Saateks
“Kuuldust-nähtust” jätkab 1995. aastal kogumikuga “Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist” alguse saanud kaasaja folklooriuurimuste seeriat.
Käesolevasse artiklikogumikku on koondatud 11 tänapäeva folkloori teemalist artiklit. Raamatu artiklid puudutavad mitmeid olulisi probleeme ning valdkondi tänapäeva folklooriuurimises: folkloorsele materjalile toetudes mentaliteedimuutusi tänapäeva ühiskonnas; esitavad-analüüsivad kaasaegset folkloori mingi kitsama teema või žanri piires; suunavad rõhuasetuse folklorismi-ilmingutele kaasajal.
Inimese kaks põhilist maailmaga kontakteerumise meelt on kuulmine ja nägemine, alles seejärel tulevad ülejäänud: kompimine, haistmine, miimika jm. Tänapäeva folkloori puhul ei olegi parameetritel kuuldud-nähtud enam nii olulist sisulist tähendust kui varem, sest on tüüpiline, et pärimus võib esinedagi kirjalikul või pildilisel kujul. Suuliselt edasiantava pärimuse kõrval levib folkloor tänapäeval samavõrra või ilmselt rohkemgi arvutivõrgus või meediakanaleid pidi. Ajalehest loetud rahvusvaheliselt levinud muistend väärib uurija tähelepanu samavõrra kui kelleltki kuuldud sama muistendi suuline esitus. Arhiivimaterjalide või raamatute järgi omandatud ja maha mängitud pärimus on meie rahvakultuuri ilming ja pakub huvi hoolimata sellest, et kaotab mitmeid autentse folkloori tunnuseid.
Lõppeva sajandi viimane aastakümme on folkloorile andnud uue tehnoloogilise levikuvõimaluse interneti näol. Kas uue kiiresti leviva ja areneva meediumi esilekerkimisega muutub midagi ka pärimuses endas ning kuidas see üksikindiviidi kaudu mõjutab ühiskondlikke ja sotsiaalseid protsesse ühiskonnas? Pille Runnel arutleb, kas internet on keskkond või arhiiv, ja leiab, et tegelikult on sellel mõlema tunnused. Ühelt poolt on see pidevalt muutuvate dokumentide kogum, teisalt uus meedia, mis pakub reaalelus palju võimalusi suhtlemiseks. Internetti uurimisobjektina käsitades tekib mitmeid metodoloogilisi ja eetilisi probleeme. Tavalised reaalmaailmas toimuvad välitööd seisnevad selles, et huvipakkunud inimesega kohtutakse silmast silma. Lisateavet annavad siin intervjueeritava välimus, miimika jms. Internetis need pidepunktid puuduvad ja jääb üle ainult võimalus toetuda tekstianalüüsi viisidele ja tehnikatele. Uurija-eetika küsimused seostuvad sellega, kas internetti vaadelda avaliku või privaatse territooriumina. Autor peab tõenäoliseks, et kuigi arvuti nagu ka varasemate ajastute tehnoloogilised uuendused ei too kaasa ühiskondlike ja sotsiaalsete protsesside pea peale pööramist, on internet sotsiaal- ja humanitaarteadustes edaspidi tõenäoliselt oluline nii uurimisobjekti kui -vahendina.
Aidsipärimuse sünniaega on kõige hõlpsam ajastada ajalehes ilmunud kirjutiste järgi. Jyrki Pöysä andmetel on Soomes esimene uudis aidsist ilmunud 1983. aastal. (“Monikasvoinen Folklore”, 1988, 89). Eestis ei ole seda nii täpselt fikseeritud. Katk on inimühiskonda saatnud juba selle algusaegadest peale ning vanimad teated sõnakuulmatule inimsoole katkunuhtluse pealepaneku kohta võime leida Piiblist. Katku ja aidsi käsitlemisel rahvapärimuses esineb silmatorkavaid sarnasusi nii konkreetsetes tegevusmallides kui suulises pärimuses. Reet Hiiemäe andmetel on haiguse levitajaiks peetud mõlemal juhul pahatahtlikke inimesi. Iseloomulik on tähelepanu keskendumine eristaatusega ühiskonnagruppidele, süüdlase jälitamise ideoloogiline suunitlus ja püüe süüdlasi kõrvaldada. Oletatakse mitmeid üleloomulikke nakatumisvõimalusi (keskajal pilgukontaktist, unes nägemisest, tänapäeval suudlusest, ühise basseini kasutamisest jms). Haiguse vallandumist on nii katku kui aidsi puhul seletatud jumala karistusena inimeste patuse elu eest.
Totalitaarses riigis oli folkloor paljuski valitseva ideoloogia teenistuses. Võim otsis õigustust ja tuge oma tegudele ning püüdis rahvast uskuma panna, justkui see ise toetab ning ülistab võimu. Nii tekitati nõukogude folkloristikas kunstlikult uusi žanre (vt nt Frank Miller “Folklore for Stalin: Russian Folklore and Pseudofolklore of the Stalin Era” New York 1990) ja liideti nõukogude korda ülistavat temaatikat juba olemasolevatesse folkloorižanridesse. Guntis Pakalns Läti folklooriarhiivist käsitleb vanasõnana fikseeritud ja sotsialismi ning postsotsialismi aja jutustamisteemat – nõukogude inimene suudab kõike. Autor leiab, et rahvajutud nõukogude inimese kõikvõimsusest ja nõukogude ühiskonna poolt pakutavatest lõpututest võimalustest suudavad kujutada ja endasse koondada eriti tugevasti ajastule tüüpilist, eripärast ja aktuaalset. Leviku ulatuse alusel võib need jutud jagada kahte gruppi: rahvusvaheliselt tuntud motiividega lood (vanaemast tehtud tuhapirukas) ja kohalikud lood, mis on Lääne maailmale vähe tuntud (naljakad lood Lenini monumentidest, hirmulood KGB pealtkuulamistehnikast jms). Autor rõhutab nende lugude tähtsust praegusel ajal eelkõige ajaloolise mälu säilitajana.
Liina Paalesi artikkel rikastab meie folkloorikäsitlusi eesti folkloristikas seni puudutamata teemaga – tutvustades kurtide inimeste kogukonna folkloori. Eestis on viipekeelseid vaegkuuljaid ligi 2000 ( vt ka “Postimees”, 24. mai 1998), kuid viipekeele valdajaid on palju rohkem: kurtide pereliikmed, õpetajad ja sõbrad. Kurtide folkloori eripäraks on selle visuaalsus. Autor pakub välja rohkesti näiteid kurtidelt kogutud anekdootidest, mõistatustest, mängudest jms ning jõuab tõdemuseni, et kurtide folklooril on kogukonna jaoks nii meelelahutuslik, hariv kui ka identiteeti säilitav roll.
Kaasaja maailmas, kus ähmastuvad piirid kultuuride ja rahvaste vahel, peetakse rahvuslikku identiteeti ja tasakaalustatud etnilisi suhteid väga oluliseks. Paratamatult tekib erinevatest kultuuridest ja rahvustest inimeste kokkupuutumisel arusaamatusi ja segaseid olukordi, kus mõõdetakse teist oma väärtushinnangute järgi. Bengt Holbek arvab näiteks etnilisi suhteid kajastavate tänapäeva muistendite puhul, et tegelik kasvatus ja haridus ei luba sellistel tunnetel ja eelarvamustel välja tulla, aga folkloor kui mitteametlik väljenduskanal on väljaspool kontrolli ja just selle kaudu peakski tavaliste inimeste tegelik suhtumine kajastuma. (Ettekanne ISFNR kongressil 1992) Astrid Tuisk analüüsib Siberi eestlaste etnilisi suhteid kohalike turgi rahvastega (tatarlased, kasahhid, hakassid jt) ja nende väljendumist eestlaste folklooris. Materjal on kogutud aastatel 1991–1999 Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumismatkadel. Mitmesugust narratiivset materjali (naljad, pajatused, argiarvamused jm) analüüsides leiab autor, et pärimus erinevatest rahvastest omab eestlaste jaoks tähtsust eelkõige just iseenda määratlemisel teiste kaudu, kannab pigem rahumeelset, geograafilisel ning sotsiaalsel tasandil enda kohta sätestavat sõnumit ega ole tõsiseks võitlusvahendiks kellegi vastu.
20. sajandi lõpule on omane, et meelelahutus ja traditsioonid, mis enne olid ühiskonnaelu osaks, on nüüd sellest justkui väljapoole liikunud, muutunud kommertslikeks. Tänu äri- ja tööstusmaailma turuhuvidele ja kaasaaitamisele reklaami näol on Eestis kanda kinnitamas mitmed uued kalendritähtpäevad. Mari Hiiemäe kirjutab 1990. aastate alguses Eestisse jõudnud valentinipäevast. Autor väidab, et Eestis põhiliselt lasteaedades ja koolides peetavate ürituste suunitlus on pigem sõprustunnet süvendav, sellest ka valentinipäeva paralleelnimetus meil – sõbrapäev. Suhtumine uude tähtpäeva diferentseerub enne kahekümnendaid eluaastaid: esineb nii poolehoidjaid, ignorante ja ükskõikseid kui ka huumorimeelseid pilajaid.
Võrreldes paljude teiste kalendripühadega on jõulud säilitanud oma tähtsuse ka tänapäeval, olles muutunud isegi palju populaarsemaks kui varem. Mall Hiiemäe ja Aare Ristikivi on oma uurimuse aluseks võtnud 277 Eestis trükitud ja aastatest 1920 kuni käesoleva ajani saadetud jõulu- ja aastavahetuskaarti. Autorid iseloomustavad oma artiklis nende jõulukaartide sümboolika kujunemise eeldusi, sümbolite tähenduse ja populaarsuse muutusi ja selle põhjusi.
Feministlikult orienteeritud folklorist Ulla Lipponen (Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiiv) lähtub traditsioonist kui soorollide vahendajast. Ta analüüsib välitöödel tehtud videomaterjali ja isiklike tähelepanekute põhjal poiste ja tüdrukute rollisuhteid mängus “Haigla”, mida lapsed mängisid ühes Lahti põhikoolis, kus viidi läbi võrdõiguslikkuse eksperimenti. (Koolis üritati teadlikult eirata traditsionaalsele õppeasutusele omaseid soolisi iseärasusi arvestavaid käitumistavasid.) Analüüsides erinevaid vaatenurki, mängu struktuuri ja mängu rollihierarhiat, püüab autor leida vastuseid küsimusele: kas teadlik soolise võrdsuse kasvatus on vilja kandnud või sisaldub rollimängu protsessis siiski tüdrukute-poiste erinevusest, võib-olla ebavõrdsusestki tulenevaid jooni.
Liisklugemised kui traditsiooniline võte mängu alustamiseks on lastepärimuses säilinud tänaseni. Anu Visseli uurimuses eesti laste populaarsematest liisklugemistest käsitletakse nende võimalikke allikaid ja muutumist. Rohketele paralleelidele viidates arvab autor, et liisklugemised on Eestisse tulnud saksa kultuuriruumi mõjul. See lasteluule liik on siin kiiresti kodunenud ja kujundanud välja rikkaliku tõlkelaenulise ning algupärase repertuaari. Liisklugemised on ka omamoodi kultuuriline fenomen, mis peegeldab olustikku, kultuurikontakte ja rahvussuhteid.
Folklorismisse suhtumisel on justkui kaks erinevat poolust. Ühelt poolt mõõdetakse folklooriesitusi nende eheduse, ehtsuse ja vastavuse järgi originaalsele. Praktikute-tegijate, peamiseks eesmärgiks on traditsiooni säilitamine selle tutvustamise kaudu, eneseleidmise ja isetegemise rõõm. Terje Puistaja tutvustab Eesti Rahva Muuseumis tegutseva pärimusteatri folkloorsete etenduste lavastamise põhimõtteid, probleeme ja eripära. Ta leiab, et muuseum on tänapäeva institutsioon, mis aitab hoida sidet mineviku ja oleviku vahel ning kalendritähtpäevade tähistamine kultuuriüritusena muuseumiseinte vahel on Eestis uus samm folklorismi viljelemiseks. Piret Päär arutleb oma artiklis jutuvestmisvõimaluste üle minevikus ja tänapäeval. Kuigi kaasajal on neid võimalusi tunduvalt vähem kui vanasti, pole jutuvestmistraditsioon päriselt taandunud ja koolitusega on võimalik seda oskust jälle ellu äratada. Autor vahendab oma Eesti Rahvakultuuri Keskuses toimuvate kursuste, seminaride ja Muinasjutukooli korraldamise kogemust. 1991.aastast alates tegutsenud Muinasjutukool on aidanud oma põhitöös traditsioonilise jutuvestmisvaldkonnaga kokku puutuvatel inimestel – kasvatajatel, õpetajatel, raamatukogutöötajatel jt – arendada oma loovust, anda esinemisjulgust ja teadmisi rahvajuttude alal.
Lõpetuseks tänan oma kolleegi Mall Hiiemäed, kes kogumiku toimetamisel nõu ja jõuga kaasa aitas ning kellelt pärineb ka raamatu pealkirja idee ning Astrid Tuisku ja Luule Krikmanni, kes trükiveakuradiga maadelda aitasid.
Eda Kalmre