Urvaste pärimus

Muinasjutud

Urvaste muinasjutud olid elavast pärimusest 19. sajandil või 20. sajandi alguses kadumas. Rõuge kihelkonnast on kirja pandud kõiki muinasjutu liike.

Tagasi esilehele

ERA II 115, 108/10 (6) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Selma Kutti < Jaan Koemets, 77 a. (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda 2006
Lapsed läinud suplema. Tee kohalt olnud põhi liivane, mujalt aga mudane. Igakord tulnud üks võõras laps kah sinna suplema. Kui lapsed ära läinud, siis läinud tema kah ära. Lapsed rääkinud seda asja kodus vanematele. Vanemad annud lastele ühe risti kaasa ja käskinud selle võõra lapsele tagaselja kaela visata. Lapsed teinud nii ja võõras pole enam ära jooksnud, vaid tulnud nendega ühes koju, jäänud ühte perre elama, sääl olnud ka tütar ja poeg. Elanud ja kasvanud kõik suureks. Peremehe tütar saanud enne mehele kui kasutütar. Pulmalised tulnud kokku ja olnud rõõmsad, et tütar saab rikka mehele. Kasutütar nutnud aga kogu aja, et tütar viivat selle maja õnne ära. Pääle tütre pulma tulnudki igasugused õnnetused: hobused, sead ja lehmad hakanud lõppema.
Poeg hakanud naist võtma. Pulmarahvas riielnud ja nutnud, et poiss võtab vaene naise. Kasutütar aga naernud ja olnud rõõmus. Teised öelnud, et miks ta nüüd naerab. Kasutütar vastanud, et nüd maja hakkavat elama, et poeg toovat õnne majja. Selle järele hakanudki majas kõik jälle hästi minema. Olnud siis aeg kasutütrel enesel mehele minna. Olnudki pulmad. Neil sündinud ka üks laps. Naine hakanud ikka mehele ütlema, et lasku mees teda ära minna. Mees pole sellest jutust alguses väljagi teinud, aga viimaks tüdinenud ära ja öelnud, et mingu naine, kui tahab. Mees läinud tööle, tagasi tulles pole naist enam kodust leidnud.
Laupäeva õhtul olnud laps pestud, puhtad riided seljas, keegi pole aga näinud, kuidas see kõik sündinud.

ERA II 243, 201 (42) < Urvaste khk., Urvaste v. - Urvaste algkooli VI klass < Ann Paluteder, 69 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Ess-soo tekkimine
Ess-soo seisab kolme valla - Urvaste, Linnamäe ja Kärgula - piiril. Sealt lõigatakse turbaid ja ta on aukline. Ta olevat tekkinud nii.
Rehepapp kuivatas vilja ja küpsetas ka kartuleid. Kerise päält tuli suur ühe silmaga mees maha ja võtnud ka kartuleid. "Mis küps, see lõps, mis toores, see rehepapi jagu" ja viskas ahju tagasi. Rehepapp tüdines mehest, et ta kartulid ära sõi käest, ja ta läks targa käest nõu küsima. Tark õpetas, et tee tinast silmarohtu ja vala talle silma. Rehepapp valmistaski silmarohtu ja mees küsis:
"Mis sa teed?"
"Ma teen silmarohtu," vastas rehepapp.
"Mul ka silm valutab, vala mulle ka silma," ütles mees. Rehepapp käskis mehel rabapingile selili heita, et see on valus, kui rohi silma läheb, ja mees ajaks käed silma. Mees küsinud, mis rehepapi nimi.
"Ess," vastanud see. Kui mehel tina silma valatud, hakanud ta karjuma ja kisa pääle ligines palju väikesi mehi. Need küsisid: "Kes tegi?"
"Ess tegi!"
Nüüd väikesed mehed andnud suurele mehele naha pääle, et mis sa siis karjud, kui ise tegid.
Kõik mehed jooksnud siis minema ja järele jäänud suured jäljed. Sellest tekkinudki Ess-soo.

RKM II 173, 55/62 < Urvaste khk. - Maimu Patte < Hele Hirse < Vassiili Mets, 69 a. (1963) MT 307, Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva
Kolm ööd surnukirstu juures
Elas üks perekond. Elasid keskmist moodi. Oli isa, ema ja poeg. Nad elasid vaikselt ja uskusid jumalat. Kaupluses müüsid leiba, saia, võid, piima, liha, naelu, ämbreid jt. aineid ja nõusid. Nad elasid palju aega vaikselt, kuid siis tuli õnnetus, ema suri ära. Nad hoidsid teda väga ja olid suures leinas. Kaubatooja ei toonud enam selle õnnetuse peale kaupa. Kaua aega oli kaupmees pahane ja nad pidid müüma väha kaupa, sest inimesed ei tahtnud enam sinna ostma tulla. Isa oli vana ja ta ei käinud enam müümas. Poeg avas igal hommikul kaupluse. Päeva jooksul külastas teda 3-4 inimest. Õhtul sulges ta jälle kaupluse. Niiviisi istus ta üksi umbes pool aastat. Ühel ilusal selgel õhtupoolikul astus kauplusse noor mees, keda ta ei tundnud. Mees hakkas kaupmehe pojaga kõnelema, et võta mind kauplusse selliks. - "Mul ei ole eneselgi siin midagi teha. Ma loen siin püharaamatuid ja olen siin nii kaua, kui poodi vaja sulgeda."
Mees ütles, et "Palka ma ei taha, ehk annate ainult söögi. Võib-olla õnnistub meil kahekesi töö."
Poeg jäi nõusse ja võttis mehe kauplusse selliks. Jäidki kahekesi kuni poe kinnipanekuni. Nad ajasid juttu ja pidasid homseks plaani. Sell ütles, et "Läheme täna varem ära ja lööme homme varem platsi." Nad läksid koju, sõid ja heitsid magama. Hommikuks nad magasid hästi välja ja tulid poodi varem kui tarvis. Sell ja poeg nägid, et poe juures oli suur järjekord. Sel päeval oli poes palju rahvast. Õhtuks oli kogu kaup müüdud. Nad panid poe varem kinni, rakendasid hobused ette ja läksid kauba järele. Uut kaupa ei jätkunud rohkemaks kui kaheks päevaks. Nad pidid tooma kaupa iga päev. Teised kaupmehed hakkasid nende peale viha pidama, sest nende kaupa ei ostnud enam mitte keegi. Oli juttu, et puuk kannab kaupa ja rikkust kokku. Kaupmehe poeg ja sell tegid poe veel suuremaks ja tõid ikka rohkem kaupa.
Nii kauplesid nad kolm aastat, kuni suri kaupmehe isa. Nad matsid isa maha ja pidasid kurbi leinapäevi. Kui neil raha juba küllalt kogutud oli, tegi sell ettepaneku minna laia maailma reisima. Laev, mille nad lasksid teha, sai valmis aasta pärast. Nüüd müüdi kauplus maha ja koliti laevale, millega sõideti laia maailma. Laev oli väga tugev ning pidas vastu mere möllamisele. Nad pääsesid õnnelikult teisele poole. Seal võeti nad kuninga käsul kinni ja viidi linna, mis oli kaetud üleni musta looriga. Tänaval liikus vähe inimesi. Mehi ei olnud peaaegu üldse. Sell ja kaupmees viidi kuninga juurde. See jutustas neile, et tal on nõiutud tütar, kes on juba kolm aastat nõiduse all. Kuningatütar magab kirikus kirstu sees ja kuningas peab andma igal õhtul ühe noore poisi valvele. Hommikuks on poiss surnud ja luudki laiali pillutud. Kolm ööd pidi iga mees valvama kuningatütart.
Kuningas seletas, et tema riigis on väga vähe meesterahvaid. Ta palus kaupmeest, et see valvaks kuningatütart ja päästaks ta nõidusest. Ta lubas neil minna laevale ja veeta seal terve päev koos. Õhtul pidi kaupmees kirikusse valvesse minema.
Õhtul tuldi kaupmehele ja sellile järele ning nad sõidutati kiriku juurde. Seal jäid nad kahekesi. Sell julgustas kaupmeest ja palus täita tema nõuannet.
Kesk kirikut seisis kirst, milles magas kuningatütar. Sell näitas teises kiriku nurgas olevale luuhunnikule. Ta ütles, et loe Meie isa palve ja hakka ümber kirstu ringi käima kuni jõuad terve kiriku jälgi täis käia. Siis põgene ise kondihunniku taha nurka. Kaupmees tegi selle õpetuse järgi ja jäi ootama, mis edasi saab. Keskööl kuuldu kolinat, kirstu kaas avati ja kuningatütar astus kirstust välja. Ta ütles et "Seekord on päris võõramaalane saadetud, kuid ma saan ka su kätte." Ta hakkas jälgi mööda käpikil käima ja rääkis, et see mees on palju targem kui teised olid. "Küll ma su välja otsin, kus sa ka ei ole." Ta hakkas konte ühekaupa kõrvale pilduma. Ülevalt kukkus kogu aeg konte juurde. Kuningatütar teadis, et aeg hakkab lõpule jõudma ja pildus konte veel kiiremini. Siis kuulis kuningatütar kuke kirgmist. Ta läks tagasi kirstu. Varsti kuulis kaupmees kabjaplaginat. Sisse astus kuningas, kes oli väga rõõmus. Kaupmees viidi lossi, anti seal süüa ja juua ning puhkeaset.
Järgmisel õhtul viidi kaupmees ja sell jälle kiriku juurde. Seal õpetas sell kaupmeest, mida tuleb sel õhtul teha. "Käi veel rohkem kirik jälgi täis, sea kuus tooli lühtri alla ja roni ise sinna peale. Kui nõid hakkab üles ronima, tõuka ülemine tool maha. Kaupmees tegi nii, nagu õpetas sell. Kui nõid oli järjest jäljed läbi käinud, hakkas ta toole mööda üles ronima. Kuid ta ei saanudki üles, sest kaupmees tõukas toolid alla. Jälle kiresid kuked ja nõid kadus kirstu. Teine päev möödus samuti kui esimene.
Kolmandal õhtul õpetas sell, et jää kükitama sinna poole kirstu, kuhu kaas peale jääb. Annan sulle ühe pulga. Kui nõid kirstust välja tuleb, hüppa ise kirstu ning pane pulk kirstukaane vahele. Ära lase kuningatütart sisse, enne kui tema pisaratest on teine pool kirstukaant märg. Kaupmees tegi nii nagu käskis sell. Kuningatütar nuttis ja palus, et kaupmees teda kirstu laseks. Kuid kaupmees ei lasknud enne kirstukaant valla, kui oli teda käskinud sell. Kuid kuningatütar ei läinudki enam kirstu. Hommikul tuli kuningas ja oli väga rõõmus selle üle, et tema tütar on päästetud. Peeti uhked pulmad. Kaupmees läks koos naisega selli tänama. Sell võttis mõõga ja lõi kuningatütre pooleks. Tükid viskas ta merre. Kaupmehele ütles ta, et sa ei oleks temaga kuigi kaua elanud.
Natukese aja pärast ujusid vees sisalikud ja ussid. Sell andis kaupmehele köie, käskis selle visata merre ja hoida tugevasti otsast kinni. Kui tunned, et keegi tirib köit, tõmba välja. Kaupmees tiris välja kuningatütre, kes oli veel ilusam kui enne. Kaupmees pakkus sellile poolt kuningriiki, kuid see ei tahtnud midagi. Talle tekkisid tiivad ja ta lendas minema.
Kui nad ei ole veel ära surnud, elavad nad praegugi.

RKM II 260, 135/9 < Urvaste khk. - Anna Jeret < Anna Jeret (1968) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Kurat soldatis.
Puulpävä õdak, sulanõ istsõ tõistõ poistõga aidalävel, tütrik tull lehmi nüsmäst, vahtse ümbre, satõ maha, piimänüssik läts ümbre ja kõik piim juusksõ maha. Tütrigul süä täüs, lei ütte puupulka jalaga: „Kurat, sa ka iks jalun!“ Sulanõ ütel, et: „Kas kurat süüdü oll, esi vahit poissõ, ei näe jalgu ette, valad piimä maha ja kurat vaene iks süüdü.“
Kuradil oli väega hää miil, et ütski inemine, kes tiä iist saisõ. Sulanõ läts soldatis, pruut jäi maha. Soldatis oleki aig oll pikk - katskümmend viis aastat. Pruut es jõvva uuta, läts rikkallõ mehele minemä. Soldat es tiijä midägi. Kurat tiidsõ, pulm joba käen. Kurat mõttõl: „Nüüd saa ma tälle ka hääd tetä.“
Kutsõ uma selli kokku, küsse üte käest: „Kui virk sa olõt?“
Tuu ütel: „Nigu tuul.“
Tuu es kõlba, küsse tõsõ käest: „Kui virk sa olõt?“
Tuu vastas: „Siiä ja sinna.“
Tuu kah es kõlba, sõs küsse kolmada käest: „Kui virk sa olõt?“
Tuu vastas: „Nigu inemise miil.“
Tuu sõs kõlvas, istsõ sälgä ja läts. Selet soldatille ärr, et pruut lätt laulatustõ minemä. Vahetiva rõiva Kurat jäi soldatis, soldat viidi laulatustõ.
Pruutpaar läts alteri ette minemä, soldat läts pruudile kõrvalõ, tõugas peigmehe kõrvalt ärr ja läts altari ette. Õpetaja laulat ära, kai et kuis peigmiis om tõnõ, pruut es kaeki inne peigmiist, mõtõl vanna peigmiist. Kui sõrmussid vahetedi ja kässi kokku panti, siis nägi, et oli vana peigmiis kõrval; pruudil oli kolõ häämiil, et iks uma armsa peigmehe kätte sai. Naksi elämä, vaene sulanõpoiss, elun oli puuduisi, vaesust, nainõ nakkas ette ehitmä: „Mis es lasõ mul rikkalõ minnä, mina ei olõs nii palju murõt tundnu.“
Miis mõtõl: „Olõs kurat siin, küll tuu lövväs nõu.“
Nigu är mõtõl, nii saisõ kurat iin: „Mis murõtsõt?“ - „Mis ma tan murõtsõ, nainõ nurisas, et elu om vaene, kuigi ei mõista parandeda.“
Kurat naarsõ laginal, et kae kos hädä, küsse et: „Kas sul om üts suur kott?“
Miis vastas: „Mõni iks om.“ - „Tuu siiä.“
Miis tõi viljäkoti. Kurat jäll naarma: „See mõni kott, otsi paremb.“
Miis mõtõl, mis ma tälle küll vii, tuli lõbus tuju, võtsõ sängükotti.
Kurat kai ja üttel, et: „See juba lätt, kas tõnõ kah om?“
„Om küll.“ - „Tuu siiä ruttu, aiga ei olõ.“
Miis tõi tõsõ kotti kah, kurat vilist, tull kats selli, noilõ anti kotti kätte, üttel midägi kah. Mehel kästi tälle sälgä istu ja sõit läts. Varsti olli “Pühäessä” keldri man. Keldrin oli kõik pime, kurat tõmmas hambid pitten, tuli muidu kui särisi. Miis ütel: „Sa Issand, hammas kui vikat.“
Kurat ütel: „Är olõ lobasuuga.“
Kai üte tönni, kai tõistõ, kolmanda haardsõ üskä, mehele ütel: „Hoia kottisuu.“ Valasi kotti, selge kuld, kott sai täüs, sõs võtsõ üte kasti valla, säält pilsõ väikeisi kaste ja pakke tõsõ kotti täüs, ütel sellele midägi kuradikeeli. Noo haari kotti sälgä kui udusulõ. Kurat võtt mehe hindälle sälgä ja viuhti olli kottun.
Kurat ütel: „Nüüd olõmi tasa, sa teit mullõ hääd, ma tei sullõ. Miis sai väega rikkas, naisõlõ ütel et löüdse rahapaja. Läts är kaugõlõ elämä, eläs täämbä päväni kui är ei olõ koolu.
Soldatin olõki aig sai täus, kurat sai ka vabas, kõgõga oll rahul, aga rihmu es lasõ risti panna.

ERA II 63, 474 (114) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Hiir ja kass.
Hiir kutse kassi omale külla. Kass läts. Hiir kitse kassi, et om illus:
Silmä ku sibula',
kõrva ku kõolehekese',
hand ku siidilindikene,
käpä' ku kääriperakese,
nõna ku naiste nõglatoos.
Ja kass läts külla ja sei hiire säitse poiga ära. Siis nakas hiir kassi sõimama:
Oh sa vana ponnisilma,
lontikõrva, loiduhanda,
kühmuselga...
Sõiet sa mu säitse poiga!
[Mt° 111 B ainuke teisend. Ohtrasti regilaulule omaseid võrdlusi.]