Osman

Elasid kaks venda - poissmeest. Harisid nad põldu. Neil oli mitmesuguseid raamatuid. Nad lugesid raamatust: „Nurme (полянка) lähedal on kivi. Selle kivi all on õõs (нoра). Säält sisse minna on loss, mida hoiavad kaks suurt musta koera. Sääl on vaid üks imelik (чудесная) lamp. Mida iialgi soovitakse, siis kargab sellest lambist mees välja, kes kõik täidab. Aga keegi selle lambile ligi ei pääse. Pääseb vaid inimene, kel pole isanime (отечествa) ja perekonnanime, aga on vaid ristinimi (слово, имя), mis algab O tähega (на букву О)".

Kuid vendadel on kummalgi risti– ja isanimi.

Möödus kümme aastat. Kord oli vanem vend linnas, ütleme nagu Petrogradis. Läheb ta linna mööda, kohtab poisikest–saiapagarit (булочник), kel on 12 aastat.

„Tere, onuke! Ostke värskeid saiakesi!”

Seesama vanamees sai huvitet poisikese lahkest käitumisest (обходительность) ja hakkas küsima: „Kelle man elad? Palju saad palka?"

„Palk pole kallis. Kaks rubla kuu. Elan Filipovi man (peakaupmehe man Petrogradis).

„Hää küll! Kus on su isa, ema?"

„Mul pole isa ja ema. Olen leit (найдыт)."

„Vahest tuleksid meie poole elama? Anname viis rubla kuuks. Ühes hakkad meiega sööma."

„Võin küll. Kaugel elate?"

„Linna taga. Vahest 20 versta. Kuidas on teie nimi, isanimi ja perekonnanimi?"

„Perekonnanime ei ole ja isanime ei ole. Aga ristinimi on Osman."

„Aga mispärast pole perekonna– ja isanime?"

„Mind leiti lapsena. Rinnal oli paber O tähega."

Siis vanamees mõtles selle pääle, mis ta oli lugend kümne aasta eest: „Vaat’ niisugune võib lambi kätte saada!"

Vanamees ostis poisile kosti ja andis raha.

„Sõidame meie poole. Oled meile tarvilik."

Poiss pidas kaupmehega arved ära ja sõitis metsa.

Vend kõneleb kodus vennale, kuidas lood on, ja nad hakkasid mõlemad hoidma hästi poissi, ostsid talle mänguasju ja maiustusi. Tööd Osmanile ei annud.

„Kas meid mõlemaid hakkad kuulama või vaid üht?"

„Mõlemaid. Lähen või tulle!" kõneles Osman.

Üks vendadest kõneleb: „Sinule on mittesuur töö (служба). Nurme ääres on õõs. Poisike võib sisse ronida. Edasi käik suureneb. Väravate ees on hirmsad koerad. Aga sina mine julgesti. Lähed ilusti mööda. Kui tood ära säält lambi, siis saab sul vaba elu, igavesti võid istuda ja mitte tööd teha."

Osman ei tahtnud minna, aga nõustus.

Peremees viis Osmani sinna kivi manu. Ta (Osman) ehmus. Onu (дядка) aga ähvardas: „Kui ei roni sisse - pää maha! Kui ei tule lambiga tagasi - pää maha!"

Osman nägi, et midagi pole teha, ronis õõnde. Läks ta edasi ja jõudis koerteni. Koerad seisid vahil ja näitasid hambaid. Aga kui nad nägid Osmani, lamasid maha, nagu jäänuksid magama. Osman astus üle koerte. Läks ukse manu. Kui puudutas käega linki, avanesid uksed iseendast.

Läks majja. Kust tuleb imelik hiilgus (блеск), pole näha. Majas pole midagi. Ta ei näe mingisugust lampi. Ja mõtleb: „Minna lambita tagasi - pää maha! Jääda - nälg…"

Vahest oli ta sääl kaks öödpäeva. Korraga näeb ta ühe akna pääl vana lampi, mis on roostes. Võttis selle lambi ja mõtles: „Müün või naela leiva eest."

Pani lambi taskusse. Korraga värises kogu maja. Osman kuulis, kuidas hulusid koerad. (Need olid äravannut (проклятые) inimesed.) Kui ta puges majast välja, ei näinud enam koeri. Maas lamasid vaid ahelad.

Ja nii tuli ta maa pääle. Ronis õõnest välja.

Asi oli just hommikul. Osman hakkas mõtlema, kuidas ära minna onude mant. Ta läks, läks. Päike hakkas kõrvetama ja nälg piinama.

Ta näeb linna. Mõtleb: „Puhastan lambi ära ja müün kas või poole naela leiva eest ära.”

Istus maha ja hakkas liivaga puhastama. Pööras lambi pidemega hommiku poole, aga lõuna poole vindiga. Osman ehmus: lambist kargas välja vanameheke, hall ja kõhnake, ja küsib:

„Mis, Osman, milline teenistus on mulle?"

Ta (Osman) ei vastand midagi, vaid nuttis, et süüa tahan. Korraga kadus vanamees kuhugi ära minutiks ja tuli tagasi suure karbiga. Avas karbi, kus oli kõiksuguseid sööke ja jooke, mida ei või mõeldagi.

Siis Osman teadis, et see ongi too imelamp. Ta otsustas seda mitte ära müüa. Kui tahtis süüa, käänas lampi pidemega ida poole, pööraga (винтом) lõuna poole, lambist kargas välja teenija (служитель) ja täitis iga Osmani soovi.

Nii elas Osman 16 aastani. Ta hakkas kartma inimesi, et need vahest kuidagi võtavad talt lambi ära. Ta mõtles anda vanakesele teenistuse, et too viiks tema mere keskele saarele, kus oleks tal omaette maja.

Mida Osman soovis, seda sai. Hakkas ta saare pääl lossis elama. Palju ka ta elas, aga inimesteta hakkas tal igav. Ta pööras lambi pidemega ida poole, tahikeerajaga lõuna poole. Kargas teenija välja ja küsis isanda soovi.

Osman ütles vanakesele: „Et oleks mul sama palju sõjaväge kui kuningal (госудaрь)! Olgu mul aed, kus oleksid kõiksugu linnud! Olgu mul püss jahti pidamiseks! Olgu täis raamatulaud (полный библейский стол)!"

Osman sai, mida soovis. Hakkas toredasti elama. Läheb aeda püssiga, loeb raamatuid. Ühest raamatust loeb: „Kolme üheksa maade taga, kolmandas üheksas riigis elab Maria, perekonnanimega Krakovna. Tema poole sõidavad mitmesugused kuningad, kes maksavad ühe pilgu heite eest Mariale viis tuhat rubla. Ta mehele ei lähe. Aga ise on nii ilus, et sulega pole võimalik kirjeldada”.

Osman mõtles, et selline kaunitar talle saaks! Äkitselt võtab taas lambi, käänab pidemega itta, vindiga lõunasse. Kargab välja vanake ja küsib: „Noh, Osman, mis nüüd annad teenistust?"

Tema (Osman) kõneleb: „Vaata, minu kallis teenija, ma tahaksin omada niisugust Maria Krakovnat…"

Vanake vastas: „Heida magama! Hommik on targem õhtust."

Ega asi ju nii ruttu ei sünni, kui jutus kõneldakse. Osman heitas magama. Kui hommikul virgus, ei tahtnud uskuda oma silmi. Ta ees lamab kirjeldamata iludus, nii kaunis, et ei või muinasjutus kõnelda ega sulega kirjeldada. Osman ei kärsinud end pidada ja suudles mitu korda kaunitari. Kui Osman suudles, ta (Maria) virgus üles ja avas silmad ning vaatas Osmani ja nii armus (залюбила) ning mõtleb: „Ah oleks see kõik ilmsi!"

Tema ei usu, et see asi on ilmsi.

Osman ütleb: „Sina oled ilmsi minu ees."

Tema (Maria) näpistab (щипает) end, et veenduda, kas tõesti kõik on ilmsi nõnda.

Lõpuks Osman pani Maria uskuma, et see kõik on ilmsi, ja jättis Maria oma manu. Nad hakkasid elama nagu mees ja naine.

Aga tol kuningal lapsehoidjad (няньки) hakkasid kutsuma Mariat, peksma uksele, ent Maria ei vasta. Astusid tuppa, aga kõik tühi. Kuhu jäi kuningatütar, keegi ei teadnud.

Kutsuti nõid (чародeй). See ütles, et vaid üks vana vana (престарeлая) nõiatar (колдунья) võiks teada. Saadi tolle kutse. Nõiamoor saabus kolme kuu pärast.

„Mis mulle, isake kuningas (батюшка–государь), saab, kui ma välja nõiun (выворожу) kus on sinu tütar?"

„Kui leiad mu tütre, annan sulle 12 tuba ja 12 teenijat. Söö ja joo, mida tahad!" kõneles kuningas.

Nõiamoor läks luha pääle ja hakkas kutsuma kõiksugu loomi. Kui kõik loomad olid jooksnud kokku, küsib nõiatar neilt: „Kes teist nägi, kus on Maria Krakovna?"

„Teada, palju teame, aga kus on ta praegu, ei tea."

Siis tänitas nõiatar kõikide lindude poole, kes lendavad. Samuti küsib lindudelt: „Kus on Maria Krakovna?"

Linnud ka vastavad: „Palju teame, aga kus on tema, ei tea."

Kolmas kord kisendas nõiatar kõikide mere kalade poole. Tulid kalad ja nadki vastasid nõiatari küsimisele: „Teada, temast teame, kuulsime temast, aga kus ta nüüd on, ei tea."

Eit jäi nukraks: võttis nõiduda, aga siin ei tea keegi. Nuttis ja tahtis pöörduda tagasi. Korraga näeb, et ujub mingisugune mägi ja tänitab: „Oota, meie nõiatar!"

Siis ta nägi, et ujub väga suur konn, kes kõneleb: „Ma, ma kõik tean!"

„Mispärast sa ei tulnud varem?"

„Ma olen sama vana nagu sinagi. Mitu korda kukkusin. Sõitsin kiisa selgaselga . Aga kiisk jalutas kõiki meresid mööda. Kiisk mulle kõneles, et Maria läks tuulispasaga (пронесея вихрем) mere pääle ja missuguse saare pääle jäi peatuma."

Siis läks nõiamoor kuninga manu ja jutustas: „Su tütar on kolmandas üheksandamas riigis mere–ookeani pääl (на морe–окeанe) oma peigmehega (жених). Aga kuidas juhtus sinna, seda ei tea keegi. Mina aga võin tuua tema tagasi."

Kuningas palus põlvili nõiamoori: „Too tagasi mu tütar!"

Nõiamoor istus uhmri selga ja sõitis sinna saarele. Uhmri jättis kõrvale ja astus lossi manu. Ei läind otse uksest sisse, vaid hakkas ümber lossi kõndima.

Sel ajal oli Maria Krakovna balkonil ja vaatas huviga: kust see naine on sattund siia. Hakkas tundma, et naine on nende riigist ja kutsus enda manu.

Kui nõiatar astus Maria manu, hakkas ta (Maria) küsima: „Kust sa, vanaema, siia sattusid?"

Nõiamoor seletab: „Laev (корабль) sattus madalikule ja hukkus. Ma sain laevatükiga kuidagi pervele."

Sel ajal oli Osman jahil. Maria Krakovna kõneleb nõiamoorile: „Sa, vanaema, ela minu juures ema eest! Söö kõike, mida on!"

Tuli Osman koju ja nõuab ning küsitleb: „Kes on see eit ja kuidas ta siia sattus?"

Kuidas eit temale (Mariale), nii kõneleb ta Osmanile.

Siis nõustus Osman ja ütles: „Las elab meie pool! Leiba–soola jätkub."

See vanaema küsitleb Mariat: „Kuidas lapsuke sattusid siia? Kust teile sai nii suur sõjavägi, nii ilus aed?"

Aga tema (Maria) vastab: „Ma ei tea midagi."

Nõiatar kõneleb: „Missugune see mees on sul, kes midagi sulle ei kõnele!"

Maria vastab: „Mul on kõike villand, sellepärast pole mul huvigi olnud kõigest saada teada."

Nõiatar aga kõneleb: „Kui mees sulle kõik ära jutustab, siis on ta sulle ustav mees. Kui ei jutusta, siis on mitte truu mees."

Sellest päevast alates hakkas Maria küsitlema Osmani, kuidas ta (Maria) sai saarele ja muist asjust.

Osman kõneleb Mariale: „Mis sulle sellest tarvis kõigest teada, kui sul on kõike villand."

Maria Krakovna hakkas kurvastama. Osman nägi, et Maria on ühel ja teisel päeval ikka murelik. Vahel on isegi pisarad silmis.

Viimaks Osman ei kannatand välja ja seletas naisele, et tal on nii ja niisugune lambike. Sellest jutustab Maria edasi nõiatarile.

Nõiatar kõneleb Mariale: „Mispärast ta varjab sinu eest lampi? Муж и жена - одна сатана Sa pead ka kõik teadma, mis temagi."

Maria hakkas küsima mehelt lampi. Osman ei tahtnud näidata, aga lõppeks näitas, millises toas on lamp ja andis tolle toa võtmegi Mariale.

Kui Osman sõitis jahile, küsis eit vaadata lambikest. Maria näitaski eidele lambikest. Nõiatar võttis lambi kätte, käänas pidemega itta, vindiga lõunasse ja ütles: „Et Osman satuks niisugusele saarele, kus poleks mitte midagi, vaid liiv ja vesi ümber! Aga meid viidagu Krakovite riiki!"

Kui öeldud, nii tehtud.

Osman leidis end liivasel saarel, ümberringi meri. Siis tema tundis, et on kadund! Lambikest pole. Naine mõjutas nii palju, et sellest ilma jäi.

Osman kõnnib saart mööda, püss õlal. Midagi pole, vaid liiv. Osman mõtleb: „Pigemini lasen end maha, kui suren nälga."

Ta hakkas mõõtma end. Aga korraga kuuleb, et keegi tänitab merest: „Oota! Lähen päästma."

Osman lakkab laskmast. Vaatab ümberringi, aga kedagi pole. Mõtleb, et kuulis niisama. Võttis uuesti püssi, et end lasta. Aga vaevalt sai sõrme panna kuke külge, kui keegi kisendas merest: „Oota vähe! Kohe lähen päästmisele."

Kõvemini tänitas keegi merest. Osman laskis käed alla. Vaatab ümberringi. Midagi pole näha muud kui liiva ja vett.

Seisis ta ja mõtles kaua: „See on mulle vaid kõrvust (только прислушивается)."

Ruttu haaras ta püssi ja pani rinna manu. Veel kõvemalt tänitas keegi merest: „Veel sekund oota!"

Siis vaatab Osman merele ja näeb, et ujub suur must kass (кошка) ja kisendab: „Oota! Päästan!"

Kass ronis pervele, raputas end ja kõneles: „Noh, nüüd oled päästetud! Nüüdsama näed, kuidas laev ujub merel. Võta seljast punane hame, riputa ridva otsa ja lehvita! Siis nähakse meid ja laev tuleb siia. Kui laev tuleb siia, siis kõnele laevameestele: „Ma sõitsin reisima. Laev aga hukkus merel. Ma pääsesin laevatükile ja mind viskas lainega siia kaldale. Ma olen lakei, kokk." Eile suri selle laeva pääl pääkokk. Nad võtavad sind asemele."

Aga Osman vastab: „Ma ei tea kunagi, kuidas isegi keeta pudru."

Kuid kass kõneleb: „Ära karda, vaid looda minule! Kõikjal avitan sind."

Siis võttis Osman särgi seljast ja hakkas lehvitama, kui nägi musta täppi merel. Temale näis vaid täpp (пятно), aga see oli laev.

Seda nähti laevalt pikasilmaga (через позорную трубу Arvati, et lipp on tõstet märgiks.

Kapten saatis laevalt lootsikuga kolm madrust vaatama saarele. Madrused küsisid Osmanilt, kuidas see saand saarele. Osman vastas nõnda, nagu kass õpetas. Aga madrused ei võtnud Osmani ühes, vaid läksid ise tagasi laeva manu.

Kui madrused olid jutustand kaptenile kõik, milline inime on saarel, siis ütles kapten: „Meie laeval pole pääkokka. Tooge tema meie laevale!"

Kaks madrust sõitsid lootsikuga tagasi saarele ja viisid Osmani ühes kassiga tagasi laevale. (Osman kõneles, et ühes oma kassiga oli pääsnud.)

Osmanile anti pääkoka amet. Ta sai võtmed ja kõik söögikraami oma kätte.

Osmanilt telliti järgmiseks päevaks lõuna 12 söögiga (на 12 блюд), nagu härrade juures on moeks, et tellitakse lõunad: homme selline, homme selline.

Kui kõik magasid laeval, Osman ei magand esimest ööd. Ta arutles: „Kuidas ma valmistan 12 sööki?!"

Kass küsib Osmanilt: „Miks sa ei maga?"

Osman kaebab: „Ma mõtlen, kuidas ma tulen toime oma ülesandega!"

Kass aga lohutab: „Maga rahulikult! Küll kõik läheb hästi."

Osman heitas magama ja virgus alles hommikul kell kümme. Aga kell 12 pidi lõuna olema laual… Aga tal pole veel midagi.

Osman hüppas hirmuga jalgele. Ise mõtles: „Nüüd lükatakse mind merre!"

Kass aga naeris: „Mis sa kurvastad? Tee tuli üles! Pane pott tulele! Vala vett potti!"

Kui oli tehtud tuli, pott pandud tulele ja keeb vaid vesi, kõneleb Osman: „Mis ma mõistan nüüd teha 12 söögi jaoks?!"

Kass vastab: „Tuhka ja süsi on. Puista potesse - ja ära mõtle midagi! Aga liha anna mulle! Ma söön ära."

Osman veel hullemalt (хуже) kurvastus: päris kass naerab teda! Aga siiski ta kuulas kassi ja puistas tuhka ja süsi potesse.

Kui helistati kella, siis ütles kass: „Lase tuua 48 taldrikut."

Siis toodi Osmanile 48 taldrikut. Kass ütleb: „Võta nüüd pott ja vala süsa taldrikule, teise taldrikuga kata kinni ja anna lakei kätte!"

Iga taldriku juure laskis kass panna paberilehekese, kus oli kirjutet söögi nimi. Kass ütleb söögi nime, Osman aga kirjutab. Kui nõuti lõunat, lakei andis järjekorras ühes sedeliga ühe taldriku teise järgi. Kui oli antud ära 12 taldrikku, arvas kapten, et koka ülesanne on täidetud. Aga lakei ütles: „Нeт, Ваше Высокоблагородие, еще 12

Kapten sõi sellise isuga kui ei kunagi varem. Igal taldrikul oli isesugune söök ja selle veel isesugune viin juures.

Siis määras kapten kaks korda enam palka Osmanile kui vanale kokale.

Aga laev purjetas Krakovi riiki, kus elas Maria Krakovna. Kui jõuti kaldale, lasti ankur sisse ja kapten läks linna jalutama.

Tsaar sai kuulda, et on sõitnud võõramaa laev ja käskis kutsuda pääkapteni lõunale. Kapten nõustus ja läks tsaari (государю) poole lõunale.

Lõunastamisel hakkas tsaar märkama, et kapten sugugi ei söö. Hakati pärima, kas kapten on haige või mispärast ta ei söö.

Kapten vastab: „Ma pole harjunud sööma selliseid sööke."

Tsaar küsib: „Kas söögid on halvad?"

„Ei ole, aga minul on paremad," vastab kapten.

Tsaar vihastas ja ütles: „Kui sinu kokk valmistab mulle homseks halvema lõuna minu kokast, siis on sinul pea otsast!"

Aga kapten teab, et tema kokk teeb parema lõuna. Kapten tuli laevale tagasi ja küsib Osmanilt, kas see võtab valmistada tsaarile lõunat. Osman aga seisab, ei tea midagi vastata. Kass aga ronib Osmani õlale ja sosistab kõrva: „Võta!"

Siis ütleb Osman: „Hää, valmistan lõuna tsaarile," ja läks lossi.

Ta (Osman) teadis, et sääl on Maria Krakovna, aga Maria ei teadnud Osmanist mõteldagi, et see siin võib olla. Maria ei tundnud teda kokarõivais.

Osmanile näitasid kokad kõik kätte, kus midagi seisab. Homseks kästakse valmistada lõuna 30 söögiga (на 30 блюд).

Siis kutsus tsaar kokku kõik ministrid ja tegi balli võõramaa laeva tuleku puhul.

Kell kümme hommikul veel lamab kokk (Osman), ei muretse midagi. Tsaari kokad naeravad: „Lõpp laeva kokal ja kaptenil!"

Kapten hirmus ära. Hakkas põlvili paluma Osmani, et see ruttaks lõunaga.

Kass ütles Osmanile: „Läki linna!"

Läksid nad linna. Astusid keldrisse, kus olid kallid veinid. Kass kargas Osmani õlale, säält riiulile, kust ajas pudelid ümber ja purustas ära. Vein jooksis maha. Siin võeti Osman kinni.

Aga tema küsib: „Kui palju maksab vein?"

Osman tõmbab rahakoti välja ja maksab kahju kinni.

Kass ütleb Osmanile: „Korja killud kotti!"

Osman tegi seda.

„Nüüd lähme tagasi kööki," jätkas kass.

Läksid nad tagasi kööki.

Kass käsib Osmani: „Tee tuli alla, pane vesi patta ja puista klaasitükid sisse!"

Osman täitis käsku.

Hakati keetma. Teisi ei lastud kööki.

Nüüd Osman enam ei kartnud, et ei saa tööga õigeks ajaks valmis.

Enne lõunaaega ütleb lakei Osmanile: „Noh, vene kokk, käsk on, et sina oled ka lakeiks."

Osman käseb tuua 120 taldrikut ja 60 tühja pudelit. Ta lubab teha 60 isesugust sööki ja iga söögi manu anda pudeli isesugust veini.

Kui nõuti lõunat, andis Osman 30 taldrikuga söögid, siis veel 30 tagant järgi.

Söödi ja imetleti maitset ja ei teatud, kuidas tänada kapteni.

Kui Maria Krakovna istus teistega laua taga, armus ta Osmanisse, keda ta enam ei tundnud, pidades kokaks. Maria kõneleb isale, et lubatagu tema sööma eraldi teise tuppa, sest tal pää valutab või midagi sarnast. Ja las Osman üksinda kandku süüa ette. Tsaar oli nõus.

Osman kannab Mariale üht ja teist ette. Maria vaatleb armastusega Osmani. Ta (Maria) laskis kahvlil maha kukkuda ja ütles Osmanile: „Anna, vene kokk, kahvel mulle kätte!"

Kui Osman kummardus kahvli järgi, Maria ei jõudnud end pidada ja mutsahtas (чмокнула) Osmani.

Kuningatari isa (отец царевны) aga mõtles: „Mispärast tütar üksinda tahab olla ja lasta vene kokal kanda sööke ette?"

Tsaar pani soldati valvama. Soldat vaatas läbi võtmeaugu ja nägi, kuidas Maria suudles kokka.

Soldat ütleb tsaarile: „Ваше Императорское Величество, имeю замeчание. Но не смею сказать…

Tsaar ütles: „Kui ütled ära, oled tubli poiss, ei ütle aga - pää maha!"

Siis ütles soldat, et Maria suudles kokka.

Tsaar läks viha pärast mustaks.

„Kuidas võib see olla, et minu tütar tegi sellise häbematuse!" ütles tsaar ja kutsus ministrid kokku, kelledele teatas: „Ma soovin katki raiuda oma tütre ja koka ära keeta!"

Ministrid pärivad asja põhjust. Tsaar seletab, et nii ja nii soldat nägi, et tütar suudles kokka.

Kutsuti tütar kohale, kes ütles koka suhtes: „Ta pole süüdi. Mina üksi olen süüdi."

Osman aga tunnistas: „Tema (Maria) pole süüdi! Mina olen süüdi. Tema jõi viina ja unustas end. Mina olen süüdlane."

Marialt võeti süü ära.

Hakatakse Osmani üle kohut mõistma. Tsaar korjas kolm vanemat ministrit välja ja pani neid kohtunikeks.

Vaat’, üks ministritest küsib: „Kuidas hakkame kohut mõistma?"

Teine minister vastab: „Kuidas? Otsekohe võlla ja valmis!"

Aga kolmas ütles: „Mere keskel on kivi. Las istub seni sääl kivi pääl, kuni sureb nälga."

Aga kolmas, see minister, kes küsis: „Kuidas Osmani kohutella?" ütles: „See kõik pole veel piin. Lossis on sügav kaev, kus pesitsevad vaid hiired. Tema tuleb visata sinna kaevu!"

Kõik kolm ministrit tegid otsuse - köita kokal käed ja jalad kinni ning lasta kaevu.

Kui Osman lasti kaevu, korraga asusid hiired Osmani kallale, kes käest, kõrvast, ninast ja nii edesi. Aga äkitselt tekkis kaevu must kass ja hakkas hiiri murdma ja neid sandiks tegema (окалeчить).

Hiired hakkasid paluma kassi: „Ära puutu enam! Missugust lunastust (выкуп) soovid?"

Kass kõneles: „Lossis on 12. korrusel vanaeit. Temal on lamp kastis. Tooge see lamp siia, siis jääte ellu!"

Hiired hakkasid ronima 12. korrusele ja tõid kastist lambi kaevu. Osman käänas lambi pidemega itta, vindiga lõunasse. Lambist hüppas vanameheke välja ja küsis Osmani soovi. Osman avaldas soovi saada kaevust välja ja selga rõivad, millistes oli saarel Mariaga. Vanameheke täitis soovi.

Sel ajal ärkas nõiatar üles ja kui leidis, et lampi pole, tänitas nii koledasti, et kogu loss värises. Tsaar oli balkonil ja nägi, et kokk on nõnda rõivais nagu mõni prints. Tütar ka juhtus nägema ja märkas, et see pole kokk, vaid niisugune nagu Osman saarel.

Maria ütles isale: „See pole vene kokk, vaid minu kosilane (суженый).”

Tsaar laskis Osmani ette põlvili ja palus andeks. Osman tõstis tsaari parema käega üles ja ütles: „Mitte sina ei teinud mulle kurja, vaid kolm ministrit."

Kutsuti ette kolm ministrit. Osman astub esimese ministri manu ja küsib: „Kas sina tahtsid mind puua?"

„Jah."

Silmapilk viidi see minister võlla.

Osman küsib teiselt ministrilt: „Kuidas sina tahtsid mind hukata?"

„Tahtsin saata merele kivi pääle."

„Saatke tema merele kivi pääle nälga surema!"

Teine minister viidi merele kivi pääle.

Osman küsib kolmandalt ministrilt: „Kuidas sina tahtsid mind surmata?"

„Tahtsin lasta kaevu hiirtele söömiseks."

Kolmas minister lasti kaevu. Nagu ta kaevu sai, nii hiired närisid ta kohe ära.

Aga tsaar Krakov palus Osmani endale väimeheks. Osman võttis ettepaneku vastu. Tsaar kirjutas talle kogu oma riigi.

Tehti pulmad, pidu kõigile. Kutsuti pulma kõiki sante, vigaseid ja kerjajaid. Ka mina olin sääl. Mõdu, õlut jõin. Vurrusid mööda voolas, aga suhu es saa.

Pulmapäeval suudles Osman hääst meelest musta kassi, kellest sai kohe ilus printsess. Ta oli ära vannut (проклянута), senni kui keegi teda suudleb.

Märkus: Osmanil perekonnanime polnud. Фамилия - Богданов