Helme pärimus
Naljad
E 29012/3 (7) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp (1896) R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Mees proovib naise virkust ketramisel Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremees läinud kodust kauge linna. Naine küsinud minejalt mehelt:
"Kus sa aidavõtme pannid, ära sa taskusse unusta!"
Mees, kes naist proovida tahtnud, kui palju naene tema äraolekul ketrab, pannud aidavõtme paklakootsle alla selle mõttega, et kui naene vähegi ketrab, siis leiab ta muidugi paari tunni pärast võtme nimetatud kohast. Mees vastanud:
"Pannin sinna, kust sa parajaks ajaks kätte saad."
Järgmisel päeval tulnud mees kodu. Naine kohalt mehele kaebama, et ta võtit ei ole kätte leidnud, mispärast inimesed ja loomad puudust kannatanud. Mees küsinud pääle muu juttude:
"Sul vist alles see kootsel pääl, kui ma ära läksin?"
Naine, kes iga kord kiidelnud, et ta palju teha, ütelnud:
"Või see, mul juba seitsmes!" Mees astunud kohalt voki juure ja võtnud võtme kootsle alt, kus ta pannud, üteldes:
"Seitse kord nägid, võtit aga ei leidnud!"
Naene seda nähes, et ta laiskus avalikuks tulnud, ei ole häbi pärast kolme mõistan lugeda.
E 2921 (19) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vargust peremees otsis
Kui varas peremehe arvates omas majas oli, siis ta kutsus kõik oma majarahva kokku, andes igal ühele õlekõrre hammaste vahele ja ütelnud: "Kes varas on, selle õlekõrs kasvab pikemaks." See, kes varas olnud, kartnud, et tema õlekõrs pikemaks kasvab ja purenud tüki oma õlekõrrest maha. Nii saadudki varas kätte.
E 3066/7 (6) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Mt 1825c. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas üks varas õpetaja leska petnud
Kord surnud üks väga rikas kirikhärra ära. Nii jäänud proua leseks. Pääle kirikherra surma tulnud üks noor ilus õpetaja proua juure ja ütelnud, et tema olla kirikherra ja tahab prouad ära võtta. Proua sellega rahul. Nüüd jäänud see kirikherra selleks nädalaks sinna, et pühapäev jutlust pidada. Proua annud kõik omad võtmed kirikherra kätte.
Pühapäeva hommikul võtnud peigmees raha ilma proua teadmata kokku ja tellinud omale hobuse ja tõlla kiriku ukse ette teda ootama. Ise läinud kirikusse jutlust pidama. Rahvas kõik uudishimulikult kuulama, mis võeras kirikhärra ütleb.
Ta hakanud jutlust: "Kord oli üks ilmamaa mees ja sel oli üks ilmamaa kirves. Kui see ilmamaa mees läks selle ilmamaa kirvega selle ilmamaa puu juure, kui ta seda ilmamaa puud raius ja kui see ilmamaa puu hakkas sadama: praaga, praaga prantsti!" Nende sõnadega õllutanud ta kantslest, mille jalad ta teisel päeval oli saega katki lõiganud ja prantsti sõna ajal kukkunud ta ühes kantsliga ümber. Lävest välja, tõlda sisse ja kihutanud oma teed. Rahvas ootnud õhtuni kirikherra tagasitulekut, aga ta ei tulnud. Nüüd teatatud asjalugu prouale. Alles nüüd märganud proua, et ta petutud olnud.
E 54695/6 < Helme khk., Hummuli v. - Bernhard Sööt < Simm Viks (1922) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Rikastele kosilastele antakse teenijatüdrukud. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolme Leena kosjad
Suures rikkas talus elasid kolm Leenat, ühte neist, kes oli peretütar, kutsuti Talu-Leenaks, teised - Suur-Leena ja Väike-Leena - olid teenijad. Peretütrel käis palju kosilasi. Kuid et ka teenijad virgad ja töökad olid, siis tahtis peremees neid ka hästi mehele panna. Selleks mõtles ta järgmise plaani. Kui esimene kosilane musta täkuga tallu sõitis, saadeti talle Väike-Leena vastu. Kosilane arvas selle peretütreks. Joodi kosjaviinad ära ja määrati kolme nädala pärast pulmad.
Järgmisel päeval kihutas talu õue teine rikas kosilane toredate hobustega. Temale saadeti Suur-Leena vastu. Räägiti ikka, et see on "meie Leena" ja "meie Leena". Kosilane ei pärinud ka palju, joodi kosjaviinad ja määrati pulmad samuti kolme nädala pärast. Varsti sõitis kolmas kosilane, rikkam ja uhkem kui eelmised. Tema käsi käis samuti kui kahel teisel. Ta sai omale Talu-Leena ja laulatus määrati samale päevale, kui Suurel ja Väiksel Leenal.
Hääkene küll, jõudiski kätte see pühapäev, mis kosilased Leenadega sõitsid kiriku juure. Siin alles märkasid kaks neist, et pruut ei olnud see, keda arvasid. Aga häbi pärast ei julgenud nad sellest sõnagi lausuda. Laulatati kõige enne Väike-Leena, siis Suur-Leena ja viimaks Talu-Leena.
Peremees ei jätnud ühtegi Leenat kaasavarast ilma. Aasta pärast sõitsid kosilased uuesti peremehe juure ja tänasid naiste eest. Pääle selle elasid kaua õnnelikult ja nende lapsed ja lapselapsed, kui nad surnud ei ole, elavad praegugi rikkalt ja õnnelikult.