MUUD: 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 9. MIS MEES MEREST TÕUSEB? 1. Lähme merda pühkimaie, mere äärda äigamaie! Pühime pühke'ed meresse, äigame laastud lainetesse. Mis meesi meresta tõuseb? Kuldamees meresta tõuseb, kuldakäed ja kuldajalad, kuldahobu temallagi, kuldapiitsuke pihussa, kuldakansik kaindelassa, kuldavestu vöö vahella. Lähme merda pühkimaie, mere äärda äigamaie! Pühime pühke'ed meresse, äigame laastud lainetesse. Mis meesi meresta tõuseb? Hõbemees meresta tõuseb. Hõbekäed ja hõbejalad, hõbehobu temallagi, hõbepiitsuke pihussa, hõbekansik kaindelassa. Lähme merda pühkimaie, mere äärda äigamaie! Pühime pühke'ed meresse, äigame laastud lainetesse! Mis meesi meresta tõuseb? Vaskimees meresta tõuseb. Vaskikäed ja vaskijalad, vaskihobu temallagi, vaskipiitsuke pihussa, vaskikansik kaindelassa, vaskivestu vöö vahella. M. Veske, Eesti rahvalaulud II. Tartu 1883, lk. 34/5 (26). 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 23. KAEVUL KOSIJA. 1. Nägin neido kasvavada, pärgapea ülenevada, linatukka tousevada. Siis hakkan hoosta hoidemaie, süsimusta söötemaie, kõrvida kosutamaie. Peo seest ma pistsin heinad, kamalul ma kandsin kaerad, vaagnul ma vee vedasin ilma eide teädematta, ilma taadi teädematta, vanemate vaatamatta. Sai siis neidu kasvatetud, sai siis halli armastetud, kõrvikene kosutetud: siis ajasin rakke'esse, panin paadi pandelasse, ruuna rublatükki'esse, ajasin äia ukse ette: "Tere, tere, äiakene, tere, tere, ämmakene, kas teie neidu koduje?" Äia kohe kosteleksi: "Ei ole neiut koduje; neidu kaevul karja jootmas." Andsin hallile vägeda, kõrvile kova lihada; süsimustale südanda. Siis ajasin neiu järele. Vinnas vetta, neitsikene, vinnas vetta veiste juua, kallas kõige karja juua! Viks oli vinna, kõrk oli kooku, veel viksim veevedaja, kõrgim koogu koigutaja! "Anna mu hobuse juua, anna halli haisutada, kõrvi kurgu kaste'eksi, musta mokkade vahele!" Neidu vasta kosteleksi: "Ma'p anna hobuse juua, sa oled kuri kosilane." "Neitsikene noorukene, ma pole kuri kosilane; ma olen vaene teedekäija, teedekäija, maademõõtja, raharaamatu vedaja, saksa asjade ajaja." "Sest sa oled kosilane, et su koljud kirjutetud." "Veel'ap kodu väike venda, kes mu koljud kirjutanud." "Sest sa oled kosilane, et su hobu soetud." "Veel'ap mul vana isagi, kes mu hobu soeksi." "Kes tegi kirjad kinnastesse?" "Veel'ap mul väike õdegi, kes tegi kirjad kinnastesse." "Kes tegi kuube kuldatoime?" "Veel'ap mul vana emagi, kes tegi kuube kuldatoime." Siis ribasin neiu regeje, aasin vankeri vahele. Neidu kuri kiljatama, mina valmis vaigistama. "Ära jõla, peiukene!" "Ei ma jõla, neiukene! Ohjad jõhvised jõlavad, nahkapäitsed laskvad nalja, ratsutimed naeratavad." H. Neus, Ehstnische Volkslieder II. Tallinn 1851, lk. 262/4 (81). 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 27. NAISE TAPJA. Toomas tore, mees madala, tõotas naiseta elada, ilma naiseta kasuda. Sai elama, sai olema, ei võind naiseta elada ega kaasata kasuda. Tahtis puusta teha naise, tarupakust teisepoole, panna kulda palge'eksi, hõbedat ea iluksi. Ei aga kulda püsind palgel, hõbe ei püsind ea iluks, sulas ära soolast süües, põles ära patta pannes. Toomas tore, mees madala, läks aga kottu kosjateele, natukeseks neiuteele, kosis kaasa kolmes päevas, võttis viiessa nädalis, võttis Riiast rikka tütre, Tartu takka targa tütre. Seni aga oli naine armas, naine armas, kaasa kallis, kui sai sülle sületäie, käte peale käsilise; hakkas naista narrimaie, teistapoolta togimaie. Toomas tore, mees madala, ei enam mõtle muuda juttu, teist ei kõneda kõnele: "Kuhu panen vana naise, kuhu tõukan teisepoole!" Musta meesi mujalt tuli, kuri kohe õpetama: "Sinna pane vana naine, sinna tõuka teinepooli: saada mäelta tooma mahla, mahla kaselt, mahla vahtralt. Kaeva kase alla hauda, sülda seitsegi sügava, küünart kümme kaeva laia, okstel kata hoolikasti, mätastega mõnusasti, et ei märka meeli hauda, meeli hauda, silm sügavust. Ise heida voodi'esse, peada pane patjadele, hakka mahla nõudemaie, vahtravetta tahtemaie." Toomas tore, mees madala, täkkis kase kaasikussa, vahtra nõo nõlva pealla, pani alla kuldapüti, kuldapüti, vaskivaadi. Ise aga heitis õlgedele, puhkama pani padjule, hakkas mahla nõudemaie, vahtravetta tahtemaie. Naisukene noorukene, varsti vasta vaidlemaie: "Meilla talus vastne taari, magus mõdu kaljaastjas." Toomas tore, mees madala, omalt poolelta pajatas: "Ei ma taha teie taari ega ihka meie mõdu; mine kasele mäele, vahtravetta võttemaie!" Naisukene noorukene tahtis täita mehe meelta, käia kaasa käsku mööda, minna mahla mäelta tooma, vahtravetta koju kandma. Läks aga aita ehtimaie, paatrit põuele panema, kirstu kirju kül'le peale, vaka valge veere peale. Leidis ehted ikkemassa, paatrid palju nuttemassa. Naine noori nõudemaie, kaasa kohe küsimaie: "Mida iked, ehtekene, mida nutad, nupukene?" "Seda iken, naisukene, kaeban, kallis kaasakene: ei jää meile selgasäädjat, ei jää pealepanijada!" Naine noori vastamaie: "Ära nuta, ehtekene, leinavad mind kaksi lasta, kaksi kahjukandajada, küllap need sinda küsivad, selga sinda säädivadki." Läks aga naine minemaie, enne isalta küsima: "Ütle, tarka taadikene, Toomas õhkab õlgedella, puhkab voodissa pikali, tahab mahlada mäelta, vahtravetta kaasikusta. Kas pean nüüd mina minema, magust mahla muretsema?" "Mine, mine, miniake, mine mehe meelta mööda, käi kaasa käsku mööda!" Naine küsima emalta: "Emakene hellakene, kas pean mäele minema, magust mahla muretsema?" "Mine, mine, miniake, mine mehe meelta mööda, käi kaasa käsku mööda!" "Emakene hellakene, kui ma kaon kaseteele, maha jäävad vaesed lapsed, kaksi kahjukandajada, hoia mu ematuid lapsi, varja minu vaeseid lapsi!" Emakene ütlemaie: "Mine aga mine, mu minia, käi, käi, käskujalga, küll su vaeseid valvatakse, küll su kahte kasvatakse, pehme pesa pingi alla, lämmi tuba läve alla: luuda saavad liha juurest, kalapeada kala kõrvalt!" Läks aga naine mahlamäele, varikusse vahtraveele. Küdi künnilta kõneles, nadu karja kaitsemasta: "Ära mine sa, minia, ära veere, vennanaine, sinna sued ju salgas läksid, karud karjana kadusid, viis läks valda varesida, kaksi parve kaarna'aida, kõik need veervad su verele, kokku saagile koguvad." Naisukene noorukene, ei see hoolind hoiatusest ega küsind keelamisest, läks aga mahlale mäele, kuldapütist püüdemaie, vaskivaadista valama. Kuulis soosta ju solina, pilliroostagi rabina, välja veeres musta meesi, musta meesi, põrgupoissi. Kirves mürgine mürises, varsi vaskine vabises, hääli äkine käratas: "Pane pea paku peale, hellad juuksed hirre peale!" Tsirku laulis lepaladvas, sinilindu kase kõrval. Naene tsirku palumaie: "Sinitiiva tsirgukene, vahajalga varbelane, vii aga teada vendadele, anna teada armsatele, kanna kuulda mu kodule: siia naine surmatakse, vaga veri valatakse!" Sinitiiva tsirgukene, vahajalga varbelane viis aga teada vendadele, andis teada armsatele, kandis kuuldagi kodule. Kottu tuli kohe taati, veeres viisi vennakesta, tegid tule tänavasse, suure valge vainu peale, viisid Tooma'a tulesse, panid poisi palavasse, kaksi jalga kammitsasse, viisi sõrme sidemesse. Toomas tulesta kõneles, palavasta pajataski: "Kuulge, kuulge, noored mehed, kuulge, kolga kosilased! Ärge tehke sarnast tegu, kui mina meeletu tegin: saatsin surma noore naise, hukka oma teisepoole! Võtke naine kõigeks eaks, hellakene elupäiviks, ikka elage ilusti, kasupõli kauni'isti!" M. J. Eisen, Eesti rahvalaulud. Kuressaare 1919, lk. 88/93. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 28. MEHE TAPJA. 1. Maie, Tõrma neitsikene, tantsis Tarretu mäella, sõlg oli suussa, pärg oli peassa, amme-rätte hambuassa, vaskipõlle varba'assa. Jürje sõitis teeda mööda, kullad kajasid karbissa, helmed helisid pandelassa, pauad paukusid loogassa, raha rõksus rätikussa. Mai läks Jürje juurejeni, hüppas Jürje vankerille, kargas Jürje kaarikuie, kutsus Jürje võeresije, söötis Jürje, jootis Jürje, viis Jürje vilu magama, peitis piimakelderije, kandis külma kamberije, kus ei tule tuuli peale, ei saja sadu sageda, vihmahood veeretella, rahe rinnule ravista. Mai läks vooded voodemaie, sängiriidid seademaie, voodis nuad voode'eie, külmad rauad külle alla, odad otseti linaje. Mai läks marjaga magama, ilusaga hingamaie, punasega puhkamaie. Jüri läks otseti odaje, nuketi nuateraje. Ämm läks karja saatemaie. Küsisid külatsed naised, oma otsa neitsikesed, teise otsa tütarlapsed: "Kus Maie, miniakene?" Ämma kuulis, ämma kostis: "Maie magab voode'essa, kallis kaasa kaindelassa." Ämm tuli karja saatemasta: "Üles, üles, Maiekene, kallis kaasa kaindelasta!" Leidis voode'ed verised, linad lepakarvalised, urmatsed udupalakad, peened padjad plekilised. "Oh Maie, miniakene, ehk sina tapid Jürje noore, hukkasid unise kaasa?" Maie kuulis, vasta kostis: "Ei mina tapnud Jürje noorta, hukanud unista kaasa; tuast tapin tubase talle, lava alta laugu talle, lakast laululinnukese, õrrelt musta kukekese, laudast valgepea vasika." Ämma kargas katsumaie: "Veel tuas tubane talle, lava all on lauku talle, lakas laululinnukene, õrrel musta kukekene, laudas valgepea vasikas." "Sea seared, Maiekene, sea seared, katsu kannad!" Mai sai seared sõudemaie, Mai lasi jalad jooksemaie, labajalad laskemaie, kannad maada katsumaie. Tüki jooksis marjamaada, teise tüki karjamaada. Sai ta kesamulgu juure, andis jalale suuda, suuda suure varba'alle: "Sõudke, jalad, jõudke, jalad, kinnivõttijad tulevad, ohjad otsija käessa, köis on kinnivõttijalla, näsiniined näpussa!" "Sea seared, Maiekene, sea seared, katsu kannad!" Mai sai seared seademaie, Mai lasi jalad jooksemaie, labajalad laskemaie, kannad maada katsumaie. Mis siis vastaje tulekse? Metsa vastaje tulekse. Mai läks kase palve'elle: "Oh kaske, avita Maie, kallks kaske, kata Maie, kaseoksad, hoidke Maie!" Kaske kuulis, vastu kostis: "Kuda ma sinu avitan? Alt olen harva, pealt olen paksu, keskelt ma läbi näikse. Tuleb homme uusi pääva, tunahomme teine pääva, naised metsaje tulevad teravilla nugadella; minust vihta viidanekse, sinda siita leietakse." "Sea seared, Maiekene, sea seared, katsu kannad!" Mai sai seared sõudemaie, Mai lasi jalad jooksemaie, labajalad laskemaie, kannad maada katsumaie. Mai läks haava palve'elle: "Oh haaba, avita Maie, kallis haaba, kata Maie!" Haaba kuulis, vasta kostis: "Kuda ma sinu avitan? Alt olen harva, pealt olen paksu, keskelt ma läbi näikse. Tuleb homme uusi pääva, tunahomme teine pääva, mehed metsaje tulevad teravilla kirvestella: minda maha raiutakse, sinda siita leietakse." Maie sai sajatamaie: "Saagu, saagu, ma sajatan: nõnda su lehed lõdigu, kui minu süda lõdiseb!" "Sea seared, Maiekene, sea seared, katsu kannad!" Mai sai seared seademaie, Mai lasi jalad jooksemaie, labajalad laskemaie, kannad maada katsumaie. Mai läks kuuse palve'elle: "Oh kuuske, avita minda, kuuseoksad, hoidke minda!" Kuuske kuulis, vasta kostis: "Kuda ma sinu avitan? Alt olen harva, pealt olen paksu, keskelt ma läbi näikse. Tuleb homme uusi pääva, tunahomme teine pääva, mehed metsaje tulevad teravilla kirvestella, minda maha raiutakse, tuapalka tarvitakse; sinda siita leietakse." "Sea seared, Maiekene, sea seared, katsu kannad!" Mai sai seared seademaie, Mai lasi jalad jooksemaie, labajalad laskemaie, kannad maada katsumaie. Mai läks lepa palve'elle: "Oh leppa, avita minda, lepakandu, kata minda, lepaoksad, hoidke minda!" Leppa kuulis, vasta kostis: "Kuda ma sinu avitan? Alt olen harva, pealt olen paksu, keskelt ma läbi näikse. Naised metsaje tulevad, minda ära kooritakse, sinda siita leietakse, minu süista süistetakse; nüid on otsijad orussa." "Sea seared, Maiekene, sea seared, katsu kannad!" Mai sai seared seademaie, Mai lasi jalad jooksemaie, labajalad laskemaie, kannad maada katsumaie. Mai läks kaevu juurejeni. "Oh kaevu, avita minda, kaevukooku, kata minda!" Kaevu kuulis, vasta kostis: "Kuda ma sinu avitan? Tulla vetta vinnamaie, sinu siita leietakse, minu süista süistetakse." "Sea seared, Maiekene, sea seared, katsu kannad!" Mai sai seared sõudemaie, Mai lasi jalad jooksemaie, labajalad laskemaie, kannad maada katsumaie. Mis siis vastaje tulekse? Meri vastaje tulekse. Mai läks mere palve'elle: "Oh meri, avita Maie, kallis meri, kata Maie!" Meri kuulis, vasta kostis: "Kuda ma sinu avitan? Tuleb homme uusi pääva, tunahomme teine pääva, mehed merele tulevad, minu nurgad katsutakse; kalanurgad nuusitakse, sinda siita leietakse." Mai läks angerjaks meresse. M. Veske, Eesti rahvalaulud II. Tartu 1883, lk. 79/85 (80). 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 31. VIKAT HAAVAB VENDA. 2. Ei mina vilula veere ega kalju kaste'ella ega põualla porise - vikati vilula veereb, rauda kaljub kaste'ella, sirpi põualla poriseb. Vikati, vihane rauda, hele rauda heitelikku, väljarauda väändelikku - see võtt vere vennaltane, puna pohlaleheltane, karva ainelta kautas. Jäi mo vennake vereta, pohlaleheke punata, karvata kodokanane. Oot-oot, venda, noh-noh, venda, las lääb suvi, saab sügise - tuleb kaupmees külaje, poepoiss tuleb vainiulle. Ostan tingala õluta, munakoorella mõduda, margale sealihada, veeringil ma võtan võida. Söödan venna, joodan venna, viin venna vilul' magama, kannan külma kamberie, panen padjaie magama. Siis saab vennake verele, pohlaleheke punale, karvale kodokanane. ÕES, EK 72, 10/1 (8). 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST E. HEA JA HALB HÄÄL 87. HÄÄLEROHI. 1. Eidekene hellakene, koperda mul kokamoori, tee mul noore koore kooki, rõõsapiima peergesta, see viib kurgust kuuseokkad, kaelast viib kadakamarjad, rinnust viib tema riisitangud. Siis mina laulan - laksub metsa, heidan keelt - heliseb metsa, kõeretan - kõre väriseb. Siis mina petan pillihääled, kannelihääled kaotan. Ära mina salan sarvehääled, viiulist mina võtan viisid. H II 58, 757 (7). 1897. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST G. MIS MINA LAULAN 103. SUUDE SULG. 1. Küla mul ütleb: kuku, kuku! Külalapsed: laula, laula! Mis ma kukun, kurva lindu, või ma laulan, halva lapse? Mul jäänd koju suude sulge, laua pääle laululehte, parsile pajatisvaipa, kirstukappi keelekõlksu. Noored mehed, hellad vennad, pange ratsud rakke'esse, hallid hõbehelmetesse, kõrvid karunahkadesse, sõrasilmad sõrmustesse, sõitke ratsule koduje, aage hallil alla õue, tooge mulle suude sulge, laua pealta laululehte, parsielta pajatisvaipa, kirstukapist keelekõlksu, siis mina laulan linnu keeli, teeksin heälta tedre moodi, heälitseks hanede moodi, pajataksin pardi viisi. Fr. R. Kreutzwald, Vina-katk. Tarto linnas 1840, lk. 25-26. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 118. LAULIKUL POLNUD KEELAJAT. 2. Ärge pange te pahaksi, ärge te võtke vihaksi, et ma, lapsi, laulan palju, palju, hulluke, pajatan oma hullula pääla, rumalale mõtte'ella. Põld mul hullul keelajada, keelajada, kuulajada, rumalal ravitsejada. Kes keelas hullu külasta, halbi aiateiba'asta, vallatuma vainiulta. EKS, Kreutzwald IV : 1, lk. 59 (4). 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST I. MURELIK LAULIK 129. KURB LAULIK. A 1. Kes meid kuuleb laulemaie, laulemaie, luulemaie, see ütleb ilul olema, rõemupäivi meid pidama, lustilaulu laulemaie. Ma laulan läbi murede, läbi leinatse südame, läbi hoole hoogudelle. Suu laulab, süda muretseb, silmad vetta veeretella, pale laseb laine'eida, kulmud kullatilkemeida. Süda teaneb süüda palju, pale paksuda mureta, rinnad hoolta raske'eda. Oo minu süda süsine või minu pale punane või minu meeli mustukene! Eks võind süttida põlema, kui ma sinda sütitasin, tunamullu hakatasin linasella riide'ella, takusella kanga'alla, villasella pehme'ella! Südames oli sütevakka, pealael lõke laia, põues oli tuli punane. M. Veske, Eesti rahvalaulud I. Tartu 1879, lk. 6/7 (nr. 7). 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 210. LÄHME MARJULE. 5. Kaiekene karjakäija - toob marjad kuusikusta, kasemarjad kaasikusta, pohlad poe uksesta, siniked sealta söödamaasta, mustikod multse mäe pealta. ÕES, SK 162, 132. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 353. MARDI TANTS. 796 2. . . . . . . . . . . . . Tantskem, tantskem, Mardikesed, sõni kui armust annetakse, leiba kotti lõigatakse, liha kotti liidetakse, käkid kotti käänatakse, vorstid kotti väänatakse, võid aga panna vitsikusse, silgud seata karpidesse, herned kotti heidetakse, kartulid kotti kannetakse, tubakast kotti tuubitakse. Suhhum-Kalee. H II 45, 492/3 (1). 1892.