XIX aastasaja keskpaiku oli Erastvere vallas vennastekogudus, millel alguses oli palju liikmeid ja üldine rahva poolehoid. Päämiselt vanemad inimesed käinud sääl.
Pühapäeval, kirikust tulles mindud Vastsesse majja (Nii nimetanud rahvas vennastekoguduse palvemaja). Pärastpoole hakanud ka nooremad inimesed sääl käima.
Viimaks saanud vennastekoguduses kuulsaks "hamme vahetamine", mille järele iga naisterahvas pidanud oma särgi Paali papa nähes seljast võtma ja selle ära andma, mille asemele ta uue oli saanud. Alles siis võetud ta usklikkude sekka.
Õpetaja Holst, kes seda kuulda saanud vanematelt inimestelt, keelanud sellepärast vennastekogudusel jumalateenistuse pidamise ja vennastekogudus likvideeriti 20 aasta tegevuse järele. Praegu on säilinud mälestusena Kanepi-Sõmmerpalu tee ääres Vastse maja varem.
Jutustaja: Liiso Soo, 80 aastat vana.
Suurim edu vennastekogudusel on olnud Kõlleste vallas. Tolleaegne mõisaomanik olnud tülis õpetaja Holstiga. Seepärast leidnud vennastekogudus mõisaomanikult toetust, nii majandusliselt kui ka liikmete arvu suhtes. Ta andnud kogudusele maa ja materjali palvemaja ehitamiseks. Ise käinud ka sageli jumalateenistusel. Kogudusel olnud palju liikmeid, Kanepi kirikus ei käinud palju Kõllaste rahvast. Õpetaja võim ei küündinud vennastekoguduse elu piiramiseks.
Vennastekogudus võtnud aina pinda. Sageli peetud noortemeeste- ja neidudepühä. Noortemeestepühal tulnud noored mehed kokku ja nendele peetud jumalateenistus, seletades vana aega, millest kästud eeskuju võtta. Samuti olnud neidudepühal.
Kogudusel olnud sidemeid ka välismaa kogudustega. Nii käinud jutlustajaid ka Saksamaalt Kõllastes.
Õpetaja Holst hakanud võtma leerilastelt vannet, et nad ei läheks “velliks", ühtlasi teinud kihutustööd vennastekoguduse vastu. Rahval olnud ka vastik omasuguste pühaks pidamine.
Õpetaja manitsusel ja rahva vihkamisel jäänud vennastekogudus ka väiksemaks - 25 aastat tagasi peetud sääl veel jumalateenistust, millest rahvas suurel arvul osa oli võtnud. Praegu ei ole kogudusest midagi järele jäänud. Palvemaja on ka kokkuvarisemisel.
Kirikuga on Kanepi rahvas sageli hääl vahekorral olnud. Erandina tuleb võtta õpetaja Falck'i aega. Selle mehega on rahval tema liigsaksluse pärast sekeldusi olnud. Isegi õpetaja elu kallale oli rahvas kippunud.
1905. a. olnud Erastvere meestel kavatsus Falck'i kotti ajada. Surnuaia pühitsemisel kogunud salkkond mehi õpetaja ümber, kuid Kõlleste mehed ajanud selle plaani nurja. Õpetaja pääsenud põgenema. Enamlaste ajal pääsenud ta jälle kohalviibivate pooldajate abil põgenema.
Suureks läinud õpetaja Falck'i võim Kanepis okupatsiooni ajal. Ta olnud päris “hull.” Nõudnud saksa sõdurite abil rahvalt raha igasuguste maksude näol. Pääle selle teinud ta kihutustööd selleks, et rahvas paluks Saksa sõjaväe Eestisse jäämist ja meie maa Saksa keiserriigiga liitumist. Mitmes vallas olla ta selleks valla nõukogu kokku ajanud ja sääl ise siis kihutustööd teinud. Ühtlasi olla sundinud Saksa riigile palve saatmist Eestimaa ja Saksamaa liitmise asjus.
Siia juurde lisan Erastvere valla täiskogu koosoleku protokoll nr 1 ärakirja, mis on kinnitatud sama valla sekretäri Goldbergi poolt.
Ärakiri.
Protokoll nr 1.
Erastvere valla täiskogu koosoleku üle Erastvere vallamajas, 12. novembril 1918. Koosolekut juhatas valla eesistuja Ludvig Leis. Protokolli kirjutas kirjutaja Erich Goldberg.
Koosolekul võeti saksa sõjaväe siia edasi jäämise küsimus sellel põhjusel otsustamisele, et siinsed sakslased – Balti parunid – siinsete mõisate pidajad, püüavad meelitades ja ka hirmutades, et kui saksa väed siit lahkuvad, siis Venemaalt enamlased kohe siia sisse tormavad ja hirmutegusi, nagu röövimisi ja tapmisi toime panevad, inemistelt allkirju korjata, kes nagu rahva esitajad alla kirjutavad otsustele ja palvetele, milles rahva nimel paluvad saksa sõjaväe siia edasi jäämist.
Seda täielikult läbi arutades leidsime, et niisugune teguviis Eestimaal elavate sakslaste poolt, kes rahva nimel rahva tahtmist vasta tallitavad, täiesti hukkamõistmise väärt ja jäme rahvaste enesemääramise õiguse rikkumine on, ja et saksa sõjaväe siia edasi jäämisel kaugele ulatav kahjulik poliitiline tähendus on meie maa ja rahva tuleviku kohta, selle ühel häälel otsustasime. Rahvaste enesemääramise õiguse põhjal nõuda kohe Saksa sõjavägede siit lahkumist ja Eesti maapäeva ja Eesti maavalitsuse, mis 1917. a. demokraatlisel alusel valitud ja kes enne sakslaste siiatulekut 24. veebruaril 1918. a. Eesti iseseisvuse välja kuulutas, kokku kutsumist, ja et meil kohe võimalik ei ole nii tugevat Eesti sõjaväge luua, kes Eestit kohe kaitsta suudaks, seepärast paluda Liitriikidelt rutulist abi ja kaitset, aga kui nemad sellest ära peaks ütlema, siis selle palvega erapooletute riikide poole pöörata.
Algkirjale on alla kirjutanud valla eesistuja L. Leis, J. Müürsep, A. Tiisler, A. Kupp, V. Mets, S. Kongo, J. Leis, A. Hark, K. Tiisler, A. Lehter, K. Hallap, L. Kongo, A. Oja, P. Moistvo, A. Arras, Ludvig Arras, K. Zirkel, A. Lattik, O. Otsos, J. Otsos, A. Urb, J. Puna, R. Ajalik, O. Verrev, P. Hallap, O. Sarrik, P. Leis, L. Sikk, Kusta Kirves, L. Mürk, S. Tiisler, P. Kongo, E. Viin, L. Tõldsepp, O. Arras, D. Kiisk, K. Kongo, K. Laas, K. Verrev, Kusta Jalase eest L. Tõldsepp, A. Ehte, J. Org, J. Rammu, J. Kalk, O. Kongo, J. Leis, A. Sikk, R. Soome, A. Sokk, K. Arras, O. Leppik, G. Kõiv, L. Leis ja G. Müürsepp.
Protokollikirjutaja Goldberg.
Algkirjaga õige:
Sekretär Goldberg.