Aruanne ajaloo traditisooni kogunemisest 1925. a. suvel Halliste kihelkonnas, Alma Piiskop.
Halliste kihelkond koosneb järgmistest valdadest: Kaarli, Uue-Kariste, Vana-Kariste, Laatre, Kaubi-Pormuse (Kaubi ja Pornuse vallad on 1921 aastast saadik ühendatud.) Abja ja Penuja.
Käesolev aruanne ei käsitle ajaloolist traditsiooni kogu kihelkonnas, vaid ainult järgnevais valdades: Kaarlis, Uue-Karistes, Vana-Karistes, Laatres ja Kaubi-Pornuses. Abjas ja Penujas kogus ajaloo traditsiooni üliõpilane H. Peterson.
Arkiivist on tehtud nimestik 1889 aastal. Mainitud nimestik on mitmeti vananenud ja puudulik.
Arkiivis leiduvad:
Kirikukroonika, mis alatud umbes 1800 praeguse õpetaja Erwin Dehn'i vanaisa Schneideri poolt ja jatkatud 1867 aastani kirikuraamatud (kerchenbuch) algavad 1697 aastast.
Visitatsiooni protokollid 1640-1728, 1749, 1767, 1774, 1775, 1786 aastatest.
Kiriku määrused (Kirchenordsung) 1834 ja 1857 a. Konsistooriumi käsud (Consistorialbefehle) 1761 a. pääle.
Regulatiiv 1843 a.
Missiiv 1856 a. pääle
Kirikonvendi protokollid 1806 a. pääle
Kihelkonna koolivalitsuse protokollid 1855-1888 a.
Isikute nimestikud 1809, 1810, 1812, 1815, 1818, 1820 a.
Kaubi ja Pornuse (Kaubi valda nimetatakse ka veel Uue-Pornuse ja Pornuse valda Vana-Pornuse, kuid Kaubi ja Pornuse on rohkem tarvitatud.) valdade ühendamisest peale asub Kaubi valla arkiiv ka Pornuse vallamajas. Mõlemate valdade ühendamine oli 1921 a.
Mõlemate valdade arkiivid on, võrreldes teiste valdade omadega kaunis korratus seisukorras. Arkiivi jaoks erikappi ei olnud, osa oli paigutatud kapi peale Kaubi arkiivi.
Rulliraamat 1873 a.
Volikogu protokollid 1868 a. peale.
Sissetulnute ja väljaläinute nimestik 1859 a.
Protokollid Kaubi mõisas peetud kohtuistangist 1848-1861 a.
Kaubi kogukonna kohtu protokollid 1861 a. peale.
Volikogu protokollid 1876 a. peale
Kontrahtide raamat 1851 a.
Kohtu protokollid 1863 a. peale
Laatre valla arkiiv
Arkiiv on korraldatud
Revisjooni lehed 1850, 1857 a.
Vakuraamat 1858 a.
Magasi arveraamatud 1827 a. peale
Rõugepanemise raamatud 1857 peale
Arveraamat kroonult saadud vilja üle 1848-1859
Arveraamatud, 1823-1834, 1832-36, 1840-49, 1851-66
Volikogu protokollid 1872 a.
Kohtu protokollid 1827 a. kõige vanem
Arkiiv on korras
Revisjooni raamat (Revisions Liste) 1816, 1821, 1826 a.
Magasi arveraamatud 1821-1843 ja siis 1870 a.
Rõugepanemise raamat 1821 a. pääle.
Vakuraamat 1847 a.
Kassaraamat 1863 a. kõige vanem
Volikogu protokollid 1883 a. pääle
Rulliraamat 1875 a.
Mõisas peetud kohtuistangute protokollid 1826 a.
Uue-Kariste valla kohtuarkiiv asub Vana-Kariste vallamajas.
Kaarli valla arkiiv ei ole kuigi rikkalik kuna osa sellest Õisus olla.
Vakuraamat 1860 a.
Elanikkude nimestik 1873 a.
Volikogu protokollid 1879 a. pääle
Revisjooni lehed 1876, 1834, 1850 a.
Volikogu protokollid 1866 a. peale
Vana-Kariste valla kohtuprotokollid 1844 a.
Uue-Kariste valla kohtuprotokollid 1844 a.
Uue-Kariste kohtuprotokollid 1847 a. peale
Vaestelaste eestkostmise raamat 1818 a. alates
Tutvunedes eelpool toodud arkiividega, neis midagi iseäralikku ei leidnud.
Halliste kirikut tahetud esiteks praegusest kirikuasemest natuke eemal oleva Kaubi kiriku asemest natuke eemal oleva Kaubi mõisa Kuksi moonakate maa peale ehitada, sääl aga ei olevat ehitus õnnestunud, mis päeval ehitatud, langenud öösel kokku. Üks lind lendanud siis praegusele kiriku kohale ja laulnud „hallist, hallist”, hakatud siis sinna ehitama ja kohe olnud sääl edu, öösel kasvanud ehitusele ikka pool juure. (Hans Karu v. jut 2)
Uue-Karistu Kirnu maa sees oleval mäekesel olevat vanal ajal kabel olnud. Kabel vajunud maa alla, suurtel pühadel võivat veel praegugi kellalöömist kuulda. (Jaan Piiskon v. jut 3) Vana-Kariste Liplapi talu variku all olnud vanal ajal suur hiiekoht, rahvas tulnud kaugelt siia palvele kokku. Harilikult mindud kirikust tulles ikka Liplapi variku alla. Sääl siis pidutsetud, söödud ja joodud ja kumardatud ridva otsa pandud hõbedast risti. Kirikuõpetaja Uuk saanud sellest kuulda, läinud varastanud risti ära ja heitnud Liplapi ojakesesse, kus see praegugi veel pidavat vahel läikima. Inimesed ei olle aga sellegi pärast loobunud kooskäimisest Liplapi variku all. Tehtud uus rist puust. Uuk riietunud siis talumeheks ja läinud, kui sääl jälle palju rahvast koos olnud sinna, tahtnud risti maha võtta. Rahvas hakkanud vastu, tekkinud suur lööming, kuna osa rahvast siiski Uuki toetanud. Uuk pääsenud vaevalt eluga. (Jaan Käns v. jut. 8 kuulnud teistelt.)
Uue-Kariste Tõõtsi talu maa sees olevat kalme ja hiiekoht. Sääl olnud suur ohvrikivi. Niisama olevat Kääna jõe juures hiiekoht. (Jaan Käns v. jut. 8)
Kaubi Nosi talu maa sees olevat kalme. (Hans Karu v. jut. 2)
Laatre vallas olevat kalmed Roosu talu ja Velikste mõisa maa sees.
Kalmed tekkinud sellest, et orjad põgenenud mõisnikkude juurest metsataludesse, neid ei olevat siis surma korral juletud õpetajale teatada ja maetud metsa. (Anu Reisik v. jut. 4)
Kaarli vallas olevat kalmed naistevalla talu maa sees, Toru talu maa sees kaks kalmet ja Kääriku talu maa sees üks kalme. (Tasane v. jut 7)
Vana-Karistes olevat kalmed Rängle ja Saapa talu maa sees. Siia olevat maetud suure katku ja nälja ajal, mispärast Põhja sõda möllas.
Vana-Kariste Vihtla talu maa sees on kivirist. Ühe rahvajutu järele olevat siia maetud keegi rootsi sõjapealik, teise jutu järele keegi eesti kangelane.
Kolmas jutt kõneleb, et kahe pulmarongi vaastusattumisel teine teisele on tekkinud tüli, mille juures teine peigmees surma saanud. (Juhan Tallak v. jut. 6)
Laatre Samla maa sees olevat kivi rist, kuhu olevat maetud keegi kangelane haruldaselt suur mees.
Laatre kõrtsi juures olevat vana lahingu paik. (Anu Mikk v. jut. 5)
Uue-Kariste vallas Margussaare kohal olevat nelja tee haru nimetatakse kuninga väravaks, kuna siin Rootsi kuningas olevat sõjaväega läbiminekul, lõunat söönud. (Jaan Piiskop v. jut. 3)
Uue-Karistest ja Vana-Karistest minevat läbi vana sõjatee, mõnes kohas olevat jäljed veel päris hästi tunda.
Uue-Kariste Saki talus olev vana kaev olevat rootslastest sinna tehtud. Rootsi sõjavägi peatunud siin pikemat aega. (Jaan Käns v. jut. 8)
Kaarli valla Kuninga talu saanud oma nime sellest, et Rootsi kuningas Gustav Adolph sääl kord ööd maganud. (Tasane v. jut. 7)
Vana-Karistes olenud Saapa vaba talu. Rahvajutu järele olevat see kingitud Kaarel XII poolt, kes saapa sohu ära kaotanud ja nimetatud talust uue asemele saanud. Talu saanud enesele nimeks Kuivsaapa. (Inlandi 1863 a. N40 järele selgub, et Saapa talu juba 1643 a. vaba olnud.) (Jüri Kepnik v. jut. 15)
Traditsioon sõdadest on õieti vähene, on säilinud vaid mõningaid katkendilisi jutukesi. Põhja sõja aegsed rüüstamised on rahva mälestuses elavalt püsinud, eelmistest sõdadest ei teata pea midagi.
Kõneldakse, et vanal ajal olnud meie maal suured sõjad. Üks sõda lõppenud teine hakkanud Inimesed ei olevat julgenud peidupaikadest ja metsadest enam välja tullagi.
Põhja sõja ajal käinud venelased maal rüüstamas, kes elanikkudest kätte juhtunud, see tapetud maha või veetud vangi, hooned pistetud põlema.
Uue-Kariste Nigula tallu tulnud kord „pardi ajajad” rüüstanud talu paljaks ja heitnud selle järele õue peale puhkama. Talurahvas olnud kõik lähedasse lepikusse peitu pugenud, käinud siiski salaja vahel luuramas, mis pardiajajad teevad. Nähes, et pardiajajad kõik õues magavad, roninud mehed katusele, tirinud sinna ülesse pika palgi ja heitnud säält pardiajajate kaela ja tapnud kõik ära. (Jaan Käns v, v. jut. 8)
Umbes sarnaselt jutustatakse Vana_kariste Vihtla talu kotha.
Pardiajajad tulnud Vihtlale. Kõik põgenenud metsa peale perenaise, kes end vaevalt saanud ahju peale ära peita. Ahi küdenud parajasti. Suurem osa pardiajajaist läinud küla mööda laiali röövima, ainult üks vana naine jäänud ahju paistele soojendama. Perenaine tapnud selle puuhaluga ära ja peitnud laiba ära. Teised pardiajajad tagasi tulles hakkanud vananaist otsima ja hüüdnud ikka „pabu huu”. Kui vananaine kõigi otsimiste juures kadunuks jäänud, lahkunud pardiajajad viimaks. (Juhan Talluk v. jut. 6)
Vene-Prantsuse sõja ajal olevat vilja ja lambanahku rekvireeritud. (Anu Reisik v. jut. 4 kuulnud mehelt)
Rahva seas kardetud kangesti prantslaste tulekut. Uue-Karistes ajanud Rabi sulane jutu välja, et prantslased juba Laatre kõrtsi juures. Elanikud jooksnud kõik metsa peitu. Kui nähtud, et kõik vaikseks jäi, tuldud tagasi elukohtadesse. Rabi sulane kutsutud rahva hirmutamise pärast mõisavalitseja juure. (Jaan Käns v. jut 8 kuulnud isalt)
Krimmi sõja ajal saanud kohalikud elanikud sõjaväe läbimineku läbi palju kannatada. Talumehi aetud alatihti küüti. Paljudel vedanud hobused surnuks. Niisama võetud toidumoona sõdurite poolt omavoliliselt talupoegilt. (Ann Reisik v. jut. 4 kuulnud mehelt)
Pärast Põhjasõda olnud maa rahvast katku ja nälja kätte tühjaks surnud. Vana-kariste Vihtlal olnud 7 tütart, kõik surnud katku kätte. Kõiki surnuid ei ole jõutud surnuaeda matta, vaid maetud niisama kodu lähedale. (Juhan Talluk v. jut. 6)
Terved talud olnud täiesti elanikudeta. Põllud rohtunud harijate puudusel. Kaarli valda toonud Õisu mõisa omanik v. Sievers, kes olnud kapteniks vene keisri juures, Venemaalt inimesi. Suur osa sissetooduist olnud mustlased, kes sugugi ei olevat tahtnud tööd teha. Peksuga sunnitud tööle. Peksmiseks seotud suur sammas ülesse, millest praegune Sammaste küla oma nime saanud. (Jaan Piiskop v. jut. 3)
Vanal ajal olnud suure nälja ja katku tagajärjel nii vähe inimesi, et teine teise jalajäljele suud annud rõõmu pärast. Keegi Jaki nimeline kehv mees pääsenud katku käest, ta kogunud enesele tühjaks jäänud eluasemetest suure varanduse. Tahtnud siis abielluda, kuid kusagilt pole leidnud ühtegi neiut. Viimaks Saaremaalt leidnud ühe neiu, abiellunud temaga ja aasutanud Pärnusse suure Jaki kontori.
Kui jutustaja poisikene olnud nii umbes 80 aastat tagasi, olnud nälja- ja ikalduseaasta. Palju rahvast hukkunud nälja kätte. Venemaalt toodud küll vilja sisse, aga sellest ei jatkunud kõigile. Rahva seas arvatud, et vilja antakse hinnata (seda kuuleb korduvalt), mis lootused küll osutunud tühistena. Kroonult vilja saajad vaevlenud pärast mitu aastat kroonuvõla käes. (Jaan Käns v. jut. 8)
Mõned peremehed pidanud kroonu võla pärast talust lahkuma nii Laatres Kumpmani peremees. Iseäranis hädas olnud Tuhalaane mehed võlaga.
Laatres olevat keegi Küüsi talu peremees Margus õige rikas mees, ta ostnud vilja kokku ja annud nälgijatele sellega peastnud kroonu võlast. (Jaan Reidik v. jut. 14 kuulnud ühelt vanamehelt.)
Umbes 70 aastat tagasi olnud jälle ikaldusaasta. Nälja juure tulnud veel kõhutõbi ja pärast halltõbi. Inimesed roninud hallitõbe eest ahju ja puu otsa, arvatud et „hall” puu otsast kätte ei saa. (Kaarel Milles v. jut. 1)
Pärisorjusest teatakse vähe kõnelda, korduvad ühed need samad üldised teated, mis ei oma õieti mingit kohalikku ilmet.
Ostetud ja müüdud inimesi, vahetatud isegi koerte vastu. (Hans Karu v. jut 2 emalt) Omavolilised inimeste ümberpaigutamised olnud harilikud nähtused. Kus rahvast vähe – sinna toodud säält juure, kus rohkem olnud, niiviisi lahutatud sageli lapsed vanematest.
Orjad põgenenud mõisnikkude juurest metsataludesse.
Naisevõtmise luba pidanud mõisniku käest tooma. Kui mõisnik keeldus luba andmast, jäänud pulmad katki.
Talu suurus:
Orjus
Mõisamaks
Muu maks
Talu suurus
Orjus.
Mõisamaks
Muu maks
Talu suurus.
Vakuorjus
Abiorjus
Mõisamaks.
Mees hobusega pidanud alati mõisas teol olema. Kibedal tööajal nagu viljakoristamisel jne. nõutud igast talust veel lisatöölisi. Nii kui mõisasse töölisi tarvis olnud, sõitnud külakubjas vallas ringi, et nii ja nii palju teolisi silmapilk mõisasse. Ei siis olnud aega viivitada, jäta oma töö pooleli ja rutta mõisa põllule, viibimise korral olnud karistus oodata. Perenaisel olnud leivakott alati valmis, et oleks kohe käepärast võtta. Kuna mõis kibedal tööajal inimesed taludest mõisa põllule sundinud, jäänud talutööd ripakile, vili pudenenud põllul maha, heinad mädanenud sageli ära. Sügisel enne mõisa rehed peksa, selle tõttu seisnud talu vili kaua põllul vihma ja lume käes. Talvel jälle mõisa linad kolkida, puud vedada, vooris käia, oli tarvis teoline viinakööki saata ja tüdrukuid karja talitama. (Kaarel Millies v. jut 1 kuulnud isalt)
Mõisa lähedail olevail taludel olnud halvem, neil tulnud mõisaga rohkem kokku puutuda, juhtunud või mõni loom mõisa maale, kohe peremehel karistus oodata. Väikese mõisa alla kuuluvail taludel olnud ka kergem, kuna sääl mõisatööd nii palju tööjõudu ei nõudnud. Uue-Karistes ei olevat teoorjus väga raske olnud. Mõis olnud väikene, alles enne talude ostuaega on mõisat palju suurendatud. Pääle Uue-Kariste valla elanikkude käinud ka veel Ipiku (Ipiku kuulus niisama kui Uue-Karistegi krahv Fersenile.) lätlased Uue-Karistes teol.
Ümberkäimine talupoegadega on eri mõisates ja eriaegadel isesugune, olenes täiesti mõisniku ja mõisaametmeeste isikutest.
Kui mõni tige valitseja olnud, saadud iga vähema süü pärast peksa. Nii olnud Laatre mõisa valitseja Lemke väga tige, lasknud tihti peksa täiesti asjata. Kord läinud teomehed valitseja aknast mööda ja vilistanud, valitseja vihastanud ja lasknud iga mehele 15 hoopi vitsu anda. (Hendrik Lammas kuulnud teistelt)
Vana-Karistes olnud teoorjuse lõpul rentnikuks keegi Musin (Mossin). Jutustaja mäletab teda veel üsna hästi. Musin olnud ise küll palvevend, käinud Sõnni palvemajas jutlustamas, kinkinud valla lastele suurtel pühadel igale väikese saia pätsikese – kuid peksuga olnud ka helde.
Üks Vana-Kariste peremees saanud ühel päeval kolm korda peksa esimese korra sellepärast, et küllalt kiirest teolist mõisasse ei saatnud, teise korra – et sead vahepeal mõisa põllul käinud ja kolmanda korra – et teolisel liiga halb leivakott kaasas olnud. „Musin'il” olnud viisiks vahel järele vaadata, kuidas peremehed omi teolisi toidavad. (Jaan Puskup v. jut 3)
Naistevald käinud enne Kaubi mõisas teol. Mõisas elanud lesk kindrali proua. Valitseja olnud hää mees, kes mõnegi vähema süü karistamata jätnud. Kord juhtunud, et töölised ube puhastades osa kõrvale toimetanud.
Märgatud, et ube vähe. Otsides leitud, et puhastajad kaks vakka ube olid ära peitnud. Määratud meestele vitsu. Valitsejal hakkanud meestest kahju, käskinud mehi hästi kõvasti karjuda. Mehed teinudki nii. Kindrali proua tulnud talli juure vaatama, kas mehi üle liia ei pekseta. Mehed pääsenudki niiviisi kergema karistusega.
Pärast käinud Naistevald Pauska karjamõisas teol. Pauska härrat ei olevat kunagi mõisas viibinud, teolistel olnud põli. Kes kupjale või kupjapoisile (vahel saatnud kubjas enese eest poisi) viina ostnud, võinud võssa magama minna. Teised pole tohtinud kaebama minna. Mõisa lähedal elavad teolised võinud vihmasel ilmal koju tagasi minna. Vihmaseid päevi ei olevat teopäeviks loetud.
Üks kubjas Nahksepa Märt olnud kurjem, tema käest saanud teolised vahel peksa. (Tasane v. jut. 13)
Teoliste poolt katsutud kus vähegi võimalik valitsejat ja kubjast tüssata. Vahel õnnestunud, vahel sattunud lõksu. Uue-karistes üks teomees olnud nii osav vilja varastama, et kupja silma alt viinud viljakoti ära. (Jaan Piiskop v. jut. 3)
Vooris käidud peaasjalikult Narvas viinaga. Vooris olnud nii 40 kuni 50 hobust. Vooriga ligi olnud ikka ree talla koorem. Regedel olnud kõigil puutallad, need kulunud pikal teel ära, nii et reisil uuesti tallutada tulnud. Vooriskäimine olnud talupojal suurte kuludega seotud. Veoriistad saanud palju kannatada, hobused vedanud endid sageli vigasteks. Talvistel vooridel ei olevat veel viga olnud, kuid kevadel ja sügisel põhjata teega, olnud päris hobuste tapmine. (Jaan Käns v. jut. 8)
Viina voorides, ei olevat jõutud kiusatusele vastu panna seda maitseda. Et viina vaadist kätte saada, on tarvitatud mitmesuguseid kavalusi. Nii topitud tühi põis vaati, see imbunud viina täis. Narvas vaatide tühjendamisel jäi põis viinaga vaati, pärast torgitud põis katki. (Jaan Reisik v. jut. 14 kuulnud isalt)
Ahjast käidud Krimmi sõja ajal linadega Riias ja Memelis.
Uue-Karistest on peale viinavooride Narva, käidud veel õlgi toomas Tallinna maalt. Oma mõisa õlgedest ei olevat jätkunud. Ainult Tallinnamaalt olnud luba õlgi tuua, Liivimaalt ie olevat lubatud. (Jaan Käns v. jut. 8)
Talude lõhkumisest, ümberpaigutamisest teatakse pea igas vallas kõnelda. Vanemal ajal mõisa külgi aetud talude nimesid ei mäletata enam, teatakse vaid konstateerida.
Laatres olevat mõned talud mõisa külgi aetud (Hendrik Lammas v. jut. 11 isalt)
Niisama olevat Kaubis ja Pormuses talude lõhkumisi ette tulnud (Leena Kaur v. jut. 23) Uue-karistes Rakitse karjamõisa asutamisel olevat 3 või 4 talu hävitatud. Enne talude ostuaega on Uue-Kariste mõisa külgi aetud 5 talu: 2 Mulgit, 2 Paalet ja Kitsi. Vabamatsi talu viidud teise kohta. (Jaan Käns v. jut. 8)
Priiuse tulekul loodetud, et maad ka ühes vabakslaskmisega antakse. Olles omis lootusis pettunud, on Uue-Karistes mõned vastu hakkanud. Suurem osa vastuhakkajaist olnud lätlased. Vastuhakkajaid karistama toodud sõdurid, uue-Kariste mõisas olevat peksetud.
Halliste kiriku juures olnud ka peksutulp üleval. Jutustaja mälestuse järele olevat sääl kord kedagi varast peksetud. Riiast olevat veel timukas peksma toodud. (Jaan Käns v. jut. 8)
Rahvas tõstnud mässu liig raske orjuse pärast. Toodud sõdurid mässajaid karistama. Karistussalku kutsutud „mustaks sajaks”. Halliste kiriku juures saadetud karistus täide. (Hans Karu v. jut. 2 kuulnud emalt)
Elamuteks olnud teoorjuse vanemal ajajärgul suitsutared. Rehetoa kõrval olnud veel väikene „tagakammer”, kus suvel pererahvas asunud. Talvel kolinud perenaine ja peremees ka rehetuppa kus soojem. Suvel keedetud väljas „kojas” talvel tares.
Elajate eluasemed olnud niisama viletsad: hobused olnud rehe all läbitõmbava tuule käes, lehmad pimedais väikestes laudakongides.
Toitumiseolud olnud kehvad: puhast leiba saanud jõukamaiski peredes harva. Kartulaid kasvatatud vähe, söödud neid koorimata. Teenijad tellimisel arvestanud ikka sellega, kus rohkem kartulaid saab süüa. Pea toiduks olnud suvel hapu piim „rokaga” (Rukki jahule valatakse keeva vett peale ja lastakse hapnema minna ja saadud hapu jook ongi rokk.) segatult ja silgud. Liha ja võid saanud harva, vaid pühapäeviti.
Suhkur olnud haruldane asi, külalisele vahest tehtud kohvi.
Raha olnud vähe, sellepärast ostetud poest ainult kõige hädatarvilikumat. Vankrid olnud puuratastega, hobustel puurangid kaelas. Kokkuhoidmise mõttes ei olevat hobustele terve kabja alla rauda löödud, vaid ainult esimese ääre alla, niisama ei olevat hobustel kleisid peal olnud. Ratsutamist harrastatud palju suuremal märäal kui praegu. Noored neiud ja naised käinud kõik ratsa kirikus. (Jaan Käns v. jut. 8)
Veel halvem kui talunikkude seisukord, olnud sulaste oma, sääl ei olevat sageli jätkunud räimi ega rapantsi leibagi küllaldaselt. Igas talus olnud üks või paar sulast. Sulasel olnud 4 või 5 vakamaad põllu ääremaid kasutada, selle eest käinud hobusega mõisa teol. Leivakott pandud talu poolt kaasa. Kibedal tööajal käinud sulase naine ka abiks teol. (Kaarel Milles v. jut. 1)
Teoorjuse lõpupoole paranenud majanduslikud olud. Linu hakatud rohkem kasvatama, mis rahuldavate hindade korral suuremat sissetulekut võimaldanud. Elamisvõimalused muutunud lahedamaks, suitsutarede asemele tekkinud korstnatega elumajad, toitmisolud paranenud, leiva nälg ei ole enam nii tuntav olnud. Iseäranis Abja mehed läinud linadega ruttu jõukaks, kuna sääl lina hästi kasvanud.
Raharendi aeg olnud lühikene, kuna varsti hakatud talusid müüma. Raharendi tulekul tahtnud kõik raharenti, kuid tervele vallale ei ole korraga raharenti võimaldatud. Pool valda teinud „tükkisid” teine pool olnud raharendil. Ametmeestele nagu kohtumehed ja kooliõpetajad, neile antud siis kaks korda järgi mööda raharendile. (Jaan Piiskop v. jut. 3)
Kui talude müümine alanud, ei olevat esiteks ustud, et mõisnikud tõesti talud ära müüvad, arvatud, et mingi raha väljapetmisega lugu on.
Jutustaja vanaisal olnud kaks väikest talu, teda saadetud Peterburisse järele kuulama talude müümise suhtes, seniks müüdud teine talu kodus ära.
Kaubis olnud talude ostuaeg nii umbes 1865 aasta, ostjad olnud oma valla mehed (Karl Akel v. jut. 10)
Kaarli vallas on talude ostuaeg olnud 1866 ja 1867 aastal. Soodustuseks olnud, et talu maadesse metsa jäetud, mida soovikorral võinud ümber vahetada. (Tasane v. jut. 13)
Uue-Karistes on hoogne talude ostmine olnud 1864 ja 1865 aastatel. Hinnaks olnud 200 rubla taaler ja mõne talu kohta veel vähe odavam. Ostjad olnud oma valla mehed.
Laatres on niisama talude müümine 1865 aasta ümber. Hinnaks olnud 200 rubla taaler. Laatrest on paljud Tartumaal enesel talud omandanud. (Hendrik Lammas v. jut. 11)
Vana-Kariste mehed saanud võrdlemisi odavalt talud kätte, kuna Vana-Kariste on kroonu vald. Pärast kingitud neile ka veel osa võlga. Ostmine olnud nii 1863 a. ümber. Niisama olevat Abja mehed väga odavalt talud kätte saanud ja nimelt järgmisel põhjusel. Abja parun Stackelberg olnud väljamaal suures rahahädas, kirjutanud siis valitsejale, et müügu osa talusid maha ja saatku kiires korras talle raha. Valitseja teatanud talumeestele müümisest ja kellel raha olnud sisse maksa, saanud odavalt talu kätte. (Jaan Piiskop v. jut. 3)
Halliste kihelkonnas on võrreldes naabri kihelkonna Karksiga vähe veneusku läinud. Üldse on veneusku läinud 942 inimest 500 meest ja 382 naist. Suurem hulk neist nimelt 527 isikut kuulub Penuja valda. (kiriku kroonika) Veneusku mindud maasaamise lootuses. Arvatud, et hingemaad antakse. Maad olevat küll lubatud, kuid antud pole, mõned olevat pärast veel peksagi saanud, kui läinud maad nõudma. (Jaan Piiskop v. jut. 3)
Maal käinud üleskihutajad ringi, kes inimesi maalubamise ja orjuse kergendamisega rahvast veneusku meelitanud. Preester saanud iga veneusku mineja pealt kolm rubla. (Leena Kaur v. jut. 23)
Uue-Karistes olevat vähe inimesi veneusku läinud, ainult kaks. Siin hoidnud seda ära Uue-Kariste vallakooliõpetaja Kessler, kellel rahva peale küllalt mõju olnud. Ta seletanud inimestele, et maasaamise lootused põhjendamata on. (Jaan Käns v. jut. 8)
Niisama olevat Vana-Karistes Kessleri mõjul veneusul vähe poolehoidu olnud, ainult paar isikut on veneusku läinud. (Anu Utt v. jut. 18 kuulnud emalt)
Pornuse vallas ei olevat palju veneusku läinud. Pornuse mõisa proua olnud hää inimene, kelle vastu inimestel usaldust olnud ja kes siis oma mõju kasutanud veneusku minemise takistamiseks. (Leena Kaur v. jut. 23)
Vennaste kogudusel on Hallistes kaunis suur poolehoid olnud. Vennaste koguduse omanduseks olnud kaks palvemaja Vana-Kariste Sõnni ja Uue-Kariste palvemajad. Vennaste kogudusel olnud teatav mõju rahva moraalse ja ka hariduslise tasapinna kõrgenemisel. Suurem hulk vennaste koguduse liikmeid olnud töökad ja karsked inimesed. Agaralt võideldud Vennaste koguduse liigete poolt liigjoomise vastu.
Rahva seas nimetatud Vennaste koguduse liikmeid „hammevahetajateks”. Neil olnud sarnane komme: üks särk määritud verega ja kes selle liisuga enesele saanud, olnud juhataja, tema käes olnud uute liigete vastuvõtmise õigus. Laatrest saanud kord juhatajaks keegi popsinaine, talle veetud igalt poolt siis toidukraami kokku, nii et ta üsna rikkaks läinud. Laatre vennaste koguduse liikmed käinud Sõnni palvemajas (Hendrik Lammas v. jut. 11)
Vana-Kariste Sõnni palvemajas käinud kaugelt rahvast, Uue-Karistes vähem, üldse käidud õige tihti palvel. Harilikult peetud enne palvet kõigile ja siis pärast eraldi vennaste koguduse liikmetele. Vennaste koguduse liikmed pidanud endid „jumala lasteks” teisi jälle „ilma lasteks”. (Jaan Käns v. jut. 8)
Tähtsaim vennaste koguduse tegelane olnud Uue-Kariste kooliõpetaja Kessler. Temale allunud kõik ümberkaudses kogudused. Rahvuselt olnud ta sakslane. Koolitööga ei olevat ta palju aega saanud tegemist teha, seda toimetanud abilised oma endiste õpilaste seast. Jutustaja isa olnud abiliseks Kessleri juures. Kessler olnud väga tark ja kaval mees, osanud rahvaga hästi läbi saada. Kessler tunnud mitmeid käsitöid nii kingsepa ja müürsepa tööd, olnud ka kui arst tuntud. Kaugelt käidud Kessleri juures arstiabi otsimas. Arstiabi otsijate kui ka vennaste koguduse liikmete poolt toodud Kesslerile palju kraami ja toidumoona kokku. Alatihti seisnud hobused koolimaja õues. Kessler läinud Uue-karistes rikkaks. (Andres Piiskop v. jut. 9)
Vennastekoguduse mõjul tõusnud Vana-Karistes kaks prohvetit. Üks neist olnud Padriku talu peremees Jaak. Ta kuulutanud, et Jumal teda on käskinud rahvast manitseda liigjoomise pärast. Vana-Karistes joodud koledasti. Kui inimesed Jaagu noomimistest suurt pole hoolinud, ennustanud Jaak, et pärast teda tuleb keegi noor neitsi, kes suurem on kui tema, kuulaku inimesed selle sõna.
Pärast Jaaku hakkanudki noor tütarlaps Kurmi Ädu oma nägemusi rahvale kuulutama. Ta jäänud magama, ülesärgates jutustanud siis rahvale oma kõnelustest Jumalaga. Inimesed uskunud Ädusse kindlasti. Ädu olla isegi praegust ilmasõda ennustanud. (Anu Utt v. jut. 18 kuulnud emalt)
Ärkamise aja vaated ja püüded leidnud Hallistes sooja poolehoidu.
Üliõpilase Petersoni püüetele on kaasa tuntud, valitsusele esitatava palvekirja allakirjutajate seas olnud ka Halliste mehi.
Tähtsaim tegelane Hallistes ärkamise ajal olnud Kõrgemäe talu peremees Annus Kase. Kõrgemäe talu olnud ärksamate meeste kogumiskohaks.
Peterburi mineku eel käinud Peterson Kõrgemäel, siit läinud Petersoniga kaasa. Kangru peremees Juhan Kukk. Kukk on pärast vangistatud, kuid lõpuks on antud teine talu siiski asemele. Petersoni minek Peterburi hoitud suures saladuses. Mõned peremehed käinud mõisnikkudele teatamas, et midagi erakorralist teoksil on, kuid neil ei olla ka ise midagi kindlat teada olnud.
Pärast kutsutud palvekirjale allakirjutajad kohtusse, et kas tunnistavad allkirja õigeks. Jutustaja onu olnud üks allakirjutajatest, tal ei olevat küll midagi tehtud. Allakirjutajad tunnistanud allkirjad omaks.
Kõrgemäel käidud läbiotsimas, et Petersoni kirjavahetust kätte saada. Läbiotsijateks olnud Morna v. Sievers ja v. Staden. Jutustaja õel Kärt Kosel läinud korda kirjavahetust enne ära peita.
Kõrgemäe Annus Kase sattunud õpetaja Scheideriga vastuollu. Konflikti põhjuseks olnud poliitiline ving Petersoni pärast, siia juure tulnud veel asjaolu, et Kase vennaste koguduse liige olnud. Üldse olnud Annus Kase osav kõnemees ja kange vaidleja. Ta tundnud piiblit hästi, ja kukkunud vahel ka õpetaja Schneideriga piibli põhjal vaidlema.
Õpetaja Schneider omalt kohalt olnud õieti uhke mees, talupoja pääle vaatanud ülevalt alla. Kui käinud vahel taludes pidudel, siis ei olla ühes peremehega sööma läinud, vaid õpetaja söönud ikka üksinda. (Leena Kaur v. jut. 23)
Vahekord Annus Kase ja õpetaja Schneideri vahel muutunud selle tõttu veel teravamaks, et Schneider lasknud kiriku võlgade pärast Kasel mullika ära müüa. Kase ei olevat naljalt miskis asjas järele annud. Jutustaja mälestuse järele on ta tihti ringi sõitnud. Juhtunud ta siis mõne tuttavaga kokku, on ta ajanud tundide kaupa juttu poliitilistest päevaküsimustest.
Jakobsoni ajal olnud Kase tütar Leena tegev. Leena olnud igal pool algatajaks. Nii peetud Kõrgemäel näitemüük Viljandi Põllumeeste Seltsi majaehitamiseks, mis küllalt hästi õnnestunud. (Hans Kirsel v. jut. 21)
Jakobsonist oldud üldiselt väga vaimustatud, kuid leidunud ka neid kes Jakobsoni liig tormajaks pidanud nii muinasloolane Jung.
Jakobson on ise ka paar korda Kõrgemäel käinud. Näitemüügi korraldamise eel on jutustaja Jakobsonilt küsinud, et kas mõisnikkude poole ka näitemüügi toetamise palvega pöörata, Jakobson on selle maha laitnud ja on mõisnikkude pääle õige vihane olnud, et teda on salakavalalt tahetud mõisate põletajaks tembeldada. Nimelt olla ühel päeval Viljandis Jakobsoni korterisse kaks tundmata noort meest tulnud, kes annud kirja Jakobsoni nimele. Kiri sisaldanud küsimuse, et millal hakkame mõisaid põletama ja maid jagama. Pärast olevat välja tulnud, et kirjatoojad on kaks mõisniku soost koolipoissi. (Leena Kaur v. j. 23)
Ajalehtedest on „Sakalat” kõige rohkem loetud, sääl kõrval veel ka „Postimeest”. (Andres Piiskop v. jut. 9, Hendrik Lammas v. jut. 11)
Kõige teravamalt ilmestunud venestamise püüded koolides. Algkooli õpilased pidanud maksva määruse järele ainult vene keelt kõnelema, eestikeele kõnelemine olnud kõvasti keelatud. Mainitud määrusest ei olevat sääl küll, kus vähegi eestimeelsemad õpetajad olnud, kinni peetud. Seda enam veel, et paljudel vanemail õpetajail enestelgi vene keel puudulik olnud. Pärnus korraldatud küll vene-keele kursused, kuid palju lühikeseajalistel kursustel ikkagi omada jõuab. Koolide revideerimisel küsinud inspektorid pea ainult vene keelt. Õpilastele on vene keel raskusi sünnitanud õppimisel, lapsed jäänud tihti kaheks aastaks klassi.
Inspektoritest olnud Erikson, ehk ise küll eestlane, kõige venemeelsem. (Seda kuulsin korduvalt.) Koolirevideerimisel kõnelnud ainult vene-keelt. Kooliõpetajatega käinud nagu oma teenijatega ümber. (Taar v. jut. 12)
Osa vene inspektoritest olnud oma ülespidamiselt õpetajate vastu õige toored. Prošläkovilt kuulnud nii mõnigi õpetaja „сапоскник” ja „свинья”. Revideerimine koolides möödunud siis libedamalt, kui hää vastuvõtt olnud. Inspektorid osanud lugu pidada hääst viinast ja hääst söögist. (Kirsel v. jut. 21)
Vana-karistesse tahetud asutada ministeeriumi kooli, küsimus on mitu korda vallavalitsuses arutusel olnud, kuid osa volikogu liikmete vasuseismisel jäänud pooleli. (Juhan Talluk v. jut. 6)
Laatres on ministeeriumi kooli asutamine läbi viidud. Suur osa elanikke pooldanud ministeeriumi kooli asutamist: loodetud, et lapsed õpivad sääl vene keele selgeks ja selle läbi siis saavad paremaid kohti. Tarvidus vene keele järele suurenenud, kuna valla ametites ja mujal igal pool nõutud vene keelt. Teine osa olnud küll ministeeriumi kooli vastu. Oppositsioon ei olevat küll mingi põhimõtteline olnud, vaid ei olevat tahetud uut maja ministeeriumi koolile ehitada, mis jäänudki tegemata, ja kool paigutatud endise vallakooli ruumesse. (Jaan Reisik v. jut. 14)
Osa kooliõpetajaid ministeeriumi koolis tegutsenud agaralt venestamise kasuks. Et kool ka väliselt rohkem vene kooli ilme omaks kavatsetut soetada õpilastele kui ka õpetajatele vormiriided. (Hendri Lammas v. jut. 11)
Kaarli vallas asutatud 1890 a. karskuse selts. Seltsi ülesandeks olnud karskuse töö kõrval rahva hariduse edendamine kui ka rahvustunde tõstmine, võitlemine venestumise vastu. Rahva haridust on katsutud edendada laenuraamatukogu asutamisega.
Mis puutud karskusesse, siis on algul ainult täiskarkslasi vastu võetud, kuid pärast lubatud ka „parajuslastele” seltsi liikmeiks olla. Karskuse seltsi poolt on katsutud ka Rimmu kõrtsi suleda, mis siiski tagajärjeta jäänud.
1905 aasta liikumine on Hallistes möödunud võrdlemisi rahulikult, mõisate põletamisi ega muid kuritegusid ei ole juhtunud.
Esimesed teated 1905 sündmusist jõudnud Laatresse (Laatre asub Läti piiril) Lätimaalt. Rahva seas hakkanud jutud liikuma, et Lätis juba uus valitsus kord maksma pandud, kutsutud siis Laatres suur rahva koosoleks kokku. Agaramad koosoleku kokku kutsujad olnud keegi Jaan Soo ja Jääts. Koosolek olnud õige rahvarikkas. Inimesed olnud ärevas meeleolus. Vana vallavalitsus lastud lahti ja valitud ajutine komitee, mille liigeteks olnud Penni peremees Jaan Reidik ja Samla peremees Mikk. Valitud ei olevat tahtnud ametit vastu võtta, kuna ei arvanud valimist ikkagi mitte seaduslikuks. Siis hakkanud jutud liikuma, et komitee liikmeteks valituid väevõimuga sunnitakse vastu võtma, ähvardatud tapmisega tõrkumise korral. Komitee on siis lõpuks vallavalitsuse üle võtnud, saanud ametid olla ainult mõned päevad, kuna kuulda olnud karistusvägede lähenemist.
Enne karistusvägede jõudmist polgu ülema Markovi juhatusel Laatresse, läinud komiteel korda vana vallavalitsust tagasi seada. Markov alanud juurdlust. Komitee liige Reisik seletanud Markovile, et komitee ainult põhjusel, et valla varandus ja kirjad ei sattuks mitte mõnede kelmide kätte, on valla valitsuse üle võtnud. Markov olnud seletusega rahul ja karistusväed läinud edasi Abja poole. Laatre mõisas ei olevat karistusväed peatunud. Mõisnik v. Stryk. ei olevat kodus olnud ja valitseja lätlane Berg, kes moonakatega ise ka ühes koosolekuil käinud, pole kellegi pääle kaebanud.
Pärast käinud veel kapten Bukovski asja uurimas. Mehed kutsutud vallamajasse, vitsad lastudki juba valmis seada. Reisik seletanud Bukovokile asja käigu ära ja teatanud ka Markovi juurdluste tagajärgedest. Bukovski rahuldunud seletusega, vitsad lastud välja viia, ainult Lääts võetud kaasa. Lääts olevat Ruhjas peksa saanud ja pärast mõistetud ta sõjakohtu poolt sunnitööle. Mõned olevat pärast küll veel kinni võetud, kuid varsti jälle lahti lastud. Asja katsunud igapidi sumbutada lätlaneraioni ülem Traulin, kes ise pooldanud kõigiti 1905 a. uuenduspüüdeid.
On nõutud kümnise kaotamist, mõisate müümist. (Jaan Reisik v. jut. 14)
Kõrtside kinnipanemist, postimoona maksmise kaotamist, kuna Liivimaale hobuste postide ülespidamisest mingit kasu ei olevat, teeorjuse seimsajätmist, kuni mõisnikkude ja talupoegade vahel tee ühetasaselt ära jaotatakse, adraraha maksmat ajätmist, kuni kõik maksumaksjad saavad kohalisest omavalitsusest osa võtta. (Laatre valla täiskogu protokoll 24 nov. 1905)
Vana-Karistes on 1905 a. möödunud võrdlemisi rahulikult. Koosolekuid on küll peetud, millest osavõtt õige elav olnud, kuid vägivaldselt siiski mingisuguseid parandusi ei ole katsutud läbi viia. Võib olla, oleks inimeste poolt ka mindud kaugemale, sest meeled olevat ikkagi õige ärevil olnud, kui mitte üliõpilased Karl Mägi ja Hans Rebane ei oleks hoiatanud vägivalla tegude eest, toonitades, et peab nõudma parandusi, kuid neid mitte ise katsuma vägivaldselt läbi viia. (Juhan Talluk v. jut. 6)
Kaubi ja Pornuse mõisates käinud lätlased, võtnud v. Bocki käest sõjariistad, muud ei olevat küll suuremat teinud ja sõitnud edasi. Pärast lätlaste minekut, kardetud ka oma valla inimeste seas rahutusi, midagi ei ole siiski juhtunud.
Varsti tulnud ka karistusväed. Kaubi ja Pornuse mõisates ei olevat peatunud, vaid liikunud edasi Abja poole. Abjas olevat vangistatud kaupmees Kontor ja veel paar teist meest. Ponuses ja Kaubis ei olevat kedagi peksetud. Mõisnikkude v. Bocki ja v. Zur-Mühleni poolt kellegi pääle ei olevat kaebatud. (Jaak Milles v. jut. 1)
Uue-Karistes on 1905 a. liikumine möödunud rahulikult, vägivaldselt ei olevat katsutud mingisuguseid parandusi läbi viia. Koosolekuid on peetud Uue-kariste koolimajas ja Vana-kariste Sõnni palvemajas, osavõtt olnud õige elav, nii sama kujunenud vaielused ägedateks. Ühe osa poolt tahetud õpetaja v. Dehni lahti teha, sest et ta sakslane. Nõutud kaudsete maksude kaotamist, teoorjuse ühetasast määramist, vallamaksu kaotamist ja progressuse maksu sisseseadmist varanduse järele. Õppekeeleks koolides peab olema eesti keel, vene keelt tuleb õpetada ainult ühe ainena. Kui kooliõpetajal nimetatud uuenduse pärast vastutada tuleb, kaitseb teda vald. (Uue-kariste volikogu prot. 1905 a.)
Kõnelejatena koosolekul esinenud Hans Rebane ja Mats Laarmann ja Karl Mägi. Karistusväed Uue-karistes üldse käinud ei ole. (Andres Piiskop v. jut. 9) Kaarlis ei ole 1905 aasta suuri rahutusi esile kutsunud. Metsad pandud küll kinni, koosolekuid peetud. Tartu kongressist on osa võetud. Kaarlis karistusväed sees ei ole olnud. (Julius Tasane)
1905 aasta liikumised on mõjutanud ka kooliõpilasi, ei ole tahetud vene keelt õppida enam. Halliste kihelkonna koolis seadnud õpilased ise mingi uue õppekava kokku ja esitanud selle õpetajatele. (Kirsel v. jut. 21)
Okupatsiooni vägede saabumist oodatud jõukamates kihtides, kuna oma enamlaste poolt mõndagi karta oleks olnud viibimisel. Nüüd ei ole enamlased veel suurt teha saanud, nende tegutsemine piirdus ähvarduste ja läbiotsimistega. Nimestikud olevat küll olnud kokku seatud, kes oleks maha laskmisele tulnud. (Leena kaup v. jut. 23) Vahekord sakslaste ja eestlaste vahel kujunenud, sellepääle vaatamata et rekvisitsioonid rahulolevatusi välja kutsunud, kaunis rahuldavaks. Rekvisitsioonest pääsemiseks tarvitatud kavalusi: tapetud loomi öösel, peidetud vilja jne. Paljud olevat lihtsalt keeldunud andmas, kuna okupatsiooni aeg lühikene oli, pääsenud karitusest. (Jaan Reist v. jut. 14, Leena Kaur v. jut. 23) Saksastamise püüded kerkinud okupatsiooni ajal varsti esile. Valla koolidesse tahetud saksa keel maksma panna. Halliste kihelkonna õpetajatele korraldatud kiriku mõisas saksa keele kursused. Õpetaja v. Dehn olnud kursuste juhatajaks, niisama määratud v. dehn kihelkonna koolide ülemaks. Dehn kõnelnud igaga, kellest ta vähegi võis oletada, et ta saksa keelt oskab, saksa keelt. (Taar v. jut. 12)
1. Kaarel Milles. Kaubi Metti peremees. Jutustaja on 80 aastat vana, hulk aega. Kohtumees ja vallavanem olnud. Mälu on veel täiesti hää.
2. Hans Karu. 64 aastat vana.
3. Jaan Piiskop. Uue-Kariste Nigula. 78 aastat vana, ta on hästi jutukas, mäletab sündmusi sageli peensusteni.
4. Ann Reisik. 70 aastat vana. Laatre Penni.
5. Anu Mikk. 46 a vana. Laatre Samla.
6. Juhan Talluk. Vana-Kariste Vihtla. Oma jutustused vanemast ajast on ta kuulnud ühe vanamehe käest.
7. Julius Tasane. Kaarli Naistevalla 45 a. vana.
8. Jaan Käns. 95 aastat vana, Uue-Kariste Hundimaa. Mälu on hää.
9. Andres Piiskop. 79 a. vana Uue-Kariste Nigula.
10. Karl Tuim. Laatre Reose 75 aastat vana.
11. Hendrik Lammas. Laatre Purgali 74 a. vana. Omal ajal on ta olnud üks ärksamaist peremeestest nii ärkamise ajal. Mälu on hää.
12. Aadu Taar. Üle 70 aasta vana. Taar on kauaaegne kooliõpetaja Vana-Karistes, terviselt kui ka mälult värske.
13. Tasane. ligi 80 aastat vana. Naistevalla.
14. Jaan Reisik. umbes 45 aastat vana. Jutustused vanemast ajast on ta isalt kuulnud, kes ärkamise ajal Laatres on olnud suur Jakobsoni pooldaja ja edumeelne.
15. Jüri Kepnik. 80 a. vana. Vana-Kariste Ülikse. Mälu on tal veel täiesti hää, kuid ta ei kuule kahjuks hästi.
16. Kaarel Akel. Pornuse Kitsi üle 50 aasta vana.
17. Üks vana inimene.
18. Anu Utt. 50 vana. Jutustused on ta kuulnud emalt.
19. Mari Piiskop. Uue-Kariste Nigula. 74 a. vana.
20. Jaak Josepsaar. umb. 60 aastat vana.
21. Hans Kirsel. üle 70 aasta vana. Ta on kauaaegne Halliste kiriku köster.
22. Erwin Dehn. Halliste kirikuõpetaja.
23. Leena Kaur. 74 aastat vana. Pornuse Kiviste. Jutustaja on ärkamise aja tegelase Annus Kase tütar ja ta ise on ka Jakobsoni ajal õige tegev olnud.