Peaaegu iga päev lülitame sisse arvuti. Selle ees võib kuluda suur osa tööpäevast. Arvuti vahendusel on võimalik lugeda lehti, maksta makseid, “kohtuda” ja suhelda oma sõpradega ning leida soovi korral uusi tuttavaid. Paljudele inimestele on arvutiekraani taga asuv virtuaalne maailm suuremal või vähemal määral nii kodu, kontor kui ka seiklus või raamatukogu. Endast ja oma ümbrusest rääkimiseks kasutatakse üha enam sõnavara, mis lähtub arvutikultuurist. Eriti rõhutavad seda psühholoogid, kelle hinnangul on arvutiterminoloogia kasutusele võtmise tulemusena muutumas inimese enesest mõtlemise viisid.
1990. aastatel, eriti aga interneti ilmumisel, on muutunud arusaamine kultuurist tervikuna. Arvutikultuuri ilmumise ajajärk on paljudel inimestel oluliselt laiendanud maailmast osasaamist ja avardanud eneseväljendusvõimalusi. Infotehnoloogia surve on muutunud nii jõuliseks ja saanud paljudele sedavõrd osaks argipäevast, et selle peegeldumine humanitaarkultuuris on vältimatu. Kuidas seda nähtust aga uurida?
Käesoleva kirjutise põhiline eesmärk on vaadelda, kas ja kuidas võiks 'uus meedia', nagu internetti rahvusvaheliselt nimetama on hakatud, olla rahvakultuuri uurijate – siinkohal on silmas peetud nii etnoloogiat kui folkloristikat – uurimisobjektiks. Folkloristid on hakanud oma uurimisobjektiks loomulikul moel pidama näiteks võrgufolkloori: naljandeid, uskumusi, paröömikat. Eesti etnoloogias pole seda valdkonda aga peaaegu käsitletud. Kuna internet kui uurimiskeskkond on võõras ja sellealaseid uurimusi vähe, puudub mõlema teadusharu poolne uurimismetodoloogia-alane arutelu ja kogemustevahetus. Artikli põhiosa keskendubki mõlema ala ühisele küsimusele: milliseid uurimismeetodeid on võimalik rakendada interneti uurimisel ning milles seisnevad takistused? Loodan, et kirjeldatavad probleemid, sealhulgas äratoodud kogemused ajendavad ka teisi uurijaid uurimismeetodite analüüsi süvendama.
I. KES ON INTERNETI KASUTAJAD
Ameerika kultuuriteoreetik Lev Manovich on leidnud, et meie kõige põhilisemad kultuurilised kujutlused defineeritakse arvutiajastul uuesti: taas tuleb määratleda, mida tähendab olla kultuuri looja, mida tähendab kultuuri levitamine ning milliseid oskusi vajab selle vastuvõtja/publik.
Kõige olulisem on aga, et digitaalse arvuti eripära ei seisne enam mitte tehnoloogias, vaid kujutab endast filtrit kogu kultuurile, nähtust, mille abil vahendatakse kunstiteoseid ja kogu kultuuri (Manovich 1996). Kuigi Manovich viitab seejuures kultuurile tähenduses 'kõrgkultuur', tuleb rõhutada, et personaalarvuti on tegelikult asunud lammutama modernistlikule filosoofiale toetuvat kujutlust kunstiobjektide unikaalsusest ja erilisusest. Arvutiajastu võimendab veelgi “teoste mehaanilise reprodutseerimisega”1 kaasnevaid kultuurimuutusi. Internet on “masside” tegutsemispiirkond. See põhjustab vastuolulisi reaktsioone – mõned kasutajad ja analüütikud kalduvad emotsionaalsesse ja utoopilisse tehnoloogia-optimismi, teised on skeptilised või tunnevad koguni meeleheidet. Vaid paar näidet.
Ameerika kultuurikriitik Camille Paglia laiendab arvuti tähendust analüüsides oma traditsioonilisest massimeediast lähtuvat tehnoloogiavaimustust kogu inimkonnale:
Tänu massimeediale asustavad noored nende endi laiendatud kogukondi ja neid ei rõhu enam nende vanemate väärtused ja maitse-eelistused. Tööstusrevolutsioon on inimkonnale tohutult kasu toonud. Suurem osa inimesi olid lõksus väikestes isoleeritud külades, tehes ellujäämise nimel pidevalt tööd ja kannatades hõimuelu /tribal life/ totalitarismi all (Paglia 1996).
Veebidisainer Jason Holland on traditsioonilisi meediaid – trükikunsti, televisiooni ja filmi internetiga võrreldes aga kompromissitult kuri:
Trükidisainis on uskumatut talenti, ja päris palju. Sama kehtib ka TV ja filmi puhul /--- /, aga kui rääkida internetist, siis siin satume me oskusteta massi küüsi, kellel on juurdepääs töövahenditele. Või on selles midagi positiivset, et kõik need inimesed saavad anda oma lisanduse sellele prahile, mis moodustab 90 % WWWst? Ma ei ole disainisnoob, kuid nende lehekülgede tõttu olen ma lootust kaotamas (Holland 1998).
Ühel pool on niisiis usk inimkonna progressi ja õnneliku tuleviku võimalikuks saamisesse, teisalt aga tõdemus sellest, et kõik jääb endiseks ja et arvutid ei ole kaasa toonud kvalitatiivset muutust kultuuriprotsessides. Kui rakendada tehnoloogiaevolutsioonilist lähenemist, selgub, et suurema osa kaasaegsete kultuurimuutuste vahendajaks saab pidada ka teisi kanaleid peale arvuti. Kõige suurema tähenduse võiks arvuti omandada just üksikisiku tasandil, sest inimesed elavad arvutivõrgu vahendusel ja abil edasi oma igapäevaelu, kasutavad seda oma suhtluskanali ja kuulutustetulbana. Sellest tasandist lähtuvalt on selge, et internet pakub rahvaliku kultuuri uurijaile uusi võimalusi, kuid tekitab ka vajaduse mõista selle kui uurimisobjekti ja -vahendi piire.
Internetikultuuri ja uue rahvakultuuri vahele ei saa muidugi tõmmata võrdusmärki. Juurdepääs arvutivõrkudele on esialgu siiski vaid väikesel osal inimestest ja selle tehnoloogilise uuendusega ei kaasne ka absoluutset isikuvabadust. Suurbritannia internetikogemust analüüsiv Daniel Litter, kes vahendab 22. aprillil 1999 äratoodud andmeid väljaandes “Guardian Online”, on toonud näiteks Suurbritannia, kus viimase aasta jooksul oli oma koduarvuti vahendusel juurdepääs internetile 16 protsendil elanikkonnast ning vaid 10 protsendil oli interneti kasutamise võimalus tööarvutite kaudu (Litter 1999).
Suhteliselt homogeense briti ühiskonna uurijad on mures ja näevad suurt ohtu selles, et sedamööda, kuidas uued tehnoloogiad arenevad, võib nende ühiskond jaguneda “infoküllasteks” ja “infopuuduse käes vaevlejateks” (the 'information rich' and the 'information poor') (Campell 1997). On mõningaid märke sellest, et see eristumine on juba reaalsuseks saamas. Anne Campell tsiteerib Motorola korraldatud uuringut, mis näitas, et info tehnoloogia kasutajate seas on rohkem mehi, noori, töötavaid ja keskklassi kuuluvaid inimesi. Sama uuring tõi välja ka proportsioonid: rikkamate perekondade lastel on viis korda suuremad võimalused kodus arvuti kasutamiseks kui vaeste perekondade lastel. Maailma mastaabis oli veel möödunud aastal internetile juurdepääs ainult 50-100 miljonil inimesel viiest miljardist (Hamman 1998), mõnedel teistel andmetel (seisuga aprill 1999) 3,9 protsendil ehk 171,25 miljonil inimesel (Nya Internet Surveys 1999). Suurem osa neist, kellel on juurdepääs internetile, asuvad Põhja-Ameerikas, Euroopas ja teistes kõrgelt arenenud regioonides. Eestis on internetikasutajaid enam kui Kesk- ja Ida-Euroopas keskmiselt. BMF Gallup Media andmeil oli Eestis 1998. aasta oktoobri seisuga 152 000 internetikasutajat, mis on umbes 10% elanikkonnast.
Interneti kasutajaskonna vaatlusel selgub, et võrreldes nende inimestega, kellel pole juurdepääsu võrgule, on internetikasutajatel kõikjal maailmas
1. keskmisest kõrgem sissetulek ja
2. kõrgem haridustase.
Internetikasutajate ja arvutile juurdepääsu mitteomava elanikkonna vahel on kõige suurem lõhe ilmselt arengumaades (Hamman 1998). Arvutite riist- ja tarkvara suhteliselt kõrge hinna tõttu jääb küberruum esialgu kõikjal peamiselt keskklassile iseloomulikuks kasutusalaks. Niisiis, me teame, mida me sealt otsime ja juba kasvõi sotsiaalsete kihtide ebaühtlase esindatuse tõttu tuleks ühiskonna ja kultuuri ning interneti seoste kohta käivate üldistuste tegemisel olla ettevaatlik. Paljud tänapäeva “internetiteoreetikud” ei meenuta seda lugejaile.
Lisaks finantsolukorrale piiravad arvuti (ja seega ka interneti) kasutamist hariduslikud ja psühholoogilised tegurid. Anne Campelli vahendatud uuring rõhutab, et barjääriks võivad muutuda oskused: ligi 45 % Motorola korraldatud uuringus osalenuist tundsid puudust infotehnoloogia-alastest oskustest ja teadmistest. Lisaks on välja toodud, et paljud inimesed tunnevad kokkupuutel personaalarvutitega ebamugavust ja seegi seab takistusi interneti kasutamisel, isegi kui formaalsed tingimused internetile juurdepääsuks võivad olemas olla. Internetikasutajate iseloomustamisel tuleb rõhutada seda, et tulenevalt põhilise kasutajaskonna emakeelest on internetis domineeriv keel inglise keel. See selekteerib potentsiaalse kasutajaskonna veelgi ühenäolisemaks.
Esmapilgul ühenäolise kasutajaskonna kõrval võib väita, et internet peegeldab siiski ka ühiskonna kultuurilist mitmekesisust: oma eneseväljendusvahendiks ja info edastamise viisiks on internetti hakanud pidama subkultuuride ning mitmesuguste kultuuri peavoolust kõrvale jäävate rühmituste liikmed ning end nendega samastavad inimesed, samuti kõige erinevamad huvirühmad. Seda internetis esindatud kultuurikihi kirjumat poolt on kirjeldavas laadis puudutanud ka Eesti kultuuriuurijad. Näiteks ilmus ajakirjas “Mäetagused” artikkel uuspaganlusest, kus internetti ei analüüsita meediumina, vaid kasutatakse infoallikana. Artikli autor Ergo Västrik hindab sissejuhatuses põgusalt allikmaterjali sisukust:
Käsitlus pole mingil juhul ammendav, sest WWW-leheküljed ei kajasta kindlasti uuspaganluse kogu värvikirevust. /--- / Küll on aga tähelepanuväärne interneti osa kõikvõimalike vähemuste vaadete-ideede levikus ning ühiskonna muutumisel pluralistlikumaks, mis peaks võimaldama marginaaliate enamat tundmist ja mõistmist (Västrik 1997, 41).
Tsiteeritud lühiuurimus interneti olemust rohkem ei puuduta ja väldib ka metodoloogiaprobleemidesse takerdumist. Ometi toob see tsitaat meid tagasi kultuuriuurija põhiprobleemini: interneti kui uurimisallika/arhiivi võimalused ning tasandid on ebaselged ja sealt saadav info ebamäärase väärtusega.
Järgnevalt püüaksin määratleda selle keskkonna olemust ja siit tulenevalt ka kultuuriuurija peamisi võimalusi ja takistusi, mida määratlemata on võimatu pilootuuringutest kaugemale jõuda.
II. INTERNET KUI UURIMISOBJEKT JA KULTUURIUURIJA TÖÖVAHEND
2.1. Keskkond või arhiiv?
Miks olen pealkirjas kasutanud sõna “välitööd”? Internet meenutab ju seni tuntud nähtustest kõige enam arhiivi (sarnanedes sel juhul küll enam süstematiseerimata dokumentide kogumiga). Interneti fenomeni analüüsivad arhiivinduslikku terminoloogiat kasutades ka mitmed teadlased. Eesti lugejaile on kättesaadav näiteks Mihhail Jampolski artikkel, mis on lühendatult avaldatud ajalehes “Sirp”. Jampolski analüüsib internetti arhiivindusajaloolisest perspektiivist:
Internet on kõikvõimalike dokumentide, alates kuulujuttudest ja teismeliste armastuskirjadest kuni grafomaanide teosteni, kõikvõimalike teatmike ja äriinformatsiooni hiigelkogum, tohutu suur kaasaegne prügimägi (Jampolski 1999).
Jampolski arvates on inimesel esmakordselt ajaloo jooksul võimalus saada “antikvaariks” – süstematiseerijaks. Kasutaja saab aga valida vaid selle vahel, mis on arhiivi pandud.
Vaidlen sellisele käsitlusele vastu, sest kuigi suurt osa internetist saab tõepoolest käsitleda vaikivate dokumentide kogumina, on internetil siiski arhiiviga võrreldes üks fundamentaalne erinevus – seal “arhiveeritud” materjalid asendavad antud keskkonnale omaseid võimalusi ja parameetreid kasutades seda, mida me reaalelus peame aktiivseks suhtlemiseks, kultuuriliseks kommunikatsiooniks.
Kui ese/tekst jõuab traditsioonilisse arhiivi, eemaldub pärimuslik ning kultuuriline info (muuseumid, folkloori ja esemelise rahvakultuuri kogud) algsest kontekstist.
Selline materjal üldjoontes kas
1) säilib/arhiveerub, kadudes aja jooksul reaalsest igapäevasest käibest;
2) hakkab n-ö omaette elu elama, luues uusi tähendusi, mis on ajendatud uuest kontekstist või käibeletoojatest ning ei esinda enam kommunikatsiooniprotsessis selle algallikat või omanikku.
Klassikalistes arhiivides leiduvad materjalid esindavad suhtlemisel nende algset valdajat peamiselt vaid juhul, kui tegu on arhiivis säilitatava infoga, millel on kehtivatest seadustest lähtuv juriidiline väärtus – nt dokumentidega, mida kasutatakse omandi- ja pärimisasjus jms. Internet toimib teisiti kui klassikaline arhiiv. Kuigi info või nähtus ei pruugi tema looja/omanikuga olla orgaaniliselt seotud, esindab see teda siiski virtuaalses reaalsuses. Näiteks on üks kodulehekülje omanik kinnitanud: kui mind kohal pole, suhtleb minu veebikülg internetis vahendajana teiste inimestega (Chandler 1998). See lause viitab sellele, et kodulehekülg on antud arvutikasutajale aktiivse suhtlemise viis, eelkõige osa protsessist, mitte aga osa perekonna- või isikuarhiivist. Selliseid kodulehekülgi ei ole võimalik vaadelda staatilise materjalina, sest need on pidevas muutumises. Seda, kas “suhtleja” on aktiivne või ei, aitab hinnata näiteks leheküljele sageli lisatud märge: 'viimati muudetud', potentsiaalsele aktiivsusele viitab ka sageli kasutatav väljend 'under construction' ('ehitamisel'). Selleks, et üks või teine kodulehekülg leiaks taas külastamist, on isegi soovitav seda aeg-ajalt uuendada.2
Töö arhiivimaterjalidega on töö staatilise ainega, ühiskonna uurimine tähendab protsessi jälgimist. Seepärast ei räägiks ma interneti uurimisest resp. interneti abil uurimisest mitte kui tööst arhiivimaterjalidega, vaid kui tegevusest, mida teadlased reaalmaailmas liigitavad 'välitööde' alla. Kui teadlane kasutab sõna 'välitööd', siis peab ta sellega silmas tegevust, mille käigus uurija viibib vaatlejana või isegi osaleb ajutise, väljastpoolt tulnud rühma liikmena mingis protsessis (seda kas mõjutades või mitte mõjutades). Olgugi, et internetis võib selle protsessi väline vorm olla staatiline, on see siiski toimiv, muutuv, inimsuhetel põhinev keskkond.
2.2. Milles seisnevad internetiuuringud?
Internetiuuringute osa erinevates teadusvaldkondades kasvab ja kõigist nendest uurimustest on väga raske kokku panna ühtset mudelit, mis kirjeldaks ja seletaks uue meedia kasutamist. Uurimistulemuste põhjal on raske tuletada teoreetilisi järeldusi või neid kasvõi klassifitseerida. Suur osa uurimustest on keskendunud interaktiivse meedia levimisele ja sellele, milline on tehnoloogia mõju ühiskonnale (vt nt Markus 1987), teised on jälginud meedia ja kommunikatsioonitehnoloogia arenguga kaasnevaid muutusi üksikisiku ja ühiskonna enesemääratluses (vt nt tuntumad: McLuhan 1964, 1965; McLuhan, Fiore 1967; McLuhan, Powers 1989) Uuemal ajal on uuritud ka meedia mõju üksikisikute ja organisatsioonide vahelises kommunikatsioonis.
Oluline uue meedia uuringute suund on keel ja retoorika. Uuritud on näiteks seda, kuidas kirjaoskust ja suulist kultuuri on asunud mõjutama arvutipõhine suhtlus (vt nt Lakoff 1982). Seejuures on analüüsitud erinevaid struktuuriüksusi: elektroonilisi dokumente ja kirjavahetust, mida kasutatakse väikese rühma omavahelises kommunikatsioonis, samuti nende kasutamist ametialasel suhtlemisel suurorganisatsioonides üksteist mittetundvate inimeste vahel.
Suure osa internetiuuringutest moodustavad uurimused elust virtuaalses maailmas – need uurimused keskenduvad inimesele ja ei tegele mitte niivõrd teooria ja vormiga, vaid kultuuri kui kommunikatsiooniga. Sellelaadsete uurimuste puhul saabki rakendada uurimismeetodina välitöid.
Nii-öelda inimkesksete uurimisteemade puhul on võimalikke materjalile/keskkonnale lähenemise viise mitu. Nii juhul, kui internet on uurija töövahend, kui ka juhul, mil see on tema uurimisobjekt, eristaksin järgmisi materjaliga tegelemise viise:
1. passiivne (vaatlus)
a) jututubade ja vestlusrühmade põhjal andmete kogumine
b) veebilehekülgedel leiduva info kogumine
2. aktiivne e osalev (vaatlus)
a) osalemine jututubades
b) osalemine vestlusrühmades
c) inimeste küsitlemine või intervjueerimine meili teel
d) on-line intervjuud jututubades
e) küsitlemine või intervjueerimine reaalelus
2.3. Kuidas internetti uurida?
Tavalised reaalmaailmas toimuvad välitööd seisnevad enamasti selles, et huviobjektiks sattunud inimesega kohtutakse silmast silma. Tema isikuandmeid on uurijal üldjuhul võimalik kontrollida, samuti annavad otsest või kaudset infot tema riietus, žestid, kodu ja amet. Internetis mainitud pidepunktid puuduvad ja alles jääb vaid osaline informatsioon – see, mida inimene endast teadlikult või mitteteadlikult teada annab.
2.3.1. Peatugem esmalt põgusalt kvantitatiivsete uurimismeetodite rakendamisel. Erinevate teadlaste uurimiskogemuste võrdlemisel selgub, et internetikogukondade või Internetis esindatud elanikkonna osa uurimisel tavapäraste sotsioloogiliste uurimismeetodite abil põrkab uurija igal sammul raskustele. Miks?
1. Puudub ammendava ja usaldusväärse internetikasutajate nimekirja tegemise võimalus. Kindel pole ka see, kui palju inimesi tegelikkuses kasutab ühte access'i või ühte arvutit, olgugi, et sotsioloogias on tegelikult kasutusel spetsiaalsed meetodid, mis annavad uurijate hinnangul piisavalt väikese veaprotsendi.
Ühel inimesel on võimalik osaleda erinevates interneti suhtluskanalites erineva nime all, samuti võib tal olla mitu kodulehekülge, mis kirjeldavad teda mitut moodi. Sama kasutajanime all võib arvutit kasutada mitu inimest. Internetis esinevates fikseeritud osalejate ringiga vestlusrühmades on passiivseid jälgijaid ja neid, kes vastavad küll kirjadele, kuid pole samal ajal ametlikult registreerunud (Coomber 1997; tsit: Fisher et al. 1996, 16). Riigiti on ühe internetiühenduse kasutajate hulk erinev, kuid ulatub alati üle ühe.
2. Kui uurija on jõudnud mingi soovitud elanikkonna osani, tekib küsimus: kuidas olla kindel, et just see valim – küsitlusele vastajad on need, kelle nad väidavad end olevat? (Coomber 1997). See küsimus on eriti terav tundlike teemade uurimisel, kuna sel juhul puudub sageli võimalus valimis esindatud inimeste tegelikku tausta teada saada, neid näiteks reaalelus silmast silma kohates. Samas on tõdetud, et juba loodud kontakti korral on interneti vahendusel toimunud küsitlustes informandid avatumad ja ausamad kui tavaoludes toimuvate intervjuude puhul.
3. Küsimustikele vastajate hulk on väga väike. Kõik kvalitatiivsete uurimismeetodite kasutajad on leidnud, et näiteks meili teel laiali saadetud küsimustikest saabub täidetuna tagasi väga väike osa. Näiteks Christine Smith tunnistab, et meili teel küsimustike levitamise katsed olid pigem frustreerivad kui viljakad – 150st laiali saadetud küsimustikust ei jõudnud sihtmärgini 12, kuna aadressid ei olnud enam kasutusel. Kahel juhul ei võtnud aadress ajutiselt meile vastu. Ülejäänud 136st saabus täidetult tagasi vaid 11. Valimist vastas küsitlusele seega ainult kaheksa protsenti (Smith 1997). Christine Smithi järgmised sama suured valimid andsid vastuste protsendiks 29,7 ning 13,3. Sellised vähe lootust andvad tulemused kattuvad suurusjärgu poolest varem kirjanduses avaldatud andmetega.
2.3.2. Kvalitatiivsete ehk etnograafiliste uurimismeetodite rakendamisel seavad uurijad end samavõrd keerulise ülesande ette. Kasutan sõna “etnograafia” järgnevalt meetodi ja eripärase info esitamise vormina (selles tähenduses kasutavad etnograafiat kui uurimismeetodit nii etnoloogid kui ka folkloristid), nii nagu seda on defineeritud näiteks Oxfordi sotsioloogia sõnaraamatus: “ühtaegu sotsiaalse rühma käitumise vahetu jäl gimine kui ka sellest kirjelduse loomine” (Marshall 1994, 158). Sellise vaatlusviisi põhieesmärgiks on kultuuri kirjeldamine. Universaalsete seaduste otsimise asemel keskendub uurija konkreetsele kogemusele ja seda iseloomustavatele juhtumitele antud kultuuris, samuti uskumustele ning sotsiaalsetele tavadele ja reeglitele, mida see kultuur kasutab. Meetodi kasutajad on otsustanud eeldatavasti üsna subjektiivse materjalikirjelduse kasuks. Teadlased, kes valivad küberruumi uurimiseks etnograafilise meetodi, satuvad lisaks tavapärastele küsimustele mitmesuguste reaaleluga võrreldes erinevate probleemide ette: näiteks, kuidas ületada sagedasi valestimõistmisi, mida põhjustavad füüsiliste märguannete ja žestide puudumine virtuaalsetes keskkondades, kuidas säilitada isiklik suhe materjali ja kuidas olla kindel, et kogutud materjal esindab seda rühma, mida me arvame seda esindavat. Küsimus on selleski, kas sõltuda oma uurimistegevuses nn on-line intervjuudest, mis võivad tulemuseks anda ainult näilise läheduse uuritava rühmaga.
Kvalitatiivset uurimismeetodit selle ühes või teises avaldusvormis on kasutanud näiteks sellised tuntud küberruumi uurijad nagu Elisabeth Reid ja Sherry Turkle. Reid sai tuntuks oma uurimustega kommunikatsioonist ja kultuuriloomemehhanismidest tekstipõhises virtuaalses reaalsuses (vt nt Reid 1991 ja 1994). Tuntuim “küberetnoloog” Sherry Turkle on uurinud aga muutusi üksikisiku identiteedis arvutiajastul (vt nt Turkle 1995). Nende vaatlusviisi on üle võtnud paljud teised arvutiga tegelevad kultuuriuurijad ning psühholoogid.
Milles seisnevad kvalitatiivsete meetodite probleemid?
1. Kuidas ületada suhtlussituatsioonis valestimõistmisi, mida põhjustab füüsiliste märguannete ja žestide puudumine virtuaalsetes keskkondades? Etnograafia on alati kasutanud kirjalikku kultuuri, kuid see moodustab enamasti vaid ühe osa allikaist. Mõnes mõttes kaotab uurija virtuaalses, tekstilises maailmas vähem – kõik olemasolev on inspekteeritav. On olemas spetsiaalsed programmid, mille abil toimuv/leitu koopiana salvestada.
Uurides keskkonda, mille ainsaks väljendusvahendiks on tekst (jututoad ja elektronposti loendid), tuleb töö käigus peaaegu täielikult toetuda tekstianalüüsi viisidele ja tehnikatele. Küsimus on selles, kuidas tavameetoditega harjunud kultuuriuurija tekstipõhisele keskkonnale “ümber lülitub” ja kuidas ta mõistab seal käibivaid koode.
Näen probleemi ühte tuuma selles, et internetikeskkonnas (pean siinkohal silmas eriti jututubasid ja muid aktiivset suhtlust võimaldavaid kanaleid) valitakse suhtlemiseks enamasti tavakõnele lähedane, kirjaliku teksti seisukohalt ebakorrektne väljendusviis (ühes sellele iseloomulike grammatiliste ja semantiliste eripäradega). Vestluse käigus väljaöeldu on sageli nn fikseerimata tõeväärtusega tekst – vestluse käigus saavad vestluse osapooled oma seisukohti kohendada, täpsustada ja muuta sõltuvalt vestluskaaslase reageeringutest. Internetipõhisel suhtlusel mõistetakse vestluskaaslast kas temast endast või lugejast/adressaadist olenevail põhjustel sagedamini valesti või pooliti (sellele viitab näiteks ka väljend blind date – eesti keeles on selle lähim vaste ilmselt slängisõna pimekohting – millega tähistatakse ka kohtumist inimesega, kellega pole silmast silma kohtutud või on kunagi ammu suheldud). Signaalide vale tõlgendamise probleem muutub eriti ilmseks võõraste inimestega suhtlemisel. Tuttavate kohta on kogunenud eelnenud kontaktide käigus niipalju infot, (sealhulgas mitteverbaalset), et see kompenseerib suuremalt jaolt konkreetse teksti võimalikke puudujääke – teksti lugeja võib sõnumit hinnata või tõlgendada vastavalt oma varasematele kogemustele ja taustateadmistele.
See nähtus on ilmnenud ka minu meili vahendusel läbiviidud kontrollintervjuudes, kus valisin intervjueerimisobjektiks inimesed, keda polnud varem silmast silma kohanud. Intervjuude käigus on küsimusi tulnud sageli üle korrata ning olen saanud vastuseid, millest võib oletada, et küsimust ei ole korralikult loetud. Seniste kogemuste põhjal tundub, et tavalise intervjuu käigus on küsimuste ebatäpse tõlgendamise osakaal intervjuus väiksem. Vääritimõistmise võimalust tunnetavad ka küsitletavad. Näiteks viitab sellele reageering: “Ma ei tea ju, mis nägu sa seda küsides oled” (kontrollintervjuu nr 2b). Või siis teine tsitaat, milles sisaldub üldisem kahtlus küsitleja usaldusväärsuses, mis tuleneb arvatavasti sellest, et küsitleja isik avaldub ainult meili postkasti ilmuvates ridades: “Ma olen vastates avameelne ja aus (kuigi ma tegelikult ei tea inimest, kes seda loeb)” (kontrollintervjuu nr 2a). Selle põhjal võiks oletada, et vähemalt antud intervjueeritava puhul oleksid vastused reaalelus varieerunud või sõltunud intervjueerija füüsisest, sealhulgas näoilmest ja žestidest. Samuti on tehtud ettepanek vahetada fotosid (põhjendusega: et oleks lihtsam kujutleda, kellega intervjueerija näol tegemist on).
2. Kõigist teineteisemõistmiseks rakendatavatest võtetest hoolimata jääb siiski võimalus, et isikud, keda online-elus esitatakse, ei tarvitse olla päris tõelised (sh valeks võivad osutada vanus, sugu, isiksus või isegi huvialad). Sellele on viidanud näiteks Sherry Turkle (Turkle 1995), kes seletab seda inimliku vajadusega laiendada oma maailma ja etteantud võimalusi. Internetist on saamas oluline keskkond enesemääratluse kujunemise protsessis. Seal saab inimene valida enda esitlemiseks ühtesid või teisi jooni, mõningaid teisi samal ajal varjates. Võimalused on palju suuremad kui tavaelus. Enda teadmiste pähe võib välja pakkuda mida tahes. Olen kohanud uurijate väiteid, et statistiliselt on pisut “tõesemad” isikud kodulehekülgedel, kuid keskmisest teadlikumalt konstrueeritud isikuid esitatakse “võrguelus” – jututubades, mängudes, mõnda tüüpi vestlusrühmades. Vääritimõistmised tekivad ka juhul, kui teadlane osaleb protsessis kolmanda, vaikiva osapoolena, kes protsessi vahetult ei sekku. Sellega seostuvad eriti just eetilised küsimused. Uurijaeetika internetis on veel n-ö lapsekingades.
3. Internetiuurija eetika. Eetikast kõnelemine on ka sotsiaal- ja humanitaarteadustes laiemalt suhteliselt ebapopulaarne teema, selle käsitlemine mõjub moraliseerimisena. Ometi tuleb igal teadlasel välitööde või andmete kogumise käigus ette juhtumeid, kus tal tuleb eetilistest printsiipidest lähtuvalt endalt küsida, kas selles olukorras käituda nii või teisiti. Reaalelus on humanitaarteadustes vaikimisi kasutatud reeglit – avalikes kohtades toimuvat võib kasutada uurimismaterjalina selleks eraldi luba küsimata. Juhul, kui asjaosalistel on midagi selle vastu, peavad nad seda juba enne toimuvat ise ütlema.
Internetikeskkonnas asetuvad küsimused uude valgusesse – põhiliselt lähtuvadki uurijaeetika küsimused sellest, kas internetti vaadelda avaliku või privaatse territooriumina. Kui reaalelus on mingi piirkonna avaliku või privaatsena määratlemine sotsiaalse läbirääkimise tulemus, siis internetikeskkond on veel nii uus, et selgelt määratletavat suhtumist või tava ei ole välja kujunenud. Kas näiteks jutuajamised, mida uurija satub jälgima jututubades, on vaadeldavad avalikus kohas peetava eravestlusena või on tegu avalike jutuajamistega, mida igaühel on õigus näiteks üles märkida ja iseenda tarbeks kasutada? Küsimust on tegelikult võimalik sõnastada isegi mitte avaliku-privaatse skaalast lähtudes, vaid veelgi kitsamalt tasandilt – millisel hetkel lõpeb arvutiekraanil “avalik ruum” ja millisel algab privaatne mina, isiklik mentaalne ruum? Kas tekstid, mis on 'mina' ilmsikstegemise põhiline viis internetikeskkonnas, on osa indiviidist, või kuuluvad need 'üldsusele'? Kui lähedale võib teadlane uuritavale jõuda?
Uurija praktiliste töövõtete seisukohalt on selge: kultuurist tegeliku kirjelduse saamiseks peaks uurija jõudma vaadeldavale rühmale nii lähedale, et ta suudaks haarata ka seda, kuidas rühm kasutab kodeeritud informatsiooni, mille tähendus ületab seda, mida reaalselt näha olevad sõnad näitavad. Kultuuriga läheduse saavutamine on eduka kvalitatiivse analüüsi üks eeldusi. Siit tulenevad aga ka keerukused, mis ei ole seotud mitte enam eetika, vaid meetodiga.
4. Internetis leiduva suure tekstide hulga tõttu tekib oht kaotada tavapärane isiklik seos tekstide ja kogukonnaga, mida need esindavad. Selliselt sõnastatuna võib probleem mõjuda koomilisena. Põhjus on tõsiseltvõetav, peitudes kvalitatiivse meetodi omapäras, kus olulised vahendid uurimisprotsessis on ka teadlase intuitsioon ja kogemus.
Tavaliste etnoloogiliste välitööde käigus tekkiv kontakt informantidega on oluline mitmel põhjusel. Lähedase kontakti loomine peitub tegelikult juba meetodi olemuses: etnograafiline kirjeldus on tugev juhul, kui see kirjeldab kultuuri “rühma seest”. Etnoloogiliste välitööde põhiülesanne ongi uurimise käigus sellise taseme saavutamine. Etnograafid püüavad näidata, et nende tulemused on usaldusväärsed sellega, et nad rõhutavad välitöölise lähedalseismist uuritavale kultuurile, selle kultuuri tundmist. Psühholoogilist lähedust ei kasutata seega isegi mitte üksnes meetodina, vaid ka valiidsuse ja usaldusväärsuse tõestamise viisina. See on tõestusskeem “Ma olin seal ja ma tean, kuidas seal asjad on”. Oluline pole seejuures mitte eelkõige uurija sümpaatia uuritava suhtes, vaid orienteerumine struktuurides, teatav 'kodutunne'.
Etnograafia kui meetod on välja kujunenud suhteliselt väikesepiirilise kogukonna või sellele omase kultuuri intensiivseks uurimiseks. Tavaliste etnograafiliste uurimistööde käigus toimib lihtne selektsioonimehhanism (nagu ka arhiivimaterjalide puhul) – järelduste aluseks olev materjalihulk jääb “inimvõimete piiresse” – st teadlane teeb järeldusi tegelikult ainult selle materjalikogumi põhjal, mida tema (ja tema kaastöölised) on suutnud fikseerida. Erinevalt kvalitatiivsetest meetoditest pole kvantitatiivsete puhul kindlal materjalihulgal fikseeritud piiri, selle hulk on “tunnetuse küsimus”. Teadusliku analüüsi üks keskseid küsimusi on määratleda see materjalide hulk ja tase, mis võimaldaksid usaldatavaid järeldusi teha. Küberruumis välitöid tehes on kogemusteta uurija huviorbiiti sattuda võivate tekstide hulk mõnel juhul aga palju suurem tavalise uurimuse aluseks olevast infost. Näiteks võib teabe üleküllus uurijat tabada elektronpostiloendites sisalduva informatsiooni analüüsil, samuti mingil kindlal teemal leiduvate kodulehekülgedega tegelemisel isegi juhul, kui ta vaatluste eel on oma eesmärgi väga täpselt määratlenud. Seega kaasneb oht, et uurija kaotab tavapärase isikliku seose kogutud tekstidega, mis tal üldjuhul välitööde käigus tekiks. Uurija ei oska vajalikul määral kasutada oma intuitsiooni ning olulise ja ebaolulise eristamise võimet, mis igasugusele etnoloogilisele kirjeldusele aluse paneb.
Järgnevalt lühidalt internetikeskkonna eelistest. Esimene neist on emotsionaalset laadi: internet on psühholoogide ja kultuuriuurijate jaoks küps sihtpunkt, kuhu jõudmine ei valmista seadmete olemasolul mitte mingisuguseid pingutusi. Arvuti pakub nn välitööde tegemiseks kõige kergemaid tingimusi – pole vaja reisikindlustust, kohvrit ega öömaja. See on tugitooliantropoloogia legaliseerumine. Pühholoog John Suler kirjeldab seda:
“/---/ Inimesed on tugitoolifilosoofia üle pikka aega naernud, kuid nüüd oleme me uues ajastus. Sotsiaalteaduslike tugitoolivälitööde ajastus. /— / Võid uurida kuskil Austraalia serveris kõige ebatavalisemat psühholoogilist fenomeni, ja siis teha viieminutilise pausi, et võtta külmkapist klaas piima või vastata oma ema telefonikõnele” (Suler 1996).
Teine eraldi väljatoomist vääriv punkt on asjaolu, et internet loob võimalusi juurdepääsuks sellele osale elanikkonnast, kellele juurdepääs oleks muidu raskendatud, võimaldab tegeleda delikaatsete küsimustega (nt narkomaania), teha võrdlevaid uuringuid, mis ületavad riigipiire ja kontinente. Kolmas oluline tegur on see, et materjalid on fikseeritavad, kontrollitavad, internet on “inspekteeritav”, sest on välja töötatud programmid, mis võimaldavad oma kõvakettale salvestada kõik, mille uurija on internetist leidnud. Eetiliste piiride määratlemise korral on see kultuuriuurija üks olulisemaid trumpe.
Inimestega suhtleva kultuuriuurija seisukohalt on tähtis asjaolu ka psühholoogilise barjääri nõrgenemine. Tavaelus jätavad küsitletavad ütlemata asju, mida interneti vahendusel rääkida julgetakse. Kergemini vastatakse küsimustele, millele tavalisel juhul oleks vastamast keeldutud. Mõned uuringud näitavad, et vastupidiselt rollimängudele on inimesed psühholoogilise läheduse saavutamise järel internetikeskkonnas avameelsemad ja annavad vähem “valesid vastuseid”.
KOKKUVÕTE
Vaadates süsteemselt eespool kirjeldatud uurimisprotsessi käigus tekkivaid probleeme, selgub, et küsimused on tegelikult needsamad, mis tavaliste välitööde puhul, nad on ainult keskkonna tehnilistest parameetritest tulenevalt selginenud ja kindlakujulisemad. “Küberruumi antropoloogia” on alles välja kujunemas: praeguseni pole veel universaalset metodoloogiat ega ka teadustöö seisukohast olulist aparatuuri, kitsa tähendusväljaga ja defineeritud sõnu või terminoloogiat. Perspektiivis aitab interneti ja laiemalt tänapäevase tehnoloogia uurimine paremini mõista ja kirjeldada tänapäevaseid kultuurimuutusi. Pean seepärast tõenäoliseks, et kuigi arvuti, nagu ka varasemate ajastute tehnoloogilised uuendused, ei too kaasa ühiskondlike ja sotsiaalsete protsesside pea peale pööramist, hakkab internet olema sotsiaal- ja humanitaarteadustes tõenäoliselt oluline nii uurimisobjekti kui ka -vahendina. Huvitav uurimisobjekt on seejuures just üksikisik, tema maailmapilt, mentaalsus ja valikud, sest arvutid muudavad kultuuri kõige enam nn argikultuuri tasandil. Arvuti on uus keskkond, kus üks osa inimestest elab edasi oma igapäevaelu. Argireaalsuse osaks on saanud elektroonilised kogukonnad, uudisterühmad, koduleheküljed. See on tasand, kus sünnib ka rahvalik kultuur, mis on etnoloogia ja folkloristika uurimisala.
Märkused
1 Walter Benjamini klassikaline tekst “The Work of Art in the Age of Mechanical Reproduction” analüüsib peamiselt fotograafia ja hiljem filmikunsti ilmumisega kaasnenud murrangut kultuurilistes kujutelmades: uue tähenduse said koopiad ('Mona Lisa igaühele koju'). Ta rõhutab muuhulgas, et esemete unikaalsus oli tihedalt ühendatud usundiliste kujutelmade ja nendega seotud rituaalidega.
2 Sellest lähtudes võiks internetti määratleda arhiveeruva info kogumina – viis aastat vanad materjalid on internetis juba lootusetult vanad. Neid võiks võrrelda arhiveerunud materjaliga selle klassikalises tähenduses (Jampolski 1999).
Kasutatud materjalid
1. Kontrollintervjuu nr 2a (mees, 24 a). Materjal autori valduses.
2. Kontrollintervjuu nr 2b (mees, 24 a). Materjal autori valduses.
Kirjandus
Benjamin, Walter 1999 (1936): The Work of Art in the Age of Mechanical Reproduction. Visual Culture. London: Sage Publications.
Campell, Anne, King, Alex. The Social Impact of the Information Revolution.
URL: http://www.sosig.ac.uk/iriss/papers/paper32.htm
http://sosig.ac.uk/iriss/papers/key1.htm Viimati kasutatud: 25.08.1999.
Chandler, Daniel 1998: Personal Home Pages and the Constructions of Identities on the Web.
URL: http://www.aber.ac.uk/~dgc/webident.html. Viimati külastatud: 29.08.1999.
Coomber, Ross 1997: Using the Internet for Survey Research. Sociological Research Online, vol 2, no 2.
URL: http://www.socresonline.org.uk/socresonline/2/2/2.html
http://www.socresonline.org.uk/socresonline/2/2/2.html
Fisher, B., Margolis, M. and Resnik, D. 1996: Surveying the Internet: Democratic Theory and Civic Life in Cyberspace. Southeastern Political Review, vol 24, no 3.
Hamman, Robin: The Application of Ethnographic Methodology in the Study of Cybersex. Cybersociology Magazine, Issue 1.
URL: http://www.socio.demon.co.uk/magazine/plummer.html. Viimati kasutatud: 09.06.1999.
Hamman Robin 1998: Introduction to Digital Third Worlds: Overcoming the Economic and Educational Barriers to Internet Access and Online Publishing. Cybersociology, Issue 5.
URL: http://members.aol.com/Cybersoc/is3.html. Viimati kasutatud: 23.05.1999.
Holland, Jason: Arvamusavaldus.
URL: http://www.head-space.org/Jay/firstrant.html. Viimati kasutatud: 16.05.1999.
Jampolski, Mihhail 1999: Internet kui postarhiivne teadus. Sirp 23, 11. juuni.
Lakoff, R. T. 1982: Some of My Favorite Writers are Literate: The Mingling of Oral and Literate Strategies in Written Communication. D. Tannen (ed), Spoken and Written Language: Exploring Orality and Literacy, Advances in Discourse Process. Norwood, NJ: Ablex. 239–260.
Litter, Daniel 1999: The Impact of the Internet on the Expression and Perception of Social Identities.
URL: http://www.leeds.ac.uk/ics/ctr-web4.htm. Viimati kasutatud: 21.05.1999.
Manovich, Lev 1996: Computer as a Filter to Culture.
URL: http://jupiter.ucsd.edu/~manovich/text/filter.html. Viimati kasutatud: 23.05.1999.
Markus, M. L. 1990: Toward a Critical Mass Theory of Interactive Media: Universal Access, Interdependence and Diffusion. J. Fulk, C. Steinfield (eds), Organizations and Communication Technology. Newbury Park, CA: Sage. 194–218.
Marshall, Gordon (ed) 1994: The Concise Oxford Dictionary of Sociology. Oxford: Oxford University Press.
McLuhan, Marshall 1964: Understanding Media: The Extensions of Man. New York: McGraw-Hill.
McLuhan, Marshall 1965: The Gutenberg Galaxy: The Making of Typographic Man. Toronto: University of Toronto Press.
McLuhan, Marshall, Fiore, Q. 1967: The medium is the Massage. New York: Bantam Books.
McLuhan, Marshall, Powers, B. R. 1989: The Global Village: Transformations in World life and Media in the 21st Century. New York: Oxford University Press.
Nya Internet Surveys.
URL: http://www.nua.net/surveys/how_many_online/world.html Viimati kasutatud: 25.05.1999.
Paglia, Camille 1996: Intervjuu.
URL: www.forbes.com/asap/120296/html/camille_paglia.htm. Viimati kasutatud: 23.05.1999.
Reid, Elizabeth M. 1991: Electropolis: Communication and Community On Internet Relay Chat. Honours Thesis. University of Melbourne.
URL: http://people.we.mediaone.net/elizrs Viimati kasutatud: 18.08.1999.
Reid, Elizabeth, M. 1994: Cultural Formations in Text-Based Virtual Realities. Masters Thesis. University of Melbourne.
URL: http://people.we.mediaone.net/elizrs Viimati kasutatud: 18.08.1999.
Smith, Christine 1997: Casting the Net: Surveying an Internet Population.
URL: http://jcmc.huji.ac.il/vol3/issue1/smith.html. Viimati kasutatud: 20.08.1999.
Suler, John, 1999/1996: One of Us. Participant Observation Research at the Palace. URL: http://www.rider.edu/users/suler/psycyber/partobs.html. Viimati kasutatud: 09.06.1999.
Thomsen, J., Straubhaar, D., Bolyard D. Ethnomethodology and the Study of Online Communities: Exploring the Cyber Streets.
URL: http://www.sosig.ac.uk/iriss/papers/paper32.htm. Viimati kasutatud: 09.06.1999.
Turkle, Sherry 1995: Life on the Screen: Identity in the Age of the Internet. New York: Simon and Schuster.
Västrik, Ergo 1997: Lääne uuspaganluse piirjooni. Kõiva, M., Kuperjanov, A. (toim). Mäetagused 3. Tartu: Eesti Keele Instituudi Folkloristika osakond; Eesti Rahvaluule Arhiiv. 41–52.