Töötates stipendiaadina 1924 aasta suvel Hiiumaal, Emmaste ja Keina kihelkondades, oli mul võimalus ligemalt tutvuneda sealse maa, rahva majandusliste ja haridusliste oludega. Praegu ei võiks enam rääkida Emmaste ja Keina kihelkondadest, millistest jäänud ainult mõisted, vaid valdadest. Kuni 1867 aastani kuulus Emmaste vald Keina kihelkonda ühes Adma, Putkaste, Vaimla, Kassari ja Keina kirikuvallaga. (Keina kiriku kroonika teadetel.) Juba 1864 a. otsustab kiriku konvent Emmaste valla Keinast lahutada ja uue kihelkonna asutada, ühtlasi Emmastesse kiriku ehitada. Vaimla mõisa külad Õnigo, Harju ja Keina kirikuvalla küla Lello liidetakse Emmastega. Aastal 1867 jõutakse lõpule Emmaste kiriku ehitustega. Keina kihelkond jääb püsima umbes kuni 1891 aastani, kus juba räägitakse kõige viie valla ühendamisest üheks Keina vallaks ja vallamaja ehitamisest Keina kiriku ligidale, mis ühtlasi oleks ka kohtumaja. Vallamaja ehitusega mõeldakse alata 1892 aasta talvel. (Keina kihelkonna valdade volimeeste protokollest.) Emmaste kihelkonna ümbernimetamist vallaks ei tea kindlaks määrata, arvatavasti sündis see ühel ajal Keina kihelkonna ümbernimetamisega.
Emmaste valla ida poolset osa ja eriti Keina valda peetakse viljarikkamaks kogu Hiius, mille tõttu ka rahva elu paremale alusele rajatud. Emmaste valla edela poolses osas on põllupind halvem, ainult õhuke kord mulda katab kivist maapinda, mis alles hiljuti merepõhjaks olnud. (Tärkma rannas umbes kuni Sõruni, on jõudsat maapinna tõusu märgata.) Loode pool asuvas osas, juba umbes 2-3 kilomeetert enne Mänspäe küla ja Õnigu küla maid katab tuiskliiv. Elanikud on sunnitud merepoolsesse külge puid istutama ja aedu tõkkeks ette tegema, sest muidu ähvardab liiv nende põlde täielikult hävitada. Nii ei suuda osa Emmaste elanikke end põllutööst toita, nad on sunnitud teisi elatamise võimalusi otsima. Pea kõik mereäärsed elanikud on ühel ajal põllutöötegijad ja kalapüüdjad. Igal perel on omad „puulaevad“. Enamasti kõik mehed umbes 20-50 aastani käivad suvel Suurelmaal tööl, ehk jälle teenivad suurtel kaubalaevadel, ka kaugesõidukaptenitena, sest on ju hiidlased tuntud tublide meremeestena. Seega jääb põldude harimine pea ainuüksi naiste hooleks, kuna suvel meestest kodu ainult raugad ja poisikesed, kellest abi vähe. Nii võib suvel Hiius liikudes naisi tihti põllul töötamas näha, küll kündmaas, küll äestamas, vilja külvamas ja kogumas. Nagu eelpool mainisin on põllupind enam viljakandvam Keina vallas, mille tõttu elanikud ei ole sunnitud nii suurel arvul, nagu kohati Emmastes, väljast poolt teenistust otsima. Talude suurus Emmastes ja Keinas on praegu keskmiselt 40-50 tiinu, millest põllumaaks ainult 3-5 tiinu, kuna ülejäänud osa kõik heina ja karjamaa alla kuulub. Nii heina kui karjamaad ei moodusta lagedat maa ala, vaid nad enam vähem puude ja põõsastega kaetud. Heinamaieks on valitud parimad maatükid, kus rohtu enam kasvab, kus puud ning põõsad harvemalt, kuna karjamaaks jäetud padrikud ja kadastikud. Kogu küla karjamaad on piiratud ühise tugeva püstaiaga, mille tõttu ei tarvitata karja juurde karjuseid. Pealegi on Hiius kombeks kariloomi ja hobuseid kogu suveks karjamaale jätta. Ainult lüpsilehmad on jäetud enam vähem talude lähedusse. Suureks paheks tuleb lugeda veel asjaolu, et heinamaad enamasti talust väga kaugel asuvad, vahest isegi 10-15 kilomeetert, mis omajagu tööd raskendab. Heinale minnes peab sinna ka jääma kuni heinatööde lõpetamiseni, sest kauge maa tõttu on vahepeal kodus käimine võimatu. Ühtlasi võetakse kaasa toiduaineid ja ka katlad, kus sooja toitu võib valmistada. Koduhoidjaks heinaajal jäevad ainult nõrgad lapsed ja vanad inimesed. Hää on, kui kestavad ilusad ilmad ja töö ühtesoodu edeneda võib, kuid väga tülikaks saavad vihmased ilmad, milliste tõttu töid tihti katkestama peab. Ehk küll Keina vald viljarikkam Emmastest, ei või ta elanikke aineliselt jõukamaks, ega ka vaimliselt enam arenenumaks pidada. Liikudes nii Emmastes, kui Keinas võib tähelepanna, et esimeses ehitused üldiselt nägusamad, majapidamine eeskujulikumalt korraldatud, puhtusele enam rõhku pandud ja inimesed arenenumad, kui viimases. Väljavõte tuleks teha ehk Kassari saarel asuvale Taga külale, milline oma nägusate elumajade ja korraliku majapidamisega teistest väga erineb. Tubades ei puudu isegi värvitud põrandad ja pehme mööbel, mis Hiiu taludes haruldane nähtus. Seda küla hüütakse rahva keskel veel „Hantwergi“ külaks, kuna seal peaasjaliselt endised Kassari mõisa teenijad – aidamehed, kubjad, toapoisid jne. – elavad. Jõukama kihi nii Emmastes, kui Keinas moodustavad endised meremehed, kel võimalus olnud enesele väikest varandust koguda ja kelle silmaring pikkil reisudel võõraste maade ja rahvastega kokkupuutumisel avaramaks muutunud. Nagu tähendasin on just suurem osa Emmaste elanikkest väljast poolt sunnitud teenistust otsima, kuna Keinas nende arv võrdlemisi piiratum. Seega võib osalt seletada asjaolu, miks Emmastes elanikud mitmes suhtes enam edenenud, kui Keinas.
Eriti meeldivad on kaptenite majad, millised Emmastes väga sagedad ja harilikust Hiiu talust erinevad. Viimane on ehitatud palkidest, kaetud õlgkatusega. Enamasti on elamu kahetoaline, kus esimene tuba kaunis suur ja ühtlasi köögi, kui ka peretoa aset täidab. Kogu maja sisseseade moodustavad kõige hädatarvilisemad asjad. Näiteks lauad, pingid, voodid ja kapid. Laua nõud on samuti puudulikud, tarvitatakse ainult savist kausse, kruuse ja puulusikaid, kuna taldrekud, noad, kahvlid ja metall lusikad võrdlemisi vähe tarvitusel. Kaptenite majad on suuremad, isegi 5-6 toalised, väljast poolt vooderdatud laudadega ja värvitud ja enamasti laastu katusega kaetud. Seestpoolt on toad lubjatud, ehk tapetseeritud ja põrandad värvitud, ka mööbelt on neis enam. Samuti võib leida suuremal arvul ka kirjandusliselt väärtuslikke raamatuid, nii eesti kui võõrakeelseid. Loomulikult leiab sarnane eeskuju igas suhtes järelaimamist.
Haridusliste olude eest on enam vähem rahuldavalt hoolt kantud. Peale neljaklassiliste algkoolide, millised juba vene valitsuse ajal asutatud, on mõlemis vallas üks kõrgem (kuueklassiline) algkool. Keina kõrgem algkool asub Kassari saarel endises Kassari mõisas, kuna Emmaste kõrgem algkool Emmaste mõisas. Palju soovida jätab osa neljaklassiliste algkoolide õpetajaid, kel puudub vastav haridus ja kes ka ise vaimliselt küllalt arenenud ei ole. Jõukamate vanemate lapsed õpivad Haapsalu ja Tallinna keskkooles, Tallinna tehnikumis ja üksikud ka Tartu Ülikoolis. Viimasel ajal räägitakse ka keskkooli asutamisest Kärdlasse, mille tõttu avaneks kehvemate vanemate lastele võimalus edasiõppimiseks.
Iseloomu poolest on hiidlased vaiksed, tagasihoidlikud, sõnakuulelikud ja hääsüdamlised. Võõrastele on nad väga vastutulelikud ja lahked, mille tõttu ka stipendiaatide töö selles suhtes kergendatud. Häälmeelel antakse vastuseid igale küsimusele.
Peab küll tähendama, et suurem osa sündmusist meie rahva minevikus juba kahvatub ja mälestustest enam vähem kustuma hakkab. Ainukesed, kellelt veel teateid võib saada, on isikud üle 50, ehk pigemini üle 60 aasta. Paljud neist on vanadusest kaotanud kõrvakuulmise, ehk üldiselt nõdraks jäänud, seeläbi jutuajamine nendega raskendatud. Vähe neid, kes mingisugusist sündmusist otsekohe jutustada teavad. Küsimuste varal õieti peab neis katsuma elustada endiseid aegu. Sarnasel teel saadud teated tihtipeale katkendlised, neid raske üksteisega siduda. Palju abi teatud küsimuste valgustamiseks ja selgitamiseks pankuvad valla ja kiriku arkiivid.
Keina kirik on tugev maakivist ehitus, paksud küljemüürid ulatuvad hulk maad uksest ettepoole. Võib oletada, et ta samuti, nagu ka kõik vanemad Saaremaa kirikud elanikele vaenlaste vastu kaitset pakkunud ja kindlustuse aset täitnud. Kiriku asutamise aastat raske kindlaks määrata. Arvatavasti on ta ehitatud Johannes III Orgresi ajal, kes aastast 1492-1515 oli Saare-Läänemaa piiskopiks. Viimast asjaolu võib tõendada esiteks, kiriku sissekäigu kohal müürisse raiutud eelmainitud piiskopi vapp, teiseks leidub kiriku konvendi protokolli raamatus aastast 1761 teade, et on olnud veel üks kirikuraamat aastast 1596 – in quarto – punases sammetköites. Praegu seda raamatud arkiivis enam ei leidu ja nagu kellamees Peeter Jürisson tõendab juba aastate? eest Tallinna viidud.
Kiriku käärkambris leidub puust kuju – vana Niglas – nagu rahvas teda nimetab. Arvatavasti on see püha Nikolai kuju, sest katoliku usu ajal on kirik olnud Nikolaile pühendatud. Sama selgub ka kiriku visitatsiooni protokollist a. 1778, kus mainitakse „jetzt hiesst die Kirche Martini Kirche, vorher im Pabstum ist sie Nikolai Kirche genannt worden“. Alal hoidunud on ka veel vana kivist altar, mis praegu tarvitamata, kuna aastal 1863 kirikut suurendati juurde ehitusega lõunapoolsesse külge ja uus puu altar paigutati põhja poolsesse seina.
Põhja sõja ajal on rahva jutu järele Keina kirik hobuste talliks olnud ja hiljem ka põlenud. (Köster Sannens, Keinas)
Kirikule kuuluvad kolm küla Kaigutsi, Lello ja Selja külad, kokku 28 talu (476 haarenit). (Aastast 1864, kui lahutati Sõru ja Mänspäe kogudused Keinast, kuulub Lello küla Emmaste kirikule.)
Nii kiriku kui valla arkiivid on täiesti korraldamata. Vanad dokumendid, kiriku raamatud, aktid on igasuguste tähtsuseta paberitega segamini kappides, mille tõttu tarvilikke raske üles leida.
Okupatsiooni ajal on valla arkiivid palju kannatada saanud, hulk protokolle ja akte kaduma läinud.
Kõige vanemad käsikirjad arkiivis on
1) Visitations Protocollen Ao 1641, 1646, 1731, 1737, 1744, 1778, 1785, 1825.
2) Sammlung der Circular Schreiben des kayserlichen Provinzial Consistorii des Herzogtum Estland vom Jahr 1728-47 / Abschrift des kayserl. Circular Schreibens.
3) Protocollbuch des Kirchenconvents zu Keins 1761-1817.
4) Kirchenchronik Keinis 1864-69 (õpetaja Anton Halleri kirjutatud) 1869-1095 (õp. Paul Plathi kirjut.) (1869-1902 a. ei ole keegi kiriku kroonikat enam kirjutanud. 1902 a. hakkab õpetaja Plath jälle kirjutama, materjaliks on tal päämiselt Kirchenbericht.)
5) Protocollbuch des Kirchenconvents zu Keinis 1817-1914.
Peale mainitute on olemas veel kiriku arveraamatud, raamatud ristitute, surnute jne. nimestikkudega hilisemast ajast.
Aastast 1809 leidub arkiivis kiri parun Üxküllilt Keina kiriku õpetaja Jakob Pontus Hallerile (oli õp. a. 1798-1816) järelpärimisega soola keetmise kohta Hiiu saarel 1584 a. Ei ole teada, kas õpetaja Haller leidis mingisuguseid teateid ja kas ta kirjale vastas. Ka kohalikud elanikud (Teated Johann Tüllilt, Tärkma, Pärdi t. Johann Liivmannilt – Keiva v. Selja küla.) teavad rääkida, et Prantsus-Vene sõja ajal Emmaste vallas Tärkma küla rannas suurem soola keetmine olnud. Kraavisid, mis selleks otstarbeks kaevatud näidatakse veel praegu. Samuti olla paljud pered vaatidega merevett koju vedanud ja kodus soola keetnud. Põhjuseks sarnasele kodusele soola keetmisele olnud suur soola kallidus vene-prantsus sõja ajal. Hiljem, kui sõda lõppenud ja soola hind jälle langenud olla merevesi magedaks läinud ja kunagi pole saadud enam soola keeta.
Valla arkiivis on nimetamisväärsemad Keina kihelkonna valdade kogukonna ja volimeeste protokolli raamatud (nimelt Ahdma, Keina, Putkaste, Waimla a. 1866-1883) ja 1905 a. protokollid ja aktid.
Sõdadest ei räägi rahvas palju. Mäletavad ainult, et viimase Türgi sõja ajal Inglise laevad Puulaidus (Väike laht, mis vanast sadamaks oli, Keina ja Emmaste vahel. Praegune sadam on Sõrul.) käinud ja laidus olevad laevad ära põletanud. Edasi läinud inglased Suuremõisa alla, kus nad ka mõisa omaniku laevad (Laevade all mõeldakse siin suuri kalapüügi paate.) ära põletanud. Maal ei olla nad tol korral röövinud. (Teated – Gustav Pollmannilt – Keina, Tagaküla, Tampsepät. Johann Liivmannilt – Keina, Selja küla; Peeter Hannuselt – Keina, Nõmme küla, Ado pere.)
Näljaaastad (Teated Peeter Hannuselt, Johann Liirmannilt.) olid 1867, 1868, 1869 a. Esimesel aastal oli väga kuum kuni augusti kuuni, siis hakkas iga päev vihma sadama. Järgmine aasta oli samasugune. Vili ikaldus ja rahval oli suur puudus, söögi hagana leiba. Peterburgist ja Tallinnast toodi küll vilja sisse, kuid see palju ei aidanud. Pealegi oli leib, mis sissetoodud jahudest valmistatud väga halb, palju inimesi jäi kõhutõbesse haigeks ja surid. Ka saksakeelne kiriku kroonika jutustab järgmist, et juba 1865 a. suvel ikaldanud vili, sügisel olnud suur elukallidus. Õpetaja teatanud kirikust, et võtab armuandeid viljas vastu, mida hiljem vaestele jaganud. Aasta 1866 olnud parem, kuid järgmisel aastal ikaldanud jälle vili. Nii valitsenud juba 1868 a. talvel suur puudus ja elukallidus, millist rahvas ei mäleta. Tööd ei leidunud kusagilt, ei kodust, ega väljast. Ka 1869 a. ei olnud parem, rahva häda väga suur, valitsus püüdnud iga pidi abi saata, nii ei olla nälja pärast surma juhtumisi ette tulnud. Teateid nälja aja kohta leidub ka veel valdade volimeeste prtk. raamatutes. Paljudele on magaskist vilja ilma antud. Neile, kes väljas (mandril) tööl käisid alandati passi raha ja lubati alles sügisel töölt koju tulles õiendada, kuna varem asi ümberpöördult olnud. 1869 a. vallavolikogu eriti suures kitsikuses. Vallal suured võlad, magaski ait tühi, puudub raha vilja muretsemiseks. Neil, kes eelmistel aastatel vilja võlgu võtnud, pole ka võimalik tagasi tuua. Volikogu otsustab, et kõik, kes 1869 a. peale vilja laenuks tahavad saada peavad panti andma (hobune, lehm, vanker jne.) ja talitaja peab valvama, et neid pante ära ei müüta. Saunamehed, kes ka laenu tahavad saada ja kel pante enam anda ei ole, teevad Vaimla mõisa omanikuga järgmise kauba. Neile anti mõisa karjamaal tükk maad, mida pidid põlluks tegema. Vald annab omalt poolt seemne ja vili, mis kasvab saab magaski pandud. Peale selle läheb põld uuesti mõisa külge. Mõisnik lubanud vilja küll mõisas peksa ja oma rehes kuivatada, kuid vald pidanud puud andma. Põhk läinud mõisale.
Raskete aastate tõttu on vallas liig palju vaeseid, sellepärast teeb volikogu otsuseks (17 märtsil 1869), et vabatahtlikult ei tohi keegi enam abielluda. Peab enne kogukonnale teatama, leitakse, et mees ei jõua oma peret toita, ei anta talle abiellumiseks luba.
Kohalikkudest tegelastest on rahva mälestuses kõige enam püsinud kirikuk õpetaja Georg Fr. Ignatiuse kuju. (Teated – Siim Luiken’ilt – Keina, Kaigutsi k., Mäki t. Johann Liivmannilt – Keina, Selja k.) Ignatius oli 1816-1864 aastani Keina kiriku õpetajaks. Ta oli rahvamees ja püüdis iga ühte aidata. Nii tegi ta isegi vale passisid meestele, kes salaja Rootsist ja Soomest soola tõid üteldes – „kui hästi läheb, pidage mind ka meeles, kui halvasti, siis vaikige, kes passid tegid.“ – Peale selle oli tubli töömees, viibis ise alati põllul ja aitas teomehi. Seal juures karistates laiske oma käega. Hää sarvetöö tegijana olnud ta üle kihelkonna kuulus, valmistanud piipe jne.
Iga suve lõpul valmistas ta rahvale kirikumõisas talgud – suvise töö lõpu peo, kus võidi õlut juua nii palju kui igaüks soovis. Aastal 1864 pani ta oma ameti vanaduse ja haiguse tõttu maha ja asus elama Selja mõisasse kus suri 16 veebruaril 1865 a. Selja mõisa oligi määratud vanade õpetajate ja viimaste leskede asupaigaks.
Köstritest oleks nimetamisväärne Johannes Tobias. (Teated Keina kiriku kroonikast a. 1864 ja Hans Mäehansult – Keina, Selja küla.) Ta isa Peeter Tobias, kõige haritum Ühtri küla talupoeg, nagu kroonikas tähendatud, oli aastast 1864 Keina kiriku köstriks. Varsi valiti aga selle ameti peale ta poeg Johannes Tobias, kes väga hää laulja, andekas orelimängija oli ja saksa keelt vähe oskas. Tema algatusel asutatud esimene laulukoor Keinasse. Lauldud neljal häälel. Alguses olnud umbes 5-6 sopraani, 2-3 tenori, 5-6 alti ja 5-6 passi. Lauluharjutusi peetud igal pühapäeval ja pühade eel ka nädali sees. Muidugi lauldud ainult kiriku laule ja lauluks ümber tehtud piiblisalme. Laulukoor esinenud kirikus suurtel pühadel, piibli pühadel, ka mõisnikkude matustel, laulatustel jne. Esimene Keina kiriku orel on ka Johannes Tobiase valmistatud. Umbes kuni 1880 a. pidanud ta Keinas köstri ametit, hiljem läinud Kullamaale.
Pärisorjust rahvas peaaegu ei mäleta ja segab väga teoorjusega. Nende arvates on orjus see, millal tegu tehti. Nii raske vahet teha, missugused määrused maksid pärisorjuse ajal, missugused teoorjuse ajal.
Jüripäevast kuni Mihklipäevani pidid sulane ja tüdruk (vaim) ühes hobusega iga päev mõisas tööl olema. Talvel ainult 4 päeva nädalis – mees hobusega. Rehepeksu päevi – 4 ööd nädalis ja kogu rehepeksu ajal umbes 20 päeva. Suvel 1 lõikuse nädal, 6 viinaköögi päeva aastas, 4 korranädalat aastas – tüdruk pidi mõisas karja talitamas käima. 5-6 viljatuulamise päeva aastas, 2 korda aastas lambaniitmine – 1 inimene. 10 vooripäeva aastas – Tallinna, ehk Haapsalusse. Naised pidid 4 naela linu kedrama. Mõisa pidi viima kaks suitsu palki, ½ tündert silku. Taludest, kus enam mehi oli, võisid mõned Suurele maale (mandrile) tööle minna, muidugi mõisniku loaga. (Teated Peeter Hannuselt – Keina, Nõmme k. Ado pere.)
Teomees pidi iga päev hobusega väljas olema, vaimu päevi 40 aastas. 3-4 rehepeksu päeva – kuni rehepeks kestis, 10 vooripäeva Tallinna, ehk kui vooris ei käidud, siis pidi kevadel 7 päeva sõnnikut laotama, 1 viinaköögi nädal, 4 päeva puuvedu, lamba niitmise päevi nii kaua kui niitmine kestis – inimene, 3 korranädalat. Peale selle pidi mõisa viima 1 kohtutünder otre, mune, kanu, oinas (kohtuoinas) 2 piimapütti, jaanipäevaks – 1 kott, üks saepakk ja üks rehepakk, 1 paar sukke (korrasukad). Naised, kes hästi kedrasid, pidid mõisas kedramas käima, kuna teistele koju anti – talve jaoks 4 naela. (Teated Gustav Pollmann’ilt Keina, Tagaküla, Tampsepä talu.)
Suvel pidi teomees hobusega 3 päeva nädalas väljas olema, talvel kaks päeva nädalas. Vaimupäevi nii palju, kui kunagi kord tarvis. Kirikumõisas olid tähtsad ainult teopäevad, kõrvalisi päevi oli kord enam, kord vähem, nii kuda töö nõudis. Selle tõttu oli kirikumõisas rahval elu kergem.
Heinaajal pidi teomehele veel üks inimene abiks olema, samuti ka lõikuse ja rehepeksu ajal. Aastas oli kaks korranädalat ja kaks kedrusnädalat, ka ropsimise ja linasugemise ajal pidi abiks olema. Iga kolme aasta järele pidi kirikumõisa viima ühe oina, kanu, kukesid jne. Perest, kus mehed kalu püüdmas käisid, pidi igal Jaanipäeval kirikuõpetajale ühe veerandi silke viima. (Teated Siim Luikenilt – Keina, Kaigutsi küla, Mäni talu.)
Talupoegadega ümberkäimine mõisas oli karm. Ei teinud Teomees oma tööd küllalt korralikult, võis kubjas talle kohe 10-20 hoopi anda. Oli suurem süü, siis saadeti talupoeg mõisa, kus karistati kuni 100 hoobini. Suuremate süüaluste nagu mõrtsukate, varaste jne. üle mõisteti kohut Haapsalus. (Teated Gustav Pollmannilt – Kassari Taga küla, Tampsepä talu.)
Külade hävitamisi tuleb ette juba pärisorjuse ajal ja kestab kuni XIX a. s. 70-date aastateni. Külade hävitamise põhjuseks oli peaasjaliselt mõisniku soov võimalikult kõik paremad maa-alad mõisaga liita, kuna talupojad vähema headusega maale, nn. ääremaile saadeti. Külade hävitamisi toimetati ka sagedasti ettekäändel, et talupojad vastu hakanud, või kohuseid halvasti täitnud, kuna küla laialisaatmine neile sel korral karistuseks määratud. Sarnaseil korril, kui talupojad oma kohilt vabatahtlikult ei lahkunud, toodi sõjavägi appi.
Nii on juba „õige vanal ajal“ Kassari küla laiali aetud ja mõis asemele ehitatud. (Teated Gustav Pollmannilt – Kassari, Tagaküla, Tampsepä talu) Mis põhjusel ja millal laialiajamine sündinud, sellest rahva traditsioon enam ei räägi. Keina kiriku arkiivist võib juba XVIII a. s. algult Kassari mõisa kohta teateid leida.
Edasi teatakse veel Aandi küla laialiajamisest, mis asunud Keina kirikust umbes kilomeeter lõuna pool. Kohta, kus varem küla asunud, kutsutakse rahvasuus „Tondilossiks“, arvatakse, et lammutatud küla ahervartes hiljem tondid asunud. (Teated E. Mäehansult – Selja külast)
Enam mälestusi on säilinud Orjaku küla laotamisest (Teated Mihkel Ellerberg’ilt – Emmaste v., Põlesmaa t.; Mänd’ilt – Matsi talust, Tilga külast; Toomas Leisberg’ilt – Emmaste, Prassi k. Prassi t.) rahva traditsiooni järele umbes 1835 aastal. (Eelpool mainitud isikus teadsid rääkida ühest vanamehest, kes hiljuti olla surnud ja kes 1924 a. suvel oleks saanud 90 aastaseks. Orjaku küla hävitamisel olnud ta vaevalt poole aastane, teda toodud tõrres Jansa külla. Seega arvatakse Orjaku küla laotamist 1835 a. peale.) Orjaku olnud hea põllumaadega küla asunud mõisa ligidal, muidugi soovinud mõisnik neid maid mõisaga ühendada ja vabadikud saanud käsu Jansa küla karjamaale asuda. Esialgse käsu peale elanikud külast ei lahkunud, mõisnik, nähes seda, võtnud karmimad abinõud tarvitusele.
Ühel varasel hommikul ilmunud külla trummipõrina saatel polk soldatid. Oma ehmatuseks näinud elanikud, et ühed neist hakanud kraami välja kandma, teised majadel katuseid ajama, kolmandad ahjusid lõhkuma. Mõnel perel jäänud isegi leivad ahju. Ka vili kantud salvedest õue, kus ta porri sõtkutud; loomad aetud lautadest välja, mõned neist isegi tapetud. Mitmes peres olla ka vägivaldseile sissetungijaile vastu hakatud, mis kuni veriste kokkupõrgeteni läinud, kuid loomulikult jäänud võit relvastatud soldatitele, kes arvu poolest enamuses olnud. Kõik toimetatud äärmise kiirusega ja varsi olnud kogu külast ainult rusuhunnikud järel. Nii pidid peavarjuta jäänud vabadikud tahes või tahtmata teisale kolima. Ühed neist tulnud Emmaste kihelkonda Harju ja Tilga küladesse, teised asunud eelpool mainitud Jansa küla karjamaale, kus praegu Utu küla asub. Samal ajal on Emmaste kihelkonnas asuv Vanamõisa ära kaotatud ja Orjakule üle toodud, kuna põllud taludeks jaotatud. Endisest mõisast annavad praegu veel tunnistust viinaköögi keldrid ja tiik. (Mõlemad mõisad kuulusid krahv De la Gardie’le.) Samuti elavalt mäletatakse Vaimla küla hävitamist 1868 aastal. (Teated Keina kiriku kroonikast ja suusõnalised teated Mihkel Ellerbergilt – Emmaste, Põlesmaa t. Gustav Pollmann’ilt – Kassari, Tagaküla, Siim Luiken’ilt – Kaigutsi k., Mäni talu.) Hävitamine sündis tolleaegse mõisaomaniku ja kihelkonnakohtu esimehe von Gerneti käsul. Siin kandis küla hävitamine väliselt küll karistavat laadi, kuid pole ka võimatu, et selle taga samuti peitus soov mõisa ligidal asuva küla maid mõisaga ühenduses näha. Seks tuli talle appi soodne juhus, mis aitas kavatsust teostada. Nimelt valitsuse nõudmine, et iga kohaomanik pidi mõisaga vähemalt kuue aasta peale kirjaliku kontrahi tegema, teoorjuse asemel pidi raharent maksma hakkama. Tõrkujaid ähvardati nende kohtadelt ära ajamisega. Nii ähvardas ka von Gernet temale kuuluvate külade elanikke, kuid valjum oli ta eriti Vaimla elanikkude vastu. Viimased katsunud omale ka „abi ja kaitset kõrgemalt poolt“ muretseda. Südi ja ettevõtlik Thomas Kuusik – ameti poolest sepp – käinud isegi paaril korral Peterburis, kuid kõik jäänud asjatuks. Vahepeal jõudnud kätte jüripäev. Kuberneri käsul saadetud Haapsalust umbes 200 soldatit, kes esimeses joones Vaimla küla laiali ajanud, siin talitades samuti, kui eelpool mainitud Orjaku küla laotamisel. Vahe seisis ainult selles, et Vaimlas laotamine verevalamiseta toimunud, vastuhakata pole juletud, teades juba ette, et sellest pole mingit kasu. Elanikud saadetud Kaasiku karjamaale asumisele.
Nagu eelpool mainitud, oli valitsuselt käsk tulnud, et 1868 a. jüripäevast pidi raharent maksma hakkama ja kõigil pidid kirjalikud kontrahid olema. Vastasel korral läheb talu kroonu kätte. Rahvas tõrkunud alguses kontrahti vastuvõtmast, kartes veel raskemaid kohustusi, kui neilt nõudis teoorjus. Alles siis, kui soldatid maale tulnud, Vaimla küla laiali ajanud ja ka teistes külades üksikud pered välja tõstnud, võetud kontraht vastu. Neile, kes olnud välja tõstetud, antud hiljem talud jälle kätte. Mitmed suuremad vastuhakkajad ja tõrkujad saanud tol korral Putkaste mõisas ka ihunuhtlust.
Esialgne rent olnud umbes 45-60 rubla. Kirikumõisa külades hakanud raharent täielikult maksma, kuna mujal pool renti rahas makstud ja pool päevadega tehtud. (Teated Siim Luiken’ilt – Kaigutsi, Mäne; Gustav Pollmann’ilt – Kassari, Tagaküla, Tampsepä; Johann Liivmann’ilt – Selja küla, Selja talu.)
Gustav Pollmann’i teadete järele tehtud raharendi kõrval Kassari mõisale veel järgmised päevad:
7 seemendamise päeva, 7 sõnnikuveo päeva, 7 rehepeksu päeva, 7 kartuli võtmise päeva, peale selle pidi iga pere 3 tiinu heina niitma, ¾ tiinu rukit lõikama ja 1 tiin suivilja lõikama. Talve jooksul pidi 3 sülda puid metsast mõisa vedama.
Johann Liivmann’i teadete järele nõutud Putkaste mõisas raharendi kõrval 20 rehepäeva, kuid iga rehepäeva pealt maksetud 20 kopikat, mis rendist maha arvatud. Rehel võinud tüdruk käia, kuna koti tõstmise ajal pidanud mees olema. Edasi nõutud veel 4 sõnnikuveo päeva, 4 tiinu pidi heina niitma ja 2 tiinu vilja lõikama. Talvel pidi iga talu 4 sülda puid metsast mõisa viima. Ka korranädalad kestnud edasi, kuna vooripäevi ja künnipäevi enam ei olla nõutud.
Keina kiriku saksakeelses kroonikas (Keina kiriku kroonika, a. 1868) käsitab õpetaja Haller raharendi kohta järgmist: „Rahval isegi raske aeg (Oli kõige teravam nälja aasta 1868) ja valitsus kuulutas ka veel, et aprilli kuuks 1868 a. peab kõigil teoorjuse asemel raharent ja kirjalik kontraht vähemalt kuue aasta peale tehtud olema. Aastasadade orjuse järele oldi umbusklikud „sakste“ vastu, ehk uus seadus neile küll enam vabadust lubas, ei tahetud seda vastu võtta. Rahvas nägi keisris küll oma päästjat, kuid „sakstes“ – surujaid. Kontrahis nähti mingisugust uut kavalust ja arvati, kes sarnaase kontrahi vastu võtnud, see igavesti mõisaga seotud. Mõisnikud nõudsid kontrahi vastuvõtmist ja ähvardasid neid, kes jüripäevaks käsku pole täitnud, oma kohilt ära ajada. Mida ligemale jõudis jüripäev, seda enam tekkis käärimisi rahva keskel. Von Gernet – Vaimlast ajas vabadikud, nende vastuhakkamiste peale vaatamata (nende eestkostja Thomas Kuusik), oma külast välja ja saatis nad Kaasikule elama, kus vähema häädusega maa. Gubernär saatis 200 soldatit maale, kes kõige pealt Vaimla küla laiali ajasid ja kontrahi inimestele peale sundisid. Vaimla küla laialiajamisel verevalamist ette ei tulnud. Soldatid jäid nii kauaks peredesse, kuni kõik kontrahi olid vastu võtnud. Toiduks tapsid nad loomi.
Talude ostu aeg (Teated Gustav Pollmann’ilt – Kassari, Tagaküla; Peeter Hannus’elt – Keina, Nõmme küla.) algas 1880-90-ais aastais, kus talu hind 1000-3000 rubla. Alguses oldi väga umbusklikud, et mõisnik hiljem ostu tühjaks tunnistab ja maa uuesti tagasi nõuab. Nii omandasid alguses ainult üksikud, üle kogu valla umbes 4-5 meest, enestele talud.
Orjusajal pole Hiius suuremaid, kindlalt kavatsetuid vastuhakkamisi ette tulnud, vaid ainult väikesed, juhusliku ilmega kokkupõrked. Osalt võib seda seletada hiidlase kannatliku, vaikse ja sõnakuuleliku iseloomuga. Nagu rahvas jutustab kardeti väga mõisnikke ja teati, et vastuhakkamise puhul seisukord aina halveneda võib. Nimetamisväärne oleks ainult Putkaste vastuhakkamine, kuid seegi nähtavasti ainult väike tõrkumine. Rahvas mäletab temast vähe ja nimetab ainult möödaminnes. Ajalt vastab Putkaste vastuhakkamine rahva teadete järele Mahtra sõjale – mandril. Rahvas, nähes, et mõisnikud keisrilt lubatud vabadust maksma ei pane, hakanud ise ühte kui teist nõudma. Nii juhtunud ka Putkaste mõisas, kus tolkorral omanikuks äärmiselt vali ja nõudlik Otto von Stackelberg (Keina kiriku kroonikas esineb Otto von Stackelbergi nimi 1869-dais aastais.) olnud. Suvel heinaajal hakanud teomehed nõudma, et niitmisel ühe tiinu peale (varem 10 meest) veel kaks meest juurde lisatakse. Mõisnik nõudmist ei täitnud ja teomehed, vaatamata külakubjaste sunnile, niitma ei läinud. Putkaste teomeeste teguviis mõjunud ka ümberkaudseile elanikkele. Nii tulnud vähemaid tõrkumisi veel Kassari ja Keina kirikumõisas ette. Keina kirikumõisa vastuhakkamine seotud tolleaegse õpetaja Halleri isikuga, kes oma kõrkuse tõttu rahva keskel mitte armastatud. Korra jaluleseadmiseks palunud mõisnikud kubernärilt abi, kes ka varsi 300 sõduri saatel ise Putkastesse ilmunud. Süüalused saanud ihunuhtlust 100-300 hoobini, nende hulgas ka külakubjad, keda süüdistatud halvas järelvalves teomeeste üle. Kaks meest, Adu Oja – Prusult ja Ants Johani poeg – Maandilt, kes esimesed vastuhakkajad ja teiste eestvõtjad olnud, viidud sõjaväeteenistusse, kust nad enam tagasi ei tulnud. Teine – Adu Oja – olnud naisemees, ta perekond sattunud hiljem viletsasse seisukorda.
Kassari mõisa mehed jäänud mõisaomaniku, Eduard Stackelbergi (Eduard v. Stackelberg Putkaste mõisa omaniku Otto v. Stackelberg’i vend, iseloomult täitsa vastand oma vennale.) abikaasa palvel peksuta. Samuti ka kirikumõisas. (Teated Putkaste rahutuste kohta Johannes Liivmann’ilt – Keina Selja küla; Peeter Hannus’elt – Keina Nõmme k. ja Gustav Pollmann’ilt – Kassari.)
Rahva elujärg olnud üldiselt vilets. Seega arusaadav rahva püüd väljapoole, pealegi oldi kuuldud, et Venemaalt maad saab, kus elu hoopis lahedam ja kergem. Näljaaastad 1868, 69 ja vägivaldne kirjaliku kontrahi peale sundimine aitasid väljarändamisele omajagu kaasa. Esimesed väljarändajad olnud enamasti vaesemad, nad jõudnud ainult Peterburgini. Seal hakanud nad kerjama, ühtlasi jutustates halbadest elutingimustest, viletsustest, „sakste“ suurest survest oma kodukohas. Nii äratanud nad paljudes kaastundmust ja saanud hulga kingitusi. Olles passideta, ei pääsenud nad enam edasi, vaid toimetatud politsei poolt kodupaika tagasi. Seda enam hakanud nad nüüd kodus kihutustöid tegema ja naabreid väljarändamisele õhutama. Et politsei nad tagasi toimetanud, see pandud loomulikult „sakste“ süüks. Kõige enam soovitud Kaukaasia minna. Kus Kaukaasia asub ja mil moel sinna üldse pääseda – sellest ei olnud kellekil aimu. Kuude kaupa oodatud suurtel kroonu kaubalaevadel ja oodatud, millal neid Kaukaasia viiakse. Alguses ei olla vallavalitsusel passi väljaandmiseks luba olnud, hiljem lubatud seda, kuid teatatud Peterburg’ki ette, et sealt enam kedagi välja ei lastaks, vaid tagasi saadetaks. Kiriku kroonika teadete järele olla üksikud siiski minema pääsenud. Mitmed olla ka Riia ja Narva kaudu väljarännanud.
Samal suvel seisnud Jansa rannas üks laev, mille kapteniks lätlane olnud. Viimane lubanud väljarändajaid Liivimaale viia, kust neil hiljem võimalus edasi peaseda. Laevale kogunud hulk inimesi, kuid enne ärasõitu seganud politsei end vahele ja sõidust ei olla midagi välja tulnud.
Ehk väljarändamist küll igapidi takistada püüti, on kiriku kroonika teadete järele umbes 150 inimest väljaläinud. Täpsed teated puuduvad, sest osa ei võtnud oma hingekirja välja, osa võtnud küll, kuid neist saadetud hiljem mõned jälle kodupaika tagasi. Paljud said ka teel surma. Nii juhtus, et suurtest perekondadest ainult üksikud liikmed oma reisu sihile jõudnud, ehk nad toodud oma kodumaale tagasi, kuna teised kõik hukkunud, ehk võõrsil kadunud. 1890-dais aastais olla mitmed perekonnad Vladivostoki rännanud. (Teateid väljarändamise kohta leidub Keina kiriku kroonikast (1868). Suusõnalised teated: Peeter Hannuselt – Keina, Nõmme küla, Ado pere. Gustav Pollmann’ilt – Kassari, Tagaküla, Tampsepä.)
Eriti suuri kauba voore Hiiust pole veetud. Võiks ehk mainida ainult neid, mis igal talvel mõisnikud Haapsalu ja Tallinna saatnud. Peaasjaliselt veetud neis voores heinu ja puid välja. Salakaubandus on Hiius juba vanast ajast peale õitsenud ja kestnud kuni praeguse ajani. Salakaubana sisseveetud ainetest on tähtsamad sool ja piiritus. Soola veetud peaasjalikult Rootsist, vahest ka Soomest, kuna piiritust – Meemelist. Soola sisseveo põhjuseks olnud suur soola kallidus. Nii maksnud soola tünder 12 rbl. ja Prantsus-Vene sõja ajal isegi 16 rubla. Keina õpetaja Ignatius (Kroonika teadetel oli Ignatius aastail 1816-1862 Keinas õpetajaks.) olla omalt poolt salakaubandust toetanud, valmistates meestele vale passe, ühtlasi tähendates – kui kõik õnnestub, tuletatagu ka teda meele. (Teateid kaubanduse kohta – Peeter Hannus’elt – Keina, Nõmme – Ado pere; Johann Liivmann’ilt – Selja küla, Selja pere.)
Üle kogu Hiiumaa on Keina vallas parim põllumaa, mille tõttu elanikud suuremalt osalt end põllupidamisest elatanud. Talud olnud keskmiselt 3-5 tiinulised, tähendab põllumaad olnud 3-5 tiinu, karja ja heinamaad kokku 17-20 tiinu. Igal kolmetiinulisel talul olnud keskmiselt 2 hobust, 2 paari härgi – üks paar vanu härgi mõisa tööde tarvis, teine paar kodu tööde tarvis, 1-2 lehma. (Teated – Gustav Pollmannilt – Kassari, Taga k.) Viietiinulistel taludel olnud keskmiselt 3-4 lehma, 2-3 mullikat, 2-3 hobust ja 1 paar härgi. Hobused olnud mõisa tööde, härjad kodu tööde tarvis. (Teated Johann Liirmannilt – Keina, Selja küla, Selja pere.)
Hää põllumaa peale vaatamata olnud siiski alati puudus majas. Kõik aeg kulunud mõisa töödele, kuna oma põldude harimiseks aega vaevalt jätkunud. Sel tagajärjel kasvanud vili halb, teda ei ulatanud inimeste ega loomade toiduks. Nii oldi sunnitud leiva jahu haganatega segama, et jätkuks pikemaks ajaks. Hagana leib, kuivatatud silgud ja vähe piima (vahest ka segatud veega) moodustasidki tolleaegse Hiiu saare elaniku peatoiduse. Kartul oli veel vähe tuntud. Orjusaja lõpupoole avaneb võimalus välja tööle minemiseks, alguses ainult mõisniku loaga, kes ka vastava passi andis. Väljas tööl käimise loa eest pidi mõisnikule tasu maksetama – näiteks kalapüüdjad ½ tündert silku aastas. Nii lähevad ühed „suurele maale“ töölisteks, teised – laevadele teenima, kolmandad kaugemale merele kalu püüdma. Kalu püüdmas käidud jüripäevast, kuni jaanipäevani Pärnu lahes ja mihklipäevast kuni mardipäevani Saaremaa rannas. Kodune põlluharimine jäänud aegajalt ikka enam naiste hooleks. Mehed, kes vahest kodus olnudki, teinud enam puutöödega tegemist.
Valla omavalitsuste sisseseadmisega (Valla arkiivis olevate volimeeste protokolle järele on Keina valdades omavalitsus 1866-67 sisse seatud.) jäänud passide väljaandmine viimaste hooleks. Töö ja teenistuse pass maksnud 1868, 69 aastail 1½-2 rubla aastas. Nälja aastail võinud passi raha ka pärast töö lõppu maksta, kuna muidu vähemalt pool pidi enne tööleminemist ära maksetama.
Juba 17 a. s. võib visitatsiooni protokollest Keina kihelkonna haridusliste olude kohta teateid leida. On näha, et üksikud õpetajad ja mõisnikud rahvale on püüdnud vähe haridust anda. Nii peetud A. MDCCIX veebruari kuus Keina kiriku katsumist (Kirchen Visitations Protocoll Anno Christi MDCCIX 16 Februar.) piiskop Jakobus Lang’i (Jakobus Lang – Tallinna ja Eestimaa piiskop.) juures olekul. Kohalik õpetaja, Samuel Tunder, kui ka piiskop, pidanud eestikeelse jutluse. Peale jutlust loetatud nii vanu, kui noori ja küsitud katekismust. Õpetaja andnud aru koguduse elu üle. Näiteks – kui tihti inimesed kirikus käivad, kas nad Jumala sõnast aru saavad, kas õigel ajal lapsi ristitakse jne.
Koolimajad ja korralikud õpetajad puudunud tol ajal täiesti. Vanemad õpetanud oma lapsi kodu, kui ise ei osanud, siis pidanud enne köstri juurde õppima minema, ehk jälle lapsi saatma. (Teated – Peeter Hannus’elt – Keina, Nõmme k., Ado pere.)
Konistooriumi ettekirjutusel pidanud 1732 a. esimesest jõulupühast peale igal järgneval pühapäeval kiriku juures bekid väljas olema, kus kogutud raha kõige vaesemaile talupoege lastele, kes veel lugeda ei osanud ja kel puudunud raha raamatute ostmiseks. Seega tahtnud konsistoorium samme astuda, et pühakiri rahvale arusaadavamaks saaks. (Consist. Circular Schreiben 1732.)
1786 aasta kiriku konvendil olnud päevakorral koolimaja ehitamise küsimus. Ex protocollo Consistorii Casarei Anno 1786.)
1791 aastal otsustanud kiriku konvent, et Keina, Vaimla ja Orjaku külade talupoege lapsed peavad mihklipäevast kuni mardipäevani Keina õpetaja majas lugemises ja katekismuses õpetust saama kõrtsi juhatusel. Hagapä ja Sõru talupoege lapsed samal ajal – Emmaste mõisas.
Suurim osa neist kavatsusist jäi küll ainult paberile. Nii näiteks olid õpetajad kohustatud kaks korda aastas igas külas lapsi katsumas käima, kuid osalt õpetajate hooletuse, osalt halbade teede tõttu ei täidetud kohustusi küllalt korralikult. Ka 19 a. s. algul puudunud koolimajad ja korralikud õpetajad. Lapsed käinud talve jooksul – mardipäevast kuni jüripäevani – iga nädal 2-3 korda ühes peres koos, kus neile keegi kirjaoskaja lugemist ja katekismust õpetanud. Alles 1860 aastal asutatud esimene kool Keinasse. (Teated praeguselt Keina kiriku köstrilt Sakkeus’elt.) Alguses puudunud koolimaja, lapsed käinud koos Putkaste mõisa sulastemajas. Kolmandal aastal peale kooli asutamist ehitatud Putkaste mõisa kõrts koolimajaks ümber. Esimeseks õpetajaks olnud Madis Redlich (Teated hra Sakkens’elt ja Keina kiriku kroonikast.), kes ühtlasi ka esimene seminari haridusega õpetaja kogu Keina kihelkonnaas. Kiriku kroonikas meinib õpetaja Haller, et Redlich omal alal väga osav ja agar, tema kool töötavat parimate tagajärgedega. Putkaste kooli peal töötanud Redlich 12 aastat, peale teda saanud õpetajaks Gustav Aehtsik.
Kiriku kroonika teadetel on 1866 aastal Keinas juba neli kooli (Suusõnalised teated – Johann Liivmannilt – Keina – Selja küla; Gustav Pollmannilt – Kassari, Tagaküla ja köster Sakkens’elt.), ühes eelpool mainitud Putkaste kooliga, seega ainult Kassari ilma koolita. Teine kool asunud Hallika’l, kus saanud õpetust Hallika, Kogri ja Selja külade lapsed, käies 2-3 päeva nädalis koolis. Kolmas koos asunud Ühtril – Pereselja, Männamaa, Lello ja Kaigutsi külade lastele. Et kohaseid õpetajaid tol ajal vähe, siis käinud Hallika kooliõpetaja 2-3 korda nädalis õpetust andmas. Neljas kool asunud Jansa külas, kus Harju (Harju küla kuulunud Emmaste valda.) kooliõpetaja 3 päeva nädalis õpetamas käinud. Kõik lapsed 12-14 aastani olnud kohustatud koolis käima. Kooliraha olnud aastas 50 kopikat õpilase pealt. Õpetaja palk olnud alguses äärmiselt vilets, hiljem paranenud. Nii maksetud 1881 aastal 108 rbl. õpetajale aastas palka.
Putkastes käinud ka 15 a. lapsed kord nädalis koolis, kuna väiksematele lastele, tähendab alla 12 a., korraldatud suvel kooliõpetus, sest neile oleks talvel kooliskäimine läbi sügava lume väga raske olnud. Suvine kool ei olnud sunduslik, seda korraldati ainult soovijaile. Üldiselt olnud kooliskäimine väga korratu. Paljud vanemad ei olla tahtnud end paenutada koolisunduse alla ja takistanud kooliealiste laste kooli minekut. Samuti tulnud väga tihti koolist põhjuseta puudumisi ette. Olnud juhtumisi, kus õpilane paar päeva ainult koolis käinud ja siis hulgal ajal enam ei olla ilmunud. Sarnaste korratuste kõrvaldamiseks katsunud valla volikogu samme astuda. Nii valitud Adma vallas 1868 a. kaks koolieestseisjat, kes nädalis pidanud õpilaste edasijõudmist järelkuulama ja ühtlasi valvama, et põhjuseta puudumisi ette ei tuleks. Puudus kusagilt perest õpilane põhjuseta, siis pidi peremees trahvi maksma. (Teated Keina valdade volimeeste protokollest ja suusõnalised – Johann Liivmannilt – keinia, Selja küla.)
Venestus algab Keina kihelkonnas 1890-dais aastais. (Teated valla arkiivist ja suusõnal. Gustav Pollmannilt.) Siiani oli vallavalitsuse kirjavahetus ja asjaajamine eestikeeles sündinud, edaspidi nõutakse igal pool venekeele tarvitusele võtmist, missugune nõue ka otsekohe täitmist leidnud. Kõik volimeeste protokollid, vallavalitsuse aktid, kirjad on 1890 a. alates venekeeles kirjutatud. Valla omavalitsuste revidenteks määratud 1890 a. peale komissarid, kuna senini vald igas suhtes mõisale allunud.
Samuti hakatud kooles vene keelt nõudma, kus ta õpeainete hulgas esimesele kohale seatud. Õpetajailt nõutud täielikku vene keele valdamist. Nad olnud kohustatud suvi vaheaegadel korraldatavatest vene keele kursustest osa võtma. Vastaseil korril tagandatud nad ametist. Koolitöö järelvalvajaiks määratud inspektorid, kel vabadus tagandada iga õpetajat, kes oma tööd korratu, ehk kes ei oskanud vene keelt. Osa õpetajaid protestinud vene keele sunduse vastu rahvakooles, ühtlasi jättes vastaval alal nõudmised täitmata. Nii tulnud tihti konflikte õpetajate ja inspektorite vahel ette, ja sarnased õpetajad ikka kõrvaldatud koolitööst. Nii näiteks tagandatud 1905 aastal Ühtri kooliõpetaja Jüri Mets oma ametist inspektor Pavlovi ettekirjutusel. Tagandamist põhjendanud inspektor Mets’i nõrkade teadmiste ja vene keele kursustelt mitte osavõtmisega. Valla volikogu, tundes Mets’i kui andekat ja energilist koolimeest, ei olla pooldanud inspektori eeskirju, mille tõttu komissar Kartuschev omakorda volimehed tagandanud ja uued asemele lasknud valida.
Käärimine rahva keskel alganud juba 1905 a. sügisel. (Teated 1905 a. liikumise kohta Johannes Kääramees’ilt – Maandipere – Keina, kes oli vallavanemaks 1905 a.) Vallamajas peetud tihti miitinguid, milliseid juhatanud tolleaegne valla sekretär Günther. Miitingutel avaldatud arvamisi, et Putkaste mõis palju vallamaid ära võtnud, neid tarvis tagasi nõuda. Miitingute tagajärjel ei olla rahvas Putkaste mõisal enam heinu Haapsalu müügile lubanud vedada, seletades, need heinad valla maa pealt tehtud, seega mõis ei tohi neid müüa. Üks sulane olla siiski ühe koorma viinud, mille tõttu teda hiljem kotti pandud.
Tolleaegne komissar Kartaschev miitingute pidamist otsekohe ei olla keelanud, ega ka lubanud, kui vallavanem luba küsimas käinud. Güntheril olnud Kartascheviga varem hää vahekord, kuid miitingute tõttu, mis rahva keskel segadust sünnitanud, see muutunud. Nii saanud ta kord õieti tühise asja pärast Güntheri peale väga pahaseks, milline meeleolu ka hiljem püsima jäänud. Asi olnud järgmine: valitsuse poolt olla Güntherile hulgaajalise teenistuse eest auraha määratud, mida komissar mitte kätte ei olla andnud. Kord miitingute vahe peal tulnud komissar Keinasse koosolekut pidama. Koosoleku ajal hüüdnud üks mees – Rüütelmann (Rüütelmann – pärit Keina v. Luguse külast.) – „kus on Güntheri auraha?“ Rüütelmann kaevatud kohtusse ja mõistetud kolmeks kuuks aresti. Komissari jaoks olnud tolle koosoleku ajal ka kott valmis, kuid üks volimeestest olla koti vahepeal ära peitnud, nii jäänud komissar kotti ajamata. Valla sekretäri Güntheri kinnivõtmine sündinud jaanuari kuus. Seks otstarbeks olla ilmunud Keinasse mõned ohvitserid umbes 20 sõduri saatel. Teda süüdistatud kirjavahetuses Rapla sekretäri Ravingiga ja rahva ülesässitamises valitsuse vastu. Läbiotsimisel ei ole ühtegi kahtlast kirja Grüntheri juurest leitud. Ohvitserid tahtnud teda otsekohe maha lasta, kuid Vaimla mõisa omaniku von Pahlen’i vahelesegamisel jäänud ta ellu. Ohvitserid ja sõdurid olnud Vaimla mõisas korteris. Von Pahlen kutsunud ohvitserid sööma, tähendates – hiljem aega küllalt Güntheri maha lasta. Vahepeal telefoneerinud ta Kärdla politsei ülema Schmidile, kes rahvamees olnud ja kelle lubata õieti ühtegi inimest ei tohitud surmata. Schmid keelanud mahalaskmise ära ja annud käsu Güntheri Kärdla tuua, kuhu ta jäänud viieks päevaks. Hiljem viidud Tallinna. Güntheri varandus pitseeritud kinni ja antud vallavanema hoole alla. Samuti jäänud Güntheri perekond vallavanema eestkostmise alla. Alles 1 ½ aasta järele saanud Günther päris vabaks, ühtlasi antud talle ta varandus jälle kätte. Järgnevail päevil, peale Güntheri kinnivõtmist, kuulatud Suuremõisas (Suuremõisa asub Pühalepa kihelk., umbes 12 kilomeet. Keinast.) ka inimesi üle. Vallavanem kutsutud ka paaril korral sinna. Ülekuulamise toas laual olnud väike kott. Vallavanemalt küsitud – on see sama kott, kuhu komissari tahetud sisse panna? Vallavanem tähendanud, ta kantseleis laual näinud küll seda kotti, kuid kas ta seal komissari jaoks olnud, ehk mitte, ta ei teadvat. Inimestest ei olla kedagi maha lastud, ega ka vangi viidud, peale Güntheri ja Rüütelmanni.
Sama sündmust käsitab veel õpetaja Plats (Paul Plats olnud Keinas õpetajaks 1891-1921 a.) saksakeelses kiriku kroonikas järgmiselt: Kevadel 1905 tõrkunud Putkaste mõisa sulased ja nõudnud mõisnikult enam tasu, kuid leppinud hiljem jälle vanadel tingimistel. Sügisel oktoobri kuus, loetud ette keisri manifest, kus lubatud usuvabadus. Kiriku ustele löödud lehed, kus olnud trükitud „Regeln über die Anordunng der Reichsduma“, aga kahjuks vene keeles. Rahvas ei olla aru saanud, sattunud ärevusse, arvates, et tahetakse nende eest varjata õigusi, mis keiser neile annud. See ärevus vaibunud varsi. Kuid vähe hiljem tulnud noored mehed mandrilt töölt koju, samuti nekrutid Haapsalust, kes rahvast üles ässitanud valitsuse vastu ja seletanud, et eestlased peavad vabaks saama ja oma vabariigi asutama. (Suusõnalisi teateid Siim Luinen’ilt ja Gustav Pollmann’ilt.) Nekrutid käinud majast majja kerjamas, kus neile ust lahti ei tehtud, ea midagi ei antud, seal nad hakanud märatsema. Ka kirikumõisas löödud kolm akent sisse. 28 novembril olnud peamiiting vallamajas, kus vallavanemat tahetud lahti teha põhjusel, et ta ei olla vastanud ühele kutsele Tartu peamiitingule. Kõige kaugemale läinud Putkaste mõisa talupojad, kes juba aastate eest nõudnud kuuendikumaa väljaandmist. Nad keelanud mõisa sulastel töötegemise. Üks sulane olla keelust hoolimata tööle läinud, teda pandud kotti. Jaanuari esimesil päevil tulnud Keinasse üks revolutsionäär, kes rahvast üleskihutama hakanud. Mees võetud küll politsei poolt varsti kinni ja saadetud ära. Sel tagajärjel võtnud eriti hoogu veel valla nooremad mehed. Vallamajas peetud iga nädal miitinguid, kus sekretär Günther kõnelejaks olnud. Ühel koosolekul sõimatud komissari, tema jaoks olnud ka kott valmis. Sõjavägi tulnud 8-dal jaanuaril Hiidu, Günther võetud kinni ja viidud Tallinna. Rüütelmannil, kes õieti märatsejate juhiks olnud, läinud korda enne sõjaväe kohale jõudmist ära põgeneda. Peale Güntheri viidud vallast veel paar meest vangi, kes umbes kahe kuu järele vabaks lastud. Alles maikuul 1906 lahkunud sõjavägi Hiiust.