Helme pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 23688/23696 (10) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valgjärve tulemisest
Helme kihelkonnas Koorküla vallas on üks veikene järv, Valgjärveks nimetud. Sellest järvest on palju juttusid rahva seltsis liikumas. Selle järve asemel olnud ennevanast kirik ja ka mõisa ning aja jooksul järv asemele asunud.
Üks lugu jutustab, et sääl mõisas vanaste väega kuri ja rikas herra elanud, sellel olnud üks poeg ja tõine tütar ning ütlemata palju kõigesugu varandust ja pärisorjasi. Kui herra ära surnud, jätnud ta varanduse lastele üle kahe pärida. Poeg oli esimene meister kõigesuguste koerustükkide peale ja armastas jahil käimist ning hulkus päevade kaupa metsasi mööda ümber. Ka kõige koledamal kombel käis nooreherra oma orjadega ümber, kõige vähema süü eest tulli nuhtlus, vaest ka surnuks pekstud. Kõige pahem oli veel see, et nooreherra oma õde oli hakanud armastama ja sellega keelatud kombel ümber käinud. Kõik kosilased, kes õel käisivad, saadeti tühjalt tagasi ja õest ning vennast pidi ise abielupaar saama. Nooreherra oli küll kuulnud vanarahva suust seda juttu, kus vend ja õde paari lähevad, sinna saab tule ehk vee läbi hukatus tulema, aga seda peeti ju tühjaks ebausuks. Ta oli ka kuulnud, kes ussikuninga krooni või harja ära sööb, see siis linnukeelt mõista. Seda tahtis herra väega hea meelega õppida, oli ju tõisel mitme vakamaa suurused rohtajad, kus tuhanted linnud vahel laulsivad, seal oleks ka palju tarkust võinud linnukeele läbi õppida.
Sellepärast käis nooreherra ise ühe vana nõia juures õpetust palumas, kuida linnukeelt peaks mõistma. Nõid õpetas, kuidas ta ussiharja kätte võib saada ja andis salvi hobusejalgade ja mõeka määri, millega ussiharja tooma minti. Nüüd saatis nooreherra tuapoisi metsa, kus usside kuningas oma aastapüha pidi pühitsema. Nooreherra andis selleks oma kõige viletsama ratsahobuse ja vesiterava mõega. Hobusejalad võiti salviga, et usside nõelamine kahju ei teeks ja mõegatera võieti tõise salviga, et siis ussihari sinna külge jäeks, et kaugelt hea ära rajuda oleks.
Nukra südamega läinud tuapoiss seda kardetavad võitlust võitlema. Ta jättis sinna metsa, kus nõid oli juhatanud. Keset metsa olnud suur lagendik üleni ussidega täis täidetud, keset lagendikku suure kannu otsas istus suur uisk, valge läikiv hari peas. Tuapoiss luges targal õpetatud ussisõnad ära ja ussid lõivad kahele poole lahku ning saatsivad aidade vahelt tee kuninga juure. Tuapoiss kihutas rutuste otsekohe eesmärgi poole. Süda kees hirmust neid suuri ja jäledaid madusid nähes, mis siin kõik liigutasivad ja oma päid sisistades tema poole sirutasivad. Ruttu, ilma aeaviitmata kihutas kuninga juure, tõmmas mõegaga üle mao pea ning hiilgav maohari jäänud mõega peale. Ruttu kui välk tõmmanud ta harja ja pannud jahitasku, ise kihutanud surmahirmus kodu poole, sest usside kuninga haleda surmahädas appihüüde peale kargasivad kõik usside leegioonid tuapoissi kinni püüdma. Aga sellel oli hästi vali hobune, pealegi olivad hobuse jalad nõiasalviga ära salvitud, et usside nõelamine neile midagi ei saanud teha.
Tuapoiss tänas õnne, kui ta kodu jõudis ja oli rõemus, et ta ühe neist kõige hirmsamatest lahingitest oli võitnud. Kui tuapoiss ussiharja kodu oli toonud, andis nooreherrale, see andis koke kätte, öeldes: "Prae see mulle nõnda ära, et sa ise oma suuga sellest midagi ei maitsa, vaid tervest minule pead tooma."
Herra ei uskunud kokke ja pannud sellepärast tuapoisi senniks ka köögi järele valvama, et kokk mitte ussiharja ei peaks mekkima. Hakanud praad valmis saama, pidanud kokk natukeseks köögist ära minema. Seda aega tarvitanud tuapoiss enese kasuks ja mekkinud keelatud ussiharja. Kohe tunnud ta eneses imelikku muudatust, aga ei teinud sellest midagi välja.
Kui nooreherra praadi ära sõi, siis läksivad tuapoisiga aeda, et kuulda saada, kas rahvajutt tõsi on ja kas saavad aru, mis linnud laulavad ja kas mõistavad käo kukkumist üles arvata.
Küll kullelnud nooreherra, aga ei saanud sõnakestki aru, aga tuapoiss kuulnud ja mõistnud kõik, aga ei tohtinud nooreherrale avaldada, siis oleks tema keelatud prae puutumine avalikuks tulnud.
Kord enne nooreherra pulmapidu läinud jälle tuapoiss rohtaeda kuulama, mis linnud ka pulmapidust saavad rääkima. Kohe rohtaeda jõudes kukkusivad kaks kägu tõinetõisele oma häda kurtes. Esimene ütelnud: "Täna oleme veel siin, homme peame juba siit ära minema, sest suur hukatus ootas seda tundi, kus vend ja õde laulatud saavad!" - "Ei tea, mis õnnetus siin tuleb, kas tuli või vesi?" küsinud teine kägu. "Vesi saab siia tulema," vastanud esimene. "Siis peame küll juba homme ära reisima," ütelnud tõine.
Pulmapäev jõudnud kätte, võerad tulnud juba sinna ja laulatuse rahvas hakanud kirikule minema, kõik ehtinud kiriku minema ja olnud rõemsad, ainult tuapoiss ei olnud mitte rõemus. Tema rääkis nüüd kõigile, mis pidi tulema ja andis nõu, parem kes soovib ära põge/ne/da, sest tema olla linnudest kuulnud, et siia järv asemele saada, tulema laulatuse aeges. Aga seda peeti nairuks ja kõik lõbus seltskond sammus naerdes ja hirnudades oma rada, ainult tuapoiss üksi põgenes ära ja läinud ligemale külasse, et näha saada, mis pidi sündima.
Parajaste saanud tuapoiss külasse ja pulmarong kirikusse, kui taevas paksu pilve läinud ja otsekui meri sinanud ning suur kohin tulnud ikka ligemale, ilm läinud pimedaks, et enam midagi ei võinud eemale näha. Paari tunni sinanud, kohisenud ja mühisenud sääl kohas, siis läinud jälle valgemaks, pilved kadunud ära, ainul paks udu varjanud maad ja katnud seda häävituse tööd kui vaibaga kinni. Kirik ja mõisa olivad kadunud, järv oli asemele tulnud. Tuapoiss oli kaks korda ujudes vee alla läinud vaatama, mis pulmalised teevad. Majad olnud kõik nägu ennegi ja inimesed tallitanud nii sama nägu maa pääl, ainult ümber muudetud - nad hingata vett õhu asemel ja olla veevaimudeks ümber muutunud. Tuapoiss toonud sealt ka kuld- ja hõbeasja mälestuseks välja. Kolmat korda ei ole enam julgenud sinna minna, siis jääda igaveste sinna teenima.

E 23696/23697 < Helme khk - Johan Kala (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teine jutt jutustab Valgjärvel kala püüdmisest järgmist lugu. Üks mees läinud Valgjärvele kalu õngitsema, õngitsenud terve päeva aega ja saanud kaunis hulga suuri kalu. Õhtu eel kuulnud tasast häälekaja, üks hüüdnud: "Notsi, notsi, notsi!" Tõine ütelnud jälle, joba tuleve, ainult tölpsaba on kadunud, ei tea kos tema nõnda kaua aega viit?"
Mees vaatanud selja taha lootsikuse, kus kalad olnud, aga mis mees näeb - kalad kõik kadunud, üks ainuke ilma sabata siblib veel lootsikas. Mees võttis ka selle ja viskas sisse (järve) nüüd hüütnud heal jälle: "Näe kui tölbsaba tule kah!"
Mees kohkunud sellest kuultud ja nähtud olekust nõnda ära, et ei julgenud enam iialgi Valgjärvelt kalu püüda, sest ta teadis nüüd, et need altvee inimeste või vaimude sead olivad.
Niisuguseid juttusi on Valgjärve kohta palju liikumas, soovida oleks, et täädumehed seda kohta läbi katsuda võtaksivad, sealt olla ka palkisid kord välja kistud.

E 28996/9 (2) < Helme khk., Lõve k. < Põltsamaa khk. - Johannes Puusepp < Madlena Puusepp, 65 a. (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-aluste ema
Korra läinud üks kaunis vanatlane piiga kaevule vett tooma. Kui ta oma panged täis täitnud ja juba ära minna tahtnud, silmanud ta kaunis suure konna, kes maha valatud vee lombis ennast püherdanud. Vanapiiga seda nähes valanud talle vett pääle, mida konn õige näinud sallivat, sest supelnud küll selili ja külleli. Seda rohkem valanud veel piiga, mis näha konna veel rohkem rõõmustanud, kuni ta viimaks rõõmsalt minema hüpanud.
Tõine hommiku, kui piiga jälle vett tooma läinud, olnud konn jälle sääl, kus piiga selgi korral talle tahtmise järele vett pääle valanud. Nii sündinud ka kolmas hommiku.
Neljandama päeva hommiku, kui piiga lauda juure loomi tallitama läinud, tõusnud äkkisti lauda nukkast luuk üles, kust üks naesterahvas mööda trepiastmeid, õige tillukene pada käes, juurde astunud. Piiga ehmatanud kangesti ja tahtnud punuma panna.
"Ära karda kedagi," hakkanud võeras kõnelema. "Mina ei tee sulle midagi halba. Et sina meie titeemale hääd oled teinud, sellepärast palub tema sind oma juure külaliseks."
Tüdruk ajanud esiteks küll vasta, aga kui võeras ära seletanud, et talle midagi paha ei sünni, võtnud ta viimaks ometigi julgust ja läinud võerale järele. Lauda nukka jõudes koputanud võeras tillukese paaga kolm korda vastu seina ja nii kohe tõusnud luuk nähtavale, mis vaheajal kinni oli läinud.
Nüüd hakkas võeras mööda treppi alla minema, kuna ta piigale märke annud, et see ka järele tuleks. Vähe aja pärast jõudnud nad ühte kaunis suurte tuppa, kus kõik väga ilusasti sisse olnud säetud. Piiga jäänud seda imestades vaatama. Sääl läinud tõises toas uks lahti ja kust üks uhke vanadlane naesterahvas naerataval näol tema juurde astunud.
"Ära karda, mu laps!" hakkanud ta kõnelema. "Meie ei tee kellegile paha. Mina olen maa-aluste ema. Sellepärast et sa minu vastu lahke olid, kuna kõik mind põlgavad, olen mina sind siia tuua lasknud."
Pääle selle antud talle väga häid roogasid süia, mida ta veel eluilmas ei olnud maitsnud. Ära minnes antud talle enne tuntud tillukene paakene (l) ligi, millega teda nimetadud kohta kästud koputada, kui tal himu oleks maa-alustele külaliseks tulla.
Pääle esimese korra käinud piiga veel kaks korda maa-alustel külaliseks, kus teda niisama lahkelt vasta võetud nagu esimesel korral. Kolmada külaliseks mineku korral puutunu piiga kogemata paakesega vastu seina ja nii kohe olnud tuttav tee jäljeta kadunud kui ta paakene.
(Paakese andmise korral üteldud ka seda, et ta paakesega tulles kui minnes kuskile vastu seina ei tohtida puutuda, siis ei pääseda ilmaski enam nende juure.)

E 23269/23270 (8) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kuivatamine
Kord sõitnud mees öösel kell 11 kodu poole ja kaks jalust olnud vankris. Kesk paksu metsa näinud ta aga tee ääres kaks poisikest üle tule käsi risti hoidvat ja hüüdnud ise meest: "Tule siia, tule siia!" Mehel olnud hirmu nahk täis ja kihutanud hobuse hästi jooksma. Küll sõitnud mees, aga ometi ei saanud paari verstagi edasi. Mees olnud ära eksinud. Oleks ta aga poisikeste kutsumise peale sinna läinud, siis ta oleks hulga raha saanud, sest poisikesed ei olnud muud keegi kui rahahoidjad.
Alles hommikul pääsnud mees metsast välja.

E 3195/6 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Meelimägi
Halliste kihelkonnas Vana-Kariste vallas on üks kivimägi, Meelimägi. Sellest räägib rahvasuu, et vanapagan tahtnud kord Vana-Kariste järvest silda üle teha. Selleks korjanud ta kiva kokku, et järvest silda üle teha, aga järve poole minnes läinud tal põllepaelad katki, kivid kukkunud sinna maha ja sellest saanudki Meelimägi.

E 3196 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002
Selle sama järve [Vana-Kariste järv] kaldalt jookseb üks suur allik mäe seest välja. Sellest allikast räägitakse, et säält seekord jõulu öösel selget piiritust välja jooksnud. Kõik külarahvas läinud kokku toobri, pangide ja toobidega piiritust vedama. Seda saanud ka herra kuulda ja saatnud vahi alliku juure, et mitte külarahvas piiritust ei saaks. Nii kui vaht juure saanud, muutnud piiritus koheselt selgeks veeks. Sest saadik on sääl allikas selge vesi, aga pole kunagi enam piirituseks muutnud ja igaüks, kes mööda läheb, võib oma janu kustutada. Poleks mitte herra vahti juure saatnud, siis võib olla, et säält tänapäevani oleks piiritust välja jooksnud.

E 3197 (15) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vana-Kariste mõisa ligidal on üks org, Koodiorg. Sääl orus on ühe kooba sees vanapaganad elanud. Kariste mõisast kadunud ikka alati võtmed ära ja need olnud ikka koopas vanapaganate käes. Keegi pole aga julgenud järele minna, muu kui üks tüdruk. Iga kord, kui võtmed kadunud, käinud ta koopas järel. Koopas pole ta muud leidnud kui ühe vana naese. See võtnud teda iga kord lahkeste vastu ja annud talle süia ja ka võtmed kätte.
Ükskord surnud sääl mõisas hobu ära. Poistel kästud hobu ära nülgida ja metsa viia. Poisid nülginud hobuse õhtul ära ja viinud pannud kohe vanapaganate koopa suu ette. Tõisel hommikul, kui kõik maast üles ärkanud, olnud hobu mõisa söögituas laua pääl, kahvlid sees ja taldrikud ümber ringi säetud.
* Kui see lugu ehk vastutamist nõuab ehk teda seaduse ees teotuseks loetakse, siis palun mitte trükkida. Kui aga teotuseks pole, siis palun mulle täädustada, et ma siis edespidi mõistaks selle järel kirjutada.

E 3204 (26) < Pärnu < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mihkli kihelkonnas Kalli vallas on üks kivimägi mõisast Lõpu kõrtsi poole minnes mõisa nurme peal. Vanapagan korjanud kord Pärnust kivid ära ja tahtnud Virtsu väinast silda üle teha. Kui ta Kallisse jõudnud, läinud tal seal põllepaelad katki, kivid kukkunud maha ja säält saanudki see mägi. Vanapagan pole aga enam kive korjama hakanud. Nii jäänud Virtsu väinast sild üle ehitamata ja kividest saanud sinna suur mägi, aga Pärnus pole sestsaadik enam kive.

E 3206/7 (29) < Helme khk - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve tulemine
Õisu järv on sinna tulnud. Kui ta tulnud, siis olnud tal härjad ees; härjad laulnud ikka: "Oisust tuleb, Õissu läheb."
Õisus olnud parajaste üks talupere heina võtmas, mille hulgas ka üks noorpaar olnud. Järv lasknud nende peale ja nad jäänud sinna alla.

E 3207 (30) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord pantud vanast hanile kuldketiga veike kellake kaela ja lastud Tori põrgust sisse. Hani on aga Tallina alt Ülemiste järvest välja tulnud.

E 3238/9 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pikseriistad
Et pikne vanapaganat ühte lugu piinas, kus ta teda aga iial nägi, sellepärast varastas vanapagan jumala käest kord pikseriistad ära. Seitse aastat aega olid pikseriistad vanapagana käes ja kõik see aeg oli põud maa pääl. Jumal tahtis vanapagana käest pikseriistu kätte saada, aga ei saanud kuidagi viisi.
Viimaks saatis jumal oma poja maa pääle ja pandis oma poja sandi juhiks, et poeg nõndaviisi need müristamise riistad kätte saaks. Jumala poeg oli sandi juures, aga tal ei läinud kuidagi viisi korda neid riistu kätte saada.
Kord oli Vanapaganal risketsi (ehk üks pidu). Jumala poeg sai seda ka tääda ja kutsus ka santi selle pidu pääle. Vanatondid võtnud santi lahkeste vastu ja antud talle ka süia, kuid keeldud ära, et ta mitte jumalat ei nimeta. Vanadtondid olid sinna enamaste kõik kokku tulnud ja mänginud sääl pikseriistadega. Vanatondid mänginud ja see ajanud ka sandi juhile himu pääle müristamise riistadega mängida.
Ta palunud, et vanadtondid teda lubavad ka müristamise riistatega mängida. Vanadtondid ütelnud: "Ah mis sina poisikene nende riistadega teed," ja ei annud. Nüüd palunud ka sant, et tema juhi kätte ometi lubatakse neid riistu. Siis antud.
Sandi juht hakkanud riistadega ka nõnda kui vanatondidki müristama, aga ei mõistnud sugugi. Aega mööda hakanud ta ikka paremaste mängima ehk õigem ütelda, müristama ja välku lööma. Vanatondid kuulanud ja hakanud muidu ütlema: "See on Pika poeg." Sant vastu: "Ei ole, see on ju minu juht." Vanapaganad ikka: "Ei! Pika poeg." Sandi juht mänginud ikka. Vanapaganad läinud nüüd pikseriistu käest ära võtma, aga nüüd annud ta neile ühe paugu vastu nägemist. See pauk olnud nii kõva, et kõik tondid, kes sääl olnud, surma saanud ja ainult veel sinist suitsu järele jäänud. Sant ja juht olnud aga elus.
Nii olnud pikseriistad jumalapoja käes. Ta jätnud sandi jumalaga ja läinud jälle jumala juure. Sest saadik pole aga vanapaganad kunagi enam pikseriistu varastada püüdnud.

E 3240 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihmapaun
Kord varastanud vanapagan jumala juurest vihmapauna ära ja hakanud sellega minema. Jumal näinud aga seda ja hakanud vanapaganale järele minema. Vanapagan aga pistnud jooksu, nii et kõht kangeks jäänud. Jooksu pääl läinud vihmapaun lõhki - vesi tulnud välja. Vanapagan viskanud lõhkise vihmapauna maha ja jooksnud edasi. Vesi jooksnud järele. Nüüd katsunud vanapagan kõverdi jooksta. Ikka vesi järele. Nii sündinud jõed ja ojad.

E 3240/3244 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavaht tondiga kimbus
Kord oli üks metsavaht, kes alati metsas jahi pääl käinud. Ta ei saanud ka pühapäeval kirikugi aega minna, vaid ikka jahi pääle. Nii läinud ta ühel pühapäeva hommikul hästi varsi jälle jahi pääle. Metsas näinud ta sel päeval palju lindusi ja metsloomi, aga need lennanud kõik eest ära ja ta pole ühtegi, ehk ta neid küll hoolega taga ajanud, kätte saanud. Sedaviisi jõudnudki õhtu kätte, aga tema oli metsa ära eksinud ja ei mõistnud enam kuhugile poole välja minna.
Ta läinud puu otsa vaatama, kas kusagil tuld juhtub nägema. Näinud ka endast põhja pool tule. Kohe tulnud ta puu otsast maha ja läinud linna poole. Sinna jõudes näinud ta, et see üks mõisa olnud. Ta astunud sisse. Sääl pole aga muud kedagi kodus olnud kui üks tüdruk. Metsavaht palunud sinna ööseks jääda. Tüdruk ütelnud, et neil tulevad täna öösel võerad ja tema ei võivat kedagi öömajale võtta. Kui metsavaht ikka öömaja palunud, ütelnud ta viimaks, et muud öömaja mul anda pole, kui sa tahad, siis puge ahju taha, kus sind keegi ei näe. Ta pugenud ka ahju taha.
Öösel tulnud sinna üks kuue peaga vanapagan sisse. Selle järele kolme ja kahe peadega tagast järele. Naad võtnud kõik riided seljast maha. Nüüd küsinud peamees ühe käest: "Mis sa täna oled teinud?" See kostnud: "Kaks mees kaklesid ja mina lõin tõise põrsa ruhvega maha."
"Istu sööma," ütelnud peamees.
Küsitud tõist: "Mis sina ka täna oled teinud?"
See ütelnud: "Mina kihutasin kaks meest kaklema, aga tõine läks eest ära ja kaklus jäi järele, aha küll ma neid tõine kord ikka kaklema kihutan."
Ka sellel kästud sööma minna. Nüüd küsti kolmandat: "Mis sina oled täna teinud?"
See kostnud: "Mitte midagi."
Siis võetud naela otsast piits, pekstud kolmandat ja jäetud ilma söömata.
Nii jõudnud järg tüdruku kätte ja küsitud: "Mis sina oled täna teinud?"
Tüdruk näidanud käega ahju taha.
Peremees ütelnud: "Seda ma tean, mis ahju taga on" ja kutsunud metsavahti välja. Metsavaht tulnud välja ja seisnud vanapaganale ette.
Vanapagan käskinud: "Võta püss kaelast ära!"
Metsavaht võtnud.
Edasi: "Aja riided seljast maha."
Metsavaht ajanud.
Nüüd käskinud ta risti kaelast ära võtta, aga metsavaht pole võtnud, et küll vanapagan mitu käsku annud. Viimaks käskinud ta metsavahil jälle riided selga ajada. Nüüd ütelnud ta metsavahile: "Oleks sa risti kaelast ära võtnud, siis ma oleks sulle näidanud, mis sinu jahipidamine õige on. Sina ei taha muud teha, kui ainult jahti pidada. Hoia sa ennast. et sa edespidi enam jahti pea!"
Nüüd saatnud vanapagan teda kodu ja käskinud meest oma tõlda istuda, et siis kutsar kodu viib. Ta ütelnud veel: "Kui sa sõidad, siis vaata ikka ette, kui sa läbi udu ühte kaske näed, siis vaata, et sa niipea kui sinna kohale saad sellest kasest kinni hakkad ja selle kase otsa jääd, siis saad sa kodu, aga kui sa sellest kasest kinni ei saa, siis ei saagi sa kodu."
Metsavaht istunud tõlda ja tõld kihutanud kui vuras edasi. Kui ta tükise aega sõitnud, siis sadanud temal kübar peast maha. Ta ütelnud seda kutsarile. Kutsar ütelnud: "Las kübar jääda sinna, kus ta on, sest ta on meist juba kolme kuningriigi maa kaugel."
Nad sõitnud ikka edasi. Korraga näinud metsavaht läbi udu ühe kase. Ta seadnud ennast valmis. Nii pea, kui ta juure saanud, hakanud ta kaseoksadest kinni ja jäänud kase otsa rippu, aga tõld sõitnud oma teed. Ilm olnud kõik pime ja metsavaht ei ole julgenud mitte kaseoksadest lahti lasta, vaid pidanud kõvasti kuni hommikuvalguseni kasest kinni . Hommikul näinud, et ta pole kedagi kase otsas olnud, vaid olnud oma rehetares rehe parre küljes rippus.
Sest saadik pole ta enam ilmaski jahi pääle läinud. Oma juhtumist pole ta aga mitte ühelegi rääkinud.
Mõni aeg pääle seda käinud üks mees sääl lähedal metsas oma hobusega. Hobu pannud ta öösel ühe lageda heinamaa pääle sööma ja ise võtnud valjad käega kinni, pannud ka veel otsapidi pea alla ja jäänud magama. Kui ta hommikul üles ärkanud, leidnud ta, et valjad kadunud. Ta otsinud valjaid taga ja ütelnud ikka: "Oh imet! Oh imet! Kus need valjad jäivad!"
Korraga tulnud kivi alt üks veikene vanamees välja ja ütelnud: "Kas see mõni ime on, mis sina nüüd nägid, et sul valjad ära kadunud. Mina metsavahi juure, küsi tema käest, küll tema sulle kõneles, mis imet ta näinud." Nende sõnadega annud ta ka mehele valjad kätte. Mees läinud nüüd metsavahi juure ja metsavaht rääkinud oma eesseisva loo ära. Nii lagunenud see jutt laiali ja on otsaga kuni siia jõudnud.

E 2915 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas luupainajast lahti saada
Kui luupaene seljas käib, siis kui ta üks ööse seljas on, siis mine, kui maast üles tõused maantee pääle. Kes sulle sääl kõige esite vastu tuleb, see ongi luupaeneks käia. Sellele ütle: "Miks sa öösel mul seljas käid?" Siis ei tule ta tõine kord enam.

E 2919 (15) < Helme - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vene järv
Löve-Woorbachi nurme sees on üks väga veikene järvekene. Sinna olla sõja hark ja laager sisse jäänud. Kord kaevatud säält kraavi ja tahetud järve maha lasta, aga kaevajad jäänud pimedaks. Siis aetud kraav kinni ja kaevajad saanud nägijateks.

E 2920 (16) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tanijärv
Kord püüdnud mees Tanijärvest kalu, saanud aga ühe töbi sabaga kala. Järves kutsunud ükslugu ikka: "Kutu, kutu, kutu!" jne. ja ütelnud: "Kõik sead on muidu käes, aga ühte töbi sabaga orikud ei ole." Nüüd viskanud mees töbi sabaga kala sisse, siis üteldud: "Nüüd on kõik käes."
* Tanijärve tulemine Pärnust saadetud. J. K.

E 2920 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tont aset tahtmas
Tont käinud kord Tallina mõisa (Löve vallas, Helme kihelkonnas) järvest välja peremehe juure ja palunud peremehe käest omale kuivale maale aset. Peremees aga sõimanud teda ja ei annud mitte aset. Siis ütelnud vanatont: "Tuvil on kolm poega ja neil kõikidel on kuival maal ase ja sina ei anna mulle üksi aset." Peremees pole aga mitte annud, vaid käsknud kesk järve elada ja iga kord, kui vana tont käinud, lugenud ta issameiet. Siis läinud vanatont ära. Viimaks pole ta enam tulnud.

E 2956/8 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Soend (libahunt)
Kord oli üks noor perenaene soendiks nõiutud ja ta läks ära metsa. Naeseemal käskinud ta aga oma last ikka iga päev nurme pääle üle kivi juure tuua ja imetanud sääl. Kui meheema lapse kivi juure toonud, tulnud soend mõtsast välja, viskanud naha seljast kivi pääle ja hakanud last imetama. Kui ta last imetanud, siis pole ta mitte üks sõna rääkinud, vaid silmapisarad jooksnud mööda palgeid maha. Kui ta lapse ära imetanud, visanud oma hundinaha jälle selga ja jooksnud metsa.
Mees läinud targa nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Kütke kivi häste kuumaks, kui ta siis kivi juure tuleb ja naha kivi pääle viskab, siis põleb nahk kokku ja ei lähe enam selga."
Mees ajanud ka kivi kuumaks. Soend tulnud jälle metsast välja. Käinud kolm tiiru ümber kivi, vaadanud haledaste lapse peale, viimaks viskanud hundinaha seljast ära ja saanud inimeseks ja imetanud last. Kui ta lapse ära imetanud, võtnud ta jälle naha, et selga tõmmata, aga nahk olnud kokku põlenud ja ei läinud mitte selga.
Nii jäänud ta inimeseks. Nüüd viidud ta kodu. Kodus pole ta aga mitte sõnagi rääkinud, ei söönud ega joonud, vaid seisnud ühe koha pääl paigal ja valanud pisaraid.
Mees läinud tõist korda nõia juure. Nõid õpetanud: "Võta kolm kanamuna tühjaks, pane kõik vett täis ja pane need munad siis hästi ilusaste kinni, et mitte vesi välja ei tule, kui ta last imetab ja nutab, siis viska nende munade seest temale vett näu pääle. Siis hakkab ta rääkima ja jääb niisamasuguseks inimeseks nagu ta enne oli."
Mees läinud kodu, pannud kolm kanamuna vett täis ja kinni. Kui naene last imetanud, visanud ta temale munast vett näu peale. Kui ta kahest munast ära visanud, siis rääkinud naene juba ühe sõna, kui ta kolmandamast ka visanud, siis hakkanud naene rääkima ja ütelnud, et miks sa ennemalt ei teinud seda. Võtnud mehel ümbert kaela ka kinni ja olnud väga rõõmus. Sest ajast jäänud ta imimeseks.

E 3006/7 (5) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kust kõik ilma rahvaste nimed ja keeled on tulnud
Et rahvasugu maa pääl ühesugune ja laialine olnud, siis võtnud Taara-jumal nõuks kõik rahvast jagudesse jagada. Selleks kutsunud ta kõik ilma elanikud Taara mäele kokku. Sääl säädnud ta paja või katla üles ja hakanud keetma. Kui ühest maanurgast rahvas tulnud, kuidas viisi siis pada keenud, nii saanud selle rahvale nimi ja keel. Kui eestlased tulnud, keenud pada ikka: "Eest, eest, eest". Nii saanudki nimi eestlane. Kui lätlased tulnud, siis keenud pada üle kõige ikka: "Lätt, lätt, lätt!" Nii saanud nimi lätlane ja ka läti keel on niisugune.

E 3011/2 (9) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks kägu ümber hulgub?
Kui linnud loodud, siis juhatanud ingel Gabriel igale linnule oma eluaseme kätte. Ühele mäe otsad, tõisele vee, kolmandamale katukseräästa, kõrbe jne. Tõised on kõik oma kohtadega rahul olnud, aga kägu mitte. Mäge arvanud ta liig kõrgeks, põesast madalaks, vett märjaks jne.
Selle pääle saanud Gabriel vihaseks ja ütelnud: "Et sulle ükski koht armas ei ole, siis mine ja otsi omale ise koht."
Et kägu veel seni ajani kohta pole leidnud, siis lendab ta ikka ühest kohast teise, ei saa ka ise oma poegi haududa, vaid muneb ühe ühte, tõise muna tõise linnu pesasse ja läheb jälle.

E 3056 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1894) Mt. 70, US 35. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks jänesel mokk lõhki on
Kord tulnud jänesed kokku nõu pidama, et mis sellega saab, et neid keegi ei karda, vaid nemad peavad kõikide eest põgenema. Nad pidanud nõu, võerale maale minna. Kõik jänesed läinud jookstes võerale maale minema. Kui nad jooksnud, jooksnud nad ka ühe lambakarjast mööda. Lambad seda nähes, kõik jookstes põgenenud. Jänesed kõik naerma, et nii hulk ja ka nii hea suured loomad neid kartvad, naernud kõik nii kõvaste, et mokk lõhki. Ka jätnud võerale maale mineki mõtegi järele. Naermise märgiks aga jäänud terve jänesesugul peal mokk lõhkine.

E 3080/1 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis vingerpussi puude varjud juudile mänginud
Kord tulnud juut ühte majasse ja jäänud sinna ööseks. Öösel surnud aga sääl majas üks vanamees ära. Juut kartnud väga surnut ja mis nüüd juudil muud, kui pukai! minema. Ta sõitnud edasi. Tee läinud läbi metsa. Juut vaadanud korraga teravaste enese ette. Kuuvalgel näinud puu varju, mis tuulest liigutud, ja arvanud, et surnut inimene on ta tee peale ette tulnud. Pöörnud ennast ümber, et tagasi minna, aga vaata - surnut ka tõisel pool. Juut ei pidanud ka enam aru, vaid õnnistuse sarv otsa peale, rihm ümber käe ja paluma. Et surnut ära ei läinud, siis palunud ta seal kuni hommikuvalgeni. Puuvarjud kadunud siis muidugi ära ja juut rõõmus, et surnute käest pääsenud, sõitnud edasi. Tõistele rääkinud ta ka oma surnute vahel olemisest ja ütelnud: "Vahtisid küll ees ja taga, aga ometigi ei julgenud ligi tulla."

E 3082 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis üks mees ebausu paikadele teinud
Tagepera vallas elanud ennemuiste üks mees, kes kõik, kus ta mõne püha puu täädnud, maha raiunud. Kivihunikud, kuhu jälle vanapaganatele putru viidud, neile pannud ta püssirohtu alla ja lasknud sinna poole, kus tähed säravad. Veidike sinist suitsu ja selle järele ka sinist tuhka jäänud järele. Rahvas imestanud, et mikspärast vanapagan sellest mehest sugugi jagu ei saa.

E 55331 < Helme khk., Riidaja mõis - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põrgu laan ja org
Riidaja vallas vastu Vooru valda nimetakse üht suurt metsa Põrgulaaneks. Vanal ajal olla sääl metsas vanatonte palju elanud ja säält ka muisse kohtdesse öösisel ajal käinud. Vooru vallas, arvata kolm versta Põrgulaanest, on üks org, mida Põrguoruks hüütakse etc.
K. Meili käes olla ka üks tema enda leitud kivikirves.
Vooru vald kuulub Tarvastu kihelkonda. Põrgulaan on suur mets Riidaja mõisast kirde ja põhja pool. Ei kuulnud inimestelt midagi sarnast, mis kohta kuidagi eelajalooga seoks.

E 55332 < Helme khk., Helme v., Jõgeri t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjakivi
Asukoht. Helme vallas Jõgeri talumaal Helme surnuaiast umbes 150 meetrit põhja poole. Keisri jõe oru kõrgel kalda äärel.
Kirjeldus. Kivi asub talu karjamaal, mis on kohati võsaga kaetud sööt. Kivi päälmine külg on maapinnaga ühekõrgusel, päält tasane, ainult kaks suuremat lõhku või auku sees. Päälmise külje laius on 83 cm, põhja-lõuna sihis ja 82 cm lane-ida sihis. Augud on pikergused ja asuvad kõrvuti, kujutavad nagu istme ase, istudes näoga põhja poole. Läänepoolne auk on 47 cm pikk põhja-lõuna sihis, 31 cm lai lääne-idasihis ja 8 cm sügav. Idapoolne auk pole mitte paralleelselt lääne poolsega, vaid umbes kirde-edela sihis pikergune, 52 cm pikk ja 31 cm lai. On raske otsustada, kas augud on inimeste tehtud või looduse sünnitatud.

E 80474 (2) < Helme khk., Jõgeveste - H. Graf, Tõrva Ühisgümn. õpil. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kui keegi suri, siis mõõdeti ta pihlemalgaga ning malk pandi siis katki murretuna ta kõrvale, sest arvati, et vanapagan viib surnu ära ja vanapagan kartvat pihlemalka.

E I 24 (159) < Helme khk., Koorküla - M. J. Eisen < K. Ruut (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorküla Valgjärve lähedal olevast Tondilohust tõuseb igal igal aastal jaaniöösel must preili välja, preili järel tuleb punane lehm kahe vasikaga. Preili kutsub lehma enese järele: "Vissi, vissi!" Valgjärve juures ära käies läheb must preili jälle Tondilohku tagasi ja kaob sinna kõige lehmaga ja kahe vasikaga.

E I 39 (277) < Helme khk. - M. J. Eisen (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõitsin 28. juulil 1921 ühes Helme õpetaja Ustaliga kuulust Valgjärve vaatama, kuhu rahvajutu järele Saare mõis venna-õe laulatuse järele vajunud ja kelle mälestust praegu alles Saare talu järve kaldal kannab. Teel võtsime Konguta kooliõpetaja K. Ruuti enestele teejuhiks kaasa. Järve äärde jõudes astusin Kauri talusse, kust noor üliõpilane Kaur meile veel seltsiliseks tuli. See hakkas mind oma paadis järvele äravajunud mõisa kohta sõudma. Järv on varsti äärest sügav, ühes otsas öeldi 19 sülda olevat. Järve keskel näikse kõrgem koht olevat, seal kasvab põhjast rohtu veepinnale. Sügavus seal umbes 3 jalga. Selle koha peal olla äravajunud Saare mõisa. Kaur sõudis meid selle madala koha poole, kus rahvasuu järele mõisa vajunud ja põhjas näha olla. Tõepoolest nägimegi järve põhjas halle palke, need tuletavad enam parve kui majaseina meelde. Põhjas leidub 4 niisugust parve, igaühe ots puutub teisega natuke maad kokku. Ümbrus tundub prügiselt. Mingisuguse mõisa ehk ülepea hoone jälgi ei leidu.
Oletatava mõisa kohalt sõuti meid edasi üle järve, kus kaldal metsa algab. Kaldal käib ka tee, mille ümber varemal ajal kasepuiestee istutatud. Puiestee ümber on ritta istutatud puud, nende seas isegi tamm. Kõrge kallas oma metsaga teeb väga hea mulje. Varemal ajal on kaldal kena lusthoonegi seisnud, kuid nüüd ammu kadunud. Tee pool otsast on madalam koht, sealt voolab kevadel vee rohkuse ajal vett välja Emasoo laukadesse. Need on pisukesed, sügavad laukad Valgjärve kõrge kalda taga.

E I 40 (279) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorkülas on Pikrimägi ja seal ligidal ka Pikrijärv. Pikrimäel on ohvrikivid, kus vanasti Pikrile mõnesuguseid ohvrid ohverdati. Ohverdati põua ajal vihma pärast, ohverdati aga ka viljasaagi pärast.

E I 40 (281) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorkülas on Linsi saarik - hiis, kus vanasti ohverdati. Räägitakse, seal olnud isegi tõnnivakk, kuhu need ohvrid viidi.

E I 40 (282) < Helme khk. - M. J. Eisen < K. Ruut (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valgjärve ligidal olnud vanasti kirik, pärast Saare mõisa maa alla vajumist vajunud ka sisse, kirik maa alla. Kiriku asemele kerkinud Kokejärv. Nime saanud järv sinna jäänud kokast.

ERA II 1, 255 (4) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra tahtnud keegi mees minna Liivakult Alale läbi metsa. Läinud, läinud. Olnud ka pime. Jõudnud Väljassoo ligidale vaendikule, kui korraga leidnud enese olevat kirikaial (surnuaial). Olnud äkki haudade vahel. Kusagil puu otsas olnud valged linad kuivamas. Mõelnud: mis asi see on? Kust ta nii ruttu surnuaiale jõudis? Arvanud selle siiski olevat paha vaimu töö, kes ta metsas eksitas. Läinud hobuse nina alla ja teinud sääl pahema jala kannaga risti ja korraga olnud ta vaendikus tagasi.

ERA II 1, 256 (6) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra tulnud Savi Jaan läbi Kõrelaane kodu poole. Ta tulnud nimelt Tilga kõrtsist. Läinud, läinud, jõudnud Mihkli niiduni ja korraga olnud Tilga kõrtsi ees tagasi. Käinud niiviisi kolm korda. Ikka saanud kuni Mihkli niiduni ja säält Tilga kõrtsi ette tagasi, aga koju pole jõudnud.

ERA II 1, 261 (2) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Leena Pinka (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halli haiguse juures läinud inimese pää juustest lagedaks. Teda arstitud harilikult ahjus.

ERA II 17, 791 < Helme khk., Taagepera vanadekodu - Eduard Treu < Ann Veidemann (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Hall, ka al'l.
Hal'l tuleb inimesele pääle teda väristades. Tekitab ka koledat päävalu. Lahti saab hallist, kui haiget heidutada: valada külma vett krae vahelt sisse või lasta püssi. Haige ise ei tohi heidutamiskavatsusist midagi teada. Vanasti pekstud ka haiget haiguse pääletulekul, et nõnda haigust kallalt minema peletada. Löödud tavalisti vitsakimbuga ja ahjuluuaga. Miks just nendega, ei tea.

ERA II 7, 777 (1) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Hermann Eering (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Söödi kandikoha taga metsas on kinguke, mida kutsutakse Jaanimäeks (mäge olen isiklikult näinud, E. Treu märkus). Sääl olnud kord ümberkaudsed õitsel. Korraga kuulnud üks Jaani-nimeline õitseline, et keegi teda hüüab. Poiss läinud hüüdja poole, aga ei kedagi, ikka hüüdmine kaugemal. Läinud veel edasi ja eksinud metsa ning kadunudki sinna jäädavalt. Kohta aga, kust Jaan ära kutsutud, hakatud kutsuma Jaanimäeks. Sündmusest ise teatakse olevat umbes 90 a. tagasi.

ERA II 1, 173 (1) < Helme khk., Tõrva l. - Eduard Treu < Anu Kustavus, üle 50 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra läinud Helme valla Möldre talu peremees talvel metsa heinu tooma. Olnud veel pime. Jõudnud korraga välja lähedaloleva Ennuse taluni ja sõitnud säält edasi. Korraga olnud ta Ennuse õues tagasi. Läinud säält uuesti minema, kuid olnud peagi jälle tagasi. See ärritanud peremeest ja ta jätkanud vandudes käiku. Ei midagi. Jälle leidnud end tagasijõudnuna Ennuselle. Viimaks pole peremees enam julenud otsekohe käiku jätkata, vaid oodanud hommiku valgeni.

ERA II 1, 178 (3) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Reet Treu (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mõnikord lõpeb loom äkki ära, või vinskleb veel enne vähe, siis öeldakse, et "kuri om läbi löönu"; või ka "lendäje om läbi löönu".

ERA II 1, 181/2 (1) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Ruuda Eering, 56 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
J. Eering ütleb, et pärast Krimmi sõda on olnud palju halltõbe, eriti sõdureil. Haige tantsinud kange külmavärinaga. Kuumutatud ahju ja pandud haige ahju, siis läinud haigus kergemini juurest.

ERA II 1, 183/4 (1) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Jüri Eering (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanausse talu talli taga olnud mingisugune puu, kuhu oli viidud vaimele andeid. Sääl olnud ka vana karjatee, mida viimati peremees poisil lasknud üles künda. Keegi öelnud, vist Kits Jaak, et see polevat hää, et too tanum üles künt. Uuel tanumal olnud alati karja metsaminekul ja kojutulekul uisk põõnutamas. Peremees käsknud oma sulaseil seda uiska maha lüüa. Siri Jüri oli ka talus sulane. Siri Jüri olnud kaval ja öelnud: "Paras, paras, kes su käsk siiä tulla, peremehe käsku peab täitma." Öelnud ussile nii, löönud ta ära. Uisk kadunud seega. Teised kolm sulast, kes sääl juures olnud, läinud kõik hulluks ja olnud narrikesed eluaeg.

ERA II 1, 185 (1) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kusagil metsas olnud kord palgiriit, juba vanemast ajast olnud, mille alt tihti hommikuti ja õhtuti käinud välja must kass. Metsavaht lasknud palgid ära vedada ja siis hakatud igal ööl metsavahti tülitama, mis alles siis lõppenud, kui kohta pühitsetud. Siiski olnud veel tihti metsas kanget ulumist ja kukelaulu kuulda.

ERA II 1, 186 (2) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kõrelaane metsas, Taageperas oleva silla alt käivat välja väike must koer.

ERA II 1, 186 (4) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kataja-Võndi metsas nähtud kord magavat põtra. Peremees tulnud kodust ja toonud püssigi ligi, et teda maha lasta. Lastudki. Korraga olnud aga põder kadunud. Hiljem tekkinud asemelle suur maakivi. Sinna metsa tekkis sellest ajast hiigla palju varese pesi ja poeginud sääl hiigla kombel.

ERA II 1, 202 (8) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Liis Oja (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall olevat rohkesti levinenud vanade soldatite seas. Ilmuvat kange päävaluga.

ERA II 1, 218 (12) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ann Altement (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halli arstimiseks võetagu konna verd, lastagu pudelisse, pandagu tilk vett sekka ja antagu haigele, siis paraneb pea. Olevat hää eduga proovitud.

ERA II 1, 224 (1) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Reet Heidemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Inimesele, kes halli sõitis, anti juua kust, suitsutati kadakate või kuuskede suitsuga ja pandi arstimise otstarbel ka lauta sõnniku alla.

ERA II 1, 224 (3) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Reet Heidemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maalisi arstitakse veega, mille sisse on pandud üheksa tulist sütt ja 9 maakivi. Tolle veega pesti siis maalisi. Ka on olemas maaliste heinad.

ERA II 1, 229 (2) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Mari Heidemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kord leidnud üks tüdruk kapsapeenra vahelt terve hulga tillukesi mehekesi ja noppinud nad põlle sisse. Need olnud siis härjapõlvlased.

ERA II 1, 233/4 (1) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Mari Reimundt (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall ei taha kuidagi paraneda. Mõnikord siiski olevat ta paranenud üsna kergesti. Tihti paranenud lihtsalt soojas vannis käimisega. Mõnikord jäänud ta järele ka ahjus käies. Mõnikord lahkunud haigus ka siis, kui haiget heidutati. Hall hakkab suure külmavärinaga. Hiljem lisandub sinna ka päävalu. On ka hakkaja ja kurnab haiget rängasti. Halliks kutsuti haigust seepärast, et ta hakkas suure külmavärinaga ("Hall tähendes jo külmä").

ERA II 1, 234 (3) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Mari Reimundt (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra läinud keegi metsa teatud kohale minema, eksinud aga ära ega ole saanudki minna. See olnud kõik võrgutaja süü, kes jäljed ära seganud.

ERA II 1, 234/5 (4) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Mari Reimundt (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Inimene moondatud vanasti sõnadega küll soendiks, küll muuks. Ka rääkinud siis loomad ja linnud. Korra olnud üks tüdruk, kes öösiti tihti saladuslikul teol. Uuritud järele ja leitud, et käinud soendiks ja murdnud parajasti koplis varsa.

ERA II 1, 248 (3) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Jaan Erdfeldt, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halli tulnud vanasti õige tihti ette. Halliks kutsutud teda seepärast, et inimene tema käes värisenud kui külma käes.

ERA II 1, 249 (7) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Jaan Erdfeldt, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pole tohtinud igas kohas magada. Sarnaseid vanu kohti olevat palju olnud. Tihti olnud selle tagajärjeks kägistamine või mõni halb haigus.

ERA II 1, 252 (3) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halli haigust tulnud vanasti palju ette. Ta tulnud kange külmavärinaga. Ta tulnud külmetamisest. Arstitud teda nii, et pandud inimene vankri redelitega sooja ahju ja antud süüa seasööki. - Jutustaja on ise ka põdenud halli.

ERA II 1, 254/5 (1) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanasti olnud palju sarnaseid pahu vaime, kes inimesi nende teelt eksitanud, küll metsas, küll lagedal. Olnud korra keegi mees, kes tahtnud hobusega läbi metsa sõita koju. Eksinud siis teelt, ega ole enam õigele kohale saanudki. Käinud juba mitu korda ühel ja samal kohal ning lõpuks kukkunud kõige hobusega läbi jää järve. Vanasti tulnud palju sarnaseid juhtumisi ette, kus inimesed kurjelt vaimelt lihtsalt kõrvale meelitatud ja surmatud.

ERA II 23, 301 (2) < Helme khk., Riidaja v. - Hans Martin (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
E.R.A. poolt on avaldatud küsimus: Kes ja milline on Kaevu Ants (kao Ants)? Kao Antsu ei ole ma kuulnud siinpool, küll on siinses ümbruses vanemal ajal elanud isik keda kutsutud Kau Antsuks ja kellele ümbruskonnas lauldud: "Kus hunt muneb, või teeb muidu poegi; kas Kau muneb või teeb pasaritsikuid?" Siinsed vanemad inimesed ütlesid küll o asemel u, aga siiski ei või ma otsustada, kas siinmainit Kau'l on midagi ühtlust Teie poolt otsitava Kao'ga. Võtsin endale julguse piirduda ainult eelseisva märkusega.

ERA II 29, 787/96 < Helme khk. - A. Wahlberg (Kasuliku seltsi ettekande tekst) (1876) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
[--] Minevakordne Võrgutaja tükk on sündinud Kersna valla maa peal, va Palutare, (mis ammugi jo ära hävitud) koolimaja ja mõisa vahel. Tänane tükk on säälsamas sündinud, aga tõises kohas - metsas. Ei ole palju aastaid tagasi, siis seisis Kersna Kannu küla asemel kaunis suur kasevarik, mis kuni Grafi herra matuseni ulatas ja säält poolt metsa ots praegugi veel terve on ja vasto teed seda nime kannab. Matuse koha pärast nimetadi metsa "herra havva varik". Rahva suus liikusid mitmed veidrad arvamised, ebausu kartused j.m.n.a. sellest varikust, nagu nimelt: luude oigamised, virbused luude kambris, kirik maa sügavuses, ja nähtud noored paarid, kes vanal aeal surma saanud, kui kaks pulma vastastiku kokku juhtunud, j.m.n.a. mis Muuga aeal sündinud ja palju nüüd enam ühel õigel inimesel ei sünni kõnelda. [--]
Päike hakkas madalamale jõudma ja tema valgust nähti vahelt puude punentavad. Hirmuga mõtles vanamees öösese koleduse peale, kelle kätte tema nüüd saab langema, kui enne õhtut metsast välja ei pääse. Jalgadele hästi valu andes, jõudis tema rada nööda, mis enam ja enam tikkus käest ära lõpma, metsa mööda edasi. Kõik näitas ta ümber kole ja võõras, et iga puu ja kand oleks nagu tahtnud kaela karata. Sääl seisab ta korraga ühe vana suure tuleaseme juures, kus pihlakane ristidega malk pikuti peal oli ja teine pool malka hunik koletand haavalehti oli. "Oh sa õnnelik tark mees, kes sa parajal tunnil kurjale peale oled juhtunud," kaetses vanamees, sest ta märkas kohe, kui tõsine vanarahva laps, et see mite üks õiguse tulease ei ole. Kas mõni inimeste tulease on nii suur, otsego heina sao põhi? Pealegi tunnistasivad märgid selgeste nagu ristidega malk, haavalehtede hunik, mis poisid sääl asju olid toimetanud. Kas see siis üks vale jutt on, mis igamees selgeste teab, kuda vanakuratid öösel sagedaste raha kuivatavad. Juhtub üks oskaja tark ja 9 vägeva sõnaline parajal tunnil nende juure, lööb õnnistegia ristidega üle kirjutud pihlaka malgaga kesk tuld, rahahuniku peale, siis pidada hää pool inimesele saama ja kura pool kuradile jääma ja needgi sagedaste, kui tark 9 vägeva sõnaline olla, kuivanud haavalehtedeks jääma. Seda kõik järele mõteldes ja meele tuletades astus võrgutaja alune edasi. Mis ime see on? Oh seda rõõmu! Mets jääb järsku eredamaks ja vahelt puude nähakse lagedat maad. Kui metsa ääre välja sai, oli varsti aru käes, kui kaugele ta kodust eksiteed kõndinud oli. Härra haud, lõukoer kivi peal ja muud mälestuse märgid paistsid varsti vastu ja tegid temale veel tagajärele lõpetuse hirmu. Ta lippas sest kohast usinaste mööda suure tee poole, et kõrtsi poolt ümbert, välist teed kodo poole saada. Aga ei, korraga lõpes tema jõud põlvist ja kõigist liikmetest, et sammukest enam edasi ei saanud. Suure vaevaga sai ta veel ligi suurt teed, istus vana kalmete künka otsa maha, uni tikus peale ja ta jäi - päike oli paraste veeremas - sennasamma - magama. Jah, ka seegi oli veel võrgutaja töö. [--]

ERA II 237, 17 (1) < Helme khk., Patküla v., Alaküla k., Peedukse t. - Hans Lill, Pikasilla algkooli õpilane < Gustav Lill, 38 a. (1939) Kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Kalevipoja ja Vanapagana lingukivid on Võrtsjärve läänekaldal Suislepa vallas Matsi-Märdi maa peal järve ääres. Seal asub ühe vaese kaluri perekonna maja. Kividest on üks vees, teine maal, nende vahe on umbes pool vakamaad. Maal on Kalevipoja kivi, vees Vanapagana kivi. Kivid mõlemad on umbes sama suured kui kaluri maja.
Kevadel, kui jääminek, kaitseb Vanapagana kivi vaese kaluri onni.

ERA II 237, 56/7 (9) < Helme khk., Taagepera v., Ribuski t. - Lilly Vister, Tõrva progümnaasiumi õpilane < Jaak Vister, 58 a. (1939) Kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Kuidas on saanud Kullalohu talu oma nime
Sanatooriumist 1 km Holdre poole asub Pärdi talu. Pärdilt umbes œ km kaugusel metsa sees asub Pärdi renditalu Kullalohu. Selle talu kohta on liikvel palju veidraid jutte. Seda metsa, mille sees asub talu, nimetatakse Kullalohu metsaks. Talu ollagi saanud oma nime selle metsa järele. Selle metsa nime saamisest räägivad legendid.
Selle metsa asemel olevat olnud enne suur mets ning igavene paks padrik igalpool, mis kõik kuulunud Taagepera mõisnikule. Selle metsa keskel pidanud olema üks pott kulda. Kes käivat 3 korda südaööl edasi-tagasi risti läbi metsa, pidi saama kullapoti metsast linaleo lähedalt. Kord üks mees katsetanudki. Ta käinud ära kaks korda edasi-tagasi läbi metsa, kuna ta igal pool kuulnud mitmesuguseid veidraid hääli - kord kuulnud ta koera haukumist, kord pilkavalt naermist. Kui ta aga hakanud 3. korda läbi minema, kuulnud ta haledat nuttu ja oigamist, mis läinud järjest suureks, kui ta rohkem edasi läinud. Tal tulnud mingi iseäralik hirm pääle ja ta pannud tagasi plagama. Nii pole seda kulda säält keegi saanud. Metsa aga hakatud hüüdma Kullalohu metsaks, sest metsa keskel, kus pidi asuma kullapott, on madal lohutaoline maapind. Praegu nimetatakse seda talu, mis sinna on ehitatud, metsa järele Kullalohu taluks.

ERA II 29, 787/96 < Helme khk. - A. Wahlberg (Kasuliku seltsi ettekande tekst) (1876) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
[--] Minevakordne Vőrgutaja tükk on sündinud Kersna valla maa peal, va Palutare, (mis ammugi jo ära hävitud) koolimaja ja mőisa vahel. Tänane tükk on säälsamas sündinud, aga tőises kohas - metsas. Ei ole palju aastaid tagasi, siis seisis Kersna Kannu küla asemel kaunis suur kasevarik, mis kuni Grafi herra matuseni ulatas ja säält poolt metsa ots praegugi veel terve on ja vasto teed seda nime kannab. Matuse koha pärast nimetadi metsa "herra havva varik". Rahva suus liikusid mitmed veidrad arvamised, ebausu kartused j.m.n.a. sellest varikust, nagu nimelt: luude oigamised, virbused luude kambris, kirik maa sügavuses, ja nähtud noored paarid, kes vanal aeal surma saanud, kui kaks pulma vastastiku kokku juhtunud, j.m.n.a. mis Muuga aeal sündinud ja palju nüüd enam ühel őigel inimesel ei sünni kőnelda. [--]
Päike hakkas madalamale jőudma ja tema valgust nähti vahelt puude punentavad. Hirmuga mőtles vanamees öösese koleduse peale, kelle kätte tema nüüd saab langema, kui enne őhtut metsast välja ei pääse. Jalgadele hästi valu andes, jőudis tema rada nööda, mis enam ja enam tikkus käest ära lőpma, metsa mööda edasi. Kőik näitas ta ümber kole ja vőőras, et iga puu ja kand oleks nagu tahtnud kaela karata. Sääl seisab ta korraga ühe vana suure tuleaseme juures, kus pihlakane ristidega malk pikuti peal oli ja teine pool malka hunik koletand haavalehti oli. "Oh sa őnnelik tark mees, kes sa parajal tunnil kurjale peale oled juhtunud," kaetses vanamees, sest ta märkas kohe, kui tősine vanarahva laps, et see mite üks őiguse tulease ei ole. Kas mőni inimeste tulease on nii suur, otsego heina sao pőhi? Pealegi tunnistasivad märgid selgeste nagu ristidega malk, haavalehtede hunik, mis poisid sääl asju olid toimetanud. Kas see siis üks vale jutt on, mis igamees selgeste teab, kuda vanakuratid öösel sagedaste raha kuivatavad. Juhtub üks oskaja tark ja 9 vägeva sőnaline parajal tunnil nende juure, lööb őnnistegia ristidega üle kirjutud pihlaka malgaga kesk tuld, rahahuniku peale, siis pidada hää pool inimesele saama ja kura pool kuradile jääma ja needgi sagedaste, kui tark 9 vägeva sőnaline olla, kuivanud haavalehtedeks jääma. Seda kőik järele mőteldes ja meele tuletades astus vőrgutaja alune edasi. Mis ime see on? Oh seda rőőmu! Mets jääb järsku eredamaks ja vahelt puude nähakse lagedat maad. Kui metsa ääre välja sai, oli varsti aru käes, kui kaugele ta kodust eksiteed kőndinud oli. Härra haud, lőukoer kivi peal ja muud mälestuse märgid paistsid varsti vastu ja tegid temale veel tagajärele lőpetuse hirmu. Ta lippas sest kohast usinaste mööda suure tee poole, et kőrtsi poolt ümbert, välist teed kodo poole saada. Aga ei, korraga lőpes tema jőud pőlvist ja kőigist liikmetest, et sammukest enam edasi ei saanud. Suure vaevaga sai ta veel ligi suurt teed, istus vana kalmete künka otsa maha, uni tikus peale ja ta jäi - päike oli paraste veeremas - sennasamma - magama. Jah, ka seegi oli veel vőrgutaja töö. [--]