3. juulil sõitsin kodust Viljandimaalt Võrumaale Vastseliina kihelkonda. 4. juulil jõudsin Lepasaare jaama.
4. juulil olin Kõrve ja Hinnualu külades.
5. ja 6. juulil olin Vastseliina kiriku juures, vaadates siinse kiriku kroonikat ja vallaarhiivi.
7. juulil Vastseliina kihelkonna koolimaja juures ja Vastseliina mõisas.
8. juulil Plussa, Lauri, Rebase külades, kuni õhtuks jõudsin Härmanni külla, kuhu öömajale jäin.
9. juuli. Pikem reis, vaatamata suurele kuumusele ja künklisele teele. Käisin Mauri, Raudmäe, Heinasoo, Saika külades – olin rahul reisuga.
10. juulil Tsäpis ja Vitka külas.
11. juulil Misso vallamaja juures ja Siksälaskukke pool, kus viibisin pea terve päeva, kuid taat oleks mulle veel mitu päeva järgemööda kõnelnud oma vägitegudest.
12. juulil Kimmalase ja Suuresoo külades.
13. juulil Põdrametsa külas.
14. juulil lähen Missost otse kohe Luhamaale, mis umbes 12–13 km kaugel. Raske on setude juures öömaja leida, kuna igal pool valitseb mustus. Viimaks läks korda koolimajas öömaja leida, ehkki ühtki õpetajat polnud kohal.
14. juulil käisin Mässi, Leimanni ja Korla külades. Raske on setuga juttu ajada, kes väga umbusklik iga võõra vastu. Ainult üks taat oli valmis kõik jutustama, kui kõnelesin, et olin kooliõpetaja: lapsed küsivad ikka, kuidas elati vanasti, ei tea ju muidu neile midagi jutustada. Sel teel oli siin kõige kergem sihile jõuda.
16. juulil jõudsin tagasi Tsäpsi koolimaja juure, käies läbi tee ääres olevad setu külad.
17. juuli. Tööd oli kergem teha, kuna kutsusin omale abiks setu Simon Aasa, kellele seletasin asja, viimane oli asjast huvitatud. Imestasin aina, kui ilmusime kuhugi külla, kuidas nüüd kõneldi. Käisin sel päeval Napi, Tiilikese külades.
18. juulil. Viibisin Vahipoolse talus, käies Tika külas.
19. juuli. Pidin reisu tagasi tegema Mauri külla, kuna seal väga jutukas memm pidi olema, keda eelmisel korral kodus ei leidnud. Palju jutustati, kuid vähe sain endale. Käies läbi veel paar popsikohta, tulin õhtuks tagasi Härmanni külla.
20. juulil olin Veriora külas, kus leidsin omale hea jutustaja Peeter Kukke näol. Siit läksin edasi Jüstre koolimaja juurde.
21. juulil jõudsin läbi Parri, Puža külade õhtuks Puspuri külla, kuhu jäin öömajale. Siin olles kuulsin, et suurele Munamäele ainult 13 km. Otsustasin tingimata ka seal ära käia.
22. juulil algasin reisu Munamäele, raske oli see teekond üle mägede suure palavuse tõttu. Viimaks jõudsin Munamäele, kust teist külge pidi läksin tagasi Vastseliina kihelkonda, kuna ma ta piiridest väljas olin.
23. juulil olin Kapera koolimaja juures, kus käisin läbi lähedal olevad Kaadi ja Kutsa külad.
24. juulil käisin Paluveeri ja Hääri juures, kes mõlemad head jutustajad olid.
25. ja 26. juulil viibisin Vastseliina endises kihelkonnakoolimajas kooliõpetaja härra Undritza juures, kellel nii palju jutustada oli, kuna ta ka 1887. aastast saadik kihelkonna kooliõpetaja Vastseliinas oli.
27. juuli. Täna käisin Pallakse ja Kago külades, kuid pea tühja kätega jõudsin Kaperasse.
28. juulil tegin reisu tagasi Vastseliina mõisa ja siit edasi Meeksi külla, kuid vähe oli tulu sest pikast reisust.
29. juuli hommiku käisin Möldre külas, kuid vähe jutustati mulle, kuna aga suuremad jutustajad olid mõlemad kodust ära. Õhtuks läksin aga jaama, et tagasi koju sõita, viies paremad mälestused kaasa Vastseliinas osaks saanud lahkest vastuvõtust.
Kirikumäe järve ääres on rootsi ajal asunud puukirik, mille vundament ennemal aegul alles olnud. Kirikukellad olevat praegu Kirikumäe järves, millest selge ilmaga kostab kirikukella hääl. (Jakob Erik)
Kirikumäe järve ääres järvesaare pervel asus vanasti kirik, mille kellad praegu Mustjärves, kust tihti kellahäält kuulda. (Jaan Kukk)
Tabina külas Loosi vallas asunud rootsiaegne puust kabel, mille vundament praegu veel alles olevat. (Andrei Fluss)
Siksälä talu maal on olnud rootsiaegne puust kirik, vundament olevat praegu veel alles, sellest olnud näha, et kirikul kolm ust olnud. (Praegu vaadates paistab seal olevat midagi vundamendi taolist.) 10 sammu kirikust eemal on olnud kivikelder, mis vist matusepaigaks tarvitatud. Vana peremees Jaan Kukk kaevanud seal ja leidnud sõrmuse ja preesi. Paari-kolme aasta eest tulnud sealt kirstuhing välja. Kooljaluid on praegugi veel sealt leida.
Vastseliina mõisas olnud ennevanasti puust kirik, mille ehitanud jutustaja esivanemad, ostes sel ajal ka esimese piibli. (Andrei Fluss)
Enne suuri sõdasid oli olnud Kirikumäel kirik, mille ahervarred veel ennemalt näha olnud, kuna kellad aga asuvad Kirikumäe järves, kust kostab nende helin selge ilmaga. (Liisu Jõgi)
Kudepis oli olnud poolakirik, mille keldrites oli varjul hoitud sõjariistu – tammiseid suurtükke ja püsse. Vanemees, kes üles andis, et seal sõjariistu hoiti, oli terve eluaja saanud armuleiba. (Feodor Kuuste)
Saaluse küla Hindvala veskitalu ligidal oja ääres on kõrgem koht, mida rahvas kalmeks nimetab.
Èerebi küla ääres on ümmargune kalm, millel igivanad puud.
Kure-Pulli küla ligidal mäeseljandikul, mis ulatub niidule, asub kalm, mis kividega kaetud.
Hino järve ääres kõrgel kaldapervel asuvad rootsiaegsed kääpad.
Piusa jõe kaldal leidub õige palju kääpaid, samuti leidub järvede ääres kõrgemail kohtil.
Kasuka küla kohal olevat Kalmetimäe kalm põlluks tehtud, kust veel nüüdki surnuluid välja tulevat.
Tiilikese küla juures on vana matusekoht, kust tihti leitud surnute luid ja asju.
Kiviküla juures niit, kust terve rida matusekohti.
Iistres on matusekoht – rootsiaegne Kääpa palu.
Siksälä talu maal on palju kääpaid.
Meeksi mõisa ligidal Piusa jõe kaldal asub Pühakivimägi. Jõgi uhtuvat surnuluid välja.
Kaaga küla Madi talu viljapuuaias asunud ohvrikivi, mis nüüd lõhutud.
Kamara külas on olnud ohverdamisekoht – ohvrikivi, mis nüüd lõhutud. Ristimägi.
Meeksi mõisa juures leidub ohvrikivi, mis nüüd lõhutud. Kivi oli kõigepealt Vastseliina karjalauda ehitamise aegu ära lõhutud ja seina sisse müüritud, selle järele aga surnud kõik loomad ära, milletõttu siis sealt välja lõhutud. Kivil arvatakse praegu veel imettegev võim olevat, mille juurde tullakse kaugelt abi saama jaanipäeva aegu, kui setud seal jaanituld teevad. Haige kohaga tuleb vastu kivi puudutada. (Simon Aasa)
Vanasti läks suur sõjatee Palikolka kaudu Marienburgi, kui Varssavi linna ära võeti, siis mindi seda teed mööda. (Andrei Fluss)
Poola sõjatee käinud Sõmeritsa kaudu Poolamaale, mis oli ehitatud ilma valitsuse loata sel ajal, kui poola mäss oli. (Feodor Kuuste)
Jutustaja isa oli Missonurmel olnud poola sõjateed ehitamas, mis Poolast Eestimaale tulnud, mille tegemise eest oli mõisast vilja antud – praegu on see tee kadnunud. (Jaan Kukk)
Kooljanurk-Rootsukolk asunud suures soos, kuhu rahvas ikka sõjaajal peitu pugenud. Jutustaja kuulnud ühelt vanainimeselt, et 4 sõda jooksnud läbi, aga Kooljanurgast pole inimesi üles leitud. (Daniel Tirrol)
Vastseliina kihelkonnakoolimaja juures olevat vana lahinguplats.
Tiilikese külas on vana lahinguplats, kust on leitud paar püssi. (Samuel Lemmik)
Èerebi küla juures on vanasti suur “sõda” olnud.
Kivistik, mis asub Siksälä talu maas endise rootsiaegse kiriku ligidal, arvab jutustaja papimaja olevat olnud. Vundamendi sarnane, kuid telliskive pole leidnud. (Jaan Kukk)
Vanasti ei olevat teid üldse Misso kaudu Pihkva poole viinud, vaid kõik näitavad viinud teise külge. Üks tee läinud praeguse Siksälä talu ligidal oleva riigivesiveski kaudu Sõmeritsa poole, selle tee ääres olnud Mahlasaare kõrts, millest praegu ahervare veel järgi jäänud. (Jaan Kukk)
Maksamäel elanud peremees, kes nõnda rikas olnud, et sõiratse ratastega kirikus käinud. (Jaan Kukk)
Röövlimägi Misso vallas. Mäel kasvanud suur mets, milles elanud röövlid: et tee mäest mööda viinud, siis riisunud ja tapnud röövlid palju inimesi ära. (Jaan Kukk)
Jürikääbas. Eestlasi oli põgenenud setu külla, mis “voolad” olnud. Üks Jüri-nimeline mees elanud siin, kui ta ära surnud, siis maetud ta sinna maha, millepärast seda kohta siis Jürikääpaks nimetatakse. (Samuel Lemmik)
Matsimägi. Sel ajal, kui Eestimaal teoorjus oli olnud, siis põgenenud teomehi Tiilikese külla, mis “voola” olnud. Matsimäel elanud Matsi-nimeline mees, keda kupjad küll taga ajamas käinud, kuid üles pole leidnud. (Feodor Kuuste)
Vastseliina kiriku arhiiv on praegu peaaegu täiesti hävinenud. 1905. a oli õpetaja maja maha põlenud. Peale seda olnud kiriku ümbrus tervelt ülekülvatud paberitega. Selleaegne õpetaja Maks ei ole tundnud mingit huvi nende paberite vastu ega pole hoolitsenud, et paberid kokku oleks korjatud. Eesti Vabadussõja ajal on arhiiv pea jälle täielikult hävitatud. Üks tuba olnud tervelt pabereid täis. Sorides üksikuid vanu pabereid puutus kätte 1910. a arhiivis leiduvate raamatute nimekiri.
6. alte Personalbuches nebst Register.
1. Deutsches Personalbuch.
7. Neue Personalbuches nebst Register. /Gr. Regal./
1. Communicaten – Register. /Gr. Regal./
Taufcladden von 1879–1909. /Gr. Regal./
Verslorbenincladdin von 1879–1909. /Gr. Regal./
Proclamandincladdin von 1879–1909. /Gr. Regal./
Missiv von 1899–1905 und von 1906–1909. /Gr. Regal./
4. Revalisteinische Agenden. /kl. Regal./
1. Dorptestnische Agende u. 1. musikalische Beilage. /kl. Regal./
1. Liturgische Handbuch. /kl. Regal./
3. Deutche Agende u. 1 musikalische Beilage. /kl. Regal./
Taufregister von 1834–1908. /I Schrank./
Aufgebotene und Getraute von 1834–1908 /I Schrank./
Getraute von 1834–1908 /I Schrank./
Verstorbene von 1834–1908 /I Schrank./
Register des deutschen Gemeinde /I Schrank./
Confermierte von 1834–1860 u. von 1905–1909 /I Schrank./
Guittungsbüchlein für Erbplätze /I Schrank./
Parschialscheine von 1878–1909 /I Schrank./
Rekrutenlisten von 1907–1910 /I Schrank./
1 Convolut mit Papieren über Schulsachen /I Schrank./
1 Convolut mit Papieren aus den Ober-Kirchen Vorsteher Amt. /I Schrank./
Convertiten-Liste von 1905–1909 /I Schrank./
Diverse Blanquetts u. Formulare /I Schrank./
15 Schulbücher /II Schrank./
Kirchen und Kirchspielskonventsprotokolle /II Schrank./
Proclamationsnotizen von 1905 /II Schrank./
Notizen für Verstorbene /II Schrank./
Specelle Karte des Hofs und Bauerlandes des Bastorats /Zum Jahr 1847/ Neuhausen /II Schrank./
Karte des Pastorats Neuhausen von 1874 /II Schrank./
Plan des Neuhausenschen Kirchhofs /II Schrank./
Feldkarte des Pastorats Neuhausen von 1864 /II Schrank./
Praegu arhiivis leiduvad tavalised kirikuraamatud. Kaduma on läinud visitatsiooniprotokollid ja muud kirikukonvendi protokollid.
6 Alte Personalbuches 1826–1903
1 Deutsches Personalbuch
6 kogudusenimikirja 1903 – tänini
33 raamatut:
sündimised 1834 – tänini
suremised 1834 – tänini
leeritud 1834 – tänini
laulatud 1834 – tänini
2 Armulauaraamatut 1903 – tänini
Kirikukassaraamat 1842–1916
Kiriku peakassaraamat 1913–1925
Armulaua kassa 1891–1922
Privaatkassa 1874–1911
Visitatsiooniprotokoll 1776, 1766
Visitatsiooniprotokoll 1692
Kirikukroonika
Kirikukroonika alguses leidub õpetajate nimekiri:
1. Christan Henrici 1626–1633
2. Kaspar Lessius 1633–1635
3. Christian Vassermann 1641
4. Nicolaus Russans 1643–1668
5. Johann Berg 1669–1670
6. Johann Freudethal 1675–1690
7. Johann Heinrich Thiele 1690–1702
8. Johannes Niclorinus Bovetius 1702–1703
9. Johann Svenske 1704–1715
10. Michael Cavonius 1715–1725
11. Erich Zimmermann 1725–1726
12. Michal Eobald Neoknapp 1726–1755
13. Otto Wilhelm Eherhard 1755–1769
14. Theophil Schmidt 1769–1781
15. Georg Gottfried Marburg 1782–1811
16. Johann Gottried Heller 1812–1814
17. Karl Gottfried Masing 1814–1859
18. Gustav Aleksander Hermann Masing 1860–1901
19. Harald Robert Gustav Hornberg 1901–1909
20. Eugen Wilhelm Mahr 1910–1918
21. Johannes Nathan Aunwerdt 1920–1927
Kiriku visitatsiooniprotokollid
26.–27. sept. 1854 protokollid
6.–9. juuli 1863 protokollid
1766
Vastseliina vallaarhiiv on Vabadussõja ajal peaaegu täiesti hävitatud. Tervena leiduvad enamvähem kogukonnakohtu protokollid. Praegu on arhiivis ainult Eestiaegne kirjavahetus. Hiljem kuulsin, et vallamaja pööningul leiduvat läbisegi paisatuna üht kui teist. Praegu asub arhiiv eraldatud ruumis.
Vastseliina kogukonnakohtu protokolliraamat 1886–1887.
Vastseliina kohtu protokolliraamat 1884–1886
Leppingu ehk kaubateggemiste protokolliraamat 1875–1888
Kohtu protokolliraamat 1840–1899
Vastseliina kogukonnakohtu protokolliraamat 1887–1889
Vastseliina kogukonnakohtu protokolliraamat 1882–1884
Vastseliina kogukonnakohtu protokolliraamat 1881–1882
Vastseliina kogukonna protokolliraamat 1881–1886
Vastslaste protokolliraamat Vastseliina kogukonnakohtus 1886–1891
Misso valla arhiiv
Misso valla arhiiv on samuti Vabadussõja ajal täiesti hävitatud. Kuna sõdurid vallamajas korteris olnud, nii omad kui punased, on arhiivist vaid järgi jäänud paar kogukonnakohtu protokolliraamatut, muidu arhiivis eestiaegne materjal. Arhiivi tarvis puudub eraldi tuba.
Testamendid 1897–1907
Rendilepingud 1908–1921
Kogukonnakohtu protokollid 1888–1890
Misso valla protokolliraamat 1844–1871
Plussa külla on esimesed inimesed umbes 250 a eest Saksamaalt tulnud ja siia elama asunud, siis pole veel ümbruses olnud kuulda “ei peni haukumist ega kikka kiremist”. Esimeste asunike nimi oli olnud Fluss, mille järgi siis küla oma nime saanud. Praegu elavat seal 9. põlvkond Flusside mäletamise järgi. (Andrei Fluss)
Vaska küla elanikud on Venemaalt tulnud, esimese elaniku nimi oli olnud Vaska, mille järgi siis tervet küla oli Vaska külaks nimetatud. (Andrei Fluss)
Rebase küla on jutustaja arvamise järgi asutatud umbes 150 a eest. Jutustaja sugulased olnud esimesed elanikud. Ümbruses olnud suured metsad. (Liisu Rappel)
Hääsmanni külla on esimesed elanikud, jutustaja arvamise järgi 6 põlve tagasi, tulnud Viljandimaalt, harides omale maad suurtest metsadest. (Liisu Rappel)
Raudme küla oli tekkinud sellest, et külakarjamaale olid asunud elama kaks venda, kes siis omale uut põldu olid harinud. (Mari Trumm)
Puusepa külas olnud Vaevoda talu kõige vanem, elanikud tulnud Venemaalt. (Jakob Erik)
Mässi küla on tekkinud jutustaja aegu, kuna põldu oli tehtud sõõrdu abil. (Ignas)
Tiilikese küla on Luhamaal kõige vanem küla, elanikke olnud alguses ainult kolm perekonda, kõik olid tulnud Eestimaalt. Aegmööda oli maad juurde haritud, nõnda et Mässi, Napi, Leimanni, Pruntuva on Tiilikese külast tekkinud. (Ignas)
Tiilikese küla on kõige vanem küla. Napi, Mässi ja Leimanni on Tiilikesest sugenenud. Tiilikese küla ümbruses kasvanud vanasti suured metsad, kus palju põtru elanud. (Mihkel Tulus)
Tiilikese küla on Luhamaal kõige vanem küla. Kaks perekonda inimesi oli siia tulnud vanal aegul elama Eestimaalt, ehitades metsa omale elumajad ja kütise abil tehtud põldu. Venemaalt asunud siia elama ka üks vene poiss. Mässi, Leimanni, Pruntuva külad on Tiilikese külast tekkinud. (Ann Kera)
Vitka küla oli varemal aegul 200 a tagasi umbes juudiküla. Vitka nimelise juudi järgi oli tervet küla kutsutud Vitka külaks. Juut olnud vabamees ja rikas, endal olnud isegi oma viinakojad. Oma poega koolitanud juut tublisti, poiss olnud virk õppima ja võtnud omale sihiks kodumaad vabastada orjusest, kuid mõisnikud olid ta Pihkvas ära kihvtitanud. Hiljem olid isa käest ka “vabadusekirjad” oma kätte petnud, lubades neid paremini hoida. Nõnda jäänud siis viimaks ka Vitka küla orjusesse. (Mihkel Uggur)
Raudoja küla on mõni põlv tagasi tekkinud, inimesed olid elama asunud Mauriküla karjamaile, tehes sõõrdu abil omale põldu. (Liisu Jõgi)
Pugula Suuresoos on talud enne suuri sõdasid, vanad inimesed kõnelenud ikka, et neli sõda jooksnud läbi, aga Pugula Suuresoos asuvad talud jäänud terveks (Liisu Jõgi)
Põdrametsa külla olevat 7 meest Venemaalt tulnud, kus nende järeltulijad praegu veel elavad, nõnda oli jutustaja vanemad kõnelenud. Suuresoo küla on tekkinud, kui Misso mõisa ehitati.
Orava, Marga ja Miitre küla esimesed elanikud olevat olnud venelased, kes siia suurtesse metsadesse ise omale majad ehitanud ja kütise abil põldu teinud. (Mihkel Paluveer)
1895–1900 on Vastseliina kihelkonnast suurem väljarändamine Siberi ja Vologda kubermangu. Eel käisid maakuulajad Vastseliina mõisast. Väljarändamise põhjuseks oli majanduslik kitsikus, kuna moonakakohtadest puudus tulnud. Hiljem on neist aga mõned tagasi tulnud. (Horn)
Teoorjuse kaotamise järgi on Vastseliina kihelkonnast rännatud Pihkva kubermangu, suurelt osalt jäädud praeguse Petseri maakonna piiridesse, ostes vene mõisnikelt kohad. Praegu hüütavat neid kohti “puustuseks”. (Horn)
Umbes 40–50 a tagasi on eestlased Lätimaale elama asunud, ostes sealt kohti. Marienburi ümbruses olevas Kaarajüri, samuti ka Punseni asunduses olevat palju eestlasi Vastseliina kihelkonnast. (Jaan Kukk)
Venemaale asuti elama peale orjuse ärakaotamist. Pihkva kubermangus elab paljugi eestlasi, kellel seal oma puustused. 35–40 a tagasi on Vastseliina kihelkonnas rännatud Vologda kubermangu. (Jaan Kukk)
Jutustaja oli väikene laps olnud, kui nende külast kroonu poolt oli seitse perekoda inimesi aetud Poolamaale elama. (Mihkel Tulus)
Nälja-aastatel on väljarännatud Tobolski kubermangu, kus hea maa olevat. (Mihkel Tulus)
Kohtade müümise ajal on paljud Venemaale läinud, ostes seal kohad, siin pole julgenud osta, arvates, et see jälle mõni sakste vigur on. (Mihkel Uggur)
Jutustaja noorespõlves on rännatud Saratova kubermangu, mõned on küll tagasi tulnud, aga seni olid lätlased kohad ära ostnud. (Liisu Jõgi)
“Reesamaadeks” nimetati setu külade metsamaid, mis külast ligi viis km kaugel, kuhu tihti inimesed Vastseliina kihelkonnast elama asusid. (Peeter Kukk)
Aastat 20–25 tagasi rändasid inimesed Vastseliina kihelkonnast Holmi. Varem rännanud inimesed Kaukaasiasse. Kassikõrtsi juures olnud väljarändajad veel laagris, neid olnud ligikaudu 80 voori. (Karl Lõhmus)
Jutustaja oli noormees olnud, kui palju inimesi oli Vastseliina kihelkonnast, iseäranis Orava vallast, rännanud Saratova kubermangu. (Peeter Kukk)
1892. a rändas palju inimesi Vastseliinast Siberi, Tveri ja Vologda kubermangu, samuti asuti elama ka sel ajal vähesel viisil Pihkva kubermangu, iseäranis palju rändas välja Orava vallast. (Jakob Elk)
Vanal ajal ei kuulnud Luhamaal muist maad ühelegi külale. Sel ajal asusid siis lätlased tihti niisugusele maale. Alguses peksid ligidal olevate külade elanikud uuel asunikul kõik puruks. Uus asunik aga hoolitses varsti, et sinna ligidusse ka teisi oma rahvusest inimesi elama asus. Nõnda oli lätlasi Luhamaale elama asunud, keda setud pole suutnud välja peksta. (Feodor Kuuste)
Talude ostmise ajal on Vastseliina kihelkonda palju lätlasi elama asunud. Näiteks Tõlva küla on tervelt lätlaste käes. Enne talude müümist ei ole Vastseliina kihelkonnas olnud ühtegi lätlast. (Mihkel Uggur)
Lätlased asusid Vastseliina kihelkonda elama talude müümise ajal, sest endised peremehed olid liig umbusklikud ega julgenud osta kohti ära, nõndaviisi läksid kohad lätlastele, kes kohad ära ostsid. (Peeter Kukk)
Samarasse väljarändamise ajal 60 a tagasi umbes on Vastseliina kihelkonda üle 100 perekonna lätlasi elama asunud. (Jakob Foss)
Aastat 40 tagasi toodi Vastseliina mõisa sakste koloniste. Koloniste olnud nõnda rohkesti, et mõisa kooligi peetud saksa keeles. (Horn)
Jutustaja vanemad kõnelenud, et ennemalt on palju venelasi Vastseliina kihelkonda elama asunud, abielludes siin eesti neidudega. Nüüd olevat nad juba päris eestlased, ainult vene nimi veel. (Jakob Elk)
Jutustaja vanaema oli kõnelenud, et vanasti oli sõda iga seitsme aasta järgi jooksnud. Inimesi oli nõnda vähe olnud, et kui inimese jälg oli leitud, siis sellele rõõmuga suud oli antud. (Kadri Puusepp)
Rootsi ajal, kui kord külarahvas Vastseliina mõisas asuvas kirikus olnud jutlust kuulamas, seal tulnud Plessi poolt suur sõjavägi ja tapnud kõik kirikulised ära, järgi jäänud ainult üks mees, kes hobust vaatama oli läinud ja näinud, et sõjavägi tuleb, ja jõekaldale pajupõõsasse varju oli pugenud. (Andrei Fluss)
Maad mööda oli vanasti ringi käinud peninukke karjad, kes inimesi oli murdnud ja söönud. Rahvas oli peitu pugenud suurtesse toomemetsadesse, kus peninukid pole tundnud inimese haisu. (Ann Ots)
Vanasti jooksnud siit alati sõjad läbi. Inimesed olnud ära tapetud, kes elama oli jäänud, see oli, kui inimese jälje oli leidnud. sellele rõõmuga suud andnud. “Pole siis peni haukumist ega kikka kiremist kuulda olnud. ” (Tiio Timo)
Terve maa oli sõdade jooksmise järgi päris tühjaks jäänud. Riiast Tartu sõites pole kuulda olnud kikka kiremist ega peni haukumist. Praegused inimesed on siia mujalt sisse tulnud. (Daniel Tirrol)
Vanasti käisid maad mööda ringi sissid, kes siia Venemaalt tulid, kes tapsid ja riisusid. (Feodor Kuuste)
Vanal ajal, kui kord külarahvas Vastseliina mõisa kirikus olnud, “jooksnud” Plessi poolt suur sõjavägi ja tapnud kõik kirikulised ära, ainult üks mees pääsenud eluga, kes jõekaldale pajupõõsasse peitu oli saanud pugeda. (Liisa Luik)
Jutustaja vanaema oli jutustanud, et vanasti oli sõda iga nelja aasta järgi jooksnud. Inimesed olnud kõik ära tapetud, rõõmuga oli suudeldud inimese jälgi. (Jakob Elk)
Poola mässu oli poola sõjateed mööda sõitnud juut hobusega, kes oli öelnud teetegijatele, et ta veab koolnuid, kui üks hobune, siis üks, kui kaks, siis kaks. Kaare Jaan oli aga märganud, et juut sõjariistu veab, kuid üles pole andnud. Juudile oli küll palju raha selle eest makstud, kuid juut olnud ahne ja läinud keisrile kaebama, et poolakad tulevad Pihkva poolt. Juudile oli lubatud, kui see tõsi on, suur tasu. Kolm aastat oli uuritud seda asja ja viimaks oli juut keisrimajja saanud suure koha. (Feodor Kuuste)
Jutustaja vanaisa kõnelnud, et poola mässu ajal olnud poolakad piiril vahil tammiste suurtükkidega, meie inimesed olid ka abiks vahis olnud, igal mehel vikat seljas. (Mihkel Uggur)
Poola mässu ajal hakanud mõisnikud keisrile vastu. Meie maalt olid inimesed vaatamas käinud, kuidas mõisnikke oli tapetud.
“Meil küpar kepiotsas ja lähme Poola krahvi tütreid kosima”, olid minejad ikka laulnud. (Peeter Kukk)
Poola tapluse ajal olid mõisnikud valitsusel vastu hakanud, poolakatel olnud tammised suurtükid, raudvitsad peal. (Mihkel Paluveer)
Vanasti olnud Pühajärve ääres sõda mõisnike ja maameeste vahel. Mõisnikel tulid lätlased appi, milletõttu meie mehed läbi oli kolgitud. (Mihkel Uggur)
Vanasti olnud soldatid taludes korteris, perenaine pidanud supi andma, kuna leib neil endil olnud. Kui soldatid sõjast tulnud, olnud neil raudriided seljas ja raudkübar peas. (Mari Trumm)
Peale poola mässu saadetud inimesi vägisi Luhamaalt Poolamaale elama. Kolm korda oli küsitud, kes tahab minna, kuid keegi pole läinud, mille järgi siis igast külast sunniteel saadetud Poolamaale elama. Jutustaja noorespõlves käinud üks mees oma sünnikohta vaatamas ja kõnelnud, et nad võõrsil üsna hästi elavat. (Feodor Kuuste)
Jutustaja ema oli kõnelnud, et vanasti oli suur katk olnud enne rukkilõikust, nõnda et ühe päevaga viidud 25 surnut mööda. Suur äiksevihm oli aga katku ära viinud nagu peoga. (Jaan Häär)
Jutustaja vanaisa oli kõnelnud, et vanasti oli suur katk olnud. Väike hall mehikene käinud maad mööda ringi ja küsinud inimeste käest, kus see asi, teine asi on, kes juhatas, see suri. Surnuid olnud kõik kohad täis. Seadusemehed käinud ringi ja käsutanud, et kõik surnud ööpäeva jooksul oleks maha maetud. Mõisas pole suudetud nõnda palju puusärkegi teha. Korra tulnud aga õige tubli hoog vihma ja nagu peoga võetud katk ära. Inimesi aga olnud katku järgi õige vähe. (Mihkel Paluveer)
Vanasti olnud meie maal suur halltõbi, kelle eest oli põgenetud kartulikoobastesse ja metsadesse. Hall mees tulnud ja küsinud ühte kui teist asja, kes juhatas, jäänud haigeks. (Mari Trumm)
Vanasti olnud meie maal suur katk, inimesed langenud maha kui puulehed, koolnuid olnud kõik kohad täis. Kirste pole keegi suutnud niipalju teha, vaid aetud lihtsalt auku. Mõni, kes tundnud, et ta surema hakkab, oli ise omale haua valmis kaevanud. (Ignas)
Jutustaja oli kuulnud omas noorespõlves vanadelt inimestelt, et siin ennevanasti oli suur katk olnud. Katk käinud väikse halli mehena ringi ja pärinud ühte kui teist, kes juhatas, jäi haigeks. Koolnuid olnud kõik kohad täis, aetud teised läbisegi auku. Mõni kaevanud ise omale augu valmis. Tulnud siis tubli hoog äiksevihma, vanamees kadunud ja ühes sellega haigus. (Liisu Malt)
Aastat 80 või enam tagasi olnud suur ikalduseaasta. Talveks olid inimesed korjanud piimnaadi juuri. Jõuluks olnud viimane üsatsileib ära söödud. (Horn)
Jutustaja oli oma vanemailt kuulnud, et 82 või 83 a tagasi, kui veel raudteid ei olnud, oli suur nälg olnud. Rukis oli küll hea kasvanud, aga peale lõikust oli alanud suur vihmasadu ja külm. Rukis oli ära kasvanud ja suvivili ära külmanud. Õnnelik olnud see, kes ilma palgata kuhugi jõukamasse peresse oli teenima saanud. (Horn)
Umbes 35 a tagasi oli kaks aastat järgemööda olnud ikalduseaastad. Sel ajal oli toodud Pihkvast vilja nõnda, et voor voorisse kinni olnud. (Andrei Fluss)
Jutustaja isa oli kõnelnud, et tema noorespõlves oli olnud suur nälg, nõnda et ohteid ja naadilehti söödud. Üks ema oli näljaga lapse ära tapnud ja keetnud. Lapsi oli sel ajal palju nälga surnud. (Ann Tasso)
Jutustaja vanemate aegu olnud suur nälg, nõnda et ilma palgata – leivakannika eest oli teenitud. Kartulit olnud sel ajal vähe. Pihkvast toodud vaid “kullijahu”, mis olnud tükkivajunud ja kopitanud. (Liisa Luik)
Naadilehti ja ohteid oli söödud suure nälja ajal, mis jutustaja noorespõlves olnud. Jõuluks olnud juba “üsatsileib” otsas. Kartul olnud sel ajal veel pühapäevatoit. Mõnel, kel olnud, lisanud naadilehtedele tange juure, kuid viletsad olnud needki. (Daniel Tirrol)
Nälja-aastatel, kui veel raudteid ei olnud, käidud vilja toomas Pihkvas ja taga Pihkva. 80 või rohkem aastat tagasi, kui siin suur nälg oli olnud, tulnud Pihkva poolt jahukoormad voor vooris kinni. Pole saadud sealtki palju tuua rahapuudusel, sellestki, mis toodud, söönud hobune teel hulga ära. (Samuel Lemmik)
Sel ajal, kui raudteid ei olnud, siis veetud nälja-aastatel jahu Pihkvast. Rahvas hüüdnud jahu “kullijahuks”. Polnud teisel mingit maitset, olnud kopitanud ja tükkiläinud. Vanasti olnud nälja-aastad tihti, sest igal pool olnud ümberringi suured metsad, mille tõttu siin sagedasti olnud tugevad hallad. Jutustaja isa aegu olnud nõnda suur nälg, et söödud naadilehti ja ohakaid, kellel tangu olnud, see lisanud neidki juure, pole aga tangudki midagi asjad, olnud hallid ja kestased. (Mihkel Uggur)
Jutustaja noorespõlves oli olnud suur nälg põua tõttu. Isa külvanud viis mõõtu otri maha, aga vili kasvanud nii hädine, et pole saanud vikatiga niita ega sirbiga lõigata, vaid kakutud lihtsalt käega üles. Terad olnud kui kestad. 5 mõõtu oli ka lina teinud, kuid sügisel saanud ainult 80 peo linu. Mihklipäeval tulnud juba lumi, mis maha jäänudki. Pihkvast oli toodud siis “kullijahu”, mis olnud kõvaks kuivanud ja pangus. Teri oli uhmri sees surutud suurmateks, sõkaldega oli katsutud koeri üleval pidada, koerad pole aga elanud sarnase toiduga ja surnud ära. Ohakaid ja nõgeseid keedetud oma toiduks. (Ann Kera)
1902. a olnud vihmase ja külma suve tõttu ikalduseaasta. Maikuust kuni augustikuuni oli sadanud alaliselt. Vihma tõttu hukkus vili täiesti. Leival olnud “hallamaitse” juures, nagu kõnelnud rahvas – Haanja näljahäda. (Aleksander Undritz)
Jutustaja oli olnud alles laps, kui suur nälg oli olnud. Vili veetud Pihkvast, palju oli toodud sealt ka “kullijahu”, millel aga mingit maitset pole olnud. (Mihkel Tulus)
Jutustaja oli alles poisikene olnud, umbes 60–65 aastat tagasi, olnud suur nälg. Palju inimesi surnud nälga. Vastseliina mõisast oli naelaviisi jagatud “kullijahu”, mida mõis ise Pihkvast oli toonud. Ühes kotis olnud 8 mõõtu jahu, mis olnud kopitanud ja tükkis. Peremehed, kes jõukamad olnud, käinud ise Pihkvast “kullijahu” toomas. Mõisa oli aastate viisi veel makstud “kullijahu” raha. (Peeter Kukk)
60–65 aastat tagasi, kui jutustaja oli poisikene olnud, oli nii suur põud olnud, vili äpardanud täiesti. Jüripäevast augustikuuni pole vihma tulnud. Vili olnud nõnda väike, et vikatiga ega sirbiga pole saadud kokku panda, vaid kakutud käega. Õnnelik olnud see, kes ilma palgata saanud kuhugi jõukamasse talusse teenima. Pihkvast oli “kullijahu” veetud voor voorisse kinni. Palju pole saadud sealtki tuua rahapuudusel, hobune söönud sellestki osa ära. Vanasti olnud aga palju suurem nälg, nõnda et emad lapsi olid tapnud. Nälja järele tulnud veel suur katk. Inimesi oli koolnud ja maha langenud kui puulehti. Kirste pole keegi jõudnud teha, vaid aetud lihtsalt auku, mis silma torganud. Surnuid vedelenud küll maas. Suure äiksevihma järgi kadunud aga katk. (Jaan Häär)
Jutustaja noorespõlves olnud suur nälg, inimesed teeninud ilma palgata leiva eest. 4 rubla maksnud “kullijahu” kott, milles olnud 8 mõõtu vilja. Viljaostmiseks andnud valitsus raha. Vilja toodud Pihkvast, need, kellel Riia ligidamal olnud, käinud ka sealt toomas. (Mihkel Paluveer)
Jutustaja olnud alles väike laps, kui nõnda suur nälg olnud, et tööle minnes mõisa võetud naadi- või ohtelänik kaasa. Jõukamad lisanud ohtetele tange juure, mis aga viletsad olnud, justkui lestad. (Liisu Jõgi)
Peeter Suur oli, kui ta väljamaale sõitnud, Vastseliina kihelkonnast läbi sõitnud. Vastseliina mõisas olnud ta ööd. Iga päev oodanud vahid tervest kihelkonnast teede ääres keisri tulekut, nii oli oodatud pool aastat. Suure ootamise peale tulnud viimaks siis Peeter Suur, kuid pole jäänud sugugi rahule vastuvõtuga, mis tema meelest küllalt ilus pole olnud, selletõttu alganud ta siis sõda Eestimaa vastu. (Aleksander Undritz)
Poola mässu ajal võetud poolakate kuningas kinni ja saadetud Siberisse sunnitööle. Sealt tagasi tulles oli ta Panikovitsas peatanud, kuid kaua pole ta kuskil viibinud, kuna tal olnud “hundipass”. (Samuel Lemmik)
Kirikõpetajad (Ei teata kihelkonnas riigivalitsejatest ehk kindral-kuberneridest ja teistest, kes oleksid Vastseliina kihelkonnast läbi sõitnud või siin peatanud. Kohalikest tegelastest jutustakse ainult Gustav Masingust, kuidas ta kindla käega kihelkonda valitsenud, surudes nagu oma pitsati igale poole.).
Gustav Masing olnud algupärase karakteriga mees. Kirikus pidanud ikka kaks jutlust. Esimene jutlus vaimuliku sisuga, kuna teine jutlus, mida rahvas nimetas “järeljutluseks”, oli selleks, et piitsutada kihelkonnaelu varjukülgesid. Olles kange venevastaline, oli ta jutluses tihti tarvitanud lauseid nagu “Kurat käib maad mööda ringi, papimantel seljas.” Pole keegi ka kogudusliikmetest ta peale kaebanud. Veneusuliste laste ristimise pärast oli kuus kuud ametist ära pidanud olema. Enne venestuse algust oli ta kindla käega hoolitsenud kooli eest. Koolikatsumine kestnud vahel kuni päevatõusuni. Õpetaja Masing pole mitte üksi küsinud piiblilugu ja katekismust, vaid nõudnud ka hästi eesti keele lugemist. Koolist puudunud päeva eest pidanud sel ajal maksma 15 kopikat, mida karmilt sisse nõutud. Vennastekoguduse liikumise vastu polnud ta sugugi sõbralik. Kui juhtunud, et mõni kirikus magama oli jäänud, siis hüüdnud ta magajat nimepidi, oli ta pea tervet kogudust tundnud nime pidi, ja süüdistanud Raadil hulkumises. (Horn)
Kõik mõisa töö olnud talumeeste teha. Kubjas toonud tööleminekukäske, koputades “otspaja” pihta piitsavarrega. Lapsed piilunud ukse vahelt, kas kubjas ka “raudus” on. Sõnnikuveoks käsutatud kõik mõisa, laotamise ajal tulnud sõnnik hästi peeneks teha, nagu sõelast läbi ajada. Oma viljaraasikene oodanud kodus ja varisenud maha, kuna aeg läinud ära mõisa vilja kokku pannes. Rehepeks kestnud mõisas küünlapäevani, mis hinge seest tahtnud välja võtta. Siis tulnud mõisa jälle hagu raiuda, sest söögi keetmiseks oli hagu tarvitatud, kuna puid oli hoitud. (Danil Tirrol)
Teoorjuse ajal pidanud inimesed alati mõisas teol olema. Vilja kokkupanemise ajal pidanud, kui ilm vähegi lubanud, mõisas olema, seni pudenud oma viljaraasuke ära, mille tõttu siis tihti ka nälg olnud. Ei ole jätkunud “üsatsileivast” vahel jõulunigi. (Ann Tasso)
Sõnnikulaotamise ajal tulnud seitsmevakamaaline tükk ühel inimesel ära laotada, kusjuures pidanud sõnnik nii laotatud olema, justkui sõelast läbi aetud. (Liisu Rappel)
Tee Järvekülast Illimõisani pidanud teolised lumest puhtaks looma, see olnud oma 6–7 versta. Viinaköögis tulnud naistel kartuleid pesemas käia. (Ann Jõgi)
Teoajal olnud raskem töö rehepeks, mis kestnud küünlapäevani. Üks rehe maha, teine üles, niiviisi möödunud aeg küünlapäevani. Kevadel olnud suured mõisanurmed täis külvata, kusjuures kupja käest saadud peksta veel, et kondid rogisenud. (Juhan Toll)
Tegu, mis mõisa teha olnud, oli märgitud vakuraamatusse. 8-taalrilise talu eest tulnud 120 jalapäeva ja 60 hobusepäeva. Vakk talvenisu – 30 päeva. Vakk kaeru - 7½ päeva. Mõisa tulnud lehma lõõast saadik viia. Linase lõngavihu jämeduse mõõduks olnud mõisaproual sõrmus, kui vihk sealt läbi tulnud, siis olnud mõisaproua rahul. Kanad, mis mõisa viidud, hüüdnud rahvas “kohtu kanadeks”. 8-taalrilise koha eest tulnud talvel veel 30 sülda puid raiuda ja ära vedada. Peale selle tulnud veel viinavooris käia, vahel käidud isegi teine pool Peterburgi. (Jaan Kukk)
Enne päevatõusu pidanud juba mõisapõllul olema. Kes päevatõusu ajal tulnud, aetud koju tagasi ja vahimees lugenud oma 25 selga. (Liisa Rappel)
Teoorjuse ajal olnud mõisas kupjaks Tõnis, kes oli õige kuri mees. Teolised ei ole tohtinud minutitki seista, muidu tantsinud kepp turjal. (Horn)
Jutustaja esiisa oli mõisa põllul kupjale vastu hakkanud, lüües kubjast piitsaga, kuna viimane oli teomeest löönud, et kivi ümbert kündmata jätnud. Selle eest oli aga jutustaja esiisa Illimõisa põllule ära tapetud. (Juhan Toll)
Jutustaja isa kõnelnud, rukkilõikamise ajal olnud kange kuum päev. Isal hakkanud nina verd jooksma, millepärast oli maha istunud. Kubjas näinud seda, piits tantsinud muudkui turjal – ei aidanud midagi muud, kui asu tööle. (Kadri Pillergoon)
Mõisa põllul peksis kubjas teomehed läbi. Korra olid teolised kündnud põllul, kubjas, kes tööd tulnud vaatama, oli kogemata komistanud. Teomees naeratanud natukene, kubjas näinud seda, andnud kepiga teomehele üle selja. “Või sinul pole maa hästi küntud ja naerad.” (Jaan Kukk)
Mõisas võis ilusti päevas sama palju kordi peksta saada kui süüa. “Oma kolm korda päevas oli harilik asi, kui sa töö juures vähegi hooletum olid.” (Mihkel Uggur)
Teoajal oldi mõisas ometi nii inimlikud, et raskejalgset naist pole pekstud, vaid kui naine midagi tegi, siis sai mees selle eest peksta. (Ann Jõgi)
Jutustaja isa oli mõisas rehepeksmise ajal neli korda peksa saanud, sellepärast, et kubjas arvanud, et teomees kootega küllalt kõvasti ei löö. (Ann Jõgi)
Jutustaja mees oli mõisas selle eest peksa saanud, et ta rehe juurest õlgi tuues ei olnud koormat kinni sidunud, vaid ise kõhuli õlgedel olnud, mõni kõrs oli aga maha pudenud. Kubjas andnud aga selle keretäie ära. (Liisu Jõgi)
Jutustaja vanaema oli kõnelnud, et teolkäimine mõisa polnudki nii hull. Vanasti oli palju raskem olnud, kõik inimesed pidanud mõisas olema. Ei ole siis peremehel ega perenaisel armu antud, peksta oli saanud igaüks, kellest kubjas arvanud, et ta laisk – peksa oli jumalamuidugi saanud. (Liisa Malt)
Korra oli kubjas teomeest selle eest peksnud, et see kivi kõrvalt hästi ei olnud ära kündnud. Teomees haaranud aga südametäiega adralusika ja peksnud kupja korralikult läbi, sestajast kadunud niisugune järelvaatus. (Mari Trumm)
Oma rahvast päritud kupjad olnud palju hullemad ja kurjemad, pole armu kellelegi andnud. Jutustaja oli mõisas savi seganud ja natukene juttu ajama jäänud. Kubjas oli aga seda näinud ja andnud oma kolm mööda selga ära. (Daniel Tirrol)
Orava vallas olid teomehed korra rinnas kündnud, kubjas vaadanud pealt ja jaganud hoope. Aga ühel teomehel, kes vana soldat olnud, karanud hing täis, kui kubjas oli teda löönud, haaranud adralusika ja tapnud kupja ära. Mõisahärra oli peremehe mõisa kutsunud ja käskinud niisugust sulast lahti lasta. Teomehel endal pole midagi tehtud. (Jaan Häär)
Teoorjuse ajal käinud mõisa viinavoorid Pihkvas, Ostrovis ja Porhofis. Väiksel viisil ei ole üle piiri lubatud viina viia. Samuti veetud mõisa viina ka Riiga. Riias käimine kestnud mitu päeva. (Tiio Timo)
Teoorjuse ajal oli mõisa viin veetud Peipsi kaudu Narva ja sealt Peterburgi. Pütsepad olnud ikka vooriga kaasas, kes pütte parandanud. (Daniel Tirrol)
Teoorjuse ajal, kui elu väljakannatamatumaks läks, põgenesid teomehed mõisast ära üle piiri Venemaale, nendes külades, mis “voolajad” olnud, leidunud küll ära põgenenud teomehi. (Juhan Toll)
Tütarlapsed ei saanud enne mehele minna kui mõisahärra loaga – härralt pidi neiu ise “mõrsjatähe” tooma. Jutustaja isa oli kirikuvöölmölder olnud, nõnda et jutustaja õel ei pruukinud mõisa mõrsjatähte tooma minna, vaid isa toonud tähe ise mõisast ära. Saajanaine pidi mõrsja iga kord mõisa saatma. (Jaan Häär)
Vaesed tütarlapsed pidid seal teenima, kus mõisnik tahtis ja kus muidu harilikult ei tahetud teenida. Sulased pidid sellega abielluma, keda mõis määras, vastasel korral saadeti kroonuteenistusse. (Liisa Malt)
Kaperas olnud enne karjamõis, et põllud viletsad olnud ja karjamaad vähe, lõhutud Kapera karjamõis ära ja viidud üle Plessi. Plessi küla elanike käest võetud maa ära ja asutatud karjamõis. Inimesed aetud Kaperasse. (Horn)
Illi, Šorona, Misso karjamõisad on kõik endised talumaad, kust rahvas aetud veere- ja metsamaile, ei küsitud sellest, kas tahad või ei taha. (Andrei Fluss)
Misso mõisa asemel oli kolm küla olnud, mõis ehitati siis, kui tehti Riia-Pihkva kiviteed. Muist külarahvast oli läinud Läti piirile, kuna muist kannestikust harinud omale põldu. (Andrei Fluss)
Plessi küla asemele ehitati Plessi karjamõis. Külarahvas aeti Kaperasse ja Kivirahu külla. Illi küla asemele ehitatud Illi karjamõis, kus peetud noort karja. Kõik karjamõisad on endiste külade maadel. (Jakob Elk)
Misso mõisa asemel olnud ennevanasti kolm küla: Pööni, Matsi, Ritsiku. Peremehed olnud kõik jõukad mehed. Inimesed aetud ära veeremaile, muist olid ära läinud Läti piirile. (Jakob Elk)
Meeksi mõisa asemel olnud enne Meeksi küla. Inimesed aetud ära, oli küll lubatud valida ääremaa kohti, raske olnud sealtki põldu teha. (Rappel)
Illi mõisa ehitamisel on lõhutud ära Illi küla. Elanikud aetud metsmaile. Pütsepa mõis on samuti ehitatud küla maile. Misso mõisa alla võeti kolm küla: Matsi, Ritsiku ja Pööniküla. (Ann Jõgi)
Plessi mõis, Kiviora, Loosi, Tsorona mõisad on kõik endiste külade maadel, külade nime järgi hüütakse mõisadki. Misso mõisa asemel olnud Ritsiko, Pooni ja Matsi külad, kust elanikud paigutatud teistesse küladesse. (Jakob Erik)
Enne Misso karjamõisa asutamist oli olnud kolm küla: Pööni, Matsi ja Ritsiku. Jutustaja isa oli sel ajal Pööni külast välja aetud. Neid, keda väljaaetud, oli paigutatud metsmaile. Oli lubatud küll valida kohti. Praeguse Siksälä talu asutamisele olid ümbruskonna elanikud vastu olnud, öösel veetud palgidki ära. Jutustaja isa läinud mõisa kaebama. Härra oli ähvardanud kõigile 10 hoopi anda, millejärele siis palgid rahule jäetud. (Jaan Kukk)
Misso karjamõisa asemel olnud Misso, Pööni, Matsi külad. Jutustaja vanemate aegu olnud need külad alles. Inimesed aetud kõik teistesse küladesse laiali. Laiskade peremeeste kohad antud hoolsamatele. Plessi karjamõisa asutamisel toodi elanikud Kiviora külla. (Danile Tirrol)
Misso karjamõis ehitati siis kui kiviteegi. Matsi, Pööni ja Misso külad lõhuti ära, inimesed aeti metsmaile. Enne oli küll tahetud mõisa ehitada Pullikülla, kuid seal olnud karjamaad vähe. (Samuel Lemmik)
Jutustaja vanaema aegu oli Plessi karjamõisa ehitatud. Plessi karjamõisa asemel olnud enne Plessi küla, mis ära lõhutud, elanikud aetud metsmaile. Misso mõisa asemel olnud Pööni, Matsi, Ritsiku ja Misso külad. Mõnedele tublimatele peremeestele anti vilelejate kohad, kuna need metsamaile aeti. (Mihkel Uggur)
Pööni, Matsi, Misso külade asemele ehitati Misso karjamõis. Talud, kus majapidamine lonkas, anti tublimatele peremeestele. Jutustaja ema olnud 10 aastat vana, kui Kiviora külla oli inimesi tulnud küladest, mis ära lõhuti Misso karjamõisa asutamisel. Matsi, Ritsiku ja Pööni külad olid enne Misso karjamõisa asemel. Matsi küla elanikud said omale Kiviora noore metsa. Pööni küla elanikud asunud Venemaa veerule. Mõned on läinud isegi Lätimaale, muist jäänud päris popsideks. Kimmalase külla oli küll tahetud ehitada mõisat, kuid viimaks leitud, et põllud viletsad ja karjamaad vähe. (Liisu Jõgi)
7 mõisat on asutatud endiste külade maadele. Brakmanni on ehitatud Brakmanni küla asemele. Teguva – Teguva küla asemele, Orava – Orava, Loosi – Loosi küla, Èerebi - Èerebi küla asemele. Lasvas on ära lõhutud kaks küla - Lasva ja Hindo. Misso mõisa asemel olnud Pööni, Matsi, Ritsiku külad, mis oli ära lõhutud jutustaja vanemate aegu. Palju inimesi jäid lihtsalt kodapoolseteks või asusid metsmaile. Mõni hoolsam peremees pandi kehvema asemele. (Jaan Häär)
Illi mõis olnud juba rootsi ajal. Vastseliina praegust mõisa pole siis olnudki, vaid ainult väike linnake. Sõdade ajal lõhutud linn ära, alles hiljem asutati siis mõis sinna kohta. (Jaan Häär)
Èereba, Kiviora, Misso, Loosi, Lasva, Teguva, Brakmanni mõisad on kõik endistel talumail, külad lõhuti ära ja aeti metsmaile, palju tuli siis kodapoolseid juurde. (Mihkel Paluveer)
Tikkamäe, Sulavakunda, Tika küla, Orava külad on kõik kvootemaana ära võetud, tihti võttis mõisnik just kvootemaana ära endised külakarjamaad. (Jakob Erik)
Mõisal olnud enne vakuraamatu järgi ainult Pannu ja Maksa metsad, kuna nüüd need ilmalikud metsad, mis mõisale kuulusid, olid istutatud kvootemaile, mis mõisa külge aeti. Külad jäid tihti ilma karjamaata. (Jakob Erik)
Kiviora metsavahi koht asutati endise küla maale, samuti võeti endise Pannu Jaani 12 taalri suurune maa metsavahile kvootemaana ära. Kvootemaa võtmisel võttis härra talude maid, mis vakuraamatu järgi kuulusid talupoegile. Palju võeti iseäranis ära külakarjamaid, kuhu metsa peale lasti kasvada. (Jakob Elk)
Mõisa oli tehtud maa eest osatükke. Vakamaa rukist lõigata, vakamaa tõugu kokku panna ja peale selle veel raharent. Töö järgi valvanud kubjas, kuid vitsahirmu pole siis enam olnud. (Tiio Timo)
Mõisa oli maa eest jutustaja teinud osatükke, üks vakamaa rukist lõigata, 2 vakamaad tõugu kokku panna ja peale selle veel raharent. (Liisu Rappel)
Talurendi eest tulnud mõisa osatükke teha: 8 vakamaad heina, 2 vakamaad rukist põimida, 2 vakamaad tõugu kokku panna ja peale selle veel raharent. (Ann Jõgi)
Jutustaja oli pääsenud osatükke tegemisest, olles mõisaga heas vahekorras. Osatükke mitte tegemise eest oli ta maksnud 14 rubla. Rendiraha olnud 40 rubla 12-taalrilise talu eest. Kihelkonnas olnud ainult paar meest, kes pääsenud osatükke tegemisest. (Jakob Erik)
12-taalrilise talu eest olnud teha mõisale 6 vakamaad heina, 2 ½ vakamaad rukist ja 2 ½ vakamaad tõugu kokkupanna. 1 ½ vakamaad olnud kartuleid võtta, sõnnik laotada ja 30 rubla raha. (Jaan Kukk)
8-taalrilise talu eest olnud teha 4 vakamaad heina, 2 vakamaad tõugu, 2 vakamaad rukist ja raharent. Kubjas oli töö järgi valvanud, kuid vitsahirmu pole sel ajal enam olnud. (Daniel Tirrol)
Jutustaja oli mõisas käinud osatükke tegemas: 2 vakamaad olnud heina teha, 2 tõugu, kolmandiku maa kartulit võtta ja vakamaa rukist ja 16 rubla raha 8-taalrilise talu eest. (Liisu Jõgi)
Päevamees pidanud mõisale tegema 4 vakamaad heina, vakamaa kesvi, kokku panema 2 vakamaad ristikheina ja 30 rubla raha. (Peeter Kukk)
Jutustaja oli oma 8-taalrilise talu eest maksnud mõisale 20 rubla raha, 2 vakamaad rukist põiminud, 2 vakamaad tõugu kokku pandnud, 2 vakamaad heina ja 2 vakamaad ristikheina, mis tulnud ka sisse vedada, ja kolmandiku maa kartuleid võtta. 8-taarilise koha omanikke oli päevameesteks nimetatud ja 12-taalrilise koha omanikke pooleteisepäeva-meesteks. Kihelkonnas olnud ainult paar talu, mis osatükke ei ole teinud ja raha maksnud; need olnud mõisaga heas vahekorras olnud. (Jaan Häär)
Mõisa oli jutustaja teinud 12 taalri suuruse talu eest: 4 vakamaad heina, 2 vakamaad ristikheina, ½ vakamaad kartuleid võtta, 1 ½ vakamaad rukist põimida ja 1 ½ vakamaad tõuvilja kokku panna ja 30 rubla raha. (Mihkel Paluveer)
Kui inimesed rendile lastud, siis tehtud mõisale osatükke. Jutustaja teinud ise oma talu eest osatükke. Talu olnud 12 taalrit suur, mille eest tulnud teha 4 vakamaad heina, mis tulnud ka sisse vedada, 2 vakamaad ristikheina, 2 ½ rukist lõigata, 2 vakamaad tõugu kokku panda ja 30 rubla raha. Kihelkonnas olnud ainult paar meest, kes osatükke tegemisest lahti olnud.
Prottokoll
Vastselina koggokunna kohtus sel 27. Novembril 1867.
Man olliva vallavanemb Jaan Tamm
Pääkohtomees Peter Kikkas
Vallavöörmünder Gustav Treij
Vallavöörmünder Jan Toom
Vallavöörmünder Jan Adson
Karl Helsting
Johan Voivoda
Juhan Malt
Keiserlik kihhelkonna kohtus olli kirja läbbi 4tal Novembril 1867 no 690 teda andma, et se kommissioni kohhus, mes Liivlandima tallopoja asjade perrast om säetu 17 Oktobril 1867. no 457 om kasknu, et neile talloma rentnikudele, kel seni ajani veel puhta raha kontrakte es olle – Mõisa vallitsuse poolt, eesmatse Tetsembri kupäivani peap teda antma, mis leppingo põhja pääl mõisavallitsus sest een ollevast Jüripäevast 1886 neid tallomaid neile selge rahha rendi päle pakkup.
Selle kässu täutmises ollivan üllevan nimmetedu päeval kik selle valla talloma rentniko Vastselina Mõisate koggokunna kohtu ette kutsutus ja sai neile esmalt se üllevanne kommissioni kohto käsk selle tedus nink sis Mõisa vallitsuse poolt teda antus.
1malt. Et ne Talloma rentnikko, kelle rendiaeg vanna kontrakti perra, sest eenollevast Jürripäevast 1868 arvata otsa lääp, neil een ollevil vijel ajastal se rahha massu asemel, mes nema seni ajani olliva masnu ja neile neide osatükkide asemele, mes nemma seniajani omma kontrakti perra Mõisale piddiva tegema, se om. Haina ossa vilja põimo, ossa ja kartovli ossa – eggast taalrist nelli rublat puhast rahha renti aastal peava masma, se perra kui ossatükkide hind ja seni ajatsen kontraktin olli leppit, et päle rahhamassu mes kats ja üts pool rubla agaltajal taalrist olli eggast taalrist ossatükke piddi tihtama pool tõise rubla eest.
Ent kui ne talloma rentnikko, kelle kontrakti aig vije aasta perrast otsa lääp tullevast Jürripäivast se om 1869 jälle vastseid kontrakte kattetõistkümne aasta peale Mõisavallistsusega tahtva tetta, ses lubbap Mõisavalitsus mida neidega leppingut tetta, et nemma ne eesmatse viisajastaiga, se om Jürripäival 1868 eddesi kuni 1873 aastani, taalrist nelli rublat puhhast rahha renti aastal peava maksma, ja perrämätse säitse aastat taalri eest viis rubla ajastajal puhhast rahha renti peava masma.
2selt
Ent ne talloma rentnikko, kelle renti aig jo Jürripäivast 1867 olli otsa lännu ja kelle Vastselina mõisa perris Herra Landrath 9. von Liphardt armolikkult veel neide tallomaid vastest kolme aasta päle, vanna lippingo põhja päle olli lubbanu jätta – peava Jürripäivast 1868 veel kats ajastaigu, see rahha massu assemel mes nemma seni ajani omma masnu ja neide ossa tükkide assemel, mis nemma Kontrakti perra Mõisale piddiva teggema, üle keige nelli rublat ajastaja renti taalrist puhta rahha perra. Ent kui ne kats ajastaiga omma möda lännu, sis nakkava nemma viis rubla ajastast renti taalrist puhta rahha renti perra masma.
3t.
Rent peap kattel tähtpäival ettemassetud sama. Ne tähtpäiva omma 1mane Aprilli kupäiv nink 1ne Septembre kupäiv. Eddimätsel Aprilli ku päival peava talloma rentnikko masma, sedda rahha tävvesti, mes seni ajatse kontrakti perra ossatükkide eest arvati ja seniajatsest ajastaja rahha massust pool ossa, se om kes eddespäide nelli rublat ajastaja renti taalrist massap peap eggal eddimatsel Aprilli kupäival 2 R. 75 kopikat taalrist masma 1mtsel Septembril 1 R. 25 kopikat taalrist.
Ent kes viis rubla taalrist ajastaja renti massap peab eggal 1matsel Apriliku päival 3 R. 25 kopkat ja eggal 1matsel Septembril 1 R. 75 kopkat eggast taalrist masma.
Se Protokoll om kigil Talloma rentnikudele ette loetus nink ära selletedus sanu, nink sai neil Ülemba kohtu käsu täutmissis veel üttedus, et neil täämbatsest päivast arvada kats näddalit mõtlemisse aiga om ja et nemma sel nimitedul ajal Koggukonna kohtu een peava ülles andma. Kas nemma se ülle-vätse pakisse peal tahtva Moisa vallitsusega kokkoleppi, ehk kui nemma sedda ei tahha, sis peava nema teeda andma missuggutsel kombel nema Mõisavallitsusega Kontrakti mõtleva tetta ja kui nemma ei olle tennu, sis neil minkisuggust õigust neide Tallode pale ei jä mis nüüd neide kaen omma.
Allkirjad:
1. dets. 1867 a kogukonnakohtu istungil, kus peremehed koos, on näha, et taalri eest on pakutud ainult 75 kopikat. Ainult 77 hulgast on paar juhust, kus 1.50 ja 1.25 kopikat lubatud.
70. aastatel alanud Vastseliina mõisas talude müük. 10-taalrilise koha eest nõutud 1200 rubla. Käsirahana oli nõutud 10 rubla taalri pealt. 38 a jooksul pidid kohad priiks ostetud olema, kusjuures oli makstud 5 % võlaprotsendi eest, kuna 1 % läinud kapitali kustumiseks. Esialgu olnud nõudmine mõisa poolt, et iga 5 aasta järgi tuleb 250 rubla kapitalist ära maksta, aga et see peremeestele üle jõu käinud, siis jäetud see ära, vaid aastas tulnud 72 rubla renti maksta. Väljaostmise terminiks olnud 1912. a. (Horn)
1870. a oli maade kantiajamine. Kavalamad ja jõukamad mehed olid maamõõtjale oma 5–10 rubla pihku pistnud, mille tõttu ka maad oli rohkem saanud. Endised peremehed olnud alguses õige umbusklikud kohtade ostmisega, nii mõnigi mees lasknud selle tõttu koha käest ära minna. Sel ajal tulnud siis ka lätlasi sisse. (Jaan Häär)
Pärishärra von Liphart on taludemüümise ajal endistele peremeestele vastu tulnud, nõudnud, et ainult maamõõtmise raha 1 rubla taalri pealt sisse saaks makstud, kuna teise rahaga lubanud oodata. Muidu harilikult oli 10 rubla taalri pealt sisse ostetud. 38 a jooksul pidanud koht priiks ostetud olema. 72 rubla oli aastas renti makstud, 5 % läinud sellest võla % eest, kuna 1 % vara arvatud kapitalist maha. Alguses oli tahetud küll, et iga 5 aasta järgi tuleks 250 rubla kapitalist ära maksta, see käinud aga peremeestel üle jõu, mille tõttu see siis ära jäetud. (Peeter Kukk)
Talude kantiajamisel nõudnud Liphart, et maamõõtja õigust teeks. Oli seda ka kirikukonvendil öelnud. Endised peremehed olnud väga umbusklikud ja arvanud, et talude müük pole muud kui sakste vigur. Selle tõttu ostnud palju lätlasi omale kohad Vastseliina kihelkonda 1872, 1873 tulnud iseäranis palju lätlasi. Kui Liphart sellest kuulda oli saanud, siis olnud ta selle vastu, et kihelkonda võõrast rahvast tuleb, öelnud, et kellel vähegi võimalik, see maksku ainult maamõõtja raha ära 1 rubla taalri päält, kuna ülejäänud rahaga aega on. (Jaan Kukk)
Kivestu Peeter oli maamõõtjale 5 rubla andnud, mille tõttu siis ka 5 vakamaad maad rohkem oli saanud. Samuti oli Flussa Andrei kui endine peakohtunik maamõõtmise aegu rohkem maad saanud. (Liisu Luik)
Talude kruntiajamise juures talitanud maamõõtjad, kuidas neid keegi meeles pidas. Jutustaja isa oli maamõõtjale 5 rubla andnud, mille eest maamõõtja ka hea suure tüki maad juurde oli mõõtnud. Taludel on praegu mõnel põllud 3–4 versta kodust kaugel, sest kruntiajamise aegu ei ole keegi tahtnud külast välja minna. (Tirrol)
Pärishärra Liphart tuli küllalt omaltkohalt peremeestele vastu, soovides, et endised peremehed kohad võtaksid, olnud ta isegi siis rahul, kui suudeti 1 rubla taalri pealt sisse maksta – maamõõtmise raha, oodates ülejäänud osaga. Harilikult oli ikka sisse nõutud käsirahana 10 rubla taalri pealt. Aastas tulnud 72 rubla maksta, millest 5 % läinud võlaprotsendi eest, kuna 1 % raha oli kustatud kapitalist. Peale selle andnud Liphart igale peremehele veel mõisametsast puid, mis ka kontrahis üles oli märgitud. Jutustaja oli oma 10-taalrilise koha eest saanud:
§ 11. Osja saab mõisamõtsast kige ülle 36 sülda põlletamise puid, 300 palki 8–10 t. laddu ja 24 jalga pik. 3 sülda aija puid 400 tükki latte, 3 sülda teibid, ilma hinnata, aga timma peab ülemal nimetu pu kuuve aasta sees, se om seni kui 23 Aprilini 1878 omma kulluga mõtsast kus temmal katte näudat raiuma ja väljavedama, ent peab se man kik mõisa mõtsa sädussi tävvesti nink ussutavalt piddama kui ostja nimmetu tähepäivani omma puud ei ole valja veddanu, siis ei olle temmal päle selle ennab õigus sedda nõuda. (Jaan Härm)
Popsid või kodapoolsed pidanud õpetajale osatükke tegema, selle eest oli Liphart neile oma metsast puid andnud. Kes vilja ajada ei tahtnud, pidanud õpetajale 50 kopikat maksma, kuna harilikult raha maksta ei olnud, siis käidud õpetajale osatükke tegemas. (Daniel Tirrol)
Ennemalt olnud kirikuõpetaja palgaks ainult kirikukõrtsi rent. Kõik eksimused, mis kiriku vastu tehtud, karistatud rahaga, mis õpetajale saanud. Kes raha ei ole ära jõudnud maksta, pekstud kiriku häbitulbas, mida jutustaja mäletab veel Vastseliina kiriku juures. (Daniel Tirrol)
Vastseliina koggukonna kohus sel julil 1808.
Kohus oli koon.
Jaan Masik kes kerkun jutluse aegu juttu ajanu keda koolmeister Peter Leppma kuulnu mõisteti Jaan Masik peab 40 kop. hõb. trahvi maksma.
Kooliõpetajad olid käsutanud kodapoolsete naisi õpetaja vilja kokku panema, sest iga pops pidi õpetajale osatükke tegema, selle eest, et nad mõisa metsast hagu saanud. Kolmandik ehk mõõtala olnud vilja kokku panna, mille eest, kui õpetaja heas tujus olnud, 5 kopikat maksnud. Õpetaja aga ei ole ise ilmaski saanud töö juures olla ja pealt vaadata, sest naised sõimanud ja vandunud õpetajat, et nad osatükke pidanud tegema. (Liisu Rappel)
Osatükkide tegemise ajal on popsid kirikuõpetaja vilja kokku pannud kirikumaksude eest. See kohustus tulnud selle eest, et popsid mõisametsast hagu saanud. Kes osatükke pole tahtnud teha, pidanud õpetajale 80 kopikat maksma. Vilja kokkupanemise ajal ei ole õpetaja julgenud nägugi põllule näitada, sest kui naised õpetajat näinud, pistnud nad sõimama. (Peeter Kukk)
Kodapoolsed pidid õpetajale osatükke tegema, ka siis, kui teoorjust enam ei olnud. Inimesed ei olnud sellega sugugi rahul, viljalõikamise ajal ei ole õpetaja julgenud põllule nägugi näidata, sest naised olid õpetajat vandunud, et talle osatükke tuli teha. Guido Liphart oli popsidele prii puu ja ehitusplatsi andnud ja nõudnud, et nad siis selle eest õpetaja vilja peavad kokku panema. Hiljem võetud aga need õigused ära, popsid aga pidanud osatükke edasi tegema õpetajale. (Jaan Häär)
Jutustaja oli õpetajale tõugu käinud põimas, mõõtala olnud igal popsinaisel vilja kokku panna. Selle eest andnud, kui õpetaja heas tujus olnud, 5 kopikat. Naised sõimanud ja vandunud õpetaja alati, nõnda et see põllule pole julgenud tulla. (Ann Jõgi)
1) voor
2) salakaup ja teenijate palgad
Vooris oli käidud Riias, sinna oli veetud kaupmeestele linu ja viina. Kui reega käidud, siis saadud Riia käigu eest 5 rubla. Reisuks kulunud ära 10 päeva. Reejalased olnud puused ja aisapärad takused. Ühe paari jalastega pole saadud külas ära käia, nõnda pidanud teine paar jalaseid tagavaraks olema. Vankriga käigu eest maksetud 7 rubla. Tihti viidud ise omad linad Riiga. Linnaväravatel tulnud sellid vastu ja küsinud, kelle sõbrale viid, kelle nimi öeldi, siis kirjutanud selle nime loogale. Riiast toodud tagasi kivisoola. Krimmi sõja ajal maksnud soola kaal umbes 10 rubla, muidu ennemalt aga saanud 6 ½ rubla kaal. Siin maksnud soola kaal 14 rubla. (Tirrol)
Riiga veetud linu ja sealt tagasi toodud kivisoola. Vankriga käigu eest saadud 9 rubla, reega aga 7 rubla Kui neli kaalu peale pandud oli, saanud 12 rubla. Harilikult oli aga ainult 3 kaalu peal pandud. (Peeter Kukk)
Riiast oli toodud kivisoola, kaal oli maksnud 12 rubla. Riiaskäigu eest oli makstud 12 rubla. Kaks nädalat kulunud ära Riias käimisega. Reed olnud puutaldadega. Kuna ühed tallad nii pika reisi peal läbi kulunud, siis oli teine paar ikka koormas. Vankrid olid samuti ilma naelteta tehtud, ainult potitükke oli pekstud serviti ratastesse. (Mihkel Tulus)
Vanasti käidi Riias vooris. Viidi sinna kaupmeestele linu, oma 9 rubla saadud käigu pealt, reis kestnud 10 päeva vähemalt. Sealt toodud jälle kivisoola, mis suurtes pankades olnud. (Jakob Elk)
Ennevanasti käidi vooris Riias. 3 kaalu linu pandud peale. 7 rubla oli talvise reisu eest makstud. Suvise reisu eest saadud 9 rubla. Öömajadeks olnud kõrtsid, vahel talvel suure külmaga tulnud ahju pugeda, et sooja saada. Reetallad olid puust, aisapärad takused, et üks paar taldu nii pika reisi peal ära kulusid, siis oli teine paar harilikult tagavaraks. (Juhan Toll)
Vooris käidi Pärnus ja Riias kaupmeestele linu viimas. Oma 3 kaalu pandud peale. 12 rubla oli Riia reisu eest maksetud. Riiast oli toodud soola – kivisoola, mis olnud verev ja suurtes pankades. Harilikult hoitud ikka soola ahju peal, sealt võetud ja tambitud närtsu sees katki. Regedel olnud puutallad ja takused reepärad. Kaks nädalat kulunud ära Riias käiguga. (Kadri Pillergoon)
Talude ostmise aegu käinud talumehed hoolega vooris, kaupmeestele linu viimas. 25 rubla saanud, kui koorma Riiga viinud ja sealt kivisoola koorma tagasi toonud. Kolm kaalu pandud linu peale, mõni, kes ahne olnud, pannud isegi 4 kaalu peale. Nii mõnigi teeninud omale vooriskäiguga nõnda palju, et talu saanud osta. (Helena Teema)
Vanasti olnud Eestimaal ju soolapuudus suur. Sool veetud kõik Riiast, polnud see sugugi praeguse soola moodi vaid kivisool – verev. Suurtes pankades hoitud soola ahju peal, mis tarvitamisel tulnud katki taguda. Soolakaal maksnud 5 rubla hõbedas. 3 kaalu linade viimise eest Riiga makstud 8 rubla. Hiljem viinud jutustaja võid Riiga, saanud 25 rubla nael. (Jaan Kukk)
Viinavooriga käiti Pihkvas ja Borhovis. Pangi viina veo eest maksetud 10 kopikat. Harilikult pandud 50 pangi peale, kuna teel 5 toopi oli võinud ära varastada, siis tulnud küllalt hea veohind, kuna Venemaal viin kallis olnud. Voori veetud ka Riiga, 25 rubla saadi siis, kui koorma Riiga ja tagasi tõid. Siit veetud Riiga harilikult linu, kuna sealt tagasi toodud kivisoola. 10 rubla oli maksnud sel ajal soola kaal. Raske olnud see teekond. Puutelgega ja ratastega olnud vankrid, ainult ratastesse olnud pekstud potitükid. Talvel olnud puujalastega reed. 10 päeva kestnud harilikult reis. Hiljem, kui rautatud reed tulnud, kartnud talumehed, et nad hobustele liig rasked on. (Mihkel Uggur)
Vanasti oli ise salaja keedetud viina, mis küll kõvasti keelatud olnud. Omakeedetud viina veetud Venemaalegi nahkkottides. Piiril olnud aga kombatsid valvamas, et viina ei veeta. (Mihkel Paluveer)
Vanasti olnud piir Venemaale suletud. Kombatsid olnud piiril, kes valvanud selle järgi, et viina Venemaale pole viidud. Viin olnud Eestimaal palju odavam kui Venemaal. Siin maksnud viinatoop 10 kopikat. Viinavedajaid oli karistatud vitsadega, ja päris tublisti. (Mihkel Paluveer)
Kambamehed olid piiril vahil olnud, et Eestimaalt viina ei veetaks Venemaale, kuna Eestimaal viin palju odavam olnud. Kambameestel olnud sõjariistuks tammised nuiad, millega nad salakaubavedajaid peksnud. Kambamehed olid Pihkva kubermangu poolt säetud. Kambamehed olnud ka vannutatud, et nad rahvaga tegemist ei teeks, aga ainult mõned olid suutnud vandest kinni hoida. (Feodor Kuuste)
Jutustaja noorespõlves saanud sulane 5–8 rubla palka aastas. See olnud harilikult õige tubli töömees, kes 8 rubla saanud, muidu harilik palk olnud 5–6 rubla Tüdruk oli saanud 3 rubla, karjus 1 rubla aastas. Nälja-aastail teenitud päris palgata. (Andrei Fluss)
Mõisas tööl käies oli rehe pealt saadud 70 kopikat. Kartulivõtmise ajal olnud päevapalk 5 kopikat odavam. 25 kopikat oli sidemevõtja saanud päevas rehepeksu ajal. (Liisu Rappel)
Jutustaja noorespõlves olnud tüdruku palk 2 rubla aastas. Sulane saanud 3–5 rubla aastas. Taludes olnud harilikult ikka üks võõras sulane, sest talud pole suured olnud, 8–12 taalrit. (Ann Jõgi)
Sulane saanud jutustaja noorespõlves 6 ½ rubla vaske ehk 3 ½ rubla hõbedas. Vanemal ajal olnud harilik tüdruku palk 1 rubla aastas, sulasel 2 rubla, parem sulane saanud siis 2½ rubla (Jakob Erik)
Jutustaja isa aegu olnud harilik tüdruku palk ½ rubla ja 3½ rubla hea sulase palk. Et talud enamasti 8–12 taalri suurused, siis olnud taludes harilikult üks sulane ja võõras tüdruk, ainult mõnedes suuremates taludes olnud rohkem. (Jaan Kukk)
Jutustaja noorespõlves saanud sulane 5–8 rubla, tüdruk 2 ½–3 rubla aastas, karjus aga 1 rubla. Misso mõisal tööl käies saadud päevas 25 kopikat hiljem. (Ann Kera)
Hilisemal ajal saanud mõisa moonamees 15 vakka rukist, 8 vakka otri, ½ vakamaad olnud kartulimaad ja ½ vakamaad aiamaad, 2 sülda puid, 5 sülda hagu, prii korter ja seep tuba pesta, 75 rubla aastas palka. Harilikult saanud 100 päeva mõisa teha (Mihkel Uggur)
Jutustaja noorespõlves saanud sulane 3-5 rubla, tüdruk 2–2½ rubla ja karjane 1 rubla aastas. Nälja-aastail teenitud söögi eest päris. Taludes olnud harilikult üks võõras sulane ja tüdruk, kuna talud enamasti 8–12 taalri suurused.
Maa, millel kasvas väiksem võsa, tehti kütise abil põlluks. Haod raiutud, köidetud kuppu. Harilikult raiutud sada kubu päevas. Hagude peale laotud turvas, mis siis põlema pistetud. Peale põlemist laotatud tuhk laiali. Suured puud aga raiutud enamasti ühtepidi maha, lastud mõni aeg kuivada. Viimaks pistetud põlema, aegajalt liigutatud tukke. Uuele põllule külvatud harilikult kõigepealt oder, mis õige hea kasvanud, siis hiljem teised viljad. (Liisu Rappel)
Vanasti, kui uut põldu tehtud, siis raiutud suur mets maha, lastud kuivada, mille järele siis põlema pistetud. Väiksem võsa raiutud harilikult maha ja köidetud kuppu. Hagudele laotatud turvas, mis põlema pistetud. Tuhk külvatud laiali. Esimesel aastal külvatud harilikult oder või rukis. (Ann Jõgi)
Sõõrdu abil tehtud maa põlluks, millel kasvanud suur mets. Puud raiutud maha, lastud kuivada, mille järele siis põlema pistetud. Kütise abil tehtud harilikult maa põlluks, millel kasvas võsa. Viimane raiutud maha, haod laotud turba alla ja pistetud põlema. Hiljem laotatud tuhk laiali. Esimesel aastal külvatud harilikult rukis või oder. (Jaan Kukk)
Mõisa vili tulnud sirbiga lõigata, kuna vikateid pole lubatud tarvitada, et terad maha pudenevad. Põua ajal, kui vili väike olnud, tulnud käega kakkuda. (Daniel Tirrol)
Jutustaja noorespõlves lõigatud kõik vili sirbiga. Mõisas oli harilikult vili õige valmis lastud kasvada, siis kardetud, et niitmisel terad maha pudenevad, nõnda tulnud siis mõisa vili kõik sirbiga lõigata. Jutustaja noorespõlves olnud ainult arkader ja karuäke, kuna esimene lehtader oli toodud Mässi külla Riiast. (Ignas)
Põllud olnud jagatud kolme ossa, mitte nagu nüüd seitsmesse. Maaharimisel tarvitatud ainult arkatra ja karuäket. Sõnnikuhargiks olnud kaheharaline puu, mõnel jõukamal olnud siis ka raudotsad. Reed olnud puujalastega, aisapärad takused. Puuratastega vankrid, mille servadesse oli pekstud potitükke. Vili aetud sirbiga kokku. Põuaajal pidanud mõisas kakkuma vilja käega, kuna sirbiga lõigata pole saanud, aga vikatiga pole lubatud kartusel, et vilja palju maha pudeneb. (Feodor Kuuste)
Mõisal olnud ennevanasti suured lambakarjad, 1000–9000 lammast. Kui rendi peale oli lastud, siis kaotatud lambad ära, selle asemele hakatud nuumama härgi, mis Peterburisse saadetud. (Mihkel Paluveer)
Elumajad olnud suitsutared, ilma korstendeta, akende asemele olnud “pajad”. Senikaua, kui ahju köetud, hoitud uks lahti. Hiljem ehitatud kambrid. Esimene korsten ehitatud Rebase külla 60 a tagasi. (Liisu Rappel)
Vanasti elatud suitsutaredes, akende asemel olnud “otspajad”. Suits lastud uksest välja, talvel suure külmaga olnud põrand härmatanud, lapsed roomanud maas, kuid haigeks polnud keegi jäänud. Talviti maganud lapsed ikka ahju peal. Valgustamiseks tarvitatud peergusid. Mõisas rehepeksmise ajal olnud üks isik nurgas redeli taga, kes peergusid vahetanud ja söed raudkasti sisse korjanud. Mõnes mõisas olnud rehenurgas väike ahi, kus põletatud tõrvaseid puid. (Mari Trumm)
Elatud suitsutaredes, mis olid ilma akendeta. Peremehel olnud ainult säng, teised maganud harilikult põrandal. Padjad puudunud, pea all olnud puupingid. Oli magatud õlgede peal, alles hiljem tulnud sängikotid ja linad. (Jaan Kukk)
Nõnda elatud vanasti: särgikäisest saanud käterätik, särgiseljast pearätik. Elatud suitsutaredes, akende asemel olnud “otspajad”. Suits lastud uksest välja, teinekord pandud uks ette, et sead tarre pole saanud. Suvel keedetud pinos. Talvel olnud põrand tihti härmatanud, väiksed lapsed roomanud maas, haigeks pole keegi jäänud, muidu olnud laste elukoht talvisel ajal ahju peal. Üks lastest pidanud tule järgi valvama, sest valgustamiseks tarvitatud peergu, mis kistud kasepuust või männipuust. Mõisahärrad tarvitanud oma tubade valgustamiseks küünlaid. Rehel olles põlenud tare nurgas väikses ahjus tõrvased puud, mille valgusel pekstud siis rehte või olnud üks teolistest nurgas redeli taga, kes uuendanud alati peergusid. Aganaleib ja kohupiimalännik ühes rokanõuga pandud teolisele juure. Paremaks toiduks olnud juba kartul kanepitembiga. Need, kes järvede ääres olnud, püüdnud salaja kalu ja kuivatanud neid. “Sääl keltu keedeti, kaarakama kasteti” lauldud pidude ajal. (Daniel Tirrol)
Vanasti elatud suitsutaredes, alles 60 a tagasi hakkatud korstnaid ehitama. Katuselaastud või peerud “kistud” lahedast kuusepuust napa abil. (Peeter Kukk)
Ennemal aegul elatud suitsutaredes. Suits lastud uksest välja, akende asemel olnud “otspajad”, milledele talvel laud ette käinud. Söök keedetud ahjusuul koogu otsas, suvel aga pinos. Kartuleid jutustaja noorespõlves ei ole olnud.
Jutustaja olnud juba vanem, kui Järvekülla esimesi kartuleid oli toonud mõisa viinapruul, kellel korda läinud mõisast varastada 12 kartulit. Mees saanud küll selle eest peksa, kui härra teada saanud. Igal peremehel olnud oma käsikivi, leivajahu jahvatamine olnud perenaise töö. (Helena Teema)
Veneusu tulek (Kirikukroonikas leidub lk 27–28 ainult lühikene märkus, et 1845–1846 algas vene õigeusku minek, kuna koguduses sel ajal 7500 eestlast ja 60 sakslast olnud. Eesti kogudusest oli sel ajal 400–450 inimest vene õigeusku läinud. Suusõnalist traditsiooni kogudes selle kohta ei saa ka suurt midagi andmeid, tume aimtus on vaid, et nälja-aastad olnud ja siis usk silke eest müüdud.), vennastekogudused, prohvetid.
Veneusku mindud sellepärast, et orjusest lahti saada, papid ajanud jutud laiali, et kes veneusku läheb, pääseb orjusest, saab heeringaid ja tange. Mõisahärra oli küll öelnud “Olgu härg must või valge, teol peab ta ikka käima” kuid inimesed pole uskunud. (Liisu Rappel)
Palju peremehi vahetanud omal usku ja läinud veneusku, et siis orjusest pääseda, kuna pappe poolt olnud jutud laiali aetud, kes veneusku läheb, et see orjusest pääseb. Et sel ajal ka veel nälg olnud, loodetud tange ja silke saada. (Ann Jõgi)
Veneusu pärast tapeldud päris, sest see usk olnud tige usk. Jutustaja tädi oli ristitud päris vägisi veneusku. Jutud käinud ka ringi, et kes veneusku läheb, pääseb orjusest, saab maad ja silke, et sel ajal nälg olnud, siis usutud ka neid jutte. Alles hiljem nähtud, et need tühjad jutud olnud, siis ristitud lapsi salaja luteriusku, aga õpetaja ei ole niisuguste lapsi muidu leeri võtnud, kui kohtupoolt tunnistust ei ole olnud, et nad luteriusu kombe järgi ristitud. Jutustaja leeris käinud, jäetud 8 tüdrukut õnnistamata ja nõutud tunnistust. Paljud tulnud aga uuesti luteriusku tagasi, kui jutustaja 55 a olnud. (Mari Trumm)
Papid ajanud jutud laiali, et need, kes veneusku lähevad, pääsevad orjusest ja keiser annab maad. Mõisahärra oli küll öelnud: “Olgu härg must või valge, kündma peab ikka.” Sakste juttu pole keegi kuulnud. Hiljem näinud küll, et see ainult vale olnud, kuid tagasi pole ka enam saanud tulla. Lapsi ristitud aga salaja luteriusku. Gustav Masingu ajal tulnud aga õige palju luteriusku tagasi, nii noori kui vanu. (Jakob Erik)
Jutustaja isa aegu oli veneusku mindud. Kuulujutud olnud laiali aetud, et kes veneusku läheb, pääseb orjusest, saab hingemaad ja püti silke. Peremehed läinud sellepärast, et mõisaorjusest pääseda, kodapoolsed lootnud maad saada. Mõisahärra oli küll öelnud: nii must kui valge härg peab kündma, kuid kes uskunud sel ajal sakste juttu. Hiljem näinud küll, et kõik vale olnud, kuid tagasi pole saanud. Lapsi ristitud salaja luteriusku. Õpetaja oli aga neilt, kui nad leeri tulnud, nõudnud kohtutunnistust, et nad luteriusu kombe järgi ristitud on. (Jaan Kukk)
Neile, kes veneusku lähevad, oli lubatud hingemaad ja pütt silke. Hädaga olid siis inimesed ka veneusku läinud. Õpetaja öelnud küll selle vastu, aga tema “vaene” mehikene pole ka saanud suurt teha. (Jaan Häär)
Papid seletanud, et need, kes veneusku lähevad, saavad maad ja orjusest lahti. Mõnigi mees uskunud neid jutte ja läinud veneusku. Hiljem, kui avalikuks tulnud, et see vale olnud, tahtnud mehed papile kõrtsi juures peksa anda, kes sinna ristima tahtnud tulla. Liphart aga oli öelnud: “Olgu must või valge härg, vagu peab ikka vedama.” (Mihkel Paluveer)
Vene preestrid ajanud jutud laiali, et see, kes veneusku läheb, saab maad, silke ja tange. Mõnigi mees uskunud neid jutte ja läinud veneusku. (Andrei Fluss)
Usuvahetajatele lubatud hingemaad, tange ja silke. Kuna neil aastatel olnud nälg, siis müüdudki usk silkude ja tangude eest ära. Gustav Masingu ajal tulnud aga paljud tagasi. (Jaan Lind)
Misso Lutku Juhan olnud veneusku ristija, käinud külast külla ja öelnud ikka, et homme on peamine ristimine, kes veneusku oli tahtnud minna, ristinud Juhan kohe ära. Üleminejatele oli lubatud “kullijahu”, heeringaid ja orjusest vabastada. Pole usutud mõisahärra jutte, kes öelnud: olgu härg must või valge, kündma peab ikka. (Jakob Elk)
Papid olid jutud laiali ajanud, et kes veneusku läheb, saab maad, silke ja “kullijahu”, et sel ajal nälg olnud, siis müüdud usk silkude ja kullijahu eest ära. Hiljem olid inimesed küll märganud eksitust, kuid tagasi pole saanud. Üks köster teinud laulu üleminejate kohta. Küll otsitud, kes laulu teinud, kuid üles pole leitud.
Oh ma vaene hull ja rumal!
Mis mul teta, mul mu Jumal?
Mõisa orjust maha jäti.
Lätsi venne preestri mannu.
Venne preester minnu riste.
Õliga ta minu võis.
Sis mul venne nimi anti,
Vene rist mul kaela panti.
Segapaariliste lapsi oli tahetud isegi veneusuliste kätte kasvatada anda, mille tõttu aetud segapaarilised vallamaja juuregi. Kuid seal võetud küsimus üles, kes siis laste toitmise kulud maksab, millele vastust pole saadud ja asi jäänud soiku. 60. aastates tulnud palju veneusulisi tagasi luteriusku. Gustav Masing olnud isegi kuus kuud ametist ära, et laulatanud segapaare ja ristinud nende lapsi. (Jaan Häär)
Neile, kes veneusku lähevad, oli lubatud maad anda ja heeringaid, pearahast vabastada, mille tõttu siis mindud veneusku. Need, kes koolis halvasti õppinud, läinud ka veneusku, sest siis pääsenud kooliskäimisest. Maad pole keegi andnud, ainult pearaha olnud veneusulistel 50 kopikat odavam. (Helena Teema)
Usk oli nälja ajal silgupüti eest ära müüdud, sest vene preestrid olid jutu laiali ajanud, kes veneusku läheb, pääseb orjusest. (Ann Tasso)
Velliste kogudused olnud juba ammu Vastseliina kihelkonnas. Velliste palvemajades peetud jutlusi harilikult laupäeviti ja pühapäeva hommikul enne kirikujutlust. Paljud käinud endisel ajal Raadil. Pärishärra von Liphart kinkinud palvemajade ehitamiseks 6 vakamaad maad ja priipalgid. Orava vallas olevale Marga palvemajale kinkinud isegi 12 vakamaad maad. Kogudus ehitanud omal jõul siis palvemaja. (Andrei Fluss)
Vastseliinan sel 24 Jaanuar 1887. (Saksakeelne tekst oli õige kustunud, mille tõttu siis ei saanud seda algteksti ärakirja tuua, kuid sealsamas leidus eestikeelne tekst, millest võtsin ärakirja.)
Man olliva Pääkohtumees Andrei Treijas
Kohtumees Peter Verrev.
Peeter Ukkur.
Jaan Sein palles sedda G. von Lipharti kinkituse tunnistust siin Leppingu ramatuse üles kirjutada.
Sellega tunnistan ja kinnitan mina, et minu vana isa kadunud Landrath Reinhold von Liphart Vastseliina vennaste koguduse jaoskonnale Radiküla juures kuus vakamaad ilma maksuta palvemaja üles ehhitamiseks on annud, millest toisel tallorahva koggudusel mingisuggust asja ei ole ja se maa tük taijesti selleks tarbituseks peap jäma.
Otsus
Seda kingituse leppingut Vastseliina koggukonna Leppinguramatuhe ülles kirjutada nink lehti koggukonna kohtu alkirjaga kinnitada.
Peakohtumees Anto Treijas.
Kohtumees Peter Verrev.
Peter Ukkur.
Raadil palvemajas käidud alati, kuna kirikuõpetajad kõnelnud õige “halba” keelt, nõnda et neist pole arugi saadud. Velliste palvetunnis kõnelnud aga oma mehed “puhtas maakeeles”, nõnda et igaüks aru saanud. (Mihkel Uggur)
Vellistel olid oma koguduse liikmetele eri palvetunnid, kuhu võõraid pole lubatud. Kes liikmeks tahtnud saada, pidanud pooleaastase prooviaja läbi tegema, alles siis, kui esimees suudlenud proovilolijat, võetud ta täieõiguslikuks koguduse liikmeks. Koguduse liikmed olnud pealtnäha ainult pühad, kuna nad muidugi sugugi nii vagad pole olnud. Üle kahe nädala olnud palvetund, kuhu igaüks võinud minna – seal tarvitatud üldlauluraamatut, muidu aga Velliste oma. Kooripühad olnud oma koguduse liikmetele ja mis jagunesid naiste, tüdrukute, meeste ja poiste kooripühad. Palvemaja oli ehitatud pärishärra Lipharti poolt antud platsile, kes ka priid palgid andnud omast metsast. Õpetaja õnnistanud palvemaja sisse. Korra oli aga lasknud jutustaja vanemate aegu Vastseliina valitseja Raadi palvemaja uksed kinni lüüa laudadega ja öelnud, et talurahvas ei tarvitse mitte jumalasõna, vaid tööd. Õpetaja oli aga kaebanud ülemusele, mille järele siis uksed jälle lahti tehtud. Teised õpetajad saanud kõik vellistega hästi läbi, ainult Gustav Masing pole sallinud velliste koguduse liikmeid ega ka Raadil palvemajas käimist. Oma elu lõpu eel oli ta sõbralikum ainult olnud vellistega. (Jaan Häär)
Korde Juhan Orava vallast olnud rahva seas suure au sees. Tema oli ettekuulutanud ka tähtsamad sündmused. Raudruun sõidab varsti rauda mööda. Niisamuti ka talude kruntiajamise ja mõisnikke äraajamist. Hiljemal ajal olnud Vana Kaats kihelkonnas ettekuulutaja au sees, saades selleks just oma segase jutu tõttu. (Horn)
Korde Juhan kuulutanud kõik sündmused ette, öelnud raudtee ehitamise, maade kruntiajamise ära. “Maa pidavat välja nägema kui kaardi lehed, isegi need kohad, kus enne soed elanud, saksad pidavat kaduma kui kesaparmud.” Pole julgenud Korde Juhanile keegi midagi teha, saksad ähvardanud küll korra maja ära põletada, kuid pole julgenud. Pärishärra Liphart kutsunud Juhani mõisa ja ajanud temaga kolm ööd-päeva juttu. (Mihkel Paluveer)
Endisel aegul pole koole olnudki, mõni mees säetud kirikuõpetaja poolt ametisse, kes käinud külast külla ja loetanud lapsi. Need peitnud harilikult ennast ära, et koolmeister kätte ei saaks, nii mõnigi laps tulnud ahjust välja kiskuda ja lugema õpetada. Koolmeister tulnud harilikult üle kahe-kolme nädala, nii et unustatud sel aja sees, mis õpitud. Kui jutustaja koolis käinud, siis suuremad lapsed, kooliealised, käinud esmaspäevast neljapäevani. Reedel olnud väiksed lapsed, kuna laupäeviti käinud need, kes külakooli lõpetanud ja nüüd kordamas käinud. Nõnda käidud kolm talve igal pool. Neile, kes sugugi edasi ei ole läinud, olnud “härgikool”, kus seni käidud, kuni viis peatükki selge. (Liisu Rappel)
1766. a kiriku visitatsiooniprotokollis on mainitud, et kihelkonnakoolis on 28 õpilast. Asutatud 1733. a. Majal 1 tuba, 2 rehte, loomalaut, ait, saun. Koolimaja ehitatud kihelkonna kulul, aed.
Mõisa- ja vallakoole 8.
Perapugula – 20 õpilast
Plussa – 20 õpilast
Kõo – 15 õpilast
Mauri – 15 õpilast
Vaskali – 10 õpilast
Voki – 15 õpilast
Tabina – 34 õpilast
Kahkva – 28 õpilast
Kokku 157 õpilast.
Külavanem ja kiriku vöörmünder peavad igal nädalal kooli üle vaatama. Kool algab märdipäeval ja kestab kuni lihavõtteni. Paljud lapsed õpivad alles kodus, vanemad tahavad neid kooli saata, kuna nüüd möllavad rõuged. Õpetaja peab mihklipäevaks esitama mõisnikule kooliealiste laste nimekirja – muidu kaebtus õpetaja peale.
Kihelkonna kooliõpetaja Thomas Abram, 59 a vana, oskab lugeda ja hädapärast kirjutada. 29 aastat ametis olnud (Paistab, et köster ja kihelkonna kooliõpetaja on vennad olnud, kuna Thomas Abram on õpetaja ametit pidanud 29 a. Võib olla oli ta kogu aeg siin, nõnda et kihelkonnakooli algus langeb hoopis 1737. a, mitte 1753. peale.).
Kihelkonnakoolil on maad ¼ adramaad, iga lapse pealt koorem puid, nael küünlaid. Köster on Jakob Abram 58 a, 29 aastat ametis olnud.
1776.
Koguduses 5892 hinge, kellest oskavad lugeda 3229, sellega pea iga täiskasvanud inimene. Kooliaeg kaks aastat.
Koolid Luuska – 50 õpilast
Tabina – 31 õpilast
Nodase – 29 õpilast
Avi – 25 õpilast
Ponni – 26 õpilast
Pullipodra – 23 õpilast
Kokku 172 õpilast.
Vaheajal on vist kihelkonnakool hingusele läinud, kuna 1814. a visitatsiooniprotokollis nõutud ta uuestiasutamist (Hilisemad teated sain härra Undritzilt, kes 1887 aastast saadik Vastseliinas õpetaja olnud ja enne 1905. aastat uurinud Vastseliina kihelkonna hariduslikku olukorda, mil ajal oli veel kasutada rikkalik arhiivmaterjal, niisamuti kogunud teateid ka vanematelt inimestelt, kellelt ma siis need teated sain.). Köstri ja kooliõpetaja amet juba hilisemal ajal ühe isiku käes, isegi maad ühte aetud. 1840. a nõudnud Karl Masing, selleaegne Vastseliina õpetaja, et igas ringkonnas peab koht olema, kuhu lapsed esmaspäevaks ja teisipäevaks õppimiseks kogunevad. Õppeained: usuõpetus, rehkendus 10 arvu piires sõrmede või muude asjade abil, emakeel, kirjutamine tahvlile. Kooliealisteks loetud 13 a vanasest kuni leerini, nõnda käidud sagedasti kuni 20 a. Pärast suurenenud koolipäevade arv 2-4 päevani. Õpetus oli alanud kell 6, kestnud kuni 8 vaheaegadega. Kui lapsed olid magama jäänud, pidanud nad kinni istuma, vahel kuni kella 12, või puid raiuma. Lastevanemad olid nurisenud selle üle, kuna lapsed võisid teel kiskjate loomade kätte sattuda. Õpetajal olnud laud ja pink, kuna õpilased istunud partel. Koolitoaks olnud tavaline suitsutare. Koolitöö jagatud sel ajal väiksed näitajad (9 a – 12 a) ja suured näitajad. Väiksed näitajad käinud laupäeviti, keda peale kooli oli õpetatud. Päriskool oli jagunenud 3 liiki: I, II, III ja “härgikool”. Õpetus alganud 15. oktoobril ja kestnud lihavõtteni. Need, kes koolis õppimisega pole hakkama saanud, nende tarvis olnud “härgikool”. Vits olnud tavaline karistamise abinõu. Hiljem, 1854. a peale, algab koolielus tugev tõus, selleaegse õpetaja Gustav Masingu nõul ja eestseismisel ehitatud uusi koolimaju, mille ehitamiseks Liphart palgid andnud. Valjult revideerinud ta koole harilikult kevadel, aprilli- või märtsikuus. Vahel kestnud küsimine kuni päevatõusuni, õpetaja Masing pannud suurt rõhku emakeele oskamisele. Peale kevadiste katsumiste pandud toime veel üldkihelkondlik koolide katsumine kirikus, kus siis koolidele auhindu jagatud. Lapsed, kes olid käinud kolm aastat päriskoolis ja selle lõpetanud, tunnistatud suurteks näitajateks, kes käinud koolis 15 okt. alates üks päev nädalas, jõuluvaheajal ja üks nädal peale päriskooli lahti laskmist. “Suures koolis” käidud kuni “leerikoolini”. Iga puudunud päeva eest tulnud maksta 15 kopikat trahviraha, mis valjul käel sisse nõutud, mille järgi valvanud kirikuõpetaja. Kihelkonnakooli juures läinud trahviraha koolikassasse, mille abil muretsetud koolile õppeabinõusid, nii oli sel ajal praegu veel koolis tarvitusel olevad loodusteadlikud pildid kolme ilmaime kohta, kaardid ja gloobus ostetud. Niisamuti valvanud õpetaja, et kõik kooliealised lapsed koolis oleksid. 1886–1887 a, kui härra Undritz kihelkonna kooliõpetajaks Vastseliinasse tulnud, olnud kihelkonnas 500 kooliealist last, kes kõik koolis käinud. Puudumisi oli ainult 5 % ette tulnud. Venestamine toonud kaasa koolide suure tagurpidimineku. Koolisundus jäänud loiumaks, trahviraha kadunud. 1893. a olnud kihelkonnas umbes 700 kooliealist last, millest 240 last üldse koolis pole käinud, kuna puudumisi tulnud ette 58 %. Hakatud siis uuesti puudumiste raha nõudma 5 kopikat päevas. Trahviraha sissenõudmine jäänud vallavalitsuse kompetentsi, mida õige loiult sisse nõutud. Vallakoole revideerinud kirikuõpetaja ja kihelkonna kooliõpetajad. Härra Undritz käinud 1895. valla koole revideerimas ja leidnud, et emakeeleoskus olnud õige langenud. Kahe lause kohta tulnud 14–20 viga keskmiselt. Kusjuures kõige paremad teadmised lastel olnud Vastesliina mõisakoolis. Hiljem hakkanud õpetaja emakeele oskamisele rohkem rõhku panema. 1883. a saanud valmis uus kihelkonna koolimaja, õpilasi 30. Õpperaha 5 rubla 50 kopikat valgustuse raha ja 2 rubla puuderaha. “Koolikassa”, mis oli kogutud puudumiste rahast, kuivanud venestuse ajal kokku. Alguses antud kassast kooliõpetajatele toetust venekeele kursustel käimiseks. Kõgile 15 vallakoolile kihelkonnas andnud Vastseliina mõis priikütte – 200 sülda koolile ja 7 sülda rehepuid kooliõpetajale ja maa. Guthart Liphart võtnud puud ära, tahtes tagasi ka kooli maid, olles nõus maad 3 rubla eest vallale rendile andma. Orava vald polnud sellega nõus olnud, milletõttu tekkinud protsess, mille vald kaotanud. Liphart andnud maa 3 rubla rendi eest kooliõpetajale tarvitada, raha, mida saanud rendina, andnud Liphart õpetaja Masingu kätte ja käskinud igasse kooli ajalehe tellida. Kõige esimene leht olnud “Eesti Postimees”, Janseni oma. Peale selle käinud koolidesse, kui “Eesti Postimees” seisma jäänud, “Tallinna sõber” – lühemat aega, kuna kooliõpetaja sellega rahul ei ole olnud. Härra Undritz öelnud õpetaja Masingule, et selle peale ei maksa teil raha raisata, kuna seda lehte ometi ei loeta. Õpetaja saanud vihaseks ja küsinud, mis lehte te siis tahate – Undritz soovitanud “Oleviku” tellida. Masing olnud küll alguses vastu, kuid viimaks tellinud siiski koolidele “Oleviku”, mis käinud senikaua, kui ta liig venesõbraliseks läinud, sellejärel käinud siis “Eesti Postimees” – Buschi väljaandel. Kuni viimaks veneajal, kus enam ja enam vene keele oskamisele rõhku hakatud panema, tellitud koolidesse vene ajalehed, et õpilased rohkem harjuksid vene keelega. Venestuse kohta koolides ei olnud midagi iseäralikku olnud. Kuna rahvakoolide inspektor olnud kolme maakonna, Võru, Tartu ja Valga tarvis, siis ei ole jõudnud Vastseliina kihelkonda nõnda ruttu revideerimine. 1893. oli revideeritud koole, nõnda oli lahti saanud Tsäpsi kooliõpetaja Tint, kes pole vene keelt osanud. (Aleksander Undritz)
Majaraadi 100 juubeli puhul oli Liphart annetanud 1000 rubla Tartu Ressursiseltsi aktsia, nõudega, et selle rahaga asutatakse Vastseliinasse tütarlaste kihelkonnakool. Raha jäänud vöörmündri Mihelsoni kätte, kes siis raha andnud õpetaja kätte, kuna see andnud hoiule raha selleaegse mõisavalitseja Rosenpflanzi kätte. Hiljem, kui Masing raha tagasi nõudnud, ei ole järgmised valitsejad seda enam kätte andnud. (Aleksander Undritz)
Jutustaja noorespõlves oli Luhamaalt (Luhamaa kuulus enne Pihkva kubermangu alla, 6 a tagasi aeti see Setumaa osa Petseri maakonna küljest Võru maakonda ja Misso valla alla. Arenenumaid ja edasipüüdjamaid nurki Setumaal.) püütud vägisi lapsi ja saadetud Petserisse lugemist õppima. Jutustaja oli niiviisi kinni võetud ja “ilma pükseta” tahetud saata Petserisse kooli. Kuna isa palunud, siis lubatud, et isa ise poja Petserisse kooli toob. Terve perekond olnud õnnetuse tõttu meeleheitel. Isa viinud siis poja Petserisse. Seal kogutud poisid kõik ühte kokku ja tahetud lugema õpetada. Jutustaja vahtinud teraselt raamatusse ja teinud, nagu oskaks lugeda, arvatud siis, et poiss oskab lugeda ja lastud koju. Teise poisi isa, kes ka Luhamaalt olnud, maksnud 10 rubla. Nõnda pääsenud siis mõlemad poisid orjusest. (Feodor Kuuste)
Luhamaale asutatud kool 22 a tagasi. Enne kooli asutamist osanud lugeda ainult kaks isikut. Kooli asutamiseks teinud kõvasti kihutustööd Under Luik. Alguses olnud õpilasi rohkesti, kuid hiljem langenud nende arv. Koolimaja puudusel kolinud kool ühest külast teise. Enne ilmasõda osanud paari-kolme küla kohta ainult üks isik kirjutada. Eesti Vabariigi ajal on püstitud ajakohane suur koolimaja. (Simon Aasa)
Kui senaator Manassein käis Eestimaal, et rahva soove teada saada, oli Vastseliina kihelkonnast kõik vallavanemad käinud Manasseini jutul. Jutustaja olnud sel ajal Vastseliina vallavanem, nõnda tulnud temal kolm korda nädalas Võrus Manasseini juures käia. Vallavanemad olid siis esitanud nõudmised 1) Vene keel säetagu koolidesse “Oleme ju Vene riigi alamad, aga koolides õpetakse praegu ainult saksa keelt, millega ei saa mujale kui ainult sakste teenijaks.” Soldatisse minnes aga meie noormeestel vene keelt vaja, teiseks ei saa kodused jälle soldatile kirju saata, kuna ei oska venekeelset aadressi kirjutada. 2) Kõik kvootemaad, mida mõisnikud talurahvalt ära võtnud, antagu tagasi. 3) Õpetajale osatükke tegemine jäägu ära. Kaebuste tagajärjeks olnud see, et vene keel säetud koolidesse. Nõudmisi kvootemaa suhtes pole keegi rahuldanud. Lipharti selleaegne volinik Rosenflanz oli seletanud senaator Manasseinile, et äravõetud maade asemele on igaüks uue maa saanud. Õpetajale osatükke tegemise pärast tahtnud senaator Manassein teada, mitu popsi pidid õpetajale osatükke tegema. Selleaegselt õpetajalt Masingult tahetud popside nimekirja, kes õpetajale osatükke teevad. Viimane pole aga nimekirja andnud. Kuid osatükkide tegemine jäänud siiski sest ajast ära.
Senaator Manassein olnud ise õige lahke mees, andnud tooli ega pole sallinud, et temaga püsti olles juttu aetakse. (Jakob Erik)
Jutustaja oli 1883. a Misso vallavanemaks olnud, nõnda tulnud tal senaator Manasseini juures käia 5 korda nädalas. Vallavanemad, nimelt 5 valla omad Vastseliina kihelkonnast, esitanud suusõnaliselt senaator Manasseinile järgmised nõudmised 1) Koolidesse säetagu vene keel saksa keele asemele 2) Osatükkide tegemine õpetajale jäägu ära 3) Kvootemaad antagu talurahvale tagasi. Senaator Manassein nõudnud kaarte, et teada saada endisi mõisa piire. Selleaegne Vastseliina mõisa valitseja Rosenflanz seletanud, et temal neid kaarte võimatu esitada, kuna kaardid ja kirjad kõik ära on põlenud. Nõnda tulnud siis vallavanemate abil endisi piire kindlaks määrata. Teised vallavanemad kartnud mõisa ja tunnistanud tihti mõisa kasuks. Jutustajal olnud kindlad andmed, kui palju ja missugused maad mõis ära võtnud, mille abil määranud siis endised mõisapiirid kindlaks. Jutustajal olnud maamõõtja kirjad, mida viimane enne surma jutustajale jätnud, kuid mis Vabadussõja ajal tulekahju ajal otsa saanud. Mõisal olnud enne ainult Pannu ja Maksa metsad, kuna teised mõisa metsad kõik külamaadel. 13 mõisa oli Vastseliina kihelkonnas asutatud vakumaadele, kust elanikud ära aetud metsmaile. Lipharti volinik Rosenflanz oli vabandanud ennast sellega, et kõigi äravõetud maade asemele on antud uued. Nemad vallavanemad olid lõpuks suutnud selgeks teha, et mõisnikud on talumaid ära võtnud ja nõudnud nüüd kvootemaid tagasi. Niisamuti kaevanud nad, et osatükkide tegemine kestab salaja mõisas edasi, mis küll keelatud. Rosenflanz öelnud, et rahvas oli ise palunud, et osatükke saaks edasi teha. 2) Nõudnud nad, et koolides vene keelt õpetatakse, kuna meie meestel vene keelt vaja, kui nad soldatisse lähevad, kodused ei saa jälle soldatile kirju saata, kuna ei oska vene keelt, et aadressi kirjutada. Nõudmine, mis oli varsti täidetud. Kolmas nõudmine olnud, et kodapoolsete osatükkide tegemine jäägu õpetajale ära. Manassein nõudnud kindlaid andmeid, mitu popsi on Vastseliina kihelkonnas, kes õpetajale osatükke teevad. Mindud siis selleaegse õpetaja Gustav Masingu juurde ja palutud teateid, mitu popsi teevad osatükke. Masing aga pole andnud mingit kirja, kuid sellepeale vaatamata jäänud sest ajast osatükkide tegemine õpetajale ära.
Manassein olnud küll õiglane mees, püüdnud kõike uurida ja teada saada. (Jaan Kukk)
Ärkamisaja tähtsamaid tegelasi olnud köster-kooliõpetaja Ernst Madisson, kelle juhatusel töötanud laulukoor, mis seisnud koos peaasjalikult kooliõpetajatest. Vaimustus olnud see, mis toonud õpetajad kogu kihelkonnast köstri juurde laulma, teiseks muutunud need koosolemised õpetajatele nagu tarvituseks, sest siin olnud koht, kus arutatud üldisi asju. Laulukoor käinud ka esimesel laulupeol. Samal ajal käidud Raadil ka oma pärishärrat Liphartit üles laulmas. Hirmuga läinud laul meestel segamini, sellevastu kõlanud laul lossi eest võimsalt. Liphart oli sel korral annetanud koolile siidilipu, mille ühel küljel olnud Liphartide vapp, teisel küljel loorberipärg “Vastseliina kihelkonna koolile”. Teisel laulupeol võitnud koor laulmisega kolmanda auhinna. 50 a tagasi moodustanud asjaarmastajad oma pasunakoori, lühikest aega olnud ametis isegi palgaline juhataja. (Horn)
Ärkamisajal olnud tugevamaid tegelasi Ernst Madisson – köster, kooliõpetaja. Tema juhatanud kihelkonna laulukoori, kelle liikmeteks olnud peaasjalikult kooliõpetajad. See olnud koht, kus kogutud uut energiat tööks, mille tõttu siis käidud korralikult iga kahe nädala järgi laulmas. Esimesel laulupeol käinud koor, samuti 1879. a omal, kus toodud veel kolmas auhind laulmise eest. Terve kihelkonna kooliõpetajate vahel suudetud selle läbi luua tihe side, mis kestnud kuni ilmasõjani. 1885. a moodustanud asjaarmastajad pasunakoori Kauri juhatusel, lühikest aega olnud kooril isegi palgaline juhataja. Lipharti käest saadud väiksel viisil toetust. (Aleksander Undritz)
Üldiselt möödunud ärkamisaeg kihelkonnas vaikselt tähelepanemata. Liig tugev olnud õpetaja Masingu käsi, kes suutnud igale poole vajutada oma pitsati. Vaatamata, et Kreutzwald nii ligidal elas, ei teata temast suurt midagi, väljaarvatud mõned juhtumised, kuidas ta haigetega ümber käinud. Ei löönud siin läbi mõte, et Aleksandrikooli heaks rahakorjamiseks asutada abikomitee. Need mõned kopikad, mis Vastseliina kihelkonnast saadud, on igatahes kogutud naaberkihelkondade korjajate poolt. Tundmata olid siin rahval teistes kohtades meeli köitvad tülid Hurda ja Jakobsoni vahel. Jakobsonist teatakse niipalju, et olnud sakste vastane. Kui teistes kihelkonnakoolides, näiteks Puhjas, õpilased jagunenud hurtlasteks ja jakobsonlasteks, kus erakondade vahel löödud isegi korralikke lahinguid, olnud Vastseliinas vaikne. Jutustaja tulekul kihelkonda kooliõpetajaks 1887. a olnud suurem osa kooliõpetajatest Hurda pooldajad. Jakobsoni surma puhul tulnud üks oma kihelkonna mees õpetaja juurde ja küsinud õpetaja käest, et kas viimane kella ei lase lüüa. Õpetaja Masingu küsimusel, kes mehel siis surnud, sõnanud mees, et temal keegi surnud ei olevat, vaid “nagu üks rahva päästja olevat ära koolu.” Õpetajale valmistanud sarnane asi nalja, kuid kell jäänud löömata.
Ajalehtedest olnud saadaval enamuses just, mis koolidesse tellitud: “Eesti Postimees” ja “Olevik”. Terve kihelkonna kohta oli käinud paar “Sakalat”. (Aleksander Undritz)
1887. a saadik on kihelkonna kooliõpetajaks Aleksander Undritz. Sellest ajast kanduvad kõik hariduslikud püüded siia kokku, ei ole seltsi asutatud Vastseliinasse, kus Undritz ei oleks asutajaid liikmeid.
1889. a oli asutatud “Põllumeeste Selts” Peeter Lensingu ja Aleksander Undritz tugeval õhutusel. Esimene neist olnud ka esimene esimees, kuna teine olnud Undritz.
Venestamine möödunud vaikselt ilma suure kärata. Kooliõpetajad püüdnud hoolega vene keelt õppida, käidud kursustel, milleks toetust saadud koolikassast. Tsäpsi kooliõpetaja Tint – tublimaid õpetajaid - lastud 1893. a lahti keele mitteoskamise pärast. Laulukoori tegevus jäänud soiku, kuna teatud, et rahvakooli inspektorid ei vaata healmeelel sarnase kooskäimise peale, kuid tihe side kooliõpetajate vahel kestnud edasi. (Aleksander Undritz)
Liig terav olnud mõisa ja valla peremeeste vahekord. Veel polnud ununenud maa, mida Liphart küladelt võtnud kvootemaa näol, teiseks lasunud alles paljudel taludel ostmise võlg raske koormana. Pind olnud selle tõttu rahutuste tarvis soodne. Võib olla, et ei oleks mingit väljaastumist mõisa vastu olnud, kui Võrust poleks kihutustööd tehtud ja selleks juhtnööre antud. Võrus olnud tsentrumiks Karlsoni raamatukauplus, mille omanik energiliselt töötanud juhtnööride andmisega ümbruskonnale, saades neid omakorda Peterburist üliõpilaselt Speekilt. Vastseliina kihelkonnas olnud liikumise juhtideks Jaan Värs (praegu kommunist Venes), peremees Rätsepp Loosi vallast Kõo külast, Vastseliina vallast Paul Ploom ja teisi. Nende kihutustöö tegemisel otsustatud rahvakoosolekut pidada, et saadikuid valida Tartu saatmiseks. Et vallamaja väike olnud, siis otsustatud õpetaja Hombergi käest leerituba paluda. Viimane tulnud parajaste Lätimaalt, olles näinud sealseid tapmisi, pole ta julgenud “ei” öelda. Koosoleku eest jäänud vastutajaks Jakob Seim, veel soovinud õpetaja, et jutustaja ka koosolekust osavõtaks. Viimane valitudki siis koosoleku juhatajaks. Kuna Venemaal rahutused olnud ja teada polnud, missuguse pöörde asi võtab, tutvustanud koosoleku juhataja koosolijaid mitmesuguste riigivormega. Viimaks pööranud ta küsimusega rahva poole, millist riiki nemad sooviksid, mille peale saanud peaaegu ühehäälelise vastuse: monarhia. Ainult üks lätlane öelnud: vabariik, kes aga sunnitud teiste poolt vait jääma. Tartu saatmiseks valinud peremehed omalt poolt jutustaja. Maatamehed pole oma kandidaatide suhtes tahtnud sugugi kokkulepet saada. Viimaks valitud siiski nende poolt kaks saadikut. Nii nagu jutustaja aru saanud, loodetud Tartu koosolekust ainult seda, et see nende ja Lipharti vahekorra lahendab. Sellega oli lõppenud siis koosolek, rahvas läinud laiali ja jutustaja oma tuppa. Mõne aja pärast tulnud mehed aga jutustaja juurde ja nõudnud, et viimane tuleks ja oleks juhatajaks, sest nemad tahta mõisa minna ja härrale omad nõudmised esitada. Mehed olnud purjus ja nuutega varustatud, nõnda et jutustaja oli sunnitud kaasa minema, kusjuures talle kätte oli surutud punane lipp (Jutustaja ei kõnelnud küll lipukandmisest, jättes vist meelega selle välja, kuid tõsi on see, et ta pidanud lippu kandma.) pealkirjaga “Vapatus”.
Jutustaja saanud hiljem teada, et senikaua, kui ta toas olnud, lugenud keegi väljas rahvale midagi ette, mis, see jäänud jutustajale teadmata. Rong liikunud siis edasi, kuna paljud nuute ja nuiega varustatud olnud sundinud, keda aga nähtud, rongikäiguga ühinema. Esmalt tahetud õpetaja juurde minna, selle nõu suutnud jutustaja ära laita. Ei oleks vist õpetaja käsi sel korral hästi käinud, nagu arvas jutustaja. Võetud siis nõuks otsekohe Vastseliina mõisa minna, et sinna ligikaudu 5 km, kadunud vahejal suurem julgus. Mõisas esitatud Lipharti volinikule Vulfiusele järgmised nõudmised 1) Kõik kvootemaad, mis mõis ära võtnud, tuleb tasuta tagasi anda. 2) Puud mõisa metsast antagu prii. 3) Koolimaa antagu vallale tagasi. 4) Tööliste palka kõrgendatagu. Nõudmised olnud vist “päästekomitee” poolt välja töötatud, mille moodustanud juhtivamad jõud, nagu Värs, Rätsepp, Ploom. Valitseja vabandanud ennast mitteteadmise ja volituste puudumisega. Mehed olnud nõus viimaks sellega, et valitseja neile kahe nädala jooksul teatab Lipharti otsuse. Puht isiklikkel põhjustel põletatud sel ööl Steini heinaküün ja mõisa ristikheinaküün.
2-nädalase tähtpäeva möödumisel tulnud juhid Värsiga eesotsas jutustaja juurde ja küsinud nõu, mis nüüd teha, sest Vulfiuselt polnud veel vastust saadud. Mehed arvanud ise jälle hulgana mõisa minna, millist nõu ka jutustaja heaks kiitnud. Enne minekut aga otsustatud jälle rahvakoosolekut pidada. Kuna jutustaja kartnud, et kui koosolek jälle koolimajas peetakse, et see tähelepanu tõmbab tema peale ja viimaks kohast vabastakse, andnud ta nõu koosolekut pidada Raadi palvemaja juures. Pühapäeval antud käsk valdadele teada, et Raadi palvemaja juures rahvakoosolek on. Sel korral kogunud palvemaja juurde 3000 inimese umber. Raadilt liikunud rahvas Vastseliina mõisa poole kindla korra järgi. Monopol olnud suletud ja vahid juures, et venelased monopoli ei saaks rüüstada. Jõudes mõisa pole aga valitsejat kodust leitud, sest see sõitnud mõne päeva eest juba terve perega Võrru. Rahvas olnud nõuta. Korratuste ärahoidmiseks pandud mõisas vahid viinaköögi ja keldri juurde, kes sõjariistadega tõrjunud eemale setusid, kes tahtnud viinakööki tühjaks teha. Viimaks otsustatud Võrru politseile telefoneerida ja küsitud, kas Vulfius seal. Ühtlasi teatatud, et Vulfius nüüd rahva tahtmisel ametist vabastatud. Politsei küsimuse peale, kes kõnelevad, nimetanud juhid kõik oma nimed.
Üks salk oli läinud metsaülema Lotsi juure, kes aga kodus pole olnud, siin pandud läbiotsimine toime, kusjuures kadunud metsaülemal praeahjust kapsad. Teine salk pannud endise kandimehe, kes enne seda omast kohast Lipharti poolt välja oli tõstetud, härrastemajja elama. Sellega lõppenud seegi koosolemine mõisas ja rahvas valgunud laiali.
Karistussalkade ilmumisel Eestimaale kadunud juhid, viies kaasa rahva raha, mida kogutud, et saadikuid keisri juurde saata. Värs põgenenud Jaroslavi kubermangu, kuna Rätsepp varjanud ennast siin.
Uurimiste all olnud küll 16 isikut, samuti kuulatud üle kõik mõisa teenijad, Vulfius ja metsaülem. Kuna keegi pole peale kaevanud, siis mõistetud meestele ringkonnakohtus 2 – 1 ½ kuud, kusjuures esinenud advokaadina Kerenski. Selle aja olnud nad uurimiste all ära istunud, mille tõttu süüdlased kohe vabastatud.
Karistussalgad puudunud sel ajal, ainult 1906. maikuus tulnud salk sõjaväelasi, umbes 50 mehe ümber, Vastseliina mõisa. Politsei poolt kahtlustatud kutsutud kõik mõisa, kusjuures neid öö ja päev oli hoitud heinaküünis, kuid õpetaja Hombergi vastutusel vabastatud. (Aleksander Undritz)
Metsaülem Vesperg oli küll käinud Orlovi juures ja nõudnud karistussalke Vastseliinasse, mida lubatudki, kuid küsitud siiski enne veel Võru kreisiülemalt, kas sinna vaja karistussalka, viimane andnud aga eitava vastuse, niiviisi jäänud karistussalgad ilmumata Vastseliinasse. (Aleksander Undritz)
1905. aastal oktoobrikuus kogunud Vastseliina mõisa 2000 inimese ümber, kes tulnud kihelkonna koolimajast koosolekult. Suur hulk olnud neist viinastanud ja kandnud sõjariistu. Igat ühte, keda aga nähtud, sunnitud kaasa tulema. Kihelkonna kooliõpetaja Undritz sunnitud mõisa kaasa tulema ja punast lippu kandma, millel olnud pealkirjaks “Vapatus”. Mõisas esitatud valitsejale Vulfiusele omad nõudmised: 1) kvootemaa antagu tagasi, mille alla kuuluksid kõik mõisad peale Vastseliina, 2) mõisatööliste palk suurendatagu, 3) puud mõisa metsast olgu prii, 4) võlg talude pealt kustatagu. Valitseja vabandanud ennast mitteteadmise ja volituste puudumistega, soovitanud nõudmisi kirjalikult sisse anda. Viimaks võtnud omale kahenädalase tähtaja Liphartiga läbirääkimiste pidamiseks, kes Raadi mõisas olnud, mehed olnud sellega ka nõus. Kuna kuulujutud mustast sõjast ikka enam ja enam levinud ja rahvas ärevil olnud, sõitnud Vulfius terve perekonnaga Võrru. Vaheajal tegutsenud mingisugune “komitee”, kuhu kuulunud juhtivamad jõud, Värs, Rätsepp, Ploom ja teisi. Korjatud raha, et saadikuid keisri juurde saata.
Ühel õhtul novembrikuus tulnud jutustaja juurde Fritz Hahn (esivanemad Saksamaalt tulnud) ja kihelkonnas elav lätlane. Mehed nõudnud, et jutustaja tuleks Raadi palvemaja juures peetavale koosolekule. “Kooli ei maksa nüüd enam pidada, peremehed oleme ise.” Ühtlasi esitatud jutustajale mingi paber ja nõutud raha, mis pidanud minema saadikute reisurahaks Peterburgi minekul. Alla 5 rubla pole lubatud vastuvõtta. Jutustaja ei olnud lugenud, mis lehel kirjutatud. Alles sõjariistaga ähvardades oli jutustaja meestest lahti saanud. Päev pärast seda hakkanud Raadi poolt valguma mõisa inimesi jala, vankritega, küll ratsahobustega. Rahanõudjad läinud nüüd rahvale suurte kummardustega vastu, öeldes ise tervitusi, kus juures meestel olnud isemoodi punased mütsid. Raadi palvemaja juures oli aga organiseeritud see ligi 3000 inimese ümber olev rahvahulk. Iga kümne inimese peale olnud kümnik, kellele selja peale oli kriidiga kirjutatud vastav märk, kes valvanud oma grupi korra järgi. Mõisas ei leitud muidugi valitsejat kodust, pahameel olnud suur, et viimane pole sõna pidanud. Peetud siis nõu ja viimaks otsustatud kõlistada Võrru politseile ja paluda, et Vulfiuse siia saadaks. Seletatud põhjusedki ära. Politsei küsimuse peale, kes kõnelevad, nimetanud juhtivamad jõud kõik omad nimed. Kord olnud mõisas hea, kümnikud valvanud korra järgi. Kukšina külast kogunud küll venelased viinaköögi juurde, tahtes seda tühjaks teha, kuid aetud sõjariistadega laiali. Samuti olnud monopol kinni ja vahid juures. Rahvas valgunud aeg ajalt laiali.
Üks salk oli aga läinud metsaülema Villem Lotsi juurde, kuna seegi pole kodus olnud, pandud siin läbiotsimine toime. Tagajärjeks olnud see, et metsaülemal kadunud ahjust kapsad. Kapsaste kadumine jäänudki ainukeseks “kuritööks” Vastseliinas. Metsaülem Lots oli aga kaebanud, et tema maja läbi otsitud ja kapsad ära viidud.
Endine kandimees Porkast, kes enne seda oli Liphrati poolt kohtuga omast kohast välja tõstetud, pandud teise salga poolt suurde härrastemajja elama, sest kandimehe endises kohas olnud uus rentnik. Mees pole tundnud ennast suures majas kodus olevat ja kolinud sama päeva õhtul õue peal olevasse vähemasse majja. Paari päeva pärast kadunud sealtki ära.
Karistussalkade ilmumisel Eestimaale kadunud peamehed kõik, kes läinud Venemaale, kes olnud siinsamas redus. Mõned võetud siiski kinni, istunud kuud-poolteist uurimise all, kuna keegi pole peale kaebanud, siis mõistetud neile 1 ½ – 2 kuud. Kuid karistussalke pole Vastseliinasse tulnud. Alles maikuus 1906. aastal ilmunud 50-meheline salk soldatisi ohvitseri juhatusele mõisa. Terve valla rahvas oli kokku aetud mõisa, salga juht oli lugenud siis manitsusekirja ette, et rahval ei ole mingit õigust rahutusi sunnitada, vaid peab rahus elama ja riigivõimu austama. Ühtlasi oli hoiatatud, et eksijaid ootab sõjakohus. Politsei poolt kahtlustatud isikud kogutud mõisa ja pandud küüni kinna. Nende hulgas olnud isikuid, kes täiesti süütud, näiteks Jakob Seim. Õpetaja Hombergi vastusel vabastatud kõik, ilma et neile midagi oleks tehtud. Nii möödunud “punased päevad” Vastseliinas. (Horn)
1909. aastal asutatud Vastseliinasse “Tarvitajate Selts” 1911. aastal “Hariduseselts”. Seltsimajaks ehitatud ümber endine magaskiait. 1914. aastal pandud alus “Kontrollühisusele” ja “Piimaühisusele”. (Aleksander Undritz)
Okupatsiooniaeg möödunud, ilma et midagi iseäralikku oleks olnud, peale vilja, kanamunade ja või andmiste. Suureks raskuseks olnud, et tee Petserisse suletud, kuna harilikult käidud ikka Petseri turul. (Horn)
Eesti Vabadussõda on jätnud rahvale mitte niipea ununevad mälestused. Ei ole küla, kus sulle ei näitada lahinguplatsi. Punased oma rohke tapmistega Missos, nimelt langenud nende ohvritena 38 noort meest, on suutnud äratada suurt põlgust oma vastu.
Peale sõda alanud seltside elus kiire tõus. Igale poole koolimajade juurde asutatud “Rahvaraamatukogu seltsid” ja laulukoorid, kus neid enne pole olnud.
Luhamaa, mille moodustavad umbes 200 setu talu, liideti alles mõne aasta eest Misso valla külge. Siin elavat praegu arenenumaid setusid. Noor, mõne aasta eest Luhamaal esimene kakleja olnud Simon Aasa – setu, on sama vaimustusega haaranud kinni püüdest tõsta Luhamaal vaimlist tasapinda. Tema ja teiste noorte tegevusel asutatud siia 5. mail 1925. aastal “Hariduse selts”, samuti töötab siin muusikakoor kooliõpetaja Ernst Kallase juhatusel. Suvel peetud spordiolümpiaad. Vastandina meestele olevat setu neiud ja noorikud väga konservatiivsed, miski vägi pole neid seal veel siiamaale suutnud näitelavale viia, vaid nende osasid mängisid mehed. Pidudel kandavat juba rahvariiet vähe, et tehtavat neist neidudest palju enam välja, kes rahvariietes pidule ilmuvad.
Elu näib üldiselt väga kiires tempos praegu Luhamaal arenevat. Need, kes külast välja pidid minema, on suutnud kõik omale uued hooned üles ehitada.
1. Jakob Erik, 77 a vana, Heinasoo peremees
2. Jaan Kukk, 81 a vana, Siksäla peremees
3. Andrei Fluss, 75 a vana, Plussa peremees
4. Liisu Jõgi, 70 a vana, Valdi popsinaine
5. Feodor Kuuste, 79 a vana, Talgu peremees
6. Simon Aasa, 36 a vana
7. Daniel Tirrol, 83 a vana, Suuresoo peremees
8. Samuel Lemmik, 90 a vana, Nurme peremees
9. Liisu Rappel, 80 a vana, Rebase perenaine
10. Mari Trumm, 75 a vana, Raudmäe perenaine
11. Ignas, 96 a vana, Mässi peremees
12. Mihkel Tulus, 80 a vana, Mässi peremees
13. Mihkel Paluveer, 84 a vana, Paluveere peremees
14. Ann Kera, 68 a vana, Mässi perenaine
15. Mihkel Uggur, 78 a vana, Tsäpsi peremees
16. Horn, 53 a vana, Vastseliina mõisa kooliõpetaja
17. Peeter Kukk, 75 a vana, Verioja peremees
18. Tiio Timo, 78 a vana, Rebase perenaine
19. Karl Lohmus, 73 a vana, Kimalase pops
20. Jakob Elk, 75 a vana, Kure peremees
21. Liisa Luik, 56 a vana, Mauri popsinaine
22. Jakob Foss, 64 a vana, Põdrametsa peremees
23. Kadri Puusepp, Tika popsinaine
24. Ann Ots, Puspuri perenaine
25. Jaan Häär, Hääri peremees
26. Liisu Malt, Parsi pops
27. Ann Tasso, 56 a vana, Härmanni perenaine
28. Aleksander Undritz, 63 a vana, Vastseliina kooliõpetaja
29. Juhann Toll, Massi peremees
30. Kadri Pillergoon, 58 a vana, Neimanni perenaine
31. Jaan Härm, 56 a vana, Härmanni peremees
32. Helena Teema, 42 a vana, Rebase perenaine
33. Jaan Lind, 75 a vana, Preksa pops
Esilehele :: Vastseliina
Esilehele :: Ajalooline traditsioon