Võnnu kihelkonna Ahja, Rasina ja Vastse-Kuuste valdade ajalooline traditsioon. Kogunud: Grigori Noppel (stud. hist.) 1929. a. suvel.
- 1 -Ahja vallas, Lääniste külas, jõekaldal on mägi, mida rahvas nimetab “linnamäeks” või “liinamäeks”. (Klaos; G. Klaos; Klimberg; Saarva)
Kuid seda mäge tuntakse rahva seas ka “Kalevipoja sängi” nime all. Praegu asub “linnamäe” koolimaja ja surnuaed. (Puusepp; G. Klaos; Piir)
“Linnamäena” on selle asjalise mälestise ümber tunda veel kraaviaset, milles mädanev vesi. (Saarva) “Linnamäe” vastas – ülejõe on märgata jooksukraavi aset. Jooksukraav olevat pärit Rootsi-Vene sõjaajast, nimelt: “linnamäel” seisnud ühe vastase patarei, kuna ülejõel asunud teise vastase kahurid ning jooksukraav. Vaenlased tulistanud vastastikku, kumb vastastest asus “linnamäel”, kumb ülejõe jooksukraavis – on teadmata. (Klaos; Saava) Mäes olevat vanad rootsiaegsed keldrid. Jutustaja (Klimberg) karjapõlves leitud mäest luid ja preese.
- 2 -Mägi kannab ka “Kalevipoja sängi” nime, sest siit mööda reisiv ja väsinud Kalevipoeg toonud särgisiilu täie mulda omale asemeks, millest siis kerkinud mägi. (Piir)
Vastse-Kuuste vallas, Koorvere küla Tsia talust umbes 3 versta, Korista ja Häätanu külade vahel heinamaal asub “linnamägi”. Ringi mädasoo. Muistne eesti maaline. (Rosenberg)
Ahja vallas, Kärsa küla Aarnike palus, praeguse venekiriku lähedal asunud Jaani kirik (Kulp, Madisson), mis katoliku ajal olnud Võnnu abikirik. (Madisson) Räpina maantee käinud vanast läbi metsa Jaani kiriku eest mööda. Praegu on tunda veel kiriku nurgakivid. Kirik ise olnud puuehitus. (Kulp)
Ahja vallas, Lääniste külas Mihklimäe jõekaldal asunud Mihkli kirik (Saava, Klaos, G. Klaos), mis olnud ka vanaks ohvrikohaks. (Klaos) Kiriku asekoha lähedalt on leitud luid. Mihkli kirikukell olevat vanasti jõkke lastud ja jõgi kiriku kohalt otseks kaevatud. (Saarva)
Ahja vallas, Valgessoo külas “taevamäel” asunud vanasti kirik. (Villipson, Saag)
Rasina vallas, Paagna palus asunud Võnnu abikirik – Märtna kirik, millega ühenduses olnud ka kabel - 3 -ja surnuaed. (Siilaberg, Hintser, Müürsepp, Hendrekson, Truuts) Rootsi-Vene sõja ajal purustatud kirik, Märtna kiriku kohal olnud ägedad lahingud, järele jäänud vaid kiriku lävekivi, millesse olnud raiutud arusaamatud tähed. Kuid ajajooksul on ka lävekivi kaduma läinud. (Müürsepp) Maetud Märtna kiriku kell löövat vahest öösiti. (Hendrekson)
Vastse-Kuuste vallas, Järve külas, saevabriku lähedal asunud Jüri kirik. (Hintser, Kurg L.)
Allpool Kastre mõisat jõekaldal asunud Marja kirik – abikirik. Sarakuste vallas olnud Sarakuste kirik. (Madisson)
Võnnu kihelkonnas olnud üldse üheksa kirikut, millise kirikute arvu pääle olnud vaid üks – sakslasest – õpetaja. (Müürsepp)
Rasina vallas olnud vanasti Sikti küla väga rikaste elanikkudega. Sikti küla elamute uksed olnud rauast, millede sulgemine õhtuti kuuldunud siis kaugele. Kadedad ja rahaahned mõisnikud hävitanud küla. (ibid.)
Ahja vallas tunneb rahvas järgmisi lahingukohti:
Läänistest Kõnnu küla poole viiva tee ääres, umbes 2 klm. Läänistest on rootsiaegne lahingukoht ja kääpad. Viisnatusse on üks rootsi kindral matnud hulga raha. Keegi Rootsist tulnud mõõtnud selle raha välja. (Piir, Klaos, G. Klaos)
Rootsi-Vene sõja lahingukohaks olnud ka vene surnuaed Läänistes, koolimaja lähedal. (v. lk. 1)
Kõnnu küla metsas asuvad kääpad, siin pidanud rootslased ja venelased lahingut. Unes juhitud mõned mehed kääbaste juure raha otsima. Mehed asunud kääbaste kaevamisele ning leidnud rahapotid. Kuid järsku kuuldunud küla poolt suur müra, mehed jooksnud hirmuga peitu, tagasi tulles leidnud aga eest tühjad potid, sest rahaahne Juudas oli need vahepeal rahast tühjendanud. (Klaos)
Teise variatsiooni järele on Kõnnu kääbastesse peidetud kuld alles. Kulla peidukoha lähedal asunud pedajas, millel olnud tähendatud kulla asupaik pedajast mõõgatäiede järele. (Klimberg, G. Klaos)
Kantsi kõrtsi ümbrus olnud samuti lahingu tallermaaks. Kee- 5 -gi mees rääkinud, et ta näinud kuidas tulnud kolm meest: üks rootsi ohvitser, sõdur ja veel keegi vanem väljamaalane. Jõest läheb oja kõrtsihoonete taha, üks meestest sukeldanud ojja ning toonud veest välja raske kasti. (G. Klaos, Klimberg)
Akste külas, Rämmeli talu metsas on Rootsi-Vene sõja ajal lahingut peetud. Leidub inimluid. (Kurg, Hendrik)
Kärsa külas, Aarnike metsas on rohkelt vanu sõjakääpaid, mis pärit jällegi Rootsi-Vene sõja ajast. (Kulp; J. Madisson)
Ahja vallamaja lähedal, Silaotsa talu heinamaal on umbes 3 meetriline mägi – just jõekalda ääres. Liivavedamisel leiti siit rohkesti luid – nii liivavõtmine katkestati. Lähemalt mäe kohta midagi ei teata. (Puusepp)
Ahja Metskülas, Ala-Issaku talust umbes kilomeeter õhtu pool metsas asuvad kääpad, rahva seas tuntud “kääbaste päälse” nime all. See olnud lahingukohaks ja matusepaigaks. Kääpad on selgesti nähtavad, kaks nendest olevat ühismatuse paikadeks. Liivavedajad leidnud inimluid, mõõgapidemeid, rinnamärke. (Kooskora)
- 6 - Rasina vallas lahingukohad olnud järgmised.
Paagna palus, Märtna kiriku lähedal olnud Rootsi-Vene sõjaajal kindlustused ja lahingukohad. Paagna palus asuvad künkad olnudki kindlustusteks, küngastel asunud ka kahurid. (Vardja, Juksaar, Hendrekson)
Vanasti läbistanud rootsi sõjatee Ülejõe küla, Paagna palu, jõudes siit Räpina ja Tartu maanteele. Sõjatee jälgesid on veel praegugi tunda. Märtna kiriku juures peetud väga suur lahing, millest tunnistust andvat ka kääbaste hulk. (Madisson, Müürsepp, Hendrekson, Vardja, Juksaar) Vene kääpad olevat pikergused, Rootsi kääpad aga ümmargused. (Hendrekson, Müürsepp) Liivavedamisel on leitud inimluid ja preese, kuid kääbastesse olevat maetud ka palju kulda – igas kääpas olevat kulda. Aga Mooste parun lasknud iga rahahimulisele kääpalõhkujale peksa anda ning keelanud kõvasti kääbaste lahtikaevamise. (Madisson)
Kääbastes peituva kullaga on seotud järgmised jutud.
Kord tulnud keegi karjatüdruk kääbaste juure, nende läheduses olnud vanad sõdurid, palunud tütarlapselt juua, lahtistest kääbastest paistnud palju kulda ja hõbedat. Kui karjatüdruk hiljem kaaslastega tagasi tulnud – olnud kõik kadunud, nagu - 7 -maaalla vajunud. (Madisson)
Keegi mees näinud kuidas vanad sõdurid kuivatanud Paagna kääbaste juures raha. Mees küsinud ka enesele kulda. Sõdurid lubanud anda tingimusel, et esimene mehele vastutulija jäes vastutasuks sõduritele. Mees arvanud, et esimesena kohtleb ta oma kurja koera, kuid vastutulnud kodulävele oma naine. Viimane hakkanud pääle juhtumist põdema ning surnud, vaatamata palvetele jumalale ja vaimudele. (ibid.)
Mooste tee ääres olnud ka suur lahing venelaste ja rootslaste vahel. Samuti ka Mooste metsas. (Madisson, J. Madisson)
Kõnnu tee ääres, Ülesoo küla lähedal on “kuningaplats”. Jutustaja ema rääkinud, et venelased tulnud Peipsi äärest üle soode ja rabade ning võitnud rootslasi “kuningaplatsil”. Lahingus langenute arv olnud väga suur, nende matusekohtadena on säilinud kääpad. (Madisson)
Vastse-Kuuste vallas asuvad järgmised lahingukohad.
Leevi küla metsas on vana rootsisõja aegne lahingukoht. (Rihm, Rosenberg, Soovas, Padar) Hiljuti keegi võeras otsinud siit vana kaardi järele kulda. (Rihm)
- 8 -Leevi mõisa rehe taga on lahingus langenute matusepaik. (Rihm) Leevi metsas asuvatest kääbastest inimluid pole leitud. Kääbastes on parajad, tõstetavad kivid. Kääbastest on leitud musti, kõvu savipoti tükke. Keegi sulane leidnud ka mõõgapää. (Saavas) Kääbastest on tagajärjetult otsitud ka raha. (Padar)
Ka Padari külas on rootsiaegsed kääpad. (Padar, Rihm, Parm) Leitud sõjariistu, mõõke. (Parm) Palju pääluid on leitud vallamaja ümbruses, rahvas arvab, et siin on peetud lahingut venelaste ja rootslaste vahel. (Saavas)
Lootvina külas, Sepa talu maa olnud lahingukohaks Vene-Rootsi sõja ajal. Hiljuti leiti põllult kaks sõjakirvest. Leitud veel ümmargusi kette, kuna raha leidub iga aasta põllutöö juures. (Pukk)
Sama küla, Ligna talu maal mägi, mida rahvas nimetab “kabelimäeks”, kuid ka lahingukohaks. Väga lähedal maapinnast leidub siit rohkelt inimese luid. (Mark, Padar)
Koorvere küla, Tsia talu rehel on ristisõjaaegsed palgid. Jutustaja (Rosenberg) ema vanaema elanud sellel ajal ja näinud, kuidas rootsi sõdurid tahtnud palke süüdata. Praegu on palgi otsad veidi põlenud, palgid on väga kõvad, kirves ei hakka neile pääle.
- 9 -Kastremõisa kohal jões on venelaste poolt Vene-Rootsi sõja ajal põhjalastud rootsilaev. Kastre mõisa omanik Essen 1886.-87. aastal tahtnud laeva ülestõsta lasta, kuid, kuna laeva läbivaatamisel laevas midagi väärilist ei osutunud, jättis Essen oma kavatsuse. (Rämsin, Madisson) Põhjaläinud rootsi laeva olevat vahest näha. (G. Klaos)
Ahja vallas Ibaste küla, Saava talu karjatee ääres on vana ohvri koht, mis koosneb kividest. Suurem osa kive on laiali veetud.
Samuti on Laivanurga ohvrikohaga, moonakamajade lähedal. (Rämsin, Madisson) Jutustaja vanaema aegu (umbes 80 aastat tagasi) tulnud keegi naisterahvas veel siia ohverdama. Ohvrikoha juures olnud siis keegi (vaim) ja õrisenud. (ibid.)
Ahja vallamajast Kärsa küla poole viiva teeääres, umbes üks kilomeeter vallamajast, on muistne eestlaste ohverdamise koht. Vanasti olnud kõrge kividest vare, kuid ka praegugi on veel kive kaunis tublisti. (Saarva, Puusepp, Kulp, G. Klaos, L. Kurg)
Üks vana kooliõpetaja (Saarva) kaevanud siit asju välja - 10 -kuid neid polevat ta kellegile näidanud. (Saarva, Kulp)
Ahja vallamaja juures asuvale ohvrikohale toodud kitseohvert, (Puusepp) kuid seletakse ka, et Vastse-Kuuste vallas, Kiidjärvel olnud kitsejumal, Torikestel (nüüdne Terikestel) aga hobusejumal, kelledele siis ohverdatud: kitse- ja hobusejumalat kujutasid hobuse ja kitse kujud. (Madisson)
Võnnu vallas, kõrtsimaja värava ees olnud suurem ohverdamise koht, kes ohvripaigale kõige suurema kivi toonud, seda loetud kõige rikkamaks. Võnnu ohvrikohal ohverdati põllujumalale. Ohvriks toodud põllusaadusi, kuid ka tapetuid loomi. (Klaos)
Pääle eelpool nimetatud raha peidukohti tunneb rahvas spetsiaalseid varakambreid.
Ahja vallas, Valgesoo külas asub niinimetatud “Saekoja mägi”. Rahva jutu järele peitub mäes kulda. Keegi sõdur Võrust seletanud ühele talupojale mitme mõõta täie kauguses teatud kohast - 11 -asub peidetud varandus. Ahne mees jätnud sõduri teele ning püüdnud iseseisvalt kulda leida, mis aga ebaõnnestunud. (Parm, Villipson)
Rasina vallas, Paagnanurga külas, ühest Paagna talu nurme veerest 200 sammu metsapoole, asuvat seitse tünni kulda. Sellest rääkinud viinavooris olijatele Rasina talupoegadele Narvas keegi väga vana sõdur. 60 aastat tagasi ja hiljemgi otsitud peidetud kulda suure innuga. (Müürsepp)
Vastse-Kuuste vallas, Leevi külas, Soe talu maal asub vana ahervars, mida rahvas nimetab “rahakeldriks”. Riias seletanud keegi vana sõdur viinavedajatele, et sinna on palju raha peidetud sõja ajal. Raha täpne peidukoht olevat teatud kauguses ühest kasest, kuid see kask on ammu juba hävinenud. (Saavas)
Ahja, Rasina ja Vastse Kuuste valdades tuntakse ainult eelpool nimetatud Lootvina külas asuvat “Kabelimäge”. Lähemalt rahvas “Kabelimäest” midagi jutustada ei tea. (v. lk. 8)
Lüllete varik Ahja mõisas. Rõngad kinnitati puude külge lülli (rippu), millest siis variku nime. Rõngaste külgi seoti peksetavaid talupoegi. (Puusepp, Saarva, Klaos, L. Kurg)
Ahja vanamõisa on veskitanum ehitud pärisorjuse ajal. Siin seisnud kaks tulpa, millede külgi seoti ja siis pekseti laisalt töötavaid orje. Laste kisa kuuldunud kaugele. (Puusepp)
Ahja vallas, Ahja vallamajast Kärsa poole viiva tee ääres asub oja, mida rahvas nimetab “Neitsiojaks”. Vanasti murdnud üks pruut oma peigmehele truudust ning tahtnud teise mehega abielluda. Truudusetu pruut tõmmatud “Neitsioja” kohal teeääres kahe puu vahel pooleks. Mõlemad peigmehed said siis poole armastatust. (Puusepp, Klaos)
Ahja mõisa parki istutanud Peeter Suur kuuse, kuid nüüd olevat see kuusk maharaiutud. (Puusepp)
Ahja “Taevaskoda” olnud vanasti sõjaaegadel pelgupaigaks. Vanasti olevat “Taevaskojas” olnud koopad, milli- 13 -seid siis kasutatud peidukohtadena. (Puusepp, Villipson, Saag)
Ahja vallas, allpool Läänistet asuv metsavahi koht olnud Põhjasõja ajal röövlite peidukohaks. Siit korraldanud röövlid laastamise retkeid. (Saarva)
Vastse-Kuuste vallas, Koorvere külas, Tsia talu maal asub niinimetatud Koorvere veski. Siit leidnud omanik telliskivi, millel olnud aastaarv 1677. Kivi olnud 14 tolli pikk, 7 tolli lai ja 3 tolli paks. Veski olnud vanasti talupoegade oma. Schulzi aegu ajanud mõisnik möldri jüripäeval veskist, kuigi see kõvasti vastu ajanud. Rahvajutu järele saanud veski umbes 30 aastat – ligikaudu 1855. aastani tööta, siis saanud Jakob Kons ostuteel veskiomanikuks. (Rosenberg)
Ahja valla arhiiv asub Ahja vallamajas, aresti ruumis, eraldi kapis ning on vallakirjutaja Jaan Puusepa hoole all.
“Ahja vallavalitsuse arhiivi raamat” on alustatud 1922. aastast.
1917. ja 1918. aastal läinud paljud paberid, dokumendid kaduma, säilinud raamatud on “Ahja vallavalitsuse arhiivi raamatusse” nimekirja võetud.
Vanemad dokumendid on “Ahja vallavalitsuse arhiivi raamatu järele” revisjoni raamatud 1850. aastast, vallaelanikkude nimekiri ja sotsiaalne liigitelu 1866. aastast, valla täiskogude ja vallanõukogude protokollide raamatud 1869. aastast ning perekonna raamat 1875. aastast.
Nendest raamatutest otsest huvitavat ajaloolist materjaali ei leidnud.
1905. aasta sündmusi küll protokolliti vallakirjutaja Puusepa poolt, kuid ta hävitas protokollid kartusest. (Puusepp)
- 15 -Ahja valla töörahva nõukogu, mille eelkoosolek oli Ahja vallamajas 10dal novembril 1917. aastal (Ahja valla Nõukogude protokolli raamat 1917.-1921. a. (N 8) VII 14 lk. 6) ja esimene protokollitud koosolek vallaedustajana 26. jaanuaril 1918. aastal (ibid. lk 7a), protokollides midagi huvitavat ei leidu, nendes käsitatakse jooksvaid valla asju.
Rasina valla arhiiv asub Rasina vallamajas, eraldi arhiivi ruumis, koosolekute saali kõrval. Rasina valla arhiiv on vallakirjutaja Fridrich Saare hooldamisel.
Arhiivi nimestikku peetakse 1922. aastast, vanemaid dokumente pole sinna ülesvõetud.
Arhiivi ruumi remondi tõttu olid dokumendid, protokolliraamatud jne. kõik segi paisatud ja korraldamata. Kuid vanemaid, ajaloolise väärtusega allikaid nende seas ei leidunud.
1905. aasta kohta kajastusi 1905. aasta ja 1906. aasta protokollide raamatutes polnud.
- 16 -1918. aastal, 5dal detsembril Rasina valla nõukogu otsustas: “Rasina vallanõukogu tervitab Eesti Ajutist Valitsust ja avaldas temale usaldust, tunnistab teda ainukeseks täieõiguslikuks võimuks Eesti demokraatlikus vabariigis, annab end tema teenistusse.” (По описи N.N. 310. 1918. Протокольная книга Разинскаго волостного охода выбора. Protokoll N 13. lk. 8)
Rasina valla töörahva nõukogu on pidanud kolm koosolekut, esimese 2ne jaanuaril 1919. aastal ja viimase sama aasta 15dal veebruaril.
Vastse-Kuuste vallaarhiiv asub Vastse-Kuuste vallamajas, endises “otsustustoas”, praeguses kantsaleis, korraldatult “Vastse-Kuuste vallavalitsuse arhiivi raamatu” järele riiulitel.
Valla-arhiivi hooldajaks on vallakirjutaja Mihkel Podekrat.
Vallanõukogu protokollide raamatud algavad 1866. aastast: Kiidjärve nõu- ja vallakogu protokolli nöörraamat on 1866.-1892. aastani.
- 17 -Vastse-Kuuste nõu- ja vallakogu protokollide nöörraamat on säilinud aastast 1869. Enne nimetatud aastat protokollide raamatud on põlenud.
Kiidjärve vallakohtu protokollide raamat algab 1854. aastast. Need on Vastse-Kuuste vallavalitsuse arhiiviraamatusse sissekandmata ning korraldamata.
Vastse-Kuuste vallakohtu protokollide raamat on 1857. aastast – samuti korraldamata ja arhiiviraamatusse sissekandmata.
1905. aasta kohta vallaarhiivis midagi ajalooliselt huviäratavat ei leidu.
Vastse-Kuuste valla tööliste vallavalitsuse esimene koosolek on 22ne septembril 1917. aastal.
8dal märtsil 1918. aastal on juba endine vallavalitsus juhtimisel.
1919. aasta jaanuari algul valla juhtimine on jälle “töörahva” käes. Peremeestel taheti hääleõigus üldse võtta. Võim oli “Täidesaatval komiteel”.
25. veebruaril 1919. aastal valla juhtimine läheb lõplikult endisele vallavalitsusele.
- 18 -“Vastse-Kuuste valla Töörahva Nõukogu koosoleku protokollide akt” ei ole arhiivinimestikku võetud.
Samuti on okupatsiooniaegsed aktid korraldamata ja arhiivraamatusse sissekandmata.
Ka “Täidesaatva komitee” aktid ei esine arhiivraamatus, nad on korraldamata nagu eelmisedki aktid.
Üldiselt kõigis kolmes vallas: Ahjal, Rasinas ja Vastse-Kuustes vallakohtu protokollid on arhiivnimestikku sissekandmata ja üldse korraldamata.
Ahja vallas, Kärsa külas asuva Kärsa apostliku-õigeusu kirikul mingit korraldatud arhiivi pole, samuti siis ka arhiivi nimestikku. Kirikuraamatud, paberid jne. ei asu Kärsa kiriku juures, kuna siin kiriku teenistust peetakse aastas ainult harva.
Kärsa kiriku juures oli ainult Kärsa ap.-õigeusu kiriku kroonika: “Церковная Леьтопизь Вендаузкой Христо- 19 --Рождестьенской церкви..." (Kroonikal lehekülgi pole märgitud), milles aga ongi kõik huvitavam materjaal Kärsa ja üldse Võnnu kihelkonna apostliku-õigeusu koguduse elu kohta: koguduse tekkimine, kiriku ehitus, koolid jne. kuni hilisema ajani 16da juunini 1918. a.
Kroonika kirjutamise alustamise aeg pole kroonikas tähendatud, kuid 1912. aastani on kroonikat pidanud preest. Karslon vene keeles, 1913. aastast 1916. aasta 1ne detsembrini preester K. Kokla – samuti vene keeles. Hilisema aja kroonika, mis kannab juhusliku ülesmärkimise ilmet on kirjutatud pr. K. Kokla poolt juba eesti keeles, see on 29. aprilli 1918. aastast ning lõpetatud, nagu ülevalpool tähendasin: 16. juunil 1918. aastal.
Kroonika järele sinoodi otsusega 27. veebruaril 1851. aastal asutati Võnnu kihelkonda õige-usklik (kogudus) kihelkond (?).
Koguduse elust leidub kroonikas järgmist huvitavamat:
Võnnu kihelkonnas olnud venelasi-maapidajaid, kuid kohaliku mõisniku ägeda surve tõttu õigeusulistele loobusid nad renditud maast ja asusid Rapla kihelkonda. Võnnu kihelkonda - 20 -jäänud venelased on maata ja nad elatavad endid käsitööst.
Massilist üleminekut vene usku pole esinenud, välja arvatud üksikud erijuhused. Nii koguduse asutamisest 1888. aastani läks luterlasi vene usku ainult 19 inimest.
Võnnu apostlik-õigeusu kogudus aga asutati põhjusel, et paljud veneusulised asusid kaugel oma kirikutest, preestritel oli sellega raske oma kogudusliikmeid külastada, viimastel aga liiga kaugel kiriku minna.
Kohalikkude mõisnikude suhtumisest vene usku pole kirjalikke tõendusi arhiivis, kuid talupoegade jutustuste järele polevat mõisnikud veneusulisi sallinud. Mõisnikud püüdnud kõikide võimalikkude abinõudega õige-usulisi rõhuda. Nii talupoegade jutustuste järele Kastre vallas olnud terved külad õigeusklikke venelasi (?), kuid mõisnikud rõhumise tõttu jäänud ainult üks perekond mõisatöölistena, teised aga renditingimuste võimatu raskuse tõttu loobusid taludest. Nende asemele tulnud otsekohe luteriusulised. Ka Ahja mõisa omanik Brosch olnud - 21 -venelastele vaenuline.
Väga vanast ajast elanud Ahja vallas, Lääniste külas ainult venelased, nüüd aga olevat säilinud ainult kolm perekonda venelasi. Teised küla elanikud olevat kõik eestlased-luterlased.
Brasch olnud suur veneusu vastane ja luteriusu kasuks töötanud isegi rahaga.
1875. aastal alustati Kärsa kiriku ehitamist, mis valmis sai 1878. aastal. 1879. aastal, 16. septembril oli uue kiriku õnnistamine.
Kogudus on alatasa vähenenud, millise nähtuse põhjusteks olid väljarändamine ja ? kogudusliikmete pööramine luteriusku, sest mitu aastat vahest puudus koguduse hingekarjane. Nii ¾ kogudusest on siirdunud tagasi luteruse usku.
Esimeseks Kärsa koguduse preestriks oli Peeter Skoropostižnõi (?).
Koguduse vaimset ja moraalset tasapinda laidetakse. Esines konflikte preestri ja koguduse liikmete vahel. Nii 1863. aastal talupoeg Peeter Muuga läinud preestriga tülli - 22 -kui see nõudis temalt metrika tunnist. Muuga nimetanud preestrit kuradiks ja sõimanud õige raskete sõnadega, millede edasiandmist kroonika kirjutaja ei leia viisaka olevat.
Last ristima tulnud preestert aetud talust välja.
Üldse preestrite ja koguduse läbisaamine olnbud väga halb.
Edasi kroonikas esitatakse märkusi, mis on luteriusku mineku vaenulised. Nii: “?????” mille järele 1-ks õigeusulised, kes käinud leeris luteriusu õpetaja juures, ei tohi täita ühtki vallaametit, sest nende luteriusu järele antud vanne pole maksev. 2-ks raske karistuse alla langevad õigeusulised, kes end laulatanud luteriusu kirikutes. Sarnaselt sõlmitud abielu pole maksav ning sarnasest abielust sündinud lapsi loetakse väljaspool abielu sündinuteks ja nendel pole siis pärimise õigust ega soodustusi kaitseväe teenimisel.
Vanemad, kes kasvatavad oma lapsi luteriusu järele langevad seaduse järele (190 cm ?) türmi 8-16 kuud.
Kuberner avaldab lootust, et luteriusku minek pidurdub, ta määrused võeti preestrite poolt suure rõõmuga vastu. Need loeti rahvale kirikus kohe ette ja nad avaldanud rahvale ka - 23 -mõju. Paljud olnud valmis uuesti vene usku pöörduma ning oodanud ainult nimetatud määruste kinnitamist.
Sarnaseid inimesi olevat vähe, kes ennem oleksid valmis kannatama kui siirduma vene-usku.
Kuid vene-usku tagasipöördumine jäänud siiski ära, sest pastorid nimetanud neid määrusi ebaõigeteks. Vene-usku tagasi tulnud ainult üksikud.
22. novembert, 1889. aastat loeb kroonikakirjutaja uue ajajärgu alguseks Liivi kubermangus. Kohalised kohtud ühtlustati keelelt ja vormilt kohtutega mujal Venemaal. Nüüd pidavat kohalikud elanikud arusaama vene elemendi suuremast üleülekust ja võimust saksa ees. Nüüd vene kiriku autoriteet tõusnud, endine vaen, mis olnud Võnnu kihelkonnas õigeusuliste vastu kadunud.
1905. aasta 17. oktoobert peab kroonikakirjutaja katsumise ajak Võnnu õigeusklikule kogudusele, sest nüüd anti südametunnistuse vabadus.
Kroonikakirjutaja kurdab, et rahvas läinud vene-usku materjaalsete huvide pärast, maasaamise lootuses. Seda kinnitavat vanade inimeste mälestused. Need, kes saanud rikkaks jää- 24 -nud veneusulisteks, kelle majanduslik olikord ei paranenud – need pöördunud pettunult luteriusku tagasi. Usust – puhtusulises mõttes – polevat eestlane iial huvitatud olnud.
Segaabieludes olevat luteriusulised omas usus kindlamad, sest veneusulistel puudunud arusaamine oma usust. Nii lapsed ristitud luterlasteks.
Vene usu levimisele halvavalt mõjunud ka pastorite ja mõisnikkude agiteerimine luteri-usu kasuks.
Need on lühidalt preester G. Karlsoni koostatud Kärsa vene-koguduse kroonika (millist tiitelt kannavad need kirjutused) ajalooliselt huvitavamad mõtted.
Edasi järgnevad preester K. Kokla kirjutused.
Ta iseloomustab lühidalt 1918. aasta revolutsiooni, mil keisri võim kukutati, mil nooremad uutest korraldustest kõige paremat lootsid, kuna vanemad aga pääd raputades kõnelenud: “Ega ilma isota siin ikkagi elada ei saa!” Tsaari ajal alanud angeldamine ja salaviina põletamine läinud hoogu.
Maal maksnud rukkipuud juba 10-12 rubla, kartulivakk 7-9 rubla, või nael 100-250 kopikat, piimatoop 10-12 kop. - 25 -j.n.e. Ühed inimesed läinud rikkaks, teised seevõrd vaeseks.
Ajajärgu üldise iseloomustuse järele siirdub preester K. Kokla Ahja valla sündmuste käsitamisele 1917. aastal.
1917. aasta jooksul muutunud ka Ahja valla rahva meeleolu selle järele, kuidas sündmused kujunesid päälinnas: oli Kerenski valitsus, siis seatud uued vallaametnikud, kuna poolametlistel korraldustel kohalikude tööliste ja maatainimeste nõukogud asutatud. Nii poolitunud rahvas: ühel pool seisnud maapidajad, teisel pool maatainimesed. Jagatud ja õiendatud. Maata inimesed kutsunud eneste hulka ka kohaliku preestri Timotheus Roi'id. Viimane olnud preester Kokla isiklik tuttav, Kokla iseloomustab preester Roi'd tubli koolimehena, kelle ajal kihelkonna kool jõudnud hääle järjele.
Roi olnud tagasihoidlik inimene, kellel endal polevat usku olnud revolutsiooni tulevikku. Maata-inimesed pakkunud talle töörahva nõukogu esimehe kohta, kuid Roi loobunud sellest aust ja lasknud end siis kirjatoimetajaks valida, et teravaid kokkupõrkeid parteide vahel ära hoida, vaenu sumbutada, tema mõjul polevat esinenud Ahja vallas suuremaid rüüstamisi ega lõhkumisi, ka siis mitte kui Leenini käsul töörahvas kõik mõi- 26 -sad ülevõtnud. Preester Roi teadnud väga hästi, et tal tuleb oma vahelesegamise pärast kannatada.
Kui 7. veebruaril peremehed Ahja vallas tööliste võimu murdsid ja tööliste eestvedaja Mihkel Anderson neile võimu vabatahtlikult üle anda ei tahtnud, siis manitsenud preester Anderseni järelandmisele.
8dal veebruaril, preester Roi, tundes rahva vaenulist meeleolu tema vastu, otsustanud koha pealt lahkuda, kirikut ja kooli köster Koslovi hooleks jättes, sõitnud ta 9. veebruaril üle Peipsi järve Venemaale.
11. veebruaril pidanud töörahvas Läänistes koosolekut ja kuna nendel enam kainestajat polevat olnud preester Roi näol, siis tehtud nende päämehe Andersoni juhatusel pöörane otsus: kõiki peremehi, kui töörahva ja valitsuse vastaseid maha tappa.
Tapetudki üks peremees teel, kuid juba järgmisel päeval olnud saksa sõdurite riietuses mehed, kohalikud mõisnikud, valitsejad, kirikuõpetaja Vakse pojad, Võnnu abiõpetaja j.n.e ja siis alanud töörahva esitajate vangistamine ja karistamine.
Varsti tulnud saksa väed. Töörahva karistamine kuju- 27 -nenud rohkem naljaks, sest kõik süü veeretati tööliste, maatainimeste juhile Andersonile, kes aga oli põgenenud. Peremehe arvatav tapja sai saksa sõduritelt kümme hoopi vitsa.
Aprilli kuu algul tulid saksa sõdurid ühes Ahja vallakirjutaja Puusepaga Kärsa kiriku juure, nõudsid kirikuvõtmeid ja kuulutasid kiriku riigivaranduseks.
Enne kiriku teenistust avas saksa sõdur kiriku uksed ja sules nad jälle kohe pääle jumalateenistuse lõppu.
29. aprillil Kokla kirjutab: “Talupidajad, kes saksa võimu tulekut ootasid, on juba rahutud, et saksa võim raudselt neid painutab, õigemini, ettevalmistus nende vabadusele, niihästi seltskondlises kui majanduslises elus Piirid panema, töörahvas hoigab tulevase välja ja kehvuse pärast.”
Kokla kurdab kohutavat elukallidust, toitu olevat raske saada isegi muinasjutulise hinna eest, rukkijahu puudast võetavat 50-60 rubla, kartuli vakast 15-20 rubla, või naelast 5-6 rubla, piimatoobist 30-35 kopikat j.n.e.
Töölised ei tahtvat rahapalgaga (300-350 rubla suvekuude eest) tööle asuda, nad nõudvat tasu viljaga, muidu ei saavat nad läbi elada.
Mitmelpool räägitavat, et töörahvas tulgu palgata, pe- 28 -rekonna liikmena, toidu ja riietuse eest taludesse tööle.
3. juunil 1918. aastal Kokla lõpetab oma kirjutuse töhendades, et kirik ja jumalateenistus on ikka veel saksa võimude all.
Huvi pakub veel Kärsa kirikukroonikast: “????? vene keeles”
Siit saame andmeid koguduse liikuvuse üle, sündimiste, surevuse üle, koguduse liikmete arvu suurenemise ja vähenemise üle j.n.e. Samuti saame siit ülevaate õpilaste arvu liikuvuse üle Kärsa koguduse koolis, siin on eraldatud ka õpilased usu järele.
Näeme, et Võnnu apostlik-õigeusu koguduse liikmete arv oli kõige suurem 1875. aastal – 658 hinge. 1852. aastast 1875. aastani oli kogudus suurenenud 251 inimese võrra.
Suuremad koguduse liikmete suurenemise aastad olid 1853. aasta – juuretulnud 114 inimest, 1854. aasta – kogudus suurenenud 108 inimese võrra; 1875. aastal – kogudus suurenenud 39 inimese võrra. Teistel aastatel on juuretulnute arv väike, harilikult alla kahekümne. 1852. aastal pole kogudus üldse suure- 29 -nenud, 1854. aasta aga ainult 4 inimese võrra.
1868. aastal on õpilaste arv Kärsa kihelkonna koolis ainult kaheksa, 1886. aastal nelikümmend, milline arv on rekordliseks “??” tähendatud andmete järele. Luteri usuliste laste arv koolis suurenes järjest, 1870. aastal oli ainult neid kolm, 1878. aastal aga juba 30 luteriusulist kooliõpilast ja ainult 4 vene-usulist.
Kooli- ega eraarhiive Ahja, Rasina, Vastse-Kuuste valdades polnud.
Võimalus oli mul tutvuneda ainult kahe kooli kroonikaga: “Kärsa algkooli kroonika raamatuga” ja “Rasina algkooli kroonika raamatuga.” (Mõlematel kroonikatel on leheküljed nummerdamata.)
Esimene nendest on kirjutatud kooliõpetaja Rudolf Leithammeli poolt 1928. aastal.
Kroonika koostamiseks on ta materjaali kogunud Võnnu kiriku arhiivist ja Kärsa vene apostliku kirikukroonikast. Samuti on teateid võetud koguteosest “Tartumaa”.
Rohkelt on siin puudutatud kohalikku ajalugu, vabadussõda, tsiteeritud preester Koklat, kelle kirjutusi eelpool kokku - 30 -võtsin. Lisaks Kokla poolt tähendatud roimale, teatas Leithammel et tööliste poolt tapeti ka püssitikkudega Linge metsavaht ühes naisega.
“Kärsa algkooli kroonika raamatu järele” teated koolide kohta Võnnu kiriku arhiivis algavad 1849. aastal protokollide kujul.
Veneaegse kooli kohta puuduvat aga dokumendid.
“Rasina algkooli kroonika raamat” on kirjutatud kooliõpetaja Paul Siilabergi poolt.
Kroonika vanem osa olevat koostatud vanemate inimeste mälestuse järele, sest Rasina valla arhiivis kooli kohta mingeid andmeid ei leidu, kuna Rasina valla volikogu protokollid olevat alustatud 1871. aastal.
Venekeelset koolikroonikat alustatud 1915. aastal aga väga puudulikult.
Vanade inimeste mälestuse järele Rasina kool alustanud tegevust 1820. aastal.
Varem on koolitööd tehtud Juka talu rehetoas. Praegu- 31 -ne koolimaja ehitatud 1873. aastal.
Kroonikas on tähendud võimaluse järele kõike isikud, kes Rasinal kooliõpetajateks olnud.
Esimeseks kooliõpetajaks Rasina koolil olnud Juksaar. Üldse Juksaarid olnud kooliõpetajateks kümneid aastaid.
Venestuse ajal, 1883. aastak vabastakse kooliõpetaja Praggi venekeele oskamatuse pärast. Rohkem sarnaseid juhuseid ei esine, aga ometi Praggi andis 1880. aastal venekeele tunde.
12. detsembril 1917. aastal algab tegevust valla koolivalitsus.
1918. aastal, okupatsiooni ajal, käsutati õpetajad saksakeelt õppima, siinjuures püütud nendele ka saksavaimu sisendada.
1819. aasta kevadel segasid koolitööd Bulan-Balachovitši valgekaartlased, kes tarvitasid koolimaja haigemajaks.
Pääle Rootsi-Vene sõja olnud maa tühi ja laastatud, Tartust Pihkvani polevat elanud ühtki inimest. (Klaos, Ottan, Saag, Villak)
Kõnnu küla tekkimise kohta Ahja vallas liigub traditsioon, et esimene elanik tulnud kusagilt Kõnnust, millest siis ka praegune Kõnnu küla oma nime saanud. See sündinud kohe pääle Rootsi-Vene sõda. Hiljem tulnud Kõndu elanikke mitmelt poolt, paljunud elanikud tulnud Virumaalt. Nii jutustaja lapsepõlve ajal olnud palju Viru nimelisi elanikke. (Villak, Klaos, Piir)
Ahja valla, Akste küla tekkimisest räägitakse, et esimeseks elanikuks olnud siin keegi Rüütli nimeline, kes lootsikus sõitnud Akste kohta ja siin peatanud. See asustamine sündinud samuti kohe pääle Rootsi-Vene sõja. (H. Kurg, L. Kurg) Muidu on Aks- 33 -te praegused elanikud enamikus väljaspoolt sisserändanud. Põliseid elanikke on vähe. (H. Kurg)
Ahja valla, Kärsa külas on samuti põliseid elanikke vähe säilinud, sest enamikus on nad väljarändanud. Asemele tulid uued elanikud suuremalt osalt naabrivaldadest. (Kulp)
Ka Ahja valla, Ibaste külas pole enamik põliseid elanikke. Küla viie talu elanikud on kõik sisserändajad. (Saarva)
Ahja Metskülas on aga päälmiselt kõik põlised elanikud, sisserändanud on vaid üksikud. (Kooskorn)
Läänistes, Ahja vallas, elanud vanasti palju venelasi, nüüd siin põlluharijaid venelasi enam pole. (Saarva, Klaos, v. lk. 19-20)
Ahja valla, Valgesoo külla saadetud vanasti kurjategijaid asumisele. (Saag) Praegused elanikud on tulnud Valgesoo külla naabrivaldadest talude ostu ajal. (Saag, Ottan, Villipson)
Üldse, Ahja valda on mulke vähe sisserändanud, sest Ahja omanik Brasch hoolitsenud, et oma inimesed jääksid kohale, ta alandanud nendele taludele ostu hinda ja võimaldanud teisi soodustusi. (Kooskora)
- 34 -Ahja valda rändanud vanasti ka üksikud vene vanausulised (starovernikud). Üldse aga neid Ahjal vastu ei võetud, Ahja Vrosch polevat nendele maad müünud, sest nad olnud liialt laisad ja pidanud palju pühi. Sisserändanud üksikud vene vanausulised polnud põllumehed, vaid müüritöölised. Nad peatunud päälmiselt Läänistes. (Kooskora)
Rasina valla asustamise kohta liigub traditsioon mitmes variandis.
Esimeseks Rasina valla asutajaks olnud praeguse Juka talu omaniku Jukksaare esiisa. Nimelt järgmiste suurte sõdade ajal põgenenud üks mees Rasinale, teel leidnud ta kraavist veel ühe mehe. Esimesest saanud siis Jukksaaride perekonna alustaja Rasinal, teisest Muuga nimeliste esiisa Rasinal. (Juksaar, Truuts J., Truuts K., Saarva, Müürsepp, Hendrekson)
Teise variatsiooni järele olnud Rasina valla asustajateks kolm sugu: Tsirnad, Jukksaared ja Madissonid.
Kolmanda variatsiooni järele olnud Rasina asustajate algnimed: Juk, Madi ja Muuk – nendest siis tulnud siis Jukksaared, Madissonid, Müürsepp, Hendrekson.
- 35 -Vanasti olnud Rasina valla elanikud kõik Jukksaari, Madissoni ja Muuga nimelised. (J. Madisson)
Sagedamalt korrutakse rahva seas esimist variatsiooni, ainult esimeste asustajate algnimedes esineb vahest muutus. Nii olnud kohe esimese asustaja esialgseteks nimedeks Juki ja Muki. (Hendrekson)
On ka traditsioon, et Muuga asunud Kadajal ja Jukksaar Rasinal. (J. Truuts)
Aarniku veski ehitajaks olnud üks Muuga poegadest.
Uued külad tekkinud Rasinal mõisa poolt ettevõetud lammutamise tõttu. Nii lammutatud Sikti küla elanikud asutanud Matsisaare ja Üleküla külad. (Joonasson, Vardja, Punning, Juksaar)
Ühe jutustaja vanaisa tulnud esimesena Sikuti külast Matssaarele, siin sellekorra lagedat maad üldse polnud. Mõisa annud maa uueks asustamiseks keset metsa. Nii olnud asustamine esialgu väga raske – tulnud täiesti uut maa ja majapidamist alustada: uudismaad üles juurida ja sääl juures veel mõisat orjata. (Punning)
Ülejõe küla asustamine olnud kergem, sest siin olnud la- 36 -ge maa.(Vardja)
Algul olnud Rasina vald kõik metsa all. (Madisson, J,. Madisson)
Põliseid elanikke olevat Rasinale vähe jäänud. Need olevat enamasti kõik Venemaale rändanud. (Joonasson, Madisson, J. Madisson, Vardja)
Rasina valda sisserännatud on suuremalt osalt Mooste ja Tähtvere valdadest ning Räüinast. (K. Truuts, Rämson)
Rasina Peravallas esinevad liignimed Harjukesed, nende esivanemad olevat Rasina valda sisserändanud Harjumaalt. (Vardja)
Rasina mõisa asunud varemalt Anijärve veerel, umbes praegu sääl asuva Kiiuke talu kohal. (ibid.)
Vastse-Kuuste vallas üldist traditsiooni esimestest vallaasustajatest ei esine.
Räägitakse, et Sootsiva küla esimesed elanikud tulnud Rootsimaalt. (Parm, Mark, Padar)
Ühe jutustaja ema teadnud rääkida, et Padari küla esimese asustaja nimi olnud Padar.
Külade järele Vastse-Kuuste vallas:
- 37 -Alaküla küla elanikud on päälmiselt kõik põlised. Sisserändanud on talude ostu ajal ainult 2-3 talupidajat. (Olesk)
Järve küla elanikud, pääle asunikkude on kõva põlised. (Rihm)
Koorvere külas elavad samuti põlised elanikud. Sisserändanud on ainult üksikud. (Saavas)
Leevi küla elanikud olevat aga jälle pea kõik talude ostu ajal sisserändanud. Sisserännatud lähematest valdadest. Põlised Leevi küla elanikud olevat ainult Paabo ja Tenno taludes. (Saavas)
Lootvina külas asuvad põlised elanikud. Väljaspoolt on sisserändanud ainult üksikud. (Parm, Padar, Mark)
Lükke külas asuvad samuti ainult põlised elanikud. (Goldberg)
Ka Padari küla elanikud on põlised. (Parm)
Väljarändamise üle Ahja vallast on väga mitmekesiselt vasturääkivaid teateid.
Massilist väljarändamist pole esinenud, väiksel viisil rännatud Peterburgi kubermangu, Oudova ja Luuga kreisidesse, veel harvemal juhusel Lõuna-Venemaale. (Puusepp, Piir, Kooskora)
- 38 -Teisest küljest nimetatakse õige rohkearvulist väljarändamust Ahja vallast.
Nii 1874. aasta ümber rändanud Ahja-Metskülast ja Kärsa külast 15-me talu elanikud Venemaale. (Suumann, Kulp) Varem on rändanud ainult üksikud. (ibid.) Samuti on Äkste külast paljud Venemaale rändanud – umbes pool külaelanikkude arvust. (Kurg) Pääle selle rännatud Ahja vallast alatasa Audova ja Luuga kreisidesse. (Kurg, Ottan, Villak, Kulp, Klaos, G. Klaos)
Väljarändajate sotsiaalse liigitelu üle on samuti lahkarvamised.
Ahja vallast rändanud paljud rikkad peremehed Peterburgi kubermangu talude ostu ajal, sest kardetud, et talude müümine on pettus mõisnikkude poolt. Samuti rändanud taluperemehed välja talude ostu ajal põhjusel, et nad ei jõudnud viletsa ainelise seisukorra tõttu talusid osta. Rikkad rännanud välja – mõisnikkude talude müümist mitte usaldades, kuid enamuses olnud välja rändajad vaesed. Nad olnud popsid ja käsitöölised. (Villak)
Väljarändanud enamikus peremeeste pojad ja vennad, kuid ka popse. Nad lootnud maad saada (Ottan, Villipson) ja Venemaalt olnud ka maad - 39 -hõlpsalt saada. (G. Klaos)
Popse olevat rahapuudusel vähe väljarännanud. (Kurg) Nii 1905. aastal käidud maad vaatamas Siberis – väljarändama pidid siis enamuses popsid. Nad lootnud paremat elu Venemaal, kuid polevat jõudnud ainelise kitsuse tõttu rännata. (Kurg, G. Klaos)
Väljarännatud kõige paremate lootustega, (Kooskora, Kurg, G. Klaos, Klaos) väljarändamise põhjusteks olnud kibe elu kodumaal teoorjuse ajal, (Klaos, G. Klaos), lootes Venemaalt maad saada, (Suumann, Kulp) rendiajal rännatud välja rendi kõrguse tõttu – nii eelpool nimetatud 1874. aasta ümber sündinud väljarändamine Ahja Metskülast ja Kärsalt olnud kõrge rendi tõttu, (Suumann, Kulp) talude ostu ajal rännatud välja vähese usalduse tõttu talude müümise vastu ja talude ostmise ainelise jõuetuse tõttu. (Villak, Saava)
Väljarändajad olnud ka õnnekütid, kodumaal oleksid võinud nad küllalt ära elada. (Kooskora)
Kõige vanemal ajal rännatud Bessaraabsasse. (G. Klaos) 1874. aasta ümber väljarändajad Ahja Metskülast ja Kärsalt läinud Võtskova nurka. (Kulp, Suumann) Talvel käidud Volga veeres maad vaatamas ja kevadel rännatud välja. (Kulp, Suumann, K. Tuuts)
- 40 -1871. aastal ühe jutustaja (Villak) lell rändanud Kõnnu külast Tomkino asundusse, kuid juba enne teda olid paljud väljarändanud. Umbes 70 aastat tagasi rännatud juba Siberisse ja Ufa kubermangu. (ibid.)
Suurem väljarändamine olnud Kõnnu külast umbes 35-40 aastat tagasi. Rännatud Strõkova, Võtskova ja Polna kreisidesse. (Piir)
Üldiselt käidud varemalt – talvel igaüks oma ette maad (Klaos, G. Klaos) kuulamas ja kevadel rännatud siis kohase maa leidmisel välja. (Klaos, Villak, Suumann, Kulp, Kurg)
Kuid esinesid ka juhuseid, kus väljarännata soovijad pannud rahad kokku ja volitanud kellegi maad kuulama. Need juhused lõppenud väljarändajatele halvasti. Nii Kõnnu külast väljarändajad korjanud raha kokku ja volitanud kellegi Tenni Joosepit maad vaatama, kuid see võtnud raha ja jätnud oma kohustuse täitmata. (Klaos) Samuti petnud varemalt (umbes 1870. aasta ümber) keegi väljarändajaid, see võtnud 80 kopikat hingelt maavaotamise kuludeks, kuid jätnud maa vaotamata. (Villak)
Lähemale väljarändajad (peterburgi kubermangu väljarändajad) võtnud oma varanduse ligi, kuid Siberisse või Ufa kubermangu - 41 -väljarändajad müünud oma varanduse. (Villak, Klaos, Suumann)
Väljarändajad näidanud vahest suurt visadust. Nii Kärsalt keegi Krimmi Mari käinud jala Krimmi ja tagasi. (Saava)
Mõisnikud olnud väljarändamise vastu, püüdnud väljarändajaid takistada (Kurg, Otton, Villipson, Sumbner, Villan), varemal ajal pannud maakuulajatele (Otton, Villipson, Kurg) tee kinni. Ahjal saanud kolm peremeest mõisnikkude käsul peksa väljarändamisele ässitamise eest. Sel ajal olnud vallast lahkumine keelatud isegi naabri valda. (Otton, Villipson, Hintser, Boko)
Kuid mõisnikkudel väljarändamise tõttu tööjõust puudu ei tulnud, vabat tööjõudu olnud küllalt. Väljarändajaid leidunud siiski. (Villak, Klaos, G. Klaos)
Samuti pilgatud väljarändajaid varemal ajal ka külas, naerdud väljarändajate kergeusklikust, kes arvavad, et Venemaal on pudrumäed ja voolavad piimajõed, et Venemaal jooksvad sead ringi – nuga seljas – muudkui lõika ja söö. (Klaos, G. Klaos)
Hilisemal ajal väljarändajaid ei pilgatud, sest need jõudnud Venemaal hääle järjele, ostnud talud ja saanud rikkaks. Paljud - 42 -käinud kodumaalt lähemalasuvaid väljarändajaid külastamas, nad leidnud väga hääd vastuvõttu ja olnud üllatatud väljarändajate edust, nende elu paremusest võrreldes kodumaa eluga. (Klaos, G. Klaos, Villak)
Kuid mitte kõigil väljarändajatel polevat läinud häst. 1874. aasta ümber Volga veerele rädanud Ahja Metsküla ja Kärsa talupojad sattunud 1905. aastal päriselanikkude viha alla ja neid aetud ära. (Suumann)
Väljarändanud popsidel läinud halvasti, neid toetatud kodumaalt.
Samaara kubermangu väljarändajatest tulnud paljud tagasi. Enamasti tulnud kodumaale tagasi popsid. (Koodom)
Rasina vallast on õige paljud Venemaale rändanud ja juba võrdlemisi vanasti. (Madisson, J. Madisson, Müürsepp, Juksaar, Vardja, Punning, J. Truuts, K. Truuts, Joonasson)
Ainult üks jutustaja seletas, et vanemal ajal pole väljarännatud, alles 1880. aastates rändanud popse Oudova kreisi. (Zirk)
Vanasti tahtnud paljud Siberisse väljarännata, kuid need - 43 -saanud hirmsasti peksa. (J. Truuts, K. Truuts)
Keiser Aleksandri II-se ajal valitsus annud nõu väljarännata, kuid väljarändamiseks üleskirjutanud talupojad saanud karistada. (J. Truuts)
Ühe jutustaja (Madisson) lapsepõlves rännatud esimest Venemaale.
1853. aastal käinud Muuga Aadam Vologda kubermangus väljarändamiseks maad vaatamas, (Madisson, Müürsepp) tagasi tulles saanud ta hirmsasti peksa ning surnudki veidi hiljem peksu tagajärjel. (Madisson) Ta saanud 60 hoopi. (Müürsepp)
Ühe jutustaja (Punning) ema rääkinud, et volitatud maakuulajad läinud Saratovisse, kuid mõisa saanud sellest teada. Pihkvas võetud nad kinni. Rasinaltolnudkolmmaakuulajat,kuidmujalt valdadest olnud ka, nad rändanud kõik koos. Maakuulajad toodud tagasi ja nendele antud peksa. Mõnedel maakuulajatel olnud perekonnad ühes, kuid ka perekonnad toodud tagasi. Enne väljarändamist sittunud nad ahjudele, märgiks, et Venemaal ootab neid hää elu ja et nad kunagi enam tagasi ei tule. Need tahtnud väljarännata umbes 70 aastat ta- 44 -gasi.
1860. aastal käinud Muuga Otto, Muuga Aadami poeg, väljarännata soovijate poolt kogutud rahaga Samaaras maad välja valimas. Tagasi tulles vangistati ta sellepärast ja vabastati türmist alles 4 nädala pärast kellegi palvel. (Müürsepp)
1864. aastal Muuga Otto ühes paljude teiste Rasina elanikkudega rännanud Samaarasse. Väljarändajad olnud enamuses kõik rikkad. (ibid.)
Talude ostu ajal rännatud Rosmalt õige palju Venemaale, enamasti Oudova kreisi. Eriti palju väljarändajaid olnud Matsisaare ja Ülejõe küladest. Kokku välja rändanud umbes 20 perekonda. (K. Truuts, J. Truuts)
1870. aasta ümber on samuti paljud väljarändanud Oudova kreisi, kuid mõned ka Samaara kubermangu. (Vardja, Juksaar, Hendrekson)
Umbes 50 aastat tagasi rännatud Oudova ja Luuga kreisidesse, Polnasse, kuid õige paljud ka Vologdasse. (Juksaar, Madisson, J. Truuts, Joonasson) Ühe jutustaja (Joonasson) sugulastest rändanud sel korral välja kolm perekonda.
Väljarändamiste põhjusteks olid lootus paremale tulevikule Venemaal, raske orjus kodumaal, vaesus, mis talude ostu ajal ei või- 45 -maldanud renditud talu pärisomanduseks osta, nii et talu läinud oksjoni teel võõrastele, rahakandi ajal tingis väljarändamise liig kõrge rent. Üheks väljarändamise põhjuseks olnud ka lammutamine. (Joonasson, Juksaar, J. Truuts, Müürsepp, Punning, Madisson, Vardja)
Maakuulajate hulgas Rasinal petiseid pole esinenud, sest nad olnud oma inimesed. (Punning, J. Truuts) Ainult Räpinast keegi Looritsa Juhan kogunud väljarännata soovijatelt 100-150 rubla maa väljavaatamiseks Samaara kubermangus. Oma volitajatele pole ta annud mingit vastust. Hiljem aga ostnud omale kodumaal talu. (Joonasson)
Välja rännatud nii hästi üksikult kui grupi viisi. (Punning, J. Truuts)
Väljarändajad elanud Venemaal mitmekesiselt.
1864. aastal ühes Muuga Ottoga väljarändajad Samaara kubermangu kirjutanud, et nende elu minevat hästi, nendel olevat oma kool ja puha. Üldse elu olevat nendel palju parem kui kodumaal. (Müürsepp)
50 aasta ümber tagasi Vologda kubermangu väljarändajate elu olnud halb. Õige paljud pööranud tagasi kodumaale ja seletanud oma õnnetusest. Rohutirtsud söönud nendel vilja kõrtsed takistanud töötamise. Sügisel olnud väljakannatama- 46 -tu külm. (K. Truuts, J. Truuts)
Umbes 50 aastat tagasi Audova kreisi väljarändanute elu olnud hää. (Punning, Müürsepp, Juksaar) Üks jutustajatest (Punning) käinud Audova kreisisväljarändajaidvaatamas.Väljarändajatetalupidamineläinud hästi, tarvitada olnud nendel enamikus kahehobuse kohad. Maksud olnud väiksed, algul polnud neid üldse, hiljem aga tasunud väljarändajad madalat kroonurenti. Üldse olnud väljarändajate elu paljuparem kuisellel ajalkodumaal.
Oudova kreisist väljarändajaid tagasi polevat tulnud. Mõisal polevat ka tööjõudu vaja olnud. (K. Truuts)
Vastse-Kuuste vallast on külade järele järgmiselt välja rännatud.
Alakülast on väljarändanud ainult talusulased ja popsid – väljarändamine sündis umbes 40-50 aastat tagasi. (Olesk)
Järve külas olnud enne talude ostu palju popse, mõne talu maal olnud 5-6 popsi. Talude ostu ajal aetud popsid talumaadelt minema, mis saanud siis popsidele väljarändamise põhjuseks. Nad rändanud välja pea kõik ja Pihkva kuberman- 47 -gu. Varemalt maad vaatamas pole nad käinud, vaid rändanud välja umbropsu. See sündinud umbes 60 aastat tagasi. Väljarändajatest keegi tagasi polevat tulnud. (Hintser, Rihm)
Koorvere külast pole üldse väljarännatud. (Rosenberg)
Varemal ajal Leevi külast rännatud välja teoorjuse raskuse pärast ja isegi põhjusel, et liialt pekstud ja tihti veel vähese süü pärast. Väljarändanud siis jõukad peremehed, kes ei kannatanud välja orjust. Nii rändanud peksu pärast välja ka jutustaja (Saavas) tädimees.Selajalrännatudvälja salaja, peksu polevat olnud. Kirikuõpetajalt võeti kirikutunnistus, kes neid andes öelnud, et väljarändajad aasta paari pärast pöörduvad tagasi – kahetsedes endist kergemeelsust. Rännatud Samaara ja Saratovi kubermangudesse, sest lähemal – nagu Peterburgi, Pihkva kubermangudes – arvati samast orjust kui kodumaalgi.
Hilisemal ajal, umbes 50 aastat tagasi, rändanud Leevi külast popsid ja talusulased Peterburgi kubermangu. (ibid.)
Lootvina külast rännatud välja Oudova, Luuga kreisidesse ning Strõgova poole raharendi ajal rendi suuruse pärast. - 48 -Venemaal läinud need väljarändajad jõukaks. (Pukk, Padar, Mark)
Samuti rändanud talude ostu ajal Oudova, Luuga ja Polna kreisidesse palju taluperemeeste poegi. Väljarändamisele sundinud neid maapuudus kodumaal. Enne talude ostu olnud ühel talvel tihti 3-4 peremeest, nüüd talude ostuga jäi peremeheks ainult üks. Teistel tuli maad mujalt otsida. Ka need väljarändajad jõudnud Venemaal hääle majanduslikule järjele. (Padar, Mark)
Lükke külast on väljarändanud ainult popsid – talude ostu ajal, mil popsidel tulnud tihti ostetud maalt lahkuda. Nad rändanud samuti lähematesse kohtadesse, Peterburgi kubermangu. Taluperemehi rändanud Lükke külast vähe välja, sest siin talud ostetud juba varakult, umbes 60 aastat tagasi ning krediitkassa võlg, mille tasumist nõutud 36 aasta jooksul, tasutud siinsetelt taluperemeestelt juba kümne aasta jooksul. (Goldberg)
Viisli külast on vähesed väljarändajad. Väljarändanud on eelnimetatud põhjusel ainult popsid. (Tikk)
Väljarändajate tagasitulekut pole Rasina vallas esinenud. (Pukk, Tikk, Padar, Rosenberg, Saavas, Mark, Rihm, Hintser, Goldberg, Olesk, Rosenberg)
Vanasti võitnud eestlased ka sakslasi, kuid kord pidanud eestlased Pärnus suvepidu. Sakslased tulnud laevadega Pärnu alla, võitnud eestlasi ning viinud eestlaste poisid ja tüdrukud vangi.
Jutustaja (J. Truuts) vanaema rääkinud, et vanasti olnud igal mõisnikul oma sõjavägi, ning et mõisnikud pidanud omavahel sõda.
Rootsi-Vene sõja ajal olnud ägedamad kokkupõrked rootslaste ja venelaste vahel Läänistes ja Paagna palus. (lk. 1, 6)
Rootsi-vene sõja ajal lasknud Peeter Suur kaevata kaks uut jõge, millede kaudu pääsenud Peipsi järve ääres, Emajõe suus seisvale Rootsi sõjalaevastikule seljataha. (Rämson, Madisson, J. Madisson) Nii olnud ka Tartu vallutamine võimaldatud. (Madisson)
Vastse-Kuuste vallas, Padari külas peetud lahingut venelaste ja rootslaste vahel. Rootsi väed taganenud õhtupoole. Venelased ajanud neid taga. Põgenevad Rootsi rüütlid kinkinud - 50 -haleduse pärast talupoegadele hõberaha. (Padar)
Sõjaväed käinud Rootsi-Vene sõja ajal talvel Tartust läbi Rasina Pihkva ja suvel Tartust läbi Ahja, Mõisakatsi Räpinale. (Hendrekson)
Rootsi-Vene sõja ajast mäletab rahvas üksikjuhuseid. Nii ühe jutustaja (J. Truuts) vanaisa isa näinud Rootsi-Vene sõda, ta põgenenud oma perekonnaga metsa ja näinud puudevahelt lahkuvaid Rootsi sõdureid. Rootsi-Vene sõja ajal tapetud kõik maha, külad pantud põlema.
Rootsi-Vene sõja ajal poonud end üks Rootsi sõdur Ahja mõisa küüni üles. (Hendrekson)
Ühe jutustaja ema rääkinud, et Rootsi-Vene sõja ajal olnud üks naine rinnalapsega nädala aega soos redus – kuni lahing möödunud. Naine suutsutanud ise peost soola ja annud veel lapsele rinda. Mõlemad jäänud ellu. (Hintser)
Pääle sõja käinud röövlid – neid tuntakse mitme nime all: peninukid, koerakoonlased (Madisson, Juksaar, Kurg, Parm), seesid (Piir, Müürsepp, Kurg), siisid (Boko), tsiisid (Rosenberg) – maad rüüstamas. (Madisson, Juksaar, Piir, Boko, Rosenberg, Müürsepp, Parm) Nad tulnud Venemaalt. (Rosenberg) Kuid liigub ka traditsioon, et - 51 -seesid olnud setukesed Võõbsu tagant. (Müürsepp)
Kui ühe jutustaja (Madisson) vanaema elanud Kõnnu külas, Ahja vallas, siis känud peninukid ringi, nad olnud nuumatud inimese liha söömisest. Peninukid ajanud inimesi taga ning inimesed pannud pastlad teistpidi jalga, et tagaajajatele jälgi segada.
Rasina valla, Juka talu rehetoas tapetud kolm peninukki. (Juksaar)
Ühe jutustaja vanemad rääkinud, et röövlid tulnud kuhugi tallu. Peremees põgenenud parisele. Röövlid rõivastunud lahti, et küdeva ahju juures endid soojendada. Röövlite lahtirõivastumisel selgunud, et röövlid olid naisterahvad. Peremees roninud parsilt ja ajanud röövlid pakku.
Täpselt sama lugu juhtunud ühe jutustaja (Rosenberg) vanaema ema ajal Vastse-Kuuste valla, Koorvere küla, Tsia talu rehetoas, ainult peremehe asemel olnud parsil sulane, kes siis ka naised-röövlid puuhaluga minema peksnud.
Pääle sõja olnud rahvast harvalt ja röövlitel olnud hää - 52 -rüüstata. (Juksaar, Piir, Parm, J. Truuts) Röövlite kartusel asunud inimesed üksteise lähestikku elama, kuna igaühe põllud aga asunud kaugemal. Nii Ahja valla, Kõnnu küla Piiri talu maal on praegugi tunda mitme endise talu asemeid. (Piir)
Ühe jutustaja vanaisa näinud Vene-Prantsuse sõda. (J. Truuts)
Vene-Türgi sõja ajal kogutud Rasinal riiet haavasidemeteks. Kogujateks olnud kirikuvöörmündrid. Rahvas rääkinud, et sidemed saadetud Türgimaale. (Boko)
Vabadussõda puudutas nii hästi Ahja, Rasina kui ka Vastse-Kuuste valdasid, kuid suuremaid kokkupõrkeid polevat siin olnud. Elanikkude seisukord olnud aga küll raske, olnud alaline kartus ja ärevus. Nii eestlased kui ka enamlased olnud riietuselt väga sarnased, nii elanikud esialgu kohelnud mõlemaid pooli väga ettevaatlikult, et kuidagi mitte mõne poolehoiu avaldusega sisse kukkuda. Mõlemad pooled püüdnud oma vastalisi tabada, selleks enamlased esinenud eesti sõduritena, viimased jälle enamlastena. (Kurg, Kulp, Kooskora, Juksaar, K. Truuts, J. Truuts, Zirk, Mark, Parm, Saava)
Vanasti, pääle suurte sõdade olnud katk, inimesed surnud kui kärbsed. (Piir, Klaos, Klaos, Vardja)
Vanasti olnud ka “halltõbi”, see otsinud öösiti inimesi taga ja pigistanud, tekkinud külmavärinad ja inimene surnud. Jälgede segamiseks pannud inimesed pastlad teistpidi jalga, nii halltõbi polevat neid leidnud. (Hendrekson, L.Hendrekson)
Ühe jutustaja isa mäletanud suurt katku umbes 100 aastat tagasi. Räpinas surnud ühel päeval 50 inimest. Surnuid matnud vald. (J. Truuts)
Pääle ikaldusaastate, mis olnud 1866, 67, 68 aastate ümber, tulnud katk. Igal pühapäeval maetud kirikus kaks, kolm surnut. Tihti terve maja elanikud surnud. Nii Vastse-Kuuste vallas, ühes talus surnud neli meest mõne päeva jooksul. (Suumaan)
Umbes 30 aastat tagasi olnud Rasina vallas raske - 54 -?? haigus. Mõnes talus surnud kolm, neli last. (Vardja)
Umbes 90 aastat tagasi, (J. Truuts) 1830. aastal (Müürsepp) olnud raske elajate katk – muhutõbi. Loomale tekkinud kõhu alla kanamuna suurune muhk,viimasetekkimiselejärgnenudvarstisurm. Näiteks, kui muhk tekkis hommikul, siis lõunaks oli loom surnud. Harilikult tapetud siis loom kohe muhu tekkimisel. Muhu haigus polnud üle maa, vaid kohalise iseloomuga. (J. Truuts, Müürsepp, Mark, Boko, Zirk, Madisson, Padar, Klaos)
Kuid Rasinal surnud pea kõik hobused, ainult ühes talus jäänud loomad ellu. (Madisson)
Valitsus annud igale talule ühe looma. Nii ühe jutustaja talu, Margi talu Vastse-Kuuste vallas saanud pulli. (Mark)
Teised jälle mäletavad, et Vaste-Kuuste mõisa omanik kinkinud vaesematele talupidajatele, igaühele hobuse. (Padar)
Rasinal antud mõisa poolt talutööde tegemiseks härjad, surnud hobuste asemele. (Zirk, Boko, Müürsepp)
- 55 -Pääle Rootsi-Vene sõja olnud suur nälg. Viljakasv äpardanud. Polnud ka inimesi, kes oleksid põldu harinud, täis mehed hukkunud sõja ajal, järelejäänud vaid raugad ja pisikesed. Nii maa jäänud söödaks. Poisikesed käinud talust tallu armuandi palumas, nad nutnud ja laulnud vaimulikke laule. (Kooskora)
Üldse vanasti olnud sageli nälja aastad, sest kartulaid polevat olnud. Kartuli kasvatamisega kadunud ka nälja ajad. (Müürsepp, Hendrekson, Saavas, J. Truuts, L. Truuts, Boko)
Rahvas mäletab järgmisi nälja- ja ikaldusaastaid.
1843. aastal olnud suur näljaaeg (Madisson, Goldberg), rahvas söönud sambla karaskit (Madisson), sõnajalgu, kanarpiku putku. (Goldberg) Tööd tehtud ainult söögi eest, palgata. Nii toodud pätsi leiva eest koorem lupja 90-ne versta tagant. Üks inimene söönud toidu juure pääsedes nii ahnelt, et surnud. (ibid.)
1858. aastal olnud jälle suur näljaaeg. (Madisson, Boko, Goldberg) Olnud põud. Inimesed söönud jälle näljapärast samblast leiba, samuti ka linahaganatest. Sarnane leib lagunenud ahjus. (Boko) Kaks inimest surnud nälga. ( Madisson) Lapsed olnud samuti toiduta. Mõned nendest surnud heinalutu suus. (Goldberg) Pihkvast (Goldberg) ja Kuuramaalt (Madisson) toodud vilja - 56 -järgmine aasta olnud jälle viljakas. (Boko, Madisson, Saavas, Saava, Piir)
Samuti hiljem 1868. aastal olnud suur nälg ja põud. (Madisson, Boko, Suumann, Villak, Saava, J. Truuts, Klaos, Müürsepp, K. Truuts, L. Truuts, Hendrekson) Mõned teavad, et kolm aastat enne seda olnud järjest suured vihmasajud. 1866, 1867 ja 1868 aastal ning siis tulnud põud. (Suumann) Üks jutustaja kuulnud, et vihmased ajad olnud seitse aastat järjest. (Kurg)
Päike paistnud läbi aleviku udu kui vereplekk. (Boko, K. Truuts, J. Truuts) Metsad põlenud. (J. Truuts) Kalad surnud isegi Peipsi järves. (K. Truuts) Kaevud kuivanud tühjaks. Linad tulnud likku viia jõgedesse, sest linaleo augud olnud samuti kuivanud. (J. Truuts, Villak) Vili kasvanud nii armetult lühike ja harv, et lõikamise asemel katkuti käsitsi vilja. Viljakõrs olnud ainult pool jalga pikk, ning viljapeos leidunud ainult paar tera. (Boko, Madisson, J. Truuts, Suumann) Tervelt nurmelt saadud ainult paarkümmend naela teri. (Boko) Kogumise järele pandud vili hunniku, kuid sügisel sadanud kõvasti vihma ning terve vaev läinud kaduma. (ibid.) Põud olnud kohalise iseloomuga, eriti kannatanud Rasina valla rahvas. (Saarva, Villak) Ühe jutustaja (Saarva) ema rääkinud, et Rasina elanikud käinud tema pool kerjamas ja söönud loomatoitu. Söödud, mis metsast saadud. (Klaos) Kogutud rohtu, valget sammalt, põdrasammalt, kanarpikku, kuivatatud need ära, jahvatud - 57 -käsikividega puruks ning küpsetud siis saadud jahust leiba. (Villak, Suumann) Keedetud ja söödud pudi- ja otsalehti ning nõgesid. (Müürsepp, Hendrekson, L. Truuts) Piim valatud veega pooleks, pandud soola sisse, sarnat segu võetud siis “leiva” kõrvale ning antud ka lastele. (Boko) Tööd tehti ainult söögi eest, muud palka ei tahetud. ( Kurg, Saava, Villak, K. Truuts) Lastel antud õigus armuandi paluda. Venemaa poolt tulnud voorid, voorimeeste käest saanud lapsed vahest leiba. Suure nälja tõttu lubatud lastele, kes kuba töötada võisid luba, ükskõik kuhu valda, töösse minna. (Boko) Mõisa püüdnud jõudumööda näljalisi avitada. Mõisa õuele pandud suur moll toiduga välja, näljalised käinud siis sellest söömas. Igaühel sööjal olnud oma lusikas ligi. (K. Truuts) Suureks abiks olnud Katariina II-se ajal asutatud magasiaidad. Nendest antud garnits vilja nädalas inimese pääle, antud 1-2 naela leiba päevas inimese pääle. Kuigi magaski aitadest antud õige väike norm toitu inimesele, nii et vaevalt elu sees seisnud, siiski lõppenud magaskiaitade tagavara. (Villak, Saavas) Magasiaitadest antud vilja talupoegadele seemneks, mis vilja lõppemist kiirendanud. (Boko) Rikkamad talupidajad toonud vilja ja eriti tatrasuurmeid Pihkvast ja - 58 -Riiast. (Villak, K. Truuts, J. Truuts, Klaos, Klaos, Saava) Tatra suurmete vakk maksnud sel ajal kolm rubla. (K. Truuts) Kuid vaesemate elu olnud raske. Mõned söönud pääle eelpool nimetatud taimede ka heina. Esinenud juhtumisi, kus inimesed surnud heinatuust suus. (Parm, Boko) Paljud inimesed surnud kevadel. (Villak) Järgmise aasta viljasaak olnud jälle rahuldav. (Villak, Klaos, Klaos, J. Truuts, Punning) Seemet annud valitsus, (Madisson, Boko, Villak, J. Truuts, Saarva) kuid ka katuse õlet pekstud teistkordselt läbi seemne saamiseks. (Madisson)
Ikaldusaeg olnud ka 1880. aasta ümber. Ikaldus kestnud paar aastat järjest. Vili kasvanud jällegi nii viletsalt, et seda tulnud kätega katkuda. (Goldberg, Padar, Olesk, Zirk)
Hiljem polevat nälja ega ikaldusaastaid raskemal kujul esinenud. (Goldberg, Hendrekson, Müürsepp, Padar, Olesk, Zirk)
Magaskiaidad kaotatud 1907. aastal. (Villak)
Üldtähtsusega ajaloolisi isikuid Ahja, Rasina ja Vastse-Kuuste valdade rahvas ei tea nimetada. Oodatud küll näiteks Manasseini ja loodetud, et tema tulekuga talupoegade elus tuleb suur muutus paremusele, kuid Manassein polevat nimetatud valdadesse puutunud. (Villak, Juksaar)
Kohalikud mõisnikud polevat üldiselt halvad olnud, ainult jutlust polevad nad sallinud. (Goldberg, Saarva, Olesk, Puusepp, Villak)
Ahja mõisa omanik Konrad von Brasch olnud hää mees, suuremeelne – rahvasse polevat puutunud. (Puusepp, Klaos, Klaos) Kuid ta olnud väga uhke, (Villak) teda tulnud juba kaugelt aupaklikult tervitada. Ühel talupojal torganud Brach kepiga mütsi pääst, kui see mõisnikku küllalt kiirelt polevat märganud. (Puusepp, Saarva, Villak, Klaos) Häärberi teed tohtinud ainult omanik üksi sõita. Talupoegadega rääkinud lühidalt ja kui ta ütelnud jumalaga, kas küll jutu kestes, siis - 60 -tulnud kohe lahkuda. Brasch olnud hää põllumees. Edasipüüdlikute, agarate taluperemeeste vastu olnud ta hää ja vastutulelik. Isiklikult Brasch armastanud peksa, kuid ta peksnud oma rahulduseks ainult teenreid, neid olnud temal selle jaoks kaks-kolm inimest. (Saarva)
Rasina valla omanik Starkelberg olnud väga kuri mees, tema ajal pekstud inimesi igapäev, kuid oma valjuse juures olnud Starkelberg, keda rahvas tema ühe silma pärast nimetas “ükssilmaks” ja “tinasilmaks” (Müürsepp, Hendrekson, Zirk, Vardja, Rämmson, Boko) õiglane ja otsekohene. (Madisson, Zirk, Vardja) “Ükssilmaks” ja “tinasilmaks” nimetanud rahvas teda seljataga. Kord sõitnud Stackelberg Ahjalt Rasinale, keegi põllul töötajatest öelnud: “Näe, “tinasilm” sõidab.” Kuid viimane kuulnud seda ja ettevaatamatu talupoeg saanud 60 (Hendrekson) või 30 hoopi. (Müürsepp)KordtulnudLuunjalähedalRasina mõisa viinavoorile vastu keegi mõisnik, kes, vaatamata sellele, et ta tühjalt sõitis, viinavoorile teed polevat annud. Olnud sügav lumi ja voor ei pääsenud edasi. Mehed teadnud, et Stackelberg nendele järele sõidabninghakkanudsiisajavõitmiseksvõõra mõisnikuga läbi rääkima. Järele jõudnud Stackelberg peks- 61 -nud võera mõisniku läbi ja sundis need teda teed andma voorile. (Zirk, Madisson)
Stackelberg olnud väga tiirane. Igal õhtul toodud talle külast naisterahvas. Kord toodud kuidagi mitu naisterahvast üheks ööks, siis ütelnud vihane “tinasilm”: “Ega ma karjapull pole.” Oma armukesed pannud Stackelberg talupoegadele vägisi mehele, kuid annud ka hää kaasavara. Mehele pandavad armukesed olnud raskejalgsed. Nii Rasinal olevat palju mõisniku verd. (Zirk, Madisson, Müürsepp, Punning, Vargja, Boko) Ühe jutustaja (Zirk) vanaisale, kes olnud mõisas viinapruulijaks, tahtnud “tinasilm” ka oma armukest naiseks anda. Vanaisa polnud kuidagi nõus olnud ja saanud selle eest tubli nahatäie.
Muidu olnud Stackelberg suure teovõimega mees. Ehitanud teid ja sildu, mis hästi vastupidanud. Olnud kihelkonna kohtunik. (Zirk, Madisson, J. Madisson, Boko) Vallakohust peetud mõisas. Stackelberg esmalt ridastanud mõisa õuel kõik süütegude osalised. Väiksemate süütegude osalistele annud kohapeal mõned hoobid, kirudes, et miks nad tulevad muidu aega viitma, ja saatnud nad kohe tööle. Suuremaid asju otsustatud mõisa kohtutares. (Zirk)
- 62 -Joomist polebat Stackelberg sallinud. Ta käinud tihti kõrtsist joodikuid välja ajamas. Kõrtsi kavatsenud nii ümberehitada, et mõisahoonest oleks näha, kes kõrtsi lähevad. (Zirk, Madisson)
Stackelberg kihutanud alatasa vallas ringi, vaatanud kas inimesed töötavad. (Boko, Klaos, Vardja)
Hiljem müünud Stackelberg Rasina mõisa Knorringule ja asunud ise Tallinna elama. (Punning, Zirk)
Kiidjärve mõisaomanik Schulz olnud väga hää mees, kuid opman olnud väga tige. Shulz ise elanud rohkem väljamaal, kui ta vahest mõisat külastanud, siis kutsunud ta peremehed kokku oma hädasid kaebama. Kuid peremehed pole julgenud midagi rääkida, sest kartnud hiljem tasumist. Schulz olnud Rootsi alam, Rootsis olnud ta kas riigi- või pangaametnik. Varastanud kaks kohvritäit raha ning olles hää uisutaja põgenendu Rootsist uiskudega Kiidjärvele. Teda jälgitud hobustega. Põgenemisel juhtunud ette suur jääpragu. Schulz hüppanud sellest üle, kuid tagaajajate hobused pole suutnud seda teha. Pääsenud Schulz ostnud varastatud rahaga Kiidjärve ja Reola mõisad. Kohvreid, milles olnud varastatud raha, nähtud veel - 63 -hiljuti Kiidjärve mõisa pööningul. Schulzi järeltulijaks olnud Sievers. (Rosenberg)
Vastse-Kuuste valla mõisnikud Sievers ja Maydell olnud hääd mõisnikud. (Padar, Mark, Goldberg, Olesk)
Maydell olnud suur ehitaja. Nii ehitanud ta Kiidjärvele veski ja jahvatanud väga odavalt talupoegadele vilja – puuda vilja eest võtnud 3 rubla. (Goldberg)
Vastse-Kuuste mõisa omanik Palu olnud aga kuri mees, ta armastanud rahvast peksa, kuid süütult peksetutele annud tasu. (Olesk, Mark, Padar, Parm)
Kastre mõisa omanik Nikolai Essen olnud väga hää ja edumeelne mees. (Saava, Saavas, Goldberg, Rämson, Puusepp, Villak)
Ta olnud varemalt kaardiväe ohvitser, kuid ohvitserina tapnud ta vihahoos kaks sõdurit, millise süü eest ta saadetud mõisa. Talupoegade vastu olnud ta aga väga vastutulelik. Mõisa rendi laenanud talupoegadele vahest omast taskust. Ta olnud väga teovõimeline, vaatamata oma paksusele (ta kaalunud 22 ?). Eriti silmapaistev olnud ta edumeelse põllumehena. Nii tahtnud ta Peipsi järve alandada, pööranud palvega valitsuse poole ja - 64 -lubanud ise ettevõtteks anda kolm miljonit rubla.
Erilist tähelepanu äratanud Esseni katsed Kastre sood kultiveerida. Sellesse ettevõttesse mahutanud ta umbes kümme miljonit rubla. Igal suvel kaevanud 300-400 saarlast sohhu kraave. Soo olnud planeeritud, käinud nöörsirget teed, teede otsadel asunud teenäitamise tulbad. Kultiveeritud soole külinud heina ja timutit segamini ning kasvanud heina teinud talupojad pooleks: pool saadud heinast läinud mõisale, pool talupojale. Kastre soo kultiveerimine olnud Esseni armsam ettevõte, selle juures olnud ta kogu hingega, kuludest polevat ta hoolinud. See kultiveerimisega tahtnud ta jätta (ta oma jutu järele) rahvale säiliva mälestuse endast.
Ta püüdnud ka eeskujulikule karjakasvatusele. Ta külinud 100 vakamaad erneid, 100 vakamaad ube ja 100 vakamaad rukit. Saadud saagi jahvatanud ta ära, seganud kokku ning söötnud karjale. Arveraamatu järele, mida pidanud õpetaja Vares, teinud ta sellega 25 tuhat rubla kasu. Õpetaja Vares olnud Esseni maapidamise revidendiks ning seletanud Võnnu Põllumeeste Seltsis taluperemeestele Esseni uuenduste ja katsete tulemustest. Essen püüdnud üldse oma talupoegade põllu- ja karjakasvatust tõsta. Igal aastal kinkinud ta igale peremehele neli õunapuud ja marjapõõsaid. Piima - 65 -puhtuse ja paremuse tõstmiseks kinkinud ta igale talule veekindla piimanõu – piima kaevu laskmiseks. Piim viidud kõik mõisasse ja sellest saadud hääd raha.
Õpetaja Varesest pidanud Essen suurt lugu. Esseni kingituste tõttu saanud Vares rikkaks. Varese Kõnnu kirikuõpetajaks valimise protokollile kirjutanud Essen Varest veel nägemata alla. Ta öelnud, et mis rahvale kõlbab, see kõlbavat ka temale. Õpetaja Varest esimest korda nähes öelnud Essen, et Vares olevat eht maapoiss.
Õige palju avitanud Essen vaeseid. Kaks korda aastas käinud ta armulaual, köstrile kinkinud siis alati sada rubla ja kellamehele viiskümmend rubla. Kirikule kinkinud ikka kolmsada rubla.
Essen olnud keiser Nikolai I-se ristipoeg, nii sõdurite tapmise asi möödunud talle kergelt.
Esseni surma leinanud rahvas tõsiselt. (Goldberg)
- 66 -Võnnu kihelkonna kirikuõpetajad olnud üldiselt saksameelsed ja mõisnikkude poole hoidjad. (Saava, Madisson, Klaos, Klaos, Suumann, Rämson, Rihm, Vardja, Juksaar, Saavas)
Erandiks olnud teatud määral Louis Kärber, kes sattunud mõisnikkudega konflikti ja pidanud selle tõttu Võnnu kihelkonnast lahkuma. Rahvas pidanud Kärberist suurt lugu. (Rämsin, Saava, Klaos, Klaos, Villak, Punning) Louis Kärber öelnud, et kord tuleb aeg, mil talurahvas sõidab vedruvankritega ja mõisnikud puuvankritega. (Rämson)
Eriti saksameelsed olnud Õhrenid. (Rämson, Madisson, Saavas, Saarva, Villek)
Gustav Õhren olnud küll väga saksameelne ja mõisnikkude mõtte osaline, kuid sääljuures hää poliitikamees ja diplomaat. Koolide eest hoolitsenud ta hästi. Ta polevat ainult usuõpetuslisi teadmisi oma sagedastel koolide revideerimisel nõudnud, vaid ka teadmisi muudest ainetest. Saksa-kallet nõudnud ta ainult vähesel viisil. Sageli korraldanud Gustav Õhren kooliõpetajate koosolekuid. Käinud nendega proovitunde andmas, hiljem siis kooliõpetajad Õhreni eesistumisel kritiseerinud ühe või teise õpetaja õpetamise viisi. (Saarva)
Üks Õhrenitest surnud enneaegset surma. Teda kahtlustatud - 67 -Vene-Türgi sõja ajal Venemaa äraandmises. Õhren kihvtitanud ennast siis kirikukantslis. Hiljem liikunud jutud, et ta olnud ainult varjusurmas ja et teda nähtud hiljem Tartus. ( Madisson)
Esimene eestlasest Võnnu kirikuõpetaja olnud Vares, kes olnud hää kõnemees, ärimees ja põllumees. Rahvas pidanud temast lugu, kuid polevat teda armastanud ta ahnuse pärast. (Rämson, Saavas, Madisson, Klaos, G. Klaos, Junksaar, Suumann, Goldberg, Padar) Oma rentnikkudega olnud Varesel alalised kokkupõrked ja kohtuprotsessid, milliseid pilgati lehtedes. (Saavas) Nii näiteks ilmus Varest pilkav kirjutis “Olevikus” (Olevik 52, 1902. a. lk. 1297) päälkirjaga “Eks sa heida, karjane, armu oma lamba pääle”, mille kirjutanud keegi rändav kaupmees, nimega Rootslane. “Postimehes” (Postimees, 244, 1904. a.) päälkirjaga: “Üks äraandja” heidetakse Varesele ette, et ta meelitavat rahvast saksa suurpõllupidajate hõlma. Teda süüdistatakse aatevaeseks, omakasu püüdlikuks. Ta panevat ideedele silmuse kaela.
Sarnased kirjutised vähendanud Varesest lugupidamist, kuid olnud küllalt põhjendatud. (Saavas)
Vares olnud küll tark, kuid liialt äge ja valimata oma koguduseliikmete vastu. Kui tal mõni ettevõte äpardunud, - 68 -siis sõimanud ta tihti esimest kokkupuutuvat inimest. (Saava, Klaos)
Vares olnud ka kahepaikne, ta püüdnud meeldida nii rahvale ku mõisnikkudele. Kui viimastel olnud võim, siis olnud ta nende mõtteosaline, mõisnikkude võimu langemisega saanud ka Varesest mõisnikkude äge vastane. (Villak, Saava, Klaos)
Hää läbikäimine olnud Varesel Esseniga, kelle maapidamist ta aitanud korraldada. Esseni kaudu saanud Vares väga rikkaks – kolme mõisa omanikuks. (Goldberg) Võndu tulles olnud Vares aga väga vaene. Kaardimängus kaotanud Essen Varesele tihti suuri summasid rahu, kord kaotanud Essen Varesele troska ühes kahe hobusega. Üldse teinud Essen Varesele rikkalikke kingitusi. (Villak, Goldberg, Saava, Saavas)
Kohapäälsetest tegelastest on tuntud veel Daniel Rämmel, kes asutanud Ahja ümbruskonda esimese laulukoori, keda rahvas võrdleb Väägvere Taavetiga – Virchausiga; Hendrek Suumann, kes Võnnu kihelkonnas esimesena näitemänge korraldanud ja Daniel Läte, kes Vastse-Kuustes asutanud pasunakoori, kuid nendest allpool pikemalt. (lk. 121-122)
Pärisorjuse ja teoorjuse vahel rahvas selgeid Piirjooni ei tea tõmmata, pärisorjuse ja teoorjuse aegseid kohustusi, makse jne. rahvas ei eralda.
Kuid on üksikuid katkendlikke mälestusi pärisorjuse ajast.
Nii teatakse, et inimesi on mõisnikkude poolt vahetatud koerade vastu. (Villak, Suumann, K. Truuts, Rämson, Rihm, Rosenberg, Parm, Olesk) Haaslavalt olevat keegi Selli Toomas vahetatud koera vastu. Jutustaja (Villak) olevat teda isiklikult näinud. (Villak) Ühe jutustaja (K. Truuts) vanaisa kuulnud, kuidas ühed mõisnikud oma teenreid kiitnud, teised jälle oma koeri, ning siis vahetatud teenreid koertega. Ühe jutustaja (Olesk) vanaisa Vastse-Kuuste parun vahetanud Paluperasse. Hää linnukoera eest annud mõisnikud kümme inimest. (Rämson) Inimesi vahetatud isegi vankriratta vastu. (Villak) Kiidjärve mõisas - 70 -olnud hiljuti veel seinakell, mis vahetud ühe inimese, Punkse Jaani, vastu Kookora mõisa. (Rosenberg) Mõisnikud vahetanud ka inimest inimese vastu. (Rämson, Olesk, Rihm) Ühe jutustaja (Rihm) ema vanaisa olevat ka vahetatud teisest vallast. Inimesi koheldud mõisas vahest vähe metsikult. Nii nagu talupoeg läinud mõisa kirja viima. Parun käskinud teda käona kukkuda. Mees täitnud käsu ja kohe lasknud mõisnik ta maha. (Madisson) Mõisa nimel tulnud abielluda, mõisnik nimetanud kes kellegiga peab abielluma. (K. Truuts)
Teoorjus olud igas vallas erisugune – olenedes mõisnikust. (Müürsepp, Zirk, K. Truuts, J. Truuts, Parm, Rihm, Olesk, Villak, Punning)
Ühes vallas olenesid teoorjuse kohustused ja maksud talu suurusest. (Klaos, G. Klaos, Piir, Kulp, Kurg, Ottan)
Keskmisel talvel tulnud teha Läänistest külas kuus hobuse päeva mõisale. Esmaspäeval mindud mõisa teole ja pühapäeva hommikus tuldud tagasi. (Klaos) Suurel talul olnud peremehel alati paar sulast ja hobust mõisas teol. Peremees käinud ise - 71 -mõisas külimas. (G. Klaos) Olnud 2-3 päevatalud, nendel tulnud orjata mõisat 2-3 päeva nädalas. Samased talud olnud Imste külas. Ibaste külas olnud viie päeva talud. (Saarva) Kõnnu küla peremeestel pidanud alati kaks, või vähemalt üks mees mõisas teol olema. Üks sulane kaubelnud nii, et ta üldse talus ei maganud, vaid oli kogu aja mõisas. Kõnnu külas oma talu töö kujunenud mõisa orjamise kõrval kui kõrvalasjaks. (Piir, Villak) Kärsa külas olnud üldiselt terve nädal teoline mõisas. (Kulp) Akste külas teati, et mõisa poolt antud teha osatükide, sarnane orjus olnud eriti raske. Sügisel pidanud kaks inimest jala ja kaks inimest hobusega talust mõisas kartuleid võtma. (Kurg) Valgesoo külas olnud peremeestel igapäev kaks inimest mõisas töös. Olbud teha ka osatükid. (Ottan, Villipson)
Jüripäevast Märdipäevani olnud pool aastat, Märdipäevast Jüripäevani jälle teine poolaasta. (? [Ottan]) Poolaastates tulnud makse mõisale õiendada, maksa tulnud mõisale natuuras, mõisale tulnud viia peentlõnga (linast), kanepinööre, umbes viis nööri talult, mõisa lehmad köitmiseks, kaks naela humalaid, linu. (Klaos, G. Klaos, Villak, Saarva, Ottan)
- 72 -Rasina vallas olnud teoorjuse ajal teha päevad, Mooste vallas aga olnud tükitöö. (Joonasson) Kuid ka Rasinal teatakse tükitööd, nii tulnud lina ära peksa öö jooksul 5 kuppu. Lina pekstud kuuvalgel mõisa rehe all. See olnud eriti raske töö. (K. Truuts, L. Truuts) Heinamaad tulnud mõnel talvel teha kaheksa vakamaad. (Madisson) Kes mõisa metsas hagu tegi, pidanud mõisat neli päeva orjama, või vakamaa rukkeid lõikama, või neli päeva kartulaid võtma, või vakamaa kaeru kokkupanema. Halupuude tegemisel tulnud sületäis puid teha endale, järgmine sületäis aga mõisale, nii pooled tehtud puudest läksid mõisale. Mõisa puud tulid veel kohale toimetada. Saagi polevat sel ajal olnud, metsatöös tarvitati ainult kirvest. Kaks nädalat käidud mõisas kolgiga vilja peksmas. Vilja peksetud öösel. Töötatud vahetusega, ühel ööl peksnud 12 inimest, kuus inimest seisnud kuue inimese vastu, järgmisel ööl olnud vahetus, nüüd töötanud puhkanud teolised. (K. Tikk) Rasina vallas olnud enamisti ühe- ja kahepäeva talud. 7me taadrimaa olnud ühe teopäeva maa, (Zirk) kuid 7me taadri maa olnud on kahe hobusepäeva ja kolme jalapäeva maa. (J. Truuts)
- 73 -Rasina vallas olnud taludel suuremalt osalt ühe ja kahe teopäeva maad. (Zirk) Naisterahvastel olnud teha mõisale veel naiste vaimupäevad pääle harilikkude naistepäevade. (Vardja, L. Hendrekson, Hendrekson) Vihtade tegemise ajal tulnud naisterahval teha söögivahes 25 vihta. (Hendrekson, Müürsepp) Orjus olnud väga raske, vahest tulnud mõisale töötada ka pühapäeval – eriti heinaajal kui ilmad nõudnud kiiret heinte kokkupanemist. (Müürsepp) Raske olnud sarnaste talude seisukord, mis asunud mõisast kaugel, sarnaste talude teolistel tulnud kuni kahekümne versta kauguseni minna mõisa teole. (K. Truuts, J. Truuts) Vahest tulnud nädalate viisi olla mõisas teol – nimelt viinaajamisel. (Boko)
Haigused vabandanud teolt puudumist, inimese tervislist seisukorda vaadatud kuse järele. (Madisson)
Vastse-Kuuste vallas olnud teoorjus raske, teopäevi olnud palju – igapäev olnud teoline mõisas tööl. (Hintser, Rosenberg, Parm, Olesk, Padar, Mark) Mõisa ergutanud viinaga inimest algul hästi palju tööd ära tegema, milline töö hulk päevas aga hiljem jäänud päevatöö miinimumiks. (Olesk)
Talvel olnud igast talust üks tüdruk mõisas ketramas mõisa “virtini” käsutuses. Kedratud lõng pidanud olema peenike - 74 -kui siid. Mõisale tulnud viia nael linalõnga, kolm vakalist viljakotti ja [lehma?] (Hintser, Olesk) See olnud kümnis. (Olesk) Viljadest tulnud mõisale maksudena viia kolm vakka rukkit, kolm vakka kaeru, kolm vakka otri ja kolm vakka kesvi. (ibid.)
Leevi küla elanikud käinud Korita mõisast teol, mõisa heinamaad asunud Leevi külast väga kaugel, tulnud teole minna 18 versta taha. Hiljem peremeeste palvel võimaldama mõisa Leevi küla peremeestele nende teokohustusi lähemal täita. (Rosenberg)
Lootvina küla, Sepa talu olnud vabastatud teoorjusest, kuna selle talu peremees teinud ümberkaudsete mõisate sepatöö. (Pukk)
Riigi mõisa talupoegade elu olnud kerge, nende hää elu pärast nimetatud riigimõisate talupoegi “tsaarilasteks”. Tööd teinud riigimõisate talupojad vähe, nad joonud rohkem kõrtsides. (Olesk)
Üldiselt algul teoorjus olnud raske, mõisat tulnud orjata terve nädal, oma talutööd tehtud ööseti ja pühapäe- 75 -viti. Viimasel ajal enne raharenti olnud olukord kergem, mõisale tehtud ainult kolm päeva nädalas – nii talude jõukus tõusnud järjest. (Zirk, Villak)
Metsaäärsetel maadel kestnud teoorjus veel edasi, kui teistel olnud juba mõnda aega raharent. Mõisale teoga edasiorjavaid maid nimetatud mõisakolonistideks. (Villak)
Teolistel olnud teol oma toit ligi: piim segatud veega, hapupiim, (ibid.) kaera leem piimaga, (Müürsepp) mida võetud haganaleiva kõrvale. (Müürsepp, Villak) Toidumoon olnud tihti terveks nädalaks mõeldud, nii tekkisid vahest raskused, peremeestel polnud võimalik teolistele küllaldaselt ligi anda, toit lõppenud enne ettenähtud aega, seda tulnud teiste teoliste käest laenata. (Müürsepp, Hendrekson, Villak, Zirk, Padar, Olesk) Kui tüdruk läks mõisa “korrale”, siis antud temale ligi kaks kolm paari viise, sest paar pärnakoorest viise ei pidanud nädalat vastu. (Müürsepp, Villak, Vardja)
Mõisas teol olevad ööbinud teorehes, teoliste tallis või teoliste tares. (Olesk, Padar, Müürsepp, Villak, Hintser)
Harilikuks karistuseks olnud vitsadega peksmine. (Piir, Villak, G. Klaos, Klaos, L. Kurg, Kurg, Kooskora) Mõisnikud polevat üldiselt kurjad olnud. (Zirk, Villak, J. Truuts) Erilisi piinamisi pole esine- 76 -nud. Peksti, kuid soolveeta. (Zirk) Peksjad olnud oma inimesed, kubjad, kultred, nad olnud tihti taluperemehed, kes oma ametiga talul lasuvat orjust täitsid. (J. Truuts, Villak, G. Klaos, Klaos) Nii olnud Ahja mõisas taluperemees Hingo Peeter kubjaseks, oma nime saanud ta alalise sõimamise pärast. Mõisniku lähenemisel sõimanud ta teolisi eriti suure innuga. (Villak) Kui peksu juures kubjasele vastu hakati, siis tulnud teised kubjad oma ameti vennale appi. (Villak, Piir) Samuti viidud süüdlane mõisa, kus siis valitseja karistuse suuruse määranud. (K. Truuts) Vähema süü pärast antud 25 hoopi, suurema süü puhul 60 hoopi. Viimast arvu polevat ületatud. (Saarva) Pekstud harilikult mõisa tallis. (Saarva, Kurg) Varemil ajal olnud karistuskohtadeks Ahja vallas “Lüllete varik”, (v. lk. 12) Rasina vallas pekstud süüdlasi mõisa pärnapuude all. (Zirk) Peksjateks olnud harilikult kubjas või kutsar. (J. Truuts) Karistatav tõmmatud pingile maha, üks mees istunud jalgadele, teine hoidnud karistatava pääd.
Karistatud niinimetatud “joonevitsaga”, mis koosnenud kolmest vitsakimbust. (Parm) Samuti seotud neli keppi kokku, sarnase riista üks löök lugenud nelja hoobi eest. (Mark)
Ahja mõisa omanik Brasch olnud küll hää mees, - 77 -kuid peksmine olnud võrdlemisi harilik nähtus. (L. Kurg, Kurg, Saarva) Eriti agar peksja olnud opman Baumann, kes harilikult lasknud anda 30 hoopi. (Klaos, G. Klaos) Nii olnud raharendi ajal Ahja vallas küllaltki populaarne laul, milles esinenud salm: (Klaos)
Vanasti olime me orja,
Herra oli meile kurja,
Igapäeva palju pesti.
Ihunahka maha kesti.
Ka Rasina vallas olnud kõva kepivalitsus. (Punning, Juksaar, Müürsepp, Hendrekson)
Eriti palju pekstud Vastse-Kuuste mõisas. (Klaos, Olesk, Padar, Mark)
Peksetud mitmesugustel põhjustel. Karistatud, kui talupojad püüdnud mõisat petta. (Piir, Klaos, Villak, L. Kurg, Saavas, Olesk) Nii ühe jutustaja vanaisa saanud peksa mõisa metsast omavolilise puude vedamise eest, päälegi ajanud ta varguse poja süüks. (Piir) Tihti karistatud tühistel põhjustel. (Suumann, Klaos, G. Klaos, Saavas, Punning) Üks jutustaja saanud peksa sellepärast, et heinavedamisel tema koormast pudenenud veidi heinu. (Punning) Üldse harilikuks peksupõhjuseks olnud kubjaste arvates mitte küllalt hoolikas töö, pekstud, kui kartulivõtmisel leitud läbikablitud põllult veel kartuleid, kui vilja niidetud liiga kõrgelt, kui rehepeksmi - 78 -sel läbipekstud viljapäädest leitud veel teri,kui halvasti künti. (Klaos, Piir, Villak, Juksaar, Müürsepp, Hendrekson, Padar) Peksti samuti, kui külakubja käsul ei mindud teole. (Olesk) Peremehi karistatud, kui nad teolistele moona ligi ei annud. Või kui teolistel söögist puudus tuli. (Zirk, Padar, Olesk) Eriti kõvasti pekstud, kui antud tööd ei jõutud ära teha. Nii saanud rohkem peksa kehaliselt nõrgemad teolised. (K. Truuts, J. Truuts, Villak, Padar, Juksaar) Puude vedamise ajal saanud peksa ka poisikesed, nendele antud kampsuni ääre ja püksivärdla vahele. (Vardja) Ka naisterahvad ei pääsenud peksust, harilikult karistanud neid mõisa virtin, kui ta polnud rahul kedratud lõngaga või muu käsitööga. (Hintser)
Ahja vallas vaatamata orjuse raskusele talupoegade põgenemisi polevat esinenud, sest polevat kuhugile põgeneda olnud, samuti kardetud põgenemisel tabamise puhul rasket karistust. (Villak, Suumann, Puusepp, Piir)
Rasina vallas olevat talupojad orjuse ajal põgenenud. (J. Truuts, K. Truuts, Vardja, Juksaar) Ühe jutustaja (J. Truuts) vanaema rääkinud, et tema ajal olevat talupojad sageli põgenenud, paljud talud olnud põgenemise tõttu elanikkudest tühjad. Põgenemine alati äpardanud, põgenejad tabatud, toodud tagasi ja peksetud. (Vardja)
Vastse-Kuuste vallas põgenetud samuti orjuse raskuse tõttu, - 79 -kuid põgenejad tabatud ja karistatud rängasti. (Padar, Mark, Olesk, Rosenberg)
Talupoegade kohtlemise üle mõisas lähevad jutustajate mälestused diametraalselt lahku.
Suure häda puhul mõisa aidanud talupoegi. Nii olnud Ahja mõisa puudustkannatavatele talupoegadele küllaltki vastutulelik ühede jutustajate mälestuse järele, (Klaos, G. Klaos, Villak, Rämmel) teised jutustajad jälle teavad talupoegade kohtlemine mõisas olnud halb. (Piir, Kulp, Kurg)
Sama lugu kordub Rasina vallas. Mõisa püüdnud talupoegi aidata, sõnavõtlikke ja oma kohustusi hästi täita püüdvate peremeeste vastu olnud mõisa väga vastutulelik ja polevat karta olnud, et mõisa neid kunagi hätta jätab. (Saarva, J. Truuts, Zirk, Juksaar) Mõned jutustajad (Hendrekson, Müürsepp) jälle mäletavad, et talupoegade kohtlemine mõisas olnud vali, mõisa mindud hirmuga. Mõisnikuga räägitud teenri kaudu, nii teenreid tulnud meelitada altkäe maksuga. (J. Truuts)
Vastse-Kuuste vallas keskmise Sieversi ajal talupoegade kohtlemine mõisa poolt olnud halb. (Padar, Olesk, Mark) Sievers polevat lubanud oma metsast ka suurema häda puhul piitsavartki võtta, kuigi mets mädanenud. Viimane sievers olnud jällegi hää mees, ta püüdnud alati talupoegi avi - 80 -tada. (Olesk)
Omapäraselt koheldud talupoegi Vastse-Kuuste ja Vana-Kuuste (poolitamise) eraldamise ajal. Vastse-Kuuste ja Vana-Kuuste mõisate tekkimine olenenud ühe mõisnike poegade riiust, kes mõlemad tahtnud omale eraldi mõisat. Vastse-Kuuste ja Vana-Kuuste vahel piiriajamisel antud iga piiriposti juures igale ühele teomehele 25 hoopi ning selle järele nii palju viina, kui palju teomees juua jaksanud. Seda tehtud mälestuseks tulevatele põlvedele. (ibid.)
Mõisnikud püüdnud oma valla elanikkude arvu tõsta, nende pooldamist leidnud need talupojad, kes abiellunud võera valla naisterahvastega. (Zirk, Saarva)
Ühest vallast teise valda liikumise vabaduse ajal püüdnud talupojad enestele paremaid talusid saavutada. Tihti jäetud oma vana talu maha ning mindud teise valda, kui sääl avanes võimalus pääseda parema talu omanikuks. Talust lahkumise ettekäändeks olnud harilikult endise talu hoonete vanadus. Sarnane asjaolu polevat meeldinud selle valla mõisnikule, kust talupoeg lahkus, olnud aga meeltmööda mõisnikule, kelle valda talu- 81 -poeg nüüd siirdus. Mõisnikkude vahel tekkinud nüüd lahkuvate talupoegade pärast isegi teatud määral võitlus. Olnud isegi kohtuprotsesse. Mõisnikud püüdnud talupoegade lahkumist oma vallast ära hoida, võõrast vallast aga juure meelitada. Eriti agaraid ja arenenuid talupoegi mõisnikud püüdnud omas vallas kinni hoida, pakkunud nendele soodustusi, ja tihti paremaid talusid omas vallas. Nii agaramad taluperemehed saanud mõisa sarnase poliitika tõttu nii mõnigi korda paremaid talusid, kuna vähem mõjukamaid talupoegi surutud halvematele, vaesematele kohtadele. (Zirk, Saarvas, Rosenberg)
Pääle eelpool nimetatud teoorjuse kohustuste peatuvad jutustajad üksikasjalisemalt vooride juures. Mõisa viina ja vilja vedamine olnud orjuse ajal kohustuseks, kuid hilisemal ajal käidud vooris tasu eest. (Villak, Madisson, Boko) Teoorjuse ajal olnud vooriskäimine lisaorjuseks. (Punning) Viina ja vilja veetud Narva, (J. Truuts, Zirk, Hendrekson, Parm) Pärnu, (J. Truuts, Hintser, Punning, Zirk) Pihkva, (Vardja, Kurg, Klaos, G. Klaos, Kurg) Oudova, (Kurg) Tallinna, (Truuts J.) Riiga, (Punning, Hendrekson, K. Truuts) Valka, (Parm) Peterburgi. (Piir, Klaos, G. Klaos, Madisson) Algul veetud Narva, hilisemal ajal Peterburgi. (Piir, Klaos, Madisson) Viina (viljapiiritust) valmistatud ainult talvel ning vooris käidud ka ainult talvel, sest suvel põllutöö pole vooriskäimiseks aega annud. Kuid mõned jutustajad mäletavad, et vooris käidud ka suvel, kui - 82 -gi võrdlemisi harva. (J. Truuts, Zirk) Voor olnud mitukümmend (Piir, J. Truuts, Villak) hobust suur, 25-30, (G. Klaos) 40-50 hobust suur, (Kurg) voori käsutatud terve vald. (Boko) Vooris käinud mitu nädalat, kolmest nädalast kuuni. (J. Truuts, Boko, Hintser) Külmaga käinud voorid üle Peipsi järve Pihkva. (Boko, Hintser, Kurg) Viina veetud 25 pangelistes aamides, igal reel või vooril olnud üks aam. (J. Madisson) Voorid olnud väga koormavad,voori mindud vastumeelt, sest voorid kestnud kaua, polnud kindel, kas vooriskäija tuleb tervisega veel tagasi. Hobuste toit võetud pikale reisule kaasa. Voorimehed enestele võtnud ligi kartulipudru või kapsalännikud. Tihti eneste või hobuste moon lõppenud, hobustele antud jahuvett. Kui voorimeestel toit lõppenud, siis tarvitatud toiduks hobustest ülejäänud jahuvett. Pikk reis, raske koorem, tihti sügav lumi ja käre külm ning sääljuures puudulik toitmine rikkunud hobuste tervise. Kuid ka voorimehed külmetanud sageli käed ja jalad, tulnud koju santidena. (Klaos, K. Truuts, Villak, Punning) Voorimehe riietus olnud kerge, mingit salli ega rätti kaela katteks polevat olnud, rind olnud eest paljas. (Villak) Jalas olnud takupüksid, mis kinnikäinud puupööriga, pinsakut polnud, seljas olnud kampsun ja kasuk, mille ülemine pool olnud lamba nahast, alumine pool aga lammaste vähemuse ja kalliduse tõttu, vasi- 83 -ka nahast. Üle kasuka tõmmatud jäme, taku-villanesärk. (Zirk) Hobuse teki alla landud kindad kuivama. (J. Truuts) Ööbitud teeäärsetes kõrtsides, kuid kõrtsi ahjule sooja pääsenud ainult üksikud, kavalamad voorimehed. (Joonasson, Vardja, Punning, Villak) Tihti tulnud ööbida ka Peipsi järvel. (Hintser) Voori käsutatud ka pühade ajal, (Müürsepp, Hendrekson, Madisson) üks jutustaja mäletab, et kord käsutatud voori järele esimese püha hommikul.
Mõni jutustaja (L. Kurg, Kurg) mäletab, et voorid eriti vastumeelt polevat olnud, vahest isegi soovitud voori minna, sest vooris käimine vähendanud teopäevi, vooriskäijatele antud mõisa poolt teoorjuse ajal kergendusi.
Tagasi toonud voorid silku ja soola, (Zirk, Villak, Parm, Punning, Saarva) kui ka muud kaupa, hilisemal ajal kaupmeestele tasu eest. (Villak) Soola veetud tündriga, soolaandjat meelitatud, see siis viskanud soola tündrisse, et sinna rohkem mahuks. (Zirk)
Reetallad ja vankrirattad olnud sel ajal üleni puust, nii voori minejatel tulnud võtta ligi tagavara rattad vankrile suvel ja talvel tagavara reetallad, (Zirk, Parm, Hendrekson, Hintser) mis olnud vahtrapuust. (Zirk) Reetalla vastupidavust tõstetud ja kaitstud seda kõik kulumise - 84 -eest katkise paja tükkidega. (Zirk)
Teel olnud sagedaid kokkupõrkeid voori meeste ja venelaste vahel. (Hendrekson) Voori eesotsas olnud kõige tugevamad mehed, kui mõni võeras voor vastu tulnud teel, siis mõlemate vooride meeste tugevus otsustanud, missugune voor teelt kõrvale pöörab – nõrgemad pidanud tugevamate tahtmisele alistuma. (Villak, Joonasson, Zirk, Parm, Padar)
Pärnumaa vooriskäijatega ööbitud sageli ühes kõrtsis, siis katsutud rammu kehalise jõuga ja tabavate sõnadega. (Villak)
Ühed mäletavad, et viina vooriminejatele mõisa poolt ligi ei antud, küll aga võinud viinapõletamisel niipalju juua, kui keegi tahtnud ainult purju ei tohitud jääda, sest vastasel korral saanud peksa. Vooriskäijatel tulnud siis viina aamidest salaja võtta, aami tehtud auk ning viina immitsetud läbi õlekõrre. (Joonasson, Vardja, Zirk, Klaos, G. Klaos)
Teised jutustajad (Punning, J. Truuts) jälle mäletavad, et mõisa poolt antud viina voorikäijate tarviduseks kaasa, viin olnud nimelt vooriga ligioleva kubjase käes, kes siis peatustel välja jaganud meestele viina, kuid seda olnud meestele vähe.
- 85 -Mõisa lammutanud talusid ja külasid mõisa-maa suurendamise pärast, mõisa tahtnud enesele suuremat maja pidamist. (Kulp, Suumann, Joonasson, Piir, Villak, Saava, Punning, J. Truuts, Saavas, Juksaar)
Vastse-Kuuste valla mõisnik “Peelu” lõhkunud paljud talud kadeduse pärast, sest lammutud taludel olnud paremad hobused kui mõisal. (Olesk)
“Peelu” lõhkunud ka palju popsikohti, seletades, et need hobusehirmutajad (popsikohad) tulevad hävitada. (Parm)
Mõisa püüdnud oma nurme suurendada just mõisa ümbruses, nii lammutatud külasid ja talusid harilikult mõisa läheduses. (Saavas, Saava, Punning, Siilaberg, Juksaar)
Mõisast kaugemate maade lammutamist põhjustanud karjamõisate tekkimine. (Joonasson, Siilaberg, Juksaar)
Ahja vallas esinenud lammutamisi võrdlemisi vähe, (Puusepp, Kurg, Piir, Saava, Klaos, G. Klaos) sest Ahja omanik olnud selleks liiga vaene, et oma maapidamist järsult suurendada. (Villak)
Ahja mõisa suurendanud oma maad Kärsa küla ümbruses. Umbes 1 ½ versta Ahja vallamajast lammutud Laeva talu (Klaos) - 86 -samuti lammutud Ahja vallamaja lähedal kaks Kure talu, need olnud viletsad talud halvade maadega. Mõisa võtnud maaharimise enda kätte. (Saava)
Ahja mõisa läheduses lammutatud Kurekunna küla, mis koosnenud mitmest talust. See sündinud üle 60 aasta tagasi. Lammutatud talude elanikkudele antud uued elamis asemed, (Klaos) umbes 70 aastat tagasi lammutatud samuti mõisa lähedal kaks Loka talu. (Kurg, Klaos, Suumann, Kulp) Lammutud talude elanikkude eest mõisa polevat hoolt kannud. (Klaos) Talud lammutud ja liidetud karjamõisa nime all Ahja mõisaga. Koosova karjamõisaga liidetud kahe Virsi ja Lokakurmu talude maad. (Kurg)
Rasina vallas mõisa lammutanud oma nurme suurendamise otstarbel Sikti küla. (Vardja, Joonasson, Puusepp, J. Truuts, Juksaar, Punning, Siilaberg, Zirk, Boko, Madisson) See olnud kaunis suur küla, 10-15 taluga ning jõukate elanikkudega. Sikti küla olnud juba ennem Rasina mõisa asutamist. (Vardja, Joonasson, Puusepp, J. Truuts, Juksaar, Punning, Siilaberg, Zirk, Boko, Madisson) Mõisa olnud Sikti küla lammutamise ajal üsna väike. (Punning) Küla elanikud asunud metsadesse, asutanud Matsisaare ja Üleküla külad, mõned hakkanud popsideks ja mõned rändanud Venemaale. (Saava, Punning, Madisson) Sikti küla asunud Mooste poole - 87 -viiva tee ääres. (Madisson, Müürsepp, Vardja) Küla lammutatud Knorringi ajal. (Madisson) Lammutatud küla elanikkudele mõisa annud uueks asutamiseks mõisamaterjaali. (Boko, Müürsepp)
Kui üks jutustaja olnud alles poisike, siis mõisa tolleaegse vallavanema Vardja kaasabil lammutanud kümme talu. Vardja saanud suure tasu, hää talukoha ning ta ostnud hiljem Uulike mõisa. (Juksaar)
Rasina mõisa Nisumäe karjamõisa asutatud umbes viie talu maade asemele. (Siilaberg, Joonasson)
Vastse-Kuuste mõisa asemel olnud varemalt Mustaküla, küla lammutatud mõisa rajamisel. (Olesk)
Leevi karjamõisa ehitamisel lõhutud umbes kuus talu. (Saavas) Leevi karjamõisale liidetud umbes 30 aastat tagasi Roosi talu. (Parm)
Lootvina külas lammutud umbes 80 aastat tagasi Kiisle talu, (ibid.) umbes 50 aastat lammutud samas külas Pedaja ja Kujuka talud. Viimase talu peremees rändanud Venemaale. (Pukk)
Kiidjärve mõisa lammutanud Lükke külas kaks talu, (Rihm, Hintser, Rosenberg) üks nendest taludest olnud Varese talu. (Rosenberg) Lammutatud talud asunud - 88 -mõisa lähedal. (Rosenberg, Hintser)
Järve külas lammutatud kaks Koksi talu, elanikkudele antud maa metsa. (Hintser)
“Peelu” lammutanud mitmed talud kadedusest. (lk. 85) Peelu ajal lõhutud Sopi kõrts, Kundo ja Vinni talud. (Padar) Paremad maad said mõisale.
Vana-Kuuste vallas lõhutud Sieversi aegu umbes 15 talu. Mõnede talude nimesid mäletab veel jutustaja. (Olesk) Lammutud mude hulgas: Tsere, Sube, Rebase, Tsuura, Ilusamäe, Vakse, Sepapeetri, Risti talud. Lammutatud talude elanikud rändanud suuremalt osalt Venemaale.
Samuti lõhutud Sieversi ajal Tõõraste küla. (Olesk)
Raharendile mindud Ahja vallas umbes 70 aastat tagasi. (Piir, G. Klaos) Olukord muutunud kohe palju paremaks. (Piir, Villak, Klaos, G. Klaos, Suumann, Kulp, Kooskora) Algul rahvas kartnud, et rendi rahalise maksmisega tulevad raskused, kuna raha olnud rahval vähe ja sellepärast olnud raha väga kallis. Rendiraha muretsemiseks käidud rahatöös, saagitud metsas puid ning veetud Läänistesse, samuti käidud rahalise tasu eest vooris. Päälmiselt saadud rendiraha linade kasvatamisest ja müügist, linad olnud tol ajal võrdlemisi kallid. (Villak, Saava, Ottan, Kooskora)
Täielikule raharendile polevat ka mindud järsult, vaid enne seda olnud teatud ülemineku aeg, (Klaos, G. Klaos, Villak, Kulp, Kooskora) mis kestnud pea ühe kontrahti aja vahet – 6 aastat. (Villak) Sel ajal osa renti tasutud rahas ja osa teoga. (G. Klaos, Villak, Saava) Rahval olnud raha võrdlemisi vähe, nii suurem osa renti tasutud teoga. (Ottan, Kooskora, Saavas, Viller) Kuigi mõisa võttis omale juba kohe algul moonakad. (Villak, Saavas, Klaos, Punning) Teatakse, et algul pool renti tasutud rahas, teine pool aga teoga. (Kulp) Eriti tasunud renti rohkearvulise perekonnaga talud, päälegi olnud nüüd mõisatöö võrdlemisi kerge. (Kooskora) Teatakse aga ka, et mingit ülemineku ajajärku teoorjuselt raharendile polevat olnud, rent tulnud kohe rahas tasuda. (Klaos)
- 90 -Rendi kõrgus olenenud renditud talu maa häädusest. (Villak) Algul olnud rendi suurus “taadrilt” neli rubla, kuid pääle rahalise tasu tulnud teha veel ??? (ibid.) Renti tõstetud järjest. (Villak, Klaos, Saarvas, Suumann) Eriti kõrgeks läinud rent pääle 1874. aastat. (Suumann) Teatakse aga, et Ahja vallas polevat rent siiski liialt kõrgeks läinud. 9-10 rubla olnud rendi suurus paremate maade “taadrilt”, kuue rubla ümber aga halvemate maadi taadrilt. (Villak)
Raharendi aeg alanud Rasina vallas 1860. aasta ümber. (J. Truuts, Juksaar, Vardja) Esimesed raharendi maksjad olnud Rasina rikkamad talud. Juka ja Muuga talud. (Juksaar, Boko) Viimase talu peremeest rahvas nimetanudki kui esimest raharendi maksjat Rendi Juhaniks. (Boko) Raharendiga muutunud rahva olukord palju kergemaks, kuna kogu tööjõu võidud nüüd rakendada oma talu tööle. (Rämson, Punning, K. Truuts, J. Truuts) Kuid rendi hind olevat järjest kõrgendatud. (Madisson, Zirk, J. Truuts, Vardja, Punning, Joonasson) Riigivalitsus määranud rendihinnaks kolm rubla taadrilt, kuid mõisnikud olnud kavalad ja pooldanud samat seisukorda, et rahvas maksab renti nii palju kui ta aineline võimalus seda lubab, sest vast ei jõudvat talupojad kolme rubla taad - 91 -rilt rendina tasuda. Mõisnikkude vaade läinud läbi, rendi pidanud rahvas ise määrama, kuid see tekitanud omavahelise võitluse talude pärast, mis kruvinud rendi hinnad kõrgeks, olnud sellega soodne mõisale. (Madisson) Eriti olnud terav võitlus paremate talude pärast. Talu saanud see, kes rohkem renti jõudnud maksa. (Punning, Joonasson) Nii rendihinnad tõusnud kolme rubla asemel 10-15 rublani taadrilt. (J. Truuts, Madisson, Vardja)
Paljud polevat jõudnud renti tasuda ja rändanud sellepärast Venemaale. Mõisa müünud nende varanduse oksjoni teel. Rent tulnud tähtajaks täpselt tasuda, muidu võinud kergesti talu kaotada. (Punning) Kuid sellel just raha polnud, see võinud renti ka tööga tasuda. (J. Truuts) Rendiraha saamiseks käidud rahatöös, teenitud raha eest mõisat, kuigi mõisal olid oma moonakad. Käidud samuti nagu Ahja valla rahvaski metsatöös ja veetud puid Läänistesse,kustnadTartuparvetati.Samuti saadud rendiraha päälmiselt linade kasvatamisest ja müügist. (Boko, Zirk, Punning)
Rendile polevat järsult antud, vaid enne täielikku - 92 -raharenti olnud ülemineku ajajärk teolt raharendile, kus kohustusi mõisa vastu kantud nii teoga kui ka rahaga. Mõisa isegi pooldanud seda. (Joonasson, Punning, Vardja, Zirk, J. Truuts, Rämson, Boko) Harilikult tasutud pool renti rahas, teine pool aga teoga, nii olnud see rahavaestele talupoegadele kergem. (Zirk) Sarnane ülemineku ajajärk kestnud 4-5 aastat. (Zirk, J. Truuts, Boko)
Raharent ise kestnud lühikest aega, umbes 20 aastat. (Boko, Zirk)
Pääle 1866. aastat paranenud talupoegade majanduslik elu, jõukus tulnud, mis võimaldanud talude ostu. (Zirk)
Vastse-Kuuste vallas mindud samuti pikkamisi täielikule raharendile. Kellel oli võimalus, see maksnud rendi rahas, kelle aineline võimalus rendi tasumist rahaga ei võimaldanud, täitnud oma kohustusi mõisa vastu teoga. (Hintser, Saavas, Parm) Kontrahi järele maksnud rahvas raharenti, kuid tegelikult tasutud osa renti ka teoga. Hiljem muudetud raharent sunduslikuks. (Saavas)
Raharendi aeg olnud üldiselt kerge, eriti raharendi alguses, mil “taadrimaalt” tulnud tasuda renti kuus rubla. Kuid hiljem renti kõrgendatud järjest, (Rosenberg, Olesk, Hintser, Pukk, Padar, Mark) harilikult iga kolme või kuue - 93 -aasta järele, (Saavas) nii rent muutunud isegi koormavaks. (Parm, Mark, Padar, Hintser, Saavas) Sarnane rendi hinna tõusmine olnud samuti tingitud mõisnikkude kavalusest, jätta talupoegadele võimalus määrata rendi suuruse, mis tekitanud talupoegade omavahelise võitluse talude pärast ja kõrgendanud rendi hinda. (Olesk)
Renti tulnud tasuda kaks korda aastas. (Parm)
Vastse-Kuuste ja Lootvina mõisates kestnud teoorjus pikemalt kui mujal, sest need mõisad olnud välja renditud ning rendilepingu tähtpäev polnud veel lõppenud, kui mujal juba algas raharendi aeg. (Olesk)
Vaste-Kuuste Lootvina küla Sepa talu maksnud juba teo-orjuse ajal mõisale renti rahas. (Pukk)
Raharendi ajal olnud eriti hää elu riigimõisa talupoegadel, renti pikendatud nendele alatasa ja vahest isegi kingitud nendele riigi poolt rendivõlg. (v. lk. 74)
Ahja vallas esimesed talud ostetud 1850. aasta ümber, ostjateks olnud Kooskora ja Loorits-metsküla Mühlberg. (Saava)
Kuid esimene suurem taludeostmine olnud 1865. aasta - 94 -ümber. (Saarva)
Algul kardetud talusid osta, arvatud, et talude müümine on ainult pettus mõisnikkude poolt rahvalt raha välja pressimiseks. Taludeostmisse polnud algul usku ei Ahja, Rasina ega Vastse-Kuuste valdades. (Saava, Saavas, Villak, Punning)
Ahja mõisnikul Braschil olnud riigivõlgu, nii polevat ta kõiki külasid korraga tahtnud müüa. (Villak) Pääle eelpool nimetatud 1850. aastate taludeostu müünud Brasch järjekorras Hoste küla viis talu. (Saarva, Klaos, Villak, Piir) Nii Roosna talu ostetud 1864. a, lõpuleping 1865. a. aprillis. (Saava)
Kõige suurem ostuaeg olnud 1879. aastal, mis Brasch kõik talud müügi alla kuulutas. (Kooskora, Saarva, Rämmel, Villak) Talupidajad pidid nelja nädala jooksul teatama, kas nad tahavad talu osta või mitte. Harilikult siis nädalajooksul maksetud talupidajate poolt käsiraha talude ostmiseks. (Rämmel) Käsiraha olnud väike, 200 rublast olevat jätkunud. (Rämmel, Kooskora, Saarva)
Müümata jäänud ainult Kärsa küla, tagamõttega, et tulevikus vajaduse korral võiks mõisamaad laiendada Kärsa küla arvel. (Klaos)
- 95 -Brasch müünud talusid kihelkonna kohtuniku Schwazi kaudu. (Villak, G. Klaos)
Viimased talude ostud olnud mõned aastad enne ilmasõda. (Kooskora, Saarva)
Endistele talupidajatele Brasch teinud taludeostu juures soodustusi, alandanud müügihinda. Nii Ahja valla talud jäänud enamikus põlistele Ahja valla talupidajatele. (Kooskora) Ainult Lääniste küla venelastest talupidajad jäänud oma taludest taludeostu ajal ilma. Venelased asunud Läänistes õige mitmes talus. Jutustaja mäletab ema jutustuse järele, et venelased olnud Läänistes kahe Kondra talude, siis veel Klansa ja Pahna talude peremehed.(Saava)
Taludeostu tingimused olnud kerged. (Kooskora, Saava, Piir, Klaos, G. Klaos, Villak) Eriti odavalt saanud talusid osta esimesed ostjad. Nad maksnud 125-135 rubla “taadrist”; pääle selle mõisa annud neile ligi hinnata metsa ½ vakamaad taadrile. (Piir, Klaos, G. Klaos, Villak, Suumann)
Hilisemad ostjad maksnud taadri eest 200-250 rubla. Metsa eest tulnud samuti tasuda, metsa vakamaa maksnud - 96 -30 rubla ümber. (G. Klaos, Kooskora) Kuigi metsa hind olnud odav, ostetud metsa vähe, sest ei nähtud ette, et mets võiks kallineda. Loodetud ka oma metsata läbi saada, lihtsalt lähemast mõisa metsast koorm puid pääle panna ja koju viia. Trahvimist tol ajal polnud. (Kooskora)
Talud ostetud linamüümisest saadud rahaga ning krediitkassa abiga. (G. Klaos, Saava, Kooskora, Piir, Rämmel, Kulp, Kurg, Suumann)
Rasina vallas esimene suurem talude ostmine algas 1866. aasta ümber. (Juksaar, Boko, Vardja, Madisson, J. Madisson, Zirk) Esimesed ostutalud olnud Muuga, Juka, Tartu, ? talud. (Madisson, Juksaar, Vardja, Boko) Paremad talud ostetud varemalt, kõige hiljem müüdud halvemaid talukohti. (Boko, Zirk, Müürsepp, Hendrekson) 1866. a. Knorring müünud umbes 10 talu. (Hendrekson, Müürsepp, Vardja)
Esimesed taludeostmised sündisid parematel tingimustel, taadri hind olnud 125-150 rublani ning iga taadri pääle antud maksuta ½ vakamaad metsa. (Müürsepp, Hendrekson, Vardja, Madisson) Hilisemad ostjad maksnud taadri eest juba 200-300 rublani, samuti tulnud metsa eest tasuda. Metsa olnud mõisal palju müüa. Harilikult ostetud talunurme äärset metsa. (Madisson, J. Truuts, Müürsepp) Ettenägelikumad talupojad ostnud rohkem metsa ja müünud seda siis hiljem suure kasuga. (Vardja, J. Truuts, Madisson)
Üldiselt esialgsed taludeostu tingimused olnud väga kerged. (Vardja, J. Truuts, Madisson) - 97 -Rahvas rääkinud, et kui kellegil on kaks kuube, siis ta võib juba talu osta – müünud ühe kuubedest. (Madisson) Harilikult maksetud käsirahas 200 rubla. (Zirk, Piir, Madisson, Punning)
Taluost sündis krediitkassa kaudu, mõisa võtnud krediitkassast raha 5 ½ %-ga, mõisast võetud siis obligatsioon ja krediitkassale teatud %-ti. (Vardja) Mõned teavad, et mõisale võlgneva summa eest tulnud tasuda 4 ½ % ning võlg tulnud tasuda kümne aasta jooksul, krediitkassa võlaprotsent olnud aga 6% ning terve võlg tulnud tasuda 32 aasta jooksul. (Zirk, Madisson, Müürsepp) Kuid mõisale võlgneva summa tasumisega polevat taluperemehed ruttanud ja paljudel olevat see võlg praegugi täiesti tasumata. (Vardja) Tasutud ainult protsente, millede tähtpäevad olnud 15. aprillil ja 15. oktoobril – kaks korda aastas. Protsendid nõutud täpselt sisse, vastasel korral nõutud viivitusprotsente. (Piir) Protsentide tasumine teinud vahest palju raskusi, mitmed talud polevat suutnud neid tasuda ja läinud oskjoni alla. (Hendrekson)
Endised talupidajad olnud taludeostul eesõigustatud seisukorras, kui nad mõisa poolt määratud ostuhinna tasumise - 98 -eneste pääle võtnud, siis saanud nad ka talud. Võeraste ostjate taluhinna ülepakkumised polnud siis mõjuta. (Punning, Müürsepp, Zirk, Hendrekson, Rämson)
Kõige rohkem talusid ostetud Knorringi ajal, hiljem müünud talusid veel Mindring. (J. Truuts, K. Truuts, Rämson) Viimased taludeostud Rasina vallas olnud 1900. aasta ümber. (Vardja, Juksaar)
Võrdluseks Rasina Juka talu ostutingimused, mille Peeter Juksaar ostis Artur Knorringilt 7-dal aprillil 1865. aastal. 1864 on Juka talu mõõdetud. 1867. aastal on talu kreposteeritud. Ostuhind on 2232 hõberubla, millisest summast krediitkassa võttis enese pääle 1884 rubla. Käeraha pole üldse makstud, kuid kontrahi kinnitamisel kreisikohtus on tasutud 1148 rubla. Võlgujäänud summa protsentide tasumise tähtajadeks on 15. septembrist 1-se oktoobrini ja 15. märtsist 1-se aprillini. 1903. aastaks peab võlasumma tasutatama. Kõik maksud võtab talu enda kanda. Jahiõigus jäeb mõisnikule. Talu ostja kohuseks on ka muretseda talu raudvara, millel pole võlga: 2 hobust, 7 tõbrast, 15 vakka viljaseemet. Ostetud talu antakse ostjale üle 23. aprillil, 1865. aastal. Kõik avalikud ja muud maksud sellest päevast on uue omaniku kanda, kõik kiriku ja koolimaksud tulevad ostjad tasuda, nagu seda seadus ette näeb. Talu - 99 -ei tohi enne müüa, kui võlg on tasutud või kui uus ostja puuduva summa kohe tasub. Oma tulevaste pärijate eest vastutab ostja igaveseks ajaks, et need kõik avalikud maksud tasuvad ja kõik kohustused ning õigused kannavad, mis talul vana vakuraamatu järele lasuvad. Kõik kulud, mis talude ostuga ühenduses, nagu ostulepingu kinnitamise kulud, erakaartide valmistamise kulu jne. kannab ainult talu ostja.
Nii Juka talu ostulepingu järele.
Esimese talu Vastse-Kuuste vallas ostetud 1810. aastal, nimelt Madis Laats ostnud mõisnik Bernhofilt sellel aastal Tikuta talu. Madis Laats sündinud kirikusandi pojana. Hakkanud energiliselt raha teenima. Olnud hiljem Haaslava ja Võnnu kirikumõisate rentnik. Rentnikuks olnud üldse õige mitmel pool. 1800 vakamaa suuruse Tikuta talu ostnud ta õige soodsatel tingimustel ning maksnud ostusumma kohe puhtas rahas, lepingu järele ostu järele tulevad maksud pidanud tasuma Kiidjärve mõisnik. Hilisemal ajal Maydell kaebanud jutustaja, Peeter Gildbergi ees, kes on ka üks Laatsi järeltulijatest kohtu maamaksude mittetasumise pärast, kuid Goldberg toetudes Laatsi tehtud ostulepingule võitnud protsessi. Pääle selle olnud talu ostetud - 100 -vee, tuule ja jahipidamise õigusega. Taluostu lepingu kinnitanud Madis Laats senatis.
Rajades oma õigustele ehitanud Laats veski ja hakkanud jahvatama nelja paari kividega, kuid mõisnikud hakkanud sellepärast Laatsi vasta protsessima. Kohus lubanud siis ainlt kahe paari kividega töötada.
1838. aastal saanud Tikuta talust kolm talu: Tikuta, Singi ja Partsi talud, sest Laats jätnud igale tütrele talu. Tütred pärandanud talud lastele edasi ning nüüd olevat endisest Tikuta talust pärandamise läbi tekkinud talude tükeldamise tõttu kümme eritalu – praegune Lükke ehk Tikuta küla. (Goldberg)
Suuremal hulgal talude müümist alustanud Kiidjärve mõisa juba 1857. aastal. (Saavas) 1857. aastal krunditud talud. Esimeses järjekorras ostetud parimad talud, halvemate talude ostuga viivitatud. (Padar, Mark, Hintser) Esimesed ostutalud järjekindla taludemüügi ajal mõisnikkude poolt olnud Koorvere küla Ala-Tsia ja Mäe-Tsia talud. (Rosenberg, Rihm) Need talud ostetud kala ja jahipüügi - 101 -õigustega. Talud tulnud maksma 2000 rubla ümber. Üleaasta tulnud mõisale tasuda 100 rubla. (Rihm, Rosenberg)
Vastse-Kuuste vallas üldiselt talude ostjad maksnud 180 rubla taadrist. Keskmise talu ostuhind tulnud 1300-1400 rubla ümber. (Rosenberg, Saavas)
Ostetud taludel olevat vähe heinamaad, kõige rohkem üheksa vakamaad, sest ostuajal läheduses heinamaid polnud, kuna saadavad heinamaad loetud kaugeteks. Ettenägelikumad taluperemehed ostnud metsa, teised polevat suurt tähelepanu metsaostule pööranud. (Rosenberg)
Algul talude ostuga viivitatud, kardetud tüssamist mõisnikkude poolt. (Padar, Pukk, Rihm, Hintser) Mõisnik August Sievers olnud hää mees, ta otse sundinud talupoegi talusid ostma. (Rosenberg) Talu võimaldatud osta 200 rublalise sissemaksuga. (Hintser, Rihm, Padar, Rosenberg) Peremehed tihti puigelnud talude ostmisest käsiraha puudumise ettekäändel. Sievers saatnud siis talupoegi oma proua juure rahalaenama käsiraha sissemaksmiseks. (Goldberg, Hintser, Mark, Padar, Rosenberg, Saavas) Ühele peremehele käskinud Sievers proualt laenata ainult 5 rubla, millest ka jätkunud käsirahaks. (Goldberg, Hintser, Mark, Padar, Rosenberg, Saavas) - 102 -Suurem taludeostu aeg olnud 1876-78 aasta ümber, mil talude ost muutunud möödapääsmatuks. Nüüd mõisa määranud kindla tähtaja, mil seni ostmata talude pidajad pidid andma kindla vastuse, kas nad soovivad talu osta või mitte. Viimasel juhusel oleks endine talupidaja talust lahkuma pidanud, sest keegi teine oleks tema asemel talu ostnud. (Mark, Padar, Hintser, Olesk)
Hilisemad ostjad maksnud talude eest kallimat hinda, kuid ometi polnud need talud esimeste ostutalude väärsed. (Saavas, Pukk, Hintser)
Vastse-Kuuste vallas maksnud taludeostu juures enampakkumine, kuid pakkujate puudumisel läinud talud enamikus endistele pidajatele. (Saavas)
Enne taludeostu asunud talumaadel palju popse, talude ostuga pidanud nad lahkuma. (v. lk. 46)
Samuti olnud enne talude ostu ühel talvel tihti mitu peremeest, kuid nüüd jäi peremeheks ainult üks nendest. (v. lk. 48)
Rahva rahutusi polevat Ahja, Rasina ja Vastse-Kuuste valdades päris- ja teoorjuse ajal esinenud. (Vardja, Müürsepp, Villak)
Ühe jutustaja vanaisa isa käinud jala Riias paremat olukorda palumas. Ta olnud pärit Kärsa koolikohast. Tagasi tulnud mõistnud kohus talle 60 hoopi. Mõisa valitsus lugenud seda karistust liig väheseks, siis antud talle veel 120 kepihoopi. Mees surnud peksu tagajärjel. (Saarva, Kulp)
Umbes 80 aastat tagasi kolm meest: Rämson Mehikoormalt, Anijärv Rasinalt ja keegi kolmas Tallinnast käinud jala Riias ja Peterburgis talupoegadel õigusi nõudmas. Nende reis kestnud mitu aastat, ligi olnud nendel ühe vene-usu preestri poolt valmistatud palvekiri. Meeste ettevõttel polnud tagajärge, tagasi tulles saanud nad karistada. (Rämson)
Teoorjuse ajal olnud raske oma talule töötada, kuna mõisa orjus võtnud liialt aega. Omale tulnud töötada öösiti ja pühapäeviti.
Pääle 1866. aastat rahva jõukus tõusnud, paremate elatamisvõimaluste tõttu. (Zirk) Raharendi aeg sundinud talupoegi rahulistele kõrvaltöödele. Käidud metsatöös. Rasina mõisnikul Korrangul olnud suured metsad ning säält parvetati Tartu. Metsatööd võimaldanud raharendi tasumise ning raha jäänud ülegi. (Boko, Zirk, Punning, Villak) Raha eest käidud ka mõisas töös, mõisa teopäev maksnud 30 kopikat, Rasina Kinding lubanud küll 31 kopikat, kuid tasunud ikka ainult 30 kopikat päevas. Kaupmeeste linu viidud tasu eest üle Peipsi Pihkva, linu veetud ka rohkesti Pärnu. Voori päält tasutud 25 rubla. (Boko)
Talu pää sissetuleku allikaks olnud linade kasvatamine ja müümine. Linahinnad olnud hääd, linakaal maks- 105 -nud 90-100 rubla. Pääle Vene-Türgi sõja lina kõrge hind võimaldanud taludeostu. Talud ostetudki linarahaga. (Zirk, Kooskora, Saarva, Saavas)
Toitmisolud Ahja vallas polnud väga halvad, sest teoorjus polevat just väljakurnanud. (Puusepp)
Olnud hagana leib, mis olnud nii kerge, et tuul võinud ära viia. Haganaid olnud leivas niipalju, et leivale tuld ei võinud juure panna. (Villak)
Kartulaid varemal ajal polnud, esimesena toonud kartulaid ja ka ristikheina seemet Vastse-Kuuste valda mõisnik Belov. (Pidekrat, Olesk) Ta hoolitsenud väga, et kartulikasvatamine levineks. Algul jaganud kartulaid talupoegadele ? viie kartula viisi. (Olesk) Algul kasvatatud kartulaid peenardel. (Villak, Olesk, Zirk) Kellel kartul hästi kasvanud, sellele alandanud Belov rendi hinda. 180 hoopi saanud aga halb kartulakasvataja. (Podekrat)
Vaesemad inimesed korjanud leivasse veel võililli, - 106 -et leiba rohkem saaks. (Madisson) Rukkijahu segatud ka oajahuga pooleks ning sellest siis valmistatud leiba. (Kooskora) Puhas leib olnud maiustus, puhast leiba söönud ainult mõisateenrid, kõrtsimehed. (Saarva)
Päätoiduks olnud erned, oad, läätsad. (J. Truuts, K. Truuts, L. Truuts, Villak, Punning, Kooskora, L. Kurg, Kurg, Olesk) Kapsad ja kartulad olnud algul rohkem pühapäeva toiduks. (Kooskora) Kartulaid söödud koorega, ainult esimesel jõulupühal söödud kooritud kartulaid. (Hintser) Harilikult keedetud vaheldamisi ube ja erneid. (Punning) Üldiselt söödud igapäev sooja toitu, kuid olnud ka vaesemaid ja kokkuhoidlikumaid talusid, kus söök valmistati ette mõneks nädalaks, suur söögianum seisnud siis nurgas ning kohisenud, sest kauaseisnud toit läinud hapuks. (J. Truuts)
Puhast leiba hakatud sööma umbes 60 aastat tagasi. (Boko)
Elumaja koosnenud ainult rehealusest ja rehetoast. Ruumid olnud kitsad. Terve pere, peremees, perenaine, lapsed, sulased, tüdrukud jne. elanud kõik koos ühes ruumis – rehetoas. Magamisasemeid olnud vähe, tihti terve pere maganud ühes voodis. - 107 -Külmematel päevadel lastud ka loomi rehealusest rehetuppa sooja, loomade jaoks seisnud söögimoll ahju ääres. Lapsed pandud ahju sooja. Elamu olnud suitsutare, tulnud elada alalises suitsus. Põrand olnud mullast ja väga külm. Pliita polnud, olnud kolle, algul akent pole olnud, akna aset täitnud auk seinas, mille ette käinud äratõmmata laud. Hiljem olnud õige väikene aken, rehetoas olnud alatasa hämarus. Valgustanud põlev peerg. Elamud ehitatud ainult kirve abil, kuid paljud olnud väga hästi tahutud. Paremaid eluhooneid hakatud ehitama umbes 80 aastat tagasi. (Vardja, J. Truuts, K. Truuts, Klaos, Punning, Villak, Piir, Saarva, Parm, Olesk)
Vanasti tüdrukut, kes ennast kahe mehele naiseks lubanud, tõmmatud pooleks. (Olesk, Puusepp)
Korista mõisas olnud “esimese öö õigus”, paljud talud mõisnik kinkinud värsketele abielupaaridele selle õiguse tarvitamise pärast.
- 108 -Vallakohtus ja kihelkonna kohtus asjaajamine sündinud eesti keeles. Kihelkonnakohus asunud üksvahe Kiidjärvel. Kihelkonnakohtunikuks olnud Schwarz. Kambja, Põlva ja Võnnu kihelkondade pääle olnud ainult üks kihelkonnakohtunik. (Rosenberg)
Varguseid karistatud vanasti vähe, eriti kergelt karistatud hobusevargaid. Nii hobusevargused olnud väga sagedased. Aida varguse eest olnud ainult kolm kuud vangistust. (Vardja)
Valla täisvolikogu otsustanud vangistuseaja ärakannud varga tagasivõtmist valda. Selpuhul varga pooldajad harilikult jootnud vallavolikogu mitu päeva, et see teeks jaatava otsuse. Asjaotsustamisel hääletamine sündinud kuulikeste abil – hääletamine olnud sellega salajane. (Puusepp)
Valla ametnikkude valimine olnud samuti alati seotud joomingutega. Valla volikogu poolehoidu võidetud viinaga. Vastas kandidaadid jootnud vallavolikogu võidu, kelle rahad rohkem vastupidanud ehk joomingut suurejoonelisemalt oskanud korraldada, olnud kindel võitja. (Puusepp, Villak)
- 109 -Ka vallakohtu istangud olnud alkoholirikkad. Vallakohtunikud joonud nõupidamise toas ja ilmunud otsustamistuppa tihti täiesti purjus olekus. (Podekrat)
Iga kiriku juures seisnud karistusetulp. Võnnu kiriku karistustulpa tarvitatud viimast korda umbes kuuskümmend aastat tagasi. (Madisson, Piir, Parm, Villak, Vardja, G. Klaos, Klaos, [Kokaberg], Hendrekson, K. Tikk) Viimast korda peksetud kirikutulbas Hää Liisu nimelist naisterahvast, kes olnud süüdi talu müütamises. Karistust päält vaatama käsutatud terve kihelkonna rahvas. (Madisson, K. Tikk, Villak, Vardja) Naisterahva pikad juuksed olnud lahti, teda pekstud kahelt poolt, rahvas laulnud karistuse ajal: “Oh mis mina olen teinud, oh mis suur on minu süü.” Pääle karistust vabastatud naisterahvas seletanud, et peks polevatki väga valus olnud, sest pikad juuksed olnud talle hääks kaitseks. (K. Tikk)
Vanasti leidnud kiriku karistusetulp õige sagedat tarvitamist. Tüdruk, kes sündinud lapse tapnud pidanud kirikutulbas seisma kolm päeva. (J. Truuts)
Vanasti nekruteid, millede arv olnud valla pääle kindlaks määratud, püütud. Siis harilikult nooremad mehed põgenenud - 110 -peitu. Nekrutite püüdmisaja möödumisel võisid põgenejad jälle rahulikult tagasipöörduda. Peremeest ja abiperemeest kaitseväkke ei võetud. Mõisa olnud abiks, et paremad mehed vallast sõjaväkke ei võetaks. Nii ühel talul võinud maa suuruse järele olla mitu abiperemeest, millist asjaolu ka kaitseväest kõrvalhoidmiseks kasutatud. (Padar, Mark, Saavas, Juksaar) Sõjaväkke sattunud siis harilikult valla halvem element. Rõugepanija olnud kaitseväe teenistuse kohustusest vabastatud. (Juksaar)
Vene usku mindud Ahja, Rasina ja Vastse-Kuuste valdades umbes 1860. aasta ümber. (Boko, Hintser, J. Truuts, Villak) Õige paljud läinud veneusku Rasina vallas, eriti aga Kiidjärvel. (Hintser, Boko, Padar, Mark) Vene usuku minejad olnud enamikus vaesed inimesed, popsid ja maatainimesed. (Padar, Olesk, Boko, Hintser, Kooskora) Vene usku minnes loodetud maad saada ja ka - 111 -üldse paremaid elutingimusi. (Kooskora, Zirk, Hintser, Padar, Juksaar, Madisson) Rahvas rääkinud, et veneusk on riigiusk, luteriusk aga mõisnikkude usk. Luteriusulised jäävat igaveseks mõisnikkude võimu alla. (Madisson, Hintser, Boko) Eriti palju mindud veneusku nälja ajal, (Hintser, Rämson, Boko, Madisson, Padar, Olesk) siis liikunud jutt, et veneuskuminejad saavad hingemaad ja kolm vakka jahu. (Hintser) Oldud arvamisel, et preestri kirjutatud palvekirjad lähevad otse keisrile. (Saavas, Madisson) Ahja vallas olnud veneusku minejate arv väike, veneusku läinud ainult üksikud vaesemad elanikud. (Kooskora) Pastorid ja mõisnikud võidelnud veneusu levimise vastu, igal pühapäeval seletanud õpetajad kirikus, et veneusku minejaid ei oota mingisugused paremused. Nii Öhren manitsenud rahvast mitte veneusku minna, maad nad niikuinii ei saa. Mõisnikud olnud võrdlemisi järsud veneusuliste vastu,nad polevat võtnud veneusulisi mõisa teenistusse. (Saavas, Saarva, Kooskora, Madisson, Boko) Rahva seas liikunud tol ajal laule, mis olnud veneusu vastased. Eriti populaarne olnud 36 salmiline laul. (Hintser, Klaos)
Ilmakell, mis väga hele,
kuulutab meil' palju õnne:
Vene nimi mulle anti
- 112 - Vene rist mul kaela panti.
Õliga ta minu võis.
Laulu järele kojutulnud mees jutustab naisele, et ta lasknud ennast veneusku ristida, teda ootavad nüd igasugused paremused, kuid naine vastanud nuttes, et tehku mees, mis tahab, kuid tema:
Usku ma ei anna ära
see on minu hinge vara.
Üldse naised polevat lasknud end veneusku meelitada nii kergesti, kui mehed. (Hintser, Boko) Kuid esinenud ka erijuhuseid, nii Visse külas keegi naine lasknud ennast ja tütreid veneusku ristida hingemaa lotuses. (Hintser) Mehed lasknud üldiselt poegi veneusku ristida, kuid naised tütreid mitte, olnud siis sagedaseks juhuseks, et perekonnas pojad olid veneusku, tütred aga luteriusku. (Boko)
Preestrid käinud külades ringi ristimas, seega usuliselt segaabieluliste lapsi püüdnud nad vägisi ristida. Lapsi peidetud tihti ahju, kuid preestrid kiskunud nad säält välja. (Parm, Madisson, Piir, Juksaar, Boko. Klaos, G. Klaos) Üks jutustaja, (Juksaar) tädimees poisikse põlves peitnud ennast ühes vennaga preestri eest - 113 -ahju, kuid venna jalatallad paistnud ahjust preestrile silma, ning preester tõmmanud pühitsetud vett venna otsaesisele. Ristimine olud väga lihtne, preester tõmbanud kolm korda ristimärgi ristitava otsaesisele ning kannud uue veneusulise nimeraamatusse. Selles seisnud kogu protseduur. (Hintser)
Õpetajad ei tohtinud usuliselt sega pruutpaari laulatada (Rihm, Hintser, Saarva) ega segaabielu lapsi ristida. (Hintser) Ohren seletanud ühel pühapäeval kirikus, et ta minevat pääle jumalateenistust Hargla õpetajat saatma, keda mõistetud segaabielu lapse ristimise pärast Siberi. (ibid.)
Inimesed käinud Tartus veneusku minemiseks üles kirjutamas ja ristimas. Keegi poisike ütelnud üleskirjutamisele kogunud rahvale, et pääle veneusu ei saavat nad midagi. (Vardja, Madisson, Padar, Boko, L. Truuts) Ristitud ka Kärsa kiriku juures. (Zirk)
Paljud läinud ka veneusku, kuuldes, et Kähri mõisa jagatud veneusulistele. Kähri mõisa omanik sattunud rahalistesse raskustesse ja riik omandanud mõisa ning jaga- 114 -? veneusulistele. (Saavas, Parm) Mõisa aed jagatud ka veneusulistele, igaüks saanud õunapuu. Algul olnud uute mõisapidajate loomad kõik ühes laudas, kuid hiljem olnud igaühel oma kuur ja 30 vakamaad maad. (Parm)
Üldiselt veneusku läinud inimesed pettunud oma lootustes ja kui võimalus avanes läinud luteriusku tagasi. Eriti lasknud end nooremad inimesed uuesti tagasi ristida, kuid ka agaramad vanemad inimesed samuti, sest inimesed olnud küll veneusku, ent veneusk olnud nendele sisuliselt võeras, nad säilitanud luteriusu kombed. (Saavas, Rihm, Padar, Saarva, Villak, Vardja, J. Truuts) Ümberristijatel tulnud uuesti leeri minna, nii olnud päris vanad inimesed koos poisikestega leeris. Veel Eesti valitsuse ajal paljud läinud luteriusku tagasi. (J. Truuts) Nii olevat veneusulisi Ahja, Rasina ja Vastse-Kuuste valdades vähe järele jäänud, ainult Vastse-Kuuste vallas, Lootvina külas on mõned pered veneusulisi. Kärsa apostliku-õigeusu kogudusel puudub koguduse vähesuse tõttu preester. Jumalateenistusi peetakse väga harva – aastas ainult mõni kord. (Olesk)
- 115 -Vennastekogudusel olnud Ahja, Rasina ja Vastse-Kuuste valdades suur poolehoid. Vanemad inimesed olnud pea kõik vennastekoguduse liikmed või vähemalt vennastekoguduse jumalateenistusest osavõtjad. (Piir, Villak, Rämson, J. Truuts, Punning, Saarva, Saavas, Padar, Mark, Boko, Hintser) Vennastekogudus avaldanud väga hääd moraalset mõju ümbruskonnale, (Madisson, Saarva, Saavas, J. Truuts) vargusi, kuritegusid tulnud vennastekoguduse tegevuse ajal vähe ette. (J. Truuts) Vennastekoguduse liikmed enamikus olnud hääd, otsekohesed ja ausad inimesed, mida nad lubanud, seda nad ka täitnud. Kuna vennastekoguduse liikmeteks olnud paljud rikkamad ümbruskonna taluperemehed, siis vennastekogudus avitanud palju vaeseid inimesi. (Madisson) Vennastekoguduse liikmed polnud usuhullustajad ega hoobelnud oma vagadusega. (J. Truuts) Vennastekogudust pidanud üleval rikkamad taluperemehed ja annetused. (Piir) Vennastekogudused ehitanud omale palvemaju. Lähemas ümbruses asunud vennastekoguduse palvemajad Võnnus, Mehikoormas ja Vastse-Kuuste vallas, “Padarimäel”. Viimasel palvemajal olnud ka orel. See palvemaja põlenud ära.
Kirikuõpetajad esialgu olnud vennastekoguduse vastased, - 116 -vanem Ohren jutlustanud igal pühapäeval kirikus vennastekoguduse vastu, samuti leerilastele teinud vennastekoguduse tegevust maha. (Pukk, Padar, Madisson, Hintser, Parm) Ta öelnud, et ennem mingu mõni tüdruk litsiks, kui ta hakkab vennastekoguduse liikmeks. (Madisson, Parm) Noorem Ohren polnud vennastekoguduse vastane, sest ta näinud, et vennastekoguduse õpetus polnud vastuolus luteriusu õpetusega. Hiljem õpetaja käinud isegi vennastekoguduses jumalateenistust pidamas. Siis poolehoid vennastekogudusele suurenenud veelgi. (K. Truuts, J. Truuts)
Mõisnikkude ja vennastekoguduse vaheline suhtumine olnud hää. Vastse-Kuuste omanik Cossart olnud vennastekoguduse liige. (Rosenberg)
Vennastekoguduse ettelugejateks olnud kohapealsed inimesed, jumalateenistust pidanud nad tasuta. (Piir, Rosenberg, J. Truuts, Kulp) See olnud auks. Kes esimesena tulnud vennastekoguduse palvemajja, see hakkanud ette lugema. Oldud auahne ja püütud teistest ettejõuda. (Kulp) Tähtsamateks kohapealseteks vennaskoguduse tegelasteks ja ettelugejateks olnud Peeter Saavasson ja Vosman Padari külas ning Hendrek Kurg Võnnus. (Saavas)
Igas aastas kord (J. Truuts, Saavas, Padar, Madisson) või kaks (Kulp) käinud vennaskogudust külastamas - 117 -väljaspoolt, Saksamaalt, (J. Truuts, Vardja, Saavas, K. Truuts, J. Madisson) Tartust (G. Klaos, Klaos) üks vennastekoguduse suurem tegelane, keda rahvas hüüdnud isandaks, (J. Truuts, Vardja, Saavas, K. Truuts, G. Klaos, Klaos) ta olnud Zonzerhot. (J. Truuts) Jutlusi pidanud ta eesti keeles, kuid kange saksa murrakuga, ta olnud sakslane. Rahvas kogunud talle rohkelt annetusi, paremat söögikraami, võid ja mune. (J. Truuts, Madisson, Vardja, K. Truuts, G. Klaos, Klaos)
Vennaste koguduse liikmeks võetud vastu alles seitsme aastalise vennaste koguduse jumalateenistusest osavõtmise järele. (Hintser)
Vennastekoguduse palvetunnid olnud kohe pääle luteriusu kirikuteenistust, rahvas läinud viimaselt kohe vennastekoguduse palvetunnile, kus eestlugejad lugenud pühakirja, peetud jutlusi ning lauldud ühiselt kirikulaule. Suurtel pühadel olnud vennaste koguduse jumalateenistus ka enne kirikuteenistust. (J. Truuts, Hintser) Siis käidud esmalt vennastekoguduse palvetunnis. Aastas kord, augusti kuus olnud vennastekoguduse kooripühad, olnud naeste, meeste, leskede, abielurahva, neidude, laste kooripühad. (Piir, J. Truuts, K. Truuts, Saarva, G. Klaos, Klaos, Müürsepp) Kui olnud näiteks leskede kooripüha, siis sellest võinud osa võtta ka mitte lesed, kuid ainult jutlus, laulud jne. olnud leskedele määratud ja sellekohased. (J. Truuts, Klaos, Madisson) Teatakse, et koori pühast võinud osa võtta need, kellele koori püha määratud. (Müürsepp) - 118 -Vennastekogudusel olnud ka öö palvetunnid, särkide vahetamised ja suuandmised. Etteütleja käsu pääle tulnud kõrvalistujat suudelda. (Müürsepp) Vennaskoguduse palvetunnid olnud alati rahvarikkad. (J. Truuts, K. Truuts, L. Truuts, Saavas, Saarva, Villak, L. Kurg, Padar, Ottan, K. Tikk)
Umbes 40-50 aastat tagasi jäänud vennastekoguduse tegevus soiku. (Juksaar, G. Klaos, Saarva, Madisson) Vennastekogudus sattunud pilke alla, ta ei leidnud enam endist pooldamist, sest nüüd suutnud ka kirik rahva usutundeid rahuldada, tulnud eesti otilde;petajad (Vardja, Saava, Saavas) jne. Jäädavalt soikunud vennaste koguduse tegevus umbes paarkümmend aastat tagasi. (Rosenberg)
Vanasti koole polnud. Kirikuõpetaja käinud laste juures taludes sügisel ja kevadel. Sügisel annud õpetüki ülesse ja kevadel käinud õpilase teadmisi kontrollimas. Jutustaja isa oskanud vaevalt lugeda, kirjutamist pole üldse mõistnud. Naised, kuid ka paljud mehed ei tunnud raha ta väärtuse jä- 119 -rele. Isa alles meheeas teinud vahet raha väärtuse järele. Naistest umbes ¾ ei tunnud raha. (J. Truuts)
Kooliõpetajaks saanud, kes vähe lugeda, kirjutada ja laulda oskanud. Kooliõpetajad olnud teadmistelt väga nõrgad. (Müürsepp, Vardja, Saarva) Nii Pedaspääl olnud kooliõpetajaks Zakkarius, kes vaevalt oskanud lugeda ja kirjutada. (Saarva)
Lastele olnud sunduslik kooliskäimine 12-13 aastani. (J. Truuts)
Kool asunud harilikult selle kooliõpetaja talus. (Juksaar, Saarva, Müürsepp, Tikk) Koolitunde kindlaid polnud. Õppetöö hakkanud hommiku valges pääle ja lõppenud videvikuga. Koolipäeva kestel kooliõpetaja teinud ka oma talutööd. Nädalas olnud neli koolipäeva, neljapäeva õhtul vabanenud lapsed. Kaks vaba koolipäeva olnud määratud kooliõpetajatele talutöödeks. Hiljem kestnud õpetöö viis päeva, lapsed vabanenud reede õhtul. Lauluraamat, piiblilugu ja testament olnud kooliraamatuteks. Karistatud lapsi nurka panemisega, juustest rebimisega. Kool töötanud vahetusega. Koolitöö alganud oktoobri keskpaigas. Kolm nädalat töötanud väiksemad õpilased (12 aastalised järjest), siis tulnud vahetus – nooremad võinud nädalaks koju minna, selle aja jooksul õpetatud vanemaid, 15 aastalisi õpila- 120 -si. Algul õpetatud ainult lugema ja veidi rehkendama ja laulma. Usuõpetus olnud kõige tähtsamal kohal. Hiljem rehkendust olnud kaheksa jahu, nimeliste arvudega neli tehet ja nimetute arvudega samuti neli tehet. Murdudega rehkendamist polnud. Tol ajal õpetatud ka veidi maadeteadust. Koole revideerimas käinud aprillist märtsi kuuni kirikuõpetaja ühes köstriga. Õppus kokku kestnud kuus aastat, mille järele mindud pääkooli ehk leeri! Viimane kestnud neli nädalat. (Tikk)
Ühe jutustaja (Saarva) vanaisa isa olnud Kärsna koolikohal, mis olnud midagi koolitaolist. Olnud ka mingisugused vanarahva tunnid.
Rasina vallas esimeseks kooliõpetajaks olnud Juka Hendrek. Ta saanud aastas sada rubla palka. Lapsi olnud koolis saja ümber, 140 last. (Vardja, J. Truuts) Kes õpilastest veidi rohkem õpusest arusaanud määratud kooliõpetaja abiks. Juka Hendrek lasknud vanemaid õpilasi omale orjata, kuna nooremad õppinud tähti. (Müürsepp)
Vastse-Kuuste vallas olnud esist esimeseks kooliõpetajaks - 121 -Ants Kallas. Sievers või Maydell kinkinud koolile ühe “taadri” maa ja kaks sülda puid aastas, et moonakate lapsed saaks hinnata koolis õpetatud. (Rosenberg)
Esimese laulukoori asutaja Ahja vallas olnud Daniel Rämmel. (Puusepp, Suumann, Rämmel) Laulukoor asutatud 1885. aastal, olnud neljahääleline laul. Laulukoorist osavõtt olnud väga elav, laulukooris olnud üle 50-ne liikme, laulukoori sisseastuda soovijaid olnud nii palju, et kõik ei saanud vastuvõtta. Lauluproovidest võetud väga elavalt ja üksmeelselt osa. Laulukoore käinud ümbruses laule ettekandmas, igal pool saanud ettekanded suure poolehoiu osaliseks. Rämmelt võrreldud Virkhausiga. Lauldud Hermanni “Mängu ja laululehest”, hiljem ka muid helitöid. Ühel laulupeol saandu Ahja laulukoor III auhinna. (Rämmel)
Näitemängu alustajaks Võnnu kihelkonnas olnud Hendrek Suumann. (Rämmel, Suumann) Esimene näitemäng (kurbmäng “Mihkel ja Luisa”) mängitud Hendrek Suumanni algatusel Korista külas, Rootsmanni talus 1884. aastal. Näitemäng kantud ette näitelavale, naiste osades esinenud ka mehed, sest naised häbenenud näitemängust osavõtta. - 122 -Kurbmäng avaldanud suurt mõju, naisterahvad nutnud. Puhas sissetulek olnud 56 rubla. Samal aastal mängitud veel Kotzebue “Virrvarri” ning käidud Rasinal külaskäigus mänguga “Mulgi mõistus ja tartlase tarkus”. Nendes näidendites naisosi mänginud samuti mehed, kes olnud kõik juba keskealised. Järgmisel aastal mängitud näidendis “Poissmehed” olnud tegelasteks ka juba naisterahvad. Näidenditega esineti igalpool ümbruskonnas, igalpool olnud suur poolehoid ja hääd sissetulekud millest asutatud Võnnus esimene raamatukogu kogu kihelkonnas ja muretsetud muusikariistad sega mängukoorile. (Suumann)
Hendrek Suumann käinud tihti “Vanemuise” etendustel, kust saanud ka äratust Võnnu kihelkonnas näitemängu alustamiseks. (ibid.) Hiljem asunud Suumann Tartu, Daniel Läte aga, kes olnud samuti agaram tegelane – Vastse-Kuuste pasunakoori ja hiljem umbes sajaraamatulise raamatukogu asutaja, Venemaale ning seltside tegevus soikunud. (Suumann, Rämmel)
Enne eelnimetatud üritusi olnud pea kõik kooliõpetajad lauluarmastajad ja õpetajad. Kuid lauldud ainult kirikulaule ning esinetud nendega suurtel pühadel ka kirikus. Lauluproovidest võetud elavalt - 123 -osa. (J. Truuts, Vardja, Juksaar, Rämmel)
Ärkamisaegsetele üritustele tuntud elavalt kaasa, kuid kohapeal ärkamisaja aktiivseid tegelasi ei võrsunud. Laulupeod mõjutanud ka Võnnu kihelkonnas kultuurilisi ettevõtteid, milledest eespool nimetatud. (Suumann, Rämmel, Saavas, Saarva, Vardja)
Seltsi loetud Ahja vallas vähe. Algul loetud “Pärnu Postimeest”, hiljem “Postimeest” ja Sakalat peaaegu võrdselt. Usklikumad inimesed lugenud “Postimeest”, käremeelsemad ja nooremad Sakalat. “Sakala” hakanud poolehoidu võitma, teda loetud erilise huviga, Sakala võitnud lugejaid juure ja tõuganud Postimehe tahaplaanile. Jakobsonist tuntud vaimustust, ta nimi olnud kõigil suus, (Suumann, Rämmel, Piir, Villak) üks jutustaja (Suumann) pidanud käsitsi kokkuminema ühe Jakobsoni laitjaga. Jakobsoni surm mõjunud väga kurvastavalt.
- 124 -Teatakse ka, et “Sakala” ei löönud läbi. (Kurg, Saarva)
Eriti palju pooldajaid olnud “Olevikul”, loetud ka Valgust ja Virulast. Lugu peetud väga “Tõnissoni kalendrist”. (Suumann)
Leht loetud põhjalikult läbi, harilikult keegi peres lugenud valju ette, loetud sisu arutatud läbi. (Saarva)
Ahja Metskülas loetud lehti elavalt. Ilmunud “Pärnu Postimees”, “Sakala”, “Olevik”, “Virulane”, “Postimees”. “Sakala” võitnud erilist poolehoidu oma käremeelsuse tõttu, tõrjunud teised lehed välja, eriti kadunud poolehoid “Postimehe” vastu. Väga elavalt loetud “Olevikku”. (Kooskora)
Rasina vallas olnud umbes 4-5 lehelugejat. (J. Truuts) Esmalt käinud Jannseni “Postimees”, siis järjekorras “Olevik”, “Valgus”. Üksvahe loetud elavalt Sakalat. Usklikumad inimesed pooldanud “Postimeest”, “Olevikku” ja “Ristirahva Pühapäeva lehte”. Sakalat loetud vähe. Populaarsem leht olnud Postimees. (Madisson, J. Truuts, Vardja, Punning)
Vastse-Kuustes loetud esmalt “Eesti Postimeest”, lühikest aega “Sakalat” ja hiljem “Olevikku”, kuni selle seismajäämiseni, siis jälle “Postimeest”. Usklikud lugenud “Ristirahva Pühapäevalehte”. (Saavas, Padar, Mark, Parm)
Koolides venestusaeg algas väga järsku, mindud otsekohe vene keele pääle üle, tulnud õppida ainult vene keelt. (Saarva) Rasina koolis varastatud üks kooliõpetaja vene keele mitte küllaldase oskamise pärast. (Juksaar, lk. 31)Varemalt olnud küllalt kui kooliõpetaja tunnud venekeele tähti ja mõne venekeelse sõna ja neid teadmisi suutnud ka õpilastele edasi anda. (K. Tikk) Muidu venestusajal polevat märgata olnud erilist survet, valla- ja muud ametnikud jäänud oma kohtadele. Mingit olulist muutust polevat olnud. (Zirk, Vardja, Juksaar, Saarva, Puusepp)
Ahja vallas peetud koosolekuid Ahja vallamaja juures, (Villak, Puusepp, Ottan, Villipson, Saarva) koosolekute protokollijaks olnud vallakirjutaja Puusepp, kuid see hävitanud protokollid. (Puusepp, lk. 14) Koosolekud olnud väga ägedad, naised - 126 -tahtnud tolleaegset vallavanemat Ottanit kotti pista, kuid Ottan ähvardanud naisi mahalasta. (Villipson, Puusepp) Eriti äge olnud koosolek, millel valitud saadikuid “”Bürgermusse koosolekule”, rahvas pidanud käsitsi kokkuminema. (Villak. Saarva) Popside ja maata inimeste eestvedajaks olnud Mihkel Andrson ja preester Gustavson. (Saarva, Villak, Puusepp, Villipson, Ottan, Kurg) Viimane olnud kaunis leplik mees. Mihkel Anderson, Kõnnu küla, Meerimäe talu pops ja käsitööline polnud halb mees, ta olnud hää diplomaat, ta oskanud parteide vahel: maata inimeste ja peremeeste vahel laveerida. Maata inimesed pidanud temast suurt lugu. (Saarva, Puusepp) Muidu olnud Anderson laskavõitu ja auahne. (Saarva) Popsid nõudnud maad, kaheksa tunnilist tööpäeva. Koosolekul lauldud marseljeesi. (Saarva, Puusepp, Villipson) “Bürgermusse koosolekule” saadikuteks valitud lõpuks Mihkel Anderson maatainimeste poolt, Jaan Villipson taluperemeeste poolt ning vallakirjutaja Jaan Puusepp valla tulukassa poolt. (Villipson, Puusepp, Saarva, Villak) Bürgermusses olnud koos 900 saadikut, Tallinna töölised polevat lasknud koosoleku juhatajat valida, meeleolu läinud väga ägedaks, vaatamata praeguse prorektori Koppeli rahustustele. Umbes 200 käremeelsemat saadikut lahkunud ja pidanud ülikooli aulas erikoosoleku. Ahja valla saadikutest - 127 -läinud “aulakoosolekule” M. Anderson ja sundinud ka Puuseppa ligi tulema. (Villipson) Pääle Tartu koosolekuid Anders on tahtnud kokkukutsuda valla täiskogu kolmeks päevaks. Otsustamisele pidanud tulema vallavalitsuse vallandamine ja uue vallavalitsuse valimine ja tööliste nõudmiste kohaselt sisseseadmine, peremeeste kõrvaldamine magasiaitade juurest, vallakassaülevõtminejne. Maavalitsuselt palutud koosolekuks luba, koosolek pidanud olema esimesel jõulupühal ja koosoleku kutsed saadetud laiali. Kuid olnud juba liikumas karistussalgad ja rahvajutu järele oodatud mustasada Kambja poolt.Nii rahvas kartusest eiilmunudmääratud ajal koosolekule ja see jäänud pidamata. Ka maavalitsuselt tulnud hiljem teade, et valla täiskogul polevat õigust eelpool nimetatud küsimusi otsustada. (Puusepp) Teatakse, (Villipson) et Anderson siiski annud seletusi aula koosolekust ja nõudnud kõige radikaalsemat tegutsemist, peremeeste ja pappide kõrvaldamist, nekrutite mitteandmist.
1905. aastal peetud Ahja vallas ka koosolekut Kärsa koolimaja juures, kuhu oli kogunud ümberkaudne rahvas ja Ahja Metsküla elanikud. Maata inimeste eestvedajateks ja käremeelsemateks tegelasteks olnud siin puutööline Jakob Tork ja king- 128 -sepp Siion. Koosolekul lauldud marseljeesi. Tork vangistatud hiljem, kuna ta ütelnud õpetaja Varese kohta midagi halvasti. (Kooskora, Kulp)
Erilisi rahutusi Ahja vallas ei esinenud. Peremehed käinud mõisas protsentide alandamist nõudmas. Kärsa kõrtsi juures käremeelsemad sundinud tagasihoidlikumaid peremehi mõisa ühes minema, nii mõisa kogunud 50-ne taluperemehe ümber. Paljudel olnud sõjariistad kaasas. Viinavabrik pandud seisma, katsutud viinakeldri eest maha lõhkuda, mis aga ebaõnnestunud, lõhutud mõisa piimavankrid ja keeldud mõisatöölistel mõisakarja toitmise. Õhtul tulnud mõisavalitseja rahvaga kokku leppima, protsente lubatud mõisa poolt alandada ja kartuli hinda tõsta. Hiljem tulnud kreisi politsei asja uurima, kuid siis olnud juba rahvas laiali valgunud ja rüüstamises süüdlased jäänud tabamata. (Kulp, Villipson, Kooskora)
Kuuldused karistussalkadest ja mustasajast kainestanud rahva. (Kooskora, Puusepp, Villak) Mustasada oodatud Kambja poolt ja temaga olnud seotud igasugused õudsed jutud: mustsada tapvat ja rüüstavat, ridvade otsas kandvat nad inimeste päid ja sõjariistadeks olevat nendel vi- 129 -bupüssid. Rahvas peitnud varanduse, saadetud maakuulajaid mustasaja tulekut varitsema ja siis rahvale selle tulekut teadustama. (Villipson, Ottan, Puusepp, Villak, Kulp, Kooskora) Andersson seletanud, et “Uudiste” toimetajale Peeter Spergile saadetud Rootsist sõjariistu. (Puusepp) Vald volitanud Puusepa ja Andersoni neljasada püssi muretsema, kuid see polevat nendel õnnestunud. Igaks juhuks hoitud siiski sõjariistu, nii palju kui neid olnud, käepärast. (Villak, Villipson)
Liikunud jutud, et karistussalgad tulevad ka Ahja valda, Ahja mõisa olevat määratud 20 graguuni, samapalju draguune ka Rasina mõisa. (Puusepp) Karistussalga kartusel vallakirjutaja Puusepp ja neli peremeest saatnud telegrammi, mille koostanud Tartus advokat Rüütli, sõja- ja siseministritele. Telegrammis palutud ministreid karistussalke Ahja valda mitte saata, sest sõjakohus tapvat igas vallasinimesi. Ahjavallasaga olevatkõik rahulik jainimesed olevat riigile ning valitsusele truud. Ministritelt mingit vastust polevat tulnud, kuid karistussalgad jäänud Ahja valda tulemata. (Puusepp, Villipson) Anderson saanud siiski viis hoopi ja vallakirjutaja Puusepa varandust tahtnud valitsus konfiskeerida. (Villipson) Õpetaja Vaus ootanud - 130 -karistussalku, tal olnud koostatud pikk isikute nimekirik, kes oleksid tulud maha lasta. (Suumann)
Rasina vallas peetud samuti koosolekuid Rasina koolimajas. Pääle palvetundide jäänud rahvas koosolekule. Ägedamad tegelased olnud siin Aadam Muuga ja Johannes Mollo. Muuga seletanud koosolekul, et nüüd olevat võim rahva käes. Rahulolematud tahtnud maad, maatainimesed püstitanud mõisa põllule märgid, kust keegi lootnud omale maad saada. Maata inimesed olnud üldse kõige ägedamad, kuid rahutusi polevat Rasina vallas olnud. Saadikute saatmisest Bürgermusse koosolekule jutustajad ei mäleta. Karistussalgad Rasinale ei puutunud, nad peatunud Moostes. (J. Truuts, K. Truuts, Vardja, Juksaar, J. Madisson) Koosolekute asjus olnud küll järeluurimine ning Muuga olnud peidus, kuid karistusi kellegile ei määratud. (Juksaar) Rahvas kartnud mustasoja tulekut, kes pidanud riisuma ja tapma. Korraldatud vastuhakkamist, mille juhtimine antud vanade sõdurite kätte, peidetud vara, magatud rahutult, kuid kõik möödunud väga rahulikult. (Boko, Juksaar, J. Madisson, Vardja, Siilaberg, Punning)
- 131 -Vastse-Kuuste vallas peetud kaks, kolm koosolekut 1905. aasta sündmuste puhul. Koosolekuid peetud Leevi ja Lootvina külades. Eestvedajateks olnud kaks võerast meest. (Parm) Kohalikeks energilisteks tegelasteks olnud Jaan Piho ja August Kusma. (Parm, Saavas, Olesk, Mark)
“Bürgermusse” koosolekule valitud taluperemeeste poolt Soe talu peremees Joosep Saavas. Põllumeeste Seltsi poolt Juhan Olesk ja popside poolt Jaan Kiho. Pääle Bürgermusse koosolekut Sillaotsa Ostro (Alma Ostrov) heitnud saadikutele ette, et miks nad “Bürgermusse” koosolekule jäänud, aga mitte aula koosolekule ei läinud. (Saavas) Liikunud jutud mustasoja tulekust. (Hintser, Parm, Saavas, Olesk, Mark, Rosenberg) Lootvina koolimajja kutsutud koosolek kokku, ilmunud 150 inimese ümber. Vallakirjutajat sunnitud koosolekut protokollima, kuid vallakirjutaja Pukk polevat julgenud. Siis kirjutanud protokolli vallakirjutaja abi Oskar Tikk. Hiljem sattunud protokoll “Uudiste” toimetaja doktor Peeter Speegi kätte, kuhu ta ka jäänud. Harutatud julgeoleku küsimust, mustasoja ilmumise puhul signaliseerimisest ja sõjariistade muretsemisest. Jaan Piho ja August - 132 -Kusma eestvõttel muutunud koosolek kaunis revolutsiooniliseks. Kusma hüppanud kooli kateedrisse ning alustanud marseljeesi laulmist, millega rahvas ühinenud. Protokollile kirjutanud alla Jaan Piho. (Tikk) Mingisuguseid tegelikke samme Vastse-Kuuste vallas ei astutud, pääle revolutsioonilise meeleolu koosolekul möödus 1905. aasta siin rahulikult. (Saavas, Parm, Tikk, Rosenberg)
Mõisnikud aga olnud suures ärevuses. Kiidjärve mõisa valitseja kutsunud taluperemehi oma poole. Jutustaja läinud ka. Valitseja pakkunud ohtralt õlut ja viina. Joodud juba pikemat aega, kui seltskonda tulnud ka mõisaomaniku väimees, kes alustanud juttu mõisate põletamisest, rääkinud, et Vana-Kuuste vallas olevat põletatud. Ta püüdnud peremehi oma poole võita, seletades, et kui mustsada on rüüstaja siis hakkavad nad ühiselt mustasajale vasta, mõisas olevat selleks 15 püssi. Lepitud veel kokku, et valitsusvägedele vastu ei hakata. (Rosenberg)
Võnnus peetud koosolekut kiriku juures. Koosolekul - 133 -kõnelenud Hellat ja paljud teised. Kõned olnud mõisnikkude vastalised. Kirikuõpetaja seletanud koosolekul, et teda tahetud riisuda, kuid rahvas rääkinud, et õpetaja olevat riisumise ise korraldanud. Samuti üldiselt räägitud, et põletamised on mõisnikkude eneste poolt korraldatud talupoegadele halva varju heitmiseks. (Rihm)
Võnnus rahvas rüüstanud viinakaupluse ja röövinud kassa. (ibid.)
Ahja vallas olnud väga terav vahekord peremeeste ja maatainimeste vahel. Viimaste eestvedajateks olnud Mihkel Andersen ja preester Timotheus Roi. Peetud õige sagedasti koosolekuid ning esineti teravate nõudmistega peremeeste vastu. Popsid - 134 -olnud kõik ühel nõul. Nõudnud maad. Mihkel Anderson seletanud, et mõisnikud on kadunud, aeg oleks kaduda ka hallparunitel. Asi kujunes verevalamiseni. Enne okupatsiooni Anderson jaganud popsidele sõjariistu peremeeste vastu võitlemiseks. Peremehed varjanud end. Üht jutustajat (Villak) käinud kell kolm hommikul otsimas 16 sõjariistus meest. Ilaste küla, Mikkeli talu peremees tapetud teel, kuna ta olnud äge maatainimeste vastane. Käidud mõisa üle võtmas, hiljem, okupatsiooni ajal Joosep Tenno ja Gotlieb Padar saanud sellepärast Ahja mõisa tallis saksa sõdurite käest vitsadega peksa. Suuremad tegelased Mihkel Anderson ja Timotheus Roi põgenenud Venemaale. (Puusepp, Ottan, Villak, Villipson, Piir, Klaos, Saarva, Kooskora)
Rasina vallas olnud vahekord popside ja taluperemeeste vahel samuti terav. Peetud rohkelt koosolekuid, mis siiski tegelikkuseni polevat viinud. (Juksaar, Vardja, Punning, Zirk) Okupatsiooni ajal tulnud mõnedel käredameelsuse pärast kannatada. (v. lk. 137)
Vastse-Kuuste eestvedajateks olnud keegi ohvitser Hans Org, pops Veermann, vallakirjutaja Runthal. Nad ajanud rahvast rohketele koosolekutele, kuigi rahvas ihkanud rahu. Koos- 135 -olekutel lauldud revolutsioonilisi laule ning räägitud maajagamisest, töörahva võimu suurendamisest. Maata inimesed võtnud riigi- ja talumetsa üle. Vallavalitsus käinud käest kätte, kord olnud ta popside käes, kord peremeeste võimuses. Peremeestel olnud vallavanemaks Mark, maata inimestel Veermann. Täidesaatva komitee esimeheks olnud Org. Kord istunud ka töörahva tribunaal koos, mõistetud kohut Mark'i üle, kuna see ei usaldanud Orgi Tartu vallaraha järele saata. Kuid õhtuks olnud juba Mark vabastatud ning Org vangistatud. Peremehed olnud leplikud ja Org jäänud karistamata. (Parm, Padar, Saavas, Mark, Olesk, Rosenberg, Rihm)
Okupatsiooni aeg möödus üldiselt rahulikult, sõduritega saadud hästi läbi. Ainult alalised rekvireerimised läinud koormavaks. Kõige üle valitsenud norm, kuid seda olnud raske täita. (Klaos, G. Klaos, Piir, Villak, Kurg, Kulp, Vardja, Punning, J. Madisson, Saarva, Parm, Padar, Mark, Olesk, Rosenberg) - 136 -Keskmise talu karja pealt võetud kuus naela võid nädalaks, (G. Klaos) rukkit võetud “taadrimaa” päält 10 puuda. (Saavas) Veskile minekust tulnud teatada, omale jahvatud vilja vorm määratud kindlaks. Teel seisnud saksa sõdurite patrullid, kes valvanud, et keegi midagi linna ei vii. Normitasumisest püütud kõrvale hoida, ostetud sõdurid ära ja vilja, loomade jne. üleskirjutamisel antud ülesse kõigist niivähe, kui võimalik. Rekvereerimiste eest tasutud, kuigi õige vähe. (Rosenberg, Saarva, G. Klaos, Saavas, Vardja) Vastuhakkamise puhul võetud loomi ära. (Rosenberg, Mark, Padar, Olesk, Parm) Alaküla Indi talus tõrgutud normi teenimisest, karistuseks viinud sakslased pulli. (Mark) Kiidjärve mõisnik Maydell olnud kange rekvereerima, kes temaga läbi ei saanud, see kannatanud palju. (Rosenberg, Padar, Mark, Saavas, Parm) Nii Kiidjärvel, Ainjärve talust sakslased viinud Maydelli käsul 160 puuda vilja ja hobuse. (Mark) Käremeelsematel peremeestel Jaan Torgil, Tarraskil ja Oskar Roilandil tühjendanud sakslased aida. (Rosenberg) Enne lahkumist muutunud okupatsiooni vägede nõudmised ikka suuremaks, võetud, mis võtta saanud – paremaid hobuseid, loomi, sigu. Nüüd tihti üldse enam rekvereeritud vara eest tasu ei antud. (G. Klaos, Saarva, Villak, Vardja, Parm, Mark, Juksaar, Olesk, Saavas, Rosenberg)
- 137 - Okupatsiooni ajal kannatanud need, kes kuidagi mõisnikkude viha alla sattunud. (Mark, Rosenberg, Villak, Saavas, Parm, Padar) Nii pekstud Ahja vallas Tennot ja Padarit mõisa ülevõtmise kavatsuse pärast. (Villak. Piir, Villipson) Rasina vallas lasti maha Eduard Kilk ja Aksel Tätte. Viimane olnud täiesti süüta. (Juksaar)
Okupatsiooni väed võtnud ka küladest allkirju, et okupatsiooni vägesid on tulnud talupoegade palvete pääle ja et nende viibimist külades soovitakse. (Mark, Parm)
Okupatsiooni vägedega lahkunud ka mõisnikud. (Mark, Padar, Olesk)
vald – v.
asundus – as.
küla – k.
talu – t.
Põline valla elanik – P.
sündinud – s.
1. Boko, Ann s. 1852. a. Rasina v. Rasina as. P.
2. Goldberg, Peeter s. 1867. a. Vastse-Kuuste v. Lüke k. Tikuta t. P.
3. Hendrekson, Daniel s. 1883. a. Rasina v. Viisli k. Kooskora t. P.
4. Hendrekson, Juuli s. 1870. a. “ “ “ “
5. Hintser, Mai 92 a. vana, Vastse-Kuuste v., Järve k., Metsakonsa t. P.
6. Joonasson, Viido s. 1860. a. 1861. a. Rasina v. Terepinurga k. Kitse t.
7. Juksaar, Juhan s. 1871. a. Rasina v. Rasina k. Juka t. P.
8. Klaos, Gustav s. 1861. a. Ahja v. Lääniste k. Plaksi t. P.
9. Klaos, Johann - Klaos s. 1845. a. Ahja v. Lääniste k. Piiri t. P.
10. Klimberg, Hendrek s. 1870. a. Rändav kaupmees
11. Kooskora, Jaan s. 1873. a. Ahja Metsküla, Ala Issaku t. P.
- 139 -12. Kurg, Hendrek, 85 a. vana. Ahja v. Akste k. Miku t. P.
13. Kurg, Liisa 72 a. vana “ “ “
14. Kulp, Taavet s. 1876. a. Ahja v. Kärsa k. Vatsa t. P.
15. Madisson, Jaan s. 1867. a. Rasina v. Kastmekoja k. Tartu t. P.
16. Madisson, Peep – Madisson s. 1847. a. Rasina v. Kastmekoja k. Leuka t. P.
17. Müürsepp, Otto s. 1866. a. Rasina v. Paagna k. Paagna t. P.
18. Olesk, Jaan s. 1850. a. Vastse-Kuuste v. Alaküla k. P.
19. Ottan, Rihard s. 1880. a. 1900 a. Ahja v. Valgesoo k.
20. Padar, Jaan s. 1852. a. Vastse-Kuuste v. Lootvina k. P.
21. Parm, Daniel s. 1878. a. Vastse-Kuuste v., Padari k. P.
22. Piir, Daniel s. 1882. a. Ahja v. Kõnnu k. Piiri t. P.
23. Pukk, Samuel s. 1857. a. Vastse-Kuuste v. Lootvina k. Sepa t. P.
24. Podekat, Mihkel s. 1881, 1907. a. Vastse-Kuuste v. vallakirjutaja
25. Puusepp, Jaan s. 1864. a. 1890. a. vallakirjutaja Ahja v.
26. Punning, Jaan s. 1864. a. Rasina v. Matssaare k. Lati t. P.
27. Rämmel, Daniel s. 1865. a. Ahja v. Vanamõisa k. Kõlbuliku t. P.
28. Rämson, Jaan s. 1872. a. Rasina v. 1891. a. Metsavaht
29. Rihm, Peeter s. 1864. a. Vastse-Kuuste v. Järve k. P.
30. Rosenberg, Peeter s. 1869. a. Vastse-Kuuste v. Koorvere k. Tsia t. P.
- 140 -31. Saag, Peeter 75 a. vana Ahja v. Valgesoo k. Soovere popsikoht P.
32. Saavas, Joosep s. 1863. a. Krimmis. 1866. a. Vastse-Kuuste v. Leevi k. Soe t.
33. Saava, Jaan s. 1874. a. Ahja v. Ibaste k. Rooma t. P.
34. Siilaberg, Paul s. 1891. a. 1900. a. Rasina v. kooliõpetaja
35. Suumann, Hendreks 1860. a. Ahja v. Vanamõisa a. Mäetaguse k. 1900-1905. a. elanud Volga ääres
36. Tikk, Kusta s. 1861. a. Ahja v. Viisli k. P.
37. Tikk, Kusta – Tikk s. 1883. a. Vastse-Kuuste v. Visse k. Metsa t. P.
38. Truuts, Jaan s. 1858. a. Rasina v. Sikanurmiku k. Sika t.
39. Truuts, Kusta s. 1854. a. Rasina v. Rabatiku k. Härma t.
40. Truuts, Liisa – Truuts 1867. a. “ “ “
41. Vardja, Jaan s. 1865. a. Rasina v. Ülejõe k. Sika t. P.
42. Villak, Peeter s. 1850. a. Ahja v. Kõnnu k. Palandu t. P.
43. Villipson, Jaan s. 1858. a. Ahja v. Valgesoo k. Puiga t. P.
44. Zirk, Daniel s. 1873. a. Rasina v. Rasina k. Teppo t. P.
45. Mark, Juhan s. 1879. a. Vastse-Kuuste v. Lootvina k. Marga t. P.