s] meenutas rublaaegseid kilvaturniire nii, et tekkis mulje: televaataja on sattunud veerand sajandit tagasi eetris olnud saatele" (Hanson 1998a).
9. 1996. aastal mängiti kõige rohkem (4,5 tundi nädalas) TV 3-s (Veldre 1996).
10. Vikerraadio - 2 mängu (pühapäeval kell 9.10 kohvipakimäng, kell 11.10 mnemoturniir); Raadio 2 - 3 mängu (esmaspäeval 6.00-10.00 Romi Erlachi ja Urmas Leinfeldi hommikuprogramm MAA (muu hulgas ka mõni mäng; laupäeval 11.00 Kull või kiri, laupäeval 16.00 Timbulimbu Show); Klassikaraadio - 1 mäng kord kuus (pühapäeval 10.00 Teame ja Tunneme); venekeelne Raadio 4 - 1 mäng (laupäeval kell 22.10 muusikamäng Favoriit); Raadio Elmar - 8.45 tööpäeva hommikuti hommikumäng.
11. ETV-s 6 mängu (laupäeval 20.00 Tähed muusikas; pühapäeval 17.30 laste telemäng Memoriin (üle nädala), kell 20.30 Reisile Sinuga; esmapäeval kell 20.30 Kuulus ja kummaline, 21.30 lotomäng Topelttosin ja neljapäeval 20.30 Klaver põõsas); Kanal 2 - 2 mängu (esmaspäevast reedeni kell 16.30 100%, laupäeval kell 19.00 Uudistekütid jne.); TV 3 - 5 mängu (laupäeval 19.50 Õnneratas, pühapäeval 21.10 Kuum hind, esmaspäeval 20.00 Kuldvillak, kolmapäeval 21.50 Ice Dog M Show, neljapäeval 21.30 Bingo Loto.
12. Üksildasi kokkuviivad saated on ka Üksildaste südamete klubi ja The Timbulimbu Show Raadio 2-s.
13. Terake tõtt on O. Remsu iroonilises märkuses, et kui meile vanasti [Nõukogude ajal] oleks nii ...komsomoli pähe määritud, nagu nüüd ilusaid läikivaid kaupu, oleksime kõik puhta punased (Remsu 1997).
14. Koolipärimuse kogumine Võrumaa koolides. Antsla. M. Patte.
15. Saatejuhi tavapärane hüüatus stuudiokülalise sisenemisel telemängus Kuulus ja kummaline on muutunud tähelepanu osutavaks ütluseks, killuks.
16. Nimetuse "Napakymppi" all Soome TV-s.
17. Pärit samuti 1950. aastate Ameerikast.
18. Baltic Media Facts (BMF). "Arvutite ja Interneti kasutamine Eesti elanike hulgas" 07.09-18.10.1998.a. http://www.bmf.ee/internet98-1/ülevaade.htm.
19. Eesti Päevalehes ja Postimehes on ilmunud 50-60 artiklit, mis ühel või teisel viisil on seotud selle saatega. Kui esimestel aastatel püüdsid arvustajad irooniliselt lahti seletada saate populaarsuse põhjusi, siis järgmistel aastatel hakkas kirjutatav koonduma saatejuhi Maire Aunaste isiku ümber ja tema saatejuhi osast loobumise eel vallandus pikk ja detailne uue saatejuhi teema, kuni üldise heakskiiduni Vahur Kersnale. Meediasündmuseks võib pidada sedagi, et üks mäng peeti kahe suurema päevalehe Eesti Päevalehe ja Postimehe noorte ajakirjanike vahel, mistõttu muljed saatest ja järgnenud reisist nägid trükivalgust (Tali 1995; Tali 1996). Saate suur vaadatavus on teinud sellest mõõdupuu teiste menukate või oluliste saadete ("Eurovisiooni" lauluvõistlus, olümpiamängud, Eesti riigi jaoks tähtsate sündmuste ülekanded, Riigikogu liikmete ja presidendikandidaatide väitlused jm.) populaarsuse hindamisel.
20. A. Kivirähki veste Staarid osalesid telemängudes, E. Baskini estraadietendus Raadio Null Vanalinna Stuudios jt.
21. Rahvasaates "Reisile sinuga" lausuvad noored tihti enda iseloomustamiseks: "Sõbrad ütlevad, et ma olen pisut/täiesti hull. Ning näiteks "Mulle meeldib kohutavalt magada". Sest leitakse, et tavalised inimesed käivad tööl - ning käivad korralikult, tööpäev algab kell kaheksa. Tavaliselt käib originaalne, pisut hull inimene hoopis ülikoolis, mis siis, et ta on …kohutavalt laisk. [- -] Laisk, aga siiski üliõppiv tähendab olla tulevane rahva, "tavaliste" inimeste juhtija ja ülemus [- -]. Ühesõnaga ühel või teisel moel isand. (Kaus 1998)
22. Telemäng Reisile sinuga on olnud ilmne vaatajate lemmik 1995. aastast saadik, vaid üksikutel kordadel (1997. a. sügisel ja 1998. a. suvel, mil saateid vedas asendussaatejuht) edestas seda Kuulus või kummaline. Populaarsus õnnestus taastada Vahur Kersna saatejuhiks tulekuga 1998. a. augustis. Saade on pälvinud ETV-s parima meelelahutussaate tiitli 1995., 1996. ja 1997. aastal, aastatel 1996-1997 on teise preemiaga pärjatud kauast saatejuhti Maire Aunastet. Mängu Kuulus või kummaline saatejuht Reet Linna on pälvinud samal ajal kolmanda preemia.
23. Tegelikult toimusid missivalimised kooliõpilaste hulgas juba nõukogude ajal, 1960. aastate lõpust alates.
24. Paarid paneb mängijate teadmata kokku mängujuht.
25. Ameerika, põhjapõdra patsutamine, reis kanakuuti, solgitorru vm.
26. Ühine jalutuskäik staadionil, käsikäes ümber koolimaja, sõit kohalikku poodi jäätist ostma, minek koolikohvikusse jne.
27. Kõige kummalisemaks hobiks oli küünte puru kogumine, mida ühel oli juba kolm liitrit (Põlgaste Pk. 5. kl. (1998).
28. Nimetuste all Meister, Meister, gib uns Arbeit või Wir kommen aus dem Morgenland.
29. Kalamees 1960, mäng nr. 127 - pimekull, nr. 136 - linnavahetamine.
30. Kalamees 1960, mäng nr. 125 - pime arvab.
31. Kalamees 1960, mäng nr. 120 - pimesiku nimi, nr. 130 - kelle süles sa istud; nr. 133 - arvamine kehaosade järgi; nr. 135 - kuldasi; nr. 138 - palav käsi.
32. Vrdl vanemas traditsioonis Pime rätsep (Kalamees 1960, mäng nr. 139) või uuemas traditsioonis Auhinnanöör, kus kinniseotud silmadega mängija peab endale nöörilt auhinna lõikama.
Ainsoo, Uno 1998. Lotomängudele mõeldes. Postimees, 25. mai.
Annist, Aet 1997. Teise konstrueerimine: noorte kujutamine Eesti meedias "Postimehe" näitel. Käsikiri. Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduskond. Sotsioloogia osakond. Tartu.
Arvuti kasutamine Eestis. http://www.bmf.ee/internet98-1/PT121.HTM.\\www.bmf.ee\internet98-1/PT121.HTM
Bahhovski, Erkki 1997a. Vindi ülekeeramine head ei too. Postimees, 17. märts.
Bahhovski, Erkki 1997b. Vaga mõtiskelu. Postimees, 24. märts.
De Fleur, Melvin L. & Ball-Rokeach, Sandra 1975. Theories of Mass Communication. Third Edition. New York & London.
Eesti Televisioon 1995-1997. Tallinn 1997.
Floren, Kaido 1997. Meeldib sport ja muusika. "Reisile sinuga" pühapäeviti ETV-s. Postimees, 21. jaanuar.
Haavikko, Anna-Liisa 1989. Napakymppi. Neljän peli - kaksi miljoonaa katsojaa. Betoni kukki. Kirjoituksia nykyperinteestä. Toimittanut Jyrki Pöysä. Tietolipas 115. Helsinki, lk. 293-303.
Hansen, Aime 1997. Baskini viimane estraadikava. Eesti Päevaleht, 27. jaanuar.
Hanson, Raimo 1996. Vaatajad tahavad näha kuulsaid ja kummalisi. Postimees, 25. mai.
Hanson, Raimo 1997. Kuu ja päike. Postimees, 17. september.
Hanson, Raimo 1998a. Täna 25 aastat tagasi ehk kahtlane Internet. Postimees, 16. veebruar.
Hanson, Raimo 1998b. Missid ikka hinnas, ja saated, kus antakse. Postimees, 24. aprill.
Hanson, Raimo 1998c. Eurovisiooni finaali edu oli mäekõrgune. Postimees, 26. juuni.
Hanson, Raimo 1998d. Muulased vaatavad telerit innukamalt. Postimees, 28. juuni.
Hanson, Raimo 1998e. Varumees Järvil on suvetöö lõppenud. Postimees, 11. august.
Hanson, Raimo 1998f. Et vaataja korragi turtsataks. Postimees, 16. august.
Hanson, Raimo 1998h. Värskendus viis tippu. Postimees, 22. oktoober.
Hanson, Raimo 1999. Mälu turgutamiseks. Postimees, 4. jaanuar.
Helsti, Hilkka 1989. Televisio suomallaisen kulttuurin lähihistoriassa. Betoni kukki. Kirjoituksia nykyperinteestä. Toimittanut Jyrki Pöysä. Tietolipas 115. Helsinki, lk. 255-277.
Hiiemäe, Mall 1998. Tähtpäevade aastaring. Eesti rahvakultuurist. Koostanud ja toimetanud Ants Viires ja Elle Vunder. Tallinn, lk. 435-458.
Hint, Mati 1997. Laps ja tema saastatud ümbrus. Konverents: Meie lapse mured. "Laps ja meedia" 21.-22. november, 1996. Tallinn, lk. 7-14.
Hvostov, Andrei 1998. Meediakangelase sünd ja saatus. Eesti Päevaleht, 15. veebruar.
Jahilo, Valdo 1998. Suur soosingute top 1997. Postimees, 10. jaanuar.
Juske, Ants 1998. Ajutine asjur. Eesti Päevaleht, 7. juuli.
Kalamees, Aleksander 1960. Eesti rahvamänge. Tallinn.
Kaus, Jan 1998. Tavaline vs/& ebatavaline. Sirp, 17. september.
Kivirähk, Andrus 1997. Staarid osalesid telemängudes. Eesti Päevaleht, 28. september.
Koppel, Annika 1996. Emil Rutiku: Mida teen, seda naudingi. Postimees Extra, 7. september.
Koppel, Annika 1997. Maire Aunaste esimene raamat. Postimees, 19. aprill.
Koppel, Annika 1998a. Teet Margna uue ajaarvamise alguses. Postimees, 18. aprill.
Koppel, Annika 1998b. Sander muusikas ja uues telestuudios. Postimees, 25. september.
Koppel, Annika 1998c. Õudne pop ründab tulutult suurt kultuuri. Postimees, 27. november.
Koppel, Olari 1997. Tühjavõitu plaan. Postimees, 25. märts.
Korkiakangas, Pirjo 1996. Mängud ja mänguasjad kultuuri ja elukeskkonna kajastajana. Mängult-päriselt. Tänapäeva folkloorist II. Mare Kõiva (toim.). Tartu, lk. 66-78.
Korv, Neeme 1996. "Postimehe" päev - traditsioonidega pidu. Postimees, 22. mai.
Kraav, Inger 1998. Vanematekasvatuse olemus ja vajadus vanemate kasvatamiseks kaasaegses Eestis. Perekasvatus ja selle teostamise võimalused tänapäeva Eestis. Inger Kraav (toim.) Tartu, lk. 14-26.
Kraav, Inger & Uring, Reet 1975. Laps, raadio, TV. Tartu.
Krumm, Hannes 1998. 194 x Aunaste. Eesti Päevaleht, 30. juuni.
Kurg, Annely 1997. Meedia osa lapse agressiivsuse kujunemisel. Konverents: Meie lapse mured. "Laps ja meedia" 21.-22. november, 1996. Tallinn, lk. 51-54.
Kõiva, Mare 1998. Paar remarki usundiloost. Maarahva elujõud II. Tartu, lk. 171-191.
Laas, Made 1998. Hardi Tiidus elab, kuni õpib. Postimees Extra, 6. november.
Laasik, Andres 1998. Eestlast lummab õuerituaal. Eesti Päevaleht, 26. veebruar.
Laste lemmik 1998. Eesti Päevaleht, 27. oktoober.
Laumets, Rein & Kuningas, Tiit (koost.) 1992. Tähelepanu! "Mnemoturniir". Tallinn.
Lauristin, M. & Vihalemm, P. 1977. Massikommunikatsiooni teooria. Tartu.
Lipponen, Ulla 1995. Tüdrukute plaksutamismängud - kas naiskultuuri osa? Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist I. Mare Kõiva (toim.), lk. 192-211.
Made, Reet 1996. Ka arvuti- ja videoajastu laps vajab raadiot. Konverents: Meie lapse mured. "Laps ja meedia" 21.-22. november, 1996. Tallinn, lk.28-34.
Maksimov, V. N. & Sokolskaja, A. L. (toim.) 1988. Folklor i viktorina. Narodnoje tvortšestvo v vek televidenija. Moskva.
Mihkelson, Immo 1998. Raadio mittekuulajatele. Kultuur. Postimehe lisa, 27. november.
Möller, Hans-Georg & Thorsem, Michael 1996. Teleajakirjandus. Tartu.
Mutt, Mihkel 1996. Pikk saba ja suur mõmin. Eesti Päevaleht, 26. veebruar.
Männamaa, Ivar 1998. Mis on mudeldusmängud? Postimees, 22. november.
Märka, Veiko 1997. Eestis on kaks tarkade klubi. Postimees Extra, 12. aprill.
Märka, Veiko 1997. Maire ja Indreku teineteise leidmine. Nädala nägu. Postimees, 28. juuni.
Märka, Veiko 1997. Ainus ja õige. Postimees Extra, 13. september.
Märka, Veiko 1997. Kuulsate ja kummaliste vahel. Postimees, 15. november.
Mürk, Ruta 1998. Perekasvatuse probleemi konkreetseid lahendusi mineviku ja tänapäeva Eestis. Perekasvatus ja selle teostamise võimalused tänapäeva Eestis. Tartu, lk. 21-27.
Olmaru, Jaan 1998. Nuta või naera. Postimees, 20. jaanuar.
Opie, Iona & Opie, Peter 1984. Children's Games in Street and Playground. Oxford.
Ots, Tõnu. 1997. Mina, viimast põlve eestlane. Postimees Extra, 1. veebruar.
Parmas, Victoria 1996. Presidentide väitlus jättis ükskõikseks. Eesti Päevaleht, 30. oktoober.
Peebo, Kadri 1995. Kui ma ei eksi, aga ma ei eksi, kui ma juhuslikult ei eksi. Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist I. Mare Kõiva (toim.). Tartu, lk. 5-22.
Peets, Tanel 1998. Ankeet. Sirp, 19. juunil.
Pilvre, Barbi 1998. Viimased reisid Aunastega. Eesti Päevaleht, 12. mai.
Remmel, Annika 1998. Seriaali juht Teet Margna uue ajaarvamise alguses. Postimees, 18. aprill.
Remsu, Olev 1997. Tööd instinktidele. Postimees, 17. oktoober.
Runnel, Pille 1998a. Õpilaste meediamäng liidab koole. Postimees, 22. november.
Runnel, Pille 1998b. Reset-nupuga sõber ja teised sajandilõpu tehnoloogiad. Postimees, 22. november.
Rüütel, Ingrid 1999. Kas rahvusel on tulevikku. Sirp, 29. jaanuar.
Saar, Johannes 1996. Nii nagu taevas, nii ka ekraanil…Kas kunst peab toppima nina inimeste magamistubadesse ja lehma pärasoolde? Kultuur. Postimees, 6. november.
Saarits, Ülle 1998. Lapse kasvukeskkond ja vanavanemad. Perekasvatus ja selle teostamise võimalused tänapäeva Eestis. Tartu, lk. 54-59.
Salmela, Anne-Mari 1989. TV-mainokset kertomuksina. Betoni kukki. Kirjoituksia nykyperinteestä. Toimittanut Jyrki Pöysä. Tietolipas 115. Helsinki, lk. 278-291.
Sisask, Agu 1995. Mäng. Televisioon, 6.-18. november, lk. 11.
Soiver, Sven 1995a. Meelelehutusest korduste läbi. Televisioon, 21.-27. august.
Soiver, Sven 1995b. Seebieetri anatoomia. Televisioon, 2.-8. oktoober.
Stolovitš, Anu 1997. Õigus isiklikule elule. Postimees, 9. september.
Tali, Piret 1995. Eesti Päevaleht käis "Reisile sinuga". Eesti Päevaleht, 9. detsember.
Tali, Piret 1996. Kuidas käia reisil sinuga. Eesti Päevaleht, 8. juuni.
Tali, Piret 1998. Maire Aunaste asemele Vahur Kersna. Eesti Päevaleht, 10. mai.
Teder, Tarmo 1997. Maire Aunaste vahelobisemised. Eesti Päevaleht, 16. aprill.
Tüllinen, Ulvi 1998. Pikksilm. Postimees, 24. september.
Vaalma, Aare 1997. Mälumäng elab edasi. Postimees, 22. märts.
Vassiltšenko, Larissa 1997. Laps ja TV. Konverents: Meie lapse mured. "Laps ja meedia" 21.-22. november, 1996. Tallinn, lk. 46-50.
Veidemann, Rein 1997. Laps muutuvate väärtushoiakute tõmbetuules. Konverents: Meie lapse mured. "Laps ja meedia" 21.-22. november, 1996. Tallinn, lk. 21-27.
Veldre, Ülo 1996. Helesinine kullaauk. Eesti Päevaleht, 5. oktoober.
Viilup, Eve 1997. Laps ja televiisor. Konverents: Meie lapse mured. "Laps ja meedia" 21.-22. november 1996. Tallinn, lk. 38-45.
Visnap, Margot 1997. Impro vallandab vaba energiat. Postimees, 10. jaanuar.
Vissel, Anu 1993. Üks helevalge tuvi. Koolipärimus. Školnõi folklor. Pro folkloristika 1. Mare Kõiva & Anu Vissel (toim.). Tartu, lk. 20-24.
Vissel, Anu 1995. Traditsiooniline ja uuenduslik Eesti tänapäeva lastemängudes. Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist I. Mare Kõiva (toim.). Tartu, lk. 255-324.
Vissel, Anu 1996. What is Sung to Children at Estonian Homes today? The Family as the Tradition Carrier. Conference Proceedings. NIF Publications No. 31, vol. 1, Tallinn, lk. 183-191.
Vissel, Anu 1997. Traditsiooniline ja uuenduslik tänapäeva eesti laste liikumismängudes. Magistritöö. Käsikiri. Tartu.
Võhandu, Leo 1997. Informaatika, meedia ja laps. Konverents: Meie lapse mured. "Laps ja meedia" 21.-22. november, 1996. Tallinn, lk. 15-20.