Lõuna-Eesti pärimuse portaal

Puhja pärimus

Tarkusi koduloomadest ja põllupidamisest

Tagasi esilehele


E 55458 (3) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võitegemine vanal ajal
Mittadi, mattadi, matsakusse,
pittadi, pattadi, patsakusse.
Taevast tulgu, kirnu mingu,
võiks ka kokku veeregu!

E 55458 (4) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lehma lüpsja
Sõõru, sõõru, lehmakene!
Poiss viib minu,
hunt viib sinu,
jäädvad pole me kumbegi.

E 55462 (14) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Elaja isu sõnad
Söö kui karu,
tõmba kui lõvi,
ammu kui hunt,
songi kui singa,
mütta kui mutt.
Jumala, see Essa, Poja ja Püha vaimu nimel. Aamen.

E 55462/3 (16) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003
Kahetus
Oh suur Jumal, kuule heldest, mis su laps, ma palun sind (?). Jeesus õpeta mind selgest, mis on hea ning aita veel. Püha vaimuga mind võia, häda, kahju, kahju keela veel. Kuule nüüd mu palve sõna, mis ma palun, seda anna.
Mina palun Issanda, Jehova nimel: sina roojane vaim, kust uksest, aknast sind on välja saadetud, sealt uksest, aknast mine sisse tagasi. Sõku meie jalge alla, kange Jeesus, kuradit. Tule sina, püha vaim, selle vereva ehk musta lehma manu ja anna talle Jumala loomulikku tervist. Jumala, see Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

E 81907 (1) < Puhja khk., Kavilda v., Põnska t. - V. Hünerson, Tartu Tütarlaste Gümn. õpil. < Mari Lõhmus, 63 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kartuleid tuleb maha panna täiskuul ja kui taevas on tükilises pilves.

E 81907 (2) < Puhja khk., Kavilda v., Põnska t. - V. Hünerson, Tartu Tütarlaste Gümn. õpil. < Mari Lõhmus, 63 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kapsas tuleb maha panna täiskuul ja ainult kas teisipäeval, neljapäeval või laupäeval.

ERA II 241, 605/6 (13) < Puhja khk., Kavilda v., Siberi k., Villemi t. - Meeli Susi, Ulila algkooli õpilane < Anu Pari, 67 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Nõia kolkimine.
Kui lehm hästi piima ei annud või oli tal midagi muud viga, siis olnud ära nõiutud. Arstimiseks viidud lehm tare akna taha ja saba pantud lina kolgitse vahele. Taotu nagu linugi, siis teine tarest küsinu: "Mis sa tiid sääl?" Sabakolkija vastanud: "Nõida kolgi." Tarest küsitud uuesti: "Mis aig nüüd on?" Kolkja vastanu: "Vanakuu kuju aig, rii rõnga ratta aig." Ja siis pidi nõidus lehmast kadund olema. Kas lehm siis paremaks saama sai või mitte ta vähemalt enam ei olnud.

ERA II 242, 77/9 (7) < Puhja khk., Kavilda v., Mäeselja k., Krimmi k. < Puhja khk., Aru v. - Johannes Rebane, Puhja algkooli õpilane < Mihkel Rebane, 58 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Orjavarik
Vanasti oldi öösiti õitsel. Kord tuli ka Järva küla meestel minna õitsele Orjavarikusse. See koht asub Kavilda v. Järvaküla arul. Nimi Orjavarik on päritud orja-ajast. Rahvas räägib, et seal käinud õitsel vanu ja noori, vestetud tule juures une peletuseks jutte ja muinaslugusid. Kes aga siiski magama jäänud, seda torgitud ja lastud suitsu nina alla, kuni magaja uni läinud. Mõnikord juhtunud aga ka, et hundid noortele hobustele külalisteks tulnud. Siis kogunenud hobused tule ümber, ninad tule poole. Mehed olnud suure kivi otsas. Kui nüüd hundid tulid saaki saama, siis said nad hobuste käest tagumiste jalgadega niisuguseid hoope, et nad keradena metsa lendasid. See olnud harilik asi, et hundid tulnud, sest neid oli ümbruskonna soos rohkel arvul, aga vähe õnnestunud neil murda. Kui hobused rahulikult söönud, olnud ka inimesed rahulikud ja vestelnud üksteise võidu tule juures suurest kivist. Sellest kivist kõneldakse, et see olevat muistsest vabaduse ajast pärit. Selle kivi juures kasvanud muistsel ajal suur tamm, mille juure käidud isegi ohverdamas. Kuid ajahammas on tamme riisunud, aga kivi, mis võib rääkida kadunud õnneaegadest palju ja palju, on praegu alles.

RKM II 11, 522 (28) < Puhja khk., Vihavu k. - Liis Pedajas < Ann Vihand, s. 1871 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lasti liugu kelguga, esi laulsime nigu siin Vihavun:
Kosujale kolkalutse,
Sakermusele ilusa lina
Puhja külän jälle, kui olli Konil, laulsime:
Kellänile kol'kalutse,
Konile ilusa lina,
liugu, laugu.
Tõese olliva vastan, laulseva tõstele.

RKM II 11, 537/8 (7) < Puhja khk. - Liis Pedajas < Vidrik Naarits, üle 90 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hobene om ärä varastedu, võta lavvaväits, mes ütesä tsiga om ärä tapnu, võta tuu jälg, mes maha om jäänu, võta siit nuka päält ja tõese nuka päält, nuketi risti, sis om kamumitsan, ei saa koegi minnä. Väedsega võta, käänä kummali, ots kodu poole, võtat niipallu kuipallu sa võtat, ütle sii sõna kah - tule kodu tagasi, aga Jumala nimel.
Südä peäp puhas olema, õigede ütlet ja sul om halb miil, tulep iki tagasi. Tuu ei ole patt. Tuusama, kes tegi, võtap jälle säält hobese mant, kos hobene kinni om, väedsega võtap, panep peri - mine nüid, ma ole su lahti lasnu.

RKM II 11, 538/9 (8) < Puhja khk. - Liis Pedajas < Vidrik Naarits, üle 90 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ristipäeväl lääp riibup tiide päält puru ehk karja jälgi ja söödäp lehmäle sisse ja lehmäle mõjub tuu, tuu om tõste kraam. Tõstel kahanep, kost täl karjatii päält om riibutu. Hommugu enne, kui kari lääb. Kost tä riibnu om, noede piim om halb. Anomit suitsutava ja temä endä käest võtava, jälest võtava, puru vai mes maha jääp, suitsutava. Paneva tule pääle ja annaba eläjile sisse joogiga. Tolle nimi üteldäs, kes tä enne nõid:
häätegu kurjateo vasta,
häätegu kurjateo vasta,
häätegu minule tagasi ja temäle jäägu kuritegu.
Sis lääp tälle endäle, nigu tä olli.
Emä arst pallu ja om prõlla kah tolle ameti pääl, ärä surnu.

E 81907 (1) < Puhja khk., Kavilda v., Põnska t. - V. Hünerson, Tartu Tütarlaste Gümn. õpil. < Mari Lõhmus, 63 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kartuleid tuleb maha panna täiskuul ja kui taevas on tükilises pilves.

E 81907 (2) < Puhja khk., Kavilda v., Põnska t. - V. Hünerson, Tartu Tütarlaste Gümn. õpil. < Mari Lõhmus, 63 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kapsas tuleb maha panna täiskuul ja ainult kas teisipäeval, neljapäeval või laupäeval.

ERA II 241, 605/6 (13) < Puhja khk., Kavilda v., Siberi k., Villemi t. - Meeli Susi, Ulila algkooli õpilane < Anu Pari, 67 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Nõia kolkimine.
Kui lehm hästi piima ei annud või oli tal midagi muud viga, siis olnud ära nõiutud. Arstimiseks viidud lehm tare akna taha ja saba pantud lina kolgitse vahele. Taotu nagu linugi, siis teine tarest küsinu: "Mis sa tiid sääl?" Sabakolkija vastanud: "Nõida kolgi." Tarest küsitud uuesti: "Mis aig nüüd on?" Kolkja vastanu: "Vanakuu kuju aig, rii rõnga ratta aig." Ja siis pidi nõidus lehmast kadund olema. Kas lehm siis paremaks saama sai või mitte ta vähemalt enam ei olnud.

ERA II 242, 77/9 (7) < Puhja khk., Kavilda v., Mäeselja k., Krimmi k. < Puhja khk., Aru v. - Johannes Rebane, Puhja algkooli õpilane < Mihkel Rebane, 58 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Orjavarik
Vanasti oldi öösiti õitsel. Kord tuli ka Järva küla meestel minna õitsele Orjavarikusse. See koht asub Kavilda v. Järvaküla arul. Nimi Orjavarik on päritud orja-ajast. Rahvas räägib, et seal käinud õitsel vanu ja noori, vestetud tule juures une peletuseks jutte ja muinaslugusid. Kes aga siiski magama jäänud, seda torgitud ja lastud suitsu nina alla, kuni magaja uni läinud. Mõnikord juhtunud aga ka, et hundid noortele hobustele külalisteks tulnud. Siis kogunenud hobused tule ümber, ninad tule poole. Mehed olnud suure kivi otsas. Kui nüüd hundid tulid saaki saama, siis said nad hobuste käest tagumiste jalgadega niisuguseid hoope, et nad keradena metsa lendasid. See olnud harilik asi, et hundid tulnud, sest neid oli ümbruskonna soos rohkel arvul, aga vähe õnnestunud neil murda. Kui hobused rahulikult söönud, olnud ka inimesed rahulikud ja vestelnud üksteise võidu tule juures suurest kivist. Sellest kivist kõneldakse, et see olevat muistsest vabaduse ajast pärit. Selle kivi juures kasvanud muistsel ajal suur tamm, mille juure käidud isegi ohverdamas. Kuid ajahammas on tamme riisunud, aga kivi, mis võib rääkida kadunud õnneaegadest palju ja palju, on praegu alles.

RKM II 11, 522 (28) < Puhja khk., Vihavu k. - Liis Pedajas < Ann Vihand, s. 1871 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lasti liugu kelguga, esi laulsime nigu siin Vihavun:
Kosujale kolkalutse,
Sakermusele ilusa lina
Puhja külän jälle, kui olli Konil, laulsime:
Kellänile kol'kalutse,
Konile ilusa lina,
liugu, laugu.
Tõese olliva vastan, laulseva tõstele.