Sõdadest mäletab rahvas ainult Põhjasõda ja sedagi väga tumedalt. Suure Rootsi sõja ajal olnud hirmus laastamine ja tapmine. Elanikud põgenenud küladest metsa ja rabadesse peitu, kuhu nad nälga surnud. Külad ja majad jäänud päris tühjaks. Kes hiljem metsast või soodest pääsis see tulnud tallu ja jäänudki sinna, sest üheski neis ei olnud enam inimesi ees Kristjan Peterson(Kristjan Peterson).
Peale sõja tulnud nn. Pardiajajad, kes mööda külasi ja metsi hulkunud. Kohates sõjatule eest varandusega metsa põgenenuid, tapnud pardiajajad inimesed ära ning röövinud varanduse (Henrik Liiv).
Siis tulnud veel suur katk, mis needki inimesed, kes sõjatulest ja pardiajajaist pääsesid, tappis. Rõuge kihelkonda ei olla kümmet inimest ellu jäänud. Kümned verstad võidud läbi sõita ilma, et kuke laulu oleks kuulda olnud - nii tühi olnud maa (Henrik Liiv).
79 aastat tagasi olnud suur nälg vihmase ja külma suve tagajärjel. Rukis, läbi vihma kasvanud, ei olla kannatanud üldse ahju pannagi. Mõisnikud toonud Pihkvast nn. "kulli jahu", mida talupojalegi antud kolme ja viie naela viisi. Jutustaja olnud sel ajal karjane. Karjamaad olnud vett täis. Loomad närinud näljaga puuoksi. Karjasel tulnud iga päev põlvist saadik vees seista, mille tagajärjel jalad veriseks ja katki läinud (Kristjan Peterson).
1852. aastal olnud suur põud. Peale lume minekut jäänud kohe põuaks ja see kestnud kuni augustikuuni. Alles siis tulnud esimest korda vihma. Tõuviljad hakkavad alles siis tõusma ja orased kasvama. Pihkvast käidud hobustega vilja toomas. Peale selle tulnud koleera ja tapnud palju inimesi. Vana-Kasaritsas ja Pindis maetud iga päev 8-9 surnut (Peeter Tamm).
Umbes 80 a. tagasi olnud mitme aasta kestel ikaldus ja nälg vihmase ja külma suve tagajärjel. Rukki õitsmisaeg olnud vesine, samuti tera kasvamisaeg vilu ja märg. Vili olnud kerge ja kesine, lusteid ja tungalteri täis. Tõuvili ei saanud üldse küpseks - varased öökülmad rikkusid ära. Leiba tehti rabatud ja tuulamata rukkist. Kuid sellestki aganaleivast oli puudu (Andre Liiv).
Teine jutustaja, Taniel Leosk, räägib vastupidi, et 80 a. tagasi olnud ikaldus ja nälg põua pärast. Pihkvast toodud jahu, nn. "kullijahu", mida naela- ja kümneviisi peredele antud. Umbes 60 aastat tagasi olnud suur põud ja nälg. Kuni sügiseni ei olla tilka vihma tulnud. Rukis jäänud põlvekõrguseks, tõuvili pole üldse pead tupest välja saanud. Viljapäid korjatud põllul peoga ja lina katkutud põlvili olles. Sügisel, peale vilja lõikamist hakanud vihma sadama. Viljapõldudele tulnud ädal, mis palju suurem kui vili enne olnud. Nii saanud kariloomad sügisel rammusaks söödetud (Katri Leosk).
Pärisorjusest ei mäleta vanemgi põlv peaaegu mitte midagi ja segab teoorjusega. Talupoeg olnud täielikult mõisniku omandus, nagu loomgi. Isiklikku varandust talupojal ei olnud, vaid kõik kuulunud mõisnikule. Mõisnikku ei piiranud mingisugune seadus maksude ja orjuse määramisel talupoja peale. Talupoeg pole tohtinud mõisniku loata kohast lahkuda. Isegi talupoja elu üle olnud mõisnik isandaks. Ta võis talupoega müüa või mõne asja vastu vahetada kui tal selleks tuju oli. Nii olla Vana-Nursi vallas pärisorjuse ajal vahetatud üks naine Sõmerpalu mõisa vaka tuha vastu. Samuti vahetatud Nursis üks mees koera vastu teise mõisa. Kord kaotanud härra kaartimängus kutsari (Jaan Leiman).
Vana-Kasaritsa vallas vahetanud peremees karjase-vaeslapse mõisa koera vastu (Ann Pedras).
Naisi, kellel rinnalapsed olnud, aetud taludest mõisa põrsaid ja kitse imetama (Jaan Leiman).
Ka naise pidand talumees härra käsul võtma. Kui see nii ei sündinud - aeti mees kohast ja majast välja. Kui härra meele järgi naine võeti - oli asi hea ja mõnikord kingitud niisugusele sõnakuulelikule mehele talugi. Nursi vallas olla niiviiis omandatuid talusi mitu (Kristjan Peterson).
Pindi mõisa ja valla omanikuks olnud pärisorjuse ajal von Richter. Olnud võrdlemisi leplik härra. Annud talupoegadele puid mõisa metsast heade tingimistega linna vedamiseks ja lasknud niiviisi raha teenida (Jaan Miina).
Keskmisel talul olnud mõisa vastu järgmised kohustused: vakuorjusena aasta läbi 140 kuni 150 hobusepäeva, jüripäevast mihklipäevani 65-70 ja talvel kuni 30 jalapäeva. Peale selle olnud abiorjus: suvel 20 hobuse- ja 70 jalapäeva, talvel 10 hobuse- ja 30 jalapäeva. Voorides pidi iga talu umbes 20 päeva käima. Sellele lisaks olnud kohtumaksud järgmises suuruses: 3 tsetverti rukkid, 2 tsv. otre, 3 tsv. kaeru, 1 lammas või kohioinas, 1 kott, 2 looma lõõga, 1 kana ja 12 muna (Jaan Laev).
Kõik mõisatöö teinud talud. Mõisas olnud ainult kutsar, aidamees ja kubjas, muid töölisi ei olnud. - Vilja pandi sirbiga kokku - vikatiga ei tohtinud ajada. Põhud pekseti kootidega. Kaks rehte oli nädalas. Kuid ega sellepärast veel päevatööst vabastatud, et öösel rehte pekseti. Hommiku valgeks pidi rehi maas ja teine uuesti üleval olema. Päeval tuulati (Ann Peterson).
Rehel oldi mõisas terve perega ja terve nädal. Öösel pekseti reht, päeval tehti muu töö. Kubjas oli alati seljataga tuupimas. Kui ei olnud küllalt kärmas või ei löönud koodiga küllalt kõvasti - andis kepiga. Jutustaja käinud kümne aastaselt mõisas rehel (Ann Pedras).
Igast majast oldi nädala kaupa mõisas teol. Kodus oli ainult perenaine väikese lastega. Oma töö seisis ja vili pudenes, sest ega perenaine üksi jõudnud kõiki ära teha. Teinekord läind ka perenaine teole, maja jäi päris tühjaks. Lapsed jäeti murule mängima. Õhtul teolt tulles pidid nad üles otsima, sest päeva jooksul olid nad ei tea kuhu jõudnud ronida. Kord olnud naine nädal otsa teol, haige mees üksi kodus. Mees surnud ära, keegi pole teadnud. Härra juhtunud külast läbi minema ja leidnud talus surnud mehe. Lubanud siis naisel teolt koju minna (Jaan Miina).
Talust oli tüdruk terve nädala järjest, pühapäevast pühapäevani, talvel mõisas loomi söötmas ja suvel karjakorral. Igast talust oli talvel mees terve nädala mõisa viinakojas. Iga talu pidi harilikult kolm vakamaad rukist lõikama, kolm vakamaad tõugu kokku panema, viis vakamaad heina tegema, kuus vakamaad sõnnikut vedama ja pool vakamaad lina kitkuma. 12 ? pidi talu mõisale linast lõnga ketrama. Oli lõng jäme - võeti niisama käest ära ja pidid oma linadest uue ketrama. Vahest antud ka peksa, kui lõng küllalt peenike ei olnud (Katri Leosk).
Talust käis ka inimene mõisa lambaid niitmas. Seda tulnud nii teha, et vill kasukana terveks pidi jääma. Jutustaja ema teinud kogemata "villa-naha" katki. Parun näinud seda ja kukkunud kärkima: "Vitsut, vitsut". Kuid pääsenud siiski seekord karistuseta (Katri Leosk).
Nagu mainitud, pidi keskmine talu 20 päeva aastas ka voorides käima. Harilikult käidi voorides talvel, mõnikord ka suvel. Reed ja vankrid olid muidugi puust. Teised jalased või rattad võeti alati ühes - üks kui kulus või katkes - kohe pandi teine alla. Voorid läksid Pihkva, Ostrova, Porgova, Pärnu ja Narva. Venemaale viidi enamasti viina, Pärnu ja Riiga vilja. Riia-teekond kestnud harilikult kaheksa päeva. Toiduks neil teekonnil olnud teolisel odra- ehk rukkijahu puder karpides (Kristjan Peterson).
Pindi vallast käinud viina- ja viljavoorid Venemaale. Talvetee läinud üle Peipsi järve. Linad viidud Riiga, Tallinna ja Pärnu. Vooris käinud mõnikord isegi kümneaastased poisikesed, kui talust vanemat ei ole välja saata olnud (Jaan Miina).
Karistusi jagatud mõisas väga heldelt. Mõnes mõisas oli kubjas hea ja härra õel, teises härra hea ja kubjas kuri. Saaluses käinud kubjas põllul teoliste järel ja mõõtnud kepiga üle turja. Kui kubjas nõrgasti lõi ja hoobiga veri välja ei tulnud ning parun seda juhtus nägema - saanud kubjas ise peksa. Saaluse paruni armsaim ütelus olnud: "Mingit Alatarre, vitsut, vitsut." (Taniel Leosk)
Nursis löönud kubjas mehel (jutustajal endal) halva künni pärast kõhu katki. Hiljem tulnud härra ise kündi vaatama, ei ole midagi laita leidnud, vaid aina kiitnud: "Gut, gut." Teomehed võtnud siis kubja kinni ja peksnud adrapuudega teda õige tublisti. Halva künni pärast peksmisega mindud aga kohtusse. Härra olnud teomehe poolt ja kubjas pidanud kolm rubla valuraha maksma. Et aga teomehed kubja üle omakohut mõistsid, sellest ei olla keegi teadagi saanud (Kristjan Peterson).
Kui teoline tööle hiljaks jäi - anti 15 hoopi. Juba enne päikesetõusu pidanud töölised mõisaõues olema, sest kas see inimene oli, kes päikesetõusu ei näe. Poiss läinud tööle minnes viiske jalga panema ja jäänud natuke hiljaks - antud 15 hoopi (Jaan Miina).
Üks teoline, kes ennast peksta ei lasknud ja arsti tunnistuse esitas selle põhjendamiseks, seotud karistuseks mõisa õues asuva suure kivi külge ja lastud igal söögiajal seal seista (Kristjan Peterson).
Kui kartulivõtmisel kubjas vaolt leidis mahajäänud kartuli - andnud nii, et sinised jooned jäänud ihule (Peeter Tamm).
Kes tööle hiljaks jäi või väikese koorma tegi vilja vedamisel - sai peksa. Oli üks kartul maha jäänud - sai kartulivõtja ühe matsu, jäi kaks kartulit maha - sai kaks matsu kepiga. Suurema süütegude pärast peksetud soolvette kastetud vitsadega (Ann Pedras).
Tee järele vaatamisel sõidetud mõisa neljahobuse tõllaga. Teekubjas pidanud kutsari kõrval istuma. Ei olnud teed hästi tehtud - aetud teekubjad mõisa ja antud igale 60 hoopi (Jaan Leimann).
Saaluses olnud teomehel rukkilõikusel rukkijahupuder toiduks kaasas. Härra käskinud meest: ava pakk ja näita, mis sul seal on. Mees täitnud käsku. Härra vaadanud ja vihastanud: kas sarnase toiduga jaksad mu rukist lõigata, ja visanud pudrukarbi mäest alla. Mees käsutatud mõisa ja antud 60 hoopi (Ann Kreek).
Jutustaja isa olnud mõisas kartulaid kündmas. Pole paruni arvates hästi kündnud; aetud talli juurde ja antud 30 hoopi nuiaga (Katri Leosk).
Vastse-Nursi mõisas peksetud inimesi häärberi seina ääres. Kavalamad heitnud hästi seina lähedale. Sinna pole nii hästi lüüa saadud ja vitsa otsad, mis kõige [valusamini] löönud, läinud vasta seina (Jaan Riinberg).
Kasaritsas olnud piinapink, kuhu peale karistetav kaksiti, nagu hobuse selga pandud. Jalad ei ole maha ulatanud, vaid jäänud ripnema. Selle peal peksetud inimesi (Jaan Leimann).
Samas vallas viidud iga nädal peremehed, kellede peale mõisniku süda täis olnud, mõisa juurde, võetud riided seljast ja antud peksta. Nii karistatud sulaseid ja teolisi iga päev, peremehi aga kord nädalas (Andre Liiv).
Talude ja külade lammutamisi on kirjeldatavais valdes sagedasti esinenud. Nii olla Vastse-Nursi vallas asuv Mustahamba karjamõis vakutaludest kokku liidetud. Jutustaja saanud hiljuti mõisa jagamisel oma isalt võetud Illi talu tagasi. Tähendatud talust olla jutustaja isa välja aetud ja talu ühes teistega Mustahamba karjamõisaks liidetud (Jaan Kuus).
Peale nende olla mainitud vallas veel kaks talu Vastse-Nursi mõisa külge liidetud. Samuti olla Vana-Nursile kuuluv Sirgupalu karjamõis vakutaludest loodud. Selleks võetud Tinaka külast kolm talu ja Papi külast neli talu (Kristjan Peterson).
Kasaritsa vallas teatakse olevat kaks talu Palometsa juures lammutatud ja mõisaga liidetud (Andre Liiv).
Vana-Saaluse vallas olla Kaloga karjamõis vakutaludest kokku pandud. Peale selle olla veel neli talu Vana-Saaluse mõisaga ühendatud. Vallale antud vastutasuks halvemad ääre- ja metsamaad (Oskar Nagel ja Taniel Leosk).
Pindi vallas olla Mäesaare ja Otsa karjamõisad vakutaludest kokku pandud. 60dal olnud Otsa küla olemas (Jaan Miina ja Alfred Oja).
Raharendi aeg Nursis alanud 1864 (Nursi kogukonna kohtu protokolles räägitakse 1860 rendilepingute uuendamisest kuue aasta peale orjuse ja mõisa maksudega. Protokoll, 29 juulil 1860 a.) Koguja märkus.) aastal. Mainitud aastal tehtud esimese taluga rendileping. Kuigi rahapuudusel rent suuremalt osalt tulnud teoga tasuda, muutunud rahva olukord siiski palju kergemaks. Töömäär olnud kindel ja härral puudunud võimalus rohkem nõuda. Ja kui tehtudki rohkem, maksnud mõis need päevad rahaga tagasi. Keskmisel talul olnud järgmised kohustused peale raharendi veel mõisa vastu: kolm vakamaad rukkid lõigata, kolm vakamaad kesva ja kolm vakamaad kaera kokku panna, pool vakamaad lina kitkuda, kuus vakamaad heina teha ja üks nädal sõnnikut vedada (Ann Peterson).
Raharendi aeg kestnud Vastse-Nursis kuni 1870 aastani ja Vana-Nursis kuni 1872 aastani. Talude ostmine Nursi valdes sündinud krediitkassa abil. Mõisnikul olnud suur rahapuudus, võtnud sellepärast krediitkassast kohtadele raha välja ja talupojad pidanud mõisniku võla 45 a. jooksul 6% tasuma. Nursi valdes olnud peremehed võrdlemisi vaesed ning olid sellepärast sunnitud kohtade ostmise ajal lahkuma, kuna väljast tulnud inimesed, kes kohad ära ostsid (Kristjan Peterson).
Kasaritsas, kui riigi vallas, olid rendi ja müügitingimised teised kui mujal valdes. Nii raharendi kui ka kohtade müümise aeg algas siin palju varem. Esimesed kohad Kasaritsas antud rendile 80 a. tagasi, s.o 1847. aastal (Jaan Leimann).
Pealegi olnud kroonu rent väga odav. 12 dessatini suuruse koha eest maksetud 12 rubla aastas renti. Ja kes sedagi pole suutnud tasuda ning võlgade sisse jäänud, neile kingitud mitme aasta võlg. Muidugi tehtud ka siingi rent enamasti teopäevadega tasa (Jaan Toots).
Kuid, et rent võrdlemisi odav oli, ei ostnud suurem osa peremeestest üldse kohte päriseks, vaid jäid rentnikkudeks. Seepärast on mainitud vallas praegugi õige suur protsent riigirentnikke (Jaan Kõiv).
Need kohad, mis osteti, osteti Kasaritsas omal jõul, krediitkassa abita. Peale kohtade hindamist hakatud protsente maksma ning 39 a. jooksul pidanud võlg tasutud olema. Kuid mõningate tähtpäevade puhul keisrikojas kingitud harilikult riigi valdele riigivõlad. Nii kingitud Nikolai II kroonimise puhul Kasaritsa vallale 12000 rublaline võlg. Sellega omandanud mitmed peremehed kohad üsna odavasti (Peeter Tamm).
Saaluse vallas alanud kohtade müümine 60 kuni 62 a. tagasi, seega 1865-1867dal aastail. Raharendi aeg enne seda kestnud ainult kolm kuni neli aastat. Üks pool rendist tasutud rahas, teine orjusega. Kes ei jõudnud renti ära maksta, aetud kohast välja. Viimane nähtus esinenud Saaluses õige sagedasti. Ja siin, vastupidi eelmistele valdele, loetakse raharendi aega väga halvaks ajaks. Orjuse ajal saadud ikka kuidagi nõuetava orjuse ära teha, kuid rendiks ei ole raha olnud kusagilt saada. Kohtade ostmisel olnud esialgne sissemaks 20 kuni 100 rubla. Kohtade müümine kestnud kuni 1877. aastani (Taniel Leosk).
Pindi vallas kestnud raharendi aeg 1860. kuni 1865. aastani. Ka siin makseti osa renti rahas, kuna suurem osa teopäevadega tasuti. Olnud nn "orjuse pulk", millest üks pool olnud härra, teine peremehe käes. Sellele pulgale märgitud tehtud päevad. Kes rohkem kui tarvis oli teinud, sellele makseti päevad rahaga tasa. Tööpäev hinnatud 35-40 kopikat (Jaan Miina).
Talude ostmine alanud 1865. aastal ja kestnud kuni 1882. aastani. Kohad ostetud krediitkassa abil. Ostjad olnud enamikus oma valla mehed, ainult üksikud tulnud teistest valdadest (Alfred Oja).
Kolmkümmend aastat oodati priiust. Ikka anti, aga mõisnik oli vasta. Siis tuli Karulas ja Räpinas mäss. Kui palju seal inimesi surma sai ei tea. Pärast pekseti mässajaid ja Rõugest aeti mitu meest igast vallast peksmist pealt vaatama. Varsti peale mässu tuligi vabadus (Andre Liiv).
Pühajärve sõja ajal läinud Nursi vallast keegi Peep Grünberg Pühajärvele õigust saama, saanud aga tublisti peksa. Ei olla enam omal jalal tagasi saanud. Rõuge kihelkonnas aetud igast vallast kaks meest Pühajärvele, mässajate läbi lipu ajamist vaatama. Pühajärve sõjas surmasaanute eest pidanud mõis pearaha, nn "soeraha" maksma (Jaan Riinberg).
Kirjeldatavais valdes on pea tööstusharuks - põllutöö. Teoorjuse ajal olnud küla maad põlluviisi aetud: põld ühele talule, teine põld järgmisele talule jne. Nii olnud maa mitmes jaos ning see väga raskendanud harimist. Tarvitusel oli kolmepõllusüsteem: rukis, tõuvili ja kesa. Kartulaid kasvatati esialgu ainult oma tarvis, hiljem müüdi viinavarbrikuisse. Kuid kartul olnud siiski enam-vähem kõrvalise tähtsusega - esikohal olnud vili ja lina. Vilja müüdud harilikult Petseri turule ja enamasti külvi eel. Siis olnud võimalus mitmekordset hinda saada (Peeter Tamm).
Käsitööga elatanud endid ainult üksikud. Talvel valmistatud kodusest materjalist ja oma tarbeks riideid ja tarbeasju, kuna suvel kõik põllutööd tegid (Jaan Miina).
Möödunud aastasaja lõpul tehtud algust karjakasvatusega. Alguses kasvatatud muidugi lihaloomi ja alles viimasel aastakümnel on piimatööstusele üle mindud. Käesoleval ajal moodustab see majapidamisharu peasissetuleku allika. Esikohale seab karjakasvatuse ka asjaolu, et kihelkonna idaosa on kruusase pinnaga ja mägiline ning põllukultuuri arenemisele ebasoodne. Peale selle on põllumaid vähe tarvitada kuna karjamaid sellevastu rohkesti. Sellepärast on kihelkonna idaosas asuvad vallad, näit Kasaritsa tulunduslikult nõrgal järjel, kuna palju paremas seisukorras on lääneosa, kus maapind põllupidamiseks kohasem. Eelmises tarvitusel on sagedasti veel praegugi kolmepõllusüsteem (Jaan Kõiv).
Teoorjuse ajal elatud rehetoas. See olnud suitsu täis ja külm. Lapsed ahjust tulnud ja ahju läinud - sest mujal olnud külm. Ahju kütmise ajal tehtud uksed lahti, et suits välja läheks. Kuid suitsuga ühes läinud ka soojus - sellepärast suletud uksed niipea kui võimalik. Nii olnud tuba alati vingu ja suitsu täis. Pealegi keedetud koldel nii inimestele kui loomadele, mis omajagu vingu tekitas. Talvel toodud isegi vasikad, lambad ja põrsad külma eest rehetuppa varju. Kanad, need olnud alalised kaaselanikud. Seinte ääres olnud polutid ja voodi, kus magati. Suvel magatud aitades ja küünides. Hiljem ehitatud rehetoa otsa üks kamber. Sinna asunud perenaine ja peremees, kuid pere elanud endiselt rehetoas. Umbes 30 a. tagasi hakatud esimesi rehest eraldi asuvaid elamuid ehitama (Ann Pedras).
Praegu näeb veel õige harva rehega ühenduses asuvat talumaja. Igas vallas olnud kõrts ja viin väga odav. Jutustaja noorespõlves ostnud isa kord kiriku juures kopika eest viina ja sellest joonud mõlemad endid purju (Andre Liiv).
Ka olnud toitmisolud teoorjuse ajal viletsad. Terve pere olnud kogu aeg mõisas teol, talu põllu eest ei ole kellegil olnud aega hoolitseda. Loomi olnud vähe, põllud jäänud rammutamata ja lahjaks. Sellepärast saadud taludes vilja väga vähe. Seitse korda jatkunud hobuse päitsetega aita kanda (nii pikad aganad olnud vilja sees, et päitsetega olnud paras kanda). Ahju pannes seotud leibadele vitsaväädid ümber - muidu pole kannatanud. Tulega pole tohtinud leiva ligi minna - sest agan võis tuld võtta. Oad, herned ja tangud - need olnud harilikud toiduained. Peale selle silgud ja veega segatud piim. Liha olnud väga vähe - sest millegiga ei olnud siga sööta. Ja seegi natuke antud teolistele mõisa kaasa, sest kui teolisel halb toit kaasas oli kutsutud peremees mõisa ja antud mõnikümmend hoopi. Ikalduse aastail segatud leivale lisaks linaseemne aganaid ja ohakaid. Majanduslikku elu raskendanud veel alkoholi tarvitamine. Igas vallas olnud kõrts ja viin väga odav. Jutustaja noorespõlves ostnud isa kord kiriku juures kopika eest viina ja sellest joonud mõlemad endid purju (Andre Liiv).
Vaatamata sellele, et riigivallas halvem maa ja väiksemad kohad olid, elatud seal ometi paremini kui mõisavallas. Põhjuseks olid eespool loetletud soodustused nagu vähemad kohustused, odav rent, võlgade kinkimine jne. Selle kohta püsinud on rahvasuus ütelus: "Mõisavallas oli vereleib, mis kroonuvallas viga elada." (Jaan Toots)
Üldiselt paranenud majanduslik seisukord raharendi ajal. Peremees saanud rohkem aega oma põllu eest hoolitsemiseks ja oma töö tegemiseks. Loomi hakatud rohkem kasvatama, põllud saanud paremini väetatud ja viljasaak tõusnud. Osa peremeestest pole suutnud küll rahaga renti tasuda ja olnud endiselt sunnitud tegu tegema ja mõned pidanud isegi kohtadelt lahkuma. Neid olnud aga võrdlemisi väikene protsent (Peeter Udras).
Pärisorjuse ajal olnud talupoeg täielikult mõisniku meelevalla all ning pidand leppima selle õigusega, mis mõisnik talle määras. Mõisnik oli piiramata isand ta elu ja varanduse üle.
Teoorjuse ajal ei olnud asi palju parem. Oli mõisa kohus. Valitseja olnud kohtu esimees ja vallast määratud kolm kohtunikku. Kuid viimased ei ole tegelikku tähtsust omanud, olnud ainult moe pärast. Mis mõisavalitsus tegi, see olnud tehtud. Ehk küll talupojal edasikaebamise õigus olnud, aidanud seegi vähe. Kui talupoeg, kellele mõisakohus mõistis 30 hoopi, edasi kaebas kihelkonnakohtusse, mõistetud talle 40 hoopi: kümme hoopi edasikaebamise eest (Henrik Liiv).
Valdade omavalitsuse seadusega asutati vallakohtud. Need piirasid küll mõisniku kohtumõistmise õigust - mõisas võidi ilma kohtuta talupojale nüüd ainult 15 hoopi anda, kuna varem oli mõisnikul ses suhtes piiramata voli - ja andis talupojale suurema appelatsiooni õiguse, ometi ei olevat see olukorda kuigi palju parandanud: vallakohtud jäänud esialgu suuresti mõisa mõju alla. Vallakohtus jäänud alati härrale õigus ja kohtuotsus vastanud tema soovidele. Vallas mõistetud küll karistus, kuid mõisas viidud see täide. Ning olenenud jällegi mõisniku tahtest, kui täpselt kohtuotsusest kinni peeti (Jaan Miina).
Naisterahvastele pole tohtinud vallakohtu ajal enam ihunuhtlust anda. Kord varastanud naine meesterahvaks riietunult teomehe leivakoti ja riided. Kohus mõistnud vargale 15 hoopi vitsu ja kohtuotsus täidetud. Hiljem aga selgunud, et varas oli naisterahvas. Senaator(?) oma küsimusele, kas varas oli mehe riides jaatavat vastust saades, lasknud kohtu sama palju hoope veel anda riiete vahetamise pärast.
Peremees omanud õiguse kõrgemasse talurahva kohtusse edasi kaevata ja võinud seega vitsanuhtlusest pääseda; mõistetud selle asemel kinni. Sulane pidanud aga igal juhusel vallakohtu otsusega leppima ja vitsad vastu võtma (Jaan Miina).
Kui katkeliselt vallakohtud esialgu tegutsesid, näitavad Vana-Nursi kogukonnakohtu protokollid. 1885. aastal on ainult kaks kohtuistangut peetud: jaanuaris ja augustis. 1856. ja 1857. aastal ei ole kohus üldse koos käinud. 1858 on kolm kohtuistangut peetud: märtsis üks ja juulis kaks korda. 1859 - 9 kohtuistangut, 1860 - on 9 korda kohus koos olnud, 1861 - 15 korda; peale selle kasvab see arv kiiresti.
Vastse-Nursi vanematest kohtuprotokollidest paistab silma, et enamail juhusel on härra kaebaja ning harilik otsus - mõistetakse härrale vastuhakkamise pärast 15 kuni 20 hoopi vitsu. Väiksem protsent on varguse- ja tüliküsimusi kohtus otsustamisel. Öeldu on maksev ainult Nursi valla kohta, teistes erineb see palju. Nii selgub Kasaritsa kogukonnakohtu protokolle lugedes, et enamalt jaolt on arutatud väikesi tüliküsimusi ja vargusi. Ihunuhtlus on seal võrdlemisi harva mõistetud; enamasti - mõni päev kinni ehk väike rahatrahv, mis maksetakse valla- või vaestelaekasse. Sellevastu olla Pindi vallas ihunuhtlus alles 1896. aastal viimast korda antud (Alfred Oja).
Toon lisaks mõned näited kohtuprotokollest.
Vastse-Kasaritsa kogukonnakohtu protokoll 1864. a. 13 juulil.
Kogukonna kohtu een omma olnu Rein Sillaots kaibaman, et tema niit om ära põimet, ja om seda põimjat lännu takan otsma, ja om arvanu, et Jaan Järve naine Liise oles olnu. Siis om see Liise Järv seda peremeest Rein Sillaotsa tõuganu.
Kogokonna kohus om mõistnu selle tõukamise eest peap Liise Järv Rein Sillaotsale üts rubla trahvi masma esimese augusti kohtupäivani sel aastal.
Vana-Nursi kogokonna kohus sel 8dal mail 1859.
Kubja nõudmisele - tööle tulla, vastab peremees, et nädala tööpäevad tehtud olevat. Peremees antakse kohtu kätte. - See kogokonna kohus on teda § 696 perra trahvinu see vasta pandmise eest 15 viza lööki ja tema om kaivanu, et tal om sadamise tõbi, sis om tal trahvis pantu kolm rubla massu. See trahv om massa 14 päiva peräst.
Vana-Nursi kogokonna kohus sel 7mel apr. 1861.
Vana-Nursi mõisa olliva kaubajuudi ja olliva valitseja taren kauba müünu. Nüüd olliva kõrralise Mari Karlson, Ann Karlson ja karjanaine kaupa kaubelnu. Nüüd om ütelnud karjanaine Annele: kae üte vähempat pakki. Nüd om Ann võtnu üte paki kon olli 12 rätti. Nüüd nakati neid rätte taga otsma ja saise kätte kuus tükki karjanaise käest ja 4 tükki Anne käest ja kaits köögitüdrüku käest.
Selle pääle mõistis kogokunna kohus Annele 20 vitsahoopi ja karjanaisele 20 hoopi ja köögi Katrile 10 hoopi. Nüüd pallel karjanaine raha massa 4 rubla vaestelaikasse (Nursis ei ole nähtavasti sellest hoolitud kas süüalune oli naine või mees - ihunuhtlust anti mõlemale soole. Koguja märkus.).
Vastse-Nursi kogokonna kohus sel 2 mai 1859.
Mattei Kallab sai mõistetus selle eest kui tema ilma passilda olliva ümber hulknu 15 hoopi vitsaga.
Pindi kogokonna kohus sel 30 nov. 1873.
Etteaste Peter Loos ning tema vöörmündre Andre Saar ja kaivas, et peremees Hindrik Kikkas temale kooli minna sööki üten es anna, kui ennegi lõunas kuiva leiva palokese, ja koolimaja saisap 8 versta kaugel, kost tema ega õdango läbi mõtsa pimmega peab kodo käima ja jälle hommongo tagasi minema.
Mõisteti: et kuna Hindrik Kikkas koolilatsele tarvelist sööki ei ole üten andnu ja päälegi kogokonna vöörmundrit trotsno, sis saap tema üks ööpäivas türmi ehk massap 2 rubla 14 päiva sisen vaeste laadikasse.
Jaep Piho kaibsi kui Ants Soi olliva petnu hinde manu tema karjusi. Selle eest sai mõistetus 5 hoopi vitsaga.
(Prot. 29. juulil 1860 Nursi kog. kohus.)
Möödunud sajandi neljakümnendail aastail hoogsalt arenev veneusku minek andis end ka Rõuge kihelkonnas tunda. Selle liikumise tõukepõhjuseks olnud raske majanduslik seisukord teoorjuse ja eelnevate ikaldusaastate tagajärjel ühelt, ja halb vahekord luteriusu pastoritega teiselt poolt. Rõuge kihelkonnas olnud rahva ja pastori vahekord palju halvem kui rahva ja mõisnikkude oma. Sellepärast ei olevat ka pastoril mingisugust mõju olnud mainitud liikumise takistamiseks. Kuid selles suhtes olla vennastekogudused palju suutnud ära teha. Viimaseid olnud Rõuge kihelkonnas kolm - Haanjas, Viitinas ja Pindis. Vennastekoguduse liikmed vöörmünder Kaup ja kooliõpetaja Hagevang oma isikliku mõju tõttu rahva seas suutnud paljuid veneusku minekust tagasi hoida (Assur).
Praegu on apostliku-õigeusulistel kaks kirikut Rõuge kihelkonnas: Vana-Roosa vallas - Püha Kolmainuse kirik ja Haanja vallas Plaani kirik. Et mainitud vallad ning ühes sellega need kogudused ja kirikute arhiivid, käesoleva kirjelduse piirkonda ei kuulu, ei ole võimalik siinkohal nende koguduste arenemise juures lähemalt peatuda. Esitan veel suusõnalist traditsiooni üksikute valdade kohta.
Kasaritsa vallas olnud veneusku minejaid võrdlemisi palju. Pappide kihutustöö veneusu kasuks olnud väga äge. Suurem protsent usumuutjaist olnud sulased ja maatamehed. Papid lubanud maad anda, mõisa orjusest vabastada ja peale selle veel pool pütti heeringaid. Inimesed läinud papi käest heeringaid otsima - saanud mõisas aga selle asemel peksta. Hiljem tulnud paljud luteruseusku tagasi (Jakob Aia).
Jutustaja vanemad rääkinud, et veneusku minejaile lubatud pool pütti silku. Riiast tulnud piiskop rahvast ristima. Peale ristimist läinud rahvas piiskopilt heeringaid nõudma. Ei ole midagi saanud. Ka lubatud maad anda ning mõni saanudki paar vakamaad (Andre Liiv).
Vana-Kasaritsa vallas läinud ühes külas kõik vaesemad inimesed poole püti silkude lootusel veneusku (Ann Pedras).
Saaluse vallas lubatud veneusku minejaile priiust, pool pütti silku, kirikumaksust vabastamist. Ka lubatud pühapäivi juurde teha. Kuigi lubadused väga meelitavad, olnud salvidalaskjaid ometi võrdlemisi vähe. Ka needki ei olevat ei vabadust ega silku saanud (Taniel Leosk).
Nursis teinud papid väga agaralt kihutustööd, lubanud maad ja mõisa orjusest vabastamist. Kuid mõisnikkude ähvardused mõjunud tagasihoidvalt. Ainult üksikud perekonnad lasknud salvida (Kristjan Peterson).
Pindi vallas läinud ainult üksikud perekonnad veneusku. Siin mõjunud tagasihoidvalt vennastekogudus. Viimastel olnud veel 30 a. tagasi Paidra külas oma palvemaja (Alfred Oja).
Rõuge kiriku visitatsiooni protikollidest selgub, et 1786 a. oli mainitud kihelkonnas 7 mõisa- ja 6 külakooli. Osa koolidest asub mõisa-, osa talurehes. Õpetajaks on talupoeg, kes ühtlasi ka kirikuvöörmündri ametit peab. Õppimisaeg kestab vaevalt mõne kuu. Koolis käidakse korratult. Põhjuseks on kehakatte ja toidu puudus. Kooliskäijate nimekirjas on: Vastse-Kasaritsas 140, Vana-Kasaritsas 132, Saaluses 140, Vastse-Nursis 75, Vana-Nursis 66, Pindis 42 ja Leevis 23 last. Kuid koolis käivat nendest vaevalt neljandik. 1801. a. kirikuõpetaja aruandest selgub, et mainitud valdest ainult Vastse-Nursis on kool, kuna Vana-Nursis, Vana- ja Vastse-Kasaritsas, Saaluses, Pindis ja Leevil ei ole enam mitu aastat kooli olnud. Seega on koolide arenemises samm tagasi mindud. 1819. a. talurahva seadus loob rahvakoolile kindla õigusliku põhja. Siit peale algab visa aga järjekindel areng rahvakoolide ajaloos. Umbes selle ajani ulatavad ka rahva mälestuses säilinud teated koolide kohta. Püüan selle põhjal iga kooli ajaloost eraldi niivõrd pidevat ülevaadet anda, kui need andmed seda võimaldavad.
Pindi valla algkool 1765 (Rahvakoolide inspektorile saadetud on ka märgitud 1765 a. Inspektor tõmmanud selle maha ja kirjutanud asemele 1865 a. Koguja märkus.). Esimene asukoht olnud Võhandu jõe ääres, Virve külas. Koolmeistriks olnud Jaan Grossberg. Kooliskäimine olnud väga korratu. Tihti alganud õppetöö jaanuaris ja lõppenud maarjapäevaks. Õppeaineiks olnud lauluraamatust ja katekismusest lugemine. Umbes 80. aasta eest ehitatud uus koolimaja Rusimale mõisa valla ja veliste (Vennaste kogudus. Koguja märkus.) ühisel jõul. Kõige suurem ja parem ruum jäänud veliste palvepaigaks. Koolis käidud 3 päeva nädalas (esmaspäev, teisipäev ja kesknädal). Kursus kestnud kolm talvet. Koolis käis 30-50 last. Loeti testamenti, lauluraamatut, piiblilugu ja katekismust. Igal talvel õpitud 28 kirikulaulu pähe. Kiriku vöörmünder Hindrik Sabe hoolitsenud kodukooli eest. Pärast päriskooli olnud kordamiskool, mis kuni leeriajani kestnud. Igal suvel kutsutud lapsed üle kihelkonna Rõuge kiriku juurde kokku - "katsumiseks". Lastud lugeda, laulda ja peatükke vastata (Jaan Uibo).
1870 põlenud Rusima koolimaja maha. 1872 ehitatud uus, Pikakannu koolimaja. Koolis käidud 6 päeva nädalas. Endiseile õppeaineile tulnud lisaks rehkendamine ja kirjutamine. Kooliõpetaja palka ei saanud. Tal olnud mõni vakamaa maad kasutada ja ei ole vallamaksu maksnud. Hiljem määratud kooliõpetaja palgaks 100 rubla aastas. Kuid tihti jäetud suvekuude eest palk maksmata ja kooliõpetaja pidanud suvel Rõuges maalritöös käima. 1919. aastal avati koolil IV klass, 1924 - V klass ja 1926 - VI klass. Käesoleval ajal töötab kool 150 õpilasega kolme õpetaja juhatusel. Koolimaja on vana (1872 ehitatud), madal ja äärmiselt kitsas. Klassitube on kolm; igas neist asub kaks klassi, so. 50 õpilast. Talvel asub osa lapsi ööseti koolimajas. Et magamistuba puudub - magavad lapsed klassis. Õhtul tuuakse õlekotid sisse ja hommikul viiakse jälle hangeotsa, sest kohane ruum nende hoidmiseks puudub (Friedrich Peters).
Saaluse vallas on kaks algkooli - Künda ja Siksali. Künda kooli asutamisaega ei teata. Umbes 100 aastat tagasi asunud Künda kool Vana-Saaluse mõisas, mõisaomaniku parun Maydeli ruumes. Parun Maydel olnud kooli asutaja ja ülalpidaja. Esimene kooliõpetaja olnud keegi Pent. Oskanud vähe lugeda ja kirjutada. Palgaks olnud mõisa jahuveski tarvitamise õigus. Vaheajal teinud oreleid. Kooliskäimine olnud vabatahtlik ja käidud kolm päeva nädalas. Õppeained olnud katekismus, laulmine, lugemine ja kirjutamine. Õpilasi olnud umbes 20.
1846. aastal viinud mõisaomanik kooli üle Vanaste külla ühte rehetuppa. Kooliõpetajaks valinud vald paruni nõusolekul Jakob Udra, Rõuge kihelkonnakooli haridusega isiku. Kooliõpetaja olnud kohustatud iga laupäeva õhtul palvetundi pidama. Ta palgaks olnud 8 taalri suuruse maa-ala kasutamine. Kooliskäimine olnud ikka vabatahtlik, kuid nüüd juba 4 päeva nädalas ja hiljem 5 päeva. Koolitöö algas kell 8 hommikul ja kestis õhtuhämaruseni kahetunnilise lõunavaheajaga. Selles ruumis asetsenud kool 30 a.
1877 ehitanud vald uue koolimaja. 1879 a. valitud kooliõpetajaks Jakob Udras, kes oli Tartus Hollmanni seminari lõpetanud. Õpetus kestis kolm talvet (15 okt. - 15 apr.) ja oli sunduslik. 1886 aastal rahvakoolide seadmisega Vene haridusministeeriumi alla saab õppekeeleks vene keel. Õppeaineiks olid: vene keel, eesti keele lugemine, rehkendus, laulmine, piiblilugu, katekismus, ilukiri ja maadeteadus. Viimast õpetatud ainult kolmandas klassis. Tunde olnud päevas 6, laupäiviti 3. Laupäeval käinud koolis ka koduõppijad ja kordajad. Viimastega võetud läbi piiblilugu, katekismust, peatükkide seletusi, testamendi lugemist ja kirikulaulu. Kooli revideerisid rahvakoolide inspektor ja kirikuõpetaja. Õpilasi olnud umbes 25.
1919 a. sügisel viidud kool Saaluse Vanamõisa herrastemaija. Samal aastal avatud ka IV klass ja valitud veel teine õpetaja. Praegu töötab kool 60 õpilasega. (Andmed võetud Künda kooli kroonikast.)
Saaluse valla teine, Siksali kool on asutatud 1810 a. Koolis käidud alguses üks, hiljem kolm päeva nädalas. Koolis käimine olnud väga korratu. Kooliõpetaja olnud laisk ja pannud lapsed oma tööle, selle asemel, et õpetada. 1860dal aastal ei olevat kirjatähtigi veel õpitud (Taniel Leosk).
Kooliõpetaja palk olnud 4 vakka rukkid ja sama palju kesvi. Peale selle 8 taalri suuruse maa-ala kasutamine, mis härra koolile oli kinkinud. Peale koolitöö olnud õpetaja kohustatud igal laupäeval mõisa rahvale palvetundi pidama (Saaluse kog. kohtulepingu raam. 1865).
1916. aastal ühendatud osa Loosi valda Saaluse vallaga. Sellega tuli ka nn Poksi kool Saalusega ühendusse. 1922. aastal avatud Siksali algkoolil IV klass ja valitud veel teine õpetaja. Nüüd ühendati Poksi ja Siksali koolid nii, et I ja II klass Siksalil, kuna III ja IV klass Poksil asuvad. Õpetajad peavad muidugi kahte-vahet käima, sest mainitud koolimajad asuvad üksteisest kilomeetri kaugusel (Oskar Nagel).
Kasaritsa vallas on 4 algkooli: Sammuka, Kolepi, Ivani ja Võrusoo.
Sammuka algkool olevat asutatud 1840. aastal, Räppo külla. Koolimajaks olnud õige ruumikas maja. Kooli läksid lapsed 9-11-aastaselt. Kooliskäimine kestnud 3 talve: mardipäevast maarjapäevani, nädalas üks päev. Tunnid alganud hommikul, kui pimedus enam ei takistanud ja kestnud õhtuvidevikuni. Õppeaineiks olnud usuõpetus, lugemine, peastarvamine ja laulmine. Raamatuid pole olnud; lapsed korranud õpetaja ütelust seni, kui meelde jäi (Peeter Orav).
Räppolt viidud kool Palometsa külla, Timuski rehte, kus kool umbes 1844-1854ni asunud. Õpetajaks olnud Hagevang. Ta palgaks olnud 6 sülda puid ja kooli maade kasutamine. Kooliaeg kestnud 20. oktoobrist 24. märtsini. Hagevang õpetanud testamendi lugemist ja laulmist. Kool olnud kihelkonna koolivanema ja kirikuõpetaja järelvalve all (Peeter Udras).
Umbes 1854-1856 ehitatud koolimaja Sammukale ja kool asunud sinna. Kooliskäimise aega suurendatud: esialgu kahe ja varsti kolme päeva peale nädalas. Koolipäevad olnud esmaspäev, teisipäev ja kesknädal. Õpilasi olnud umbes 20. Koolile muretsetud ka ühekeeleline mänguriist laulmise õpetamiseks. Kooli majanduslised kulud kandnud Kasaritsa vald. Õpetajal rahalist palka pole olnud, ainult maa kasutamine. Kooli käinud revideerimas Rõuge õpetaja Hollmann ja köster Sperling (Jaan Siidra).
Koolis olnud tarvitusel ka ihunuhtluse andmine. Puudunud päevade eest olnud trahvirahaks 3-5 kopikat. 1860-1870 aastate vahel muudetud koolinädal nelja-päevaliseks (Katri Tamm).
1878 ehitatud praegune koolimaja Sammukale. Õpetajaks olnud Sarapuu. Asutanud laulukoori ja muretsenud koolile pidude abil oreli. Ta kõrvalametiks olnud põllutöö. Tarvitanud koolis väga ohtrasti kehalist karistust. Olnud venestusajal hädas keele mitteoskamise pärast. Koole revideerinud õpetaja Hollmann ja rahvakoolide inspektor; esimene revideerinud eesti keelt ja usuõpetust, inspektor muid aineid. Koolis käidud nüüd juba 6 päeva nädalas. Päevas olnud 6 tundi; ainult laupäeviti olnud kolm tundi, sest siis käinud ka kordajad ja väikesed lapsed (nn näitajad). Kõik õppeained peale eesti keele ja usuõpetuse olnud vene keeles. Juba esimeselt klassilt nõutud vene keele oskamist.
1919. aasta sügisel avatud koolile IV klass ja valitud veel teine õpetaja. Käesoleval ajal töötab kool umbes 100 õpilasega kahe õpetaja juhatusel (Visnapuu).
Kasaritsa Kolepi kool olevat asutatud ligikaudu 100 aasta eest Vadsale (seal olla veel praegugi esimese koolimaja ahjuvared). Vadsa Peep olnud esimene õpetaja ja ühtlasi ka kirikuvöörmünder. Koolilapsed jagunenud kolme jakku: I - väike jagu, II keskmine jagu ja III suur jagu. Keskmise ja suure jao lapsed käinud ühe päeva nädalas koolis, kuna väikese jao lapsed 1 päeva üle kahe nädala käinud. Kooli mindud peale rehtede peksmist, s.o. sagedasti peale jõulu, ja käidud kuni maarjapäevani (Jakob Aia).
Koolis käimine olnud väga korratu. Vaesema rahva lastel puudunud riided ja puudunud toit kooli jaoks. Need käinud mõnikord ainult paar-kolm korda talve jooksul koolis (Andre Liiv).
Koolis õpetatud ainult jumalasõna. Vaida Peep osanud ise küll kirjutada, aga lastele pole õpetanud. Koolituba asunud suitsutares. Pikk laud ulatanud üle toa. Ühel pool lauda istunud tüdrukud, teisel pool poisid. Õpetajad istunud laua otsas ja küsinud õpilasi järgemööda. Kui ring laua ümber täis saanud, alanud jälle otsast peale. Koolitoa kõrval olnud väike, poolpime kamber, nn tapatall. Seal antud õpilasile, kes halvasti õppisid või vallatud olid - ihunuhtlust. Headel lastel aga lubatud reega mäest alla sõita. Õpetaja palgaks olnud koolimaa kasutamine.
(joonis) (Jakob Aia)
Umbes 1860dal aastal viidud kool Vadsalt Kolepile. Ka koolimaja veetud üle. Õpetajaks olnud Jaan Kõiv, kes ühtlasi ka vallakirjutaja olnud. Kõivi ajal käidud koolis järgmiselt: väike jagu 1 päev nädalas; keskmine jagu 3 ja hiljem 4 päeva nädalas ning suur jagu ka üks päev nädalas. Kooli mindud 10-aastaselt. Väikses ja keskmises jaos oldud kummagis 3 aastat. 16-17-aastaselt jõutud suurde jakku; seal oldud kuni leeriajani (Jakob Aia).
Õppeaineiks olnud: testament, katekismus, piiblilugu, peast rehkendamine ja laulmine. Laulmist õpetatud hoolega, mingisugust muusikariista pole olnud. Jaan Kõiv õpetanud ka kirjutamist. Päeva töökava olnud järgmine:
I - Palvetund
II - Piiblitund
III - Testamendi lugemine. Peale lõunavaheaega:
IV - Uus testament
V - Katekismus
VI - Rehkendamine (Jaan Toots).
Kooli käinud revideerimas kirikuõpetaja, köster ja kihelkonna koolivanem. Kooliõpetaja olnud köstrikooli haridusega. Köstrikoolis kestnud õpetus kaks aastat: talvel õpitud ja suvel tehtud tööd (Jaan Leimann).
Väga ohtrasti tarvitatud Kolepi koolis ihunuhtlust ja Kolepi "tapatall" olnud kaugele kuulus. Lumesõda pidades pildunud lapsed korstent lumega. Pandud selle eest nurka ja suur puuhalg käte peale ning lastud nii pikemat aega seista. Vahest löödud joonlauaga sõrmede pihta ehk lastud käed lauale panna ja löödi vitsaga käte peale. Ka lastud herneste peal põlvili olla (Jaan Toots).
Varguse eest antud 5-15 hoopi. Kooliõpetaja Eiche olnud kuri mees ja peksnud lapsi metsikult. Ta tagandatud 1884 sellepärast ametist. Varsti peale selle keelatud peksmised koolis ära (Jakob Aia).
1872 ehitatud Kolepile uus, ruumikas koolimaja. Kooliskäimine tehtud sunduslikuks ja nädalas hakati 6 päeva koolis käima. Kooli seaduslik algus olnud 15. sept, ja pidi kestma kuni maarjapäevani. Kuid harilikult tulnud lapsed palju hiljem kooli ja lahkunud kaua enne maarjapäeva. Trahvirahaks koolist puudumise eest olnud 5 kop. päevas. Palgaks saanud kooliõpetaja peale maa kasutamise 100 rubla raha ja koolipuud (Jaan Toots).
1886. a. rahvakoolide seadmisega Vene haridusministeeriumi alla, tehakse vene keel sunduslikuks õppekeeleks. Üleminek vene keelele olnud väga järsk. Õpetajal lubatud esialgu ainult mõni nädal eesti keelde tõlida, siis pidid lapsed juba vene keelt nii palju mõistma, et seletusist aru saada. Selle tagajärjel õppetöö olnud väga raskendatud ja rahvakoolide üldine tasapind langenud. Praegu töötab Kolepil IV klassiline algkool kahe õpetajaga. Mõne aasta eest ehitatud koolile uus kahekordne ja väga ruumikas maja (Jaan Kõiv).
Kasaritsa Ivani kool on asutatud 1835. aastal. Tema esialgne asukoht on Rootsi külas olnud, siis on ka kooli nimi Rootsi kool olnud. Nime Ivani on kool pärinud sellekohasest talu nimest, mille vald aastal 1860 koolile kinkis. Maja, kus kool asus olnud kellegi isiku poolt vallale kooli avamiseks kingitud. Kooliõpetajal ei ole koolimajas ruume olnud, vaid käinud 2-3 versta tagant kooli õpetust andma. 1860. aasta ümber toodud koolimaja Rootsi külast ära ja ehitatud Ivani talu maa peale. 1880 ehitatud endise maja lähedusse uus ruumikam koolimaja.
1830. a. ümber õpetajat koolis pole olnud, oli ainult lugeja Kangro-Aado, kelle ülesandeks olnud palvetunde pidada. 1835. aastal pandud Peeter Tolga kooliõpetajaks Rootsi kooli peale. Tolga olnud koolmeistrikooli haridusega. Kooliaeg kestnud sügise karja lauta panekust, kuni kevade karja metsa minekuni. Õppepäivi olnud nädalas 3, nimelt esmaspäev, teisipäev ja kesknädal. Tunnikava olnud igapäev ühesugune:
I - Piiblilugu
II - Katekismus
III - Eesti keel
IV - Rehkendus
V - Laulmine
Õpiraamatuist olnud ainult piiblilugu ja katekismus, kuna teisi aineid käsitanud õpetaja peast. Eesti keele õpetamise juures tarvitatud suuri seinatabeleid üksikute tähtede, silpide ja sõnadega. Rehkendusest õpetatud ainult kokkuarvamist, mahaarvamist ja kasvalehte. Kirjutamise õpetus ei ole sunduslik olnud. Ainult mõned üksikud õppinud kirjutamist erateel, kuna suurem osa kirjutamise suhtes eitaval seisukohal asunud, sest kardeti, et kirjutamise õppimine aja ära viidab ja usuõpetus õppimata jääb Kristjan Peterson).
1860 saanud Peeter Tolga poeg Jaan Ivanil kooliõpetajaks. Jaan Tolga olnud Rõuge kihelkonnakooli haridusega. Tema ajal hakatud rehkenduses jagamist ja eesti keele kirjutamist õpetama. Õpilased jagunesid kolme ossa - päris koolilapsed, kordajad ja näitajad. Päriskoolilapsed olid, kes iga päev koolis käisid; kordajad tulid ainult sügisel ja kevadel paariks nädalaks kooli usuõpetust kordama; näitajad ei olnud veel kooliealised, nad said kodus õpetust, kuid tulid iga nädal üks kord kooli, kus nende edasijõudmist revideeriti.
Jaan Tolga olnud agaramaid seltskonnategelasi. Ta asutanud ka laulukoori, mille kuulsus ulatanud üle Võrumaa. Tolgale abiõpetajaks olnud Raup. 1885 tulnud Tolga asemele õpetajaks keegi Hurt. Palgaks olnud tal peale 31-tiinulise kooli talu veel 5 vakka rukkid ja 4 vakka odre. Valgustuseks saanud 5 puuda petroleumi ja kütteks 30 sülda puid. Tolga ajast peale töötab kool kahe õpetajaga. (Kooli kroonika põhjal.)
Neljas algkool Kasaritsa vallas on nn Võrusoo kool. Mainitud kool on asutatud 1925 aastal ja on 6-klassiline.
Nursi vallas on kaks neljaklassilist algkooli. Üks neist asub Vastse-Nursis, teine Vana-Nursis.
Vastse-Nursi vallakooli asutamisest ei teata kindlat. 1846. aastal olnud kool juba olemas ja asukoht olnud praeguse Jõeveere talu juures. Kooliõpetajaks olnud sakslane Grünthal, ametilt rätsep ja suur kõrtsisõber. Koolimaja olnud ühetoaline, õlgkatusega ja savipõrandaga. 1860 põlenud koolimaja ära ja Vastse-Nursi mõisaherra von Müller, rahvakeeles Puupea andnud mõisa "antvärkide" majja koolile ruumid. Kiriku vöörmünder ja mõisa kirjutaja Jaan Kõva olnud ka kooliõpetaja. Õpetanud kirikulaulu, piiblilugu, katekismust, testamendist lugemist ning trükitähti. Kooliskäijaid lapsi olnud 15 ümber. Tasuks saanud õpetaja iga talu pealt 3 vakka rukkid, 3 vakka odre, 3 vakka kaeru. 1866 ehitanud vald uue koolimaja, ühe klassitoaga ja õpetaja eluruumidega. Õpetajaks valitud Mikk Jänes, kelle vald oli lasknud Rõuge kihelkonnakooli lõpetada. Jänes õpetanud koolis peale eelpool nimetatud ainete ka rehkendamist ja kirjutamist. Peale koolitöö olnud õpetaja kohustatud ka palvetunde pidama. Mõne aasta pärast põlenud jälle koolimaja maha. Nüüd üüritud koolile Simmuli külla, Jaan Kuuse rehetuppa ruum. Koolis valitsenud korratus. Laps, kes aastas 13 päeva koolis käis, olnud liigagi usin. Järgmised õpetajad Jaan Jänes, Joosep Võtsa ja Pullerits tagandatud ametist joomise ja kõlvatu eluviiside pärast.
Jaan Kuuse rehetoas asunud kool lühikest aega. Varsti ehitanud vald jälle uue koolimaja. Venestuse algul olnud kooliõpetajaks Laats. Vene keele õpetamine tekitanud rahva seas vihavaenu õpetaja vastu. Esimene õppeaine olnud vene keel ja usuõpetus, järgmine eesti keel, siis rehkendus (ilma raamatuta) ja geograafia. Peale kirikulaulude õpetatud venekeelseid ilmalikke laule. Kooliskäimine olnud sunduslik. Puudunut päeva eest maksetud 5 kop. trahvi. Lapsi käinud koolis keskmiselt 30-35. Õpetaja palgaks olnud koolimaade kasutamine ja 60 rubla raha. Järgmine õpetaja, Jaan Adamson, asutanud 1894 laulukoori. Tema järeltuleja, Jaan Kiiber, asutanud 1902 karskusseltsi.
1911 põlenud Vastse-Nursi koolimaja jällegi ära. Tules hävinenud ka kooli arhiiv. Koolile renditi esialgu ruumid Laane talusse ja siitpeale rändanud kool ühest talust teise. 1913 olnud õpetajaks Julius Türmas, suur venestaja ja inspektori pailaps.
Ilmasõja ajal kannatanud kool palju. Liig sagedasti vahetunud õpetajad ja vahetatud ruume. Kavatsetud kooli Vana-Nursi algkooliga ühendada, kuid rahvakoolide inspektor ei olevat luba andnud. 1916 põlenud ka Vana-Nursi koolimaja ära ja nii olnud vald koolimajadeta. 1920 a. olnud mõlemad koolid Vana-Nursi mõisamajas. 1921 paigutatud Vastse-Nursi kool endisesse kõrtsi. 1925. a. ehitatud kooli suur kahekordne ja ruumikas maja. 1920 a. avatud koolil ka IV klass. (Kroonika andmeil.)
Vana-Nursi algkool olla asutatud enam kui 100 a. tagasi. Kool olnud korraladmata, õpetajaks olnud keegi "valgustatud" peremees. 1832. a. alates asunud kooliruum Vana-Nursi mõisa hoones, õpetajaks olnud Hartmann. Koolis käinud keskmised lapsed: esmaspäev, teisipäev ja kesknädal, suuremad ja vähemad lapsed - neljapäeval ja reedel. Laupäeval kooli pole peetud.
Peale mitmekordset kohamuutmist ehitatud uus koolimaja Nooska talu maa peale. Kolme aasta pärast hävinenud koolimaja tules. 1884 ehitatud uus maja Ala-Horsale. Vahepeal töötanud kool mõisa vanas majas ja vallamajas. 1844 valitud kooliõpetajaks Raudsepp, kes olnud tuntud kurja kasvatajana. Oli õpetajaks kuni 1912 a. 1916 põles Vana-Nursi koolimaja. Kool asus ajutiselt endisesse vallamajja, kuid ei töötanud tegelikult. 1917 avanud keegi Ferdinand Angelberg venna talus (Jugul) omal initsiatiivil kooli, mis pärast ametlikuks tunnistati. Engelberg valitud ametlikult õpetajaks. Palgaks määrati 60 rubla (valla nõukogu protokollist 12 dets. 1917 a.).
1919/20 olnud kool Vana-Nursi härrastemajas, Vastse-Nursi kooliga ühendatud. Valitud ka teine õpetaja. Kool muudetud neljaklassiliseks. Hiljem töötatud jälle Jugu talus. Töötatud kahe vahetusega ühes ruumis. 1921/22 viidud kool Vastse-Nursi kõrtsi, kuhu nüüd ka Vana-Nursi lapsed pidanud käima. 1 oktob. 1921 lubatud Vana-Nursis jälle kool avada, kuid ainult kaks esimest klassi. Kooli tulnud 46 õpilast, kuid mitte üksi kahe esimese, vaid nelja klassi õpilased. Kooliõpetaja, Alide Laats, kes informeeritud pole olnud, et ametlikult lubatud on kaks klassi, töötanud jõuluni nelja klassiga. Lastevanemate soovile vastu tulles töötanud ta ka järgmisel aastal kolme klassiga, kuigi ametlikult kaks klass olnud lubatud. Õpilasi olnud 51. 1925/26 a. muudetud kool 4-klassiliseks ja valitud veel teine õpetaja. Praegu on koolis õpilasi 60-65. Kool töötab viletsais oludes. Klassiruumid (neid on kaks) on väikesed, õhu- ja valgusevaesed. (Kooli kroonika andmeil.)
Haridusseltse on kirjeldatavais valdes 2: Pindis "Koidula", asutatud 1921, ja Kasaritsas, asutatud 1917 aastal. Rahvaraamatukoguseltse on 3. Pindi - Pikakannu - asutatud 1921; Nursi, asutatud 1921; Saaluse, asutatud 1920.
Rahvuslik ärkamisaeg ei ole Võrumaal sugugi nii intensiivne olnud kui näiteks Viljandimaal. Põhjuseks võiks olla kohalikkude juhtide puudus ja majanduslik kitsikus. Laulukoore asutatud, kuid alles sajandi lõpul, ainult paar koori olnud varem. Nii olla Kasaritsa Ivani kooliõpetaja Jaan Tolga (1860-1885) laulukoori asutanud, mis olnud kuulus üle Võrumaa. Ka olla Kasaritsa Sammuka kooliõpetaja Sarapuu laulukoori asutanud. Hiljem võtnud pottsep Jakob Orav koori üle, käinud Tartu laulupidul ja saanud esimese auhinna.
Kooliõpetajad olnud ka esimeste ajalehtede tellijad ja lugejad. Esimesena loetud Tartu Postimeest. 1-2 ajalehte tulnud terve valla peale. Harilikult käidud koolimajas koos lugemas. Hiljem, Sakala ja Grenzsteini Oleviku ilmuma hakkamisega kasvanud ka lehelugejate arv (Jaan Kõiv).
Venestuse mõju ei jätnud puutumata nii kooli, kohut ega valitsusasutusi. Teatavasti pandi vene keel maksma valitsusasutusis 1885. a., koolis 1886. ja kohtus 1889. aastal. Ametnikud, kes vene keelt ei osanud, tagandatud kohtadelt ja tihti pandud umbkeelelised venelased asemele. See raskendanud igasugust läbikäimist ja asjaajamist. Kõige tuntavam olnud venestuse mõju koolides, mis muutunud teatud määral venestuse abinõuks. Tekkinud ministeeriumikoolid, need vene vaimu kandjad. Rahvakoolide tasapind langenud. Vene keel tehtud õppekeeleks ja selle õppimiseks jäetud väga vähe aega. Kooliõpetaja ei ole tohtinud tõlkida, vaid pidanud ainult vene keelt kõnelema (Kristjan Naarits).
Õpetajad, kes ise vene keele õppimisega pole hakkama saanud või ei ole tahtnud õppida - tagandatud ametist. Lapsed pidanud ka isekeskis vene keelt kõnelema. Karistusabinõuna olnud tarvitusel koolides puulauad või -tahvlid, mida kaelas kantud. Kes juhtunud eesti keeles midagi ütlema, sellele pandud tahvel trahviks kaela, kuni ta teise tabas eesti keelt kõnelemas. Nii käinud tahvel kaelast kaela. Kelle kaelas tahvel lõuna vaheajaks või õhtuks olnud, see jäätud söömata ja pidanud trahviks venekeelse laulu pähe õppima (Visnapuu).
Vene keele õpetamine tekitanud rahva seas pahameelt kooliõpetajate vastu, sest rahvas pidanud neid selle kurja põhjuseks (Kaarli Harak).
1905da aasta rahutused ei jätnud ka Võrumaad puutumata. Pea igas vallas peetud koosolekuid, muretsetud sõjariistu jne.
Nursi vallas olnud ärevust palju. Soe monopol lõhutud ära ja viinapudelid peksetud puruks. Koolimajas lõhutud keisri pildid ära, silmad torgitud välja jne. Mustasajaliste juht olnud Rõuge pärishärra Sampsoni poeg. Nii ässitanud mõisnikud ise rahvast ülesse ja pärast tapnud maha. "Küllap nad keisrile näidata tahtsid, missugune metsik rahvas siin on, et siis keiser neile suuremad õigused annaks rahva üle, sest mõistlikult valitsemisest ei tule midagi välja." Nursi pärishärra von Wahl ähvardanud: 70 a. pärast ei ole enam hobuseid vaja. Rakendame inimesed ette ja sõidame. Niisugust kasu lootnud mõisnikud mässust. Ise Wahl aga kutsunud rahva mõisa kokku ja manitsenud rahule. Lubanud süüa ja juua anda, et oleme ühe mütsi all. Mõne mässulise või terava sõna pärast lasknud pärast kinni võtta ja mõisa keldris läbi peksta. Nii tehtud mitme mehega. Igasugused sõja- ja terariistad korjatud ära, ainult 3 tolli pikkune nuga tohtinud majas olla. Vastse-Nursi mõisas olnud 70 perekonda Läti mõisnikke - põgenikke. Rahvas olnud sellepärast hirmul, et lätlased tulevad. Paljud matnud hirmuga oma varanduse maha, kuna teised jälle selle ära varastanud. Karistussalke Nursis ei ole käinud (Kristjan Peterson).
1905 aastal kogunud Rõuge kihelkonna kooliõpetajad Võrru ja pidanud Kandle Seltsi ruumides koosolekuid. Otsustatud inspektori võimu koolides vähendada ja usuõpetuse vabaainena jätta. Ainult paar õpetajat täiesti usuõpetuse vastu. Sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi neil koosolekuil ei ole käsitletud. Vene karistussalkade tulekul hävitatud protokollid. 1905. a. liikumise kohalikkeks juhteks olnud - Võrus raamatukaupluse omanik Adam Karlson ja keegi Uustalu. Viimane olla hiljem Torneo jõkke uputatud.
Kasaritsast läinud vallavanem Raudsepp ja mõned õpetajad Võrust sõjariistu tooma. Küsinud laduülemalt. Viimane käskinud ise võtta, tema ei andvat. Mehed pole julenud ise võtta, kartnud mõisnikkude poolt sissevedamist ja tulnud niisama ära. Siis saadetud salakuulajad Läti poole, sest sealt kardetud venelasi tulema. Võrus koosolekul käijad istunud oma kokkupakitud kraami juures ja oodanud salakuulajailt teateid, et õigel ajal põgenema pääseda. Rahvas olnud ärevuses. Toodud vanad jahipüssid, ja mis kellegil olnud, välja, paugutatud nendega ja valmistatud sõja vastu. Sõjariistadeks võetud ka hangud, nuiad, labidad jne. Üks poiss pannud vana vikati kepi otsa ja läinud sellega venelaste vastu.
Siis käsutatud Kasaritsa vallast 38 küüthobust Võrru. Lastud mehi külma ilmaga ja söömata terve päev Võrus, siis käsutud nad karistussalke Põlgastesse viima. Mehed keeldunud seda tegemast, põhjendades, et Põlgaste mehed samuti Võrus, eks nad ise viigu endile karistajaid kui tahavad. Selle peale pole lubatud mehi koju minna, kuid mehed tulnud omavoliliselt kõik ära. Hiljem mõistetud selle eest kolmeks päevaks kinni. Kuid politseiülem olnud hea mees, käskinud mehed koju minna ja kolm minutit enne lahtilaskmise aega kohal olla. Mehed olnudki õigel ajal tagasi. Politseiülem oodanud natuke aega ja hüüdnud siis nii, et kõik pidanud kuulma: "Kasaritsa mehed, minge koju, juba kolm minutit üle istutud." (Peeter Peterson ja Jaan Kõiv)
Kasaritsast käinud ka Tartu kongressil üks saadik. Viimane ütelnud mõisavalitsejale koha üles ja pidanud sellepärast hiljem 1 nädala kinni istuma. 1905. aastal valla koosolekul avaldanud Vastse-Kasaritsa soovi Vanast-Kasaritsast lahku minekuks. Kirjutaja ja vallavanem annud viiele mehele luba valdade lahutamise teostamisele asuda. Hiljem antud need 5 meest kohtu alla ja mõistetud 3 nädalaks kinni - omavolilise omavalitsuse teostamise eest. (Jutustaja üks neist viiest. Nimi teadmata.)
1905. aastal peetud Vana-Saaluse mõisas koosolekuid, lauldud ja kõnnitud punaste lippudega. Kaarli Uibokann ja ta vend olnud juhid. Lõhkumiseni ja põletamiseni ei ole mindud. Sellepärast ei olla ka karistussalke Saalusesse kutsutud. Kaarli Uibokannu küll otsitud ja tahetud maha lasta. Viimane olnud mitu aastat metsi mööda põgenemas ja käinud vahest taludes soendamas. Harilik rongikäikude laul olnud järgmine:
Nüüd üles, õles kõik vägevad väed,
me sõidame priiuse riiki.
Me tormame läbi kõik metsad ja mäed,
ja võtame püssid ja piigid.
Vaid see on tubli ja mehine mees,
kel vahva ja võitleja süda on sees (Ann Kreek).
Koosolekuist võtnud pea kõik peremehed osa. Koosolekuid juhatanud Jaan Paats, kes ka Tartu saadikuks olnud. Koosolekuil peaasjalikult antud juhtnööre Tartu sõitvale saadikule ja arutatud majanduslikke küsimusi. Räägitud ka Vene keisrikoja mädaolekust ja loodetud selle peatset ümberkukkumist. Mõned Saalusest käinud ka Vastseliinas. Viimased antud küll kohtu kätte, kuid vabanenud hiljem (Oskar Nagel).
Pindi vallas ei [ole] 1905 a. koosolekuid peetud. Küll aga naabrivallas, Loosis. Neist koosolekuist võtnud osa ka Pindi valla mehed. Kavatsetud Liphardit Vastseliina mõisast välja ajada ja vaeseid sisse panna. Selle kavatsuse teostamisele ei olla asutud. Saadikud käinud ka Tartu kongressil. Pärast olla küll karistussalgad Pindist lahti läinud, kuid kedagi ei olla karistatud (Alfred Oja).
1. Assur - Rõuge 6-kl. algkooli juhataja
2. Aia, Jakob, 67 a. Kasaritsa vld., Aia talu
3. Harak, Kaarli, 90 a. Nursi vald, Vasli talu
4. Kõiv, Jaan, 63 a. Kasaritsa vld., Kolepi algkool
5. Kuus, Jaan, 70 a. Nursi vld., Mustahamba asundus
6. Kreek, Ann, 65 a. Saaluse vld.
7. Leosk, Taniel, 90 a. Saaluse vld., Vanamõisa
8. Leosk, Katri, 89 a. Saaluse vald, Vanamõisa
9. Laev, Jaan, 75 a. Pindi vld., Kühmamäe
10. Leimann, Jaan, 81 a. Kasaritsa vld.
11. Liiv, Andre, 88 a. Kasaritsa vld., Soemõtsa
12. Liiv, Hindrek, 80 a. Vastse-Kasaritsa asundus
13. Miina, Jaan, 80 a. Pindi vld., Türgi talu
14. Naarits, Kristjan, Saaluse vld., Viro talu
15. Nagel, Oskar, Saaluse vld., Siksali algkool
16. Oja, Alfred, 54 a. Pindi vallamaja
17. Peterson, Kristjan, 85 a. Vana-Nursi vld., Mäevõsu talu
18. Peterson, Ann, 75 a. Vana-Nursi vald, Mäevõsu talu
19. Peterson, Peeter, Vastse-Kasaritsa
20. Peters, Friedrich, 54 a. Pindi algkool
21. Pedras, Ann, 68 a. Kasaritsa vld., Kivi talu
22. Rebane, Jaan, 70 a. Saaluse vld. Poigo talu
23. Riinberg, Jaan, 67 a. Nursi vld., Mustahamba asund.
24. Siidra, Jaan, 71 a. Kasaritsa vld., Holopi talu
25. Tamm, Katri, 70 a. Vastse-Kasaritsa asundus
26. Tamm, Peeter, 77 a. Kasaritsa vld., Sibula talu
27. Toots, Jaan, 68 a. Kasaritsa vld., Soemõtsa
28. Udras, Vana-Nursi, Horsa
29. Udras, Peeter, 58 a. Kasaritsa vld., Utra talu
30. Visnapuu, Kasaritsa vld. Sammuka algkool
28 juunil - Võrus
29 juunil - Pindi vallas. Samanimelise kiriku juures ja ümberkaudseis taludes. Materjali sain ainult Kühmamäe talust Jaan Laevalt.
30 juuni - 2 juuli - Pindi vallamajas ja mõnedes taludes.
3 juuli - Pikakannu koolimajas.
4 juuli - Leevi mõisas ja Võhandu jões asuval ohvrikohal.
5 juuli - Pindi vallas, Türgi talus. Käidud ümberkaudseis taludes
ilma suurema tagajärjeta.
6 juuli - Nõnova külas Vreemanni juures.
7 juuli - Kasaritsa vallas Kivi talus ja ümbruskonnas.
8 juuli - Sammuka algkoolis, Sibula talus Peeter Tamme juures ja mujal.
9 juuli - Vastse-Kasaritsa asunduses. Hindrek Liiv, Katri Tamm.
10-12. juuli - Kasaritsa vallamajas.
13-17. juuli - Kolepi algkoolis ja ümbruskonnas: Andre Liiv, Jaan Leimann, Jakob Aia, Peeter Udras, Jaan Siidra, Jaan Toots, Peeter Peterson.
18-19 juuli - Saaluse vallamajas. Rääkinud Jaan Rebasega Poigo talust ja Ann Kreekiga.
20 juuli - Saaluse Vanamõisas: Taniel ja Katri Leoskid. Saaluse algkoolis.
21 juuli - Saaluse vallas, Siksali algkoolis. Viro talus.
22 juuli - Rõuge 6-kl. algkoolis.
23 juuli - Nursi vallas Mustahamba asunduses. Jaan Riinberg, Jaan Kuus.
24-26 juuli - Nursi vallamajas, Vastse-Nursi algkoolis ja ümberkaudseis taludes.
27 juuli - Vana-Nursi algkoolis, Mäevõsu talus Petersonide juures; Väsli talus; Võrusool, Jaan Jänese juures.
Märkus: hiljem sain teated kirjalikult Kasaritsa vallas asuva Ivani kooli kroonikast ja pr. Udraselt (Nursi vallas) ohvrikoha üle.