Asub Räpina vallas Kure külas Liinamäe talu krundil. Rahva seas nimetatakse seda kohta Kureküla Liinamägi. Liinamägi on igast küljest tasase ja mitte väga madala põlluga piiratud; ainult kaugemal, põhjas, idas ja lõunas on soo ja läänes madal põld. Mägi on kaetud tiheda noore männimetsaga. Maalinna sünnitab pikk, kitsas mäeseljandik. Põhjapoolsel mäe otsal on keskel pikki mäge vall, mis on moodustud sel teel, et mäe kummalegi küljele terrass on kaevatud. Kagusihis hakkab mägi vaevaltmärgatava terassidena langema ning lõpeb kruusaauguga. See mäe ots on tublisti (lause lõpetamata). Enne kruusa kaevamist on siin küla kartulikoopad olnud. Siit olla leitud umbes kahe jala sügavusest süsa ja ka mõned rahad, mis võisid vanemasse rauaaega kuuluda. (Heering, Paul, 55 a.)
Maarjamägi asub Räpina vallas Linte külas. See mägi on praegu peaaegu täiesti maha kaevatud, püsima on ainult jäänud läänepoolne serv. Mäe loodekallakul kasvab üks igavene pärn. Seda mäge kutsutakse ka ohvrimäeks; see on olnud eestlaste muistne ohverdamise koht. Kaevamisel olla leitud siit palju luid ning hõbeasju ja rahasid. Ka olevat hiljem sel kohal katoliku palvemaja asunud. Veel läinud aastasaja algul, olevat mõned eestlased tähtsamatel päevadel, eriti jaanipäeval, toonud jumalatele siia kamaputru, võid, mune, piima, liha, leiba jne. (Songe, Paul, 53 a.)
Hiiekoht Räpinas asub endist Räpina kõrtsi vastu, poolsaarel veskijärves. Rahva seas kutsutakse seda kohta Maidomägi. Mägi olla veski ehitamisel ära viidud jõe sulgemiseks. Siin olla jaanipäeviti ohverdamas käidud. (Lepson, Peep)
Hiis ja pelgukoobas asub Friedholmi mõisa pargi vastu. Võhandu jõe pahemal kaldal, nn Lipualune. See nimetus olevat hilisemast ajast pärit; nimelt olnud mõisnikul seal lipp. Siin Võhandu kõrgel kaldal kasvavad mõned vanad tammed, mis olevat ohverdamise kohal olnud. All kaldal on koobas, mis Rootsi sõja ajal pelgupaigaks tarvitatud. (Konsap, Karl)
8 kääbast Ristipalul asuvad Räpina vallas, Räpinast Võõpsu viiva tee ääres, umbes 3 km Räpinast, vastu praegust ev.-luteri usu surnuaeda metsas. Kääbaste ala on veidi kõrgem ümbruskonnast ning moodustab künka. Nad on võrdlemisi lamedad, ilma kindla piirjooneta. Need kääpad kuuluvat Põhjasõja aega, olles sõjas langenute ühiskalmudeks. Lokuta küla ligidal on üks suurem küngas, mida Puschka mäeks kutsutakse. Siia mäele olevat rootslaste ja venelaste vahelises võitluses sõjariistad üles jäetud. Üldse pidavat mõned rahva sees neid kääpaid Rootsi sõja aegseteks patareikohtadeks. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Mõnede Ristipalul asuvate kääbaste juures olla röövkaevamisi ette võetud, sest rahva seas olla liikunud jutud, et sinna Põhjasõja ajal raha ja muid väärtuslikke asju on peidetud. Et kaevamisi ette on võetud, seda tõendavad veel praegu augus olevad küngaste tipud, mis aja jooksul kinni kasvanud. Alles 30 a. tagasi näinud praegu Ristipalul elutseva Paul Kirotoski vanem vend kolm ööd järgimööda ühte ja sama und; nimelt et vastu nende maja asuvas kääpas 2 lindu vangis on ning paluvad päästmist. Et nad Kirotoskile rahu ei ole annud, võtnud viimane kolmandamal ööl laternaga tule ning läinud vaatama. Künkalt mitte midagi leides, hakanud ta kaevama ning leidnud 2 verist kukepääd. Pärast seda olla kaevaja oma unerahu tagasi saanud. (Songe, Paul, 53 a.)
Kääpad Friedholmis. Nad asuvad Friedholmi mõisast lääne pool, Võhandu jõe kallastel. Üks kääbas asub Võhandu pahemal kaldal. Ta on moodustud liivast ning on põhja sihis järsem kui lõuna sihis. Rahva jutu järele olla siin peidus 7 pütti kulda, mida olevat kaevanud Friedholmi mõisa toapoiss 1882. a. ja suure kaevamise peale olla leidnud vaid ühe mõõga. (Lepson, Peep)
Kaks kääbast asuvad Võhandu paremal kaldal nn Lehikumäe saunasaares.
Kolm kääbast jälle Võhandu paremal kaldal, ligi Orava-Rõsna teed, need kääpad olla Põhjasõja aegsed ühiskalmud. Kolm kääbast asuvad Friedholmi mõisa põllul, Räpina-Võru maanteest sihtjoones umbes 70. meetri kaugusel loodesihis. Koht on tuntud rahva keskel Kindrali haua nime all. Siia olla Põhjasõja ajal üks rootsi kindral maetud. (Kaarask, Hendrik, 83 a.)
Muistne kalm Räpina vallas, Naha kõrtsi ligidal, täpselt ei teata kohta ära määrata, kuid kaevamisel leitud siit palju raudasju, mis laseb oletada, et siin vana matusekoht on olnud.
1923. a. kaevanud Naha asunduses asunik maja alusmüüri kraavi, millest vanaaegne pott välja oli tulnud. Potis oli olnud tuhk ja poti kõrvalt leitud oda ja sõjakirves. Koht, kust nimetatud asjad välja olid tulnud, oli olnud väike küngas; ehitusplatsist tükk maad eemal olevat umbes samasugune kirves 1922. a leitud. Siin arvatakse sõjaaegse matusekohaga tegemist olevat. (Kirotar, Peeter, 69 a.)
Külakalm ja kivirist asub Kahkva vallas Kuuksi külas, Peeter Lepsoni talu põllul. Varem olnud sel kohal küla kartulikoopad olnud ning kaevamisel palju luid leitud. Seal seisab kivirist, ennem olnud neid riste kolm olnud, kuhu kaks kadunud, on teadmata. Ka neid peetakse Põhjasõja aegseteks kalmudeks. (Lepson, Peep)
Külakalm ja kivirist asub Kahkva vallas Parma külas, Konsapi talust lääne poole aiast alates. Kalm asub väiksel pikergusel künkal, edela otsas asub kruusaauk. Kündes olla inimeseluid välja tulnud. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Kalmul asub kivirist, mis on aja jooksul tublisti rikutud. (Kirotosk, Lotta, 80 a.)
Räpina ev.-luteriusu kiriku ja vana kõrtsi vahelisel ümbrusel on olnud muistne matusekoht. Seda tõendavad paljud kaevamised, mis aja jooksul sel kohal ette on võetud. Praeguse kiriku ehitamisel on kaevates hulk inimeseluid leitud. Samuti olla kõrtsi keldrit kaevates inimese luukeresid leitud. Alles läinud kevadel olla vihm kiriku räästa alla ühe inimese pealuu välja uhtnud. See matusekoht võivat umbes XIII või XIV aastasajale kuuluda. (Saarmann, Anton, 53 a.)
Lokuta külas, Võsobergi talu põllul olla rootsiaegne matuse ase, kust kündmisel luid leitud. (Urgart, Ann, 67 a.)
Raigla mõisast, umbes pool km kagu pool asub muistne kalm. Ta on kruusaauguks tarvitatud ning kaevamisel luid leitud. (Urgart, Ann, 67 a.)
Külakalm, vanast ajast, asub Kõnnu külas Rätsepaotsa talu põllul. Seda kohta kutsutakse rahva seas Kääbasmäeks, vanast olla siit luid leitud. (Peedosk, Hendrik, 85 a.)
Muistne matusekoht ja kiriku ase asub Orava külas, Jaanikesingi talu põllul. Kohta kutsutakse Jüri kirkumäeks. Ta kujutab enesest ovaalse künka; kaevamisel on leitud siit luid ning rahasid; leitud rahad olevat kuulunud XVII aastasaja lõppu. Ka olla sellel mäel vaimusi nähtud ja jõuluöösiti muusikamängu kuuldud. (Jaanikesing, Els, 79 a.)
Naha koolimajast Räpinasse viiv maantee läheb ühest muistsest kalmust üle. Seda küngast nimetatakse Kalmete kenk. Vanast olevat siit rahasid ning inimese luid leitud. Kord vanast läinud üks vaenelaps kalmete kengule nutma ja oma viletsa elu üle kaebama; seal tulnud äkki maa seest rahvariides eit välja, ütelnud enda vanavanaema olevat ning annud tütarlapsele hõberaha, sõnades: “Ei mul manalas raha vaja pole, säh võta nad omale ja ela tões ja õiguses nagu mina enne sind olen elanud.” Tütarlaps läinud koju, pidanud eide sõnad meeles ning tal ei ole eluaeg millestki puudus olnud. (Mällo, Juhan, 74 a.)
Arvatakse, et ka Võõpsu alevi kohal on vanast matusekoht olnud, sest Võõpsu alevi ehitamisel XIX aastasaja keskel olla kaevamisel siit palju luid ja süsa leitud. (Urgart, Ann 67 a.)
Friedholmi mõisast Võru poole, metsast läbi, Võikla ligidal asub kraavi kaldal märgiga kivi, see kivi olla juba õige vanast ajast seal seisnud, kuid mille mälestuseks ta püstitatud, ei teata.
Räpina ev.-luteriusu kirikul on 3 kalmistut:
Maarjamõisa kalmistu umbes 3 km kirikust eemal, Maarjamõisa nimelise karjamõisa maal. See väike kalmistu on arvatavasti esimesena tarvitusel olnud, nüüd aga juba ammu maha jäetud.
Vana kalmistu, umbes 1½ km kirikust, Jaama külas. Ei ole enam tarvitusel.
Uus kalmistu, umbes 3 km kirikust Räpinast Võõpsu viiva tee ääres, siia maetakse praegu. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Räpina apostliku õigeusu kirikul on järgmised matusekohad:
Kalmistu kiriku juures, kuhu veel praegugi vana kombe järele kirikuteenijad ja tähtsamad isikud maetakse. Siia on maetud ka preester Päts.
Vana kalmistu, asutatud 1834. a. umbes 1 km kaugusel kirikust. Sinna maeti ainult venelasi, nüüd aga juba kõiki rahvuse peale vaatamata.
Uus nn Liivamäe kalmistu umbes 3 km kirikust eemal. Võõpsu tee ääres, asutatud 1879. a. see kalmistu oli alguses ainult eestlaste matusepaigaks, nüüd aga maetakse sinna rahvuse peale vaatamata. (Lamberg, 58 a.)
XVI aaastasajal ei olnud veel iseseisvat Räpina kogudust, sest kuni XVII a. keskpaigani kuulus üks osa praegust Räpina kogudust kiriklikult Võnnule, teine osa jälle Põlvale. Esialgne kihelkonnakirik olla olnud Mehikoormas, kus juba õige vanasti Ismeene nimelist kalmistud tuntakse. Hiljem saab see Ismeene kirik iseseisvaks kihelkonnakirikuks. Juba 1634. a. olnud küll Räpinas oma puukirik, kus pühapäeviti jutlust peetud, kuid see olnud Põlva abikirik. Kuid mõne aasta pärast olla ka praegune Räpina kogudus asutatud. Alguses olnud Räpinal Põlva ja Võnnuga ühine õpetaja keegi Bernhard Schlorff. XVII a. lõpu poole saab Ismeene abikirik iseseisvaks ja saab kihelkonnale juurde peale Räpina külade veel Võnnu kihelkonnast Rasina mõisa ja veel mõned külad. (Saarmann, Anton, 53 a.)
Kuid Põhjasõja ajal saanud need mõlemad kirikud, nii Ismeene, kui ka Räpina abikirik hävitatud ja veel 1725. a. ei olevat Räpinas kirikut olnud. Kuid vähe hiljem olla uus puukirik ehitatud ning saab iseseisvaks kirikuks Mehikoorma abikirikuga. Praegune Räpina (Mihkli) ev.-luteri usu kirik on ehitatud maakivist, endise puukiriku asemele ning on valmis saanud 1785. a. Viimane suurem remont kiriku juures on ette võetud 1885. a., mil pandi uus puulagi, plekk-katus, värvilised aknaruudud ning uuendati torni puuosa. Orel on õnnistatud 1857. a. Kiriku kell olla valatud Schwenni poolt Riias 1902. a. ning kannab pealkirja: “Au olla jumalale kõrges!” (Saarmann, Anton, 53 a.)
XVIII aastasaja keskpaiku kuulunud kihelkonnale 300 talu. Ka on teada, et XVIII a. teisel poolel 7 Peipsi idakalda küla, Audova maakonnast Räpina kiriku alla kuulusid. Neis elasid siitpoolt järve sinna rännanud eestlased suuremalt jaolt. Need 7 küla kuulusid kuni Eesti lahkumiseni Vene riigist Räpina kogudusse. Praegu olla koguduses 10 000 hinge ümber kirikuraamatute järele kuna tegelikult ainult 8000-9000 h. võiks olla. (Saarmann, Anton, 53 a.)
Räpina apostliku õigeusu Sakaria-Eliisabeti kirik olla ehitatud keiser Nikolai I käsul ja õnnistatud 17. veebr. 1834. a. Enne olnud puukirik, praeguse preestrimaja kõrval, endise altari kohal seisab veel praegu väike telliskivist kants, mille otsas raudrist. Uue kiriku ehituseks saadud endiste vaimulikkude koolide komisjoni kapitalidest 20 000 rubla, siis koguduse annetusi ja parun Lövenwolde annud ehitusmaterjali. (Lamberg, 58 a.)
Räpina vennastekoguduse Kanajala palvemaja, asub kirikust umbes pool km kaugusel põhja pool.
Luuküla vennastekoguduse palvemaja, teisel pool Peipsit. Seal peeti kooli ja oli oma kalmistu.
Räpina apostlikul õigeusu kogudusel on oma kiriklik palvemaja Võõpsus.
(Raudsepp, ++Johannes, 62 a.)
Millest on Räpina mõisa ja kihelkond oma nime saanud, ei ole teada.
Ühede arvamisel, olla see nimetus venekeelsest sõnast räbina'st tulnud, sest vanasti olla sel kohal väga palju pihlakaid kasvanud, millest siis koht oma nime saanud. Teised jälle rääkivat, et see nimi tulla eestikeelsest sõnast: rabelemine, mis aja jooksul Räpinaks on muutunud; sellega olla tahetud mainida suurt lahingut, mis a. 1701 siinkohal rootslaste ja venelaste vahel on olnud. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Et kumbki oletus tõenäoline oleks, on kahtlane; eriti viimane, sest Räpinat on juba enne rootsi aega selle nimega nimetatud.
Poola kuningas, Sigismund III, lasknud ühe hävitatud küla asemele posthobuste jaama ehitada, kust reisijad edasisõiduks hobuseid võisid saada. Olevat ka ruum olnud, kus reisijad ja teekäijad soendada ja puhata võinud. Seda jaama hakatud kutsuma Räpina-Jaama mõisaks ning olnud tol ajal kroonumõisaks. (Kõiv, Jaan, 59 a.)
Gustav Adolf annud Räpina mõisa 1625. a. Bengt Oxenstiernale, reduktsiooni teel läinud ta riigile tagasi. XVIII aastasaja esimesel veerandil annud vene keiser, Peeter I selle krahv Paul Jagusinsky'le, kes mõisa krahv Gustav Lövenwoldele müünud, mis olnud Lövenwolde käes, kuni 1741. a. kõik Lövenwolde mõisad konfiskeeritud, sest parun Lövenwoldet süüdistatud riigivastases tegevuses ning riigi ära andmises. Katariina II lubanud nad jälle Lövenwolde perekonnale tagasi, pidades süüdistust valeks. Lövenwolded jaotanud XVIII aastasaja lõpupoole maa perekonnaliigete vahel, nii tekkinud: Meeksi, Ruusa (praegune Toolamaa), Palumõis ja Kahkva. Parun Lövenwolde lesk, Dorothea, müünud Räpina mõisa Gustav Scholtz'ile, kes selle varsti kellegi Richter'ile müünud. Richter'ilt ostnud Räpina mõisa Peeter Anton von Sievers 1853. a. Viimane eraldanud Räpinast Friedholmi rüütlimõisa. Mõlemad mõisad; nii Räpina kui ka Friedholm, olid kuni eestiaegse riigistamiseni von Sievers'ite päralt. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Võõpsu alev on ehitatud endise Võõpsu karjamõisa maale. Juba vanasti olnud Tartu ja Pihkva vahel liikuvatel laevadel peatuskoht Võhandu jõe suus, Salu saare ligidal, kus Võrumaa idaservast tulevaid reisijaid ja kaupa peale võetud. Tol ajal toimetatud reisijate ja kauba vedamist venedega. Tihti juhtunud nõnda, et vened, kas halva ilma, tormi tõttu järvel või mõnel muul põhjusel tublisti hiljaks jäänud ning selletõttu vaesed reisijad, halvast ilmast ja külmast hoolimata, tundide kaupa pidanud lageda taeva all laeva ootama. Olevat tulnud sarnaseid juhuseid ette, kus reisijad hilissügisel laeva oodates omal kas jalad või käed ära külmetanud. Et reisijatele vastu tulla, lasknud hea Räpina tolleaegne omanik von Sievers XIX aastasaja keskel ehitada Savi kõrtsi, mis siis olnud alevi esimesi ehitusi. Hiljem lasknud von Sievers plaanistada karjamõisa maast käsitöölistele krundid, millest on tekkinud alevi vanem osa; nimelt praeguse Kalamehe tänane ümbrus. Ning vähehaaval kujunes Võõpsu laiema ümbruse kauplemiskeskuseks, sest selleks oli siin väga soodne koht. (Kalt, Lotta, 79 a.)
Kahkva mõis asub umbes 14 km kaugusel Räpina alevist. Ta olevat 1787. a. Räpina mõisast Lövenwolde'de pärandajatele eraldatud. Esimene Kahkva mõisa omanik olnud Karl von Knorring. Ning ta on jäänudki von Knorring'ite omanduseks kuni eestiaegse riigistamiseni. (Rämmann, Karl, 40 a.)