Tartu-Maarja pärimus
Targad, nõiad, prohvetid
ERA II 54, 34 (17) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk., Alatskivi m. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Alatskivi mõisas tallimehe ema Ann Oks, tema triikis, kui oli nikastand, ja luges neid sõnu:
Jehoova sõitis jõge mööda,
Issand sõitis silda mööda;
Jehoova jalga jammetelle,
Issand jalga nikatelle.
Ja issameie tagurpidi.
ERA II 54, 297/301 (350) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk., Alatskivi m. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, redigeeris Maarja Oras
Ork, vill ja roos kolmekeste läind ja rääkind, kus keegi läheb. Ork rääkind: Mina lähen siia talusse sisse, siin keedetakse täna lõunest tangupudru ja pudrule pannakse võid silma muidugi ja mina lähen või sisse ja olen üks hiilgav tilk seal või pääl. Peremees tahotand jälle karoägli laudu sääl puuriida ees (riida taga nad kõnelend kolmekeste) ja kuulnud ära.
Saand lõuna valmis, kutsuti sööma. Siis peremees astus kiirel sammul sisse ja võttis selle või lusikaga pudrusilmast ja pani oma tubakakotti ja sidus kotisuu kinni ja pani siis lõõse kohta suitsu, kust suits välja käib, ja jättis terve aasta teda sinna suitsuma. Aga selleks jättis terve aasta sinna, et ork lubas terve aasta olla selle peremehe kallal. Aga roos ütles: Mina lähen sinna eemale talusse selle perenaise kaenla alla, seal on mul hea aasta elada. - Aga peremees kuulis ära. - Ja roos ütles: kui nad minu märjas teevad, siis ma olen kindlasti aasta ära ja kui muud sooja saab, siis tahavad ära lämmatada minud. - Ja siis vill ütles: Mina lähen siia veikese majasse, löön karjalapsele varba vahele ja olen ka aasta sääl varba vahel.
Ja peremees läks sinna talusse ja perenaisel oligi kaenla all kange valu. - Noh, kas on kedagi kuuma auvet? - Pudru olnud. Pand kuuma pudru pääle. Valu kadund ära. - Noh, kas veel valutab? - Ei valuta. - Nigu valu ära jäi, mees võttis selle pudru ja piigistas kotti ja pani ka sinna suitsu kohta. Kui teised küsisid, miks ta nii teeb, ütles: Sinu küsida, minu teada.
Aga sinna karjapoisi juure pole läind ütlema, sääl olid villi katki teind ja aasta otsa jalg olnud haige.
Kui aasta mööda oli, siis karjapoisi jalg sai terveks, peremees raputas oma või ja teise perenaise pudru ka kotist välja.
Ja siis läksid kõik sõbrad kokku (peremees kuulnud jälle ära). Ork ütelnud: Elu tahtis võtta! Mind pandi ühte nahkotti ja kotiga suitsu ja suits käis ninasse alati. Üst hing oli minekil aga sain veel viimase hädaga välja.
Roos ütelnud: Minul oli kah, pandi ka nahkotti ja kotiga rippu ja kange suits tükkis lämmatama, umbne oli ja raske.
Aga vill ütelnud: Minul oli küll hea. Varba vahel olin, ei lasknud poissi magada. Vahel pandi heast maitsvat asja pääle - mina sain süüa küll.
Siis lahkusid ära ja ork lubas, et tema enam inimese peale ei lähe ja roos lubas: "Mina ka naljalt enam inimese külge ei lähe." Vill aga lubas kohe minna, kui aga saab.
[Väljaandesse lisatud kommentaar: Mt? 293 F 2) - 14 t. Üleskirjutused valdavalt Lõuna-Eestist. Jutt rajaneb uskumusel, et halla kutsele ei tohi vastata, siis see ei leia oma ohvrit üles ja hukkub.]
ERA II 239, 279 (6) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Sõstra t. - Luigi Oras, Kavastu Maanoorte ring < Jaan Mölder, 65 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, redigeeris Kairika Kärsna 2003
Kavastu mõisat on valitsenud Hull-parun oma poolvenna Must-paruniga. Hull-parun on ajanud alati habemenoaga oma pää paljaks. Must-parun on olnud väga musta jume.
Kaks väikest tüdrukut kord Hull-parunit nähes pagenud hirmuga Saaresilla alla. Hull-parun kihutanud sillale, kiskund sillalt ühe palgi ja tõmmand lapsed juukseidpidi välja ning peksnud nuudiga. Lapsed saand jooksma lähedal asuvasse majja. Ka sinna kihutand järele ja hobusega uksest sisse.
Linna sõites on linnalapsed karjund tänavatel: "Hull parun, hull parun! Vahel on ta lastele raha loopind, et need oma suu peaksid.
Üks mees on jälle mõistnud Kavastus vitsasõnad. Pekstud teda palju tahes, ikka olnud tal meel rõõmus ja viga mitte kuskil. Tihti öelnud peksu lõppedes: "Ata-ata, sopa-sopa.
ERA II 239, 567/9 (2) < Tartu-Maarja khk., Vesneri v., Arupea k. - Endel Jürimäe, Haava algkooli õpilane < Eduard Jürimäe, s. 1888 (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Kord elas Vesneri vallas Lulli talu maa peal Puie-Märt. Ta oli nõid. Ümbruskonna elanikud austasid, aga ka kartsid teda, sest kui satuti temaga vastamisi, siis võis käsi halvasti käia.
Kui kellelgi haigestus mõni loom, siis kutsuti Märt. Ta parandas looma haiguse otsekohe.
Kord hakati Märdil siga tapma. Mehed sorkasid suure pussnoaga mitu korda, kuid siga ei surnud. Sea surma takistas see, et Märt mõtles kogu aeg veresõnadele ja need panid verejooksu kinni, aga kui ta üles tunnistas, siis läksid nad tal meelest ja veri sai vabaks. Peale seda suri siga kohe.
Märt läks linna. Raadimõisa viinavabriku suits käis tee peale. Märt ütles: "Kui ma tahan, siis panen selle vabriku kinni, nii et ei tule tilkagi viina. Märt panigi vabriku kinni. Vabrikus hakkasid viinakatlad praksuma ja paukuma. Viinapruulid teadsid, et siin on tegemist nõidusega ja nad kustutasid tule. Toorest lepapuust hõõruti uus tuli ja nõidus oligi kadunud.
Kord jäi Märt raskesti haigeks. Tal olid suured valud. Ta võttis saunatalast kinni, nii et saun ragises ja naine lastega jooksis hirmuga välja. Kord näinud naine, kuidas "tõrvik (must rästik) tulnud sauna taga kasvava kase alt välja ja läinud sauna alla. Seda nähes naine öelnud: "See on tema surm.
Kui Märt tundis, et tal surm oli lähedal, siis kutsus ta oma poja enese juurde ja ütles: "Poeg, kui sa mu matad, siis vea kura jala kontsaga kolm piiret ümber haua vastupäeva ja tee kolm risti haua peale.
Peale matuse ei ole julgenud poeg jääda üksi seda toimetama ja kutsunud oma onu Jakobi enesele seltsiks.
RKM II 392, 168 (3) < Tartu-Maarja khk., Reola-Lepiku k., Pursi t. < Nõo khk., Luke v. - Erna Tampere < Aleksander Kikerpill, 90 a. (1985) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Niserduslõnga ja rabatusvett, seda teiva posija. Lendva löödut arstiti. Niserduslõng mähiti ümber, kus niserdus olli.
Rabadusvett anti sisse. See, kes oskas, see tegi rabandusvett. Luges tassa vii pääle, ega tõise es tea, mis ta luges. Aga sai terves. Siin Aakre külas oli üks vana Erlich, tuu tei ka rabadsevett ja posis. Mina ei usu neid posijit, ei ole usknu, ei usu kah.
ERA II 54, 34 (17) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk., Alatskivi m. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Alatskivi mõisas tallimehe ema Ann Oks, tema triikis, kui oli nikastand, ja luges neid sõnu:
Jehoova sõitis jõge mööda,
Issand sõitis silda mööda;
Jehoova jalga jammetelle,
Issand jalga nikatelle.
Ja issameie tagurpidi.
ERA II 54, 297/301 (350) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk., Alatskivi m. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, redigeeris Maarja Oras
Ork, vill ja roos kolmekeste läind ja rääkind, kus keegi läheb. Ork rääkind: Mina lähen siia talusse sisse, siin keedetakse täna lõunest tangupudru ja pudrule pannakse võid silma muidugi ja mina lähen või sisse ja olen üks hiilgav tilk seal või pääl. Peremees tahotand jälle karoägli laudu sääl puuriida ees (riida taga nad kõnelend kolmekeste) ja kuulnud ära.
Saand lõuna valmis, kutsuti sööma. Siis peremees astus kiirel sammul sisse ja võttis selle või lusikaga pudrusilmast ja pani oma tubakakotti ja sidus kotisuu kinni ja pani siis lõõse kohta suitsu, kust suits välja käib, ja jättis terve aasta teda sinna suitsuma. Aga selleks jättis terve aasta sinna, et ork lubas terve aasta olla selle peremehe kallal. Aga roos ütles: Mina lähen sinna eemale talusse selle perenaise kaenla alla, seal on mul hea aasta elada. - Aga peremees kuulis ära. - Ja roos ütles: kui nad minu märjas teevad, siis ma olen kindlasti aasta ära ja kui muud sooja saab, siis tahavad ära lämmatada minud. - Ja siis vill ütles: Mina lähen siia veikese majasse, löön karjalapsele varba vahele ja olen ka aasta sääl varba vahel.
Ja peremees läks sinna talusse ja perenaisel oligi kaenla all kange valu. - Noh, kas on kedagi kuuma auvet? - Pudru olnud. Pand kuuma pudru pääle. Valu kadund ära. - Noh, kas veel valutab? - Ei valuta. - Nigu valu ära jäi, mees võttis selle pudru ja piigistas kotti ja pani ka sinna suitsu kohta. Kui teised küsisid, miks ta nii teeb, ütles: Sinu küsida, minu teada.
Aga sinna karjapoisi juure pole läind ütlema, sääl olid villi katki teind ja aasta otsa jalg olnud haige.
Kui aasta mööda oli, siis karjapoisi jalg sai terveks, peremees raputas oma või ja teise perenaise pudru ka kotist välja.
Ja siis läksid kõik sõbrad kokku (peremees kuulnud jälle ära). Ork ütelnud: Elu tahtis võtta! Mind pandi ühte nahkotti ja kotiga suitsu ja suits käis ninasse alati. Üst hing oli minekil aga sain veel viimase hädaga välja.
Roos ütelnud: Minul oli kah, pandi ka nahkotti ja kotiga rippu ja kange suits tükkis lämmatama, umbne oli ja raske.
Aga vill ütelnud: Minul oli küll hea. Varba vahel olin, ei lasknud poissi magada. Vahel pandi heast maitsvat asja pääle - mina sain süüa küll.
Siis lahkusid ära ja ork lubas, et tema enam inimese peale ei lähe ja roos lubas: "Mina ka naljalt enam inimese külge ei lähe." Vill aga lubas kohe minna, kui aga saab.
[Väljaandesse lisatud kommentaar: Mt? 293 F 2) - 14 t. Üleskirjutused valdavalt Lõuna-Eestist. Jutt rajaneb uskumusel, et halla kutsele ei tohi vastata, siis see ei leia oma ohvrit üles ja hukkub.]
ERA II 239, 567/9 (2) < Tartu-Maarja khk., Vesneri v., Arupea k. - Endel Jürimäe, Haava algkooli õpilane < Eduard Jürimäe, s. 1888 (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Kord elas Vesneri vallas Lulli talu maa peal Puie-Märt. Ta oli nõid. Ümbruskonna elanikud austasid, aga ka kartsid teda, sest kui satuti temaga vastamisi, siis võis käsi halvasti käia.
Kui kellelgi haigestus mõni loom, siis kutsuti Märt. Ta parandas looma haiguse otsekohe.
Kord hakati Märdil siga tapma. Mehed sorkasid suure pussnoaga mitu korda, kuid siga ei surnud. Sea surma takistas see, et Märt mõtles kogu aeg veresõnadele ja need panid verejooksu kinni, aga kui ta üles tunnistas, siis läksid nad tal meelest ja veri sai vabaks. Peale seda suri siga kohe.
Märt läks linna. Raadimõisa viinavabriku suits käis tee peale. Märt ütles: "Kui ma tahan, siis panen selle vabriku kinni, nii et ei tule tilkagi viina. Märt panigi vabriku kinni. Vabrikus hakkasid viinakatlad praksuma ja paukuma. Viinapruulid teadsid, et siin on tegemist nõidusega ja nad kustutasid tule. Toorest lepapuust hõõruti uus tuli ja nõidus oligi kadunud.
Kord jäi Märt raskesti haigeks. Tal olid suured valud. Ta võttis saunatalast kinni, nii et saun ragises ja naine lastega jooksis hirmuga välja. Kord näinud naine, kuidas "tõrvik (must rästik) tulnud sauna taga kasvava kase alt välja ja läinud sauna alla. Seda nähes naine öelnud: "See on tema surm.
Kui Märt tundis, et tal surm oli lähedal, siis kutsus ta oma poja enese juurde ja ütles: "Poeg, kui sa mu matad, siis vea kura jala kontsaga kolm piiret ümber haua vastupäeva ja tee kolm risti haua peale.
Peale matuse ei ole julgenud poeg jääda üksi seda toimetama ja kutsunud oma onu Jakobi enesele seltsiks.
ERA II 239, 279 (6) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Sõstra t. - Luigi Oras, Kavastu Maanoorte ring < Jaan Mölder, 65 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, redigeeris Kairika Kärsna 2003
Kavastu mõisat on valitsenud Hull-parun oma poolvenna Must-paruniga. Hull-parun on ajanud alati habemenoaga oma pää paljaks. Must-parun on olnud väga musta jume.
Kaks väikest tüdrukut kord Hull-parunit nähes pagenud hirmuga Saaresilla alla. Hull-parun kihutanud sillale, kiskund sillalt ühe palgi ja tõmmand lapsed juukseidpidi välja ning peksnud nuudiga. Lapsed saand jooksma lähedal asuvasse majja. Ka sinna kihutand järele ja hobusega uksest sisse.
Linna sõites on linnalapsed karjund tänavatel: "Hull parun, hull parun! Vahel on ta lastele raha loopind, et need oma suu peaksid.
Üks mees on jälle mõistnud Kavastus vitsasõnad. Pekstud teda palju tahes, ikka olnud tal meel rõõmus ja viga mitte kuskil. Tihti öelnud peksu lõppedes: "Ata-ata, sopa-sopa.
RKM II 392, 168 (3) < Tartu-Maarja khk., Reola-Lepiku k., Pursi t. < Nõo khk., Luke v. - Erna Tampere < Aleksander Kikerpill, 90 a. (1985) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Niserduslõnga ja rabatusvett, seda teiva posija. Lendva löödut arstiti. Niserduslõng mähiti ümber, kus niserdus olli.
Rabadusvett anti sisse. See, kes oskas, see tegi rabandusvett. Luges tassa vii pääle, ega tõise es tea, mis ta luges. Aga sai terves. Siin Aakre külas oli üks vana Erlich, tuu tei ka rabadsevett ja posis. Mina ei usu neid posijit, ei ole usknu, ei usu kah.