AUDRU: 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 43. EHTED KATKI. 2. Kopli mõisas kolmed poisid, need olid isi vallatumad: tegid kiige küla vahele. Alt sai kiige aruke, pealt sai kiige kitsuke. Kes läks kiiget katsuma? Ma läksin kiiget katsuma! Kuksin maha kiige pealta, katki läksid rahakannad, lõhki läksid reesisilmad! Läksin koju nuttessagi, nuttessagi, joostessagi. Kes tuli vastu väravas? Memm tuli vastu väravas, taat aga taga tanavas! "Mis sa nutad, tütar noori?" "Mis ma nutan, memmeke, või ma nutan, taadike! Kopli mõisas kolmed poisid, need olid isi vallatumad, tegid kiige küla vahele; alt sai kiige aruke, pealt sai kiige kitsuke. Kes läks kiiget katsuma? Ma läksin kiiget katsuma! Kuksin maha kiige pealta, katki läksid rahakannad lõhki läksid reesisilmad!" Ema aga tarka kostis mulle: "Ära sina nuta, tütar noori, selle sita süi pärast! Meie külas kolmi seppa, kes mõistvad reesi rekendada, rahakandu rakendada!" Lähme sepa palvele: "Sepake ja sellike, kallis kangrupoisike, tee mul uued rahakannad, rakenda mu reesisilmad!" Audru. E 12919/20 (14). 1894. 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 43. EHTED KATKI. 3. Ann oli armas neitsikene, Poola poisi pruudikene. Ann istus tuas tooli peal. Tulid sinna pikad turupoisid, tõstsid Anne laua peale - katki läks Anne kaelaraha. Ann läks Kuura sepale: "Kuura sepp, mu kullake! Võtke mu paater parandada, hõbehelmed õiendada, kuldakiida kinnitada!" Sepp siis kuulis, kostis vasta: "Ei mina pole helmesseppa ega mina pole paaterseppa. Ma olen selge rauasseppa!" Ann läks Viru sepale: "Viru sepp, mu vennakene! Võta mu paater parandada, hõbehelmed õiendada, kuldakiida kinnitada!" Sepp siis kuulis, kostis vasta: "Ei ma ole helmesseppa, ei ma ole paaterseppa. Ma olen selge rauasseppa." Ann hakas seppa sõimama: "Seppa, seppa, söekotti, sepanaene lõõtsanahka, sepapojad - põllu tõugud, sepatütred - tulitukid!" Audru. E 13921/2 (26). 1894. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 54. NÜÜD POLE SUUL SULGEJAT. 3. Külatüdrukud, õesed: nüüd on luba lüüa lusti, luba lusti sees elada! Nüüd pole suu sulgujat, keele kinniköitijat, ohjaharu hoidijat, valjaste varu pidajat, peitsede pähä panejat. Audru. H I 7, 303 (1). 1895. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 58. ÕHTUL ILUS LAULDA. 4. Õhtu päält oli, õed hellad, õhtu päält oli ilus laulda, kaste päält oli kaunis laulda. Õhtu viib hääle edasi, kaste hääle kaugemale, udu viib hääle hulga maad, saadab hääle salga maad, üle mere, üle metsa, üle mere meeste kätte, Poolamaale poiste kätte, Narvamaale naeste kätte, Türgimaale tüdrukude kätte. Audru. EKS 4° 2, 303/4 (10). 1874-75. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 92. MIKS EI LAULA, KARDATE KAASAT? 1. Külatüdrukud, õesed, mis teil viga, et ei laula, on teil kaasa karteleda, äia-ämma häbeneda. Mul pole kaasa karteleda, äia-ämma häbeneda. Minu oma see ei ole, minu kaasa see ei kasva. Minu oma Hollandis, minu kaasa kaugel maal joodab jõele hobusid, kivi päälta kimmelid. Audru. EKS 4( 2, 303 (9). 1874-75. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 93. POLE LAULJAT. 4. Tuba oli tumma, rahvas ramma, tuba oli täisi tatterida, laud oli täisi langusida, mina üksi ilutegija, laste laulu liigutaja, meeste kõne kõlgutaja. Audru. EStK 5, 180 (5). 1921. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 212. SOOSSE SÕSTERILLE. 2. Külatüdrukud, õesed, külapoisid, pooled vennad, lähme soose soosterile, alla päeva pähkerile! Kus me need soostred paneme, kus me need pähkled paneme? Viime linna, müüme ära. Mis me nende eest saame? Saame kulda, saame karda. Kus me see kulla paneme? Viime koju eide kätte, eit teeb meile kuldse kuue. Kus me see karra paneme? Viime koju äti kätte, ätt teeb kardse kasuka. Audru. EKS 4(2, 406/7 (116). 1874-75. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 256. HUNT KARJA JÄREL. 2. Tirkam, tärkam teeda kaudu, kargan karjaste järele: ehk on unund utekesi, jäänud maha tallekesi, kadund karjapunukesi, venind vana veise'eida! Hammas ei hakka, jalg ei jaksa libeda jeä peal, lageda soo peal. Audru. H I 2, 41 (22). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 283. HOMMIKUL VEES, ÕHTUL KATLAS. 3. Kohakene, kulda oime, haavikene, hal'las kala: homigu oeud meressa, lõuna laksud laene'essa, õhtu keed katelussa. Audru. H III 22, 313 (1). 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 349. MARDISANDI LAUL. 788 3. Mardi-isa, -ema ja -lapsed tulevad, kas ümber pöördud kasukatega või muis kentsakais hilpudes, kuskile peresse ja ütlevad juba ukse taga: "Tere õhtust, tere õhtust, kullapai pereisake, pereemake! Kas on luba lugeda, pisut palvet pidada?" Siis kõhetavad, puhastavad jalgu, nuuskavad nina ja teevad kõiksugu kabinat. Viimaks ütleb mardi-isa: "Kuss-kuss, olge vait! Juba eit müksas taadi külge." Kuulatavad ja siis teevad veel kord, kuis eelnimetud. Perenaene ütleb toast naljatades: "Haukuge siis, koerad, peale!" Ja mardid laulavad: Sindermarti, sandermarti, eile Marti oodati, täna Marti tänna tulnud. Mart pole tulnud siita maalt, Mart on tulnud kauge'elta, kauge'elta, kõrge'esta. Mart on tulnud taeva'esta, sinipilvede seasta, valge pilvede vahelta, halli pilve ääre alta, punapilve palge'esta. Kus see Mart sealt maha saanud? Kullatud kõrendit kauda, hõbedasi õrsa mööda, vaskesid vibusid kauda, tina-teerajasid mööda. Mart on kainud palju maada, palju maada, pikka teeda, üle soo, üle rabade, üle jõe, üle järvede, mööda jõejöörapida, mööda ojakäänapida. Mart teind sillad soode peale, madalate maade peale. Sibulasta tegin sillad, porgandista panin portid. Mart teeb sillad soome viisi, soome viisi, kindlat viisi, kus ei kasta naene jalga, naene jalga, härg ei sõrga, kukk ei kuldakannuksida, kana ei vaskevarvu'eida. Sealt see Mart on siia saanud. Peremees, peremehike, perenaene, naesukene, peretütar, neitsikene, perepoega, kuldkübara, tõuske üles voodi'esta, sulepadjade seasta, valge linade vahelta, kirju teki keske'elta! Võtke peergu varna pealta, puhuge tuli tubaja, lõõtske lõke põrmandilla! Tehke uksed ava valla, laske Mardid tuppa tulla! Mardi küüned külmetavad, sõrmeotsad sõitelevad, jalavarvad valutavad. Kui pole peergu varna pealta - võtke laest laastukesi! Kui pole laes laastukesi - võtke parrest pinnukesi! Kui pole pardes pinnukesi - võtke räästast roogu'eida! Puhuge tuli tubaja, lõõtske lõke põrmandilla, tehke uksed ava valla, laske Mardid tuppa tulla! Uks tehakse lahti, mardid astuvad sisse ja hakkavad põrandale teri külvama, peale seda kui nad ütelnud on: "Tere, pai pereisake; tere, pai pereemake!" Siia mina külvan seemevilja, aga mitte ohakida; Mart aga külvab rukkieida, aga mitte lustieida; Mart aga külvab odrasida, aga mitte hiiriherneid; Mart aga külvab kaerasida, aga mitte kasteheina; Mart aga külvab linasida, aga mitte tutterida. Siis viskab veel mõne peutäie ja hüüab isi: "Tibo, tibo, tibo!" ja annab lastele vitsa. Peremees, peremehike, perenaene, naesukene, peretütar, neitsikene, perepoega, kuldkübara, võtke võtmed varna otsast, laasist latern naela otsast, käige alla kelderisse, üle õue aitadesse, otsige Mardile osada, katsuge Mardile kalada! Mart ei taha tallekesta, Mart tahab talle villakesta, nurub linanuustikesta, palub säärepaelasida. Kui nad nüüd kõigist osada on saanud, siis tänavad järgmiste sõnadega: Aitima pereisale, aitima pereemale, aitima, mardid tänavad suurta mutsu murdemasta, suurta käntsu käänemasta, aituma, mardid tänavad. Siia tõusku tõmmud härjad, kasugu kari kiriva, sead siukad, siledad, lehmad matsakad, madalad, lammad toogu kaksiktalled! Aitima pereisale, aitima pereemale! Peremees, peremehike, perenaene, naesuke, tehke uksed ava valla, laske Mardid teele minna! Mardi tee on teademata, Mardi maa on mõõtemata, Uks on tulla, teine minna, kolmas takka kinni panna. Audru. H III 13, 331/6 (1). 1891. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD D. VASTLAD 379. VASTLAMARDI LAUL. 868 B. Linaliugu, pikka kiudu! Linad liulaskejale, takud takkalükkajalle, elbed eestavedajalle, tutrad tuas istujalle! Meie teeme pikad kangad: sada küünart kangas pikk, kümme küünart kangas lai, kümned tel'led, nel'läd niied, kahesamad kammelaadid. Audru. E 16825 (1). 1895. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 431. TASU KIIGUTAMISE JÄRGI. 984 2. Kiigutage, kiigepoisid, Refr.: kaske! õõtsutage, õrrepoisid! Kui te mind kurjast kiigutate, viha pärast vintsutate - maha tulen, ma teid laidan, aia taga annan sõnu. Kiigutage, kiigepoisid, õõtsutage, õrrepoisid! Kui te mind kenast kiigutate, ja mind õrnast õõtsutate - maha tulen, ma musitan, kaela ümmer, ma kallistan. Audru. ERA II 39, 106/11 (15). 1931.