Helme pärimus

Jutte endistest aegadest

E 23677/23678 (3) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolm tüntrit kulda
Umbes kümme aastat tagasi juhatadi Pikasilla parvepoisile unes raha, kolm musta keppi ilmunud poisile ja rääkinud inimese healega ja ütelnud: "Tõuse ülesse, võtta labidas ligi, mis siin vööruseukse kõrval seisab ja mine sada sammu kõrtsi nuka juurest otseteed põhja poole, siis kääna pahemat kätt, seal on tee kõrval lohk, seal lohu sees suur männakänd, selle kännu kõrvalt kaeva kolm korda labidaga, siis tõusevad sealt kolm tündrit kulda ülesse. See on vana sõeavarandus ja sina pead seda kolmeks jagama. Üks jagu peab praeguse rootsi valitsusele, tõine osa praegusele vene valitsusele, kolmas osa peab sinule enesele jääma. Tõuse ruttu ülesse ja ole julge, sest pika viitmise läbi võib see õnnetund mööda minna ja see ei tule enam selle põlve rahvale tagasi, sest iga saja aasta tagant on meil luba temast teadust välja anda."
Kepid kadusivad ära ja poiss ärkas ülesse. Poiss mõtelnud asjalugu risti ja põigiti läbi, aga ei julgenud kullatündrit välja võtma minna, labidas olnud küll vööruse ukse kõrval, kus kepid teda olivad juhatanud.
Hommikul rääkis poiss lugu kõrtsimehele ja läksivad kahekesi vaatama, leidnud ka juhatatud lohu ja suure männakännu, kaevanud nüüd kännu ümbert, aga pole enam midagi ilmunud.

E 23678/23679 (4) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tütrukule juhatatud raha
Kord juhatatud ühele tütrukule hulk raha põllu peal suure kivi juures. Kästud tütrukut, teist naiseks saanud õde ka appi võtta raha kodu kandma. Kästud neid ka anumaga natukene võid võtta ja selle kivi peale maha panna, siis tõusta raha ülesse. Õed pole aga kumbki julgenud raha ära tooma minna.

E 23257/23261 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kaevuvett sai
Kord olnud ühes talus kaevukaevaja ja kaevanud kaevu valmis, milles palju vett olnud. Peremees aga ei maksnud kaevumeistrile tööpalka välja. Selle peale ähvardanud kaevumeister peremeest: "Kui sa tööpalka välja ei maksa, kaob su kaevust viimane kui veetilk ära."
Peremees aga kiitnud: "Vesi on kaevus ja seda ei võta ükski" ja ei maksnud kaevumeistrile tööpalka ära. Selle pääle kadunud kaevust viimane kui veetilk ära.
Küll tellinud peremees uusi kaevumeistrid ja lasknud kaevu mitu jagu sügavamaks kaevada, aga ikka ei tulnud vett. Nüüd lasknud ta uusi kaevusi kaevata, ka nendessegi ei tulnud veetilkagi. Mees pidi vee kaugelt vedama.
Kaks aastat peale seda olnud seal lähedal kõrtsis üks teekäija öömajal, see kuulnud ka seda lugu ja lubanud vett muretseda, kui aga vana kaevu enne näeks. Šeda lubamist kuulnud ka see peremees, kus vett ei olnud ja viinud teekäija oma majasse. Seal näidanud ta temale vana kaevu. Vana kaevu vaadates ütelnud mees: "Kaevuga ei ole õige lugu, kaevumeistrile ei ole hinda ära maksetud ja see on veesooned kinni nõidunud. Kui teie aga tahate, võin ma hea maksu eest veesooned lahti teha."
Peremees lubanud head hinda. Nüüd küsinud teekäija ühe paja ja koonla paklaid ja läinud nendega kaevu põhja. Seal põletanud ta paklakoonla kaevu põhjas ära ja tulnud siis kaevu põhjast välja, veikene sarvedega oinas kaenla all, mida ta metsa viind. Selle peale keelnud ta majarahva ära, et keski ei tohi enne kaht tundi kaevu juure oma jalga pista. Kahe tunni pärast aga võivad minna ja siis olla ka vett kaevus.
Ise läinud peremehega elumajasse. Aga juba teised kuulavad. Umbes tunni aja pärast läind poiss uudishimuga kaevu juure minema. Seda tunnud teekäija tuas ära, läinud välja ja keelnud poissi seda tegemast. Kahe tunni pärast mindud kaevu juure vaatama ja näe imet, kaev olnud vett ääretasa täis. Peremees maksnud teekäijale hinna välja, mis pääle ta oma teed läinud. Sest saadik ei lõpnud sellest kaevust enam vesi.

E 23262/23263 (4) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaevutegija
Kord lasknud herra kaevutegijal omale kaevu kaevata. Kaevutegija teinud kaevu varsi valmis ja vett tulnud mitu sülda kaevu. Kaevutegija palunud nüüd herra käest 50 kop. liiguraha, herra aga ei annud. Selle peale kadunud vesi kaevust. Nüüd tellinud herra uusi kaevutegijaid ja lasknud mitu kaevu kaevata, aga ei vett nendest tulnud. Ei aitanud muu nõu, kui palunud vana kaevutegijat, et see vett kaevu muretseks. Kaevutegija ei olnud ka kade, lubanud vett muretseda, aga nõudnud selle eest 50 rbl. Herra maksnud 50 rbl. välja, selle peale käinud kaevutegija üks kord kaevus ja kohe olnud kaev vett täis.

E 23269/23270 (8) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kuivatamine
Kord sõitnud mees öösel kell 11 kodu poole ja kaks jalust olnud vankris. Kesk paksu metsa näinud ta aga tee ääres kaks poisikest üle tule käsi risti hoidvat ja hüüdnud ise meest: "Tule siia, tule siia!" Mehel olnud hirmu nahk täis ja kihutanud hobuse hästi jooksma. Küll sõitnud mees, aga ometi ei saanud paari verstagi edasi. Mees olnud ära eksinud. Oleks ta aga poisikeste kutsumise peale sinna läinud, siis ta oleks hulga raha saanud, sest poisikesed ei olnud muud keegi kui rahahoidjad.
Alles hommikul pääsnud mees metsast välja.

E 3188/9 (11) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas kord sant raha saanud
Kord läinud sant ühte talusse. Sääl olnud ka parajaste joodud ja antud kohe ka sandile süia ja juua, nii et õige küll. Õhtu jõudnud kätte. Pidulised heitnud kõik tuppa magama, aga sant saadetud rehte, mis sääl samas lähidal olnud ja alles valmis saanud. Sant heitnud magama. Korraga kuulnud ta, et üks parsil hüpanud ja ise laulnud ikka: "Till, till! Lopp, lopp...pita, puta vallal...Till, till, lopp, lopp, pita puta vallal!"
Sandil hirm käes, et nüüd vanapagan parsil, kuidas temast lahti saad. Võibolla, et ta sööb mind viimati ära. Küll ta palunud kõik palved, mis ta vähegi mõistnud, lugenud Issameiet, aga ükski pole aidanud. Parsil hüpatud ja lauldud ikka edasi: "Till, till, lopp, lopp...pita puta vallal." Küll sant palunud ja õhkanud, aga ükski asi pole aidanud. Viimaks ütelnud sant: "Hüppa, et kurat sind võtku!" Nii kui ta seda ütelnud, siis olnud ühe korraga rehi raha täis ja hüppaja olnud kadunud. Sant võtnud säält nii palju raha, kui ta kanda jõudnud ja läinud oma teed. Mis sandist üle jäänud, pärinud majarahvas.

E 3199 (18) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõela täis raha
Uue-Kariste Kidsi talu aidas olnud vanast üks sõela täis raha. Kidsi talu peremees võinud säält igal ajal raha laenata. Kui ta õigel ajal ära maksnud, siis pole kedagi olnud, aga kui ta õigel ajal pole maksnud, siis jäänud temal pea kõverdi, nagu tahapoole, aga kui ta siis jälle ära maksnud, siis saanud ta jälle terveks.

E 2921 (19) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vargust peremees otsis
Kui varas peremehe arvates omas majas oli, siis ta kutsus kõik oma majarahva kokku, andes igal ühele õlekõrre hammaste vahele ja ütelnud: "Kes varas on, selle õlekõrs kasvab pikemaks." See, kes varas olnud, kartnud, et tema õlekõrs pikemaks kasvab ja purenud tüki oma õlekõrrest maha. Nii saadudki varas kätte.

E 3065/6 (5) < Helme khk. < Karksi khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas ühe mehele raha antud (Karksist)
Kord üteldud ühe mehele: "Mine kesköösel ilma kellegi täädmata Iivakivi (Iiva kivi on Karksi vallas Pilgu külas) juure ja pane enne omale põll ette, seda hoia lahti, siis antakse sulle raha." Mees läinud. Kui ta kivi juure saanud, siis tulnud üks mees tema juure, sel olnud punased püksid jalas, pealtpoolt olnud aga parem pool kollane, aga pahem pool sinine; aga tema nägu ei ole mees näinud. See kallanud mehele hulga tuliseid süsa põlle pääle ja ütelnud: "Ära sa neid nüüd vaata, enne kui sa kodu saad!" Mees läinud kodu. Kodus vaadanud ta põlle peale: ei tuliseid süsa kusagil, vaid põll kuldraha täis.
Pääle seda kutsunud üks mees jälle seda meest: "Tule! Lähme Intsare saaja ja punapüksi pulma." Mees aga ei läinud Intsare saaja ja punapüksi pulma. Siis vedanud see mees teda hulga aega ümber tare ja lasknud viimaks lahti. Et ta aga pulma ei läinud, siis jäänud ta haigeks ja eluks ajaks vigaseks.

E 3080/1 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis vingerpussi puude varjud juudile mänginud
Kord tulnud juut ühte majasse ja jäänud sinna ööseks. Öösel surnud aga sääl majas üks vanamees ära. Juut kartnud väga surnut ja mis nüüd juudil muud, kui pukai! minema. Ta sõitnud edasi. Tee läinud läbi metsa. Juut vaadanud korraga teravaste enese ette. Kuuvalgel näinud puu varju, mis tuulest liigutud, ja arvanud, et surnut inimene on ta tee peale ette tulnud. Pöörnud ennast ümber, et tagasi minna, aga vaata - surnut ka tõisel pool. Juut ei pidanud ka enam aru, vaid õnnistuse sarv otsa peale, rihm ümber käe ja paluma. Et surnut ära ei läinud, siis palunud ta seal kuni hommikuvalgeni. Puuvarjud kadunud siis muidugi ära ja juut rõõmus, et surnute käest pääsenud, sõitnud edasi. Tõistele rääkinud ta ka oma surnute vahel olemisest ja ütelnud: "Vahtisid küll ees ja taga, aga ometigi ei julgenud ligi tulla."

E 55343 < Helme khk., Taagepera v., Kolgi t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvrikivi
Asukoht. Taagepera vallas Kolgi talu põllus mõisast kiriku juurde viivast maanteest 45 sülda ida poole.
Kirjeldus. Asub Ahne ehk Õnne jõe poole kallakus põllus. Läänepoolne äär ulatab 40 cm maast välja, kuna idapoolne äär maapinnaga tasa on, nõnda et põldu harides adra ja äkkege üle käies sellele äärele mulda on kandunud. Päält tasane ilma aukudeta, peaaegu ruudu kujuline, mille külg 120 cm pikk. Kivi ümbrusest olla leitud vanu rahasid, mis kaduma läinud. Keegi Türin'i nimeline isik, kes olnud vanal ajal tuntud kui nõid ja "arst" teadnud rääkida, et see kivi olla ohvrikivi.

ERA II 1, 256/7 (7) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Nirgi pool teinud võõra valla mehed teed ja nad jäänud sääl magama metsa. Unes õpetatud ühele, et raha olevat ta pää all. Võtku ta labidas ja visaku kolm korda päält mulda, siis leidvat raha. Mees ärganud, tõusnud ja teinud nagu õpetatud ning saanudki hulga raha.

ERA II 11, 605 (5) < Helme khk. - I. Ilisson < Kusta Ilisson, 63 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Helme mõisa ja Alaveski talu vahelises jõekaldas olevat rahakast peidus. Kui vaenlased Helme linna ära võitnud ja sinna sisse tunginud, põgenenud linna laekur rahakastiga ära ja matnud ülalnimetet kohta.

ERA II 7, 456 (7) < Helme khk., Kärstna k. - Eduard Treu < Ann Kustavus (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kärstna mõisa lähedal, Mustla alevi poole viiva tee ääres asub kiviahervare, kus vanarahvas teab olnud olevat Rilli talu. Selle talu ahervartes käivat vanapagan raha sulatamas, sest mitmed olevat näinud sääl kohal sinist rahatuld. Ka leiduvat ahervarte all praegugi veel raha. Teda saavat kätte ainult juhatamise järele. Pidavat teatud kohale kolm korda pahema jala kannaga lööma ja kivi üles tõstma. Kohe ilmuvat vana pada nähtavalle. Kellegile olevat raha ka juhatatud, kuid mees pole julenud teda säält ära tuua ja rikkus ootavat praegugi veel omandajat.

ERA II 7, 765 (1) < Helme khk., Uru k. - Eduard Treu < Niina Behrsin (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jõgevestes läinud üks mees kord naisega külla. Jõudnud parajasti talu all oleva oja purdele, näinud mees vasarat veel lebavat, mille vars paja sangast läbi pistetud niiviisi sääl rippunud. Mees saanud aru, et siin tegemist rahapajaga - jooksnud juure ja hakanud välja tirima. Et ta üksi pole jõudnud, kutsunud ka naise appi. Naine tulnud. Ent sis katkenud sang ja pada vajunud kolisedes põhja ning olnud nagu tina tuhka kadunud. Pärast seda pole teda aga keegi näinud. Küll aga jutustanud keegi vanem inimene, et ta veel mõnikord teda põhjas läikimas näinud.

ERA II 1, 192 (7) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Korra käinud üks väike hästi pika halli habemega taludes ringi ja juhatanud varandusi. Keegi läinudki juhatetud hõbedakasti otsima. Läinud kellegi teisega. Saanudki kasti juure, kuid kuulnud ainult hõbeda kõlinat, muud midagi.

ERA II 1, 192 (8) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Kellegile juhatatud jälle Helme Köstrimäe rehe taga puuriida alla rahakast. Setvertnoi pudeli täis raha. Kästud aluspuu ots kõrvale kangutada ja sääl all olevat. Läinud mees vaatama ja näinud sääl väikese uru pudeli asemega. Pudel ise olnud kadunud. Et ta teistele enne oli kõnelnud, sellepärast ei saanud ta raha kätte.

ERA II 1, 212 (12) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Liis Oja (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Räigi talu karjamaal on suur kivi. Selle kivi all elutsevat vanatont. Teda olevat tihti õhtuti nähtud väikse poisikesena, kel hiigla pikk habe ja seljas hallid riided. Tulnud jutustajale vastu ja öelnud: "Vanaema, kus sa lääd?" ja: "Kas sa kulda ka tahad?" Jutustaja pole julenud pakkumist vastu võtta, kartnud: "Ega ei tiiä, mis sest võib tulla."

ERA II 1, 225 (6) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Reet Heidemann (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Korra käinud keegi Kuke Matsi nimeline isik Nohka talu taga kaevamas. Nimelt otsinud ta raha, kuna talle juhatatud öösel, et sääl raha olevat.

ERA II 1, 244 (12) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Reet Ilves (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Vanasti pandud ka raha ja muud kallist vara sõnadega inimeste eest varjule nii, et ainult need, kes noid sõnu oskavat, varanduse võivat kätte saada.

ERA II 1, 244/5 (13) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Reet Ilves (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Korra teinud (sillutanud) Tarvastu mehed Taagepera Vanamõisa kohal teed ja heitnud öösel metsa magama. Korraga öeldud ühele teetegijale unes: "Võta lapi ja kaeva oma pää kohalt, siis leiad rahakasti." Mees ärganud, pole aga unenägu uskunud ja heitnud uuesti magama. Veel teine kord öeldud talle sama. Mees täitnud siis käsu: võtnud labida ja visanud paar korda mulda, kui tunnudki rahakasti labida vastu põrkavat. Võtnud välja, pannud vankrile ning sõitnud koju. Käskinud teistel oma osa teed ka ära teha ja lubanud kõik ausasti ära tasuda.

ERA II 23, 301 (2) < Helme khk., Riidaja v. - Hans Martin (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
E.R.A. poolt on avaldatud küsimus: Kes ja milline on Kaevu Ants (kao Ants)? Kao Antsu ei ole ma kuulnud siinpool, küll on siinses ümbruses vanemal ajal elanud isik keda kutsutud Kau Antsuks ja kellele ümbruskonnas lauldud: "Kus hunt muneb, või teeb muidu poegi; kas Kau muneb või teeb pasaritsikuid?" Siinsed vanemad inimesed ütlesid küll o asemel u, aga siiski ei või ma otsustada, kas siinmainit Kau'l on midagi ühtlust Teie poolt otsitava Kao'ga. Võtsin endale julguse piirduda ainult eelseisva märkusega.

ERA II 29, 787/96 < Helme khk. - A. Wahlberg (Kasuliku seltsi ettekande tekst) (1876) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
[--] Minevakordne Võrgutaja tükk on sündinud Kersna valla maa peal, va Palutare, (mis ammugi jo ära hävitud) koolimaja ja mõisa vahel. Tänane tükk on säälsamas sündinud, aga tõises kohas - metsas. Ei ole palju aastaid tagasi, siis seisis Kersna Kannu küla asemel kaunis suur kasevarik, mis kuni Grafi herra matuseni ulatas ja säält poolt metsa ots praegugi veel terve on ja vasto teed seda nime kannab. Matuse koha pärast nimetadi metsa "herra havva varik". Rahva suus liikusid mitmed veidrad arvamised, ebausu kartused j.m.n.a. sellest varikust, nagu nimelt: luude oigamised, virbused luude kambris, kirik maa sügavuses, ja nähtud noored paarid, kes vanal aeal surma saanud, kui kaks pulma vastastiku kokku juhtunud, j.m.n.a. mis Muuga aeal sündinud ja palju nüüd enam ühel õigel inimesel ei sünni kõnelda. [--]
Päike hakkas madalamale jõudma ja tema valgust nähti vahelt puude punentavad. Hirmuga mõtles vanamees öösese koleduse peale, kelle kätte tema nüüd saab langema, kui enne õhtut metsast välja ei pääse. Jalgadele hästi valu andes, jõudis tema rada nööda, mis enam ja enam tikkus käest ära lõpma, metsa mööda edasi. Kõik näitas ta ümber kole ja võõras, et iga puu ja kand oleks nagu tahtnud kaela karata. Sääl seisab ta korraga ühe vana suure tuleaseme juures, kus pihlakane ristidega malk pikuti peal oli ja teine pool malka hunik koletand haavalehti oli. "Oh sa õnnelik tark mees, kes sa parajal tunnil kurjale peale oled juhtunud," kaetses vanamees, sest ta märkas kohe, kui tõsine vanarahva laps, et see mite üks õiguse tulease ei ole. Kas mõni inimeste tulease on nii suur, otsego heina sao põhi? Pealegi tunnistasivad märgid selgeste nagu ristidega malk, haavalehtede hunik, mis poisid sääl asju olid toimetanud. Kas see siis üks vale jutt on, mis igamees selgeste teab, kuda vanakuratid öösel sagedaste raha kuivatavad. Juhtub üks oskaja tark ja 9 vägeva sõnaline parajal tunnil nende juure, lööb õnnistegia ristidega üle kirjutud pihlaka malgaga kesk tuld, rahahuniku peale, siis pidada hää pool inimesele saama ja kura pool kuradile jääma ja needgi sagedaste, kui tark 9 vägeva sõnaline olla, kuivanud haavalehtedeks jääma. Seda kõik järele mõteldes ja meele tuletades astus võrgutaja alune edasi. Mis ime see on? Oh seda rõõmu! Mets jääb järsku eredamaks ja vahelt puude nähakse lagedat maad. Kui metsa ääre välja sai, oli varsti aru käes, kui kaugele ta kodust eksiteed kõndinud oli. Härra haud, lõukoer kivi peal ja muud mälestuse märgid paistsid varsti vastu ja tegid temale veel tagajärele lõpetuse hirmu. Ta lippas sest kohast usinaste mööda suure tee poole, et kõrtsi poolt ümbert, välist teed kodo poole saada. Aga ei, korraga lõpes tema jõud põlvist ja kõigist liikmetest, et sammukest enam edasi ei saanud. Suure vaevaga sai ta veel ligi suurt teed, istus vana kalmete künka otsa maha, uni tikus peale ja ta jäi - päike oli paraste veeremas - sennasamma - magama. Jah, ka seegi oli veel võrgutaja töö. [--]

ERA II 237, 20/1 (5) < Helme khk., Patküla v., Alaküla k., Peedukse t. - Hans Lill, Pikasilla algkooli õpilane < Gustav Lill, 38 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Pikasilla algkoolist 1,5 km kirde pool asub Vooremägi. Vooremägi olevat tehtud mägi. Seal on olnud vanasti sõjatarvete keller. Sääl olevat vanu sõjariistu.
Seda mäge tahetud lahti kaevata. Ka tulnud Rootsist kolm meest lahti kaevama, et sealt varandust välja võtta. Kästud siis kaevama hakata, kui jaanipäeval päike loojub. Ja nii oligi. Aga siis tulnud käsk Venest, et rootslased ei tohi kaevata.

ERA II 237, 25/6 (9) < Helme khk., Leebiku v., Vahe t. < Helme khk., Jõgeveste v. - Hans Lill, Pikasilla algkooli õpilane < Kadri Kirt, 80 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Mõisnikud tahtnud Helme kantsi kaevata ja näha, mis vara sääl sees on. Teomehed läinud vara hommikul kaevama. Kaevatud mägi lahti. Sääl olnud suur viinavaat ja vaadi otsas istunud must rakakoerake. Samal ajal jäänud mõisas proua pimedaks. Edasi kaevades hakanud maa põhjast kollast suitsu tulema. Mõisas läinud siis proua hulluks. Mõisast tulnud käsk auk kinni ajada. Kui auk olnud viinavaadini kinni aetud, saanud proua targaks. Kui ka viinavaat ära maetud, saanud ka proua nägijaks.

ERA II 237, 56/7 (9) < Helme khk., Taagepera v., Ribuski t. - Lilly Vister, Tõrva progümnaasiumi õpilane < Jaak Vister, 58 a. (1939) Kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Kuidas on saanud Kullalohu talu oma nime
Sanatooriumist 1 km Holdre poole asub Pärdi talu. Pärdilt umbes œ km kaugusel metsa sees asub Pärdi renditalu Kullalohu. Selle talu kohta on liikvel palju veidraid jutte. Seda metsa, mille sees asub talu, nimetatakse Kullalohu metsaks. Talu ollagi saanud oma nime selle metsa järele. Selle metsa nime saamisest räägivad legendid.
Selle metsa asemel olevat olnud enne suur mets ning igavene paks padrik igalpool, mis kõik kuulunud Taagepera mõisnikule. Selle metsa keskel pidanud olema üks pott kulda. Kes käivat 3 korda südaööl edasi-tagasi risti läbi metsa, pidi saama kullapoti metsast linaleo lähedalt. Kord üks mees katsetanudki. Ta käinud ära kaks korda edasi-tagasi läbi metsa, kuna ta igal pool kuulnud mitmesuguseid veidraid hääli - kord kuulnud ta koera haukumist, kord pilkavalt naermist. Kui ta aga hakanud 3. korda läbi minema, kuulnud ta haledat nuttu ja oigamist, mis läinud järjest suureks, kui ta rohkem edasi läinud. Tal tulnud mingi iseäralik hirm pääle ja ta pannud tagasi plagama. Nii pole seda kulda säält keegi saanud. Metsa aga hakatud hüüdma Kullalohu metsaks, sest metsa keskel, kus pidi asuma kullapott, on madal lohutaoline maapind. Praegu nimetatakse seda talu, mis sinna on ehitatud, metsa järele Kullalohu taluks.

ERA II 237, 68/9 (25) < Helme khk., Taagepera v., Sepamäe t. - Lilly Vister, Tõrva progümnaasiumi õpilane < Marie Mõttus, 53 a. (1939) Kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Alalt Karksi-Nuia poole viiva tee ääres, Alalt üle 1 km, asub üks kruusa-auk metsa ääres. Seda teed teinud Tuhalaane mehed. Tööst väsinult heitnud nad sinna kruusa-auku magama. Unes juhatatud ühele Tuhalaane mehele raha. Öeldud: "Võta labidas ja kaeva. Otse pea all on rahakast." Mees võtnud labida, kaevanud; tulnud vastu telliskivimüür nagu mingi pliit ja sääl sees olnud kast, mis olnud täis kulda. Mees võtnud kasti, maksnud teistele hää tasu, lasknud tee enese eest ära teha ja läinud ühes rahaga koju. Praegu on selle koha peal näha veel telliskivid, nagu oleks sealt alt tõesti midagi võetud.

ERA II 237, 69/70 (26) < Helme khk., Taagepera v., Sepamäe t. - Lilly Vister, Tõrva progümnaasiumi õpilane < Marie Mõttus, 53 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Elanud kord keegi küla kangakuduja praeguse Vanamõisa saunakambris, mis asub Alalt Karksi-Nuia viiva tee ääres, umbes 1 km Alalt. See kangakuduja olnud üsna vana eideke, elanud sääl oma pisikese tütrega, kes oli selle loo jutustaja ema.
Olnud laupäeva öö. Eideke, keda hüüti Anneks, maganud saunalaval. Korraga karanud ta üles, süljanud, heitnud risti ette ja uinunud jälle. Varsti aga karanud jälle üles ja ütelnud, et mis sa ometi must, vana inimesest kiusad. Nii ärganud ta juba kolmandat korda ja hakanud pahandama, hüüdnud: "Oh te pühajürikutsikad ja valged soed, mis te mind, vana inimest küll täna kiusate!" Tema väike tütar aga märganud, et ema on rahutu ja kartnud, et keegi on saunas. Ema aga seletanud, et teda hüütud unel 3 korda: "Ann, Ann, tule üles, mine tiigi äärde, sääl on lepapõõsas; selle all on kast ja kastil magab karvane kutsikas. Loe 3 korda issameiet, löö 3 korda kura jala kontsaga kutsikale, siis läheb ta ära. Võta siis kast ja tule. Ära sa tagasi vaata. Ära sa aga ka võta seda hõbekeed, mis on kastil. Kui üksinda ei julge, võta teine ühes." Eideke ei läinud. Nii hüütud teda 3 korda ja 3. korral kinnitatud, et kas sa ikka ei lähe, aeg läheb mööda. Eidekesel polnud kedagi pääle oma pisikese tütre kaasa võtta ja ta ei läinud. Hommikul läinud ta vaatama ja näinud, et sääl olnud heinas neljakandiline kasti ase, kasti aga polnud. See tiik on veel praegugi sääl.

ERA II 237, 70 (27) < Helme khk., Taagepera v., Sepamäe t. - Lilly Vister, Tõrva progümnaasiumi õpilane < Marie Mõttus, 53 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Samal eidekesel juhatatud ka teinekord unes raha. Kästud minna kiviahervarre põhja poole külge, sääl olla kiviahervarre sees vasktoobi täis hõbedat. Ta võtku ära 3 telliskivi põhja poolt küljest ja kohe tulevat toop nähtavale. Võtku see ja tulgu koju. Eideke kartnud ja ei läinud. Hommikul läinud vaatama, olnud küll 3 telliskivi, aga hõbedatoopi pole olnud. See kiviahervars seisab praegu alles Köstrimäe põllul, Ala lähedal.

ERA II 237, 70/1 (28) < Helme khk., Taagepera v., Sepamäe t. - Lilly Vister, Tõrva progümnaasiumi õpilane < Marie Mõttus, 53 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Elanud kord keegi sepp Ala lähedal soo äärel. Temale õpetatud unes, et mingu raha otsima Viisle järve äärde ning ta saavat sealt surnukirstu täie raha, ainult lubagu enne üks naisterahva hing. Raha pidi asuma Karjatnurmest umbes œ km Viisle põllu sees asuva järve ääres. Mehel ei olla kedagi lubada olnud peale oma naise ja ta jäänud rahast ilma.

ERA II 237, 71 (29) < Helme khk., Taagepera v., Sepamäe t. - Lilly Vister, Tõrva progümnaasiumi õpilane < Marie Mõttus, 53 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Alalt umbes 6 km Tõrva poole praeguse Alajaagu talu soo sisse õpetatud seda meest, keda varem õpetati Viisle järve äärde, raha otsima. Sääl olla pajupõõsas, võtku pajuvits ja löögu 3 korda kivi pääl asuvale nahkkotile. Võtku siis kott ja tulgu - ilma tagasi vaatamata. Mees läinudki. Olnud pajupõõsas. Ta võtnud vitsa ja vaadanud. Otse tema ees kivil olnud suur uss. Ta tahtnud lüüa aga ei julgenud. Uss läinud ikka suuremaks, moondunud nagu vasikas, kuna omandanud ikka enam koti kuju. Mees visanud hirmuga vitsa maha ja pannud plagama kodu poole.

ERA I 3, 262/3 (5) < Helme khk., Koorküla v. - O. Ruut (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kaabakas = halv inimene, kes kõiksugu halbu juttusid rääkis, sulipoiss. Vahest varas, logard, jumalapäevavaras - hulgus, kel mingit kindlat kodu ei ole. Loomu poolest võis ta aus inimene olla, aga tal olid ulaka tempud.
Koorkülas on kaugel Läti piiril Kabakmägi, täis aukusid ja koopid suures metsalaanes. Peetud parajasti Jääva talus pulmi. Sealt lõunapoole on kõrge mägi Sõõrumägi, praegu Jääva põld. Tulnud ka kaks kaasitajat pulma ja palunud luba kaasitada. Antud. Need ütelnud kaasitamisega kõik ära, mis pulmas ja pulmamajas väärtuslikku ja kus nad on ja kes pulmas on.
Sõõrumäelt vastatud lauluga, küll meie tuleme ao aegu koidupuna tekkimisel, siis meie tantsime sõjakäiku, kaetseme Kaabaku mäkke. See olnud märguand kaabakatele, kes vastasserval peitus olnud. Hommiku röövitud Jääva talu puhtaks ja pulmalistelt võetud kõik ehteasjad ära. 5 aastat pärast kadunud naabriperel lehmad ära. Karjapoiss läinud metsa otsima. Näinud öösi tuld Kaabakmäel ja läinud tule peale sinna. Sealt leidnud omad lehmad, mõned olnud tapetud ja hulk mehi tule ümber askeldamas. Jooksnud pimedas kodu. Hommiku aetud vald kokku ja mindud ja piiratud Kaabakmägi ümber. Tulnud kibe tapelus, kus valla mehed jäänud võitjateks. Sealt leitud kulda ja hõbedat ja kõiksugu asju. Ka Jääva talust riisutud kraam ja ehted saadud kätte. Suurem jagu kaabakutest saanud põgenema Lätimaale Härgmäele. Mõisnik võtnud aga kulla ja hõbeda kõik omale. Nii käib vana jutt.

ERA II 29, 787/96 < Helme khk. - A. Wahlberg (Kasuliku seltsi ettekande tekst) (1876) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
[--] Minevakordne Vőrgutaja tükk on sündinud Kersna valla maa peal, va Palutare, (mis ammugi jo ära hävitud) koolimaja ja mőisa vahel. Tänane tükk on säälsamas sündinud, aga tőises kohas - metsas. Ei ole palju aastaid tagasi, siis seisis Kersna Kannu küla asemel kaunis suur kasevarik, mis kuni Grafi herra matuseni ulatas ja säält poolt metsa ots praegugi veel terve on ja vasto teed seda nime kannab. Matuse koha pärast nimetadi metsa "herra havva varik". Rahva suus liikusid mitmed veidrad arvamised, ebausu kartused j.m.n.a. sellest varikust, nagu nimelt: luude oigamised, virbused luude kambris, kirik maa sügavuses, ja nähtud noored paarid, kes vanal aeal surma saanud, kui kaks pulma vastastiku kokku juhtunud, j.m.n.a. mis Muuga aeal sündinud ja palju nüüd enam ühel őigel inimesel ei sünni kőnelda. [--]
Päike hakkas madalamale jőudma ja tema valgust nähti vahelt puude punentavad. Hirmuga mőtles vanamees öösese koleduse peale, kelle kätte tema nüüd saab langema, kui enne őhtut metsast välja ei pääse. Jalgadele hästi valu andes, jőudis tema rada nööda, mis enam ja enam tikkus käest ära lőpma, metsa mööda edasi. Kőik näitas ta ümber kole ja vőőras, et iga puu ja kand oleks nagu tahtnud kaela karata. Sääl seisab ta korraga ühe vana suure tuleaseme juures, kus pihlakane ristidega malk pikuti peal oli ja teine pool malka hunik koletand haavalehti oli. "Oh sa őnnelik tark mees, kes sa parajal tunnil kurjale peale oled juhtunud," kaetses vanamees, sest ta märkas kohe, kui tősine vanarahva laps, et see mite üks őiguse tulease ei ole. Kas mőni inimeste tulease on nii suur, otsego heina sao pőhi? Pealegi tunnistasivad märgid selgeste nagu ristidega malk, haavalehtede hunik, mis poisid sääl asju olid toimetanud. Kas see siis üks vale jutt on, mis igamees selgeste teab, kuda vanakuratid öösel sagedaste raha kuivatavad. Juhtub üks oskaja tark ja 9 vägeva sőnaline parajal tunnil nende juure, lööb őnnistegia ristidega üle kirjutud pihlaka malgaga kesk tuld, rahahuniku peale, siis pidada hää pool inimesele saama ja kura pool kuradile jääma ja needgi sagedaste, kui tark 9 vägeva sőnaline olla, kuivanud haavalehtedeks jääma. Seda kőik järele mőteldes ja meele tuletades astus vőrgutaja alune edasi. Mis ime see on? Oh seda rőőmu! Mets jääb järsku eredamaks ja vahelt puude nähakse lagedat maad. Kui metsa ääre välja sai, oli varsti aru käes, kui kaugele ta kodust eksiteed kőndinud oli. Härra haud, lőukoer kivi peal ja muud mälestuse märgid paistsid varsti vastu ja tegid temale veel tagajärele lőpetuse hirmu. Ta lippas sest kohast usinaste mööda suure tee poole, et kőrtsi poolt ümbert, välist teed kodo poole saada. Aga ei, korraga lőpes tema jőud pőlvist ja kőigist liikmetest, et sammukest enam edasi ei saanud. Suure vaevaga sai ta veel ligi suurt teed, istus vana kalmete künka otsa maha, uni tikus peale ja ta jäi - päike oli paraste veeremas - sennasamma - magama. Jah, ka seegi oli veel vőrgutaja töö. [--]