Eelsõnaks

Kogudes 1926. a. suvel Akadeemilise Ajaloo Seltsi ülesandel suusõnalist traditsiooni Suure-Kõpu ja läänepoolses Viljandi kihelkondades, püüdsin kinnipidada Seltsi poolt kaasa antud kavast ja, püüdes teatavast küsimusest anda niisugust pilti, nagu seda jutustajad mulle ise ette maalisid, siis, et kergem oleks ülevaadet saada, ei järjestanud ma kõiki teateid mitte jutustajate järjekorras, vaid koondasin teated ühe küsimuse üle ühte ja teise küsimuse üle teise päätükki. Näituseks päätükk: Teoorjus, sellesse püüdsin koondada kõik teated teoorjusest. Päris puhtalt ei saanud ma seda koondamist läbi viia, sellepärast on tekstis äramärgitud need kohad, kust võib täiendavaid teateid leida. Töö hõlbustuseks ei tarvitanud ma mitte jutustajate nimesid, vaid ainult neid numbreid, [siin numbrite asemel jutustuse ees sulgudes jutustaja nimi numbri asemel] missuguses järjekorras neist keegi jutustajate nimestikus seisab. Iga jutustaja teade algab sellelt realt, mille kohal on ta järjekorra number. Jutustajate nimestik ja sisu juhataja [pole veebilehele lisatud, kuna leheküljenumbrid ei üldindu veebilehe formaadiga] on raamatu lõpul.

I Lossid. Mõisad

(Hans Torogoff) Pärstis losse ei ole olnud. Praeguse härrastemaja asemel oli puu ehitus, mille asemele umb. 50 a. tagasi praegune ehiteti.

(Mari Leiman) Strük [Stryk] on viimane mõisahärra. Enne teda oli Troom.

(Ernst Wilhelm von Bock) Bargenite käest läks mõis (Pärsti) a. 1705 Fokkide [Fockkide] kätte ja oli kuni 1731 a-ni. Siis tulid Bockid.

Praegune härrastemaja on ehitet a. 1783 (vist ehk 1873, sest hoone ei ole päältnäha vana. A.V.).

(Tõnis Saar) Vanast on Puiatu mõis Pinskas olnud. Siis nimeteti teda ka Lapinski. Hiljem toodi praegusele kohale. Saaremõisa (Puiatu karjamõis) ehitamise nägin ise ära.

(Jaan Taalman) Suure-Kõpu mõis oli varem praeguse Mõisaküla (mitte alev) asemel, ainult paar kilomeetrit edasi. Puiatu mõis toodi Pinskast üle.

(Juhan Mitt) Sauga kivilöövist viidi Viljandi lossi ehitamiseks kive. Inimesed seisid reas, külg külje kõrval kuni linnani. Söögivahe otsa kulus ära, enne kui esimene kivi linna jõudis.

(Ants Roosi) Vanast on olnud kõik ühine Kõpu mõisa, s.o. praegune Puiatu, Väike-Kõpu ja Suure-Kõpu mõisad. Puiatu oli tolkorral veel Pinska külas ja toodi säält siia alles selle järele, kui oli ostet Kõpu mõisalt praegused maad. Keiser Paul oli Kõpu mõisa annud ühele oma lõbunaisele selle tingimisega, et kui ta sureb, saab mõis kroonule tagasi. See tarvitanud aga kavalust ja müünud suurema jao mõisast ära: Suure-Kõpu, Puiatu ja ainult Väike-Kõpu jätnud veel nime alalhoidmiseks müümata. Siis ju keegi suurust ei teadnud. Siis ei olnud keeldu, ega muud, igaüks võttis kust ta sai ja käis kus ta sai. Mina käisin karjaga (alles hilja) vahest mitmed kümned verstad kroonu metsas läbi ja ei teadnud, kus keelatakse ja keegi ei keelanud ka. Aga nüüd – nii kui lehm üle piiri astub, võtab metsavaht ta kinni ja omanikku trahvitakse.
Noh kui viimaks mõisat kroonule ülevõeti, ei olnudki enam muud kui Väike-Kõpu mõis. Väikseks hakati teda nimetama lihtsalt sellepärast, et ta väiksem oli kui Suure-Kõpu.

(Tõnis Jürisson) Suure-Kõpu oli vanast ka kroonu mõis ja ühe kindrali käes pidada. Siis varasteti Väike-Kõpu mõis kroonult, et nime alles oleks ja kindrali surma järele võttis Stryk kindrali lese omale naiseks ja sai S.-Kõpu niiviisi omale. Kindralil oli tütar, kes Riiga Saksamaa konsulile mehele sai. Kui need vanaks jäid, läksid Saksamaale, kuna kuld ja hõbe asjad Kõppu toodi, sest neid ei lastud ära viia. Nägin ise kahte, umbes 4 jala kõrgust maakivist kappi, nende ääred ja simpsud olid paksult kullatud. Olin 8 a. mõisa puusepp ja käisin vahest härbäris tööl. Pääle lese surma võttis Stryk Vastemõisast Maydeli tütre ja Maydel andis temale kaasavaraks Tõramaa ja Läti metsad kroonu käest. Nüüd on sääl talud ja heinamaad. Üks lätlane asutas Läti talu, sellest sai ka nime. Strykel ja Maydelil oli 2 tütart, kes vanaks jäid ja 1 poeg; sellel pojal oli poeg ja see sai Eesti sõjas surma.
Metskülas olid maad nöörikaupa: 1 nöör Sürgavere ja II nöör Kõpu jagu; muidu ei saanud müüa, kui pidi ära kruntima.
Kui see vana Stryk tuli, siis oli ta päris türklane, pool kuud oli vapis ja ka praegu veel surnuaia pääl. Siis olid vene purlakad mõisas härgi söötmas; vallast aeti tüdrukuid kah lauda juurde ja purlakad ajanud neid siis taga ja tüdrukud kartnud kangesti.
Vana jutu järele oli Kõpu mõis varem Tõrva külas (on kolmed Tõrva talud). Tõrva Pauri laut olevat ehitet veel endise mõisa keldri vundamendi pääle. Millal mõis praegusse kohta asuteti, seda ei tea.
Supsis olid varem kroonu kasarmud ja 6 vakamaad maad kah. Kasarmud olid puuehitused. Kiipsu Juhan (Juhan Jaska Kiipsu talust) andis maa mõisale, kasarmud müüdi ära, mõis ehitas sinna kivikarjalauda ja nii saigi karjamõisa umb. 60-70 a. tagasi; pääle Krimmi sõda oli see.
Kõpu härra tõi ehitusmeistri Wuchti, kes ehitas Kõpu kiriku kõrtsi, Kõpu härberi ja Puiatu mõisa härberi.

(Jüri Martinson) Kõpu mõis on varem olnud Junsil (talus). (Vaata Teoorjus nr 60 [Jüri Martinson])

(Tõnis Kuusik) Tõrva peremees Bauer rääkis ise, et Kõpu mõis olnud varem neil, vundament olevat praegu veel põllu sees. (Käisin ise neid vaatamas. Mingisuguse ehituse jäänused on sääl tõesti. Neid on kohalikud inimesed katsunud põllult eemaldada, aga töö olevat liiga raske, sest kivid on üksteise küljes kõvasti kinni ja ka sügavas maa sees. Lauda kohal on varem olnud veel müürid püsti. Looduslikult on koht üsna kena. A.V.)

(Liisu Männasson) Praeguse Kõpu pargi asemelt olen mina rukist lõiganud, hiljem istuteti park.

(Johan Juhkam) Juhan Tompson Matsimaalt oli käinud kaebamas, et Maydel Tõramaa ja Läti metsad ja heinamaad Strykile oli annud. Selle eest tahetud teda aga kinni panda, sest näidatud, et kaarte pääl on kõik juba Kõpu jagu ja Tompson katsunud et põgenema saanud.
Mõis on varem Tõrva Baueril olnud. Kui Tõnis Bauer uue lauda tegi, leidis ta tohuga ümbermässitud tala. Vundamendid olid ka. Tõni pani lauda talad mõisa hoone müüri pääle, tegi katuse üle ja laut oligi valmis.
Supsis oli 3 vakamaad maad ja mõis võttis ära. Kas mõis sel ajal küsis midagi, muud kui võttis.

(Eeva Valtin) Olin 20 aastane, kui mõisa park asuteti. Inimesed, kes puid istutasid, said päeva palga. Taluinimesed ei käinud sääl tööl, need olid väljal ametis. Enne oli puu härber, mis ära põles. Siis ehiteti praegune, üle 100 a. tagasi.

(Jaan Riisenberg) Mõis oli varem olnud Tõrval. Et ta Junsil oleks olnud, seda ei ole kuulnud.

(Johan Roosenberg) Maydell, Stryki (3 põlve tagasi) äi, oli kindral ja kroonu metsaülem, elas Vastemõisas. Tema ajas väimehega Läti juures uusi piire kroonu metsast läbi ja liitis Kõpuga kas 10 või 15 ruut versta metsa. Tori papi heinamaa võtnud ka ära ja praegu nimetetakse seda veel „Papiheinamaaks“. Tori papp tulnud mõõtmise ajal vastu, et keelata, aga Maydell tõmbanud mõõga välja ja papp pannud jooksma, nii et hõlmad löönud lopsu. Väike-Kõpu metsa vahetanud Stryk 5 ruut versta ära, andes vastu heinamaieks Öördi raba. Minu isa oli Läti metsasaks

(Jaan Tomson) Juhan Tompsoni (63) [Juhan Juhakami jutustus] kaebamiste ajal ütles Maydell temale: mis häda sinul on, me anname su pojale Holstres metsavahi koha ja jäta järele. Nii ka sündis.
Minu isa oli uute metsa piiride ajamisel ketivedaja ja jäi nahatäiest ilma. Maydell ja vana Stryk olid piiride ajajad. Anni Mossa Kaarli Riisenberg oli ristikivide raiduja ja iga kivi juures sai ta 5 jutti, et kivi siis hästi meeles seisaks. Kaarli oli Anni Mossa Hammeri tõu eel. Kaarli poja poeg müüs koha ära.
Ilbaku metsahärra abi (daanlane oli olnud) kogus allkirje vanadelt inimestelt, kes veel endist piiri teadsid ja läks siis nendega Riiga ja sinna jäigi, tagasi enam ei tulnud. Pääle selle viidi V.-Kõpu kaart, kus metsa endine piir pääl oli, Riiga ja kustuteti vana piir maha ja tehti uus. Vastuvalget on veel praegu näha vana piir. Ise nägin seda.

(Ann Riisenberg/Tõnis Riisenberg) Minu isa oli metsa sihiajamise ajal sihte raidumas. Mehi oli hulk. Pekse ei ole kuulnud, seda isa ei öelnud, aga Tori Vastemõisa nurgas tõusis Stryk ristikivile ja hõisanud: see maa on kõik nüüd minu verevaevaga ostetud, see on minu maa. Aga oli jälle kroonu maa. Mardu Tompsoni isa Matsimalt oli kange mees ja hakkas nõudma, aga metsahärra ja Stryk sumbutasid ära, andsid ta poegile kohad ja jäigi nii soiku. Rendiga ei kipitanud härra kunagi.

II Kirikutest

III Taludest

(Mari Nälk) Andu asemel oli 5 talu: Kõõru, Andu, Tonka, Västriku (ühte ei mäleta). Need aeti kõik ühte krunti. Minu mees tuli siia Riidajast, ostis koha ära ja võttis siis ka mind. Suuremjagu Pärsti peremeestest on kõik väljast tulnud. Omad mehed läksid välja, sest ei julgenud osta. Riidajast tuli hulk peremehi, sest sääl elas Pärsti mõisnik ja kaubategemine oli hõlbus.

(Hans Torogoff) „Anna“ mõis on sakste pandud nimi, siis kui Wernke ostis Pilli talu, mille asemel on praegu veel kruusaauk ja Toru talu. Toru talu asemel on praegu mõisa hooned. Kirjes on ikka Toru nime all. Varem oli siin hobusevabrik. Iga aasta kasvateti 20 varsa ja sellepärast on nii palju hooneid. Rehtla talust osteti veel umb. 18 vakamaad juure. Toru osteti esimesena, a. 1880 ümber. Andu asemel oli esialgu 5 talu: Andu, Kõõru, Västriku, Kulli ja Tonka. Igas olid peremehed sees, kes aga laiali läksid kui kohad ära müüdi. 1862 a. osteti Miti koolihärra poolt Antu ja Västriku Pärsti mõisalt ära. Mõne a. järele ostis see veel 3 juure. Nüüd on Soosaar Laassepa ka veel juure ostnud.
Jutu talu on kokkuostet Jutu ja Kaelapulga taludest 1860 a. ümber ühe linna lihuniku Krolli poolt (vaata talude lammutamine 9. lhk. 190). Jämejala on kahest Jämejalast kokkuostet kaupmees Postromi poolt. Mõis peremeestele ei müünud ja need pidid ilma minema. Rehtla on ka kokkuostet kahest Rehtlast. Ostja oli Riidaja mees Mats Ormesson. Omad peremehed oleks ka ostnud, aga ei jõudnud ja mõis müüs kohad teistele. Stryk oli öelnud; „Kes täna raha mõisa ei too, seda tõstab kohus homme välja.“ Nii ka oli. Rohkem kokkuostet talusid Pärstis ei ole.

(Hans Leiman) Kinnitas, et 3 [Hans Torogoff] teated on kõik õiged.

(Andres Kurrikoff) Rahvasuus Savikotiks nimetet talu juriidiline nime on Paabile Maiste. See koosneb 3 talust. Majandusliselt on nad kõik ühendet ja hooned on hävitet. Ringsi talu ühendati umb. 50 ehk rohkem aastat tagasi. Kolmanda talu juriidiline nimetus on Meksivardja-Aadu, rahvasuus Kassaka; osteti peremehelt ja ühendati Savikotiga 1892 a. Viljandi mõisalt osteti kõik 1874 a. Savikotil oli siis Kurrikoff. Juriidiliselt on kõik iseseisvad ja igat talu maksustatakse ka eraldi.

(Maret Ojasoo) Laane talu koosneb Laane ja Puussepa taludest. Puussepa osteti umb. 25 a. tagasi. Rohkem kokkuostet talusid ei tea Päris.

Puiatu vallamajast andmed valla kohta:

Kõige suurem talu on Solu, 309, 52 vakamaad ja kõige väiksem ostutalu (soldatikoht) 3,26 vakamaad. Siis on veel 2 metsavahi rendikohta.

(Tõnis Saar) Pinska külas oli varem 2 Pinskat, nüüd 1. ja 2 Ritsut, nüüd 1. Põkasid on veel 2. (Viljandi vald, prl. Jüriado piirkond.).

(Jaan Taalman) Soo-otsa talus oli minu isa talupidaja ja orjuse tegi Puiatu mõisa. Mõisnik (praeguse vanaisa, Joosep) tegi ta lahti veneusu pärast. Siis hakati hingemaid andma, varem neid üldse ei olnud. Praeguse Veneküla (hingemaakohad) asemel oli algul mets. Soldatikohad olid varem kui hingemaakohad. Pussi koht on kõige suurem. Tema öelnud andmise ajal: „noh andke minu pimeda venna jaoks kah“, ja sai 10 tiinu maad ja jäigi.

(Tõnis Jürisson) Sauga Jüri Aasav ostis kohe mõisa käest 2 talu ära. Teise Sauga hooned hävitas ära ja maad ühendas.
Puiatu (V.-Kõpu) Solo talu oli enne sääl kus praegu on Vanaveski, mida ka kuni hilja ajani Soloveskiks veel nimeteti. Nüüd öeldakse juba Vanaveski. See old ehk ühelajal Uue-Kõpu asutamisega.

Suure-Kõpu vallamajast:

Metskülas on 30 talu, kõik ostutalud.

(Jüri Kuuskler) Läti asemel oli varem Tammaru. Viimaks tuli üks peremees, kes lätlane oli ja sellest tuligi siis „Läti“ nimetus. Lätlase nime oli vist Jakob Tompson.

(Tõnis Kuusik) Vaata Õigusline elu. Nimede panek Nr 61 [Tõnis Kuusik].

(Willem Ekbaum) Papiojast räägitakse, et Saarde venepapp käinud V.-Kõpus ristimas ja muid ameti asju õiendamas ja ojast ülesõites kukkunud sinna sisse ja kõndinud siis ilma pükseta. Veel räägiti, et tal sõrmus ära kadunud ja seda siis ilma pükseta otsima läinud. Surmasaadu oja on Saardevälja kaasiku juures. Selle nime tähendust ei tea.

(Tõnis Tamman) Songa talu põllud asutas minu isa, tuli ise Pärnalt ära, et tütremees Pärnale jäi. Enne olid Aliste küla talud puha kärakus koos, sääl kus praegu Pärna talu on. Maamõõtmise ajal aeti maad krunti ja siis pidi hooned ka üksteisest kaugele, oma krundile ehitama. Ainult Pärna jäi pea endisele kohale. Praeguse Pärna talu kohal asus enne talumaade kruntimist Aliste Antsu talu; Pärna oli veidi Kääru ja jõe poole ja kui meie Songale läksime, viisime maja ära, muidu ei oleks saanud hakata. Praegu on veel ahervared näha endise Pärna asemel. Mäelttare oli selle tee ääres, mis praegu läheb Pärna poolt, jõe äärde, paremal pool küljes. Neljas talu oli praeguse Kääru, see on siin kõige vanem talu. Enne oli siis nii:

Joonis 2. Talude asetus Tõnis Tamman'i jutu järgi.

Välja Kaarli oma Viiuga (keda hobused ei jõudnud vedada, kui suri, sest oli ära nõiutud) oli Antsu talu sulane, kohe tee ääres, paremal pool küljes praeguse Pärna õuest välja tulles. Kuusemetsat siis veel ei olnudki, see asuteti pääle kruntimist. Mäelttare oli praegune Venesauna, hooned veeti Venesaunale. Antsu teine sulane oli Kuusemetsa Vana Tõnis, tema tegi nõia vööd ja käis mõisas kohta saamas: „ma maksan ikka nii, et härral hää meel on.“ Tema oli rikas, sest isa, Vall Märt (poeg oli jälle Vall Tõnis), oli mõisa aidamees ja mõisa põlemise ajal napsas mõisa ruumest härra rahakasti üle. See oli praeguse Kuusemetsa peremehe kasuisa isa (vaata Raharendi ja talude ostu aeg nr. 72 [Tõnis Tamman]).

(Liisu Ardel) Venesauna talus oli vanasti olnud venesõjaväest ärapõgenenud sõjaväelaste urtsik või saun, kus need endid varjul hoidnud. Sellest ongi siis hiljem talu, mis maamõõdu ajal külast välja viidi, oma nime saanud. Musta Tõramaa karjamaal on „Vanatoa kink“, sääl on vanast kaabakad elanud. (Vaata Sõjad: Jüri Tamman)

(Ann Roosenberg) Siin olnud venelaste, kaabakate, koobas ja saun. Hiljem hakkasid need siinsetele inimestele tööle. Kui meie siia tulime, siis ei olnud enam ühtegi. Vaata XI Ajaloolised isikud: 78. [Ann Roosenberg])

(Jüri Nurk) 48-49 a. tagasi ei olnud siin kohta ega põldu, oli mets. Vastemõisa vallast Iväski talust tuli Mart Joorop siia ja ehitas majad ja tegi põllud. Temal poega ei olnud, tuli väimees Jaan Sein. Mõlemad maksid renti, teol ei ole aga Oovi käinud. Seik jäi jõuetuks, tuli Jaan Tepper, selle tegi härra lahti. Siis tuli Hendrik Kaasik, Alisti metsavaht, ja oli 2 aastat. Siis tuli Jüri Nurk ja Hendrik Johanson 1914. a. kevadel. Enne olin Auru talu saunamees. Oovi on praegu veel renditalu.

(Ann Sander) Mina olen siin juba 50 aastat. Kui tulin, siis oma mehega ja isaga tegime Nurga põllud, hiljem ei ole neid enam juure tehtud. Mõis andis siia maad. Mardu oli kroonu metsavahikoht ja põldu oli tal ka. Umbes 60 a. tagasi asutati 1. Piiri Ritsu, 2. Vaeva Piiri (esimene peremees oli nälga jäänud), 3. Kupitsa Piiri, 4. Väime Piiri (praegune peremees tuli aastat 40 tagasi koduväimeheks), 5. Piiri Johani. Vanad sissetulijad on veel Ritsul, Johanil, Väimel, teistes on uued. Tõramaa küla on vana, oli juba enne eelmisi.

(Jaan Tomson) Mõisaraamatuis on Piiriküla, rahvasuus aga Kõduküla. Mardu on esimene Kõduküla talu. Umbes 70 a. tagasi oli uute piiride ajamine ja parajasti oli Mardule uue kroonu metsavahi koha asutamine, palgid olid väljas ja sellepärast pidi siiakohta vinken sisse tulema, sest kohta ei saanud maamõõtjad ära kaotada. Esimene metsavaht Mardul oli minu vanaisa poolvenda ja tema naise Marta järele tuli nimetus „Mardu“. Poolvend Johan Tomson asus põldu tegema esiti Ritsu talu maale, kui peremees; hooned olid ka sääl. See oli enne talumaade kruntimist, kui Mardule asuteti metsavahi koht, siis sai see ka ametiks. Kui hooned Ritsul vanaks said, ehiteti nad Mardule (praegusse kohta). Mardu oli vaku talu, tema pärast on käidud Senatis ja nüüd riigikohtus.

(Ann Riisenberg/Tõnis Riisenberg) Esialgu oli siin palgimets. Minu naiseisa Juhan Pärnits ja tema vend Märt olid Kile saunamehed ja tulid siia ja asutasid 1866 a. Kupitsa talu ja 4 a. hiljem, s.o. 1870 a. asutas isa Väime (Piiri Juhani) talu. Põldu ei olnud enne siin ühte sammugi. Kupitsa, Ritsu ja Vahelttare tehti ühekorraga. Piiri Jürisson (Uus Johan) on 8 a. hiljem asutet. 2 Tõramaad ja Mardu olid enne. Tõramaa kõrts on kõige hiljem ehitet, umbes 40 a. tagasi. Mets põles Mardust kuni Tõramaani maha ja et siin veidi kõrgem maa oli, siis hakati talusid asutama. Palke tõmmati puruks ja aeti hunnikusse, hagu laoti vahele ja siis pisteti tuli otsa; vahest oli niisugune virn 10 sülda pikk. Puid müüa härra ei lubanud, võis ainult põletada. Oleks ka müüa võinud, siis oleks raha küllalt saanud. Hoonete materjalist on mõisa oma ainult puu, vast veidi teliskiva kah. Kõdukülas (Piirikülas) on 5 talu: Ritsu, Vahelttare, Kupitse (Piiri Johani), Väime ja Jürissoni (Uue-Tare). Kui meie siia tulime oli 2 Tõramaad. Väime järele tehti kolmas Tõramaa kõrts. Kõrtsis oli siis ka hobusepostijaam. Saksad, kes Pärnu-Viljandi vahet sõitsid, nurasid, et liiga pikk tee on, kui vahel jaama ei ole. Siis lasi härra jaama asutada, kus 1 aasta Lõhavere ja teine a. Tori hobused olid. Rits tuli ka Kilelt, oli sääl saunamees. Vahelttarele tuli Rossa Mulgi saunamees Johan Laks, tema müüs õiguse Marguse saunamehele, nüüd on sääl juba kolmas peremees. Kupitsele esimese tulija poja lesele naisele 3 lapsega pakkus härra (viimane) meest, aga naine ei võtnud vastu ja pidi kohast väljaminema. Härra lubas, et kui pojad suureks kasvavad, annab neile koha tagasi, aga härra kadus ja nii jäigi.
Mees: olin Juntsi saunamehe poeg ja härra soovitas mind siia väimeheks. Ta oli isale käskinud siia tööle tulla, mis viimane ka tegi. Kui poeg ja noorik kasvasid, läksid kohe paari. Halisselja metsavahi koht asuteti umb. ühelajal Kõdukülaga. Nurga talu on pärast asutet. Mardu oli varem Ritsu lähedal.

(Ants Martinson) Minu isa oli esimene kroonu metsavaht siin. Lätis oli tolkorral mõisa metsaülem. Kui isa siia tuli, siis ei olnud mujal põldu, kui oja ääri mööda, mis kaabakad olid teinud. Ümbertringi oli kaabakate saune täis. Mina nägin veel 5 kaabaka [sõjaväejooksliku] sauna aset. Ema ütles, et tema on ühe sauna ära näinud. Kaabakate hulgas oli venelasi ja eestlasi. Nad tegid tööd ka; minu isal laastasid heinamaad ja nende hulgas oli mõni venelane olnud. Minu isa võttis Vastemõisa metsahärra Maydeli sohinaise ära ja see andis temale siis siia koha ja pani metsavahiks. Praeguse tare taga oli ait ja sinna oli kaabakas vargile tulnud ja minu poolvenda, Maydeli poeg, lõi tal kirvega kintsu puruks. Küll oli hirmus olnud, aga elama oli teine jäänud. Oja ääres ahervarel oli Musta Aadu kaabaka saun ja sellest on nüüd ka siis Musta Tõramaa nime tulnud. Kui isal esimene naine sures, võttis Riisakülast minu ema. Siis kui juba koht mõisa all oli, ajas isa ta pooleks. Noorem sai Bahmani Tõramaal metsavahiks, kuna Musta Tõramaa rendikohaks jäi. See oli umb. 65 a. tagasi. Tõramaa kõrts ehiteti Musta Tõramaa maa pääle, veidi hiljem kui Kõduküla. Kui minu isa juba mõisa all oli, asuteti Mardu kroonu metsavahi kohaks. Esimene metsavaht oli isa üteluse järele Jüri Sander Sandrelt, Vastemõisa vallast. Võib olla, et Johan Tomson käis ainult tahtmas seda kohta, või oli ta ainult tööl sääl, kohta metsast laastamas, aga isa sellest ei ole mulle midagi rääkinud.
Teliskivi tükke on jõe/kaldas ja maa vees „Suure-murru-madalikul“ Karuskose metsavahikoha heinamaas, Vastsemõisa vallas. Vanarahvas arvab nii, et sääl tehas on olnud ja kaabakad säält telliskive oma saune ahje jaoks said. Vaata Töö- ja elatamisvõimalused. Majanduslik seisukord Nr. 84 [Ann Riisenberg] ja 85 [Ants Martinson]).

(Eeva Roosenberg) Seda ma mäletan veel, kui Poldi asemel oli suur mets ja kui seda laastati. Kõpu mees Märt oli laastaja. Hiljem müüs ta oma õiguse minu pojale ära. Padriku oli juba enne mind ja Upsi ka. Teine Tuhkja on minu ajal tehtud.

(Andres Saal) Laane talu koosneb Laane ja Murru (rahvasuus Puussepa) taludest.

(Siegfried Joseph von Kruedener) Puiatu nimi on sellest tulnud, et siin puid ei ole olnud. Kui maja ehitati, siis ei olnud Puiatus tarvilikke puid ja sellep. on praegune härber Voltveti palkidest tehtud. Puiatu osteti kindral Järmani pärijailt. Metsadele hakati siin piire tegema alles siis, kui mets raha hakkas maksma. See oli ainult mõisa maa kohta. Vakutaludel ja talumaadel olid omad piirid metsas ja karjamaal. Puiatus on olnud ka kivilööv, kust on viidud kive Viljandi lossi ehituseks. Kivikandjad on seisnud inimene inimese kõrval kuni Viljandini. Kuulsin seda oma vanemilt: „Villu sepikoda“ on olnud ka siin. Umb. 100 sülda põhja hommiku poole härrastemajast kaevasime ja tuli raua ja söe puru välja. Teine sepikoja koht on jälle umb. ½ kilom. härberist õhtu poole. Arvan, et sääl mõisa sepikojad küll ei ole olnud. Ülejärve, teeäärest on ka leitud söepuru.
Väike kõrgendik „Rüütli mägi“ on praegu põld. Isa ajal leiti säält mõõku ja raudkuub, mis kõik muuseumi saadeti, aga missugusesse, seda ei tea. Mõõgad ja hobuserauad, mis ka leiti, olid teistsugused, kui meil. Mäe pääl seis kauemat aega Rootsi ratsavägi, aga millal, seda ei tea. Veel isa elu ajal kaevasin ise säält vundamendi ja selle ringist hulk rohelisi ahjupotikive välja. Võib olla, et see üks sõjaväe sepikoda oli, kus hobuseid rautati. Seda olen ka kuulnud, et Raudna jõel laevad on käinud, aga millal, seda ei tea.

IV Lahingu-, matuse- ja ohvrikohtadest

(Kadri Kopelm) Viilupi talu väljal, kõrgemal kohal, olevat sõjaaegne matusepaik. Olen seda kuulnud vanadelt inimestelt. (Sääl kus praegu Viilupi talu kartulakoopad, mäe otsas ja külje pääl, on liivane maa ja kaevades olevat palju luid välja tulnud; ühelt kohalt isegi nii palju, et koopa tegemine pooleli jäetud ja uus koht valitud. A.V.) (Vaata Katkud; näljad, ikaldused nr 19 [Ado Soon])

(Peeter Pruuden) Lüüsi tammi või paisu kohta arvatakse, et sääl vanas veski ja tamm on olnud ja et terve soo järv on olnud.

(Tõnis Saar) Rihkamalt on leitud vana mõõk, sääl oli vast kunagi sõda.

(Martin Soopi) Kurika talu maa päält männikust on luid leitud. Rahvajutu järele olevat sääl palju rahaauke ja palju varandust ära peidetud. Ööseti hoigavat sääl surnu luud.

(Märt Pihlak) Vindla maa pääl on üks matusepaik, vanast olevat sinna maetud.

(Tõnis Jürisson) Aliste külas Kääru Koffi õues on kalmet. Säält on leitud reesisid jne. ja suur vesi uhtus säält suuri siniseid helmeid välja. Lähedal olevast kalmetist on luid välja tulnud. Sääl olnud harilik küla matusepaik. „Annikalme“ juures on lahing olnud. See on lahingu surnuaid.
Metskülas Saksa talu maa pääl oli Hiielepik, vanaaegne ohvri koht. Vanast viidi iga esimene asi sinna. Tuhkja talus olnud õues kase kand, kuhu esimene asi pandi. Kord pannud kaks karjapoissi selle põlema, siis kardeti, et saab näha, mis nüüd saab, aga mitte midagi ei ole tulnud. Sinna on 3-4 põlve tagasi. Metskülas, teinepool teed on jälle Varesemägi, see on vanaaegne matusepaik (Varese talu juures). Upsis nimetatakse kah ühte kohta Kalmetikäär. See on üks kõrgem koht, kuhu vesi ei puutu. (Upsi talul on „veealune“ maa. Suurvesi ujutab üle kõik põllud ja heinamaad. A.V.)

(Johan Ekbaum) Kiipsu talu krundis on üks matusepaik, säält on luid välja tulnud. Arvatakse, et sääl lähedal on sõjaväe seisukoht olnud. Varem nimetati ka Katlapaiga mägi, aga nüüd ei tea rahvas sellest enam midagi.

(Johan Juhkam) Meie väljas oli üks surnuaid – Kalmeti väli – kiviaid oli ümber. Mina lõhkusin ja vedasin selle ära. Praegu on põld. Üks poisike leidis säält ühe oda otsa. Siitsamast suure kivi alt leidsid vend ja tädipoeg hõbe raha, mis plekiga olid ühendet. Õige pikk rodi oli, ikka väike ja suur, väike ja suur kõrvuti. Sõrmusid oli ka mitu tükki, neist oli muist hõbe pääga ja alt tinast ja muist oli üleni hõbedast. Viimaste pää oli sõrme vahe (lüli) suurune. Vend viis neid ka Viljandi vana Schölerile apteeki ja sai suuremast 20 ja väiksemast 15 kopikat. Supseral on ka luid leitud. Üks üliõpilane on sääl käinud ja puha üles kirjutanud.

(Jaan Riisenberg) Haniska Holzmeiari aida asemelt on luid välja tulnud. Teise Napsi kruusaaugust võeti 3 - 4 pääluud välja, umb. 55 a. tagasi. Rahasid leiti ka, hõbe ja pool vaskseid, umb. 4 toobilise püti täis. Rätsepa lombaka Kingu isa leidis. Mujalt ei tea.

(Tõnis Tamman) Kääru õues on vanaaegne matusepaik. Vesi on säält õige palju luid ja rahasid välja uhtunud. Luud olid õige suured, pääluud jne. Vanarahvas räägib, et sakslased on tulnud Pärnu poolt üle raba ja eestlased on siin siis vastus olnud ja Kääru talu maie pääl olnud lahing. Kord olid tulnud Pääsmaa poolt ja eestlased olnud jälle siin vastus ja taplus tulnud siis Sõjamaa käärul, mida veel praegugi nii nimetatakse. Eestlased ajanud siis lootsikutega sakslasi üle, need ei ole osanud sõuda ja sundinud eestlasi üle viima. Viia [viija] oli ees otsas ja kohe kui jalad kaldale sai, pööris lootsiku ümber ja uputas nii ära. Siin on nad kõik tagasi löödud. [Eelneva puhul pole selge, millisest ajalooperioodist jutt] Pardiajajad [sõjaröövlid] on hiljem käinud. Nende hulgas oli ka naisi. Mõned seondanud [soojendanud] ennast ja ahju ees ja parsile varjule läinud inimesed jälle nägid ja tapsid nad puualugu ära.
Pääsmaa lähedal nähtud jõest sõjavankert, aga kätte ei ole saadud, sest olnud liiga sügaval. Pärna lähedal metsas on Kalmetimägi, säält tuli ka luid ja litre moodi raha välja.

(Jüri Nurk) Pääsmaa juures õigatakse veel „Sõjamaa käär“, sääl olevat sõjavägi olnud.

(Eeva Roosenberg) Meie põllult (Tuhkjal) leiti raha, hõbe litreid, päris lagedalt kohalt ja hää peo täis. Muist olid teisest äärest katki, suuremad olid veel terved. Umb. 20 a. tagasi. Sandrel, Vastumõisa vallas, on jõe kaldast kaevades luid välja tulnud.

V Pelgupaikadest

(Ado Soon) Siin meie all (Viilupi talu all), kus praegu on heinamaa, oli järv ja palju kõrkaid. Sinna jooksis rahvas pardiajajate eest varju õige vanal ajal ja pääle sõdasid ka röövlite ja riisujate eest.

(Ernst Wilhelm von Bock) Ristemetsas on Leerimäesööt ja selle lähedal Kuningasaar (üle 100 vakamaa hääd heinamaad jõe käärude vahel. Viljandi mõisa järele.) Sinna olevat Viljandi linna elanikud Poola-Rootsi sõdade ajal varju läinud. Võib olla, aga minu arvamise järele on sääl rootsi ratsavägi laagris, leeris, käinud ja Kuningasaarel oma hobuseid söötnud, sest ümberringi olid teised mõisad. Rootslased tulid Viljandist.
Rüütlimäel, Puiatus, on olnud küll kord laager, seda ütles mulle end. Puiatu omanik Joseph von Krüdener. Vanus kirjes on Raudna-Raudekagel ja vana kaarte pääl kah. Enne oli Alustveere küla all ja Aruküla mäe otsas. Sellest on ehk tulnud nimi – Alustre = Alustveere.

(Peet Soots) Kuningasaar oli vanast olnud kroonu hobuste kopel.

(Toom Valtin) Rahvas räägib, et praeguse vana Puiatu mõisa tuuliveski juures olevat olnud Villu sepikoda. Maast on leida rauatagi ja söepuru.

(Tõnis Jürisson) Kuningasaare tegid pajudest lagedaks soldatid, kes Viljandi mõisa pääl olid.

(Alide Tamman) Kuulsin Auksaare karjastelt (Uue-Karistes) et nad Uue Kariste metsast on leidnud maa-alused kambrid, köögid ja sahvrid. Arvatavasti on see tehtud Ilmasõja ajal, kartuses sakslaste eest. Kambrimäed on säälsamas.

(Tõnis Tamman) Kõpu metsavahid Teesoost jne, aga mitte Aliste mehed, nagu mõned räägivad, tegid omale maa-aluse maja Saare Rebaste mägedes, sakslaste hirmul. Hää suur elutuba ühes köögiga. Nad arvasid ja kartsid, et sakslased tulevad lennumasinatega jne. ja et nad ära ei näeks, istutasid puid veel majale pääle. Maja seinad ja lagi on puust. Aliste mehed käisid teinepool metsas kohta vaatamas koopa ehitamiseks. Ka sakslaste hirmul. Ehitamisest ei tulnud aga midagi välja. See oli revolutsiooni algul.

(Jüri Nurk) Kui sakslane juba Riias oli, siis arutas siit ümbruskond, et kui saks peaks tulema ja põgenema oleks pidanud, siis oleks me läinud Mõrdeperasse, see on metsa nimi Kilingi Nõmme pool soo sees, just raba külje all. Sääl on Maassaare mägi ja sinna oleks siis koopa teinud. Sääl on ka varemil aegil pelgus oldud, sest koht selleks on väga hää.

(Ants Martinson) Kaabakad olid siin pelgus.

VI Arhiivid

Suure-Kõpu kiriku arhiiv on täiesti korraldamata. Ei ole ka nimekirja. Ruumi ega kappi raamatute jaoks ei ole, need on lihtsalt nurgas segamini maas. Mingisugust kroonikat ei ole. Kirik on olnud kuni 1911 a-ni (1890) ühendet Viljandiga, sellepärast on kõik vanemad raamatud sääl. Siin on vanemad:
Perekonna nimekirje 18 a. s. lõpult ja 19 〃algult.
laulatute nimekiri a. 1811-1833.
ristitute nimekiri a. 1821-33.
maetute 〃 〃 1822-33. Veel on Personalbuch a. 1854.
(Pastori üteluse jääele kuulub S.-Kõpu kihelkonda Vastemõisa vallast kaks Kõõbra talu. Sürgaverest praegu ei ole.)

Pärsti valla arhiivil on nimekiri, mille järele on arhiivis 341 nummerdet raamatut. Nimekirja järele on kõige vanemad raamatud: protokolli raamat a. 1867, rõugepanemise raamat a. 1857 ja väljaläinud kirjade raamat a. 1855. Arhiivis on olemas, kuid nimestikust puudub 1858 a. revisjoni kirjad. Viimaseid rohkem üldse ei ole. Arhiivist on kõrvaldet ja pööningule viidud end. kubermangu teatajad a. 1862-1892, siis veel kubermangu valitsuse patente 1861-80.

1. Päri valla arhiiv.

on korraldet. Nimekirja järele (veneaegse järg) on arhiivis 391 köidet raamatut ja 579 kirjakogu ja köitmata raamatut. Siis veel kõige hiljemast ajast (1.I.1926) on ühe uue nimekirja järele 6 arhivaali. Arhiivist on ainult mõned raamatud segasil aegil kaduma läinud (sekretäri teade). Ka end. kubermangu teatajad on alles. Arhivaale kusagile ära antud ei ole. Maakonna valitsuse poolt on oodata lähemal ajal uus arhiivide korralduse vorm, mis omavalitsuste häälekandjas juba ilmunud. Päri peвизкия скaзки [revizkija skazki] 7·XII·1857 on kõige vanem raamat arhiivis.
Päri mõisa arhiiv on suuremalt jaolt väljamaale saadetud, ainult väike osa on kohal ja seda saab tarvitada. End. mõisaomaniku v. Bocki teade.

2. Puiatu valla arhiivil

on nimekiri, mille järele on arhivaale:

köites:

Kokku 957 arhivaali, mis kõik nummerdet on. Kõige vanem dokument sekretäri üteluse järele on rõugepanemise raamat aastast 1821.

Puiatu mõisa arhiiv hukkus 1856 a. mõisa põlemisel. Hilisem arhiiv on kaduma läinud. End. mõisaomaniku hra Krüdeneri suusõnalik teade.

3. Suure-Kõpu valla arhiiv.

Kohtu arhiiv on eraldet muust valla arhiivist, selle raamatud on kronoloogiliselt kapis reas. Nimekirja ei ole. Muu valla arhiivil on nimekiri, mille järele on 416 raamatut ja 446 kirjakogu. Arhiiv on tervelt kohal, ainult mõned üksikud on vahelt kadunud. Kõige vanemad on: vaeste laste kassaraamat a. 1827, magasini raamatud a. 1855, vallavalitsuse protokolli raamat 16·I·1867.

4. S-Kõpu Haridusseltsi arhiiv.

on täiesti korraldamata, arhivaalid muidu hunnikusse tõstet. Selts asut. 1907 või 8.

5. Puiatu kooli arhiiv.

on korraldamata.

6. Taki kooli arhiiv.

on korraldamata

7. Tipu kooli (asutati 1895) arhiiv.

on korraldamata, kuid koolijuhataja lootis ta kooliajaks korda seadida.
Päri valla kool suleti 1924. a. sügisel ajutiselt. Arhiiv on osalt vallamajas (ei ole nimekirja kantud), suurem osa on koolimajas veel alles. Muist arhiivest ei saanud teateid.

VII Sisserändamine

(Asustamisest vaata: Taludest)

(Hans Torogoff) Kohaostjad tulid Pärstisse suuremalt jaolt Riidajast. Hulgalisi sisserändamisi pole olnud.

(Aleksander Jürgens) Ainult Hans Torogoff Tarthansult, Tõnis Elblaus Asu talust, Kurikoff Kurika talust on põlised Pärsti mehed, kes talud ostsid. Teised on kõik väljast sisse tulnud, pea kõik Riidajast ja hiljem osteti siis neilt mõned oma meeste poolt ära. Riidajas elas mõisahärra ja säält meestel oli hää lähike ostukaupa teha.

(Jaan Kurrikoff) Põka Lohk on ka põline Pärsti mees.

(Jüri Sõitam) Kaevandikus (moonakate asukoht nagu Kooligi) on palju ja Koolis tuli enne Ilmasõda 12 ja rohkem perekonda. Kõik moonakad tulid Kõppu väljast.

VIII Väljarändamine

(Hans Torogoff) Pärstist hulgalisi väljarändamisi ei ole olnud.

(Jaak Nõges) Kui veel Abjas olin, siis käis isa teistega Venemaal kohte kuulamas.

(Märt Takk) Tiidu peremehe vend Jand Tiidu läks õega Mandžuriasse. Seda on 20 a. tagasi. [revolutsiooni paiku] Hans Kuudeviit läks naise, poja ja tütrega Smolenski kubermangu. Seda on 30 a. tagasi. [venestamise aeg]

(Hans Luhaäre vend) Olin Pihkva kubermangus koos inimestega, kes olid sinna Kärksi külast väljarännanud. Oli 1 perekond: mees, naine, 2 last. Oli varem Kärksi Lõmsil sulane. Need sõitsid siit hobusega Venemaale.

(Ants Roosi) V.-Kõpust läks Sisask ühes naise ja 2 pojaga Suhuumi [Suhhumi, Abhaasia pealinn]. Ta müüs siin oma hingemaa koha ära ja läks. Metskülast läks ka üks noormees perekonnaga Suhuumi, nimi ei mäleta. Pärast kuulsime, et olevat sääl mahalastud kirsipuu otsast. Vastemõisa vallast läks Köhler perekonnaga ka Venemaale.

(Tõnis Jürisson) Vaata Teoorjus nr 47 [Tõnis Jürisson]. Tuhkja Tõnis ja Sooba Tohwer käisid Sarotovis, aga ei toonud midagi teadust tagasi. Paljud andsid neile raha ja nõudsid seda siis tagasi. Tuhkja Tõnis oli rikas ja tema käest ei nõutud, aga Tohver oli vaene ja temalt nõudsid kõik. Krimmis käisid Matsimaa Kusta ja Tõramaa Tõnis, kes Vene keelt oskas. Tulid tagasi ja mitte keegi ei läinud sinna.

(Willem Ekbaum) Siin oli poiss Peeter Soop. Ta läks (50 a. tagasi) Lemmakõndu ja säält läks ema ja õega Jamburgi ümbrusse talu pidama. Käis hiljem väljas. Mõisast läksid (40 a. tagasi) kaks venda – Põdrad, Jaan ja Märt (kärnal) Gatšina lähedale. Selsamal ajal läks ka Märt Viisut Tõrvakülast Jamburgi ümbrusse. Ei tea kas tal perekonda oli või ei olnud. 30 a. tagasi läks Jaak Mölder naise ja kolme lapsega Vologda kubermangu.

IX Sõjad vanematest aegadest pääle

(Mari Krass) Kuningasaar oli üks Raudna jõega vahel ja üks kuningas oli oma vägedega ühel- ja teine teiselpool vastamisi. Võib olla, et oli ka lahing, ei tea seda.

(Mari Lõhmus) Andemägi asub Vindla talu maa pääl. Sääl olnud vanal ajal sõjalaager. Rüütlimäel olnud ka sõjalaager.

(Juhan Mitt) Rüütlimäel olnud vanast pukk-tuuliveski, mida alt keeratakse. Mina ei näinud seda.

(Tõnis Jürisson) Krimmi sõda tõi muutust, see viis meilt peksu ära. Pärast sõda kaotati peks ära. Vanast oli ta Suure-Kepi mõisa, sest et kubjastel olid suured, pikad kepid. Hiljem ei meeldinud see ja pandi e asemele õ. Kõpu kubjas Jaan Hammer nägi kord pääle Krimmi sõda, et Seks Märt oli natuke kaari alla kasuma jätnud ja kubjas andis temale kolksti õla otsa; Märt vikatiga vastu. Asi läks kohtusse. Onu Jüri Jürisson oli kohtumees. Siis öeldi kubjale: Sa oled vana mees, lubame sulle keppi kanda, aga vaata, et sa sellega enam kedagi ei löö. Krimmi sõja ajal võeti 3 korda aastas soldatisi. Kaks korda võeti soldatisi 20 meest vallast aastas ja kolmas kord võeti miilitsaid – 2 meest. Kokku aastas valla päält 22 meest. Siis korjati kah hõbe raha rahvalt sõja kuluks: 1 rbl. eest makseti 1,5 rbl. Pääle selle ei võetud 7 aastal soldatisi, kui siis uuesti võtma hakati, pidid kõik ilmuma liisku võtma. Mõisal jäi 25 ja vallal 25 meest, keda ei saadetud soldatiks. Pääle Krimmi sõda oli ainult vallal õigus veel jätta 100 mehe kohta 1 mees ja valla kohtule jäi veel lühikeseks ajaks peksu õigus. Kui liisku hakati võtma, siis käis kihelkonna kohtunik valdamööda liisutamas.

(Jüri Martinson) Tanumaraba juure on vanast, rootsi sõja ajal, laudadega soldatid Pärnust tulnud. Igal soldatil olnud laud seljas ja selle abil roomasid üle raba, mis muidu inimest ei kandnud. Tanumaraba on Aliste küla juures.

(Jüri Tamman) Umbes 200 a. tagasi, olevat meie sugu-selts minu vanemate jutu järele elanud Viljandi vallas Maiste talus. Ühe suure sõja järele on inimesed aga kõik nii otsa saanud, et kusagil enam ühtegi näha ei olnud. Siis hakanud otsima ja Maistelt minema ja tulnud kuni Kaniska taluni (Serukülas), säält on vist leidnud mõned inimesed eest. Hiljem on aga Kaniskalt jälle edasi liikunud ja lõpuks välja jõudnud praeguse Aliste küla Pärna tallu ja sinna ka jäänud kuni Songale tulekuni.
Aliste külas oli põldu juba sel ajal ja siin ei olnud inimesed ka kõik otsa saanud, vaid asusid enamjagu omil kohtel. Sel reisil on inimese jälg nii armas olnud, et teda nähes talle suud on antud, et veel ikka üks inimene elab, kes võib jälge teha.

(Ann Roosenberg) Vanast käinud pardiajajad kormi kokku ajamas ja tapsid selle juures inimesi, kui kätte said. Mäeltkülla tulnud kord 3 pardiajajat ja hakanud tares ahju ees, võtnud riided lahti ja olnud ahju ees. Parsile peitu läinud talunikud nägid seda ja tapsid puulõmmega ära; olid 3 vene naist. Mehe ema rääkis seda.

(Jüri Roosenberg) Rootsi sõjavägi on tulnud Pääsmaa poolt, vist Pärnust, teised tulid siit poolt (Venesauna poolt) vastu. Lahing oli siis Läti [küla] ja Pääsmaa vahel. Rootslased löödi taganema ja nad ei saanud muud teed valida, kui läksid Tanumaraba mööda Kariste poole. Tanumarabas pole laukid [laukaid], on kitsas ja kõva raba. Sel reisil on kuninga saapad vett täis läinud ja Vana-Karistes olnud ta ööd, säält saanud kuivad saapad jalga ja sellest saanudki Kuivasaapa, nüüd Saapa talu oma nime. Vene ajal ei maksnud need 2 talu mingit maksu, sest olid priiks kingitud. Taganemise ajal lükkasid rootslased oma rahakatla paksus metsas olevasse sügavasse Aliste jõe hauda, et mitte vaenlase kätte ei sattuks. Johan Tuisk, Pääsmaa metsavaht, kui ta Teesoost (metsavahikoht) ära oli läinud, umb. 40 a. tagasi, oli selgete ilmadega vahtinud, et näha saada, kas sääl on midagi. Tema oli siis näinud pool ratast ja rummu moodi asi paistnud ka. Rahakatel olnud kahe ratta pääl ja jõgi on säält kohalt kole sügav. Johan Tuisk elab praegu Riisakülas Kangru talu maa pääl, Tori vallas, enne oli see Vastemõisa valla järele. Enne oli õige Kõpu piir meie (Venesauna) ja Pauna vahel, aga Pauna, Pääsmaad, Läti, Kõdu ja Tõramaa külad on kõik kroonu käest Kõpu külge varastet.

(Tiit Sander) Meie lauda taga on üks vana-aegne sepikoda olnud. Vana rahvas arvab, et siin on Rootsi sõja ajal olnud sepikoda. Üks tudent [tudeng] käis ja rehkendas siin välja ja ütles, et siin pidavat kusagil üks ase olema ja et see siinsamas ongi. Kui mina veel poisika olin, siis nägin veel vundamendi aset ja sellest natuke eemal (umb. 20 sammu) oli üks suurem maja olnud, selle vundamenti nägin ka. Kaevasin sepikoja asemelt ja leidsin rauaparka ja ühe raud tollipulga, mis muust pargast allpool oli. (Tollipulgal on numbrid ja jaotused selgesti veel pääl. Maa on liivane. Arvatavasti on see hilisemast ajast. Pulga pikkus 12 tolli. A.V.)
(Ants Martinson) Sõjad olevat siit läbikäinud, aga kes need käijad olid ja kunas nad käisid, seda ei ole kuulnud. Siis oli siin ju ka päris mets.

X Katkud; näljad, ikaldused

(Hans Leiman) Vanast on katkud olnud, siis on palju inimesi maha surnud. Hiljem oli kõhutõbi, siis suri ka palju inimesi. Kõhutõbe ajal olin väike laps. Siis maeti suurtesse haudadesse ühiselt ja ilma kirstuta.

(Mari Hendrikson) Leiarust (Karulas) olevat kaks korda katk alganud ja laiali lagunenud. Sinna ehitati viimaks palvemaja.

(Hans Akerberg) Umbes 50 a. tagasi tulid mitu korda (oli mõni aasta vahet ja jälle algas) haigused (mitmesugused haigused) Savikotilt välja ja läksid harilikult kuni Viilupi sillani ja siis lõppesid ära. Kõhutõbi oli mitu korda. Savikoti õue oli keedik maa. Kui Tõnis Kurikoff, kes Tartumaale läks, tuli, torutas ta õue ära ja siis kadusid ka kõik haigused, kui peoga pühiti ära. Enne oli rahva suus juba küsimus: kas Savikoti rahvas on terve? Kui terved on, noh siis on terve küla rahvas terve.

(Ado Soon) Viilupi rehe juures on vana matuse paik, luid tuleb välja. Umbes 100 aastat tagasi oli üks kirstuga välja võetud. Neid leide tehti kartula koobaste tegemise ajal. Minu ema oli siis veel tendsik olnud. Ema rääkis, et katku ajal oli üks mees inimesi siia mäele maha vedanud, mõni olnud vedamise ajal veel pool elus ja palunud meest, et ära vii mind veel, aga mees vastanud: ah kunas ma sulle jälle järele tulen ja muud kui matnud maha. Selle mehe hobune, kellega ta surnud vedas, olnud rahadega ja ristitega ehitet. Viilupi mäesse on maetud umb. 4-5 põlve tagasi üks Pani ilma kiriklise kombeta. (Vaata Lahingu-, matuse- ja ohvrikohtadest 7 [Kadri Kopelm])

(Ernst Wilhelm von Bock) Mäemetsas on katku ajal maetud 1667 a. ja võib olla, et ka Põhja sõja ajal.
Olen näinud dokumenti, mille järele, nagu veel mäletan, Poola-Rootsi sõja järele ei ole Pärstis ühtegi inimest enam olnud ja Päris ainult 1. (1660 a. ümber). Põhja sõja järele oli Päris ja Pärstis õige vahe veel inimesi. Täpseid arve enam ei mäleta.
1869 oli kõhutõbi. Mõnes talus sures 2-3 inimest. Anni kalmedesse (Anni talu lähedal) olevat vanal ajal maetud. Siin elas üks võõrausuline ja sures. Kusagile teda matta ei saanud [ei sobinud luterlaste sekka matta] ja see maeti siis veel 1840 a. ümber sellesse kalme. Mina nägin veel, et sellel kalmel oli kiviaid ümber, mis nüüd juba maha vajunud on.

1. Näljad ja ikaldused

(Mari Nälk) Olin umbes 22 aastane, kui oli kole kuiv suvi. Vana maade päält ei saadud midagi, ainult uudise päält sai, sääl oli kütist tehtud jne. Oli suur puudus ja vilja jagati magasist.

(Hans Torogoff) Minu esimesel aastal (1865) (võib olla, et ka kolmandal, 1868), kui talu olin ostnud, oli kole põud. Kõik väljad kõrbesid ära, magasid veeti tühjaks ja suur puudus oli kõigil. Rukki puud [Vene massiühik: 1 puud = 16,38 kg] maksis varem 70 kop. ümber, aga nälja ajal oli juba üle 2 rbl. ja ei olnud selle eestki võtta. Siiski elati rukki najal üle, sest tõugu ei saanud üldse. Kõik metsad ja sood põlesid, päike oli kui verepank kui veeres ja tõusis. Kartuli ei saadud ka, olid kui teraksed väiksed. Olin umbes 17 või 18 aastane siis. Meie talus just suurt nälga ei olnud, sest meil oli vana järge jne. Magasi [magasiait – valla kohustuslik viljavaru, kust puuduse korral laenata sai] rukkit meie ka ei söönud, selle müüsime ära. Magasi rukki tsetvert [setvert - mõõtühik], mis me linnas ära müüsime (7-8 puuda), maksis 18 rbl. Nälga suremisi ei kuulnud. Nii oli ka teistes valdades. See oli just segarendi [segarent: maks osalt rahas, osalt tööga] lõpetuse ajal.

(Mari Leiman) Olin üle 20 a. vana, kui kuiv suvi oli. Just nälga ei näinud. Oli nii kuiv, et kastet kah ei olnud.

(Hans Leiman) Olin ühe aasta oma ostetud koha pääl (Kuuni talus) olnud, kui kole põud oli. Koha ostsin 1868 a. ja see anti sellesama a. jüripäeval üle. Metsad ja sood põlesid, mitte Pärstis, siin ehk õige vähe, vaid mujal. Ilm oli suitsune ja päike oli tulipunane ja paistis läbi suitsu. Nälga vast ei surnud keegi, sest väljast toodi ka vilja sisse. Tartust käidi vooriga vilja toomas. Magasist anti jao pärast, nii et kellegil puudust ei tulnud, siiski võeti need päris tühjaks ja alles järgmisel aastal, mis õige hää oli, makseti tagasi.

(Jaan Kurrikoff) 1868 oli nälg. Kõik vili kakuti peoga väljalt ära. Kerjajad käisid siin isegi Kabalast, mujalt ei kuulnud.

(Jaak Nõges) 1867 a. oli kole külm suvi. 1868 a. oli kole kuiv, suitsu oli kõik kohad täis, tõug kakuti peoga põldudelt, kartuli sai ainult seeme tagasi, ehk veelgi vähem. Rukkit ikka sai. Siis oli päris nälja aeg, vilja toodi ka Venest, meie seda küll ei toonud, aga teised. Näljasurma juhtumisi ei kuulnud. Magas võeti päris tühjaks. 1869 a. oli kõige parem.

(Märt Takk) Kui see suur põua ja nälja aasta oli, siis käidi Rakveres rukkit toomas, sääl oli raudtee ja sinna toodi mujalt.

(Ado Soon) Kui see kuiv suvi oli, siis põles Pani talu heinamaa, praegu on sinna mets kasvanud. Tõugu kakuti põlvili olles peoga, nii väike ja armetu oli see, et muu riistadega koristada ei saanud. Rukkit ikka oli ja seda sai. Inimesed olid tööta ja käisid kerjamas. Magasid söödi tühjaks ja siis toodi väljast va mädanud vilja, mis hirmust kõhutõbe tekitas nii et inimesi sellesse suri.

(Mari Tepper) Olin siis veel Supsis, kui see kole kuiv suvi oli. Mujal oli igal pool põud, aga meil tuli kole kõvasti müristamise vihma ja meil oldi kartulad kui mürakad ja muu vili oli kah hää. Järgmine a. oli ka mujal juba hää, siis olin Tohvril. Võib olla, et vihma sel suvel ainult Supsis tuli

(Maret Ojasoo) Seda on a. 59 tagasi, kui ilm suitsu täis oli. Olin siis 14 aastane. Kartulad olid kui teraksed ja muld tolmas kõik. Tartust toodi jahu, tangu ja kartulid. Jahu ja tangud olid koitanud ja kopitanud ja väga halvad. Kartulaid veeti külmetanud kotes, siis olid need terved sees. Olin siis Vardis. Magasi vili oli ka must ja väga halb.

(Andres Andrei) Nagu teiste jutustus. Pääle selle: Riiast toodud jahu olnud tärpentiiniga.

(Ernst Wilhelm von Bock) Nagu teiste jutustus. Siis veel: kui see nälja aeg oli, siis söödi üldiselt viimast korda rapanduse leiba.

(Johan Riisenberg) Olin 16 aastane, kui kuiv suvi oli. Sood ja metsad põlesid. See oli enne Mihkli [mihklipäeva] laata, 1 või 2 päeva, kui esimene vihm tuli. Nõelusime vanakasuka ja muid naha tükke põlvede alla, kui teri ja päid käsitsi põllult korjasime, ise põlvili olles. Kartulad olid kui kuulid. Ei oleks väljast vilja toodud, siis oleks küll paljud nälga surnud. Vilja anti laenu pääle, pärast maksid selle laenu jälle pikkamööda tagasi. Lehmad ja sead olid kui nahad.

(Tõnis Jürisson) Sel kuival suvel said vihma ka Tuhkja ja Upsi talud, Sammaste ja Vaistevalla külad Kaarlis, Kiipsu ja Aratsi talud Kõpus. Elasin tollkorral Metskülas, sääl ei tulnud tilkagi tervel suvel. Vihmasao päeval läksin läksin ma Metskülast ja nägin: Tohvril ei olnud veel tilkagi, Leppojal olid juba tilgad, Osjus olid juba rööpad ja lohud vett täis, Tuhkjas oli ka päris vihm olnud, siis Padriku ja 2 Upsi talu, neis oli igas vihma tulnud. Ei tea palju ta edasi läinud oli, kaugemal ei käinud, läksin Upsile. Sääl, kus vihma tuli, olid ilusad viljad. Olin siis 26-27 aastane. Kui 18-20 aastane olin, siis oli ka üks kuiv suvi. Meie läksime Upsilt Torile veskile, sest omad veskid olid kuivad. Toris kakuti siis peoga vilja.

(Johan Juhkam) Selle suure põua ja nälja ajal olid inimesed kõik nälginud ja nii kui uutse leiba on saanud, on kõik kõhutõppe jäänud. Meil sures ka üks tüdruk ära. Metsamaal on palju surnud, aga kõva põlde pääl ei ole nii hull see asi olnud. Kõpus oli kord 11 surnut korraga matta, Viljandis oli alati üle 20-ne. Seda on 80 aastat tagasi. Olen 78 aastane, õde on 3 a. vanem ja tema oli väike laps olnud siis.

(Willem Ekbaum) Järvamaalt käisid noored mehed siin tööd otsimas, palka nad ei tahtnudki, tahtsid ainult söögi eest teenida. Meil Napril oli juba üks Madis ja hiljem tulid veel 3 tükki, aga need läksid ära. Madisele ostsin saapad, tubakat ja ehk veelgi muud. Tallinnamaal olnud siis suur nälg.

(Liisu Ardel) Kord oli 7 a. järgimööda vihma sadanud ja vesi võtnud vilja ära. Peterburist toodud siis kuulega (mis see „kuul“ tähendab, seda jutustaja ei tea, aga kuulega toodud, seda teab kindlasti. Vene vilja mõõt. A.V.) vilja. Leivasse on siis õige ohtrasti linaseemne haganaid [aganaid] pandud, aga need ei ole leiba koos pidanud, siis on nõmme sammal tarvitusele võetud, see olevat hää olnud, leib olnud valge ja sikke. Seda leiba antud ka jao pärast. Nälga küll keegi ei surnud. Kole kuiv suvi oli kohe pääle vihmast aega. Siis oli ka kole kõhutõbi. Minul olid 2 poega kõhutõbes. Punasel Jaanil sures poeg ära. See oli 1 a. enne Teesoo ehitust ja vihmane suvi oli 2 aastat enne. Kõhutõbi tuli nii kui taevast, varem Kõpus neid haigeid ei olnud.

(Ann Roosenberg) Kuival suvel siin nälga ei olnud. Siin ei saa vesise suiga midagi (Venesaunal).

(Eeva Roosenberg) Siin (Tuhkjal) jõeäärne ja vesine maa, kuiva ei ole siin kunagi olnud. Kui see kõhutõbi oli, siis surid Tuhkja talus kõhutõppe onu, onu naine, onu poeg ja esimesena minu oma poeg. Olin siis 20 aastane. 18-ne aastaselt läksin mehele, 1 a. pärast oli poeg ja see suri 1 a. vanuselt. Nüüd (1926) sain jakobipäeval (25 juuli) 82 aastane. Padrikus sures üks naine tuhuvoodis (lapsesünnis). Poldil ei surnud ühtegi ja Upsil ka mitte. Upsil oli perenaine (Jürisson) ahelatega, hiljem, kui vagasemaks jäi, paalaga mitu aastat saunas kinni. Sinna ta ka sures. Peremees võttis enne selle lolli naise surma juba teise ja laulatas ka; esimene oli ka laulatud naine. Lolliks oli ta vihastamisest jäänud; oli kord heinu kusagilt viidud ja ei ole tema keeldu kuuldud. Nii oli siin 3 nädala jooksul 4 surnut. Kõpu maisamaal oli ka kõhutõbe kuulda.

XI Ajaloolised isikud

(Tõnis Mitt) Teoorjuse ajal, minu isa oli siis teopoiss, oli Päri mõisas üks küürakas Bock, kõndida see ise ei ole saanud, vaid sõitnud kaherattaga kärul mööda välja ja kui nägi, et mõnel mehel ei olnud adraga vagu ümber kivi aetud, kutsunud kohe mehe oma juure ja plaksutanud sellel naha täis ja öelnud: nüüd sa tead, et vao ümbere ajad. Tema ise oli ka sillakohtunik ja kohus asus mõisas. Siis pekseti järjest härberi trepi ees; tema ise istunud trepi pääl ja vaatanud päält.

(Gustav Andrei) Praegune Bock oli esiotsa ka kole tige mees, siis kui ta isa asemele sai. Ei tohtnud jahil ega kalal käia, kui nähti, võeti kohe püss ära. Praegu on õige lahedaks ja mahedaks läinud. (Veel seda mis Teoorjus: Maret Ojasoo.)

(Ernst Wilhelm von Bock) Kord oli Risti Rõõt ainukene elanik Päris olnud, millas see oli, ei tea.
Berend Johann von Bock sünd. 28 sept. 1783 † 4. märts 1863
Ta poeg Ernst Wilhelm 〃 〃 s. 4·V·1820 † 7·III 1890.
Ta poeg Ernst Wilhelm 〃 〃 s. 28·IX (v.k.) 1874 elab.
Berend Johan 〃 〃 s. 1745 † 1799.
Otto 〃 〃 〃 s. 8.·III· 1703 † 1770

(Tõnis Saar) Praeguse paruni vanaisa isa [Berend Johan von Bock seenior; 18. sajandi II pool] laskis talumeeste naisi oma juures käia. Meestele kes need naised ära võtsid, anti kohad ja nad ei läinud ka soldatisse. Mees kutsuti mõisa ja härra ütles, et sa võta see tüdruk ära ja asi oli sellega.

(Johan Riisenberg) Praeguse paruni (Päri) isa oli hää mees, trahvi rahad pani tema järjest vaeste laekasse. (Vaata Teoorjus Nr. 33. [Johan Riisenberg])

(Jaan ja Jüri Taalman) Puiatu praeguse paruni vanaisa ajal ehitati Puiati tuuliveskit. Selle ehituse juure toodi Vastemõisa vallast kõik sohinaised trahviks materjali kätte kandma. Nende naiste hulgas olnud üks pimeda sandi tütar Eeva. See olnud ilus inimene ja meeldinud vaga parunile ja saanudki viimaks mõisaprouaks. Siis läinud ta uhkeks. Saksa keelt ei ole ta mõistnud, hiljem natuke ikka oskanud. Rahvale lasknud tema ka peksa anda, kärkinud eesti ja saksa keeles segamini ja olnud üldse väga kuri rahva vastu. Selle Eeva poeg oli siis praeguse paruni isa. Paruni nime olevat Kruedenerid saanud sellest, et nad õige palju lambaid pidanud; neil olevat üle 1000 lamba olnud ja sellepärast antudki.

(Willem ja Karl Karlson) Tähtsatest isikutest ei ole siin muud kui II Riigikogu liige Märt Martinson Solo talust ja kommunist Johannes Reesen Venekülast, Rehe koht.

(Ants Roosi) Kord viidi tapiga [vangitapp - vangide edasitoimetamise viis] üks vang läbi Puiati mõisa. See oli ilus naine ja meeldinud parunile; ta jätnud selle mõisa ja hiljem oli temal sellega mitu last, kes suureks saades parunile pääle hakkasid käima, et see nende ema ära võtaks. Nii ka sündinud. Nii et praegused Puiatu saksad on ainult poolest saadik sakslased.

(Juhan Mitt) 3 põlve tagasi, võttis parun oma karjatüdruku ära.

(Villem ja Marie Kool) Enne Hoertchelmani see õpetaja, Puiatu parun ja minu isa (metsavaht) käisid Metskülas Miku talus kuradit välja ajamas. Kurat oli keresil ja pildus kive ja kolistanud kividega mis hirmus.

(Märt Pihlak) Sürgvere valitseja Vaali [Wahli – perekond Wahl] üks tütar sai mõisaprouaks ja sellepärast on Kõpu parun ka eesti soost.
Puiatu parun oli ikka küll kange. Kord on Vastemõisast vange toodud ja nende talitaja Eeva Hoolep meeldis parunile ja sai prouaks. Kord maapäeval tahtnud mõisnikud pühapäeva ära kaotada ja vana Kaarli (Puiatu härra) olnud kõvasti selle vastu ja selle eest andis maapäev temale paruni nime. See jäi ka teistele järeltulijatele. Tema ostis ka mõisa. Varem oli Puiatu Vastemõisa karjamõis ja kroonumõis. Parun käis Eevaga Peterburis laulatamas ja üksteine kord ostis siis mõisa.
Liignaised pandi kõik mehele. Siiasamasse Kõssale sai liignaine pandud. Vana Kaarli andis minu isa vennale koha pidada; ta andis siis tüdruku minu isa vennale, et võta, saad koha. Kui siis poeg oli naisel ja juba teol käis, siis hoidnud parun teda, ei pannud soldatisse ja andnud temale ikka õuna jne. Pärast jäi mees vaeseks ja koht sai vennale, minu isale. Pääle paruni antud naise oli tal veel teine naine ja Andres oli selle teise naise poeg.
Kõlli Kaarli Ristikivi oli kah ühe niisuguse tüdruku poeg. Teisi oli veel palju, aga ei mäleta enam.

(Tõnis Jürisson) Enne Stryke oli Kõpu mõisa ühe kindrali käes. See kindral oli talumeeste vastu väga hää mees, aga omasuguste vastu oli kole tige. Ta tahtis Kõpu piire veel laiendada. Ta tahtis Tori küljest muist omale võtta. Toris oli alam kindral, see teadis Kõpu kindrali tulekust ja pani selle vastuvõtmiseks söögilaua valmis. Kui Kõpu kindral läinud ja söögilauda näinud, löönud ta selle jalaga ümber, tõmbanud mõõga välja ja tahtnud sellega Tori kindralile enesele ka anda, aga see saanud jooksma. Tori piiril ristikivi juures lasi kindral ühtele Aliste küla mehele raha eest peksa anda, et siis koht hästi meeles seisaks. Pääle selle pidi mees ristikivi veel teistele ka näitama. Kui palju mees peksu eest raha sai, seda ei tea. Seda kohta kus see ristikivi asus, nimetati Põdramulk. Teine kivi oli Roosu talu tapuaias (aid kus humalad kasvavad). Roosu on Kõpu Metsküla ja Vastemõisa vahel. Neid kive mööda tahtis siis kindral uued piirid ajada, sures aga enne ära ja nii jäid vanad piirid. Sellelt reisilt tuli kindral jala tagasi. Teel tahtis ta süüa ja läks Alistes Pärna tallu sisse. Perenaist ei ole toas olnud, laps ainult röökinud hällis. Kindral pannud tooli hälli juure ja hakanud kiigutama. Kui perenaine tuli, siis sõi ja läks jälle edasi.
Kui Mannassein siin revideerimas käis, 1870 aastate sees, siis olid mõisnikud Viljandi renteisse 500.000 rbl. ja T artusse kah 500.000 (viissada tuhat) rbl. sisse maksnud, et revideerijale anda, et see siis nende poolt oleks. See oli aga õige mees, ei võtnud vastu, vaid kirjutas sellest kroonule ja siis sai kroonu selle raha omale. Vaal [Wahl] (Sürgavere Vaali poeg) oli Viljandis sillakohtunik. Temal oli Pärnumaalt Jäärja paruni tütar naiseks. Ta ehitas linna maja, milleks Jäärja parun palgid kinkis. Säält laskis siis Vaal palke Haliste kaudu Viljandi vedada. Siis andis Vaal teeäärsetele valdadele käsu, et olgu tee lahti. Kes ei kaevanud, maksis trahvi. Õisust läks tee läbi ja Õisu vald oli ühe ainsa talvega 600 rbl. trahvi maksnud. Selle trahviraha oleks pidanud Vaal vallale tagasi saatma, aga ta ei saatnud kopikatki. Mannassein päris siis järele, kas on tagasi saadetud – noh siis oli süüd kohe selge ja Vaal visati kohe lahti. Siis kaotati ka sillakohtud ära ja mõne aja pärast tuli rahukohus Viljandi, millele linna maja ehitati.
Viljandimaal kiusati kolesti kah juute taga. Sillakohtu lammur punase mütsi veerega sõitis ringi ja otsis muud kui juute ja võttis siis neilt kaubad ära, et ei tohi kaubelda. Ka öösel käidi otsimas. Pärnumaal Kõrgeojal olid aga juudid nii kui kodus päris. Sinna ei läinud Viljandi lammur enam.

(Tiina Rüütel). Puiatu mõisaproua Eeva oli Sürgaverest pärit. Sürgavere oli Puiati käes. Üks peremees ei jõudnud oma makse ära maksa ja siis toodi tütar Puiatusse teenima. Tüdrikul olnud härraga juba mitu last; üks jäänud haigeks ja palunud siis, et härra ema ära võtaks. Praeguse härra isa oli juba suur poiss olnud, kui laulatsele ema läks. Pääle laulatust ütles härrale toapoisile: mine kutsu proua siia. Toapoiss on nagu häbenenud, et kuidas ma nüüd ütlen Eevale proua, ei ole julgenud ja ütelnud: Eeva, härra kutsub! Seda kuulatanud jälle härra päält, saanud kohe vihaseks ja ütelnud: sa ei ütelnud ju sedasi, kudas ma kässin! ja poisile antud nahapääle. Siis kutsutud kõik mõisa rahvas kokku ja antud teada, et Eeva on mõisaproua ja mitte enam Eeva. Rahva vastu olnud Eeva hää. Seda rääkis mulle mehe isa.
Vana Stryk olnud türklane.

(Jaak Laane) Villem Reiman on pärit Kõpust, Pauna talust, Tipo lähedalt. Käis ühe talve Taki koolis. [Laane oli üleskirjutamise hetkel Taki algkooli õpetaja]

(Johan Ekbaum) Enne Stryki oli siin kindral Essen. Tema oli esimese Poola mässu mahasuruja ja teenete eest sääl on temale lubatud, et võib Kõpu piire suurendada nii palju kui tahab. Tõramaa juure pannud ta ühe ristikivi, mis vist praegu alles. Sääl tulnud Tori papp vastu, ei tea kas kindral tahtis papi maid ära võtta, aga ta tahtnud pappi ära tappa. See piire suurendamise kavatsus jäi pooleli, sest Essen läks teist Poola mässu vaigistama ja suri kõhutõppe. Orje vastu oli kindral parem kui mõisnikkude vastu. Esimestele ostis ta alati kõrtsides ja oli nende seas. Kõpu kiriku kõrtsist lasknud ta ühe mõisniku välja visata oma voorimeeste hulgast, sest et see ei olevat teretanud sisse tulles. Mütsi löönud ka maha.

(Jüri Kuuskler) Kõpu mõis oli enne, kindral Jesse [Essen’i] ajal Mõisakülas, ase on veel näha. Kindral andis oma meestele niisuguse voli, et neil ei pruugi kellegi eest teelt kõrvale minna. Kord pannud ta omale talupoja riided selga ja läinud mehi proovima, neile vastu. Noh mehed tõstsid ta ilusti kõrvale ja läksid ise edasi. Kui mehed mööda olid läinud, naernud kindral suure häälega: aah-aah-aah, te peate mu sõna ikka kah. Ta ostis alati talupoegadele viina. Kord tulnud reisisell sisse ja ei ole teretanud. Kindral lasknud ta välja visata ja öelnud, tule uesti ja tereta, sa pead haritud mees olema.
Kindral läks Prantsuse sõtta, jäi kõhutõppe ja et ta paljudega vastu oli, siis suretasid tohtrid ta ära. [aadli seas ebapopulaarne, Siis ostis Stryk mõisa ära, võttis Maydeli tütre ja sai kroonu metsast: Väike-Kõpu metsast 5 ruut versta ja Lätist 10 ruut versta. Seda teavad altnurga mehed puha. Vanad ristikivid on veel praegu näha ja neil on pääl 1840. Esiti oli üks Kõpu kroonu mõisa ta puha, aga Strykid tahtsid omale ka ja selleks, et nime alalhoida, lõhuti üks V.-Kõpu Subsi talu ära ja tehti Uus- või Väike-Kõpu mõis.

(Hendrik Meet) Roosenberg (surnud) rääkis, et Voltveti Stryk saatnud oma poja Kõpu kindrali lese juure Saksa keelt õppima. Kindral oli surnud ja Stryk tahtis mõisat omale, sellepärast plaanitses ta nii, et saadab poja. Ja poeg saigi nii lese meheks ja omandas mõisa, sest pääle kindrali surma kingiti mõis lesele. Kord seletas mulle Stryk ise mõisas, et Kõpu kingiti kindrali lesele ? adramaa suuruses, et aga terve mõis suurem oli, kui see kingitus, siis asutati kroonumõis Uue-Kõpu. Sellekohased kirjad olevat alles Stryki käes.

(Jüri Kuuskler) Viljandi maakiriku nurgakivi panemisel rääkis Uusna Mühlen: „augus te olete, auku te jääte, august te enam välja ei saa, hingemaad te tahate, aga seda te ei saa!“ Sellest oli kiri keisri juure läinud ja Mühlen kadus kui tuhk.
Kui Viljandi noorparun sündis, siis tehti ristsed igas külas. Mõisa kulul saadeti igale poole õlut, paiast ja saguskat. Siis löödi tantsu ja mürtsu kuni hommikuni. Mina olin sel korral Laane talus, kus ka paruni ristseid peeti. Sinna oli toodud 2 vaati õlut ja ½ vaati paiast ja 25 rbl. eest saguskat; Vanamõisa saguska oli ka kogemata Laane vankrile jäänud, nii oli meil siis kaks portsjoni ja Vanamõisa meestel ühtegi. Sakala nurises selle üle pärast.

(Jüri Martinson) Kõige vanem Stryk suri Viljandi. Kõpu inimesed käsutati teda kandma. Minu isa oli Viljandi mõisas rehepapiks ja tema oli ka kandmas, vist oli siis Viljandi ka Kõpu käes. Vana Stryki surnukeha kanti siis Viljandist Kõppu.

(Jaan Riisenberg) Varem käis õpetaja Kõppu aasta otsa nii: 2 pühapäeva oli Viljandis ja 1 Kõpus ja igal keskmisel pühal suurte pühade ajal oli ka Kõpus.
Vana Stryk andis igale temaga sohki läinud tüdrukule mehe ja talu. Kangelaske talu anti ka nii sellele, kes Juustu eest ära läks.

(Willem Ekbaum) Vana Stryki sohilapsed olid: „Võsavillem“, pärisnimi oli Villem Juhkam (vaata Teoorjus) nr 68 [Willem Ekbaum] . Tema oli eluaeg teomees ja pani kasuka särgi alla, et kubja kepp läbi ei võtaks. Viimati oli vaestemajas. Tema emale ei antud vist talu ega meest. Ema nimi oli Maret. Teine sohipoeg oli keegi Krube. Ta oli eluaeg Puna vabrikus, oli veidi kange keelega ja rääkis kah saksa keelt. Ta oli ikka mõisniku moodi mees küll. Ta oli ka naine ja 2 poega, elab praegu veel, ei tea kus. Lemmakõnnus oli üks Boki Mihkel ka.

(Tõnis Tamman) Riidaja Stryk oli keskmise Stryki kuraator Kõpus. Tema tegi teolistega ka tükki: tööde ajal, kui hulk inimesi ühiselt öömaja pidasid, siis seadis tema naisi ja mehi paari, ikka vana noorega ja noor vanaga. Kes vastu ei võtnud temale määratud paarilast, sai tappa sellesama kepiga, mis Strykil käes oli. Kõige kenamale öeldi – sa tule härberi.
Kõrtsi eit oli Riidaja Strykel toatüdrukuks ja sai sellega poja. Temale anti selle eest mees ja kohaks Aliste kõrts. See oli hää kõrts, taline vooritee läks mööda ja nii palju kui jõuti vedada, nii palju ka müüdi läbi. Nad hakkasid aga ise jooma ja päris Stryk tahtis kõrtsi nende pojale üle anda ja vanadelt ära võtta. Vanad olid aga vastu. Eit tõi pojale kord pruukosti ja sellejärele suri poeg hirmsas valus ja maeti kah ruttu maha. Matusel vaatsin mina, surnule lõi puna palgile, ühed teekäijad vaatasid ka ja ütlesid, et see elab alles. Mina arvasin ka nii. Ema aga ütles: „ei ole midagi, mis surnud, see surnud, muud kui maha.“ Ja poiss maetigi elusalt maha. Vanad pidid aga kõrtsist siiski välja minema.

(Johan Roosenberg) Enne Stryke oli Kõpus kindral Essen, tema tegi kõik mõisa heinad ühte kuhja ja ütles ise: „Vat mina kindral Ennen teeb üks suur kuhi.“

(Liisu Ardel) See kes teolisi paari pani [vt] (72) [Tõnis Tamman], oli vana Stryk. Kõige kenama tüdruku võttis tema ikka omale ja kui tüdrukul pääle selle midagi juhtus „nii“, siis küsiti temalt, missugust poissi ta tahab; see kutsuti siis mõisa ja kui ta ei tahtnud seda tüdrukut, siis saadeti soldatiks.
Kui vana Stryk inimesi peksnud, siis vana Stryki proua aina käskinud rohkem anda ja öelnud ise: „mul hää vaadata kui lambaid tapetakse ja inimesi peksetakse.

(Ann Roosenberg) Vana Stryk nõudis alati tüdrukud mõisa, kui need tahtsid mehele minna. Ja alles pääle mõisas käiku anti neile selleks luba. Musta Tõramaa on antud ühele tüdruküle, kes härraga on sohki läinud. Poisile on pääle pandud, et sina pead selle tüdruku ära võtma ja saad koha. See on 3 põlve tagasi. Praeguse pere vanaisale juhtus nii.
Paunale toodi kah üks tüdruk poisiga Tõramaalt Abajalt; pandi nende kraam kuuse juurele maha ja kästi koht asutada. See olnud kah üks härra armuke.

(Jüri Nurk) Kõige vanem Stryk oli kuri rahvast peksma. Kõhutõbe ajal suri ta Viljandi ära ja Kõpu talude peremehed kandsid ta Viljandist Kõppu.
Paaripanekust nagu 72 [Tõnis Tamman]. Riidaja Strykil oli toatüdruk Leenu ja sellel oli Strykiga poeg Otto. Siis pani Stryk toapoiss Johanile (Johan Raudsik, või Raudsepp) pääle, et võta Leenu ära, kui ei võta, lähed soldatiks. Neile antis ta siis Aliste kõrtsi.
Paariseadja (72) oli kubjas Jaan Aamer Selgelt. Tema irvitanud ise selle teo üle kangesti.

(Tiit Sander) Kui rootslased välja aeti meie maalt, siis jäänud üks kindral siia metsa elama, Vastemõisa Sandrele. Sellestajast oleme meie ja terve Riisa küla veel rootsi tõust.

(Ann Sander) Vana Stryk võttis mõisas soldatisi. Ta lõi iga peremehe jaoks tiku maasse ja iga peremees pidi oma meestega sääl juures olema, kui härra häärberist tuli ja valima hakkas. Ta läinud ja määranud: „vat sina lähed, sina lähed ja sina lähed jne.“ Kõik vigased saatnud ta ära ja terved jäid alles.

(Ants Martinson) Viimase Kõpu Stryki isa oli hää saks, vaeste vastu armuline jne. Viimane Stryk oli kole veider mees: Kord sõitnud ta pikavankriga linnast, preilid pääl ja puha, sõitnud teel sandile järele ja võtnud selle ka pääle. Preilid hakanud koledasti pahandama ja saanud vihaseks, aga härra ei ole sellest väljagi teinud, öelnud ainult: „noh katske ise, kas on hää nii käia“ ja muud kui sõitnud edasi. Üks teinekord tulnud ta, saapad käe otsas ja jälle saanud sandiga kokku. Kohe võtnud ta sandilt suure kompsu oma kanda ja andnud oma saapakimbu sandile kanda. Kord nägi ta, et kellamehel on kole vana palitu. Kohe andis ta 25 rbl. uue ostmiseks ja ütles, et hoia sa oma nahk, kui sa veel vana palituga kirikusse tuled. Igal pool võttis ta inimesi vastu. Kui ta vahest mõnda õues nägi, kohe küsis: „Kas minu juure asja oli või?“

(Siegfried Joseph von Kruedener) Minu vanaisa oli Enge mõisas ja käinud Vastemõisas jahil, näinud siis sellel käigul üht ilusat tüdrukut ja kohe viimase võimaluseni verliebt. See oligi see Eeva ja ta võttis ta ära. Laulatamas käidi Peterburis, pastor Mezler oli veel laulataja ja ta elas hiljem ka siin mõisas (Puiatus). Lapsi Eeval enne abiellumist ei olnud. Eeva isa oli rootslane ja ema eestlane tema oma üteluse järele. Eeva oli siis juba abiellunud, kui ta Puiatusse tuli. See, et Eeva vang jne. oli, et ta rahva vastu tige oli jne. ei vasta tõele. Et Eeva mõisaprouaks sai, selle pääle teised mõisnikud muidugi hää pilguga ei vaatanud, seda teadis ja tundis Eeva ka ise. Muidugi ei lubanud ta oma suguvendadele ja õdedele härberi oma juure tulla, sest seda ei lubanud ju etikett, aga kes tuli temaga kokkusaama, selle vastu oli ta alati lahke ja ei saatnud kedagi tühjalt tagasi.
Kõpu Stryki saksa keele tundide võtmine kindrali lese juurest, ei vasta ka tõele.
Meil on (Puiati Krüdeneridel) oma eramatusepaik mõisa lähedal. Väljastpoolt on sinna maetud ainult 2 teenijat.
Carl Ludvig v. Kruedener sünd. 1792. Tema naine oli Eva Arnold. Carl Ludvig ostis 1816 a. Puiatu mõisa.
Joseph Friedrich v. Kruedener sünd. 14 juni 1825 † 1904.
Siegfried Josep v. Kruedener, sünd. 14 nov. 1865 (v.k.) elab praegu mõisas.

geb. d. 5 October 1850,

gest. d. 23 〃 1904.

geb. d. 23 Juli 1839,

gest. d. 20 Mai 1903.

geb. d. 12 August 1842,

gest. d. 1 November 1906.

geboren den 14 December 1787

gestorben den 14 October 1845.

XII Pärisorjus

(Märt Takk) Kui Viljandi lossi ehitati siis viidi (Puiatu) Saugalt selleks kive. Inimese rida seisis külg külje kõrval, Saugalt kuni Viljandini ja tõstsid üksteise käest kive edasi. Lastega naised võisid tüdrukuid 2 kord ja poegi 3 korda söögivahes imetada.

(Ants Roosi) Kord tahtsid Tallinnamaa mõisnikud oma inimesi hirmutada, siis käis siit (Tohvri veski, Puiatu) mölder Tallinnamaal vabakslaskmise ajal kohut mõistmas ja mõisnikud öelnud, et Riia kuberner tuleb. Möldri nimi oli Elt. Üks tundnud jälle ära ja öelnud, et see on ju Riiamaa mölder. Möldr sõitnud oma kahe musta täkuga sinna. See koht siin oli juba 1829 a. ostetud. Ostja oli rootslane või sakslane, aga mõne sumpti tõugu ta oli.

(Martin Soopi) Vanal ajal oli siin palju metsa olnud ja sellest on vist ka Metsküla nimi tulnud. Siin õues (Kitsi-Sooba) olid olnud hundi pesad ja hunt ei ole siis oma ümbrusest loomi murdnud. Kord murdnud hunt Metsküla Lambasaba (Raudspea) ja Vidu (Suure-Vidu ja teine Untküla, et vahet teha) talude juures lamba ära ja sõi ka säälsamas nahka, saba jäänud sinnapoole teed, sellest said säälsed talud nimeks Lambasaba ja „muist“ jäänud siiapoole teed ja sellest saanud siinpool teed olevad Vidu talud oma nime.
Suuremjagu taludel on Metskülas ka kaks nimetust. Näituseks: kirjes on Juhkama, rahvasuus Nigula; Kulbi – Saksa; kahed Vindlad – Varesed; kahed Toosid – Tuped; kolmed Soobad – Kitsi, Kitsi-Mäelt ja Kitsi-Uudre; kahed Lellepid – Väljaotsad.

(Tõnis Jürisson) Vana Stryki aeg vahetati üks tüdruk ühe valge hurda vastu ära. Tüdruk viidi Soome, aga hiljem tuli tagasi. Siis nimetati teda Soome Kadriks, elas Napsi külas.

(Ann Reiman) [Tõnis Jürissoni eit] Minu ema oli 25 a. vana olnud (nüüd oleks ta juba üle 125 a. olnud), kui Prantsus Moskvas käis. Ema elas siis Napsikülas; säält aeti härjad ja loomad Tori poole metsa ja härjad lasid sääl luiku (kisendasid). Inimesed panid plehku ühes karjadega Tõramaa ja Tori poole. Toidu kraami pandi vankritesse. Leivapätse laoti vankrikered täis ja ikka Tõramaa ja Tori poole metsa.
Viimaks tuli käskjalg ratsa ja ütles, et on tagasi löödud, siis tuldi jälle metsast tagasi.

(Jüri Martinson) Kes vanasti kuidagi eksis, sellele tõmmati koer tagumisi jalgupidi selga ja nii pidi ta ära käima päevas penikoorma maad. Sellest on tulnudki see sõna „penikoorm“.

(Ants Roosi) S.-Kõpu kivilöövist viidi kive Viljandi lossi ehituseks. Anti käest kätte, inimeste rida oli kuni linnani.

(Eeva Valtin) Meid õigatakse ikka Löövirahvas, sest siin (Tõrva talu S.-Kõpus) olnud vanasti lööv, kust kive Viljandi lossi ehituseks viidi. Päält 100 aasta tagasi, kui lööv kadus.

(Jaan Juust) Inimeste vahetamisest kirjutasin mina 1925 a. juulis hra Oinasele Apja pikalt ja laialt. Nüüd ei maksa enam seda korutada.

(Ann Roosenberg) Vanasti, mitme saja aasta eest, kui rahvas ära oli tapetud, siis toonud mõisnikud omale inimesi, ükskõik kust kohalt, kust aga saanud, ostnud röövlite käest jne. Röövlitel oli siis hää teenistus, nad püüdnud ja varastanud inimesi ja müünud mõisnikkudele edasi.

XIII Teoorjus

(Mari Nälk) Pärsti mõisa väljal anti sagedasti inimestele peksa. Nägin ise kui anti, olin siis veel tendsik [tentsik e käsualune]. Maksudena viidi mõisa: kanepit, linu, lambaid, vilja, kotte. Kanepid puhtalt kolkmetes, linad pidi ära ketrama, lambad elusalt. Talu suuruse järele olid ka mõisa tükkide suurused. Mõisa rehel käidi ringimööda vallast. Vooris käidi šiit tihti. Viidi linu Pärnu ja tagasi toodi kaupmeestele kaupa. Ka Riias käidi. Talud tõid omale vooride ajal terve aasta soolatagavara.

(Hans Torogoff) Teol ei ole ma ise käinud, sest me saime natuke varem koha rendi pääle kui test. Näinud olen küll kui teised käisid. Isa oli rehepapp, selleks valiti ta mõisa poolt. Taluinimesed olid rehel hobusega ja ilma. Sügisel läks poiss ehk tüdruk rehepäeva eelõhtul juba rehe juure heinapalakaga valmis. Palakat oli hagana kandmiseks vaja, mida enne rehepeksu tehti. Rehte alati õige vara, juba enne valget. Rehepapp küttis rehte ja tuulutas, viimaseks tööks oli tal ka abi. Luuad pidi ka rehepapp tegema. Töölistele maksid palka peremehed, mõis ei maksnud kellegile midagi. Leivakott pidi igal ise ligi olema.
Viinaköögis käidi (1 – 4 meest korraga) taludest kordamööda. Tüdrukud käisid karjalaudas niisamuti kordamööda. Viinaköögis ja karjalaudas käijad olid nädal aega oma leivakotiga ametis.
Iga peremees pidi oma teatava osa humalaid mõisa viima, siis veel lõa, koti, linu, kanepit jne. Peksmist minu ajal enam ei olnud. Kui Reiman ja Peterson Peterburis olid käinud, siis lõppis ka peks, ei juletud enam anda. Varem anti aga alati.
Vooris käisin ma küll, olin 14 aastane kui algasin. Pärstis oli vanast ajast viinavabrik ja teomehed käisid mõisa viina Narva viimas. Narvast tulid tühjalt tagasi. Teomehed Riias ei käinud, Pärnus käisid küll vilja viimas ja võib olla, et ka viina. Võib olla, et ka Tallinnas käidi, aga Narva oli see pää koht, kus mõisa käsul käidi. Pärnust toodi tagasi mõisatarvidusi. Teoajal (kui tegu veel teha oli) ei saadud veel omal algatusel vooris käia, siis olid puuratastega vankrid ja inimesed olid vaesed ja neil ei olnud lihtsalt aega. Talumeeste vooris käimine algas alles siis, kui kohad juba ära osteti, siis olid nad mõisast lahti ja priid. Koha ostmised nõudsid raha ja seda pidi teenima, ükskõik mis moel, koht pidi saama aga ostetud. Vahel mindi reisile vanker ja regi ülestikku, kui ühega enam edasi ei saanud, siis võeti teine. Riiga minek kestis umbes 5 päeva, olenes ka sellest missugune tee oli. Terve Riia reis kestis 10 – 14 päeva; keskimiselt alati 12 päeva. Peatuskohtadeks olid kõrtsid. Viidi linu, vahel mindi ka tühjalt ja toodi tagasi kaupa Viljandi kaupmeestele, nagu õli, riis, manna, tubak, suhkur, kivinõud jne. Hiljem hakati Pärnust tooma, sinna kestis reis: suvel 5-7 päeva ja talvel 3 päeva. Riiast toomise kauba puuda eest makseti 25 – 30 kop.; Pärnust suvel 10 kop. ja talvel 5 kopikat. Sellega teenisid siis paljud omad kohad tasa ja kellega muuga siis minagi sain. Pärnust toomise eest makseti: 1 pütt kivisüsi ehk soola 50 kop. Pütis oli 11 puuda ja vedamiseks pidi vedaja poolt oma kott veel olema. Süte eest makseti vahest harva kah 60 kop., sest söed määrisid ja mehed ei tahtnud tuua. Raua 10 puuda eest makseti 60 – 70 kop., sest seda pidi enne kõverdama, kui pääle sai panda. Palja käega ei saanud sääl tehagi, purustas käed ära, pidid alati kindad olema, sest raualati servad olid teravad. Peremees maksis poisile „üle palga“ Riias käigu eest 1 rbl. ja Pärnu reisi eest 50 kop. Alati käidi, suvel ja talvel, 2 ja rohkema hobusega. Kakelusi tuli kah vahel ette, iseäranis kaalukoju ees.
Nii olid voori lood Pärsti, Päri ja Puiatu valdades.

(Kadri Kopelm) Kärksiküla mehed käisid Viljandi mõisas teol. Viljandi mõisa väljalt olid igale talule tükid teha antud.

(Hans Leiman) Kui Päistisse tulin, oli veel teoorjus, 3 a. käisin teol, siis tuli segarent, kus mõisale makseti muist rahaga ja muist teoga. Siis tuli raharent, mida kõik peremehed tahtsid; see oli lühikest aega, siis tuli ostu aeg. Suuremal osal jäi ostusumma võlgu. Põua ajal lasi härra võlgu jäänud summadel % eest tööd teha. Muil aegil makseti rent korralikult ära.
7 taalert oli 1 päeva maa. Tegu oli koha suuruse järele. Lehel käidi kordamööda ja karjanädalad olid ka kordamööda, niisamuti ka viinaköögis. Makseks oli: kanepist lõõg, kott, kanepit jne. Minu ajal mõisas enam peksa ei antud. Kohus võis küll veel 30 hoopi lasta anda ja seda tuli ka minu ajal ette.
Voorid: talupojad käisid Narvas viina viimas, tagasi ei toodud säält midagi. Mõisa korraldusel viidi veel vooris lamba villu Riiga ja Pärnu, tagasi ei toodud midagi. Kui kohad ostetud olid, hakkasid talupojad ka omal algatusel teenima vooris käimisega. Ühe hobuse Pärnu reisist sai 3 rubla. Vooris käimisest rääkis just niisama kui Nr. 3 [Hans Torogoff].

(Jaan Kurrikoff) Vooris käimine oli nii küll, kui Torogoff (Nr. 3) rääkis, juure võin veel panda, et 1887. a. käisin vooriga Riias. Minu isa võttis Riiast villad pääle ja viis Peterburisse. Isa oli 12 korda Peterburis käinud. Narva viidi viina. Teoorjuse ajal käisid mehed ka omal algatusel vooris.
Rahvas kartis, et see on üks sakste uus vigur jälle, et uued kontrahid antakse. Kord kutsuti ka kõik korraga mõisa kokku uusi kontrahte vastu võtma. Sääl hulganisti koosolles otsustasid kõik enne sisseminekut, et ei võta uusi kontrahte vastu, vaid tahavad vana moodi. Talude numerde järele kutsuti peremehed sisse. Esimesena läks Kurika vana ja ütles ei, teisena Kuuni Nr. 2 ja ütles kah ei. Kopa „Jaak Kopvillem“ läks kolmandana ja pika seesolemise järele võttis kontrahi vastu. Sellejärele võtsid kõik teised sisseminejad kontrahid vastu ja ka Kurika peremees võttis vastu, kuid Kuuni jäi välja ja siis tuligi Kuunile Jaak Leiman, kes hiljem koha poja nimele ostis. Ostu ajal langesid hulgad oma peremeestest välja, kas ei jõudnud või ei julgenud osta. Jämejala peremees Andres Kurrikoff käis kohut senatini, tema tahtis talu osta, kuid üksikult ei müüdud ja mees pidi välja minema. Teise Jämejale peremees Johanson pidi ka selsamal põhjusel välja minema. Need olid mõlemad rikkad peremehed. Postrom, kes mõlemad kohad ära ostis, lõhkus vanad hooned maha ja ehitas uued (Vaata Taludest Nr. 3 [Hans Torogoff]).
Kauba tegemise ajal oli parunil alati kollitamiseks mees ligi ja kui mõni vastu puikles, ütles: „kui sa ei osta, näe kus mees, kes kohe võtab.“

(Jaak Nõges) See peremees, kes siit (Meksilt) ära läks, oli mitu korda Peterburis käinud. Meksi mehed [sulasrahvas] ei käinud vooris, Pärnus käidi ainult mõni kord, nalja pärast, et ilma näha. Aga Kärksi mehed käisid kõvasti voori. Kui Jakobson [C. R. Jakobson] algas, siis tema sõitles selle vastu, et peremehed väetavad teed ja kohad on söödis.
Talude ostjaid tuli siia kõige rohkem Halliste ja Abja poolt.

(Jaak Nõges) Minu ema vend rääkis, et anti sinised kontrahid, need olid hirmsad. Siis läinud tema, Jaan Takk, ühes teisega Nikolai I ajal, 1850 a. ümber, Peterburisse abi paluma. Jaan Takk (sünd. 1. nov. 1824) oli kahe Meksi peremees. Venekeelt kumbki minejaist ei oskanud. Olid juba 3 päeva Peterburis olnud ja suure murega olid nad hirmsasti täie täis läinud. Kord seisnud nad ühe hoovi värava juures kui üks selgelt Eesti keelt rääkiv härra nende juure tulnud (või tulnud ta neile uulitsal vastu) ja öelnud, et tema on Senati kirjutaja, aga oma nime ei ole ta öelnud. Ei mäleta hästi (praegune jutustaja) kas ta ise siis, või mõni teine, kelle juure see juhatas, teinud meestele palvekirja troonipärija nime pääle, kes parajasti Saksamaal olnud, kuhu siis kiri järele saadetud. Kohe kui nad tagasi olid tulnud, tuli esimesena sameti mütsi kandja sakste sabarakk – Kopa Kolelm siia, Meksile, järelpärima, et mis nad Peterburist saanud. Mehed salanud temale kõik maha ja nii jäi sakstele asi teadmataks. Mõne aja pärast tulnud kiri Viljandi Sillakohtusse, olnud vene või saksakeelne, ei mäleta enam. See loetud siis ka meestele ette, millest nemad ainult omad nimed aru saanud ja muud mitte midagi. Mõisnikud olid kole vihased ja pärinud ikka, et kes see palvekirja tegija oli, et oleks ta üks aus mees olnud, siis oleks ta ka oma nime siia alla kirjutanud. Sellejärele võetud kontrahid tagasi ja kirjutajad olevat öelnud, et sellest käigust oli tervele Liivimaale kasu. Kirja ettelugeja oli üks võõras, mitte omamaa mees olnud. Onu oli 25 korda Peterburis käinud.

(Märt Takk) Nikulai oli surnud. Ta kihvtitas [mürgitas] ennast ise ära, sest kukkus Krimmi sõjaga sisse. Kõik hõberaha korjati ära ja makseti sõjakuludeks. Kaupmehed panid siis klubid käima. Igaüks, kel peenikest raha vaja oli, maksis renteisse [tsaariaegne riigikassa osakond Eesti- ja Liivimaal] teatava summa ja vastavalt sellele võis ta siis klubisid teha. Mõni oli sinise ja mõni valge paberi pääl, hinna nimmer oli pääl ka. Enne seda, (vaist 2-3 aastat varem), anti sinised kontrahid. Meksil oli 260 vakamaad maad, praegu on sellel maaalal 2 talu, mõlemad Meksid. Põllud olid siis metsi mööda laiali, niisugust ilust põldu, kui praegu (nii lagedat) siis veel ei olnud. Meksi talu tegu [teotöökoormus] oli selle kontrahi pääl nii suur, et kui lugeda, mine rumalaks just. Siis läks peremees Jaan Takk, Vanamõisa külast Vanamõisa talust Madis Vanamõis, Mätapera külast Tõigaste Jaak (Tõigaste, talu nimi) ja siis oli veel üks neljas peremees, kelle nimi ma ei mäleta, aga Viljandi valla mees oli Matapera küla poolt küljest, Peterburisse abi otsima. Minekuks oli passi vaja, selle saamisega oli aga tegu, selle andmise õigus oli mõisnikkude käes. Viljandi mõisa omanik oli Soldekoff, kes oli Katarina vend, Stryk oli rentnik ja elas Viljandi mõisas. Soldekoff elas Peterburis ja ehk tema saatiski siia teateid. Passi saamiseks pöörasid mehed kihelkonna kohtuhärra poole, kelleks oli kas Uusna Mülna (Mühlen) või Vastemõisa Raatlep; nad läksid Vastemõisa. Raatlep tulnud välja ja küsinud mis vaja. Kui kuulnu, et passi tahavad, öelnud kohe: „ei ole minu asi, see on vana kihelkonna kohtuhärra asi!“ Vana kohtuhärra oli ka sääl olnud küll. Kaks nädalat võttis see asi aega, aga selle aja sees oli keiser juba ära sõitnud, seda nad siin teadsid ja sellepärast nad ka nii palju viivitasid. Viimaks antud luba ja Viljandi valla ja mõisa kirjutaja Viskar andis passid ja ütelnud ise selle juures: „Mina olen niisama kui keisri vend, kui te kuradid tagasi tulete, lasen teile igale 200 hoopi anda, kui te muidu hulgute.“
Mehed olid enne salaja koosolekut pidanud, kus nad siis olid otsustanud seda reisi ette võtta. Jaan Takk ja Vanamõisa Madis läksid omal kulul. Tõigaste Jaak ja see neljas mees said vallast teistelt peremeestelt 40 rbl. kahepääle kuludeks. Vanamõisa Madis võttis ka viisud ligi, et nendega keisri ette minna, aga ei saanud midagi, keiser oli enne ära läinud, muidu olid kõik pastaldega. Vene keelt keegi ei osanud ja mehed olid juba 2 nädalat Peterburis kui metsas ümberhulkunud ja suure mure ja asjaga täie täis läinud. Vanamõisa Madisel olid kõige pikemad juused ja vene poisikesed olid temale järeljooksnud, Madist juukseid pidi kiskunud ja ise ütelnud: „pop-pop-irr!“ jne. Nemad on parajasti rääkinud ja siis tulnud neile üks Eesti keelt rääkiv härra juure, kes on ütelnud, et tema on siin (Baltimaal) väljas käinud seadusi andmas, on praegu ametis ja sellepärast ei või tema palvekirja kirjutada. Aga ta teadvat ühe teise, kes seda võib teha. See teine tulnud siis nende juure ja teinud palve Aleksander II nime pääle, kirjale lisatud juure ka minu isa, Jaan Taki, sinine kontraht ja ka see, et Viskar ennast keisri vennaks nimetanud. Pääle selle tulid tagasi.
Varsti pääle seda käimist aeti mehed Landrahi kohtu pääle. Peterburist oli üks vene saks tulnud ja lugenud kirja ette (Kopa Kopelmist ja kirja lugemisest nagu lhk. 111.), siis pannud see Jaan Taki kontrahi laua pääle ja kihelkonna kohtuhärra ütelnud: „Meksi võta oma kontraht ära!“ Takk vastanud: „aulik kohus, mina ei jõua seda tegu teha mis siin nõutakse!“ Kohtuhärra öelnud: „vaata kui rumal sa oled, seda sa tahad mis sulle ei anta ja seda ei oska sa vastuvõtta mis sulle pakutakse.“ Timmuk olnud ka säälsamas lähikorras, see ajanud ennast õieli ja öelnud: „vaata kui ma sulle valu lasen anda!“ Lõpuks võttis ka Takk selle kontrahi vastu. Selle järele jäi tegu vähemaks, kui kontrahis nõutud oli. Mõni a. pääle seda tuli raharent ja siis ostmine. Teised olid siis rääkinud, et sellest käigust tervele maale kasu tulnud. Eelnimetatud kontraht on praegu Adolf Taki käes Müüsleri mõisas, Peetri kihelkonnas Järvamaal (kooliõpetaja).
Varsti tulnud ka nõudmine, et Viskar Peterburisse saadetakse, sest keiser tahtnud ka oma „venda“ näha. Vend oli aga ennast enne ära kihvtitanud.
Rehele minekuks andis mõis käsu. Siis läksid tüdrukud üksiti hobuse seljas ja viirsak (viirsek = kott, millel on suu keskel, ühes otsas on lass [väike vaat joogi vedamiseks], teises leivakott) ka seljas. Rehele ei võetud hobuse jaoks heinu ligi, välja tööle minnes aga küll.
Kubjal oli õigus väljal anda 5 ja okmanil [opmanil; mõisniku abi/asetäitja] 10 hoopi.
Lapsega naistel olid hällid juures ja poiss sai kaks ja tüdruk ühe korra söögivahes imeda.
Tingil olid kõik inimesed väljas.
Stryk oli S.-Kõpu omanik ja Viljandi mõisa rentnik. Kärksikülas Tiidul oli üks Jaan Tiidu, ta jäi magasi võlgadesse ja hakkas siis hulkuma ja jooma. Ühtegi tööd ta ei teinud, käis ringi, lõikas põrsid [põrsaid] ja tallekesi ja niimoodi teenis mõne kopika. Temale lasi Stryk peksa anda. Pääle peksu küsis Tiidu kohe: „mis eest see oli?“ Stryk vastanud: „mis sa magasi võlga ära ei maksa!“ Tiidu: „noh, kas nüüd võlg tasa on?“ Stryk: „mis sa hundiga teed!“
Mõisas käidi nimesid otsmas ja enamasti anti kohtade järele. Vana Viira Jaani joodetud ja kästud, et kui küsitakse, siis ütle, et sa tahad nimeks härr Karmann. Öelnudki nii, aga kirjutaja ütelnud: „fui, see ei lähe, sest härra sinu karmanis [taskus] on, aga parem paneme Jaan Viira.“ Ja nii jäänudki temale see nimi. Kes ise ei ole teadnud omale mingit nime võtta, sellele oli siis kirjutaja pannud.
Vooris käik oli see päris leib. (Uut eelmistele juure ei jutustanud.)
Viljandi viinakeldris oli üks Tönts Tõnis ametis, see katsus viinavaadid järjest ka seespoolt järele, et kas varastatud on. Teomehed varastasid viinavooris käies järjest viina. Puurisid peenikese augu vaadi sisse ja kui juba küllalt välja oli lastud, löödi punn auku. Punn oli mõnikord pikem vaadi paksusest ja nii oli seespool punni ots tunda. See Tönts oli siis teomeestele päris nuhtluseks.

(Hans Akerberg) Üks Peterburis käija oli Tagametsa Kaarel Reiman (Päri vallas). Selle käimise eest aeti teda kohast välja väevõimuga ja koht anti teisele, päris võõrale isikule. Ta oli selle eest kah vangis. Tütar elab tal veel kusagil Tartumaa pool ja Kaarli tütretütar on Viljandis Madissonil (end. E. Põllumeeste Seltsi ärijuht) mehel. Teine Peterburis käija oli üks (vist Jaan) Härm Asu talust, mis asub üle Viljandi järVe, Holstre piiri ääres. Seda on üle 60 aasta tagasi. Siis käisid veel Laane Tõnis Laane Kärksi külast ja Holstre Peterson. Kaks viimast olid ühes kambas.

(Mari Hendrikson) Oma linadest pidi mõisa tarvis õige pihupeenikest lõnga ketrama. Selle lõnga jaoks anti mõisast proov ette (Viljandi mõisast), mis paberi pääle pitseriga kinni oli pandud. Mõisa lõnga jaoks otsiti kõige paremad linad välja, halvematest tehti omale. Halba lõnga ei võetud ka vastu, anti tagasi, et ketra uuesti. Meilt (Tuulelt) viidi ära ja võeti küll alati vastu. See oli vist Karula Helmisti aeg (kui see mõisavalitseja oli). Muist maksest ei mäleta enam midagi.
Vooris käidi ka. Iga aasta ei tulnud talul mõisa vooris käia, käidi kordamööda. Kuulda oli, et kellel ei olnud teenijat väljasaata, see sai karistada. Teoorjuse ajal ei saanud mehed aega oma pääd vooris käia. Raharendi ajal algas alles vooris käimine, kust siis raha saadi rendi maksmiseks.
Poisid olid enamasti muul tööl ja käisid vähem rehel. Rehel kaijad olid tüdrukud, nad istusid üksipidi puusadulas, millel ka seljatugi oli.

(Ado Soon) Maksudena viidi mõisa töömarka, lehma lõõge, viljakotte, kanu, mune ja muud. Töömark on peenikene, kedratud linane lõng. Selle töömarga jaoks olevat mõisast ka proov ette antud.
Peksa anti kohe, kui midagi oli juhtunud. Kui hobune vilja pääl vähkres, anti 15 plaksu.
15 või 14 naela võis kõige kergem äke olla, millega mõisa väljale tööle mindi. Sellest ei tohtinud enam kergem olla. Äkel oli puu vöö ja väljal oli ka eriti vööde kandja. Mõned tegid meelega vöö katki ja nii said nad jälle seista kuni uus vöö pandi vana katkise asemele. Ader oli ka õige kerge.
Teoajal käidi ainult mõisa vooris, ise siis ei saanud veel. (Vooridest nagu Torogoff, Nr. 3.)

(Mari Tepper) Õisus pidid lesed naised 5 naela peenikest takku mõisale ilma hinnata ketrama. Ketrajad olid vabadikud. Talumehed maksid kanepist lõa, kotte, mune, kanu, 5 n humalaid. Maksu suurus oli talu suuruse järele. Kui teomehi välja ei saadetud, anti peremehele tappa.
Siin, Pärstis, käidi kõvasti voori. Kõpus ja Puiatus vooris ei käidud.

(Maret Ojasoo) Kui Päri küürakas Bock välju mööda ringi sõitis, siis oli temal ka kutsar hobust juhtimas. See oli üks poisike, Kustav Mihkelson, kes hiljem aidameheks sai. See kutsar oli kord härra Veskejärve ümber ajanud, aga tappa ta selle eest ei saanud. Sellesama aidamehe isa oli Päri kubjas ja tema lasknud alati teomeestele nahapääle anda. Teomehed on pidanud alati juba enne päikest mõisas olema, noh kui päike juba veere üles oli tõstnud ja mõni veel tuli, siis antud sellele jälle nii et... Sellest kubjast sai hiljem palvevend. Minu mees oli Päri mõisa kutsar.
Oda vakamaa kokkupaneku eest makseti 80 kop. ja pääd pidi pärast nii puhtaks korjama, et ühtegi maha ei tohtinud jääda. Johan Luhaäär oli kubjas ja oli väga toores mees: mul jäi odrarõugu ümbere natuke korjata, ei saanud enam aega, pidin heinale minema, oleks hiljem nii kui nii ära korjanud, aga kubjas kohe ähvardas: „kui sa ära ei korja, siis ma ajan su näreni sinna (peksu kohale) ja lasen kas või sinna paika mädaneda.“ Küll see mõjus mu pääle, ma nutsin siis nii et, aga pärast kubjas kahetses ise kah, et ta mulle nii halvasti oli ütelnud; pärast mädanes ta ise ja suri hirmsasse haigusse.
Rukki vakamaa eest makseti 130 kop. (vakamaa vilja kokku paneku eest). Vili oli kole suur ja sääl sai kolesti tööd tehtud ja higistud, sellepärast ei tõmba mu käed ka enam, kõik on mõisas ära tapetud. Naistele makseti päevas palka: 20 päeva eest 15 kop. päevas, 20 päeva eest iga päev 18 kop. ja siis 43 kop. päevas. Meestel oli aasta ümberringi 25 kop. päevas. (See palgamaksmine oli „enne“, täpsemalt jutustaja aega äramäärata ei saanud. A.V.)
Minu mees rääkis, et härra lasknud alati, enamasti laupäeviti, oma trepi juures inimesi peksa, vaatanud siis ise trepilt päält ja juhatanud peksmist. Kord ütelnud ta: „Näe, näe tükib (julk tulnud mehel hirmsa valuga taguotsast), andke, andke tugevasti!“ See trepp on veel praegugi mõisas alles.
Maksudena pidi mõisa viima lõõgi, mune, kanu, töömarka jne. Vanal proual olnud olnud veel hilja pihu peenikest „bismarga“ [Bismarck’i] lõnga. Kord saatnud Päri proua viidud lõnga tagasi, et jäme on ja käsknud uuesti kedrata. Viidud aga seesama lõng teistkorda, kellel see aeg oli uuesti kedrata, ja siis kiitnud proua, et vaat see on nüüd peenike.
Taat: Olen vooris küllalt käinud. Riias käik kestis 2 nädalat ja Pärnus – õhtul läksime, hommikul olime sääl. Tulime tagasi jälle nii ja ilma et kodu oleks saanudki, saadeti jälle teisele reisile. Öömajadega oli siis küll tegu. Kord varastati mul öösel Riias saapad pää alt ära; uni oli nii pääl, et mitte es kuule. Kätte ei saanud kusagilt. Eestlaste vahel tülisid ei juhtunud midagi, aga kui läti vooriga vastamisi mindi, siis oli kohe kakelus lahti. Lätlased kutsusid eestlasi „igunas välts“. Kord küsinud üks eestlane Lätimaal teed. Läti naised olnud parajasti saunas, üks tulnud siis välja, hoidnud kahe käega rinnad kinni (varjanud neid), kuid seda „naiste kohta“ ei ole sugugi hoidnud ja näitanud jalaga teed.

(Andres Andrei) Teolistele andis rehepapp rehe juures, kubjas põllul ja härra mõisas peksa. Praeguse Bocki vanaisal oli jahil jalg ära lastud. Tema sõitnud 2 rattaga kaarikuga välje ja heinamaid mööda ja kui nägi, et mõne kivi ümbert ei olnud muld lahti kaabitud või kui mõni ohakas kusagil kasvas, kutsus kohe teolise juure ja peksis läbi, ükskõik kas oli mees või naine. Johan Luhaäär oli rehepapp ja kubjas ja oli kole kuri mees. Teine rehepapp oli hää mees. Enne seda oli keegi Mihkelson, see oli ka hää mees olnud, kuid lasknud siiski vahest teopoistele peksa anda, mida aga hiljem ise kahetsenud oli. Seda kohta mõisa trepi juures, kus inimesi pekseti, nimetati „rattarummu vakamaaks“. Vallakohtus anti 30 ja sillakohtus 60 hoopi. Sillakohus asus mõisas ja praeguse Bocki vanaisa oli viimane sillakohtunik. Kui mõnele peksa mõisteti, siis vaatas mõisnik ise oma trepilt otsuse täidesaatmist päält ja ässitas peksjaid, et tõmmake aga hästi. Olen kuulnud, et kord antud Päri mõisas Tüma Hendrikule, Tüma talust Kiriku vallast pärit, kihelkonna kohtu otsuse järele peksa, aga üks hoop läinud rohkem, kui oli mõistetud. Hendrik oli tubli ja pikk mees olnud, kui ta üles tõusnud ja püksid jalga ajanud, siis ütelnud kohe peksaandjale: „miks sa mulle ühe hoobi rohkem andsid, kui vaja oli, seda pean ma sulle tagasi andma“, ja kohe virutanud lööjale rusikaga niisuguse hoobi, et see pikali lennanud. Seda nähes öelnud kohe Bock: „vaat mis need Kirikuvalla kellahelistajad teevad, tapavad mu vahimehe ära!“
Teoajal käidi vooris ainult mõisa käsul. Kui heinu veeti, siis väänati need rulli ja veeti jaama, ehk kuhu kästi. Rullis heinad ei pudenenud nii. Raharendi ajal algasid mehed ise vooriskäimist, et sellega raha teenida.
Vanemad rääkisid, et Kaarel Reiman Tagametsa talust on mõisaga õige vastu olnud ja teda otsiti siis taga, mitu korda käidi Tagametsal otsimas. Johan Hensen oli Kaarlil poisiks ja kord öelnud see: „peremees! otsjad vist tulevad, on nagu vankri kõminat kuulda.“ Otsjad tulidki, aga Reiman saanud veel nõgeste ja aia vahele ära tükkida. Küll nad ka otsinud kõik kohad läbi, aga ei ole leidnud. Teomehed kes olid väljal olnud ja otsijate tulekut näinud, laksid viimastele tagasi minekul vastu, et Reimani vägisi nende käest vabastada, aga et otsijad Reimani ei leidnudki, siis ei olnud kah kedagi vabastada. Vana linna „Voori Mats“ sai teise (Reimani) viimaks heina kotis linnast välja viia. Siis läkski ta Peterburki. Mujalt valdest olid ka teised käijad. Nii sai ta minema, muidu oleks ta siin ära lõpetud, sest teda valvati alati igal pool. Holstre Petersonid olid ka ühes temaga olnud. Tõnis Päärns Raksu talust käis keisrile soola-leiba viimas, aga tema ei olnud vist ühes Reimaniga, vaid käis vist siis kui Meksi mehedki. Neid olla ilusti vastu võetud ja palved ka kuulda võetud. Teiste käijate nimesid ei mäleta enam.
Tagametsal oli 4 kasakat söömas, põhjust, mispärast nad sääl olid, ei tea, aga vist Reimani Peterburis käimise pärast ikka olid. Hiljem võeti temal (Reimanil) koht käest ära. Ta ei tahtnud teopäevi teha ja hakkas nii mõisaga jonnima. Ta tahtis ise ka Tagametsat ära osta, aga temale ei müüdud. Siitpoolt inimestest aga keegi Reimani kohta ei ostnud, siis tuli üks lollakas\nõid, Jaan Riismandel. Tema olnud Morna pool metsavaht ja Vanaveskis pääl rentnik ja säält tuli siis siia. Praegu on Tagametsal selle ostja poja tütre väimees peremeheks. Reiman tõsteti välja ja aeti minema. Tema ise tegi omale enne vabatahtliku oksjoni ja muist kraami, mida ära ei saanud müüa ja mis ta arvas veel tarvisminevat, viis ta Sangale, kus ka ise ühe aasta elas ja siis linna läks. Reiman oli iga töö pääle meister. Tohtrid oli siis veel vähe ja tema oli ka arst, aitas nikatsit, laskis kuppu ja aadrit jne. Reimani õed Anu ja Leena olid (järgimööda) Raksu Päärnsi naised. Leena oli selle Päärnsi ema, kes koha Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile kinkis. Mineval aastal (s.o. 1925 a.) tulnud vana katuse lõhkumise ajal Raksul veel need vanad kirjad katuse seest välja, milledega Reiman Peterburis käis. Need olnud nende palvekirjade ärakirjad (eestikeelsed), kus siinseid olusid kirjeldatud ja parandusi paluti. Need kirjad võtnud selleaegne Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi asjaajaja Tõnis Mallene oma kätte. (Minu järelpärimise pääle Viljandi E. P. Seltsist vastas asjaajaja, mitte Mallene, et neil küll niisuguseid kirje olemas ei ole, vast jättis Mallene oma kätte. Pöörasin kirjalikult Mallene poole (Viiratsi vald, Mustapali küla), kuid vastust ei saanud. A.V.)
Sanga peremees: „Voori Mats“ olevat Reimani laanvankre põhja all Peterburini viinud. Jaan Riismandeli peeti üldiselt nõiaks ja nimetati „Vana Tong“. Kui tema tulihännaks [nõiduslik olend rahvapärimuses] oli käinud, siis oli ta pääle seda uimane olnud, ei ole kuskile poole saanud, rabelenud poris jne. Vana kasuk oli tal seljas sui kui talve, magas tares koldes ja ikka niisuguse varjulise koha pääl, kust teda keegi ei näinud. Üldse hoidis ta ka ise inimeste eest kõrvale. Kord kui ta tulihännaks olnud, pööratud keha ümber ja kui siis hing mesilase näol tagasi tuli, läinud kohe jalge pääle. Siis pöördud keha uuesti ümber, mesilane läinud sisse ja keha hakanud elama. Tema oli see Tagametsa ostja. Ta maksis oma koha kõige varem kinni. Iga maksu ajal kandnud ta hobuse torbaga [söödakotiga] vask-raha mõisa.
Niisamasugust lugu räägitakse ka Puiatu Kõssa talu peremehest, Andres Pihlakast. Tema olevat ka tulihännaks käinud. Pihlak oli aga üks rikkam mees vallas.
Enne raharenti lasi Bock, põhjust ei mäleta, aga vist tee tegemise parast, kolm Päri valla kohtumeest raudu panda ja Riiga viia. Selle pääle kutsus vald omad teolised mõisaväljalt ära, töö jäi seisma ja Bock sõitis meestele Riiga järele.

(Hans Luhaär) Olin umbes 20 aastane, kui kohtumehed ütlesid, et on priius ja ei ole enam vaja tegu teha. Siis laskis Bock need raudus Riiga viia. Need olid Laane Ants, Taski Märt ja vist Võsa Märt või kes ta oli, priinimesid ei mäleta. Kui siis teomehed enam tööle ei tahtnud minna, siis läks Bock ise järele ja tegi nii nagu läheks ja tahaks tema mehi lahti päästa.
All heinamaal pekseti kord inimesed veriseks, peksja oli „Kusta“ härra poeg. Ta peksnud siis ratsapiitsa katki ja visanud selle linaleo auku. Vana küürak Bock sõitis väljamööda (nagu eelpoolgi) ja kord peksis ta minu isa nii et hirmus, ei tea kas mõni loom oli kusagile kurjale läinud või mis. Mõisa trepi all pidanud Tüma Hendrik (lhk. 129 ja 130) 30 jutti saama, sai aga 31; kui ta sellepärast lööja pikali löönud öelnud Bock: „niisugust meest ei ole ma veel näinud!“ Niimoodi anti mõisas ilmastilma peksa.
Reimanile pakutud Tagametsa kohta müüa, aga tema ei ole ostnud, tahtis rendi pääle jääda ja ütles, et tema oma isatalust ei lähe. Siis pakuti ka teistele seda kohta müüa, aga keegi ei ostnud. Viimaks tuli üks ulakas Tong ja ostis ära. Nüüd hakkas Reiman abiotsima Peterburist. Vana Voori Mats, nimega Lohver, viis ta kaubakastis Peterburisse. See oli ülemusele ka teada, et ta õigust tahab otsima minna ja saadetud 4-6 kasakat mõisniku poolt Tagametsale sööma, need pidid siis ka peremehe kinni võtma, aga ei saanud midagi. V ähemalt kuu aega olid kasakad Tagametsal. Ta käis üksinda Peterburis keisri juures ära, annud kirja pää pääl ära ja kui tagasi tuli, ei võinud temale keegi midagi teha, teda kinni võtta ega peksa anda.

(Ernst Wilhelm von Bock) Reiman oli ostu-müügi lepingu kontrahile allakirjutanud, pärast hakkas aga vastutõrkuma ja ei täitnud seda. Asi läks kohtus kuni senatini ja senat mõistis Reimani kohast välja.

(Peeter Pruuden) Peterburisse minekuks, 1864 või nii, valiti kandidaatideks (Heimtali vallast) minu isa (praeguse Päri Männa peremehe), Oru Jõgevest ja Rõõsa Grünberg (praeguse peremehe isa). Liisu läbi sai saadikuks Jõgevest.
Päri vallast valiti kandidaatideks Känsa Mitt, Laane Jüris ja Tagametsa Reiman. Loosiga tuli saadikuks Reiman. Passe muidugi ei antud ja sellepärast pidi salaja minema. Reiman käis mitu korda Peterburis. Üks Voori Mats linnast viis ta näru koormas mitu korda sinna. Kui teine juba sees oli, siis hakkas Reiman alles kohta tagasi nõudma.
1863. a. viidi Päri valla kohtumehed vangitapiga Riiga. Need olid Laane Hans Jüris, Reiman oli vist teine ja Känsa Jüri Mitt või Tõrva Märt Joonson oli ka. Bock lasknud viia, olnud aga ise sääl juba ees ja kahetsenud kometi [komejandi] pärast, et mis te nüüd ometi teinud olete. Et süüdistust midagi ei olnud, lasti mehed vabaks ja Bock oli siis kui nende päästja. Mis põhjusel viidi, ei tea, võib olla, et Reiman juba varem kusagil oli käinud ja Bock lasi siis viia, et tema pääle oli kaevatud. Teomehed tulid siis ise mõisaväljalt ära ja Viljandi maakiriku ehitajad tegid barikaade tee pääle ette ja tahtsid vange viiate käest ära võtta.
Praeguse Bocki vanaisa saatis need mehed, kellele vaja oli peksa anda, Puiatu mõisa ja Puiatu Kruedener omad nuheldavad jälle Pärisse. Oma valla mehi ei tahtnud nad ise nii peksa. Päris antud trepi ees peksa ja Bock ise õssitanud trepi päält, et anna kõvasti ja anna kõvasti. Minu ema isa oli siis Rõõsa kõrtsis ja veskis (praegu ei ole enam kõrtsi ja mina ei ole ka enam seda näinud). Ema rääkis, et siis tulnud peksetavad tagasi minnes kõrtsi sisse ja lasknud piiritusega puruks peksetud ihu määrida. Peksupäevadeks olid laupäevad. Lombakust või küürakast Bockist nii nagu see eelpool juba on.

(Tõnis Saar) Pinska küla 6 talu käisid Puiatu mõisas teol. Rehel käisid ratsa, muidu aga vankriga. Minu isa tõi alati äke seljas kodu, et muidu lõhuvad ära (elasin siis Pinskakülas Ritsul). Isa rääkis, et tingikubjad peksid inimesi väljal. Puiatu härra sõitis 4 raataga vankril väljamööda ja nuhtles inimesi. Pudru metsavaht Mitt ja praeguse paruni vanaisa peksnud vastastikku teine teist. Olin praeguse paruni isa ajal 10 aastat kutsariks, aga see oli pehme mees ja järelandja. Peksa anti tallis, võeti maha sõniku pääle ja anti. Kassak [kasakaväelane] oli alati lööja, tema hoidnud aga ikka vitsad üle, nii et ainult vitse keskpaiga ja tüvedega andis.
Minu vanemad käisid Narvas viina vooris, mõisa ülesandel.
Peterburissi minekuks valiti ka üks saadik Ado Piir (vaata Teoorjus Nr. 43 [Juhan Piir]). Tema hääks korjati veel raha, aga kui kaugel ta käis, seda ei tea, arvan, et ta üldse ei julgenud minna, sest keelt ei oskanud jne.

(Mari Krass) Vanaema rääkis vahest peksmisest ja ka sellest, et praeguse paruni vanaisa ajal veel naise kõige päält mõisa pidi saatma, see kes selle võttis. [jus primae noctis]
Oma vooris käisid Puiatu mehed küll, aga mõisa vooridest ei tea midagi.

(Johan Riisenberg ja ta eit) 31-32 aastat tagasi käskis praegune härra (Puiatus) rehepeksu ajal tuld tuua, et edasi peksa, aga mehed lõid hangud püsti ja jätsid töö seisma. Küll läks siis härra viha pärast siniseks ja punaseks näost ja ütles: „Oleks nüüd vana aeg olnud, küll ma teile siis näitaks!“ Kuulsin seda ütelust ise. See küün, kus see juhtus, pisteti hiljem põlema.
Ema rääkis, ta oli mõisa toatüdruk, et praeguse härra vanaisal oli naine päris eestlane, üks lits, oli esiti Puiatus, parun raiskas teise ära ja ajas minema Vastemõisa kõrtsi. Hiljem tuli aga Puiatusse tagasi, karjatalitajaks ja viimaks võttis parun ta päris ära. (Vaata ajaloolised isikud.) Sellega istus siis parun pikavankri pääle ja sõitis heinamaale. Sääl oli parajasti mitukümmend inimest tööl. Parun hakkas otsast pääle ja peksis toominga kepiga kõik järgimööda läbi. Lõpul öelnud ise: „Kuradi karnalid, küll te nüüd oskate tööd teha.“
Olin 8 aastane, kui mõisas oli kokk „Koka Jüri“. See oli kuidagi härra viha alla sattunud ja iga laupäev anti temale 30 jutti, aga ära ei lastud kah minna. Viimaks tüdines mees ära ja laskis ennast kaasikusse püssiga maha. Surnu viidi suure trepi ette, kuhu ka valla peremehed olid kokku kutsutud. Härra ise ütles jutlust ja noomis mehi. Ta ütles: „Ma olen teda õpetanud kui oma last, aga vaata nüüd mis ta teeb.“ Ta maeti väljapoole surnuaeda [enesetapjaid kiriku surnuaeda ei maetud] ja ema näitas mulle veel mitu korda risti.
Vana Lõhmuse andis Puiatu härra vanaisa jahikoera vastu Karula härrale. Ema rääkis seda mitu korda.
Kui mina kasusin Torimul, siis oli iga laup. Päri mõisast peksetavate inimeste röökimist kuulda.

(Peet Soots) Puiatus oli reedel peksupäev, või oli see laupäev, ükskõik, aga vahel olevat kah viina antud neile, kes peksa saanud. Valitseja sõitis ratsa hobusega ümber ja muud kui nüpeldas inimesi.
Pinskas on küll enne mõis olnud, ma nägin veel mõisa aidadki ära, kui veel väike poisike olin. Praegusse kohta toodi mõis juba enne mind.
Puiatu ja Metsküla mehed käisid ka vooris Riias raha teenimas. Mõisa vooris käisid nad ka. Kõpus oli viinavabrik ja viina vooride eest said nad ka palka.
Vanad inimesed rääkisid, et Raudna jõge mööda olevat vanasti ka laevad käinud. Sellest on jäänud veel laul: Türk olevat olnud Tünni all, Rantsus Raani all ja Ingelant (Inglism.) Lapi all.

(Ants Roosi) Sauga talu peremees Hakkaja oli ka Riias käinud kuberneri juures Siiversi pääle kaebamas, et talud antakse rendi pääle, aga raha ei olevat ja renti ei saavat millegagi maksta. Tema tahtis et tegu edasi kestaks ja nõudis veel rohkem, et nüüd on vabadus ja sellepärast ei ole renti ega tegu vaja. Teda pandi Riias vangi. Siivers käinud paari nädala pärast temal Riias järelt ja öelnud: „mine nüüd veel salaja, ma kuulsin, et sa siin old ja tulin sind lahti päästma. Mine nüüd kohe minema, aga vaata, et sind keegi ei näe.“ Nii sai mees vangist lahti. Pool pääd ja pool habet oli temal aga paljaks aetud ja teine pool alles jäetud. Siivers oli S.-Kõpu rentnik siis.
Heimtalist käis Oru Peeter Peterburis, Puiatust Ado Piir, tema sai teistelt mineku raha ja võib olla, et ta kusagil ei käinud.

(Mari Lõhmus) Vana Jumta [Villem Kool] isa Kaarli oli metsavaht, ta võttis minu venna, kes karjapoiss oli, kinni ja viis mõisa. Üks teine poiss oli veel. Mõisas anti neile 5 napsu, aga poiss hirmus sellest kangesti, jäi haigeks ja suri. See oli praeguse paruni isa ajal. Selsamal ajal sai sillakohtu otsusel 70 hoopi üks noor poiss, Kaarli Piir, ta oli Kolgal minu venna juures puisiks. Mis põhjusel ta sai, seda ei tea.
Mõisa vooris ei käidud, aga omavooris käisid Kolga ja Lapi mehed küll.
Kolgal oli minu isa ajal soldat söömas, mispärast, seda ei mäleta, olin alles tendsikas.

(Juhan Piir) Ado Piiri Peterburis käik oli 1867-1869 aastate sees. Ta läks jala Võrru, Võrust Pihkvasse ja säält rongiga edasi. Ei tea kas nad olid Jakobsoni juures korteris või kusagil mujal, aga ühe Eesti mehe juures nad olnud; Jakobson olnud siis ka küll Peterburis. Rahvas ajas hiljem niisugust halba juttu, et Piir ei olevat kusagil käinud, vaid olevat raha, mis temale teised reisikuluks kokku pannud, niisama ära raisanud ja ennast kusagil varjul hoidnud. Aga ega sellest rahast ei jätkunudki, mis kokku pandi ja isale reisikuludeks anti, isa pidi ise veel juure maksma. Olin selkorral 2-3 aastane, aga pärast isa rääkis ise sellest käigust ja raudtee sõidust. Palvekiri sai ära antud, aga ei tea missugusesse asutusse. Ärakirjad olid veel seniajani alles, aga nüüd ei tea enam, kuhu nad on jäänud. Seda on üks 58-59 a. tagasi. Käimist tõendab veel üks juhus Paide laadal, kus isaga ühes olin. Sääl sai ta ühe Kõo mehega kokku, kellega olid ühes Peterburis olnud ja siis rääkisid nad jälle pikalt ja laialt oma reisist, mida ma ise päält kuulsin. Minu isa valisid saadikuks Puiatu valla maata elanikud. Reisiraha panid valijad kokku. Kas pääle Ado Piiri veel mõni teine saadik Puiatust oli, seda ei tea.

(Villem Kool e Vana Jum(p)ta) Olin 17 aastane, kui metsavahiks sain. Isa oli ka metsavaht. Olin 13 aastane kui peksa sain sellepärast, et olin mõisa maa pääl sarapuu põõsa otsas. Üks Ill Jaan oli andja. See oli praeguse härra vanaisa ajal. Siis anti tappa mitte asja pärast, vaid nalja pärast. Mõnele anti tappa tahaotsa pääle ja viina anti kohe mõisa poolt kas päälemäärimiseks ehk sissevõtmiseks. Viina joodi mõisas rohkem kui kõrtsis. Kubjas, metsavaht jne., igaüks võis teisele teivaga selga laduda. Kui kubjal väljapääl keppi käes ei olnud ja härra seda nägi, tõmbas kohe kepiga kubjale endale. Nad olid hirmus omavolilised. Marie Kool: Praegune parun andis kah veel peksa, nägin ise kui ta köögitüdrukule Anu Lõhmusele (Mutli) andis käega kahelt poolt, ei tea mispärast. Minu vend oli väike, oli läinud härberi ette lootsiku pääle ja praegune parun nägi seda ja kohe andis ratsa piitsaga nii et kints oli paistetanud. Praeguse paruni ema oli kah kole tige inimene; kord kiskus ta mind kätpidi ja kahte tüdrukut peksis toas riidekloppimise vitsakimbuga.
Eeva oli Vastemõisa vangitalitaja, minu isa andis ta lastele veel tappa, kui need koerust tegid. Oleks nad mõisa lapsed olnud, kas siis isa seda oleks julgenud teha. Kui lapsed koolis hakkasid käima, siis võttis parun Eeva ära. Selle Eevaga sõitis siis parun välja mööda ringi, kubjas oli järel ja seda lasti siis keppi anda igale, kellele hääks arvati sakste poolt.

(Märt Pihlak) Tingitükke juures pidi igal talul ka oma tingikubjas olema, kes töö eest vastutas. Kui tööga rahul ei oldud, siis anti sellele kubjale tappa.
Mõisa vooris käidi küll. olin ise vooris, kui mõisa viina Riiga viidi. Olin siis veel noor. Oma vooris käidi ka, kui aga aega saadi.
Peterburis käis Puiatust Johan Laksberg Lapi talust. Tema läks hiljem Randu (Tartumaale) ja ostis säält maad. Puiatu peremehed valisid teda ja panid ka reisikuludeks raha kokku. Minu isa oli ka valimas. Luksberg käis ühes Holstre meestega. Ado Piir oli ka üks käija, aga millal ta käis, seda ei tea.

(Tõnis Jürisson) Mõisa maksud olid lehte pääle ülesmärgitud ja neid pidi härra igale talule andma. Sääl nõuti siis kotte, lõõge, lõnga, kalu jne. Hiljem tehti need talud mõisast lahti, valla taludeks. Mõis tegi siis omale uued talud metsa ääri mööda. Terve Kõduküla on nii tehtud (Vaata Taludest [Ann Sander kuni Ants Martinson]) . Neid uusi asukohti õigati siis – viirnikud. Rimmi [Krimmi] sõja järele nõuti, et valla talud pidid rendile antama.
Kui mõni peremees iga päev mehe välja pidi saatma, siis olid sulased mõisas terve teise 3 päeva. Tüdrukud aeti vallast kordamööda lauta ja karja. Poisid ja tüdrukud olid korraga rehel. Mina elasin kaugel, Upsil, säält ei aetud siis rehele ega mujale. Viinaköögis pidi olema kõik aeg kui viina tehti. Upsi mees ei tahtnud soldatiks minna ja andis ennast mõisa meheks üles ja läks viinakööki; tõi siis ka lassiga vahest viina kodu. Siis tegi terve vald mõisa töö ära. Mõisal ei olnud muid töömehi kui aidamees, kilter [kupja abiline] – oli jalameeste juures ja kubjas – oli tõprateomeeste juures, kutsar ja toapoiss. Hiljem oli ainult kubjas, kilter jäi ära.
Vana Stryk tuli kord ratsa, kubjas nägi seda ja ajas kohe inimesed magamast üles. Oli parajasti puhkuse aeg. Stryk tuli ja küsis kohe, et kas kell on ära löönud. Kubjas ütles, et ei ole ja ei olnud kah. Stryk: „noh mispärast sa inimesed üles ajasid enne? aja kampson [kampsun] maha!“ Siis ladunud kubjal ratsapiitsaga naha täis ja öelnud: „nüüd sa tead, et varem rahvast üles ei aja, siis on inimesed unised ja ei saa tööd teha.“ Keskmise Stryki proua oli ka üks tige inimene. Kui mõni tüdruk talle vastumeelt läks, siis saatis ta selle oma hobusega oma piiridest välja ja laskis sinna maha panna, et mine kus sa tahad.
Minu onu (Upsi Jüri) Jüri Jürisson valiti valla poolt viimati Peterburki minejaks (II oli Kasuse Jaan Martinson ja III oli ka veel). Peremehed maksid kulu ja tahtsid, et ost rahu jääks ja talud edasi rendile antakse. Nad põhjendasid seda sellega, et mõni mees ostis mitu talu, kuna teine midagi ei saanud. Kõige rikkamad peremehed pidid selle tõttu oma vallast välja rändama. Nagu: Tõrva Org Tõnis; Kiipsu Mihkel, Kaniska Andres Riisenberg läks Randu ja ostis talu säält; Tuhkja Tõnis Reinberg läks Tartu kaupmeheks, kus panktrotti jäi (Tuhkja oli kõige suurem talu); Vanaveski Johan Glück. Tõrva Tõnis läks Kolusse, asemele tuli U.-Karistest, Rõksilt, mis mõisale võeti; Peeter Sari. Kiipsu Mihkel läks Tartumaale, asemele tuli Metskülast Vindlast Johan Jaska. Kaniska Andrese asemele tuli Abjast Jaan Juut (Juust). Tuhkjale tuli ta oma saunamees Jüri Roosenberg. Tuhkja koha ostis mõisalt ära üks Kilinga mees. (Vaata lhk. 211.) Upsi Jüri käimise ajal anti keisrile ikka palvekiri ära ja nad kaebasid, et Tõramaa mets on varastatud kroonu käest S.-Kõpule. Tagajärg oli see, et üks senaator tuli asja uurima. Metsavaht, Andres Roosenberg, viinud teda ühe suure saare kännu juure, mis veel sääl oli, kust inimestele puid antud. Senaator ütelnud, et noh, see on ju päris mõisa maa. Lasknud siis kannu [kännu] küljest ühe tüki ära lüüa, löönud sellele Kõpu templi pääle ja viinud Peterburisse keisrile näha. See asi jäi niisama, sest Stryk oli senaatorile juba taskud täis toppinud, aga Kõpu oma meestega oli ta pahadanud, et mis nad sellest metsast ära andsid.
Matsima peremees Kusta Tompson oli Uue-Kõpu vallavanem ja nõudis, Vanaveski jõe ääres olev mets, mis S.-Kõpul oli, saaks U.-Kõpule tagasi antud, sest kaartide pääl on see veel V.-Kõpu jagu. Kroonu metsaülem vaigistas asja ära, ta ütles, et me teame küll, et see siin üks kroonu maa oli, aga see anti ühe musta mära eest ära. Jäta järele, mis sa sellest saad, et urgitsed nii, me anname su pojale Holstresse metsavahi koha ja mis sa veel tahad. Ja Kusta jättiski järele. Siis kustutati see ka kaartide päält maha, nii et midagi enam näha ei olnud. See andmine oli seesama, mis Maydell andis Kõpu härrale oma tütre kaasavaraks, aga siin nimetas metsaülem Maydeli tütart mustaks märaks.
Kõige esimesed õigust otsmas käijad olid Supsare Mats, Sauga Tõnis Hakkoja ja Karuse Jaan. Nemad käisid ainult Riias. Teel võeti nad kinni ja pandi vangi. Kui lahti said, siis aeti pool pääd paljaks. Nad olid ikka tükk aega kinni kah.
Kui Sürgavere ja Kõpu vahel piire õiendati, siis sai Stryk Metskülas 11 talu omale ja maksis nende eest 33.000 Sürgaverele. Kruntimise ajal sai ta aga ise sellest maast 12 talu. Kõik elanikud said Kõpu alla, nende magasi vili ja raha toodi ka Kõppu üle.
1860 aastates olid ratsaväed siin. Kiriku kõrtsi hoov oli neid täis.
Voorid: sügisel olid linaseemne voorid. Lõuna ajal hakkas minema – vanker vankris kinni – ja läks kuni hilja ööni. Talvel veeti linu Tõramaa kaudu. Need olid Viljandi kaupmeeste voorid linnalähedalt meestest. Kõpu mehed ei käinud kaupmeeste vooris, kui vast mõni harva ehk käis, aga Metskülast ikka käisid mõned, need olid ka lähemal. Puiatust käidi juba sagedamini, aga Puiatu mees ei viinud kunagi oma koormat tervelt Pärnu, 10 naela oli ikka vähem, oli ikka 29 puuda 30 naela. Kõpu meestel oli aga alati koorem ikka 30 puuda ja 30 puuda. Käisin ühe korra vooris, oli Viljandi Wernke voor. Mõisa vooris käidi Kõpust küll. Viin veeti Narva. Viina tõruksed olid 250 toopi suured ja kui uued tehti, siis tehti need 500 toobilised. (Käigust vaata Töö- ja elatamisvõimalused. Majanduslik seisukord nr 47 [Tõnis Jürisson].)

(Jaan Martinson) Kui minu vanaisa, Martinson, Riias oli, siis sündis tal kodus poeg, Kaarli Martinson, minu onu. Üldise väeteenistuse algul oli tema esimene mineja, s.o. 51 a. tagasi. Selle järele oleks ta nüüd olnud 72 aastane ja Riias käimine oli selle järele arvates 1854. aastal. Jaan, Villem, Liisu, ja Anu olid Riiaskäija teised lapsed ja Kaarli vennad ja õed.
Minu isa rääkis, et tema isa on Riias käinud ühes Supsare Matsiga. Kolmandat käijat ei tea. Nad on valla poolt valitud ja saadetud. Vanaisa oli vüülmölder [vöörmünder] ja Supsare Mats oli pääkohtumees. Vüülmölder oli vallavanema asemel, sest sel ajal vallavanemat ei olnud. Rahvas tundnud juba natuke kergitust ja siis tuli järsku rendile andmine. Mehed ei tahtnud rendikontrahte vastu võtta, arvates, et see on jälle üks uus inimeste müümine ja siis saadeti saadikud Riiga. Riias rääkinud nad oma asja ilusasti ära ja selle pääle öeldud neile: „teile tahetakse üks kergitus teha, aga teie ei taha vastu võtta,“ ja pandud kohe kinni. Küüdimees saadetud tagasi ja neid lubatud ka igal pool käija, ainult kodu ei lubatud tulla. Säält poolt said nad siis söögi ja igaks söögiks viina kah. Supsare Mats pistnud alati söögi kinni ja mõlemad portsjonid viina kah ja kui ta siis viimaks tagasi tuli, siis oli ta nii haige, et kanti sisse, ise ei jõudnud enam minna. 7 nädalat olid nad niimoodi Riias kinni. Kord vangikorterist väljatulles tulnud neile üks härra vastu ja küsinud, et mis te siin teete. Mehed rääkinud asja jälle ära ja see öelnud: „noh, tulge kontori!“ Sääl noomitud neile jälle nahk täis ja öeldud, et minge nüüd kodu ja võtke kontrahid vastu. Siis võetud ka kontrahid vastu.

(Liisu Raudsik) Vana Stryk käis tingiliste juures vaatamas, kas kõrs on ka tasane. Kui ei olnud, siis sai tingiperemees peksa, et ei valitse oma inimesi; töölistele ei antud, ainult peremehele. Minu isa oli Junsi/talu peremees ja temal oli 4 vakamaad rukkist, 4 vak. otra, 4 kana jne., igat seltsi vilja oli 4 vakamaad kokku panda. Junsi oli suur talu. Vähematel taludel oli tööd ka poole vähem teha.
Kiltred olid vallast valitud ja selle eest oli neil talu kasutada. Kiltre Jüril oli Supsare talu. See Jüri oli hää mees. Tema suikus ise põõsas, vahest suitsetas ja ütles, et kui okman [opman] või härra tuleb, siis öelge mulle kah, muidu jään kimpu. Teine kilter oli Metskülast Kurika Kusta. Need olid teoliste juures heinal ja põllul. Tingiliste juures ei olnud kilter ega ka valitsejat ja okmani, ainult härra käis sääl ja vahel harva okman ja valitseja.
Uia Tõnis (Uia-Supsare külast: 2 Uiat ja 2 Supsaret) ja Aliste küla (4 talu: Kääru, Mäelttare, Pärna ja Antsujüri) said kõige varem Kõpus rendi pääle. Teised tahtsid kah, läksid mõisa paluma, aga ei antud. Valitseja Tõnis Taalman (vend oli Upsil peremees, teine vend oli Takis koolmeister, see oli vare, mõisa kärnal [kärneriks e aednikuks]) oli ka rendi vastu, ta sures aga ära. Oli väga halb mees. Mehed läksid siis Riiga kaebama, et mõnedele antakse rendi pääle, aga meile ei anta. Riias pandi nad kinni ja Sauga Tõnisel aeti pää tükati paljaks. Nad olid umbes kuud 2 kinni. Käijad olid: Sauga Tõnis Hakkaja, Karuse Jaan Martinson ja Supsare Mats Kallas. Nüüd on Supsares väimees Riisk. Supsare Mats oli minu isa õe poeg. Kui nad juba Riias kinni olid ja esimestele järeleminejatele vastati, et jookske aga Riiga käivama [kaebama], et rendi pääle tahate, minge nüüd peale, ei saa neid mehi kätte, siis käis tädi ikka Junsil minu isa palumas, et kui sa teda (Matsi) Riiast ära ei too, siis ta sinna sureb. Teine kord läks siis isa järele ja võttis ühe Kõpu mehe, Jüri Kask’i, kes 25 aastat oli soldatiks olnud ja hiljem Riiga elama jäänud, keelemeheks ligi. Siis olid nad kahekesi põlvili maas palunud vangimaja akna all, kuni viimaks kätte antud. Karuse Jaan oli teel üsna haigeks jäänud ja hiljem oli tal alati hää meel selle kodutoomise üle ja alati kui isaga kokku sai, ostis temale kõrtsis midagi välja. Supsare Mats oli üsna ümber kaela isal.
Peterburis käisid Tuhkja Tõnis, aga teisi ei mäleta enam. Tuhkja talu läks selle käimise pärast Tõnise käest ära.
Junsi talust anti mõisale: 4 lõõga niinedest ja linast; valmis kanepit 10 naela; linu 1 pund; 3 tsetverdilist [sertverdilist] või 3-e vakalist vilja kotti; 1 lammas; 2 kana; 60 muna kevadit talvet; 3 naela töömarka, s.o. peenike linane lõng, sellel oli proov mõisast ees ja kui küllalt peenike ei olnud, anti tagasi uuesti ketramiseks.

(Jüri Sõitam) Läti metsa Tipu juures sai S.-Kõpu härra omale, sest et oli metsahärra väimees ja see ütles, nüüd aja piir säält kust sa ise tahad. Ja aetigi. Mõis saatis siis kole palju saarepuid Lätist väljamaale ja Riiast käisid siis revideerijad kohal, et kust mõis võtab niisugused puud. Siis võeti uurimiseks mitmete tüvede otsast tükid maha ja viidi ära, aga midagi ei tehtud mõisale.
Minu vanaisa oli mõisa kilter, temal oli talu selle eest ilma tasuta tarvitada ja pääle selle anti temale veel 1 pütt soola (vist 10 puuda) ja 1 pütt räimi.
Kubjal, kes Metskülast oli, olid niisamasugused tingimised. Mõlemil neil olid mõisas korterid, teisel teine tuba; peeru valgustus ja puud olid mõisa poolt priid. Söök oli oma. Lauba [laupäeva] õhtul tuli kodu ja pühaba [pühapäev] läks jälle tagasi mõisa. Minu vanaisa oli tige mees teolaste vastu. Kilter oli enamasti jalameeste juures.
Igal mõisa laudas käijal korralisel oli 10 lehma lüpsta. Kaugelt ei käidud laudas korral.
Rendi kord oli juba ammugi väljas, aga härra hoidis kinni, sest inimesed tegid ju ilma hinnata kõik mõisa töö ära.

(Jüri Martinson) Vana Stryk oli juut, poolkuudki oli tal vapi sees ja praegugi veel. Enne on S.-Kõpu mõis olnud Junsil, õunapuud on praegu veel näha, vanad vissõunapuud, öeldakse et need on mõisa õunapuud. Millal ta säält ära viidi praegusele kohale, seda ei tea. (Käisin Junsil ka neid õunapuid vaatamas. Praegused elanikud ei teadnud mõisa õunapuudest midagi. Paar vanat õunapuud olid küll, aga sarnaseid leidub paljuis kohtis. Maakoht ei olnud sugugi ilus. Mingit muud jäänust ei olnud. A.V.)
Minu isa oli Murru metsavaht. Temal oli 80 päeva mõisale teha, 16 vakamaad vilja kokku ajada, sõnnikut vedada ja pääle selle 110 rbl. raha kah veel maksta. Isa järele jäin mina, aga keskmisel Strykil oli üks hää kutsar, ta andis Murru sellele ja ajas mind lihtsalt välja. See oli umbes 40 a. tagasi. Minu vanaisa asutas selle koha, ehitas hooned jne. Minule kahjutasu ei maksetud miskit, kõik jäi niisama. Üldse andis mõis igale oma teenijale koha ja teised eesolejad aeti eest välja.
Valma talust (vaku talu) tahtis Stryk Jaan Reinbergi käest ära võtta (Keskmine Stryk), aga Reinberg pani vastu. Oli suvine aeg. See Reinberg oli ise üks kelm ja varas ja härra ei tahtnud seda. Siis toodi 10-12 soldatit ja tõsteti välja. Aida ust ei avanud Reinberg ja see purustati palgiga ära. Kõik ta kraam kanti välja, et mine kus sa tahad. Jüri Holtsman pandi tema asemele sisse. Nüüd on selle talu põld enamjagu söödis ja hoonetes elavad puulõikajad ja metsavahid. Olin siis kas 13 või 14 aastane.
Tipu talust aeti Johan Kask välja. Tema tegi ise metsatalu omale, käis kohut ka, aga ikka aeti välja umbes 30 aastat tagasi. Niisuguseid juhusid oli palju, aga ei mäleta enam.

(Johan Juhkam) Karuse Jaan ja Supsare Mats saadeti valla poolt Riiga teoorjuse ajal. Aastat ei mäleta enam. Nad pidid sääl samme astuma, et teoorjust vähendataks, kas nad rendile andmist nõudsid, seda ei tea. Kullessa Johan Roosenberg ja Uia Tõnis Oja olid ainult rendi pääl, kuidas Metskülas oli, seda ei tea. Võib olla, et mõisnikud kirjutasid ülemustele, et neil on juba rendi pääl ja et selleks alus oleks, siis andsid ainult 2 kohta rendile, kuna teised puha teoorjuse jätsid. Saadikud läksid siis Riiga abi otsima. Sääl võeti nad aga kinni. Mõlemil saadikul olid pikad juuksed ja mõlemil neil aeti pool pääd paljaks. Teist poolt ei tohtinud nad ise ka enam ära lõigata, vaid pidid niikaua ootama kuni äralõigatud juuksed ise lõikamata jäänutega ühepikkuseks kasvasid. Ise ma ei näinud, aga mulle räägiti.
Peterburi saadikuks olid peremehed omale arvanud Upsi Jüri Jürissoni ja iga peremees maksis temale 2 rbl. reisiraha. Maata meeste poolt olid Tõnis Noodapera (Pihlaka Tõnis) Marguse talu saunamees ja Supsera talu saunamees Kusta Glück. Kas nemad ka peremeeste rahast osa said, või kas nemad üldse abiraha said, ei tea. Holstre Aadamsonid olid neil ühes olnud, muidu ei oleks nemad kusagile teadnud minna. Mina olin siis 13 aastane ja praegu olen 78 aastane. Pärast käisid Pihlaka Tõnis ja Kusta Glück veel, neile tegin mina palvekirja tempelpoognale [templipaberile]. Terve palve sisaldas soovi maad saada. Kirjutasin eestikeeles. Kuidas neil reis läks, seda ei tea.

(Eeva Valtin) Iga talu pidi mõisale magust (mett) viima, kui omal ei olnud, siis tuli seda teistelt muretseda. Meie talu (Tõrva) pidi viima 1½ naela töömarka. Siin ja ka Pauri Tõrval olid perenaised Marid, nemad viisid kord, aga proua ei võtnud vastu, visanud vastu silmi, et tee uued. Mõne nädala järele, kui teised juba ära olid viinud, viisid nemad needsamad tagasi ja proua öelnud: „noh toonud kohe need lõngad.“ Kui teelt kõrvale ei läinud, anti kah kohe tappa. Kaks viimast härrat olid hääd mehed.
Mõisa maksud: üks aasta pidi meilt (Tõrvalt) lamba viima ja teine a. Pauri Tõrvalt. Kolmas Tõrva pidi iga aasta lamba viima. Meilt viidi veel 1 kana, mune ka, aga ei mäleta kui palju.
Kahe viimase Stryki aeg ei olnud enam, aga vana Stryki aeg võeti need tüdrukud, kellel lapsed olid, mõisa sakste lapsi imetama. Omad lapsed pidid nad siis võõra hoida andma. Kord laulis üks purjus mees kõvasti härrale sellest tegevusest:

„Saksa lapsed – sandi lapsed

hoora piima imevad

litsi luid liugutavad.“

(Willem Ekbaum) Minu isa oli rehepapp mõisas. Siis olid 6 päeva ja 3 päeva kohad, s.o. neil oli kas 6 ehk 3 päeva nädalis mõisa teha. Meil (Napsil) oli 2 sulast, neil oli talult maad, kumbkil oli 2 lehma ja hobune, ja selle eest pidid nad talu eest mõisas teol käima. Teine käis teise 3 päeva kordamööda. Talu pani neile leivakoti juure. Meil oli 3 päeva nädalas teha. Sulased kadusid ostuga ära.
Rehepapp oli mõisa söögis ja jäi ka kroonuteenistust vabaks. Rehepapp, puussepp, raudsepp, kubjas, kilter, aidamees, karjamees, tallmeister ja kutsar olid mõisa antvärgid [töölised], neil oli mõisa söök ja nad olid, pääle rehepapi, terve aasta mõisas. Rehepapp oli mõisas ainult hooajal ja ta oli teoliste eest väljas. Teisted kõikgil olid palgalised.
Üle 50 aasta tagasi, umbes 55 või nii, olin väike poisike alles, kui juba moonakad olid. Viirnikkudele anti hiljem tükid, s.o. teatav hulk mõisa tööd rendi eest teha, ja teopäevad kadusid. Ligi 50 a. tagasi, kui Mannassaare ja Jõe taludest veel teolised käisid. Hiljem ei ole enam käidud.
Sõnikuveo ajal oli igal teolisel oma kindel arv koormaid vedada. Nende lugemiseks olid sissesäet [sisse seatud] sinisest paberist tähed, milledel petsat [pitsat] pääl oli. Iga koorma jaoks oli üks niisugune täht. Kui 10 koormat veetud oli, siis anti nende 10 tähe asemele 1 uus täht ja ühe koormalised tähed võeti tagasi. Võsavillem oli laisk mees, tema tegi neid ühe koormalisi tähti ümber 10 koormalisteks ja sellest ta saigi omale selle nime (Vaata Nr. 68 [Willem Ekbaum].).

(Tõnis Kask) Vahemees oli mõisas peksa andja. Tema oli palgaline ja elas alaliselt mõisas. Ta koperdas valitseja maja ümber, kandis puid ja vett ja alati kui tarvis oli, siis andis peksa. Viimane oligi ta pää amet.

(Jüri Org) Kas Tohvrid asutasid selle talu (Kulli talu), seda ei tea, aga enne meid elasid nad siin juba 3 põlve. Vana Tohvri järele tuli ta poeg Jüri, see ei tahtnud seda talu osta, läks Puna kõrtsi lähedale ja asutas sinna uue talu, Uue-Kulli. Enne ostu-müüki oli siin mõisa küti talu. Siit peremees pidi hää kütt olema, temal ei olnud teomeest välja saata ega ka tükke teha, aga ainult siis kui mõisast käsk või nõudmine tuli, pidi ta tarvismineva arvu nõutavaid linde ja loomi laskma.

(Tõnis Tamman) Aliste küla talud käisid kõik teol. Kui vankril või mõnel muul tööriistal midagi viga oli, sai kohe naha pääle. Minu isa oli ka rehepapp kord olnud, tema rääkis, et teotüdrukud alati rehepapil liha ahjukeresist ära varastanud ja söönud. Kord pannud rehepapp liha asemele Viisupi ruuna kara [suguliikme] keresile ja naised pannud selle nahka. Kui rehepapp pärast neile seda ütles, siis hakanud kõik sööjad oksendama. Aliste külast oli igast talust teoline 3 päeva väljas.

(Liisu Ardel) Teol käidi hobusega ja jala. Toidukraam oli viirsekiga ligi. Olen ise viirsekiga kuremarju kandnud. Aliste külast käisid korralised küll, aga kas nad ka laudas käisid, seda ei tea. Töömarka viis iga talu Alistest 5 naela. See pidi õige häist linadest tehtud olema. Leisikast linadest sugiti kõigest 5 naela selle ketruse jaoks puhas lina; kõik ülejäänud osa ei kõlbanud töömargaks. Leisik oli selkorral 25 naela, hiljem jäi ta 5 naela võrra vähemaks. Viljakotte viidi ka veel.
Teesoos (praegu metsavahi koht Aliste küla lähedal) oli varem ainult õige veidi põldu ja see oli Pärna sulaste käes tarvitada. Puu ei maksnud selkorral midagi, võis võtta säält kust aga keegi tahtis, aga nüüd ei saa enam ostagi. Tuisk oli esimene metsavaht Teesoos, temal oli põld prii kasutada, aga pidi mõisa linde viima. Hooneid hakati ehitama Teesoosse 59 aastat tagasi.
Minu isal oli ema pääle peksa saamist kepi tükke seljast välja kiskunud. Kõige vanem Stryk oli kord ratsa Pärna all ja nägi, et isa siin toitu lootsikusse kandis (vaata joonis lhk. 25 lõpul) [Joonis 2], et Pajuniitu teistele järele viia. Kohe karganud ta hobuse seljast maha: „ah sa alles siin, heida maha!“ ja hakkanud kepiga peksma. Isa võtnud mütsi maha, kaapinud härrale ikka kintsu ja palus et ta mitte ei peksaks nii, aga härra kurjustanud: „ära sa vintsu löö mul ees, kas ma pean sulle järele londerdama.“ Aliste peremehed said kõik peksa, aga mõisamaa mehed said veel rohkem neist. Kui vanemad seda peksmist rääkisid, siis tuli neile alati vesi silma.
Peterburis Aliste külast ei käidud. Maisamaalt olid Pihlaka Tõnis ja Kusta Glück käinud.

(Jüri Nurk) Tipu ümbrusest ei käidud vooris, sest et siin siis veel talusid ei olnud. Aliste külast käidi talvel viina vooris Narva, kas suvel ka käidi, seda ei tea. Teol käis Aliste küla alati, ainult kohtade kruntimisele järgnes lõpp ja algas rendiaeg. Karjalaudas korral Aliste küla tüdrukud vist ei käinud, sest et liiga kaugel on, ei mäleta küll enam hästi, aga rehel käisid tüdrukud küll.
Kord sõid hulgandi teolised aida ulu all ja vana Stryk tuli. Ühel teolisel oli läniku sees kas rükkijahu puder või koorega kartula puder, aga must see oli kui pigi. Stryk vaatas ja: „mis sa sööd siin? seda ei söö ju siga kah. Tule ma annan sul, tule pütiga mäele!“ Selle juures virutas pudrupüti ümbere mehe käest. (Vaata lhk. 237 lõpp ja 238 algus.)
Siit Alisteküla meestel olid mõisa puud ja heinad vedada ja aeg läks neil ka kõik selle pääle ära.

(Ann Sander) Ühele Tässa mehele andis okman mõisas paku pääl nii peksa, et selg kui vere tükk oli. Mees läks Riiga kaebama, sääl anti aga uus nahatäis ja pandi vangi. Mees võtnud ka selle verise särgi ligi ja hoidnud alles. Kodu oli temal jäänud 5 last. Vend läks temale viimaks järele ja üks korvinaine (kes uulitsa nurkadel korvist saie müüsid) õpetanud siis temale, et mine vaimulikku kohtusse, ära sa mitte mujale mine, siis ei tule asjast midagi välja. Kui sa juba kohtus oled, siis näed, et tuleb sisse mees, kellel riided on kui särje soomus, see ongi siis see kohtunik. Sa jää kõige viimaseks, siis küsitakse sinult, mis sul vaja on ja siis ütle, et aulik kõrge kohus, Kõpus on niisugune pakk, kus pääl inimesi peksetakse veriseks. Venda pekseti, ta tuli Riiga abi otsima, aga nüüd hoitakse teda siin sellepärast vangis ja siis palu vend lahti. Mees teinud ka nii. Vastemõisa Ooven oli Kõpu Stryki käemees, oli viitsekuberner ja oli ka kohtus. Kui mees oma jutu oli lõpetanud, lasti kohe vang kohtu ette tuua. See näitas oma verise särgi kohtule ette ja rääkis oma loo ära. Siis küsiti Oovenilt, see ajas aga vastu, et niisugust asja ei ole. Siis otsustati, et vang peab lahti saama ja peks peab Kõpus ära lõpetatama. Väljaminnes ähvardanud Ooven, et oot sa kurat, kui sa nüüd Kõppu lähed, siis peab su selg sinine olema kui paa põhi. Seda kuuldes pööras mees kohe ümber ja kohtunikud küsinud, et noh, mis sa nüüd veel tahad? Mees: „kui kaugele teie arm ulatas aulik keisri kohus, juba ähvardati mind, et ma ei või sugu kodu minnagi.“ Siis kutsuti Ooven tagasi. 3 korda põrutandu päämees jalga vastu maad ja kohe tehti Ooven lahti. Pärast ütles Ooven mehele: „oh sa koera sitt, mis sa mulle nii tegid, ega 10 hobust seda kulda jõua vedada, mis ma maksan ja kus mu au veel; nüüd olen niisamasugune kui sinagi.“ Mees tuli Tässale tagasi ja härra käis teda alati vaatamas, pidanud kui venda, nimetanud piiskopiks ja lasknud igalt poolt võtta puid jne., kust aga tähtnud ja linna vedada. Sellest ajast pääle on Kõpust peksmine jäädavalt kadunud.
Võsavillem ise rääkis mulle (vaata Ajaloolised isikud Nr. 68 [Willem Ekbaum]), et kord heinal olles ei ole tema saanud valitseja tahtmist teha ja muud kui saanud keppi. Viimaks otsustanud, kas elu või surm – tõmmanud valitseja maha ja kägistades nõudnud: „ma tõmman su kuradi kõri ühes kopsuga välja, kas lubad, et sa inimesi enam ei peksa?“ Ja siis peks vähemaks küll ja valitseja ise ka palju taltsamaks.
Papioja tõugu valitseja oli kole hull teoliste järele luurama. Väiksele poisile anti pahma pääl 6-8 hobust kätte ja sõkuta. Kui hobune kord suuga võttis pahma päält, siis tema kohe tõmbas kepiga kui nägi. Tema ronis ka lakka ja luuras säält inimesi. Kord sügisel kole porisel ja pimedal ajal läks ta jälle rehe juure luurama, aga siis viskas temale üks teomees rattaga selga, siis jäi ta põdema ja hirmus luure jäi vähemaks, sest pimedas ei ole ta enam julgenud käia. Ratta viskaja ei olnud mitte reheline, vaid üks teine teoline, kes enne teistega aru kokku oli pidanud.
Kiipsu mees on ka Riiga läinud ja sinna jäänudki.
Kui Tagametsa Reiman Peterburki õigust otsma läks, müüs selle aja sees härra tema koha ära ja nõnda jäi Reiman ilma.

(Eeva Roosenberg) Teoorjust mina ei ole teinud, tingitükke tegin küll. Siis oli veel Tuhkja talu ühes. Tingiks oli tõuvilja ja rukki kokkupanek. Pärast käisid ka rehel. Upsilt, Padrikult, Poldilt ja Tuhkjalt mõisa karjalaudas korratüdrukuid ei käinud. Tuhkjal viirsekki ei olnud. Vooris siit mehed ei käinud ka, viisid ainult oma linu ja tõid tagasi soola. Et siin sõjaväge oleks olnud, seda ei ole kuulnud.

(Siegfried Joseph von Kruedener) Ühes vanas Puiatu kontrahis oli, et kirvega põletispuu lõikamise eest makseti 3 korda vähem kui saega. Seda tehti sae sisseseadmiseks, sest kirvest ei tahtnud mehed hääl meelel loobuda.
Et Puiatu voori tee ääres oli, siis käisid siit inimesed ka vooris raha teenimas.
Enne mind käidi korvidega ja kakuti peoga vilja väljalt. Sardheina juuri korjati ja pandi leiva sekka. Seda rääkisid isa ja Juhan Piir (üks vana teenia). Kui veel poisike olin, siis olid veel puu vankrid. Rautud vankred oli õige vähe, see oli rikas mees, kes rautud vankriga käis. Sakste sõiduvankred olid küll rautud.

XIV Mõisate, külade ja talude lammutamine

(Hendrik Nälk) ja (Mari Nälk) Pärsti mõisa põllus nimetatakse ühte kohta Elbiks, arvatavasti oli sääl kord Elbi talu.

(Hans Torogoff) Talude lõhkumisi ei ole minu ajal olnud. Nägin Pärsti mõisa põllul ühte metsatükki, mida hüüti Elbi Kopliks; meie linatükk oli sääl lähedal. Tiitluse talu ahju ase oli 1862 a. veel näha. Oli kord soe ilm, kui ma säält mööda läksin, siis laulis kilk veel ahju jäänuste vahel. 1860 a. oli veel Nigula talu ahju ase näha mõisa Pollimetsa servas. Räästa talu olevat ka olnud Pollimetsa pool kandis, aga selle varemeid ei ole ma näinud. Nimetud taludest ei ole ma tervena ühtegi näinud. Lõhkumist ka ei tea. Praeguse Kaelapulga talu all on arvatavasti Räästa talu maad, vähemalt asus Räästa talu Kaelapulga ja mõisa vahel ja kust kord piir tõmmati, see oli mõisa asi. Kaelapulga talu olevat hiljem asutet, kui karjapoiss (sünd. 1849) olin, siis nägin juba küll hooneid. Ema üteluse järele olevat sääl esimene peremees olnud üks mõisa poiss, kellele härra talu asutanud. Nigula talu järele õigatakse praegu veel mitmeid kohti, nagu: Nigula sööt, sääl oli ahjuase näha, Nigula heinam ja Nigula oja. Räästa talu järele: Räästa alune heinam, see on praegu Andu käes. Elbi talu järele nimetati ühte kuusikut Elbi kuusikuks.

(Mari Leiman) Pärstis olid Elbid ja Tiitlased, mis ära on kadunud. Näinud ma neid ei ole kunagi. Praegu on veel olemas Tiitlaus’e perekonna nimi, mis ehk talust on tulnud.

(Hans Leiman) Varblase talu olevat ka olnud, nägin ise mõisa metsas varemeid. Võib aga olla, et see ka Räästa oli, ei mäleta enam.

(Jaan Kurrikoff) Elbi talus elasid Elbrehtid ja selle peremehe nägin ma kah ära. Tiitluse talu õigati ka Teetlaos’eks, selle aseme olen ma ära näinud. Räästa ja Kaelapulga kadusid vallas ära, praegu on üks Jutu. Räästa talu kaotas mõis ära (aega ei tea) ja Kaelapulga Jutu omanik. Enne mind juba kaotas mõis Roosi talu ära ja võttis maad endale. Sellest on veel järele jäänud in. nimi Proost.

(Märt Takk) Teoorjuse ajal oli hulk talusid, mis üldise maamõõtmise ajal ära kadusid: Vardja talu oli Mihkli ja Rinksi vahel, tema maad aeti kahe viimase talu vahel pooleks. Sarve talu oli Piiskari ja Tiidu vahel ja maad aeti kahe viimase vahel pooleks. Oru talud aeti üheks Oruks. Viilupid aeti üheks ja Laaned aeti üheks Laaneks.

(Tõnis Mitt) Kõrtsi talu kõrtsi lähedalt on kaotatud ei tea millal. Maad võeti mõisale. Nägin veel selle talu varemeid. Käntsa ja Koti talud kaotati ära enne Ilmasõda ja maad võeti mõisa külge. Kaotaja oli Ernst Bock, kes praegu on ise asunik Päris. Rohkem ei tea terves vallas kaotatud talusid.

(Maret Ojasoo) Käntsa, Sepatare (Päri kõrtsi juures) ja Võsa ehk Leimani talud võeti mõisa külge; viimasel on hooned veel alles. Koti, Lõpekuru ja Mäealuse talud hävitati ka ära, kaks viimast pandi metsa alla. Kõrtsitare talu kaotati varem, vana Bocki ajal veel, aga teised kaotati umbes 15 aastat tagasi, praeguse Bocki ajal. Mees: Olin ise Mäealusel selkorral kui ära aeti. Koti kaotati selsamal ajal, aga Känsa (Käntsa) varem.

(Andres Andrei) Võsa või Leimani, Koti, Võrdi-Käntsa, Kõrtsi ja Sepatare talusid nägin veel. Praeguse Bocki isa võttis nad oma alla ja praegu on kõik põllus, ei ole enam asetki järel. Need olid veel valla talud. Lõpekuru ja Mäealuse olid mõisa maa pääl; Lõpekurru pandi moonakad ja Mäealusele tisler elama.

(Ernst Wilhelm von Bock)
1. Võsa või Leimani oli kvote talu. Sellelt võtsin 8 vakamaad ära ja andsin 20 asemele. Kui see mees ära sures, sai ta poeg mujale koha. See oli 1902 või 1903 aastal.
2. Võrdi-Käntsal võtsin heinamaad ära, sest tahtsin melioratsiooni [maaparandust] teha. Põllud võtsin mõisale 1906 a.
3. Koti talu majad olid juba päris lagunud. Ma enam uusi ei lasknud ehitada, sest heinamaad olid ka võetud nagu Võrdi-Käntsalgi. Üks Milistver oli peremees, praegu linnas. See oli 1904a.
4. Kõrtsi ja 5. Sepatare hoonetes elasid vanad mõisa teenijad. Kõrtsi koht on juba Rootsi ajal olnud. Hiljem talu enam ei olnud, oli kõrts ja maa ainult. Kord on aga kindlasti talu olnud, sest ma maksin veel kiriku maksu, mis juba vanast sisse oli seat. Nii et see Rootsiaegne koht hävines ehk sõdade ajal.
6. Lõpekuru ja 7. Mäealuse võeti üles minu isa ajal. 1901 või 1902 olid need väiksed kohad.

(Tõnis Raudsepp) Saaremõisa asemel on varem järgmised talud olnud: kokku 4 talu, kahed Lõmsi’d ja kahed Pambu’d. Varem on olnud Puiatu karjamõis Pinska külas, enne oli Puiatu järele 7 Pinska küla talu, nüüd on nad Viljandi valla järele. Säält kaotati siis mõis ära ja toodi praegusse Saaremõisa või Friedrichshofi. Saaremõisa meestele anti siis uued maad Pinska külla ja nii vahetati lihtsalt. Aega ei mäleta.

(Tõnis Saar) Leemeti tallu pandi moonakad elama ja maa jagati neile ära.

(Mari Krass) Korvi talu viidi endiselt kohalt kõrtsi lähedalt välja ja asutati praegune Korvi.

(Johan Riisenberg ja ta eit) Pääle nende nelja talu (mis Nr. 29 [Tõnis Raudsepp] nimet) olid veel kahed Saared, nii et 6 talu oli, ja sellest ongi Saaremõisa nimi tulnud. Olin siis 14 aastane (sünd. 1852) kui Saaremõisa hooneid tehti.
Enne oli Puiatu mõis Pinska külas ja praegune mõis oli siis Vastemõisa karjamõis. Minu isa rääkis mitu korda, et nadd panid puud Puiatus pääle, viisid linna ja tagasi tulles panid Pinskast sõnikukoorma pääle ja tõid Puiatusse. (Nr. 88 [Siegfried Joseph von Krüdener] ütleb, et see sõnnikuvedu on siin pahupidi pöördud.) Saaremõisa talunikkudele ei antud midagi uusi kohte, vaid aeti välja ja mine kus sa tahad.

(Peet Soots) Korvi talu oli ka varem aleviku juures. 67 aastat jn ta nüüd siin, praegusel kohal, olnud. Endine maa aeti Raanile, Saarele jne. Korvi ehitati küla karjamaale ja siis pidi põldu ise tegema hakkama.

(Ants Roosi) Minu aeg lõhuti Kõpus, surnuaia vastust oja kaldalt talu ära. Männiku talu oli mõisa rentnik, selle maad võeti mõisale ja majadesse pandi moonakad elama.
Kitsid, Tebinad ja Kääriku talud lõhuti ära ja asemele tehti Heimtali.

(Juhan Mitt) Saaremõisa kivimaja oli juba valmis, kui Puiatu vald mõisa kohtusse kaebas, umb. 45-50 a. tagasi, teetegemise pärast, sest mõis lõhkus talud ära ja vald nõudis nüüd, et mõis nende talude eest kah teed teeks. Valla poolt olid saadikuteks Kõssa Andres Pihlak ja mina, Johan Mitt Kingult. Meie käisime Tartus asja advokaadi kätte andmas. Advokaadiks oli Hendrikson, tema oli kuulus selle poolest, et ta ka Jakobsoni oli lahti päästnud ja teda usaldati siis ka sellepärast. Asi läks kuni senatini ja mõis võitis, sest neile olevat luba olnud sel ajal lõhkuda. Rahvas rääkis siis, et meie oleme raha endale võtnud ja asja õiendamata jätnud. Selleks andis põhjust selleaegne asjade aeglane käik. Hendriksoni valisime sellepärast, et ta oli ikka targem ja kuulsam mees, sest egas Jakobson omale rumalat ette ei võtnud.

(Tõnis Jürisson) Kooli talu maad võttis Kõpu mõis ära ja pani moonakad majadesse. Olin siis juba töömees umb. 25 a. ümber. Serukülas olid talud enne kärakas koos. Enne talude müümist aeti krunti ja viidi laiali.

(Liisu Raudsik) Külasid lõhuti küll, aga nad said siis mujale maad, ära ei võetud nii et asemele ei saanud. Inimesed olid siis küll vastu ja hulusid, aga nüüd on neil hää küll. Löövi talu Tõrval kaotati ära ja maa anti kolmandale Tõrvale. See oli sellepärast, et Löövi peremees ei teinud kohta mäe otsa, enne oli all; Tõrva Mihkel võttis siis selle koha kinni (võttis endale).

(Johan Ekbaum) 1. Tõnu talu (Kõpus) lõhuti juba enne mind ära. Nägin veel kellert. See asus Sõitami (kellalööja) taga pastoraadi juures. Tõnu oja ja Tõnu heinam oli veel 20-30 a. tagasi rahvasuus. 2. Kooli talud vallamaja juures kaotati kah enne mind hammugi. Neid oli 2 või koguni 4 talu. 3. Männiku talu oli mõisa koht. Umb. 30 a. tagasi põles ta maha, uuesti üles enam ei ehitud ja maa jäi mõisale.
Subsis oli kroonu maa; vald pidi selle omale saame kasarmute kaotamise järele, aga selleaegse vallavanema, Johan Jaska Kiipsu talust, tegevuse tõttu sai see koguni mõisale. Paljud on veel näinud ristikivide maasse laskmist.

(Jüri Kuuskler) Siis päris vald kah järele vallavanemalt, et kuhu see raha jäi, mis Subsi müügist saadi. Jaska vastas, et see arvati pääraha juure.

(Mihkel Raudsik) Tõnu, Koolid ja Männiku talud on kõik minu ajal ära lõhutud. Nägin ise veel nende hooneid. Kõige varem lõhuti Koolid, siis Tõnu talu a. 1872 või 3. Läksin 1871 a. soldatiks siis oli veel Tõnu, aga kui a. 1876 tagasi tulin, ei olnud enam. Männiku põles ära umbes 25 a. tagasi; kui ta ei oleks põlenud, ehk oleks ta siis veel praegugi alles olnud. Üks sakslane, vana Punt oli valitseja ja see laskis siis need talud ära lõhkuda.

(Eeva Valtin) Tõnu talu Toomas läks Tartumaale kui mõis maad ära võttis.

(Jaan Juust) Kõpus hakati moonakaid asutama 1863 aastal; 2 aastat enne minu (Jaan Juust) tulekut hakati ja mina tulin 1865. Siis ehitati moonamajad Kaevandikku (koha nimetus) ja mõisa, Koolile hiljem. Kooli peremees Jüri Tischler sai Uia talu ja läks vist a. 1865sinna. Tõnu oli veel hulk aega rendil, oli kellalööja koht, mis praegu veel 14 vakamaad suur; peremees läks Randu 1866 või 1867, koht jäi tühjaks, hooned lõhuti siis ära ja kellalööjale ehitati praegune maja.

(Willem Ekbaum) Männiku põles 45 a. umb. tagasi. Tõnut ei näinudki, Koolit nägin, sinna pandi moonakad sisse ja peremees ostis omale Uia umb. 1868, aga 1865 ja 1870 a. vahel.

(Siegfried Joseph von Kruedener) Pinska oli vanasti väike rüütlimõisa, sääl oli kõik mõisa maa, talusid üldse ei olnud. Siit, Puiatust, veeti sinna sõnikut, vilja seemet ja vili vist pekseti ka siin, s.o. Pinskast veeti siia peksmiseks. See oli ju hirmus töö, viitis muidu aega. Saaremõisa oli jälle talumaa, siis vahetati mõisamaa talumaa vastu ümber ja praegu on see mõisamaa. Saaremõisa nimetati minu venna nime järele Friedrichshofiks. Vend oli polkovnik [polgu juht; polk ≈ rügement; polkovnik ≈ kolonel]. 1856 põles mõisa vana hoone ära. Sellel oli veel õlgkatus ja ruumisid oli kõigest 3-4 tuba. Terve mõisa arhiiv ühes piltide kogudega hävinesid. Selle asemele tehti praegune Puiatu härrastemaja (mis on 2 kordne puuehitus).

XV Raharendi ja talude ostu aeg

Rahva rahutused päris- ja teoorjuse ajal.

(Hans Torogoff) Pärsti vallas rahutusi ei olnud raharendi sisseseadmise ajal, siin võeti kõik vastu, mis pääle pandi.

(Jaan Ainson) Mina tulin siia 1875 a., ostsin koha Riidoja mehe Mats Antoni käest. Parsti omad peremehed ei jõudnud osta ja sellepärast tulid väljast ostjad. Mina tulin Holstrest.

(Kadri Kopelm) Olin 22 aastane (sünd. 1846) kui Pärstisse tulin. Siis olid juba suurem jagu talusid ostetud. Rendi taludel olid rendi kõrval veel tükid teha. Ostjad maksid talu hinna kas korraga, või osa kaupa välja, viimasel juhusel tuli hinnale veel võlgu jäänud summa protsent juure. Vanad peremehed läksid rahulikul välja, tülisid ei olnud.

(Hans Leiman) Raharenti soovisid kõik, selle vastalisi Pärstis ei olnud. Iseäranis pääle ostmist hakkas rahvas kosuma.

(Anu Kiilaspea) Kõpus olevat olnud, aga siin Kärksi küla ümbruses uute kontrahte vastuvõtmisel soldatisi ei ole olnud.

(Jaak Nõges) Minu siiatuleku ajal (1867) siit, Viljandi vallast, enam mõisa väljal ei käidud. Enne ehitasid peremehed teistele maju, aga see kadus ära, kui talud juba osteti. Palke veeti ehitamiseks Taali metsast. Siin, Meksil, olid ka 1866 a. soldatid sees olnud selleks, et inimesed mitte mässama ei hakkaks, sest rent määrati nii kole kõrge, et inimesed ei jõudnud maksta. Mujal olid ikka mässud olnud, rahvas rääkis. Kui siia tulin, siis nägin, et siin olid palju rumalamad inimesed kui Abjas, nad ei tunnud seadust ega muud ja sellep. oli rahulik ka.

(Märt Takk) Kui Viljandi parun mõisa ostis, siis põletati temal kahed rehed ära, ei tea kelle poolt, aga tema ajas süü valla pääle ja siis pandi kasakad taludesse sööma, et küll siis põletajad välja antakse hädaga. Ei saanud aga kedagi kätte. Meksil olid 3 meest 10 päeva aega. Olin siis 7 või 8 aastane.

(Ado Soon) Sinisid kontrahte ei juletud esialgu vastu võtta ja raharenti kah, sest kardeti, et ei tea mis mõisnik sellega jälle tahab teha. Rikkamad sulased pandi siis peremeesteks, kui hääga ei tahtnud, siis anti kah tappa, ja vaeseks jäänud peremehed said sulasteks. Nimepidi ei mäleta enam kedagi.

(Maret Ojasoo mees). Kui Reiman Tagametsalt (Päris) Peterburis käis, siis olid kasakad tema juures sees. Tema nõudis õigust ja seda, et tema kohta mitte teistele ei müüdaks ja teda mitte välja ei aetaks.

(Ernst Wilhelm von Bock) Käärimine raharendi algul rahva hulgas oli küll, aga vastuhakkamist ei olnud.

(Peeter Pruuden) Olime Heimtalis veel, kui igas talus, nii Päris kui Heimtalis, soldatid sees olid. Siis põlesid sagedasti mõisa hooned ja selleks olid 4-5 korda minu mälestuses kasakad, vahel jalamehed ja muidu ratsanikud väljas, käisid valda mööda ringi söömas, nii palju neid just ei olnud, et igasse tallu korraga oleks jätkunud. Olin 16 aastane, kui mõisa hooneid põletati. Siis aeti vallast vahid hooneid valvama ja kasakad toodi jälle nende vahiks, et need magama ei jääks. Siis pidi vald kasakaid toitma ja nende hobustele heinad tooma; ega mõis ei toonud midagi. Siis olin jälle veel päris poisike, kui soldatid peredes söömas olid, nagu mõneks trahv iks.

(Peet Soots) Kõpus olid soldatid sees, kuidas talu, nõnda oli ka mehi, ikka 2-3 meest. Sõid nädal aega ühes kohas ära, siis läksid jälle edasi teise. Oli kevadine aeg kui nad ära läksid, olid üle aasta sees. Supsis oli kasarm ja sääl anti ka soldatile peksa, põhjust ei tea.
Rahval oli talude ostmise ajal väga vähe raha, sellepärast tulid ka mõned võõrad ja ostsid kohad ära. Veneusulistele mõis kohte ei müünud ega annud, neid taheti päris ära kaotada.

(Ants Roosi) Olin alla 10 aasta vana siis kui kasakad talude pääl olid. Keegi ei tahtnud rendikontrahte vastu võtta ja põletati mõisa rehehooneid, et vaja ei oleks enam rehte peksta. Siis telliti kasakad välja ja pandi vahiks hoonete juure, aga Peterburisse kaevati, et rahvas mässab, aga mässu ei olnud kusagil. Minu isa oli esimene, kes koha Heimtalis rendile võttis. Need asjad sündisid puha Heimtalis.

(Martin Soopi) Kõpu Metskülas on kohad ära ostnud kõik kohalikud inimesed.

(Märt Pihlak) Ma isegi olin mõisa rehe juures vahiks, et neid põlema ei pisteta, soldatid jälle vaatasid, et vahid korralikud oleksid. Soldatid peeti mõisa (Puiatu) poolt üleval, selkorral vald ei viinud neile.
Kui ma maja ehitasin, siis vedasin Heimtali metsast palke ja sain selle juures ühe Aidu mehega, Madi Märdiga tuttavaks. Tema käest sain ma 1849 a. antud teoorjuse ärakaotamise seaduse, seda hakkasin ma siis uurima ja ka selle järele mõisnikult nõudma. Tema vastas alati, kui midagi nõudsin: „ja-jaa, seda saab!“ Siis tegin kolmeks aastaks Kõssa talus segarendi kontrahi; selle tegevusel andis härra tunnistuse, et kontrahi lõppemisel võin koha osta hinnaga 180 rbl. taaler. Kõssa Nr. 2 suurus oli siis 19 taalert. Kui ostu kauba kätte sain, olin 21 aastane. Siis olin esimene Puiatus, kes koha ostis. Teiseks soovitasin Pinska külast Põka Jüri Vinnalit, kes ka pärast kauba ära tegi. Kassast lubati ostmiseks laenu 50 rbl. taalri pääle. Esiti osteti väga visalt. Ma soovitasin mitmele seda ostmist ja sain selle läbi paruniga nagu sõbraks. Esiti oli maa (põld) kole kivine. Kui juba peremeheks sain, siis tegin 10 väikest maja, igaühe vakamaa suurusele platsile, et sellega inimesi töölisteks maa külge siduda ja neid kinni hoida, et nad mitte linna ei läheks.

(Tõnis Jürisson) Mõned harva ikka punnisid ka uute kontrahte vastu, aga lõpuks andsid ikka järele. Enne mind (sünd. 1840) olevat ikka soldatisi olnud, minu ajal oli ainult ratsaväge ja siis olid talud juba ostetud. Minu noorem vend andis vanemale nõu, et ära võta kontrahti vastu ja see ei võtnud ka. Siis läks noorem vend ise mõisa (Kõpu) ja võttis vastu ja nii sai ta pettuse teel omale.
33 a. tagasi põles Kõpus 6 suurt maja ära. Hobuseid jäi palju sisse. Supsi metsahärra Schröder oli õige kange tuld kaitsma, temal oli siis habe ära põlenud jne. Viinameistri ema oli põlema pannud, sest mõisaproua ei lasknud tema poega enam kusagilt kohta saada, kust aga kuulanud, muud ei proua kirjutanud jälle ette ja enam ei võetud siis. Surmavoodil oli eit ise selle üles tunnistanud, et vahest ehk piinatakse selle eest mõnda teist ilmaaegu.

(Jaan Martinson) Minu teada olid 50 kasakat kohte müümise ajal väljas. Kontrahte asjus see ikka vist oli, sest kardeti, et vastuhakatakse. See oli juba siis kui vabrik töötas. Kasakad tegid siis maailma vigurisi, võtsid hobuse seljas ollas 10 kopikalise raha maast üles jne. Seda rääkis mulle ise, Riias käija poeg.

(Liisu Raudsik) Juksi talu maksis 12.000 rbl. Vend, Ants Tamman, ütles ikka, et kui meile need asjad kõik alles jäävad, mis me mõisa oleme viinud, siis me ikka selle hinna kuidagi moodi ära maksta saame. Esialgu ei viinud Ants mitmel aastal raha mõisa, sest teised ütlesid ikka, et ära vii ja ära vii, ostmine läheb tühja. Kui aga ära nägi, et teised kohtadest välja aeti, siis tuli teine mõte pähe. Tõrva Tõnis Orgi naine tuli meile, et võta tema lambakari Junsile, et kus sa kevadel nad paned. Ja oli suur ja rikas talu! Kangelaski Karla, Tuhkja Tõnis ja Kiipsu Mihkel Raba läksid kõik välja. Nad oli kõige rikkamad, aga ei viinud raha mõisa, et kes ikka välja ajab. Aga näe, aeti ja kohad müüdi teistele. Tõrvale tuli uus Karistest, Tuhkjale läks saunamees sauna juurest mäele, Kiipsule tuli Metskülast Vindla Johan (vaata lhk. 154) Kui teistele juba nii juhtus, siis viis ka Ants kohe raha mõisa. Isa ütles temale, et kui sa ei maksa, siis võtan ma mõne rikka väimehe, mul hulk tütrid ja võtan ise koha kinni, võõra kätte küll ei anna, sest mina olen siin ise selle kõige pimedama orjuse aja elanud. Ta sures aga varem kui koht osteti.
Ants võttis Murru metsavahi tütre ja sai suure kaasavara (Vaata Raharendi ja talude ostu aeg [Johan Juhkam]).

(Jüri Sõitam) Olin 15-16 aastane, kui soldatid siin laagris olid. Mõisa reheall ja kõrtsi hoovis olid korteris. Rehealune oli õlgega seest ära vooderdatud ja piibuga ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks Eeru küla mees Peet pani väljas piibu põlema ja soldat tõmbas piibu ära. Ülem elas siis Supsis, sellele kaebas Peet ära ja soldat aeti läbi lipu [kadalipu]. Härra oli aga selle üle kole vihane, et mitte temale ei kaebatud.

(Jüri Kuuskler) Kurika (Kärksi küla lähedal) Tõnis toodi siniste kontrahte mittevastuvõtmise eest Puiatusse landrati juure. Savikoti Ants oli teda toomas. Puiatus viidi Tõnis keldrisse ja härra läks järele. Ants oli tugev mees ja läks: „ma tulen vaatama, mis mu mehega tehase siin?“ Praeguse Puiatu härra vanaisa vaatas volksti [järsku] Antsule otsa ja ütles: „kasige kuradid mõlemad siit minema!“ Ja mehed läksid ära. Viljandi vallas anti kaugemad talud varem ja lähedamad talud hiljem rendi pääle.

(Jüri Martinson) Ostu ürjatses [alguses] ei tahetud kontrahti vastu võtta, hakkasid kohut käima ja paljud jäid ilma häist kohtest. Siis toodi kasakad, igas talus oli 1 mees ja hobune talu ülespidada, et mitte mässama ei hakkaks. Umbes 1 aasta olid nad siin. Rahvaga olid nad sõbrad, käisid ühes kõrtsis ja igal pool. Ise viskasin ma 15 kop. kõrtsi ukse ees maha ja kasak võttis hobuse seljast kohe ära.
Ostu ajal käisid mehed koos mõnes talus ja pidasid aru Venemaalt maa saamisest. Sääl valiti siis ka saadikud. Tõnis Riis, Riisakülast, Kangru talust Pärnumaalt, oskas vene keelt ja sai saadikuks. Tema oli koolmeister. Veel sai Kusta Tompson Matsimaalt, oli V.-Kõpus koolmeister. Seru külast sai Andres Riisenberg Kaniskalt, tema läks hiljem Randu ja Juust Karistest ostis tema koha. Rahvas pani nende hääks raha kokku. Saratovis peetud neid saadikuid santideks ja antud raha. Välja ei tulnud sellest käigust midagi. Riias käidi ka õigust nõudmas, aga midagi ei saadud, lubati veel kinni panda jne. Ega niisuguse nõudmisega saanudki, nagu seda tegid Adamson ja Peterson Holstrest, need läksid ja jäidki, ju nad mõnda kohta ikka pandi.
Enne neid, rendi ajal, käisid Riias nõudmas, sest elu läks raskeks ja mehed ise ei tahtnud ka enam päevi teha vaid tahtsid rendi pääle saada, Karuse Jaan Martinson, Supsare Mats Oja või Kallas ja vist ka Sauga Hakkaja. Neil olid pikad juuksed ja enne kui neid kodu lasti, aeti pool pääd paljaks.

(Tõnis Kuusik) Kõpust käisid maatameeste poolt ostu ajal saadikutena Peterburis, keisri juures Kusta Glück, Supsare saunamees, vana soldat ja Tõnis Noodapera, Uue-Marguse saunamees, ka vana soldat. Rahvas nimetas viimast Pihlaka Tõniseks, mis selles on tulnud, et tema sauna ukse ees suur pihlakas kasvas. Tõnise poega nimetatakse ka veel Pihlaka Märdiks.
Mõlemad saadikud oskasid vene keelt. Arvatavasti makseti neile ka reisikulu. Pärast arvas rahvas, et nemad ei ole kusagil käinud, on köstri rukkis varjul olnud 2-3 nädalat, mil neid ei ole nähtud, leivakotid tühjaks söönud ja siis tagasi tulnud ja öelnud, et nemad on keisri juures käinud. Pihlaka Tõnise rääkimise järele olevat nende käik aga järgmine olnud: „sandi viisi ikka minna ei või, keiser ei lase ligi, peab peenemalt minema.“ Minekuks on nad siis rentinud 2 musta täkku ja tõlla. Istunud siis kahekesi Kustaga pääle ja sõitnud – vene kindralid tulnud vastu, jäänud seisma, pannud igaüks käe kõrva äärde, annud au ja öelnud: „eeto general alleputsetan Pihlajus Kõpust!“ Igaüks tundnud teda ära. Sõitsid edasi palee ette. Keiser olnud parajast väljas, jalutanud palkoni pääl, hommikukuub olnud alles seljas ja keiser tundnud teda kah kohe ära, et see Pihlaka Tõnis oli, kes treppi sõitis. Tõnis teretanud kah kohe: „strastvui gasudarj!“ Keiser: „nu tžto Pihlajus?“ Tõnis: „semli nada gasudarj!“ Seda kuuldes saanud keiser vihaseks, öelnud: „kuju tebe semlju!“ ja näitanud selle juures ise Tõnisele rusikat vastu. „Siis ei olnud muud midagi teha, kui katsu, et minema saad,“ öelnud Tõnis teistele. Toitmaksnud ka hulk raha. Nad näinud kanamune, tahtnud ka järele proovida, mis maiku need Peterburis on; proovinudki, aga ei olevat sugugi paremad olnud kui oma kodu kanamunadki. Munad olnud väga kallid ja täkud võtnud ka hulk raha ära, nii ei võinudki neil raha enam järele jääda. Kuulsin seda juttu oma isalt ja mitmelt teiselt isikult. (Vaata Ärkamisaeg Nr. 71 [Peet Aaman])

(Johan Juhkam) Selle Pihlaka Tõnise Peterburis käimise loo (Nr. 61 [Tõnis Kuusik]) olevat Kihu rentnik Joost teistele naljaks väljamõelnud.
Kui kohtade müümine algas ja mehed mõisas koos olid, siis kutsuti Upsi Jüri kõige esimesena sisse (mõisa) Peterburis käimise pärast. Tema võttis kontrahi vastu. Iga sissekutsutav lasti pärast taha tuppa; teistega, kes veel väljas sissekutsumist ootasid, neid enam kokku ei lastud. Riidaja Stryk oli siis kohtade müüa. Kõige esimesed ostjad maksid 180 rbl. taalri eest. Mõni aasta hiljem makseti juba 200 rbl. Meie maksime 200 Vana-Marguse eest. Juntsi Ants Tamman jäi oma ostmisega veel hiljemaks ja maksis 250 rbl. taalri eest.

(Eeva Valtin) Siin Tõrva talus oli 2 meest ja 2 hobust sööda pääl. Nägin ise kui tulid viimase tee ajal, maailma pikk rodi oli – 1 ots oli surnuaia juures ja teine ots oli alles Puna jõe ääres. Jakobpäeval anti käsk kohte osta, siis kardeti, et vast ehk ei taha osta, teevad suvel mässu ja et seda ära hoida, selleks pandi igasse ostu tallu sõjaväelased sisse. Aliste külas ei olnud, aga siin nurgas ja Metskülas küll. Siis kardeti veel, et ostjad raha ära ei maksa ja siis tuli nii, kes koha ära ostis, sai omale söödikud selga. Eel jaanipäeva läksid soldatid ära; viljategemise ajal olid veel, aga sõnnikuveo ajal ei olnud enam.

(Jaan Juust) 1864 a. olid Peterburis käimised, kõik vistist ühel aastal. Allika Peet Aaman rääkis, et tema olevat kah Talve palees ära käinud, aga tagajärgi ei olnud mingisuguseid. Kas ta midagi palvet andis, või kas tal keegi ligi ka oli, seda ei tea. Pihlaka Tõnis ütles ka, et tema on ka Talve palees ära käinud.
1865 a. 23 aprilli kohta oli rahva seas jutt, et siis võetakse Veljandi linnas, kreisi kohtu juures talude ostu esimest maksu vastu, 30 rbl. taalri päält. Kes ei maksa, selle koht müüakse kohe teistele ära.
Tässa ja Laane Rabissonid ja minu isa Abjast läksid ka siis sinna, sest neil oli juba 1864 a. suvel kaubad tehtud. Kõik maksid ära, kellel kaup tehtud oli, ainult üks, Jaan Kahu Venesaunalt Aliste külast, oli haige, ei saanud ja teda jäädi siis ka ootama. Kes ei jõudnud 1864 a. kohe osta, kuid osta tahtis, siis oodati ka sellega ja anti 2 aastaks rendile ja kes siis veel ei ostnud, jäi jälle rendile. Metskülas jäid 2 talu rendile, need müüdi alles 1902 või 3 a. Need olid Lellepid, rahvasuus Väljaotsad. Selle müümise ajal oli Kõpu Stryk veel alaealine ja Riidaja Stryk oli käemeheks; 1865 a. oli aga juba täisealine.
Siin, Kõpus, ei tahetud hästi võõraid sissetulejaid, ainult nende kohad müüdi võõrastele, kes ise ei ostnud. Siin, Kangelaskel, oli Aleksander Riisenberg rikas peremees, temal oli 600 rbl. raha jne, aga ei ostnud, läks välja ja ostis Randu koha. Keskmisel Tõrval oli Tõnis Org ka rikas jõukas mees, ei tahtnud ka osta, koht müüdi Peeter Sari’le Karistest ja Org ostis Kolust väikse karjamõisa. Kui pääle selle eelnimetatud 30 rbl. taalri eest veel 100 rbl. maksetud oli, siis ei nõutudki enam nii kibedasti ja härra ütles: „ma näen sa ikka maksta püüad, mul pakki ei olegi.“ Võlgu olevat summat, mis 5% kandis, oli aega 15 aastat maksta. Kes tähtajaks ära ei jõudnud maksta, sellega oodati ilma tähtajata. Ilmasõjaks olid kõigil kohad ära maksetud.
Ostetud talusid enne ei kreposteeritud, kui oli kuulutatud, proklaamat tehtud 1 aasta 6 nädalat. Nüüd tuli takistus, et ei saanud kinnitada, sest Stryk ei olnud veel Kõpu omanikuks kinnitatud. Kõige varem oli siin omanikuks kindral Schröder (Toris oli üks suurem, kõrgem kindral), see sures ära, mõis jäi kindrali prouale ja Stryk tuli rentnikuks. 1805 a. ostis Stryk mõisa 60.000 hõbe rbl. eest ära. Nüüd, s.o. 1866 a. saadeti ka kohe proklaam välja ja kui Stryk oli kinnitatud, siis võidi alles talusid kinnitada.
Ostuaja algul kardeti mässu ja telliti umb. 30 kasakat hobustega ja pandi neisse taludesse, millede peremehi peeti nagu juhtideks või eestvedajateks, üldse kes vähe erksamad mehed olid. Nemad pidid toitma mehed ja hobused. Igas talus oli üks mees ja hobune. Siin talus oli ka. Mina tegin kauba 24 ja 27 aprillil tulin müüalt kohta vastu võtma, siis oli kasak siin. Esimesel mail tulin kraami koormaga ja siis ei olnud enam. Kolmapäeval, s.o. 28 aprillil 1865 olid ära läinud siit ja ka mujalt. Olid siin umbes 3 nädalat, tulid ka aprillis. See oli ainukene kord, varem ei olnud soldatisi kunagi. Kõpu rahvas on üldse vaikne ja rahulik rahvas ja siin mässe ei ole olnud.

Kuni müümiseni oli 27 viirnikku,

pääle müümist 〃 17 〃

Kokku oli 44 〃

3 põlluta: Puna, Supsi ja Tipu kõrtsid ja

4 põlluga: Kiriku kõrts, Aliste, Vanaveski ja Tõramaa kõrtsid.

(Jaan Riisenberg) Olin umbes 10 aastane kui kasakad sügisel tulid. Nad olid siin kuni kevadeni. Heinad ja kaerad olid kroonu jagu, meeste söök oli talude poolt. Meil Soolal oli 2 meest hobustega, Turval oli 3 meest ja hobust. Terves Serukülas olid nad sees. Serukülast läksid Mõisakülla ja säält läksid varsti päris minema. Taludesse pandi nad sellepärast, et peremehed vastu ei paneks ja et need välja läheks, kelle kohad võõrastele on müüdud. Vastupanemist ei olnud kusagil.

(Tõnis Tamman) Esiti arvati, et ostmine ei ole kindel, et härrad võtavad raha ära jne. Passi Ants oli mulle sugulane ja andis nõu, et ärge ostke ja ärge ostke. Siin ostsid esimestena Kääru, Veneranna ja Songa ja Piilinna. Minu isa ja tema vend jagasid Aliste Nr. 20 pooleks kahju pääle, et kui peaks ostmine pettus olema, siis kannavad nad selle kahju kahekesi. Esiti tegid nii ja pärast jäigi koht kaheks: Piilinna ja Songa. Piilinna talu juures oli Piilinna aavik ja sellest saigi talu oma nime. Songal oli jälle üks vee sonn, see oli üks niisugune kääru koht jões, kuhu kalad suurevee aeg jne. kiire vee voolu eest varjule läksid ja kus siis sagedasti noota veeti ja hulk kalu saadi. Sellest sai siis nimetus talule Noodasonga. Hiljem lühendati seda lihtsalt Songa. Meil osteti ilma kassa abita, aga Kääral, Venesaunal ja Pärnal oli võlga krediitkassast ja nemad said hiljem priiks.

(Liisu Ardel) Kui Riidaja Stryk juba käemehest lahti oli saanud, siis pahandati temaga, et ta kohad võileiva hinna eest ära oli müünud. Tema aga vastas siis pärishärrale, et noh kus sa siis ise müümise ajal olid, sa olid ju ka siinsamas.

(Ann Roosenberg) Meie olime Padriku talus Osju jõe ääres Tuhkja lähedal. Siinse (Venesauna) peremehega Jaan Kahuga vahetasime oma koha ära ja panime 700 rbl. pääle, lootes, et saame parema koha; suurem on see koht küll, aga niisama veealune maa kui säälgi. Suurvee aeg on kõik kohad, tallid ja laudad vett täis. Kui siia tulime, siis olid veel need hooned, mis Mäelttarelt toodi, metsa ääres, kui need aga lagunesid, siis tegi minu mees need hooned siia jõe kaldale, praegusele kohale. Kahu oli juba mõisa ka raha maksnud ja temale sai see summa väljamakstud, ülejäänud või puuduv a summa maksime aga kõik mõisa. Soldatisi ei näinud ma enam kusagil kui siia tulin ja olin siis 21 aastane.

(Ann Riisenbergi mees). Väime on veel praegu rendikoht. Tahtsin ise noorehärra käest osta, aga tema ütles, et temal ei ole veel masinad nii seatud ja ta ei või ikka lahti lasta mõisa küljest, töö jääb tegemata. Tõramaa küla, Kõduküla ja Tipu küla talud ja Kuusemetsa ja Kõrtsi kohad Alistest on kõik veel rendi kohad ja käisid mõisas tingitükke tegemas. Igal talul oli 6 vakamaad ja kahel Tõramaal 10 vakamaad Pääsmaalt heina teha, siis igal talul mõisa väljalt 1 vakamaa kartuli võtta ja iga rendi rubla kohta oli üks koorem sõnikut mõisa laudast põllule vedada. Pääle selle oli veel oma raharent. Vilja siit nurk koristamas ei käinud. Mardul ei olnud midagi teha ja maksta.
Tõramaal oli esiti kroonu metsavaht, kui maa Strykidele sai, siis oli mõisa metsavaht. Hiljem jäeti Tõramaa rendikohaks ja tehti teine Tõramaa (Bahmani Tõramaa) metsavahiks. Kui Pääsmale metsavahi koht asutati, kadus see Tõramaalt ära. Hiljem tehti ka Tõramaa kõrts. Nüüd on kõik renditalud. Teol ei ole need ükski käinud, aga Aliste ostutalud käisid teol.

(Ants Martinson) Rendi ajal oli Musta-Tõramaal tingitükke teha: 12 vakamaad heinamaad Pääsmalt, 1½ vakam. Kartulit võtta mõisaväljalt ja 150 koormat sõnikut mõisalaudast põllule vedada, s.o. iga rendi rubla päält üks koorem. Siin allnurgas muud ei olnud, aga maisamaa [mõisamaa] meestel oli vilja jne. koristada. Teine Tõramaa tegi just niisama paljugi. See tegu kestis Imasõjani. Kõrts maksis ainult renti, tükke ei teinud; hulk aega enne sõda jäi kõrts juba kinni. Hiljem jäi 12 vakamaa heinamaa asemele 10 vakam. teha ja Kõdukülale 6 vakamaad jne.
Kõduküla ei vedanud sõnikut sugugi. Jürissoni Piiri talu ei teinud algul tükke ja rent oli ka odav. Viimati tegi tükke ja rent oli ka nagu teistelgi. Pauna käis tükke tegemas, ta müüdi ära enne sõda. Meil oli alati 150 koormat sõnikut vedada ja rent tõusis 75-239 rublani, ühes tükkega 277 rublani. Tükke tegemise eest rehkendati:

kartula vakamaa võtmine 10 rbl.

heina vakamaa tegemine 2 rbl. ja

sõniku koorma vedamine 10-15 kop.

(Vaata Taludest [Ann Sander - Eeva Roosenberg]). Mõisa vooris siit ei käidud.

(Eeva Roosenberg) Mede [meie] vana kuulas ukse taga, et Tuhkja Tõnis oli öelnud, et tema kohta ei võta, ei osta, pistis siis ka kohe sisse ja ütles, et tema võtab. Üks Kilinga mees pidi siia siis tulema, aga kui ta tahtis tulla, oli kole suur vesi parajasti, all ajas temal isu kohast koguni ära, ei saanud tulla ja nii võttiski mede vana Tuhkja ära. Tahtjaid oli palju. Hiljem jagasid vennad koha omavahel ära.
Peterburis käis õigust nõudmas Tuhkja Tõnis ja teised olid maisamaalt. Tema tahtis kohta ikka endale.

XVI Töö- ja elatamisvõimalused. Majanduslik seisukord.

(Jaak Nõges) Leivategemiseks jahvatati rukkid kohe peenikeseks, ilma proovimata ja ilma ülesõela tegemata. Minu siiatuleku ajal olid (1867 a.) mõned ikka veel rapandse leiba söönud. Liha söödi ka vahest.

(Märt Takk) Suuremjagu taludes söödakse veel praegu ühisest nõust ja puulusikatega.

(Ado Soon) Savikoti vana Ants oli esimene mees külas, kes hakkas puhast leiba sööma ja rapandse leiva kaotas. Kassaka talus Reimanil olid Kärksi külas esimesed klaas aknad. Teistel tuli hiljem.

(Mari Tepper) Õisus sõin viimast korda rapanduse leiba. Peksetud rukkid aeti tares, kus tuult ei olnud sarjast läbi, nii et kõik haganad ja tolm sisse jäid. Mõni ihne olivat veel linaseemne haganaid sisse pannud. Elati suitsumajas. Kui siia tulin, oli juba korsten pääl, niisamuti ka Supsis ja Tohvril.

(Maret Ojasoo eit [küsitav määratlus koguja poolt: Maret Ojasoo on naisterahvas]) Rapanduse leib oli must just nii kui turvas. Ise ma enam söönud seda leiba ei ole.

(Hans Luhaär) Mõisaväljale teole minnes võtnud üks tugev mees adra, äke ja leivakoti selga, hobuse käekõrvale ja läinud. Nii kerged olid siis põllutöö riistad.
Peksetud (rabatud) rükkit sõeluti veidi tares ja va Matsi Tõnise sulase naine oli neile veel õlgi sekka pannud.
45-46 aastat tagasi, kui Alustrele uued kambrid ja rehealused ehitati, siis tehti ka esimene korsten ja see oli üks esimestest siinnurgas. Raksule tehti korsten hiljem.

(Peeter Pruuden) Umbes a. 1866-1868, kui ma mäletama hakkasin, ei tea et kusagil rapandse leiba oleks söödud.

(Tõnis Saar) Olin alles väikene Puiatus, Rihkamal, kui tare nurgas suur põhk terdll välja tuulutati ja kodus käsikiviga peenikeseks jahvatati.

(Ann Raisman) Villem Lapp (surnud) elas Lapi saunas ja rääkis, et neile on enne teolkäies ikka jaopärast leiba antud. Ka suppi ei ole saanud kõhtu täis süüa. Tema saanud ka peksa mõisas, kui teol käinud.

(Mari Lõhmus) Ma ise sõin veel hagana leiba algul, aga ei olnud veel 10 aastanegi [umbes 1860], kui juba puhast leiba hakkasin sööma.

(Juhan Mitt) Kui Puiatusse tulin 1868, siis ei olnud enam kellegil rapandse leiba.

(Villem Kool) Minu noores eas elasid veel kõik suitsutares.

(Märt Pihlak) Äke võis olla 31 pulgaga ja teiseks tööriistaks oli harkader.
Olen ise ka hagana leiba söönud Kõssal. Olin siis 10-12 aastane (praegu 83 a.). Nässu talus oli viimati veel hagana leib kui kõbjas [puukäsn]. See oli hiljem kui Kõssal. Teomehed ikka rääkisid, et hoia aga tuli kõrvale, muidu läheb põlema.

(Tõnis Jürisson) Põllutööriistad: oli sõrgader (harkader). Äke oli üleni puust ja 31 pulgaga. Vallakohus tegi otsuseks, et sõniku veoks pidi tarvitatama vankrit, mille põhjalaud 1 jalg lai ja 5 jalga pikk, redelid 1 jalg kõrged ja 5 jalga pikad olid. Koorma suurusel ei olnud aru. See määrus ei kestnud kuigi kaua. Viljakoorem pidi olema vankri põhjalauast kuni koormapuuni 6 jalga kõrge. Vankri suuruse määrus tehti teoorjuse lõpul. Koorma kõrgus oli veel hiljemgi nõutav. Reed olid ilma raudadeta. Hobustel leisid [hobuserakmete osa; rihmastik] pääl ei olnud, kui mäest alla mindi, siis lasti võru jalase alla. Vankrid olid ka ilma rautamata.
Üks Vändra mees Roode tegi Tuhkjas esimesed raudrattad (rautatud rattad). Sääl õppis temalt Juhan Roosenberg neid tegema. Roode tegi neid ka teistes taludes. Selle järele hakkas neid ka tegema Midri Tupe talus Metskülas. Roode oli ka Upsil ühe vankri teinud; olin siis veel laps ja vähe mäletan seda Roodet.
Muidu olid kõik puuvankrid, siin Upsil ja Metskülas; neid õigati nahkratasteks ja neidki ei/mõistnud veel igaüks teha, sellepärast käisid ümber siis rattategijad. Kui Narva mindi, siis võeti tagasitulekuks teised rattad ligi, sest ainult minnes kulusid ühed rattad juba ära. Et rattaid kulumise eest natukene kindlustada, selleks taoti pöidadesse vana padade tükke ja muid raha kildusid.
Kui rehi oli peksetud, siis pühiti luuaga natuke päält õlgi ära, pandi haganaid ja päid veel sekka ja viidi veskele. Veskel pidi orgiga ikka torkima, muidu ei läinud terad veskikivisse (kivide vahele), sest põhk hoidis ju kinni.
Kord oli ühel teomehel kole must puder länikuga [puunõu] juures olnud, vana Stryk näinud, käsknud maha kallata ja astunud siis ise sellele jalaga pääle.(Teoorjus nr 80 [Jüri Nurk]) Kui lastel vahest täied ja mustad särgid seljas olid, siis anti kohe vanematele tappa. Vana Stryk käis ise valda mööda ringi ja vaatas järele.
Kõige viimati oli rapanduse leiba Noodasonga Tiidul (Tiit Tammanil) Aliste külas.
Oli komme, kui viinavõtja ära sures, siis pandi temale ½ toopi viina hauda kaasa. Nüüd on hauakaevajad neid vanu pandiseid leidnud ja rüüpanud, et hästi kange olevat veel sees olnud. Kui talust surnuga mööda mindi, siis lauldi alati; suure puu pääle tehti rist jne.
Vanasti kandsid suvel kõik viise (viiske). Meie käisime lootsikutega Upsilt Tuha ja Pääsmaa metsas Niinesid [niin - puu koore alumiste kiudude kimp punumismaterjalina] otsmas. Sääl oli mõisa maa, sääl olin ma heina teinud omale ja mõisale.
Mina pidasin oma onutütre pulme Aliste Kääru talus ja sääl olid siis kõik puu taldrikuld, milledelt pulmalistele süüa anti. Seda on umbes 70 aastat tagasi.
Juudid müüsid enne ikka tuletikke väiksetes paberi pakkides, muidu, kui taala- ja rauameest ligi ei olnud, siis ei saanud kuidagi tuld kätte. Rauaga löödi tuli kivi küljest taala külge, taala küljest puhuti pehme söe külge ja söe küljest peeru külge ja oligi elus tuli käes. Taal võeti kase kannu küljest ja pandi tuhaga maa sisse mõneks nädalaks, et ta pehmeks läheks. Taal ja tuhk tehti enne märjaks, kui maa sisse pandi. Kui saadi, siis pandi vahest tule asemele. Mõnikord jälle keedeti taal ära ja tambiti haamriga pehmeks. Keedeti ühes tuhaga ja tambiti siis, kui kuivaks sai.
Kõbjast sai kah kase küljest. Seda saadi vigase kase küljest, vigase rõuna küljest. Selle külge hakkas kohe tuli. Vahest toodi kah salpeetrit linnast, kasteti paksu paberit sisse, kuivatadi ära ja siis pandi väikse tüki kaupa tulekivi pääle ja löödi tuli otsa; siis pidi kärmas olema, kohe kui lõid, katsu aga et piibu pääle saad. Tulekive sai linnast ja vahest tõi mõni neid terve hobuse torba täie Pärnust sadamast. Lepa ja saare küljest saadi ka taala. Lepa taal oli niisamasugune kui kaselgi. Saare taala ei olnud vaja valmistada, see võttis kohe tuld, aga ainult otsast, küljepäält mitte. Jänese taal ei võtnud üldse tuld, see oli valge taal ja saadi kase küljest.

(Ann Reimann: Tõnis Jürissoni eit) Rapandse leib ja suits tegi meid tugevaks (Nr. Nr. 49 ja 50). Enne käidi viiskudega, see oli juba õige uhke ja rikas kes pastaldega käis. Minu ema läks pastaldega kuni Saardeväljani, siis ei julgenud enam edasi minna ja pani kadaka niinedest viisud jalga.

(Liisu Raudsik) Varem pandi siin rätikud otseti pähe, nurgeti, nii nagu praegu, hakati panema alles siis, kui Slege Kusta siia tuli Puiatu Lakilt. Kusta tütred olid siis esimesed, kes rätikuid nurgeti hakkasid pähe panema.

(Jüri Martinson) Toiduks anti naarid ja hagana leiba. Sihukest leiba kui praegu, ei saanud pühade aegki. Umbes 70 a. tagasi [umbes 1855], kui Osjus esimene puhas leib oli ja esimesed rautud rattad. Olin 20 aastane kui rautud reed tulid.

(Ann Noodapea) Uue-Margusel oli kaunis kena leib, kui mina teol käisin. Olin 10 aastane, kui teol hakkasin käima. Käisin ikka hobusega ja leib oli viirsekiga ligi. Suurtel taludel oli 4 ½ vakamaad igat vilja kokkupanda mõisaväljalt. Meil oli väike talu ja oli 2 vakamaad. 1863 a. toodi Uue-Marguse talu praeguse koha pääle. Varem oli ta Vana-Marguse juures, sääl kus Kile ja Jakobi talud praegu on.

(Eeva Valtin) Oma vanemate juures sõin puhast leiba. Esimesel aastal sõin siin veel rapandse leiba. Pääle rabamist taoti suure laia ja paksu labidaga rapandse sees olevad viljapääd puruks ja siis muud kui viidi veskile, ilma et oleks tuulutatud, ainult tares lasti läbi sarja pikad kõrred välja. Teisel aastal oli juba puhas leib meil, kuna Uia-Supsera külas veel rapandse leiba sõid. Algul pekseti rehte veel kootidega.

(Jaan Juust) Supsis ei olnud kroonu maad, kasarm oli valla jagu ja katalsepp Lepik ostis selle ära, makstes üle 500 rbl., viis linna ja tegi sepikoja. Saadud rahast osteti 250 rbl. eest Taki koolile orel. Ülejäänud summa pidi peremeestele saama, aga viivitati ja viivitati ja viimaks jäigi vallale.
Kui 1865 a. Kõppu tulin, siis olid juba rautud reed ja rattad.

(Jaan Riisenberg) Kui veel poisike olin, siis ei saanud rapandse leiba ka nii palju kui keegi tahtis, anti jao parast. Olin juba karjapoiss, kui viimati rapandsit sõin. Supsi kasarm müüdi ära 48 a. tagasi [1878].

(Willem Ekbaum) Rapandse leiba ei ole mina enam näinud. Noorusajal olid juba rautatud reed ja rattad käimise jaoks, kuna töö ikka veel „nahkrattad“ olid. Regedel olid õige kutsad rauad all, sest raud oli kallis. 50 a. tagasi olid töö jaoks ka juba rautatud. Vankri puutelgedele löödi praeguste kaanide asemele varem vana padade tükke sisse, kulumise vastu. Siis olid puust: hangud, sõnikuhargid, heinahargid jne. Viimati pandi harkide harudele raud putked otsa ja siis tulid selle järele päris rauast riistad.

(Jüri Org) Kulli tulles oli meil juba puhas leib. Olin siis ühe või kahe aastane. 62 aastat olen siin juba.

(Tõnis Tamman) Minu ajal ei ole Alistes enam rapandse leiba söödud, isa ajal küll. Teri tuulutati tares ja leivale pandi sekka haganaid ja põdrasamblaid.
Regedele löödi uusi puu tallu alla, et jalas läbi ei kuluks. Kui väike olin, siis oli ainult üks vanker rautud, käimise jaoks. Töövankred olid kõik puust ja reed ka.
Vooris käimise ajal läks voori tee Aliste külast läbi. Siis oli kõrtsi juures alles elu. Öösel olid kõik kohad inimesi täis ja kõrtsi toas muud kui telliti õlut ja peeti pilgari [pilgar - lõbus pidu; pillerkaar]. Mina olin hää poisijõmps juba ja käisin alati kõrtsilistel viiulit mängimas ja teenisin nii mõnikord mitu hääd kopikat õhtuga ära. Lugusid siis veel suurt midagi ei osanud, aga saagisin niisama. Siis ei olnud ju veel noote ega muud, kust oleks saanud õppida, aga niisama pääst, mis kusagil sai kuuldud, sai järele tehtud. Kord käisin siit Pärnumaal ühte pillimeest kuulamas.
Vall Märdi, priinimi oli Soop, naine Mari (Antsu sulane) oli kange nimede paneja. Terves külas ei olnud ühtegi ilma nimeta. Kui ilm vahest hää asemel halb oli, siis vandus tema jumalat, et vanast oli hää jumal, aga mis ta nüüd on, muud kui võta ork ja torka taevast maha. Tema mehel olid jalad välispidi ja kõndis ka küürus. Kord läks naine mehe järel, teisi oli ka ümberringi ja sõimas ikka meest: kiidermus, koodermus jne. Minu isa nimi oli Tiiberjalg, sellepärast, et tulist kõndis. Minu isa poolõde ei näinud hästi, vaatas viltu ja oli Antsu Vildak. Piilinna vana Jaan Tamman oli musta kaabu pärast Tõrvapõletaja või Põhjamaa kuningas. Antsu talu poiss Mihkel Holzman oli väike mees ja nimeks oli Lassmihkel või Lebeng. Mari Pärn oli Maarik Lüpsik, ta kõneles kole tuliselt. Üks Antsu talu poiss Jüri oli pikk mees ja sellep. Soontekiskmus või Niinepindas. Praeguse Pärna isa, Märt Pärn, oli väiksest pärast ühepikkune ja laiune ja sellepärast oli Harjapää. See oli nii paari talu päält, aga temal oli terne küla nii nimesid täis. (Vaata Taludest Nr. 72 [Tõnis Tamman])

(Liisu Ardel) Mina sõin ise õige vähe rapandse leiba, siis ilmus juba puhas. Kui Vana-Kulli Jaan Org Pärnale peremeheks tuli, siis tema tegi kord rapandse leiba. Pärast ei ole enam tehtud. Olin umbes 15 aastane, praegu 85 a.

(Ants Martinson) Minu ajal ei ole rapandse leiba söödud Tõramaa, Kõdu ja Tipu külas. Neis kolmes külas olid esialgul, kui poisike olin, puu vankred ja reed. Käisin ise puu vankrega Pärnus. Umbes 50 a. tagasi, kui tekkis esimene rautud vanker ja regi käimise jaoks, töö jaoks oli puu edasi.

XVII Õigusline elu. Nimede panek

(Mari Leiman) 60-dates aastates anti ühele poisile valla kohtu poolt peksa, et oli ühe tüdrukuga, Netiga, laps. Tallis anti 15 laksu. Tüdruk ei saanud midagi ja poisile ei tehtud ka muud midagi.

(Ado Soon) Olin ise kohtumees, kui vallakohtu poolt veel peksa anti, umbes 25-30 a. tagasi. Hiljem ei antud enam.

(Maret Ojasoo mees) Raksu vana Tõnis (talu kinkija isa) kaebas Jaan Johansoni, õigati Sahku’ks, kohtusse, et see kivid teele oli veeretanud. Vallakohus määras temale selle eest 2 rbl. trahvi ehk 15 hoopi. Mees võttis vastu viimase.

(Johan Riisenberg ja ta eit) Venemees Tedre Tiit oli mõisa metsast palgi jupi võtnud ja härra lasti talle peksa anda. Olin 18-19 aastane. Tallis õlekoo [heinakoorma] pääl anti. Enne peksule minekut joonud Tiit kasakaga mõisa õues Partsi kõrtsis ja ütles sellele, ära sa aga nii anna, et perse maha naha lõhki lööd. Andmise ajal vahtis härra ise juures ja sundis: „anna aga kõvasti, anna aga kõvasti!“ Ja kasak annudki ikka tüvedega ja nii et latvad vastu kubu käisid sauh ja sauh. Mees aga kisendanud niisuguse surmahädaga, et. Anti 15 hoopi ja siis läks härra kohe minema. Tiit ütles järele: „hää küll härra, aga ega ma sellepärast palki viimata ei jäta, egas ma ometi nälga ei või surra.“

(Peet Soots) Kõik kes nime tahtsid saada, pidid Pärnu minema, sest Kõpule ja Puiatule anti nimed Pärnust.

(Ants Roosi) Kui ise ei teadnud omale nime võtta, siis andis vallakirjutaja sellele ühe nime ära ja läbi. Mõisahärra ei pannud nimesid.

(Märt Pihlak) Kord oli nimede nõudmine, siis aetud rahvas mõisa kokku ja pandud sääl igale nimed. Siin kasvas pihlakas ja sellest pantigi meile nimeks Pihlak.

(Tõnis Jürisson) Enne pidi magasis olema iga valla hinge kohta seaduse järele ½ a. vili.
Kõige enne oli kohus mõisas, valitsejamajas. Mõisa okman [opman] oli kirjutaja ja kui härrat kodus ei olnud, siis ka kohtumõistja. Kohtumehed oli küll, aga ei tea, kas neid kuulati ka. Mõisast viidi kohus Supsi 1870 a. ümber, kas 60-date aastate lõpul või 70-date algul, aga pääle Krimmi sõda see oli. Supsist tuli praegusele kohale, kus praegu vallavalitsus on. Supsis oli kohtumajaks kasarm, mis tühi oli. Magasi ait lõhuti mõisast ära ja tehti praegusele kohale.
Neid, kes kroonu päält ära kargasid, nimetati kaabakateks.

(Jüri Martinson) Supsera Karl Seitam sai umb. 60 a. tagasi viimasena peksa. Tema ütles S.-Kõpu mõisas: „ärral hobusid küll, misjaoks meie veel jaama moona veame. Seda kuulis kubjas Johan, kaebas ära ja poiss sai tallis 30.
Kui tee hästi tehtud ei olnud, anti 15 hoopi.
Umb. 40 a. tagasi, viis Jüri Martinson [jutustaja ise] Tõramaa talust oma poja mõisa ja lasi sääl härra ja enda juuresolekul naha pääle anda. Ei saanud ise enam pojast jagu. Oli poja mõisa saatnud renti maksma, aga poeg oli rendiraha ära raisanud ja hobuse kah ära müünud ja selle eest antigi.
Teoorjuse ajal oli kirikus häbipink. Kui peremees aru sai, et tüdruk raskejalgne [rase] on, pidi seda kohe teatama, kui ei teatatud, sai trahvi. Siis tuli kiriku vüülmölder [vöörmünder] sinna tallu ja pani tüdrukule tanu pähe, veel enne lapse sündi. Tanu oli niisugune pikk torp. [Tanu oli abielunaise tunnus; tüdrukuid tanutati vallasema maine ennetamiseks] Kirikus pidi siis see tüdruk häbipingis istuma. Vahest oli mitu tükki häbipingis. Hiljem nad enam sinna ei läinud. See oli pererahva oma asi, see tanutamine, kui peremees ja perenaine vastu olivad, siis jäi vaist tanu ka panemata.
Kirikus pidi igaüks käima. Laupäeval ei jõudnud mõni enam saunast kodu minna ja jäi ööseks sauna, aga pühapäeva hommikul ajas peremees ta jälle üles, kirikusse, et see on härra käsk. Mina tükkisin vahel eest ära aida põhja alla ja pääsesin nii minekust mitu korda.
Kui mõni teolisele halba sööki juure pani, siis sai see peremees peksa. Lambasaba peremees sai peksa sellepärast, et ta oli kilet juure pannud. Kõige vanem Stryk oli seda näinud ja öelnud: „kalda [kalla] maha, see on hobuse söök!“
Nimede panemise ajal aeti kõik mõisa ja härra hakkas panema, kõik hundid ja karud, pillid ja torud, mis siis kellegile nimeks anti. Rumalate nimede andmist ei ole küll kuulnud. Enne olid ainult mõisa nimed, mis kubjas pani, neid on veel praegugi mõned alles. Nii õigatakse Raudsikut ka Pett, set tema isa kusenud teisele karmani [taskusse], see kaevas kubjale, kes neid ära leppida käskis. Lepituseks pakkunud siis süüdlane petti ja sellest jäigi nimi. Võsavillemaks õigati ühte härra sohipoega sellepärast, et ta liiga palju metsas kusel tahtis käia.

(Tõnis Kuusik) Rootsi sõja ajal [üks Rootsi-Poola sõdadest; mitte põhjasõda] jäänud Gustav Adolpi sõjaväest üks soldat siia. Siin olnud siis mets. Ta ei julgenud ennast kellegile näidata, kartes, et võetakse kinni ja viiakse tagasi Rootsimaale. Sellest on siit talu nimigi tulnud: Argsaare = Aratsaare ja rahvasuus lihtsalt Aratse. Sellest ajast on siin veel praegugi rootsi tõug peremeesteks. Olen rootsi tõugu veel.
Nimede paneku ajal aetud rahvas mõisa. Härra küsinud ühelt minu esiisalt, et mis nime sa tahad, kas sul mõni asi või puu ehk on? See vastanud, et üks kuusk on õues. Sellest pandudki temale nimeks Kuusk. Minu vanaisa oli veel Kuusk, aga isa oli juba Kuusik ja mina ka olen Kuusik. Üks vana peremees oli Jaan, selle poeg oli Juhan, siis Jaan ja nüüd on Tõnis. Olin umbes 8 aastane, kui see kuusk ümber kukkus, ta läbimõõt oli 4-5 jalga.

(Eeva Valtin) Meie inimesed ei teadnud omale nimede andmise ajal nime ütelda, siis naernud härra ise: „Valten olgu teie nimed, sellel linnul seisab alati kõht täis.“

(Liisu Ardel) Minu vanaisa ütles nime saamiseks: „noh mul on palju pärnu, olgu Pärn.“

(Ann Roosenberg) Mõisnikud panid nimed, kes hää oli mõisnikuga, sai ilusa nime, kes aga nende vastane oli, see sai inetu.

XVIII Usulised liikumised

(Hans Torogoff) Pärsti vana rahvast ei olnud sugugi veneusku, kui nüüd on, siis on need sisse tulnud.

(Mari Leiman) See oli häda asi, kui mõni pühapäeval kirikust kohe kodu tuli, ilma et ei oleks Leiarus palvemajas käinud. Selle kohta arvati siis, et ei tea mis tal viga oli, kas ta haigeks jäi või… Kirikus käidi hoolega, kui kõik korraga ei saanud, siis kordamööda käidi ikka.

(Jaak Nõges) Veneusulistele anti V.-Kõpust ja Vana-Tänassilmast maad.

(Peeter Pruuden) Salaja laotati teadet: kes veneusku on, see saab maad. Isa ütles, et lasknud ka ennast üleskirjutada veneusu poole, et saab siis maad. Aga vähesed läksid üle ja vähesed said maad.

(Tõnis Saar) Viljandi õpetaja Doll ütles kirikust, olin ise ka sääl, et hoidke veneusu eest kui tule eest.

(Johann Riisenberg ja ta eit) Veneusulisi ei sallitud, neid tehti kohtadest lahtigi. Täkul oli Jaan Kark veneusuline, tehti lahti, anti Saaremõisa koht ja Täku anti praeguse peremehe isale, Hans Müürissepale. Olin 15 või 16 aastane.

(Jaan Taalman) Venekool oli kuni sakslaste tulekuni V.-Kõpu end. mõisa hoonetes. Esialgu rändas kool. Olin 7 aastane kui kooli läksin. Kool oli siis Matsima talus. Kusta Tompson oli õpetaja, ühe laua otsas seadis tema linu ja teise otsa pääl olid lapsed. Tompsoni järele tuli Jaan saar, see oskas natuke juba vene keelt. Tompson oli Matsima peremees. Endises venekoolimajas on nüüd baptisti õpetaja ja palvekoht. Esialgul oli neile poolehoid suurem, aga nüüd on vähemaks jäänud. Mõned on ka ristitud. Üks tisler Peet Saks on jutlustaja.
Minu vanaisa on Pärnus käinud veneusku otsimas. Maa nälja pärast võeti seda usku vastu.

(Ants Roosi) Sel ajal kui kroonu mõisad vallale rendile anti, küsiti vallalt, et kas ei ole niisugused inimesi, kes ehk tahavad maad saada mõisast. Vallast vastati: kes tahab, see ei jõua võtta, kes jõuab, see ei taha. Seda kuulis ka venepapp ja saatis teate: minul on inimesi küll, kes maad tahavad. Siis tegi nii, kes veneusku läheb, see saab maad minu käest. Siis tulidki inimesed, kes praegusest Venekülast maad said. Tulid, mõned kaevasid augud maasse, tegid koopaid ja elasid nendes, sest maju veel ei olnud ja keegi neid oma juure ei võtnud, sest neid ei sallitud. Nüüd läksid vallameestel ka silmad lahti, et oma peremeeste vennad ja teised mehed oleks kõik maad tahtnud, aga papp oli juba kõik välja jaganud ja kätte, või tagasi enam ei saanud ja nii jäigi see Veneküla siia. Venekülla tulejad olid kõik väljast sissetulejad. See oli enne minu aega ja seda olen ma teistelt inimestelt kuulnud.
Inimesed käinud Pärnus veneusku otsmas. Minu ema oli alles tüdruk olnud (Heimtalis), kui säält Kibe talust poisid ja tüdrukud Pärnu vene usku otsma läinud. Tagasi tulles nutnud mõned, et veneks on tehtud.

(Juhan Mitt) Venekülla tulid inimesed igast ilmakaarest ja olid kole vaesed. Neil midagi ei olnud; umb. 58 a. tagasi.

(Villem Kool) Veneusku käisid inimesed jala Puiatust Pärnus otsmas. Läksid vahest, valged leivakotid kaelas; härra keelas seda käimist, aga inimesed läksid ikkagi. See oli Kaarli ja Eeva ajal. Kõik kes sellelt reisilt tagasi tulid, aeti talli ja anti sääl neile nahapääle. öeldi, et mis te otsite sinna, ta tuleb siia muidugi. Hingemaad anti minu poole eluajal.

(Tõnis Jürisson) Kõpust käisid inimesed Viljandis Veneusku saamas, lootes, et siis saab maad kah. Papp ütles küll, et mul ei ole maad anda, minu käest saate ainult usku. Aga rahva hulgas oli niisugune maasaamise kuulujutt, kes ta lendu laskis, ei tea. Inimesed aga läksid jala, leivakotid seljas. Olid mehed, naised ja tüdrukud. Viljandis tehti siis nii, et kohe ei salvitud, vaid kirjutati ainult üles soovijad ja mõne kuu järele pidid need siis salvimisele minema. Kirjutamas käisid peaaegu puha, maaga ja ilma maata inimesed, aga pärast ei läinud enam salvima keegi; siis said juba asjast aru, õpetaja (pastor) seletas seda ära jne. Seda on umb. 80 aastat tagasi, mina olin siis veel väike laps.
Ainult 1 veneusuline oli Kõpus, Lauri talus Metskülas, see oli Vene Mats. Tõramu Andres Suure-Jaani kihelkonnast viis papi Viljandist kodu ja lasi oma perekonna ja teisi ka ära salvida. Üks tema poeg, Tõnis, oli sääl siis vene koolmeister. Kool oli Tõramu talus teise korra pääl. Talu põles ära umbes 70 aastat tagasi. Kas pärast seda põlemist kooli veel oli, seda ei tea. Riisakülas Vastumõisa vallas, Tori piiri juures, oli ka veneusulisi.
60-date või 70-date aastate sees oli V.-Kõpus hingemaade andmine.

(Liisu Raudsik) Minu isa läks ka Junsilt Pärnusse veneusku saama, leivakott oli kaelas. Lootis et siis saab maad ja õigust. Peeter Auster oli köster ja tuli temale Suurekõrtsi juures vastu ja tema reisisihti teadasaades ütles, et pööra ümber ja tule tagasi. Ja isa tuligi tagasi. Siis läksid õige paljud Pärnu, aga tulid puha tagasi.
Peet Saks on baptistide õpetaja, elab Väike-Kõpus. Suure-Kõpus on temal ka poolehoidjaid. Ta käib naistega sagesti metsas marjul jne.

(Jüri Martinson) Kõpus, Tõramaal, on üksainuke veneusuline, s.o. Mihkel Tamm. V.-Kõpus on neid väljast sissetulnuid.

(Eeva Valtin) Minu isa käis ka Pärnus veneusku otsmas, aga tema ei ole võtnud, sest muud ei ole antud kui ainult veneusku ja mis ma sellest siis võtan, mõelnud ta.
S.-Kõpust ei võtnud ükski seda vastu. Metskülas Lauri talu popsid olid 2 vene meest; isa ja poeg: Vene Mats ja Mihkel.

(Tõnis Tamman) Veneusulisi ei ole siin Aliste külas olnud ja ei ole ka. Adventiste on siin käinud lugemas ja laulmas ja rahvas käis hulgana neid kuulamas, aga vastu ei võtnud keegi nende usku. Neil oli kord ka laulukoor ligi.

(Siegfried Joseph von Kruedener) Isa rääkis mulle, et [õigeusu] papid on õige kavalad olnud hakatusel. Nad kikinud naisele uue päärätiku ja naine läks siis veneusku.

XIX Haridusline olukord

(Hans Torogoff) 1862 a. läksin kooli, kus 1 a. olin iga nädal 6 päeva. Rohkem koolis ei käinud. Koolmeister oli Johan Neissar. Õpetati katekismust, piiblilugu, testamenti, rehkendust, laulmist. See oli Hundi koolis. Pärsti Hundi kool on asutatud umbes 100 a. tagasi. Esimene õpetaja oli Neissar ja kui mina koolis käisin, oli ta juba üle 60 aasta vana. Keebi Juhan Reitag oli juba selles koolis käinud. Tema sures ära 28 a. tagasi 67 aastasena.

(Aleksander Jürgens) Üliõpilasi on Pärstist: Vendelin, Kurikoff, Jaanson, Leiman, Saarem Pärsti Mõisast, Jurks on tehnikumis ja üks on Ardul, nime ei tea.

(Mari Leiman) Käisin 1 a. koolis, 5 päeva nädalis. Kes 10 aastaselt ei osanud lugeda, see pidi kooli minema. Teised, kes oskasid, võisid hiljem minna. Enne kooli käidi Hundi koolis katsel. Olin 13 aastane, kui Hundile kooli läksin ja kool oli juba kaua enne olemas.

(Hans Leiman) Minu arvamise järele on Hundi kool asutatud 65 a. tagasi, nii, et 1860 a. ümber (arvas selle välja oma õe koolis käimisest). Võib aga olla, et Toragofil õigus on. Kooliskäimise sundust siis veel ei olnud.
Kärksi lapsed käisid enne Kookla kooli. Kärksi kool asutati 1865 või 1866.

(Maret Ojasoo) Päri kooli asutamisest ei tea kumbki. Jüri Tõnson, surnud juba mitu a., oli 70-80 a. vana ja eluaeg oli õpetaja, enne teda oli Johan Lamberg. Võib olla, et juba 100 a. tagasi, kui asutati.

(Hans Luhaär) Olin 10 a. kui Päri koolis käisin. Esimene koolmeister oli Juhan Lamberg, teda õigati Kooli Juhaniks. Ta oskas veidi kirjutada, veidi lugeda ka, aga rehkendada ei oskanud. Ta oli siis juba 10 kuud õpetaja olnud. Olin praeguses koolimajas. õpetati katekismust, piiblilugu, testamenti, lauluraamatust laule, laulmist, vähe kirjutamist – ei mäleta enam seda, mis sa seaksest asjast pärid! (Vana sai pahaseks. A.V.)

(Ernst Wilhelm von Bock) Heimtalis on kõige varem rahvas vabastatud. Päri kool on arvatavasti Aleksander ajal asutatud; vist minu vanaisa sisseseatud.

(Peeter Pruuden) Heimtali kool on ehk vanem veel kui Paris.

(Tõnis Raudsepp) Puiatu kool on asutatud umbes 1830 a. ümber. Olen seda järele pärinud vanadelt.

(Tõnis Saar) Koolis käies ei olnud eriruume magamise ja õppimise jaoks. Magamisekotid olid päeval väljas seina ääres hunnikus, säält toodi nad õhtul klassi ja heideti magama; poisid ja tüdrukud olid ühes ja sellessamas ruumis. Nii oli siis päevane klassituba öösel ühiseks magamisetoaks. Õpetaja jaoks oli teine tuba veel. Lastele pandi juure toiduks nisujahu- ja kartulaputru, kus mõni lihatükk ka sees oli.

(Jaan Taalman) Vaata Usulised liikumised. Jaan Taalman]

(Villem Kool) Minu vanaisa oli Puiatus koolmeister ja sellest sai nimeks Kool. Kool asunud siis suitsutares. Vist oli ta esimene õpetaja üldse.

(Märt Pihlak) Kui ma 10 aastane olin, käisin Puiatu koolis, Kasvandik oli õpetaja. Oli korstnega maja praeguse maja asemel, mis ära põles ja mille asemele siis praegune ehitati.

(Tõnis Jürisson) Tipu kool avati endises kõrtsis 35 a. tagasi umbes. Supsi ehitati kohe, umb. 40 a. tagasi, koolimaja. Taki ja Metsküla koolid on juba Rootsi ajal asutatud.

(Ann Reiman) Minu isa oli ainuke tark lugeja Kõpus. Holsti härra ütles, et kes lugeda oskab, sellel ei ole enam tarvis kooli minna. Ainult kirjutise kooli pandi mind veel Takile. Hommikul viisime magamiskotid välja aia pääle ehk kusagile ulu alla. Säält tõime õhtul nad sisse, raputasime lume päält ära ja heitsime kohe pääle. Palakit [palakas - voodilina] ja tekki ei olnud, palitu või jaki võeti pääle. Koolis kütsid poisid ahjud ja tüdrukud pühkisid ja pesesivad. Söögiks oli rapandse leib, kartulapuder, räim, kapsad ja harva ka liha. Pühadeks tehti taludes puhast leiba, niisugust kui praegu iga päev süüakse. Koolmeister oli siis Märt Roosental. Tema abi Andres tuli siis kui lapsed juba pikali olid kottide pääl ja laulis äraminnes:
Hääd ööd, hääd ööd, kõigile kes väsinud
hingab kõik, kes tööd on teinud,
sest see päev on otsa saanud,
homme jälle jõudu saame,
hääd ööd, hääd ööd ja siis läks minema.

((Johan Roosi)) Supsi kool avati 1885 a. esiti kooli jaoks ehitatud majas. Mõis kandis ehituskulud.
Tipu kool avati 1895 a. endises kõrtsi ruumides. Kõrts jäi kinni ja tehti mõisa kulul koolimajaks.
Kihelkonna ja Supsi koolid ühendati ja siis avati nende asemele S.-Kõpu 6 kl. algkool 1·XI·1921.
Kirikuarhiivist:
23. aprill 1812 copuliert Küllakoli Peter Sohn Märt.

(Jaak Laane) Taki kool on õige vana. Dokumentaalsed teated on pärit 1862 aastast saadik. Vana sekretäri jutustuse järele olevat kool esialgu ja nimelt Rootsiajal, praeguse vallamaja lähedal olnud. Praegugi nimetatakse veel vallamajast möödajooksvat oja Kooliojaks ja moonakaid, kes sääl lähedal elasid koolimoonakateks. Vallamaija minejad ütlevad kah vahel, et lähme Kooliojale. Veneajal kooli sääl enam ei olnud, siis algas juba Takis hernhuutide palvemajas. Saksa okupatsiooni ajal [1918] töötasid koolid vahetpidamata. Puiatu Kruedener oli Amtsvorsteher ja pidi allkirje nõudma, et koolis midagi Saksa vastu ei õpetataks. Need allkirjad jäid aga andmata. Stryk oli Viljandis suur mees, kreisiülem; kohapääl ei olnud ta mõju tunda.

(Eeva Valtin) Kooli Aadu oli esimene koolmeister Metskülas. Olin 13 aastane, kui kirjutse koolis olin. Siis oli ametis juba poeg Märt, aga Aadu ise elas veel. Suurearu juures Tupe talu lähedal oli siis Kooli Aadu maju: rehealuse-tare otsas oli koolituba. Aadul oli ise väike tuba, aga Märt magas koolilaste seas, kuid sõi isa ema juures. Kui ta naise võttis, siis oli juba praeguses majas kool. Sooja ilmaga olid laste leivakotid reheall tellete pääl ja vatje otsas (vadi= puukiil seina löödud), külma ilmaga olid aga koolitoas vatje otsas. Magamiskotid viidi läbi tare päevaks rehealla. Koolmeister magas poiste vahel, tal omal eriti magamiskotti ei olnud. Tüdrukud ja poisid olid ühes toas. Olin juba Tõrval perenaine (1865), kui praegune koolimaja ehitati. Iga talu pidi viima ehituseks 2 palki ja suuremad talud veel rohkemgi.
Takis oli minu mees esimene koolipoiss, ta oli siis 9 aastane. Sures 19 a. tagasi ja oli 80 aastat 8 kuud vana. Taki talust oli Tõnis esimene koolmeister. Enne jõulu olid poisid ja pääle jõulu tüdrukud koolis. Õpiti ainult lugemist.

(Jüri Nurk) Tipu kõrts ühes saeveskiga ehitati 1866 aastal. Esimene veski, mis palkidest oli põles ära, siis tehti vahvärgi vahele. Treffner oli meistrik, aga härra nõudis iga kivi päält 100 rbl. a. renti (1 kivi oligi) ja ise pidi puud ostma. Saeveskis tehti suuremalt jaolt mõisa tööd, jahvatati ka teistele. Treffner ei olnud härra tingimustega nõus ja läks ära. Siis tuli üks Jaan meistriks. Tema küttis katla lõhki, mõis enam uut ei muretsenud ja nii jäigi saeveski seisma. Venesauna Peet ostis veski kere ära.

XX Ärkamisaeg

(Juhan Mitt) Jakobsoni kõnet käidi hulgana linnas kuulamas. Ta oli hää konemees. Kord pandi kõne ajal 200 rbl. raha kokku Põllumeeste Seltsi hääks või oli see mõne kooli [Aleksandrikooli] jaoks.

(Villem Kool) Minu poole eluaja sees hakkas Sakala käima, Postimees tekkis hiljem.

(Märt Pihlak) Minul käis Jakobsoni leht. Mõnel teisel käis ikka kah. Olin Põllumeeste seltsis kah liige Jakobsoni ajal ja hiljem. Teda käidi kuulamas, kui ta vahest kõneles linnas. Kõpus asutati ka Aleksandri kooli komitee, kes raha kogus kooli jaoks. Siis oli ka hääle õigus komitee koosolekul. Olin ise liige. Kui Köhlerile taheti Aleksandri kooli kapitalist raha anda Kuutekani (Kundaukhan = koiduvürst; Juusti teade, Nr. 66) mõisa ostmiseks Krimmi, siis käisid Kõpu komitee saadikutena Tartus Jüri Kalam, Kõpu koolmeister ja mina. Tartus oli pääkomitee, selle president oli Hurt ja tema oli laenu vastu. Palju oli poolt ja palju vastu, ei tea kas Köhler sai laenu või ei. Aastat millal see oli, ei mäleta. Kõpu kihelkonnas oli ainult abikomitee. Peet Köhler, doktori vend, oli sekretär vallas ja tema oli komitee kirjutaja kah. Hiljem oli Hendrikson niisama valla ja abikomitee sekretär.

(Tõnis Jürisson) Kõpu mehi oli Põllumeeste Seltsi liikmeid küll. Tuhkja Jüri oli ka liige. Naistevalla pool korjas Aleksandri koolile raha Tasase Jaak. Kes Kõpus korjas, seda ei tea. Jakobsoni ajal käis igal Sakala. Enne ja Rimmi sõja ajal käis Pärnu Postimees, enamasti igal talul. Kui sakala hakkas ilmuma, siis jäi Postimees vähemaks ja mõnel käis ka kaks lehte korraga.

(Ann Reiman) Leesmenti Märt oli põline vüülmölder [vöörmünder] ja tema tellis Kõpus esimese lehe. Missuguse, seda ei tea, vist oli Kodumaa.

(Jüri Kuuskler) Kärksi küla ümbruses käis enne Jakobsoni Postimees. Kui Sakala ilmus, jäi Postimees vähemaks, mõnes talus käisid ka mõlemad. Õige kõvasti hakati Postimeest mõnitama, kui ta laulu tõi väljarändajatest, sääl oli siis, et siga sõidab kahvel seljas jne. Kui Jannseni poeg Harry toimetama hakkas, siis mõnitas Sakala ka teist veel ja Postimees jäi päris ära siis.

(Jüri Martinson) Üks Seituni leht [arvatavasti Eesti Postimees] käis Tartust, mõnel harva, kui Jakobsoni Sakala algas, jäi Seituni leht kõrvale.

(Johan Juhkam) Doll jutlustas Kõpu kirikus: üks lendav madu on ülestõusnud, kes 1/3 rahvast oma sabaga on ümber piiranud. Kõpust käis palju rahvast Viljandis Jakobsoni kuulamas ja oli ka hulk Põllumeeste Seltsi liikmeks Viljandis.

(Jaan Juust) Olin ise Aleksandri kooli komitees esimees. Komitee ülesandeks oli ainult raha korjata. Kõpu saadikuna Tartus Kalam ei käinud, sest tema oli haige tollkorral ja Pihlakut ma ka ei tea. Mina sõitsin selkorral parajasti Krimmi Köhlerile külla kui Tartus see raha laenamise küsimus otsustamisel oli. See oli aprilli kuul 1883 a. Mõis oligi Köhleril siis juba ostet. Kui komitee lõpetati, vist a. 1885, siis pidi kassaraamatu sillakohtusse ja raha renteisse viima.

(Willem Ekbaum) Põllumeeste seltsi liikmeid siit palju ei olnud Jakobsoni ajal; Vana Juust oli ja rohkem ei tea. Jannseni Postimees käis ka, kui Sakala tuli, jäi meil Postimees ära. Siin külas ei käinud üldse rohkematel ajalehti. Pääle Jakobsoni surma tuli Kõppu 20 eksemplaari Sakalat, 1881 a. oli Postimeest ainult paar eksemplari. Olevikku oli paar eksemplari. Rossa Rüütelil oli Olevik; siis oli veel Grezstein toimetajaks. Virulast oli 3-4 eksemplaari, selle tellimist võttis sepp Ekbaum vastu.

(Jüri Org) Vanast ajalehti Kulli tallu ei käinud.

(Peet Aaman) Algusest pääle oli minu isal, Peet Aamanil, Allika talus Postimees, siis Sakala ja Postimees korraga ja veel Virulane ja Olevik. Nüüd on lapsed kõik juba ära purustanud. Hävitati ka Peterburis käijate palvekirja ärakiri ära.
Minu isa, Peet Aaman, käis ühes Pihlaka Tõnise ja Glück Kustaga Peterburis. Professor Köhler esitanud, isa üteluse järele, neid Aleksander II palees. Keiser teretanud neid kättpidi ja katsunud nendega Soome keeles rääkida ja ainult mõned sõnad eesti keeles. Kingituseks annud mehed keisrile kõvera otsaga kepi ja enne nende seletust ütelnud keiser: „see on hää kingitus, ta tähendus on hää. Vene riik on suur, aga väike Eesti rahvas on tema tugi.“ Palvekirja andsid keisrile ära ja tagajärg oli see, et orjus kaotati. (Vaata Raharendi ja talude ostu aeg Nr. 61 [Tõnis Kuusik].)

(Tõnis Tamman) Kui Jakobsoni Sakala ilmuma hakkas, siis oli Aliste külas igas talus Sakala. Alistest Põllumeeste Seltsi liikmeid ei olnud. Piiilinna Peet on praegu liige. Sakalat loetakse praegu ka kõige rohkem. Enne Jakobs. Oli Postimeest ainult Pärtlel ja Palul U.-Karistes, mujal ei olnudki.

(Eeva Roosenberg) Kas siia taludele ajalehti käis, seda ei mäleta.

(Siegfried Joseph von Kruedener) Sakalat käis Puiatus Jakobsoni aja õige vähe.

XXI Venestusaeg

(Tõnis Raudsepp) Vist oli see inspektor Radženko, kes kord sügisel porise ajaga linnast voorimehega sõitis, umbes 25 a. tagasi. Päri kooli juure külavahe teele sissepöörates ajanud voorimees ta ümber. Inspektor saanud poriseks ja ka pahaseks. Läks siis Päri kooli maija. Klassis olnud koer ja hakkanud tema pääle haukuma, see pahandas ka veel. Siis läks õpetaja J. Kuudeviida tuppa. Selle toa seintel olid Eesti tegelaste pildid, mis kah mõjus. Kohe sellestsamast tunnist tagandas inspektor õpetaja ametist. Sõitis siis edasi Puiatusse ja pakkus siin minule, Puiatu õpetajale, Päri kohta. Kohe kuulutati uued valimised välja. Hiljem tagandas üks teine inspektor ka Kõpu õpetaja Vainu. Vain võttis paljude inimeste mõisavastaseid protsesse ajada ja teda öeldi üles vistist mõisaomaniku Stryki mõjul. Vain oli inspektorilt kah pärinud põhjust, aga öeldud, et Teie peate ikka ära minema.
Siit Puiatust sai Johan Kasvandik lahti 1894 a. inspektor A. Eriksoni ajal. Lähedal talus olid ristsed ja inimesed olid ööseks koolimaija magama tulnud. Vana Kõssa Andres Pihlak, see kes pisuhända tegi, oli vallavanem ja kaebas ära. Et Kasvandik ka venekeelt ei oskanud, siis ei saanud ta uut kohta enam mujalt. Selle järele tuli Puiatusse õpetajaks Raudsepp [jutustaja ise?], kes praegugi veel ametis.

XXII 1905. aasta ja revolutsiooni aeg 1917

Pärstis oli vagusi.

(Hans Torogoff) Revolutsiooni aeg tegid punased kolli, viisid mul umb. 20 puuda herneid ja nisu ära Pärsti mõisa. Hennukse Kiisal viidi umbes 50 puuda vilja ära.
1905 a. tahtsid koolmeister ja kirjutaja, mõlemad olid Reierid, aga mitte vennad, usuõpetust ära kaotada. Peremehed olid vastu ja ei saanud midagi teha. Muidu oli rahulik.

(Aleksander Jürgens) Oli rahulik üldiselt. See on sellega seletatav, et linn lähedal on ja kõik linnas sündis. Ainult üks protokoll on ühest koosolekust 16 novembril 1905. Selle protokolli järele otsustas valla volikogu, et valla koolis peab õppekeeleks olema eesti keel ja sellest otsusest otsustati rahvakoolide inspektorile teatada. Teine otsus oli, et valiti ülemaalise rahvaasemikkude koosolekule Tartusse kaks saadikut: 1. Juhan Jaani p. Kiis maapidajate poolt ja 2. Hans Jaani p. Ritsel maatameeste poolt. Mõlemile määrati 10 rbl. reisiraha, mis 1906 a. vallamaksudega sissi pidi nõutama. See otsus muudeti komissar Nefeedevi poolt.
Kooli kohta käiv otsus saadeti ära ja saadikud käisid ka Tartus ära. Peksmisi ei olnud.

(Jaan Ainson) Karistussalke Pärstis ei käinud. Enamlased käisid ja otsisid kõik kohad läbi, aidad, kapid, riided jne. Peremehel viisid hää jahipüssi ära. Kopalt viidi liha ära ja tahtsid siga ka ära viia.

(Hans Leiman) Enamlased võtsid püssi ära, hiljem sai kätte. Kopa peremees viidi kinni, sakste tulekul sai ta lahti. Pärsti mõisas oli päämees (enamlaste) Soop, moonakas, ja vallamajas olid teised. Püssid korjati mõisa.
1905 a. ei kaebanud mede ärra kellegi pääle. August Piir, Põka talu poeg, lasti linnas maha, see oli kurjategija.

(Jaan Kurrikoff) 1905 a. ei põlenud midagi ja ei püütud ka kedagi.
Enamlased käisid vilja otsimas; murdsid kapi ukse lahti ja viisid revolvri ära. Tahtsid kinni ka viia. Asu Elblanst taheti kinni viia, aga ta andnud kinnivõtjatele 25 rbl. ja sai lahti.

(Aleksander Kiilaspea) Rattamaa Lohk (Suure-Jaani kihelk.) ja Pani (Viljandi kihelk.) Härm olid 1905 a. Pärsti mõisa soos turba küünis varjul. Neid käidi püüdmas. Nemad olid Viljandi vallamajas koosolekul, olid sääl ka midagi vastu ütelnud ja vana Sangailov tuli sodatitega pääle. Mina sain Viilupi vanaga läbi kirjutaja köögi välja põgeneda. Siis õhtul kell 9 luges Sangailov seadust ette ja lasi kõik vabaks. Hiljem arreteeriti 7 inimest: 1. Epuni Oja, see lasti Eesti valitsuse ajal maha; 2. Lauri Ohtla; 3. Päeva Kõrevares; 4. Jõngu Lääts ja teisi ei mäleta. Need olid kõik peremehed. Püüti Lohku ja Härmi, aga neid ei saadud kätte. Karistussalke siin ümbruses ei käinud (Kärksi küla ümbruses).

(Jaak Nõges) Päeva Kõrevares Ruudikülast sai peksa ka. Siit kandist (Meksi talu) ei olnud kedagi kinni, ega saanud ka keegi peksa.

(Hans Akerberg) Lauri Johan Ohtla, Ants Oja ja Aadu Kõrevares said peksa kuulu järele. Viljandi vallamajas tahtnud koosoleku ajal valitsust kotti ajada, kassat ülevõtta jne. Siis piirati sõjaväe poolt vallamaja sisse.
Enamlaste ajal viidi kinni Savikoti vana Andres Kurikoff, Linsi Akerberg ja vist Märt Maassepp ka. Savikoti Kurikof oli üle nädala kinni, aga Akerberg ainult viidi ja lasti sellesama korraga kohe lahti (üks teine ütles et enamlastega sõber olnud, Pöögelmani Ella olnud tema pool suvitamas jne.).

(Mari Maassep) Enamlased viisid Märt Maassepa, Piiskari peremehe venna, kinni ja ta oli niisama kui Kurikoffki nädala päevad kinni. 3 püssi viisid ära ja otsisid kõik kohad läbi. Maassepp oli siis Piiskari talupidaja.

(Ado Soon) Nr. 16 [Hans Akerberg] nimetatud isikud said peksa vastuhakkamise pärast. Siivers pidas kõnet turu pääl ja Väljakõrtsi juures (Väljakõrts on Viljandi Maakiriku ligidal), et muud kui andke üles nüüd „niisugused mehed“, muud kui saatke üks kiri valitsusasutusse, ega oma nime vaja pääle kirjutada ei olegi. Meie külast (Kärksi) ei saanud küll keegi peksa.

(Tõnis Mitt) [vallavanema abi] 1905 a. talve lõpul oli Päri vallavalitsuse kutsel vallamajas koosolek kaitseväe asutamise asjus mustasaja [revolutsiooni ajal tekkinud paremäärmuslik rühmitus, mis võitles monarhia säilimise eest ja rakendas omakohut revolutsioonist osavõtjate suhtes] vastu. Arutati ära, kuidas väed külade pääle saavad jaotatud ja isegi nimepidi äramääratud peremehed, kes pidid õpetama. Piirsid pidid saama valla kulul, raha saigi selleks määratud. Mehed olid ainult Päri vallast. Selsamal koosolekul oli ka Jüri Vilms, kes oli siis veel kooliõpilane. Tema oli ühes Jaama Jonsoni poegadega, kelledega ühes koolis oli. Vilms ütles sääl praegusele Bockile õige teravaid sõnu. Bock sai pahaseks ja ütles: „missugused mehed siin on“ ja läks minema. Peksa ei antud Päris kellegile. Bock oli ise ohvitser küll ja oli ratsa hobusega linnas ja vistist ka oli ühes Siiversiga, võib olla, et mujal peksa andmas.
Enamlased ei teinud midagi, vangis ei olnud kedagi.

(Gustav Andrei) Enamlaste ajal ei tohtinud püssi muidu kanda, kui pidi nende käest luba olema. Luba said siis Matsi peremees, Kudu Jonson ja Raksu Tiit; hiljem nõuti aga, et püssid toodagu ära. Kõik ei viinud ära; Matsi peremees ja Raksu Tiit ei viinud ära ja teised ka. Siis hakati läbiotsima talusid. Ümbrkaudu [ümberkaudu] olid kõik juba läbi otsitud, Raksul olid õige tublisti tuhninud, aga siin ei otsinud mitte sugugi.
1905 a. oli Päris rahulik. Bock tahtis organiseerida rahva hulgas vastukaitset mustasaja vastu. Ainult peremehed olid vallamaija käsutatud selleks. Jüri Vilms oli aga sääl Bockil naha täis sõimanud, Bock saanud vihaseks ja läinud ära. Vilms oli ka ainukene, keda üles anti Bocki poolt, aga ta sai enne ära põgeneda. Viljandi vallavanema Auksmani näitamise pääle said ka peksa mõned. Nr. 12 [Aleksander Kiilaspea] loetud neljaga arreteeriti veel rätsepp Nurk. Risti talu juures elab endine moonaka naine Liisa Jüris ja see rääkis, et ta oli juures olnud, kui Bock oli inimestele ütelnud, et tema tõmmanud Siiversiga liisku, kumb neist karistussalga ülemaks saab. Liisk langenud Siiversi pääle ja Bock öelnud: „mul oli päris hää meel, et lahti sain.“ Noh oleks Bock eesotsas olnud, ega siis ehk nii ülbeid tegusid ei oleks tehtud, kui Siiversiga. Karistussalka Päris ei käinud.

(Ernst Wilhelm von Bock) 1905 a. suvel tekkesid jutud, et mustsada tuleb kusagilt. Kudu Õunap oli vallavanem ja Takk oli sekretär, see oli tige mees ja tundis ehk ka poolehoidu punastele. Ma ise käisin mitmel pool mujal rüüstajaid mõisatest eemale hoidmas. Päris ei tulnud aga midagi ette, ma hoiatasin inimesi ja mehed ise olid ka mõistlikud. Selles liisuheitmises on pool tõtt ja pool mitte. See oli kord Viljandis, Kasinas lõunat süües, kui Siivers küsis, et kas ei ole siin mõni ohvitser. Noh mina olin ja pidin seda ka muidugi ütlema. Varem ei olnud ka Siiversiga mitte tuttav. Temal oli abilist vaja ja et muud ei olnud, siis andis minule käsu, et ma mundrisse paneks ja tema juure tuleks. Järgmise päeva hommikul kaunis vara läksingi kodust ratsa Viljandi mõisa, kus ta elas. Siivers oli juba kärmam ja oma töö ära teinud. Ma leidsin teda kaunis kõrges palavikus olevat, ta pesi ennast külma veega üle ja riietus siiski. Ta näitas mulle oma revolvert ja ütles, et ta kõik omad padrunid on pidanud välja laskma, sest soldatitel olnud vähe padrunisi ja nad lasknud halvasti; ta kirus, et kui hirmus see töö on olnud. Et ta jaluli oleks haavatute otsas tampinud, seda ma ei usu küll, aga et mind juures ei olnud, siis ju ei näinud. See oli kohe pääle mahalaskmisi Viljandis. Edaspidiseks tahtis Siivers veel mind kaasa, aga et Karula noorehärra ka oli ilmunud ja ka ohvitser oli, siis läks lõpuks tema ühes Siiversiga ja mina sain vabaks. Ja seda nõupidamist, kumb meist läheb, nimetavadki ehk liisuvõtmiseks.

(Peeter Pruuden) 1905 a. oli sept. kuu lõpul koosolek, kus valiti tööliste poolt saadikuteks Tartu koosolekule Männa Pruuden ja Jaan Jürisson, Pruudeni naiseisa. Rongiga läksid Tartu, kus rahulikult koosolekud olid. Eneste vahel kiskusid inimesed, mõnele kuued lõhki jne. Vallamajas koosolekul ei arutatud midagi sõjaväe asutamisest, kui vast üksikud selle üle nõu pidasid, aga seda ei tea.

(Tõnis Raudsepp) Puiatu Saare(karja)mõisa rentnik Kass oli härrale viimase aasta rendi maksmata jätnud ja ise linna õllepoodi pidama läinud. Enne 1905 a. sabinat, vist samal aastal, tulnud parun Kruedener kord temale uulitsal vastu ja küsinud: „noh kunas sa rendi mulle ära maksad?“ „Missuguse rendi?“ küsinud Kass vastu. „Noh hää küll, hää küll, hää tervis!“ ütelnud parun ja läinud minema. Kui Siiversi lööksalk Viljandisse tuli, siis võeti Kass kinni ja lasti maha. Arvatavasti oli Kass õige mees, sehvti [äri] ta ikka oli teinud. Kohtu poolt oli karistamata. Puiatu vallast kedagi kinni ei võetud, maha ei lastud, peksa ei antud. Puiatu valla hingekirjas olejaist võeti Viljandis 4-5 meest kinni ja lasti maha. Pääle Kassi olid need kõik karmantsikud [kelmid] ja pasatskid [huligaanid]: 3 venda Koolid ja üks vist oli veel, aga seda ei mäleta enam.
Koosolekuid peeti mitu, ise rääkisin sääl vene keele vastu koolides ja et emakeeles saaks õpetust antud. Vahest sai ka mõni muu sõna öeldud ja kui see ragin tuli, siis sai hirmu ka tuntud. Väljastpoolt käisid kõnelejad: Loorits, Kõpu vallakirjutaja ja Vain, Kõpu õpetaja (kooli). Need rääkisid riiklisest olukorrast ja rahv a elu viletsustest ja omavalitsuse parandamisest ja mõisnikude võimu kaotamisest. Kõned olid kaunis käredad. Nad ütlesid, et valitsus asja enam ei korralda, siis tuleb rahv al ise seda hakata läbi viima. Rahvas oli sellega nõus. Otsustati ka mõisat ülevõtta, aga enne tuli juba hirmuvägi sisse. Looritsale ja Vainule ei tehtud midagi. Kohalikkudest Kõpu kihelkonna elanikkudest ei saanud keegi karistada. Tünni Karl Laksberg käis ülemaalisel koosolekul Puiatu valla saadikuna. Üks teine oli Laksbergiga veel olnud, aga ei mäleta kes. Nende valimine sündis Tartust saadetud kutse põhjal.

(Karl Laksberg) Teiseks saadikuks oli Puiatust praegune Uue-Vändra kirjutaja Herman Raid, kes siis Puiatu sekretär oli. Käre oli ainult Tartu koosolek, aga siin kohapääl oli vagune.

(Jaan Riisenberg ja ta eit) Puiatu härra sõitis ratsahobusega ringi peksis karjasid. Karistussalk käis, aga ei tehtud kellelegi midagi. Mõnda aeti taga küll, aga need hoidsid kõrvale. Härra öelnud küll, et ma kolmele laseks anda nahapääle, aga las jumal maksab. See oli pääle küüni põlemist.

(Ants Roosi) V.-Kõpu mees Uibo ehitas linna maja, elas linnas ja sai peksa.

(Martin Soopi) Vist Terrik oli õpetaja Metskülas. Siin 1905 a. kõnesid ja koosolekuid ikka peeti. Koolimajas visati keisri pilt oreli taha ja löödi kepiga auk rinnust läbi. Mina vaatasin kord väljas, et mis asi see sääl on – tulid, punane lipp oli ees, oli rongikäik [tn enamlased]. Ma olin 6-7 aastane. Kinni ei võetud kedagi, asi sumbutati ära.

(Juhan Mitt) Kassi oli linn üles annud. Ta olevat õllepoodi pidades ka karmandsikaid pidanud. Valla ametnikud andsid ka üles, kes ei maksnud valla makse.

(Villem Kooli tütar [Marie]) Kõpu härra tahtis peksa, aga Puiatu parun keelas ära 1905 a. Oli öelnud isale, et Kõpu Stryk tahtnud oma teenijaid peksa, aga ma keelasin ära, et on nad mis nad on, aga peksa ma neid küll ei lase. Tema oli hää mees.

(Tõnis Jürisson) Taki kooli juure ajas valla kirjutaja rahva kokku koosolekule.

(Jaak Laane) Rahvas valinud õp. Vaini saadikuks Tartusse 1905 a. Muud Kõpus ei juhtunud. See ehk mõjus ka Vaini lahtilaskmiseks. Stryk oli Põllumeeste Seltsi esimees ja tegutses leplikult.

(Tõnis Kuusik) Olin 1905 a. vallavanema abi. Koosolekuid olevat siis ikka peetud, aga mina ei võtnud neist osa, sest pidasin paremaks kõigist niisugustest asjadest kõrvale hoida. Koosolekuil nõudnud nad vabadust, maad ja kavatseti väge organiseerida, et kui valitsus ei täida, siis vägisi nõuda saab. Pärast nõuti valitsuse poolt, et kas on valitsusvastaseid koosolekuid peetud [oli] ja kes on pidanud. Küsijateks olid 3 vene tšinovnikut [ametnikku]. Kõik vastasid, et koosolekuid ei ole peetud ja valitsusvastaseid koosolekuid ei ole ka olnud. Teine abi ja vallavanem ise olid ikka käinud koosolekutel, aga ütlesid ikka ei. Mina ja tema ei käinudki ja ütlesime ka ei. Mõisast oli ka küsimine. Mõisa valitseja Ernits ei teadnud mis teha, härrat ei olnud kodus, kas vastata ei või ja. Ta kirjutas siis kirja ja kirjeldas selles sündmusi just nii nagu nad tõepoolest olid. Öösel tuli härra kodu ja valitseja läks ka kohe asja arutama ja andis kirja ära. Härra tõmbanud kirja katki ja öelnud: „ma vastan neile ise (ma kirjutan ise), meil ei ole ju siin midagi olnud, kas meil neid soldatisi vaja on siia.“ Ja asi jäigi vaikseks, soldatisi ei käinud, peksa ei saanud keegi ja kinni ei olnud ka keegi.

(Willem Ekbaum) Uue-Kariste poolt pidi tulema mustsada, aga ei tulnud midagi, olid 5 versta kauguselt tagasi pööranud. Minu õemees ütles seda, tema tuli säält poolt ja oli näinud viie reega 11-12 meest.

XXIII Enamlaste ja okupatsiooni aeg

(Hendrik Nälk) Elbi talus [jutustaja sünnikoht] sakslastega suuri pahandusi ei olnud. Algul oli komandantuur, mille alla kuulusid Pärsti ja Karula, Toru talus, hiljem läks Saarepeedile. Rõugeid pandi Hundi talu juures vanas koolimajas, terve vald ühes kohas. Algul pidi leiba viima komandantuuri hiljem mitte. Siis tuli iga kana päält 2 muna nädalas viia, lehma päält 5 toopi piima nädalas. Kõik oli üleskirjutatud ja mis üle normi oli, see vili võeti ära. Heinu võeti ka, need veeti sügisel Pärsti mõisa ühte küüni kokku. Võid siit ei viidud, sest piima viisime vabrikusse ja sakslased võtsid ise säält võid.
Löögipataljoni mehed, kes esimestena sakslastest sisse tulid, viisid naabritalust, Põkalt, aidast liha ära. Minul tahtis seesama pataljon hobuse ära viia, aga sain kätte veel vaksalist.
Algul vangistati Pärstis hulk punaseid, revolutsiooniaegne vallavanem Laul, Kirikukülast jne. Need viidi Saaremaale, kust hiljem tagasi tulid. Ainult Laul sures sinna ära. Lauli nõudis vald tagasi, kui mõistlikku meest. Üldse ei olnud punased siin käredad.

(Hans Torogoff) 15·II·1918 a. tulid sakslased sisse. 21 sakslast, 3-l kuulipilduja mehed, olid meie eestoas korteris. Vägisi ei võtnud nad midagi, ei algul ega lõpul. Olid hääd mehed, midagi halba ei olnud. Lõmsilt ja Väljaotsalt Viljandi vallast olid nad sead ära viinud.

(Jaan Ainson) Kord tulid saksa soldatid sisse ja viisid mul ühe paari kamasse ära. Muidu ei võtnud nad omavoliliselt midagi.

(Hans Leiman) Esialgu kui sakslased tulid, viisid mul 2 koormat heinu, liha tarest, 6 kana, seebid, saapad, kartulad jne. vägisi ära. Hiljem ei olnud enam niisugusid asju.

(Jaan Kurrikoff) Sakslased viisid mul suhkru, tubaka ja või ära.

(Andres Kurrikoff) [Savikoti talu peremees] Savikotil oli Überwachungstelle [vahipost] ja kuulus Viiratsi komandantuuri alla. Algul oli ohvitser ja 12 meest, hiljem oli ohvitser ja 4 meest. Esialgu olid preislased väga toored, ei küsinud midagi, muud kui võtsid. Hilisemad olid viisakad mehed. Siin, Savikotil, käisid ka mehed „meldimas“ [endast teada andmas].

(Aleksander Kiilaspea) [Väljaotsal sündinud peremees] Väljaotsalt viisid esialgu sakslased väevõimuga sea ära. Andsin selle üles ja hiljem makseti välja, aga mitte täis hind, vaid ainult osa. Lõmsilt viisid kah sea ära ja Pärstist Erinalt. Esimese laupäeva õhtul viisid nad kõik ära, mis aga kätte said ja lasid siis veel poissi endid küüti külamööda ringi, kus siis kõiki kokku riisusid mis näppu puutus. Hobune võeti ka ära, aga kui rekvisitsioon kinni pandi, siis said kõik omad hobused kätte.

(Mari Maasep)Meilt viisid sakslased vilja ära ja lõhkusid kirvega sealauda ust, aga et vanaperemees õue pääl abi hakkas röökima, siis jätsid järele. Nad nõudsid siis, et meie ise uksed avaks; meie näitasime siis ka neile väiksed sead ette, aga suuri ei näitanud ja nii jäid suured alles. Selsamal korral viisid nad mujalt sigu ära.

(Ado Soon) Meilt viisid kana ära ja sea tahtsid maha lasta. Muidu olid nii kui mujalgi.

(Tõnis Mitt) Esialgul viisid sakslased Känsa Mitil hobuse ära, keda kätte ei saanud. Raksu Jaak Tiit’il viisid hää hobuse ära ja jätsid oma setukese asemele, kes ei jõudnud käijagi. Laane Särev sai oma hobuse veel raudtee vagunist kätte. Muut ei tea Päri vallas olevat.

(Maret Ojasoo mees) Olin Jaama talus, kui sakslased vasika ära viisid. Naha sain pärast mõisast kätte ja pärast maksid mulle kah selle eest natuke. Rammsiga tahtsid kah ära viia vägisi, aga perenaine oskas saksa keelt ja siis ikka jäi alles. Hiljem meelitasid nad inimesi lepa lehtedest sigaritega. Eit: Olin Päri kõrtsis, kui mulle kapi luku ära lõhkusid.

(Gustav Andrei) Känsa Mitt nõudis äravõetud hobusele hinda juure, aga ei saanud pennigi rohkem, kui see summa, mis oli määratud, s.o. 900 või 1000 mk. Raksu Tiit nõudis ka, aga ei saanud vist midagi. Matsilt viisid ka hobuse ära, kelle eest pärast 800 ja nõudmise pääle veel 400 juure maksid. Päärna talust Viljandi vallast viisid sea ära ja 15 puuda kaeru kah. Vilja üleskirjutamine oli õige loid, tehti muidu nagu moodi.

(Ernst Wilhelm von Bock) Päris oli ainult mõisas Wirtschafti [majanduse v majapidamise] ohvitser. Sakslased võtsid kinni 2 inimest: poodnik Endersi ja Aleksander Kaarti, Heimtali kubja poja ja viisid nad Saksamaale, kust hiljem tagasi tulid.

(Peeter Pruuden) Esiti kui sakslased tulid, võtsid mul raha ära. Veel tapsid kanu ja ei maksnud midagi. Otsisid ka asju, aga lukke küll ei lõhkunud.

(Tõnis Raudsepp) Enamlaste aeg oli iga pühapäeval koosolek. Kõik kolm Reeseni olid alati koosolekul kas kooli ehk vallamajas. Reesenite isal on Väike-Kõpu mõisast koht, umbes 20 vakamaad põldu ühes kõrvaliste maiega. Kõik kolm elasid isa juures. Õhutaja ja ässitaja oli Johan Puiss (surnud), kes oli kahe hingemaakoha omanik Väike-Kõpu mõisas. Väike-Kõpu hingemaa mehed ja ja Puiatu mõisa moonakad olid kõik enamlased ja enamalt jaolt popsid [kehviktalupojad]. Puiatu mõisa võeti üle ja Märt Reesen oli valitseja. Juhan oli ka tegev. Kolmas vend, Aleksander oli arvatavasti veel väeosas kinni, kuid siin viibides tegutses energiliselt. Vallavalitsus võeti üle, volikogu aeti laiali, omad mehed pandi ametisse: Märt Reesen sai sekretäriks ja ühtlasi ka mõisas. Volikogu valiti rahvakoosolekul uus, enamlise koosseisuga.
Enamlastest oli salkkond mehi, kes püsse korjas ja läbiotsimisi toimis. Arreteerimisi ei olnud. Minu juure tulid ka, viisid püssi ära ja nõudsid maaliidu kirjandust. Midagi ei saanud. Ütlesid mulle, kui ise välja ei anna ja pärast üles tuleb, langeb karistuse alla. Mina ütlesin, et otsige läbi. „Kust kohalt me otsida teame, kõik kohad paberit täis,“ oli vastus. Mind oli õpetaja ametist lahti mõistetud ja Juhan Reesen asemele määratud.
Oli nimekiri kokkuseatud, kus mina 17-nes olin, kellele ei tule mingisuguse kaitseriista luba anda. Nimekirjas oli üldse 53 isikut. Pärast rahvas rääkis, et see nimekiri sisaldanud isikute nimesid, kes punaväe tulekul oleks tulnud maha tappa. Kõik varandused oli otsustatud ära võtta ja ühetasaselt ära jagada. Nädalat kolm saivad nad siin oma valitsust pidada, kuni sakslased tulid. Paar päeva enne sakslaste tulekut saadete Puiatust üle 20 mehe, ainult punased, Viljandisse sakslastele vastu. Neil oli talude poolt küüt ja nädala leivakott ligi. Teisel, kolmandal päeval põgenesid kõik kodu tagasi. Päeva tulid sakslased Viljandisse ja õhtul olid juba Puiatus. Eelmisel ööl oli punaste volikogu veel koosolekut pidanud; sääl tehtud otsused on teadmata. Talumehed olid sakslaste tuleku üle üpris rõõmsad. Kohe kutsuti endine vallavalitsus kokku ja nõuti, et punaste vallavalitsus ja nõukogu kinni võetakse ja Viljandi viiakse. Küüt käsutati kokku, millega nõutavad isikud kohale toimetati ja Viljandi viidi. Neid oli umbes 15 meest. Pääle nende võeti sakslaste poolt veel 6-7 eraisikut kinni ja viidi Viljandi. Kõik said varsti vabaks, Saksamaale ei saadetud ühtegi. Rüüstamise juhuseid ei tea Puiatust.

(Tõnis Saar) Okupatsiooni aeg oli meil 2 meest ja 2 hobust söömas. Vilja võtsid nad ära ja keldrest viisid nad liha varga moodi ära, aga selle sain kätte. Puiatu paruni juures käisin Kõpu vallavanemaga. Parun lubas teetegemise asjus jne. uue seaduse välja töötada.
Kõpu Leesmendi Karl Riisenbergil lükkasid venelased taganemise ajal tema oma põllu otsa juures heinakoorma päält maha ja viisid hobuse ühes reega ära. Mind ajasid ka taga. Selsamal korral viisid venelased ka pastor Tischleril hobuse ära.

(Karl Laksberg) Enamlaste ajal võeti püss ära, aga sakslaste ajal sain kätte, siis võtsin luba. Minu juures olid 4 hobust ja 3-4 sakslast korteris. Engel oli varem, enne Ilmasõda Puiatus ja Kõpus valitseja. See tuli sakslaste salga eesotsas siia sisse. Engel elab praegu Viljandis. Kuredener oli üks saksaaegne ametnik, poolkohtunik või mis ta oli. Mõned teenijad oli ta lahti lasknud.

(Peet Soots) Kord tulid mitu sakslast ja ohvitser ning sundisid mõõgaga aidaust avama ja kaeru kotti panema. Ühel teisel peremehel viisid siis 3 koormat heinu ära; selle kuja juures oli varem varas käinud ja sellep. läksid sakslased meie kuhja juurest tema kuhja juure. Vägisi võeti voori ja kord aeti isegi Tartu ja säält tagasi tulles saadeti kohe Viljandist Heimtali, ilma söömata ja puhkamata.
Kihult viisid venelased 2 hobust ja 2 rege ära. Sakste aeg pidid Puiatu mehed Marienburgis loomi viimas käima. Igal mehel oli 2 vagunit elajaid käes.

(Willem Karlson) Enamlased võtsid vilja õige väikese hinna eest. Sakslased viisid heina kuhja ära ja vilja kah 15 puuda. 8 suurtükki (kahurit) ja moonaladu olid meie talus. Aida võtsid käest ära oma tarvitada. 12 hobust ja 10 meest oli meil ja teistes taludes kah korteris. Vilja eest maksid natuke, aga heinte eest mitte sugugi.
(Ants Roosi) Alaliselt oli siin 3 hobust ja 1-6 meest sakslasi. Möldril viisid nad sea ära ja maksid ainult 40 mk. Padriku Johanil jne. võtsid ka sea ära.
Enamlased saatsid tähtedega inimesi siia vilja otsma. Ma ei annud, et kaevaku kui tahavad. Siis tulid püssega siia, võtsid minu püssi ära ja veske [veski] võtsid (Tohvri veske) üle ja mölder maksis kahekordse rendi, neile ja mulle.

(Martin Soopi) Enamlaste ajal oli sagedasti läbiotsimisi; Püssid võeti kõigilt peremeestelt ära ja anti popsidele.
Sakslased võtsid Kurikalt sea ära.

(Ann Raisman) Sakslastel oli siin hobusid ja mehi korteris. Kord oli 25 hobust ja hulk mehi. Kõik toad olid täis, ühes nurgas saime ise olla. Kolm ülemat võtsid oma kätte saali ja teised olid kolmes toas. Ülemad olid sulepatjades ja soldatid magasid maas õlgedel.

(Mari Lõhmus) Enamlased viisid öösel ree ära, püssi nad ei saanud, sest meil ei olnud seda.
Sakslasi oli siin 20-30 meest ühes niisama palju hobustega. Kõik kohad, rehealused jne. olid neid täis. Neid olid Vindlal, Raanil. Lapil ja mujal. Ülemus oli Puiatu alevikus. Kõik olid kangesti hääd mehed.

(Juhan Mitt) Saksa aeg oli igas talus üks mees ja üks hobune. Söögi pidi talu mõlemile andma.

(Tõnis Raudsepp) Siin üleval, praeguses koolipreili toas, koolimajas, oli Wirtschaftsunteroffizier Boeschel ja hiljem Eckert. Boeschel riisus kord ühe räimeranda mineja Karula mehe paljaks. Ta nägi, et üks talumees läheb, lasi kinni pidada ja kõik asjad vankrilt maha tõsta. Levakoti ja umbes paari puuda ümber jahu võttis ära. Hapupiimalassi tahtis ka ära võtta, arvas et on koor sees, aga meie rääkisime, et küll sai, enne kui uskuma jäi, et hapu piim on. Mehel ei jäänud muud nõu üle, kui pööris ümber ja läks kodu tagasi. Eckert oli teistmoodi mees, tema kiristas hambaid ja vibutas rusikaid keiser Wilhelmi pääle, aga ainult siis kui kahekesi vahest olime. Teiste juuresolekul ta seda ei teinud. Kui vilja ülevaatus ja üleskirjutus tuli, siis teatas ta meile seda ette, käskis muist vilja oma tuppa sängi alla jne. viia, et ega nad säält ikka ei otsi.

(Juhan Mitt) Täkule tulid kord sakslased heinu otsma. Ei küsinudki midagi, muud kui läksid ise lakka ja hakkasid säält heinu maha ajama. Perenaine näinud seda ja võtnud luugil redeli eest ära, et enam maha ei saa. Sakslased aga tõmbasid püssid ja ähvardasid perenaist mahalaskmisega. Perenaine kohkus hirmsasti ära ja vist kiljatanud ka kord. Neil oli hulk mehi ja need said siis jaole, perenaisele appi: tõmmasid teibad ja mis keegi sai ja sakslastele lähemale. Viimased seda nähes eest jooksma, ei lasknud ka püssega, ja Täku mehed kisades ikka järele. Seda nägid Vindla ja Raani mehed, tõttasid kohe appi; nad tahtsid sakslastele vastu jooksta ja läksid nii ikka kõrtsi poole (kõrts asub alevikus). Alevikust tulid aga teised sakslased tagaaetavatele appi, need võtsid siis Vindla ja Raavi mehed kinni ja hakkasid peksma. Täku mehed olid veel kaugemal ja teiste kinnivõtmist nähes jooksid tagasi kodu poole.

(Villem Kool) Puiatu parun käis sakslastega ühes, mune ja vilja võtmas.

(Jüri Sõitam) Venelased võtsid Kihuoja Jüri Kask’ilt härja ära. Sakslased võtsid Taki Lepikult sea ära ja Kaevandiku Tamburilt ka, aga viimasele tõid Laane talust uue asemele. Püsse viisid õige paljud neile ära.

(Jaak Laane) Enamlased võtsid Kõpu vallamaja üle. Peeter Lindau sai vallavanemaks ja madrus Paju abiliseks. Sekretäriks sai noor poisa, Karl Veinberg, Looritsa abi. Endine sekretär Loorits ei annud püssi ja ei kuulanud enamlasi. Vallanõukogu kandidaadid olid ka seatud, aga neid ei saadud enam valida. Mõisa (Kõpu) oli ka üle võetud. Mõisa valitsejaks oli valitud mõisa vanemate komitee. Mõisa sekretäriks oli Jüri Riisenberg (asunik), tema kirjutas ka vallale, sest Veinbergist ei olnud suurt asja. Punakaarti juhtis madrus Paju. Palju püsse korjati peremeestelt ära. Vanaveski Hendrik Meetil võtsid sea ära, jagasid mõisas välja ja Meetile ei maksnud pennigi. Kõpu Ühispangast otsiti saladokumente. Üks võti oli minu käest ja mind viidi püsse vahel sinna uksi avama. Teine võti oli Junsera peremehe Tõnis Martinsoni käes, kes ka sinna toodi (68 >[Willem Ekbaum]: kolmas oli Napsi peremees, tema oli nõukogu liige). Läbiotsija oli madrus Paju. Tema ütles, et temal olevat selleks ülemuselt eeskiri, sest pankadest antavat raha välja valgekaarti asutamiseks. Metskülast Lauri Tõnissonil võtsid kuhja heinu ära. Kui sakslased tulemas olid, siis läksid tüdrukuid ja poisse 20 ümber Viljandi, et säält sakslastele vastu minna. Suuremad talud ja pastor Tischler pidid neile minejaile leivakotid viima. Õhtul tulid juba tagasi, aga leivakotid jäid kaotsi; inimesed olid kõik laijali looksnud ja Lindau ühes Pajuga läks sellejärele Suure-Jaani kuulama, mis sääl tehakse. Vastemõisa kõrtsis söömise ajal võttis Metsküla Tõnisson nad ühes Vastemõisa meeste abiga kinni ja viisid linna. Hiljem püüdsid sakslased punasid, terve nõukogu võeti kinni (Jakob Suri, asunik, oli üks). Muist viidi Saksamaale, muist olid Viljandis kinni. Ojakäär 50-60 aastat vana moonakas sures Saksamaale ära, teised tulid tagasi. Sakslased tulid Pärnu poolt (lõuna poolt). Võtsid kohe vallamaja ja mõisa üle. Ratsasalk: 4 soldatit ja 1 ohvitser, käis kõige ees. Pääle Lindau vangistamist astus iseenesest Kerenski aegne vallanõukogu kokku. Mina olin siis kirjutaja ja tegin ülevõtmise protokolli. Rossa talus vahetasid sakslased hää hobuse oma ronu vastu ümber ja võtsid veel ühe sea kah ära.

(Willem Ekbaum) Enamlased panid seaduse maksma, et välja ei tohi midagi (omast vallast) viia. Üks Pärnu lihunik ostis Kõpust 15 siga ja lasi neid Tippu tuua. Omad (Kõpu) enamlased Lasid said teada sellest, sõitsid ette, võtsid sead ära käest ja jagasid seltsimeestele välja. Lihunik kaotas omad kasirahad [käsirahad] ja talumed [talumehed] omad sead. Pärnu mehed ostsid Tõramaalt heinu ja omad enamlased võtnud neilt hobused ja reed ära ja andnud veel tappagi. Minu juure tulid kord öösel 5 meest püssege sisse: 1. Jüri Seitam [nr 51], asunik praegu Kõpus, kellalööja poeg, tisler; 2. Johan Tasane, talupoiss, praegu asunik Kõpus; 3. Voldemar Matiisen, talupoiss, oli varem ka mul poisiks, praegu Allika talu sulane; 4. ? Telg, teenis Kihu veskil, mis praegu, ei tea; 5. ei mäleta. Nad sundisid mind uksi avama, ütlesid: „piiramise seisukord on väljakuulutatud, siin saab läbiotsimine toime pandud, anna tuleriistad siia ja ava uksed!“ Nõudsid ka nende vastast kirjandust. Viisid mind siis Kõpu Hoiukassasse, et seda üle võtta, olin nõukogu liige pangas. Ülevõtmine jäi ära, sest Liiberg (üks kaubandusteadlane, praegu veel Viljandis) ei tulnud linnast vastu võtma; siis pandi 3 moonakat vahiks, aga need läksid hiljem ise ära. Enne sakslasi viidi ühelt koosolekult kinni Johan Noodapera, Uue-Marguse ja Johan Kask, Kihuoja peremehed. Pastor Tischlerilt võeti 2 lehma ja vedruvanker ära.
Taganevad venelased muud kui nõudsid küüti. Kõik hobused olid juba küüdis ja viimase viisid nad ise ära, aga ma läksin järele ja Vastemõisa kõrtsi juures, kui nad sisse sööma läksid, sain järele ja hobuse kätte [varastas tagasi]. Naabri Napsil viisid ka hobuse ära. Viimased venelased läksid laupäeval ja teisipäeval tuli Saarde poolt 5 ratsanikku-sakslast, jäid siia sooja ja panid hobused talli. Ühe tunni peatasid ja läksid siis kohe Viljandisse. Ma läksin ka selsamal päeval linna ja see oli juba sakslasi täis. Turu nurgal trehvasin seda ohvitseri, kes esimesena tuli 4-ja soldatiga ja teretasin, meil mõlemil oli hää meel ja teised mehed imestasivad, kust ma seda sakslast juba tunnen. Napsikülas neid korteris ei olnud, ainult öömajal olid mitu korda, kui siit mööda läksid. Vilja üleskirjutamine oli loid, nad ei läinud aita vaatamagi, ainult küsisid.

(Jüri Org) Enamlased viisid mul 8 vakka otre ilma tasuta ja püssi ka ära. Kätte püssi ei saanud enam, ei tea kus ta jäi. Saksa aeg oli vaikne.

(Ann Roosenberg) Enamlased: Jaan Mänd Aliste külas, teised olid Kõpu maisamaalt, kokku 4-5 meest, tulid püssega sisse ja hakkasid läbiotsima. Kõik hoonete urkad otsisid läbi… Peremees pidi ühele Pärnu lihunikule 4 nuumatud siga Tipu koolimaja juure viima, aga enamlased olid vastas, võtsid kinni ja lasid sead Kõpu mõisa viia. Aliste Kõrtsikoha omanikul, Tõnis Roosenbergil võeti ka selsamal korral Tipu juures 1 siga ära. Teistel ei kuulnud, et oleks võetud. Sigade eest ei maksetud mitte midagi ja mehed otsiti selkorral ka veel läbi. Heinu viisid ka metsast ühe kuhja ilma hinnata ära. Läbiotsima tahtsid veel tulla ja ütlesid ikka, et kus meil see varandus peaks olema?! Aga enne tulid sakslased ja pandi igasse talusse 2 meest ja mõnda ka hobusid. Meil ei olnud hobusid. Sakslased olid hääd mehed.

(Eeva Roosenberg) Enamlased käisid siin läbiotsimas, ära viisid püssi, aga selle sai pärast kätte; olid Vastemõisa ja mujalt mehed, mitte Kõpu. Sakslased viisid Tuhkja Tiit Roosenbergil sea ja Padriku Jürissonil mitu siga õige väikse maksu eest ära. Siin käisid sakslased harva (metsanurk ja suurevee ajal, ehk vihmase suvega on maad üle ujutatud, vee all. A.V.) Ainult Poldil olid umbes 10 nädalat 7-8 meest 1 hobusega. Tuhkjal, Padrikul ja Upsil neid ei olnud.

XXIV Ärakirjad

II Wakko-Ramat. (Väljavõtted)

Sest Tallust Juntzi Gusta Perno maas Willandi kihelkonnas ning sure Kõppo Moisavallas 1844-mal Aastal.

B. Abbi-Orjus.

C. Tallomehhe Moisa-maks.

2 oddrad.

1 ½ Kaerad.

3 Linna lõnga.

2 Kottid.

2 Kannad.

4 Lõekad.

16 Munnad.

Suur 26 taatrit 48 grossi. Sellest

Mõned kombed ja nõiajutud Suure-Kõpu ja osa läänepoolsest Viljandi kihelkondadest

(5) Mari Leimani (sünd. 1846) jutustus.

Pulma kutsuti ikka suusõnaliselt. Kui rahvas oli jaba kokukogunud, siis loeti ja lauldi ja hakati sööma. Varsti mindi ka kirikusse, enne aga loeti ja lauldi jälle. Õhtul oli nooriku tanautamine ja põlle ette panemine. Siis korjati ka raha nooriku jaoks, esialgu põllesse, siis tarvitati mõne aja pärast selleks taldrikut ja hiljem kadus see komme hoopis ära. Selle juures lauldi ja loeti jumalasõna. Tanud ja põlled pidi peigmees ostma pruudile, oma ja naise emale. Pruut jagas mehe sugulaste veime välja, siis anti öökeri, kindaid, sukki jne. Kõige vanemal ajal jagati veime ka kojule, lauta, aita jne. Öökest kanti särgi pääl. Pillideks olid viiul ja härmoonik, torupilli ei ole mina enam näinud. Pulmad kestsid mitu päeva.

Ristsed kestsid 1 – 2 päeva. Tantsoli pulmas ja ka ristsel. Õlut, viina oli alati. Loeti ja lauldi ka alati.

Matused olid ilma tantsuta, joomine, söömine, lugemine ja laulmine ei puudunud.

(2) Maret Ojasoo (Sünd. 1853. Päri mõisast) jutustus.

Räägiti, et Tagemetsa perenaise vanaisa, Riismandel, olevat tulihända teinud. Tema läinud mõisa koha hinda maksma ja vaksraha olnud kotiga kaelas. Tema saanud kah mõisnikuga hästi läbi.

(24) Jaan Weinthali (sünd. 1863. Sangalt) jutustus.

Rohkem nõidasid siit ei tea, kui Jaan Riismandel, Tagametsa talu ostja. Kui tema tulihännaks oli käinud, siis oli ta uimane olnud ja ei ole kusagile poole saanud, oli robelenud poris jne. Vana kasukas oli tal seljas suvel kui talvel, magas tares koldes ja ikka niisuguse varjulise koha pääl, kust keegi ei näinud teda. Üldse hoidis ta inimeste eest kõrvale. Kord kui ta tulihännaks olnud, pööratud keha ümber ja kui hing mesilase näol tagasi tuli), läinud jalge pääle. Siis pööatud keha uuesti tagasi, nii et mesilane sisse saanud minna ja keha hakkanud kohe elama. Riismandel maksis oma koha Päris kõige vasem tasa. Hobusetorbaga kandnud ta vaskraha mõisa. Teda hüüti Vana Tong'iks ja nimetati üldiselt nõiaks.

(26) Leena Aunapi (sünd 1836. Kudult) jutustus.

Kuulsin seda Kudu vanaperenaise käest. Raksu vana Päärns, selle vanaisa, kes talu Viljandi Põllumeeste Seltsile kinkis, oli tuulispasas käija ja ta rääkis sagedasti magades. Metsi tahus oli teise Kudu vanaperenaise isa poisiks või sulases. Ühes teistega teinud ta küli ja kõik näinud, kui tuulispask läinud. Nemad juba teadnud, kes see on, jooksnud juure ja hakkanud hirmsasti tuulepöörist peksma nugadega, piitsadega ja kaigastega, Peagi jäänud pööris vaiksemaks ja kadunud juuresolevasse orgu päris ära. Peksjad ise öelnud: „saab näha mis selle järele nüüd tuleb?" Varsti selle järele jäi Raksu vana raskesti haigeks ja suri. Surnu olevat hirmsasti üles tursunud, kirst tilkunud ja rahvas arvas, et see on kuradiga ühenduses olemise pärast.

Kõsa Pihlakal, praeguse peremehe isal, oli paris kurat, kes temale raha kandis ja selle eest temale kah tappa andis. Igal tööpäeval toonud 3rbl., laup ja pühap. õhtutel 5rbl. Suuretel pühadel veelgi rohkem, 10rbl. või nii. Mida suurem püha oli, seda rohkem toonud raha ja seda rohkem andnud peremehele tappa. Laup. ja pühapäevadel puistanud kurat kõik sängid majas segamini. Kord surnud laps ära, lapse hinge lubanud aga peremees kuradile ja järsku olnud surnu kadunud. Kõik kohad löönud suitsu täis ja viimaks leitud laps haganikust kätte. Viimaks müünud selle kuradi ühele kaugemale mehele ära. Ta ise olevat kah ostnud selle kuradi. Pihlak oli sikkani peremees Puiatu vallas ja andis 3 tütrele igale hulk raha järele. Kuulsin seda juttu ema käest.

(28) Peeter Pruudeni (sünd. 1854 Männalt) jutustus.

Kõssa Andres Pihlak olevat teinud tulihända (mitte selle Kõsso, kus praegu kama tehakse, vaid teise). Rahvas arvas nii üldiselt ja vahest ütlesid seda kah temale enesele avalikult. Kord Puiatus poes olles hakkasid inimesed Andrese kallal nuiuma, et näita meile ka kuidas sa seda kuradit lendu lased. Andresel oli varblane kinnipüütud ja tasku pandud ja oli nõus meestele näitema. Ta võttis varblase ja lasi peos lahti. Varblane lendas surma hirmus ringi riiulisi mööda jne. ja, ajas hulk pudedaid asju maha ja lõhkus ära. Kui mehed selle üle pahandasid, vastas Andres: „no vat, ise tahate, et lase kurat lahti, näete nüüd mis kurat teeb!" Magamise ajal olevat kurat Andresel sängid umber puistanud.

Heimtali vallast Arandi peremees oli sinkide viia. Seda teati ka. Kord vedasid Oru mehed heinu ja leidsid oma kuhja seest singid. Poisid tahtsid neid loomadele sööta, aga peremees ei lasknud, sest see pidi nõidus, et nad ei sööks. olema ja ta põletas singid ära.

Kuninga talu (Õisust) Ants Lenseni peeti ka päris nõiaks. Kui temal midagi va rastatud, siis lasknud tema nõiduse mõjul kõik tagasi tuua. Tema naaber. Nahksepa peremees, ei uskunud seda ja kord, kui Lensen oma sulastega kõrtsis oli võttis ta nende labidad vankrist ja viskas kõrtsi väljakäigu kohta. Koduminekul leiti labidaid vaja, sulased tahtsid hakata otsima, aga vana Ants keelanud ära, et las olla peale, las olla seal, küll ta ise mul tagasi toob nad. Hulk aega Nahksepa peremees pääle seda vaatanud Lensen ja näinud, et labidad ikka veel sääl olid, kuhu tema nad viskas. Nii et nõia võimu Lensenil ei olnud midagi, ta ainult tahtis inimestes niisugust usku levitada, et siis tema asju keegi puutuda ei julge. Ants oli ka kaju (kaevu) soone näitaja. Kui kusagil uut kaevu ehitati, siis kutsuti ikka Kuninga Lensen soone näitajaks ja makseti temale selle eest üks rubla.

(30) Tõnis Saare (sünd 1852. Puiaus) jutustus.

Praeguse paruni isa ojal oli Peeter Hoolep Puiatu mõisas kubjas. Ta oli suur nõid. Kord oli ta kitse sõnadega maha lasknud. Kits seisnud kivi otsas ja kukkunud kopsti maha.

(32) Mari Krassi (sünd 1855. Puiatust) jutustus.

Lapi taiu endise perenaise ema käinud ka tulihännas, keha olnud tal siis kange ja eluta. Hing tuli mesilase näol tagasi ja tahtis sisse minna, aga keha oli kummuli pööratud, ei saanud. Siis pöörati keha tagasi esialgsesse olekusse, mesilane läinud sisse ja koha ärganud üles. Tema olevat teiste vilja tulu ära võtnud, raha kandmisest ei kuulnud midagi. Tuulispasas olevast ta ka käinud. Teda õigati Toru Liisuks. Seda olen kuulnud kõik teiste käest.

Kui Kõssa Andrest kodus ei juhtunud olema ja kurat tuli, siis nüpeldanud ta Andrese asemel tema naist. Muu nii kui lhk. 7.

Mõisa Peeter lasi pilpaga kitse kiviotsast maha. Ta uhkustas teiste ees, et ma näitan teile, mis ma võin ja kohe kukkus kits kui pilbas külge puutus. Peetril oli endal ka kahju ja ütles, et ma enam seda ei tee. Noh, mis ta muud tegi kui käskis lendaja läbi: Peetri naine oli mõisas piima üle. Ei maleta enam, mis ta ise oli, aga kubjas ta vist küll ei olnud, kui ta ehk kilter oli. ((30) [Tõnis Saare])

(33) Johan Riisenbergi (sünd. 1852. Puiatust) jutustus.

Saksamaalt oli Himtalisse [Heimtal] palju sakslasi toodud. Üks neist käinud siis tulihännaks ja varandust otsimas. Ka lasknud ta lendajat.

Kõssa Andres on kuradi käest 1rbl.eest tappa saanud.

Olen ise nõida näinud. Olin 16 aastane kui Puiatu Kõllil poisiks olin. Sääl oli üks kolmest kohast heina niitnud. Kaarli peremees, läks siis Lapile ema käest nõu küsima, mis nende heintega tuleb teha. Ema õpetanud siis: ära sa loomadele küll anna, pane hobusetorpa ja paista ahju suu juures õige palavaks (ma ise paistsin kah neid), ära küll siis näed, kes seda on teinud, varsti tuleb keegi su käest midagi otsima ja see ongi tegija. Ära heinu küll viska siis sureb sitt ära aga mata nad maha.“ Varsti tuligi üks popsi ema, või mis ta oli ja hakkas leiba, ühte ja teist lunima, küll lunis, aga Kaarli ei annud tal mitte midagi.

(34) Peet Sootsi (sünd. 1843. Puiatust) jutustus.

Vindla talu väljal ahervares olnud vanasti kuradite pesa. Praegu kasvab sääl pihlakas. Sääl kohal eksinud iga kõrtsist tulija ära. Seda kohta nimetati Kojsevälja (!?) või Kolmevälja mulguks. (Vaata (40) [Ann Raisman])

Kõllil olnud kurat sepikojas, oli sääl rauda tagunud.

Vastsemõisa Kääril varastatud venelasel raha ära ja varjamiseks pantud hobusetorpa. Otsiti kõik kohad läbi, aga kusagilt ei leitud. Siis nõidunud venelane säält inimesed ära, öelnud, teistele te enam ei pea saa teha, see vaev peab teil teie elu aeg olema. Ja sääl on endid kah kõik üles poonud, üks elab veel.

Metskülas Miku talu saunas oli kurat olnud. Saunamees oli venemehel raha ära varastanud ja see saatnud temale kuradi kaela, et teisele sa enam ei saa teha.

(37) Ants Roosi (sünd. 1858. Puiatust) jutustus.

Metsküla saunas käisid siis pastorid kuradit välja ajamas. Üks toetanud rinnuli kepi pääle ja öelnud: „saab näha, kas ta võtab mu käest kepi ära.“ Plaksti lennanud kohe kepp pastori käest lakke.
Saunas elanud siis üks vana soldat, see aetud säält välja ja ühes temaga läinud ka kurat ära. Soldat läinud Leppojale ja hakkanud sääl jälle niisamasugust vigurit tegema.

(39) Martin Soop’i (sünd. 1899. Metskülast) jutustus.

Miku saunas olevat rahva jutu järele küll kurat olnud. Ta pildunud säält mõnele taarirabale järele ja mõnele viskanud kaaliga ehk keresikiviga rindu. Kord läinud Saksa vana Ants ka sinna ja istunud toobri pääle, mis kaale täis olnud. Korraga lendanud kaalid toobrist välja ja mees nende asemele toobrisse. Kui vaim ära Leppojale läinud, siis olevat nähtud, et valge hobune olnud tagurpidi aiste vahele rakendatud ja nii läinud vaim ikka tuhatnelja Leppoja poole.

(38) Irene Roosi (sünd 1904. Puiatust) jutustus.

Olen inimestelt kuulnud: Leppoja silla juures raiestiku nurga pääl oli varem suur mets. Siin oli vanasarvik elutsenud. Paljud olevat näinud siin vaimusid ja seda, kuidas vanasarvik sarvedega puid saaginud, üks sarv olnud ühel pool ja teine teisel pool puud ja siis muud kui lasknud ringi.
Tõnis Saarepera elab praegu Venekülas, Tohvri lähedal. Ühel õhtul töölt kodu tulles tulnud temale Puspaatri metsavahel üks härg vastu ja müranud koledasti. Tema hakanud kartma ja pannud plehku, et vanakurat on, sest ta tulnud Leppoja poolt. Sellesama tee pääl näinud ta ühel teisel öösel kodu minnes nelja valges riietes naist. Siis jooksnud kah ära, sest need olnud vaimud. See Leppoja silla ümbrus (mitte kaugel Tohvri talust, metsa sees) on üldse üks väga õudne koht. Teine õudne koht on veel Pardilohk, üks väike madalik metsas, mitte kaugel Leppoja sillast. (Käisin neid kohti vaatamas, aga ei leidnud sääl midagi õudset. Pardilohus kasvas libe läikiv ümargune rohi „surnujuuks“ - A.V.)

(40) Ann Raisman (73a. vana. Puiatust) jutustus.

Tõnis Õunap (surnud), Veneküla mees, näinud kord unes, et Vindla talu ahervares on kulda. Ta on siis hoolega salaja kaevamas käinud, aga mitte midagi ei ole ta leidnud. (Vaata (34) [Peet Sootsi])

(41) Mari Lõhmuse (74a. vana. Puiatust) jutustus.

Tünni talu praeguse peremehe isa vanaema viis alati toitu ülesse tare nurga pääle hingede saatmise ajal, pääle Mihklipäeva. Üks läinud kord ülesse ette ja kui eit tuli öelnud: „upita, upita kõrgemale! Kas kopsu on kah?“ Vana sulase naine rääkis seda mulle.

Kui alles tüdruk olin, siis viis Kolgal minu ema kah toitu hingedele. Kord oli kanakints ja klimbid. Mina tõin ära ja sõin teise tüdrikuga nahka. Hiljem ei ole sarnast kommet enam olnud.

(42) Johan Mitti (sünd. 1850. Puiatust) jutustus.

Peeter Hoolep (Vaata samas nr 30 [Tõnis Saar] ja 32 [Mari Krass]) ise seletas, et saab nii nõidu küll. Selle kitse, mis ta pilpaga maha lasi, maksnud ta välja. Pilpa otsa on ta mustaks põletanud ja siis sellega lasknud. See oli siis lendaja.

(45) Willem Kool’i (82a. vana. Puiatust) jutustus.

Kõssa vana Andres sai 1rbl. iga öösel ja sai selle eest kah tappa vana kuradi käest. Andres ise rääkis vahest niisugusid nalja jutte. Viimaks, kui ta enam ei tahtnud kuradit, pistis see temale tare põlema ja läks ära Saatrele, sinna läinud ta musta kassina sisse ja poonud mehe ära.

(47) Tõnis Jürissoni (sünd. 1840. Kõpust) jutustus.

Kõssa Andres oli üldse imelik mees. Ta magas riietega ja later [latern] oli tikutopsiga alati kõrval. Kui siis ärkas, pani latre põlema, jooksis välja, käis hoonetel ringi ümber ja tuli heitis uuesti magama.

Voltveti piiri pääl Napsi talus sures minu kasvu ajal täkk järsku ära. Siis mindi targa juure nõu küsima ja see õpetas: „võta hobusel kops välja, vii metsa, pane põhja poole külge pihlaka harude vahele ja lase püssiga, siis saab laengu see, kes on teinud.“ Mees hakkaski tegema õpetuse järele. Üks popsnik, vana Jala Jüri, luuras jälle järele ja parajasti, kui mees sihtima hakkas, ütles põõsast: „ära südamesse lase, lase ääre pääle!“ Mees lasknudki ääre pääle ja teise Napsi peremees Märt jäi lombakuks. Nägin seda ise, et ta lompas. Sääl Napsi külas sures ühtelugu niimoodi loomi.

Olin veel karjapoiss isatalus, Upsil, kui kõlgusest kaks rasvamuna leiti. Kohe kardeti ja arvati, et need on nõiduse pärast sinna toodud. Keegi ei puutunud neisse. Siis mindi targa järele. Umbes 15 versta kaugusel oli pusija Jakobi Johan Roosenberg, see toodi sinna. Tema võttis munad ära ja nii jäigi. Niisuguseid nõidumisi oli vanasti palju.

(55) Johann Ekbaum’i (sünd. 1873. Kõpust) jutustus.

Aratsi talus usuti ja usutakse veel praegugi nõidust. Kui sinna uus teenija tuli, siis anti temale, ei tea milleks, kohe mingit rohtu sisse, mis oksele ajas, arvatavasti oli see silmakivi. Loomi on sääl ka alati rohitsetud, iseäranis kevadel, kui neid välja lasti. Laudas olnud päris laud rohtude tarvis lae alla löödud. Sellegi pääle vaatamata oli sääl kõige rohkem loomaõnnetusi.

(56) Jüri Kuuskleri (sünd 1849. Kõpust) jutustus.

Aliste külas Pärnal oli pulm. Kurat läks kah sinna ja laskis oma naise järele tulla. Naine jõudnud just Kukeleste sooni, sääl tulnud hundid temale kallale ja naine ronis Kukeleste mäele männa otsa. Hundid hakkasid mända maha närima. Parajaste möödus üks pulmaline [temale hundid kallale ei läinud?], sellele hüüdis naine puu otsast: „kui sa saad Saja talusse ehk puutud pulma talusse, ütle sa Türile Jürile: Tõmmu lehma tõmmatakse Kukeleste soos suure pika männa otsas.“ Kurat oli juba pulmas. Kui ta naise hädast kuulis, tõmbas kohe tare parred ja jooksis naisele appi. Aga enne olid hundid selle juba ära murdnud. Kui sa tahad vaatama minna, siis näed veel praegu parre otse maas.

(59) Tõnis Olev’i (sünd. 1862. Kõpust) jutustus.

Madis Older käis enne sõda Supsi maetsasaksaga, Schröderiga, kohut ja iga kord võitis. Võitis ta sellepärast, et luges alati kohtu trepist ülesminnes nõiasõnu.

Mul nõelas kord uss käe ära, paistetas üles. Ussisõnu ei olnud mul pääl, läksin siis kohe kodu ja lugesin raamatust sõnad pääle. Umbes poole tunni jooksul oli paistetus alanenud. See raamat on mul kaduma läinud.

(60) Jüri Martinson’i (80a. vana) jutustus.

Kiipsul tegi üks vana vigurisi enne kui loomad välja laskis. Ta mässis karvatükke ja tompe ja pani mädamune karjamaale.

Tulihänd kartis ainult naisterahva paljast perset, siis lõppes tal kohe võim ära, kui seda nägi. See oli vist Murdus (Kõpus), naine läks lauta lehmi lüpsma ja oli sääl natuke hooletu kükitamise ajal ja ükskord järsku kukkus tsetvert otre tümates maha, noh tulihänd juhtus parajaste tulema.

Ühte Jakkaja't, see oli sõimunimi, pärisnimi ei tea, peeti niisuguseks nõiaks (mees), et ta võib aidata tüdrukuid neile mehele minna, kellele need ise tahavad. Ja tema juures käisid õige paljud abi otsimas. Nende abiotsijatega läks Jakkaja sauna, vihtles sääl neid ja luges ise sõnu pääle:

(61): Veel laskis ta [Jakkaja] naisi läbi jalge, eestpoolt tahapoole, leiba ahju panda. See pidi ka mõjuma. Jakkaja oli kaevutegija.

(61) Tõnis Kuusik (sünd. 1872. Aratsilt) jutustus.

See koopa Martinson (60 [Jüri Martinson]) on üks laisk mees. Temast arvati ka, et ta haiguste vastu häid rohte annab ja mõnikord tulid inimesed õige kaugelt tema juure rohtusid otsma. Kui ta juhtus töö juures olema, kui otsja tuli, siis ütles, et tal aega ei ole ja viimaks pani võõra oma asemele tööle ja läks ise kodu rohtu keetma, enne aga seletas, et tal palju aega läheb keetmisega. Kodus pani ta mingisuguseid heinu patta ja keetis, kuna ise magama heitis ehk muud tegi. Ta armastas üldse vingerpusse mängida teistele, oli kange kosjakauba sobitaja. Ajas hiljem need kokkujuhitud inimesed jälle lahku. Laane talu peretütre, Mari Õunapuu ja Uudre-Laane perepoja Aleksander (Sander) Fridriksoni (mõlemad elavad) vahele sobitas ta „hää“ vahekorra ja hiljem, kui Mari juba käima pääl oli, tegi ta selle vanaemale talli luugilt inglit. Vanaema oli usklik ja vana inimene ja Martinson luuras siis, kui vanaeit öösel välja tuli, kargas ta, valge palakas ümber, luugi pääle ja kuulutas säält pühakirja sõnadega, et Mari käima pääle saab. Eit küsinud kohkunult: „oh issand, kellega?“ ja ingel vastanud: „Uudre Sandrega.“ Hiljem kaebas tüdruk poisi kohtusse. Kohtus läks Martinson poisile tunnistajaks ja ütles, et tema, Martinson, on ka sellelt tüdrukult saanud ja kui vanasti nii kohtus öeldi, siis tunnistati see tüdruk juba litsiks. Vallakohus mõistis temale selle tembu eest 35 hoopi, aga Martinson põgenes eest ära ja hiljem sai ta kihelkonna kohtus õigeks. Tema juures käivat veel praegugi tüdrukuid mehele minemiseks abi otsimas.

(72) Tõnis Tamman’i (sünd. 1852. Alistest) jutustus.

Aliste küla talu Kuusemetsa on kirikuraamatutes Sillaotsa nime all tuntud. Säält peremees Tõnis Soop ja ta naine Leenu olid kanged nõiad. Meil võtsid nad iga aasta paremad loomad ära. Nii surid mitu kõige paremat siga ja lehma, üks noor täkk ja vana hobune ära. Hobusid enne ei võtnud kah, aga kui ette sai pantud ja kusagile mintud, siis kukkus järsku ette maha ja sures. Kui veel parajal ajal sai, siis aitas niisuguste nõiduste vastu Jõesoo Jaan Torist ja Kongoja Peeter.

Need Kuusemetsa vanad tegid omale nõiavööks villa enne Tõnisepäeva sel teisipäeval ja pääle Vastlapäeva sel reedel. Siis pidi villategija käima läbi üheksa peremehe lauda ukse ja igalt poolt kolmelt lambalt kolm rauatäit villa niitma. Selle töö pidi ta lõpetama enne kella 12 öösel. Kui mõni juhtus nägema või segama teda, siis see vill ei mõjunud enam, nii et pidi salaja käima. Meie (Songa talu rahvas) luurasime küll mitu korda, et kui ta tuleb, siis ei lase lõigata, aga mitte ei saanud kätte, ikka käis ta nii ära, et ei näinud. Neist villadest tegi peremees vöö, mille omale mõisasse minnes ümbere sidus, siis ei hakkanud saksa viha pääle. Ise nägin seda vööd, oli õige kitsas.

Kui esimene kord kõige parem hobune sures, siis tulin linnast vist. Hobusel lõid kõrvad lonti ja oli niikui siga aiste vahel ja vahutas hirmsasti. Võtsin ta viimaks lahti eest, aga see nagu mõjus veel ja kohe sures. Ma selle hobusega pahandasin neid (Kuusemetsa rahvast) mitu korda: neil oli see kunst, kes uuel aastal kirikust koju tulles kõige ees on, see on sel aastal kah oma tööga kõige ees ja mina ajasin oma hobusega ikka kõige ette ja neist mööda. See vihastas neid muidugi. Teine kord jäi hobune jälle niisamati haigeks. Siis olin Napsi lähedal rangimeistri juures Passimäel. Siis kutsusin kohe Napsi Villemi (vist Teiverlauri) sinna. Tema võttis pudeli vett täis, pani pingile, lasi põlvili juure, võttis mütsi pääst ja hinge õhuga luges pääle. Siis andis seda vett hobusele sisse ja hobune sai terveks. Pääle selle sures aga veel loomi. Kord sures aiasiga ära, siis õpetas Villem: „lõika loom lõhki, võta süda ja kops välja, aga ära palja käega võta, kisu orkidega jne, pane põhja poole aia teivaste vahele ja lase püssiga, siis läheb tagasi.“ Tegin nii, poeg Tõnis laskis nii et tükid lennasid ja Kuusemetsa vana Tõnisel kohe siga surnud, vana Leenu jälle löönud pauku kuuldes kuuti uksel, et ei tea, mis sääl Songal paugutakse. Oma sea surmast aga ei rääkinud kellegile midagi ja matsid salaja maha. Hiljem rääkis meile seda nende kasupoeg, praegune Kuusemetsa peremees. Siis sures järsku kõige parem lehm ja siis läksin Jõesoo Jaani juure. Tema oli Metskülas Lauri talus minu täditütrele abi annud, sääl olid ka loomad niimoodi surenud. Jaan elas Toris, ta siia ei tulnud, vaid õpetas, ütles ette ja mina kirjutasin üles (see olevat piiblist välja kirjutatud; Kongoja Peetril olnud päris musta lehtedega ja valge trükiga piibel):

„Anna loomadele iga kuu sees kord juua, jook olgu nii tehtud: Pane odrajahu ühe toori sisse, vett pane toori sisse niipalju, kui sa jooki tahad teha ja pane soola ka peoga sisse, siis sega segamini, siis tõmba omale ääkäega rist palja rinna peale ja ütle need sõnad Jumal Issa poeg, on see öeltud, siis tõmba kurakäe keskmise sõrmega 3 risti joogi sisse ja ütle risti tõmbamise aeg Jumal Issa poeg ja Püha vaim. Siis tõmba esimese sõrmega jälle 3 risti joogi sisse ja ütle jälle need sõnad riste tõmbamise aeg Jumal Issa poeg ja püha vaim, oled sa need sõnad ära öelnud, siis tõmba peidlaga 3 risti joogi sisse ja ütle jälle need sõnad Jumal Issa poeg ja Püha Vaim. Kui keik juba tehtud ja öeltud on, siis ütle Aamen. Siis loe Issameie ühe hingega veel peale, siis kui Issameie loetud on, siis tõmba nende kolme sõrmega, kellega sa enne riste tõmbasid, 3 risti ja ütle jälle Jumal Issa poeg ja püha vaim. Aamen veel peale, siis on jook peris valmis, siis anna seda jooki kõige loomadele kas hobustele või elatele ehk lammastele või sigadele kellel aga hing sees on, siis saavad need kõige kiftisemad noolid kõrva minema. See on see Jeesuse kaheterane mõõk, mis kõigidest läbi tungib.“ Lõpuks ütles veel, et kui sa selle järele teed, läheb tal (nõial) võim käest sellesama korraga ja sul ei ole enam tarvis karta. Ja pääle selle ei surnud kah enam.

Tõnis Soop Kuusemetsalt tahtis ise minu õde naiseks võtta ja sellepärast keelas kangesti Pärna võtmast. Hiljem tahtis ta teist õde võtta, aga esimene ei lasknud nüüd seda minna ja viis kosjaviinad tagasi. Sellepääle läks Tõnis Napsikülla ja tõi säält pruudi, Musta Märdi tütre, paksu ja ümarguse. Tõnis oli vaenus metsavaht Andres Tuisk'iga Teesoost. Olin ise pulmas. Sääl nõidus Tõnis süldi ära. Kõik süldikausid olid ühtemoodi, nõiutud kauss pidi antama metsavahi ette, aga kogemata juhtus see pruudi ette ja see jäi eluks ajaks põdema ja oli pärast kui üks könks veel. Mõned olid kuulnud, kui Tõnis oli öelnud toojaile, et mis sa sellest kausist siia panid. Igal pool, kus Tõnis abi käis otsmas, vastati: „sa ise oled teinud, sellele abi ei saa.“

Minu hobune, kelle Napsi Villem terveks tegi, ajas vahtu ninast välja ja kollast vahtu kaelast ja pihast nii mis kole. Tagatpoolt esimesi jalgu ei ajanud. Kohe, kui rohi sisse anti, oli terve. Mina ka ei uskunud enne, aga ise oma silmaga nägin oma looma ja pidin siis uskuma. Kes nõidust ei usu, ütles Kongoja Peeter Kisa, see abi ei saa kah. Peeter elas suure jao Kera talu maa pääl Uue-Kariste järele vist, hiljem läks linna ja ostis maja. Tema aitas loomade äkilisi haigusi alati.

Kuigatsi (mitte Kõpus) Treffner (poeg oskas kah) tegi inimesi terveks. Tiisikus oli tema käes naljaasi. Praeguse Pärna peremehe isa, Märt Pärn, oli tiisikuses ja läks tema juure. See andnud talle pitsklaasi täie rohtu sisse, mis kui põlenud sees ja nõid ise naernud selle pääle: „jah, jah, palab, esiti palab, siis paraneb.“ Pärn läks linna seda rohtu otsma, tohter küsinud - „palju sa seda sisse võtsid?“ „Pitsklaasi täie,“ vastas Pärn. „Ja sa elad alles! Üle 20 tilga ei tohi võtta, siis suretab,“ ütelnud tohter. Siis antud seda rohtu küll, aga vana Treffneri rohud pitseeriti kinni ja vana kutsuti kohtusse. Palju rahvast oli kohtus ta poolt tunnistamas ja vana sai lahti, et võid tohterdada. Kõik olid tal omamaa rohud. Pärn elas veel üle 40 aasta pääle seda arstimist. Treffneril oli ka oma laboratoorium.

Liisu Ardel tegi mul käe terveks. Kohe, nii kui ta pääle oli lugenud, tõstsin käe üles. Ma jäin puu otsa rippu ja ei saanud pääle seda kätt enam liigutadagi. Ardel lasi kah kuppu.

Aliste kõrtsis peeti praeguse peremehe isa Peet Roosenbergi nõiaks, sest tema isa oli ka loomi ravitsenud: süte panniga käis laudas ja aurutas loomi, aga abi ei olevat annud. Meil tema ei käinud (Songal), siin käis ikka Kongoja Peeter, tema aitas kohe kui aga vett sisse sai anda enne kui hing välja läks. Peeti isa oli kuulus küll ja selle pääle suurustas ka poeg Kuusemetsa vanaga, et sina, kurat, küll mu looma hinge kätte ei saa, sa tee, mis sa tahad.

Käära ja Pärna peremehed olid sõbrad ja mõlemad olid nõiad. Kord kõrtsis juues andis Käära peremees Pärna peremehele kuradi sisse ja see öelnud: „noh, mis sa nüüd tegid, sa andsid mulle kuradi sisse!“ Käära peremees vastas: „noh, mis sellest on, ma tean, et sa oskad välja võtta ja tean ka, et sa tunned, kui sisse antakse. Nüüd tean mina ka, et oskan sisse anda.“ Pärna peremees: „ei, ise ei saa välja võtta.“ Siis õpetanud Käära peremehele ka, kuidas välja võtta, see ei ole varem osanud.

See oli minu isa ajal, kui kõik veel nõiad olid, olime veel Pärnal. Pärna sulase naine oli suur nõid ja sures. Puusärk oli rehe all. Aknast läinud üks kahara pääga poisike mööda ja rehealuse uksest sisse, värat kääksunud veel. Mindud vaatama, aga mitte kedagi ei olevat nähtud enam. Pääle selle olid mitmed näinud, et kahara pääga poiss läinud, surnu olnud seljas. Siis heitnud kurat ise surnu asemele kirstu ja kui Mäelttare vanaperemees lugenud, hakkanud surnu järsku lahtiste silmadega hääleta naerma. Minu isa ise nägi seda. Rahvas jooksis kohkudes kirstu ümbert kaugemale ja lugeja ütles: „oi eldeke, sellele ei ole enam midagi vaja, sellel on ise kõike küllalt.“ Ja kohe pandi kirst kinni. Kui surnuga minema mindi, siis ei jõudnud 2 hobust vedada. Siis õpetati, et mingu lauljad taha. Need läksid siis taha ja surnu läinud veidi kergemaks ja hobused kuivanud vahust ära. Vallamajast mööda minnes hakati kiriku kellasid lööma ja siis läinud kirst nii kergeks, nagu ei olekski sääl midagi sees olnud. Hauda lastes oli veel ainult kirstu raskus. Noh, Inglise kuningannat, vist Elisabethi, vedanud 8 hobust ja ei ole ka jõudnud liigutadagi, oli ka ära nõiutud olnud.

Enne oli terve Aliste küla inimesed nõiad. Kuusemetsa oli siis, kui küla veel ühes kärakas oli, Pärna sulane, aga kui talud laiali viidi, siis saanud peremees Tõnis Soop ühe sõrvelase käest nõiatarkust teada ja siis hakkaski nõiduma teistel loomi maha. Kõik võtsid vastastikku üksteise loomi maha. Mäelttarest üksi ei kuulnud seda. Kui praegune Pärna sugu Pärnale sai, siis kadus nõidumine ära.

Ördi rappa oli keegi ennast ära tapnud. Hoigamine oli säält kuulda mitme versta pääle. Mindi vaatama - luu ajanud vahtu otsast välja ja teinud häält, mis lähedalt nii suur polnudki kui kaugelt. Hakati kaevama ja leiti inimese kere. Luu viidi surnuaida, maeti maha ja siis kadus ka hoigamine ära.

(73) Johan Roosenbergi (sünd. 1880. Kõpust) jut.

Kui lapsel tekivad ihule punased lapid, siis kaotab ära maevitsa marjade leem, mis marjadest keedetud. Selle leemega tuleb pesta.

Vanast anti teistele kuradit sisse õllega jne. Kuradit valmistati nii: Uss (madu) võeti kinni enne Maarjapäeva ja ta pää kuivatati alalhoidmiseks sisse. Kevadel pandi ussi päässe hernes ja siis kusagile aia nurka kasvama, vagusa koha pääle, kus teda keegi ei puutunud. Kui herned valmis olid, siis kuivatadi, hõõruti või tambiti pulbriks ja vähemgi pulbri osa kasvatas imetajale ussi sisse. Seda on proovitud õlleklaasis ja uss kasvanud õllesse. See on tõsi.

Riistapuid nagu rangide jaoks jne., on hää raiduda jaani- ehk heinakuul, siis on puu mähil ja kuivab kergeks ja sikkeks. Talvel raiutud on kõva ja kalk. Okaspuu raidumine peab olema esimestel noore kuu päevadel. Riista puid raiutagu vana kuu neljandal päeval (jaani- ehk heinakuul).

(75) Liisu Ardel’i (85a. vana. Alistest) jutustus.

[nr 72 - Tõnis Tamman] juure: Mäelttare sulase Välja vana Kaarli naist Viiu't ei jõudnud hobused vedada. Siis tõmmatud kura jala kontsaga ristid hobuste ninade ette ja pihlaka pulgad loodud surnule jala talla alla ja veel midagi, siis läks palju kergemaks.

Napsi Must Märt, Teiverlaur, pani Tõnis Riisenbergi (Pärnumaal) hobusel sõnadega jalad kinni, nii et ei saanud käia ja minu tädile andis kuradi sisse, kui surema hakkas, siis volksatanud sisalik suust välja.

Antsu talu popsi Kadri lehm aeti abajasse ja Kadri saatis ajajatele, Johan Tammanile ja minu isale, Johan Pärnale, kuradi kallale. Esiti tuli kui vene mees, kui kallal oli, siis oli kui kull. Teised ei näinudki seda. Poiss hakkas hirmsasti karjuma, siis poisi ema löönud ahjuluuaga käte kohta, kull karganud teise kallale ja siis toa pääle, kus laulnud ise: juka tolla, jurka jäme.

Vana Vähja Vussiga oli kurat maadlenud. Teised mehed maadlenud ja kutsunud Vussi ka. See ütles: kurat, ma panen või kuradi maha. Kui ta magama oli heitnud, oli tundnud, et üks tõmbanud ligeda käisega temale üle näo ja öelnud, et noh, tule nüüd. See olnud vana kurat. Kui maadlemise ajal Vuss kuu pool ulunud, siis olnud ta üle, muidu jäänud ikka alla. Viimaks öelnud Vuss: Jumal issapojake ja kohe lausunud kurat kohkudes: noh, te olete kolmekesi.

Kongoja Peeter Kisa, elas Kanaküla lähedal, tegi Viljandi paruni tütre terveks. Tohtred ei saanud midagi teha. Kui Peeter läinud, olnud tohter kah sääl ja öelnud: „noh, mis sinagi teed?“ Aga pärast pärinud, et kust sa selle rohu said ja Peeter näitanud kaevu pääle, et säält.

Viljandi vallast Johan Kiiss oli trahteri pidaja linnas ja oli päris jalutu. Tohtrid ega keegi ei aitanud. Kui Kisa oma rohu sisse andis, ütles: „viska kepp maha ja tule!“ Ja nii olnudki.

Praeguse Pärna peremehe isal nõelanud uss jala ära ja veeloodja kutsunud saksa keeles ussi tagasi ja lasknud poisi jalga lakkuda. Uss ise paistetanud hirmsasti üles ja läinud umb. [umbes] sülla maa järele lõhki.

Mäelttarel oli pulm, kui kurat sääl oli, parsil istus ja söögilaua kohal jalgu kõlgutanud. Tüdrukul läinud seapangi kanne katki ja ta ütlenud: „kura.“ „Kurat“ ei ole selles talus keegi tohtinud ütelda, sest peremees oli püha inimene. Kuradi naine oli lastega Kukeleste mäel huntidega kimbus ja parajaste läinud teekäija mööda, kellele kuradi naine ütelnud:

Nende sõnadega kirjeldanud ta siis oma ja oma laste häda. Teekäija, kui pulma jõudnud, ei ole kohe öelnud, vaid söönud enne ja siis alles öelnud. Kurat öelnud kohe: „no mis ma siit pulmast sain, ainult pool suutäit sea putru.“ Pool suutäit sellepärast, et tüdruk täielikult välja ei öelnud „kurat“, vaid ainult „kura“ ütles. Siis tõmmanud 2 part parsilt selga ja ruttu uksest välja, viinud ukse küljest veel tükigi ära ja tõttanud naisele ja lastele appi. Aga enne olnud need söödud ja kurat-löönud vihaga parred Kukeleste mäele maa sisse. Umbes 1–2 jala pikkune parre ots paistis veel seni ajani, nägin seda ise. (Vaata samas nr 56 [Jüri Kuuskler])

(76) Jüri Tamman’i (sünd. 1876. Alistest) jutustus.

Kääru talu toaski on luude hoigamist või hingamist kuuldud. Kord on pidu olnud ja mehed mänginud ühes toas kaarte. Pärtle Palu ei uskunud varem seda, aga kuulis siis ise ka ja poiss Villem Länik on mitu kümme korda kuulnud.

(77) Jaan Teder’i (sünd. 1874. Alistest) jutustus.

Jõesoo talust Jaan Ratas (naine on praegu sääl, poeg Vändras) Torist tegi minu venna terveks. Vend oli Venemaal viinapõletamise juures kuuma praagaga ennast ära põletanud ja läks rumalaks. Jaan luges valge viina pääle ja see mõjus. Jaan ise rääkis mulle, et ta ühe jalutu proua Riiast terveks teinud ja veel teisi.

(78) Ann Roosenberg (sünd. 1846. Alistest) jutustus.

Kui mina siia tulin (1867), siis ei olnud enam nõidasid. Soop Tõnisel olnud ikka soola vakad ahju pääl ja kui loomal midagi häda oli, siis võetud ja antud loomadele soola.

Üks läinud härrale kaebama, et teine teda ja ta loomi nõiub. Mõisnik öelnud: „ah see on rumal lori, eks nad nõidugu mind ka!“ Vanarahvas rääkis siis, et selle pääle nõidus ei hakka, kes palja jalaga maa pääle ei astu, mõisnikul on „lossid“ järjest sängi ääre all ja astub kohe sisse, kui ärkab ja üles tõuseb.