C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 29. OSMI HAIGUS. 1. Mis mina võtan lauludeksi, Kudres kulla, üteleksi? Kas võtan uue Olevi või võtan vana Kalevi? Võtsin Roosna poisikese. Olevine otsib hoosta, Kalevine katsub ranga, Roosna rakendab hoosta, look lõi Roosna rindujeni. Võttis Roosna olla haige seitse soojada suveda, kümme külma talvekesta. Ei ustud häda hädaksi, oigamesi haige'eksi, voasumesi vaevudeksi, karjumesi kahjudeksi. Võtsid voode'ed mädanda, aluslauad hallitada, padjad peened pehastada, linad laiad läpastada. Kui sai alla musta mulla, kena kerstu keske'ella, valge laudade vahele: siis usti häda hädaksi, oigamesi haige'eksi, karjumesi kahjudeksi, vuasumesi vaevudeksi. Koeru. H II 65, 277 (12). 1884. 2. Mes mina vodan laulakseni? Kas vodan vana Kalevi vai odan uue Utrekese vai odan nuore Lemmingese? Vana on vana Kalevi, uus on uusi Utrekene, nuor on nuori Lemmingene. Lemminge isa podije, Lemminge emä podije seitse suojada suveda, kaheksa kena kevätte ühiksä udust sügüstä, kümme külmä talvekast. Ei ustud hädä hääksi, ei ustud tobe toveksi, ägämist ei haigejaksi! Votsid vuode'ed mäännä, aluslauad halletuda, külilauad kummelduda. Siis uskti hädä hääksi, siis uskti tobi toveksi, ägämine haigejaksi. Lemming, Lemming poisikane, oda sina pullud puusilesi, kiverihmad kindukesi, vie vergud Viru meresse, kanna Harju allikasse, kalavergud kalda'asse. Tuo sield sidä kalada, mes tieb isa terve'eksi ja tieb emä terve'eksi. Kuusalu. E 45728/30 (36). 1903. 3. Jaagukene poisikene! Võta püssi peeningilta, tinanuuli nurga peältä, mine põtra laskemaie. Anna enne haaveldega, kukuta siis kuulidega, lase laadisid järele. Lassin põdra püssilegi, lassin karu kuulilegi, põder metsä põkateles, karu kaera kargateles, minu peä aga põrkas haava. Põdesin mina, põdesin kuusi kuivada suveda, seetse seisvät talvekesta, kümme külmädä kevädet. Kes tulli minda vaatamaie? Oma hellä emäkene, mesimarja memmekene, õed mul tullid, õõtsutasid, vennäd tullid, veänsid peädä. Emä tõi sealihada, õed tõid miikarika. Kui tullid vennäd, veänsid peädä, minap mõistsin, vasta kostsin: "Oh minu helläd vennäkesed! Püss olli suuri, raud olli raske, tina olli pal'lu, ruutsu paksu. Sest sii pärä põrgateles, palge vasta paugateles, minu haiges haavateles." Kolga-Jaani. J. Hurt, Vana kannel II. Tartu 1886, lk. 207 (nr. 291c). 30. VENNA KIRVEHAAV. Oli mul ütsi hellä velle, hellä velle ma ehiti, katel käel ma kaunisti. Saadin saarde saatu raima, küläl kütüstä tegemä, vallal vankrid valmistama. Tei ta küläl kütüssida, raid ta saarel saatusida - es tule viga vellele. Nakkas vangert valmistama, vankrerummu roovimaie, vankreratast ravitamaie - rais ta jala, rais ta käe. "Minu hellä vellekene, kas tahab süüvä süämäke, juuva kutsub kurgukene?" "Sõsar sõrmesuurutseke! Ei taha süüvä süämäke, juuva'i kutsu kurgukene!" "Veli, hellä vellekene, kas om valu vaevan olla, piinä pikkä või kannata? Ma toos rohtu Rootsimaalta, arsti Harju või rajasta, rohu eest viis ruunakese, arstil annas või hallikse." "Sõsar noori, linnukene! Ei ole rohtu Rootsimaala, arste Harju või rajana, kes om surmast suurema, surmavikatist vilema." "Veli, hellä vellekene, sõs sul meeli mulda minnä, süäl armas hauda saia, külmä kalmule karata, peene liiväle ligineda?" "Sõsar noori, linnukene, mul on meeli mulda minnä, süäl armas hauda saia, külmä kalmule karata, peene liiväle ligineda. Sõsar noori, linnukene! Kui saan alla musta mulla, valge laudade vahele, kenä kirstu keske'elle - ära sõs kalmula kahetse, kalmul pisärit pitsitä, ärä's liigu pääle liivä, ärä's astu pääle hauva: sõmer sadab silmä pääle, sõmer sõs kukub kulmu pääle, kirst see pisaril pihastab, lauda laiali laguneb. Ei tule abi hauvasta, kergitust ei kalmusta." Tarvastu. S. Kutti, O. Loorits, H. Tampere, Valimik eesti rahvalaule. Tartu 1935, lk. 92/3 (nr. 243). 31. VIKAT HAAVAB VENDA. 1. Nüüd ilus vilula vierdä, paras pauku pakkasella, kaunis kalju kaste'ela. Ei mina vilule viere ega paugu pakkaselle ega kalju kaste'elle - vikasti vilule viereb, kirves paukub pakkaselle, sirpi kaljub kaste'elle. Vikasti, vihane rauda, sirpi, kurja sepä tehtud - sie vottis vere minu vennaldasa, puna pohlaleheldäsä. Votin venna, viisin venna, vein venna vilu magama, pidin piimäkamberissa, hoisin ollehuone'essa. Alla panin haavalehed, pääle panin pärnaoksad, et ei alta halletanud ega pääldä päivitänüd. Siel sai vennike veresse, pohlaleheke punasse. Kuusalu. EÜS II 562/3 (71). 1905. 2. Ei mina vilula veere ega kalju kaste'ella ega põualla porise - vikati vilula veereb, rauda kaljub kaste'ella, sirpi põualla poriseb. Vikati, vihane rauda, hele rauda heitelikku, väljarauda väändelikku - see võtt vere vennaltane, puna pohlaleheltane, karva ainelta kautas. Jäi mo vennake vereta, pohlaleheke punata, karvata kodokanane. Oot-oot, venda, noh-noh, venda, las lääb suvi, saab sügise - tuleb kaupmees külaje, poepoiss tuleb vainiulle. Ostan tingala õluta, munakoorella mõduda, margale sealihada, veeringil ma võtan võida. Söödan venna, joodan venna, viin venna vilul' magama, kannan külma kamberie, panen padjaie magama. Siis saab vennake verele, pohlaleheke punale, karvale kodokanane. ÕES, EK 72, 10/1 (8). 32. PÜHA PUTKE LÕIKAJA. 1. Otõpään oli suurõ oru, Karulan oli kallaspoolõ. Mis sääl orgõ vaiõ'õl, kallaspooldõ kaldõ'õl? Pühä püdse, leinalehe - nuu no orgõ vaiõ'õl, kallaspoolde kaldõ'õl. Kes no lõigas pühä püdse, pühä püdse, leinalehe? Oli mul ütsi väiko veli, armas hahka-särgikene - tuu no lõigas pühä püdse, pühä püdse, leinalehe. Sääl mu veli vannuti, vannuti ja nõiuti. Lätsi ma vellä arstima. Lätsi läbi Emajõesta, läbi lasi lainõist. Ai ma arstilõ hobese, tohterõlõ tuhgru ruuna. Jõvva arsti mu avida, jõvva tohter terves tetä. Esi arsti ma avidi, esi tohter terves tei. Sangaste. H II 5, 539/40 (202). 1877. 2. Mis sääl kasvi kaldõ'õn, kua lodjal lohu pääl? Pühä püdsi, leinalehe! Kes tuu püdse maaha pügi, kes nuu lehe ärä lõigas? Ol'l mul ütsi väiko veli, armas hahka-särgikene: karas kaalani merde, põrut põlvini Peipside - maaha pügi pühä püdse, maha lõigas leinalehe. Sääl mu veli vannuti - es jõvva arsti arsti, ei tohtre terves tetä, ei palbera paranda. Arstilõ anni halli ruuna, tohterõlõ tuima härjä. Sangaste. H II 5, 369 (5). 1877. 33. LAEVAPUU. 1. Sõidin teeda tipilista, teeda tipi-täpilista; tuli vastu noori kuuske. "Tere, tere, noori kuuske! Kas siit saab aga purjepuida, purjepuida, laevalaudu?" "Ei siit saa aga purjepuida, purjepuida, laevalaudu!" Sõitsin teeda, sõitsin maada, sõitsin teeda triibulista; tuli vasta männimetsa. "Tere, tere, männimetsa! Kas siit saab aga purjepuida, purjepuida, laevalaudu?" "Jah, siit saab aga purjepuida, purjepuida, laevalaudu, vee peale veerejaida, ligi linna liugujaida!" Sai siis laeva valmijaksi. Pandi vanad sõudemaie. Vanad sõudsid, ei nad jõudand, vanad sõudsid, pead vabisid. Pandi noored sõudemaie. Noored sõudsid, purjed jõudsid. Jõua nüüd sinna linna alla, kust saab poiste portisida, naiste tanunarmasida, tütarte sinekivida. Lukku löödi linna uksed, pulgale poeveravad; poodi jäivad poiste pordid, alevisse neiu asjad, saksa karpi jäid kalevid. Haljala. H II 46, 315/6 (18). 1894. 2. Soitsin teeda tippilista, rohelista, roosilista, maada marjavarsilista. Tuli vastu numme pikka, numme pikka, numme laia, sai vastu sarapuumetsa: "Tere, sarap poisikane, kas sinust saaneb laevalaudu, laevalaudu, purjepuida, lasti sisse võttijada, kuntur peale kutsujada - kapten peale karjujaksi, meestel raha maksijaksi, lootsi, laeva linna viima." "Ei minust saane laevalaudu, laevalaudu, purjepuida, minust saaneb ahjuküttü, ahjuküttü, tuoä-suoendust." Soitsin teeda tippilista, rohelista, roosilista, maada marjavarsilista. Tuli vastu numme pikka, numme pikka, numme laia, sai vastu pedakas paksu. "Tere, pedak poisikane! Kas sinust saaneb laevalaudu, laevalaudu, purjepuida?" "Jah, minust saaneb laevalaudu, laevalaudu, purjepuida, lasti sisse võttijada, kuntur peale kutsujada; kapten peale karjujaksi, meestel raha maksijaksi, lootsi, laeva linna viima." Kuusalu. H IV 8, 885/6 (4). 1897. 3. Sõitsin, nõmmeteed nõretid, viie väljamaad värisid; pähä mul puutusid pärnuoksad, kaela pial kadakalatvad. Tuli vasta kuuskepõesas. Mina põesasta teretin: "Tere kui, põõsas poisikene! Kas sinust saaneb laevalaudu, laevalaudu, paadipuida, vee peäle veerijaida, keske vette keerijaida, ligi linna laskijaida?" "Oo sina hullu, mees rumala! Eks sina tianud kuuske surma: kuusk on loodud roikapuuksi, ohraväl'la hoidijaksi, kaeraväl'la kattijaksi." Sõitin, nõmmeteed nõretid, viie väljamaad värisid; pähä mul puutusid pärnuoksad, kaela pial kadakalatvad. Tuli vasta kaskepõõsas, sai vasta sarapuupõõsas. Mina põõsasta teretin: "Tere kui, põõsas poisikene! Kas sinust saaneb laevalaudu, laevalaudu, paadipuida, vee peäle veerijaida, keske vette keerijaida, ligi linna laskijaida?" "Oo sina hullu, mees rumala! Eks sina teadnud kaske surma: kask on loodud rattapuuksi, vilja väl'lalta vedama." Sõitsin, nõmmeteed nõretid, viie väljamaad värisid; pähä mul puutusid pärnuoksad, kaela pial kadakalatvad. Tuli vasta männipõõsas, sai vasta sarapuupõõsas. Mina põõsasta teretin: "Tere kui, põõsas poisikene! Kas sinust saaneb laevalaudu, laevalaudu, paadipuida, vee peäle veerijaida, keske vette keerijaida, ligi linna laskijaida?" "Oo sina hullu, mees rumala! Eks sina teadnud männi surma: mänd on loodud kuivikaksi, saunaahju küttijaksi." Sõitin, nõmmeteed nõretid, viie väljamaad värisid; pähä mul puutusid pärnuoksad, kaela pial kadakalatvad. Tuli vasta tammepõõsas, sai vasta sarapuupõõsas. Mina põõsasta teretin: "Tere kui, põõsas poisikene! Kas sinust saaneb laevalaudu, laevalaudu, paadipuida, vee peäle veerijaida, keske vetta keerijaida, ligi linna laskijaida?" "Oo sina hullu, mees rumala! Eks sina teadnud tamme surma: tamm on loodud tünderiksi, silgusel'la soolajaksi, kalasel'la kattijaksi." Sõitsin, nõmmeteed nõretid, viie väljamaad värisid, pähä mul puutusid pärnuoksad, kaela pial kadakalatvad. Tuli vasta leppapõõsas, sai vasta sarapuupõõsas. Mina põesasta teretin: "Tere kui, põõsas poisikene! Kas sinust saaneb laevalaudu, laevalaudu, paadipuida, vee peale veerijaida, keske vette keerijaida, ligi linna laskijaida?" "Oo sina hullu, mees rumala! Eks sina teadnud leppa surma: lepp on loodud lüpsikuksi, lehmapiima kandijaksi." Kuusalu. H II 34, 481. 1892. 34. VEETOOJA. 1. Sula Salme neitsikene, sula Salme, suule tarka, vaskiharja, tööle valju, käimale ülikäreda: mine, too meresta vetta, jookse, too joajõesta, käi, too kärmu allikasta! Uinusin ootamaie, viibisin vaatamaie, kudas need kalad kuduvad, kuda lutsu lööneb loovi, isahauvid heitelevad, emasärjed seädelevad. Hakkasin koju minema. Vastas eite, vastas taati: "Kus sa, lits, ööd magasid, pordu, viitsid poole päeva?" "Minu hella taadikene, eks sa tea noore viitu: noorel viisi viivitusta. Uinusin ootamaie, viibisin vaatamaie, kudas need kalad kuduvad, kuda lutsu lööneb loovi, isahauvid heitelevad, emasärjed seädelevad." Kadrina. EKÜ, 232 a I, 175/6 (146). 2. Sula Salme neitsikene, sula Salme, suuri tarka käimale ülikäreda, mine too vesi meresta sõelalla saripesalla, kapalla kahe vahella, tilguta tinakibulla, too siis äial piada pesta! Äi võttis vee vihaksi, viskas vetta silmillegi, kallas vee kaela peale: "Miks jäid kauaks kaevulegi?" "Ma jäin vuatamaie, kuda need kalad kudusid, kuda haugid annid kätta, kuda siiad seljalista, kuda lutsud lõivad looka, emakalad heitelesid." Sula Salme neitsikene, sula Salme, suuri tarka, käimale ülikäreda, mine too vesi meresta sõelalla saripesalla kapalla kahe vahella, tilguta tinakibulla, too siis ämmal peada pesta! Ämm võttis vee vihaksi, viskas vetta silmillegi, kallas vee kaela peale. "Miks jäid kauaks kaevulegi?" "Ma jäin vuatamaie, kuda need kalad kudusid, kuida haugid annid kätta, kuida siiad seljalista, kuda lutsud lõivad looka, emakalad heitelesid." Sula Salme neitsikene, sula Salme, suuri tarka, käimale ülikäreda, mine too vesi meresta sõelalla saripesalla, kapalla kahe vahella, tilguta tinakibulla too siis peiul peada pesta! Peig võttis vee heaksi, ei visand vetta silmilegi ega kalland kaela peale. "Mis sa, kallis, kaevul nägid?" "Ma jäin vuatamaie, kuida need kalad kudesid, kuida haugid annid kätta, kuida siiad seljalista, kuida lutsud lõivad looka, emakalad heitelesid!" Ambla. E 7935/6 (22). 1893. 3. Eit a'as Virust vetta tooma, toat a'as Narva allikalta, käskis käia kaksi päeva, tulla kolmandal kojuje! Mina viitsin viisi päeva, tuli kuuendal kojuje. Viisin vee eide kätte - eit mind hakkas haugutama: "Mis käid kaua kaevuteeda, ajad juttu allikalla!" Viisin vee taadi kätte, taat mind hakkas tukastama: "Mis käid kaua kaevuteeda, ajad juttu allikalla!" Viisin vee venna kätte, vend lõi härja ikkepuuga: "Mis käid kaua kaevuteeda, ajad juttu allikalla!" Viisin vee õe kätte, õde mind süskas süstikula: "Mis käid kaua kaevuteeda, ajad juttu allikalla!" Viisin vennanaese kätte, vennanaene noorukene, hakkas ta ju mõtlema: "Oh teie valjud vanemad, õelamad õed ja vennad - eks te enne olnud noored, eks te käinud kaevuteeda: juhtus külapoiss jõele, noorimehi allikalle, see aga viitis neiu aega, see aga viitis noore aega!" Harju-Jaani. EÜS X 1877/8 (47).1913. 4. Joose sa, hüva, jõele, käi sa, kärme, allikale, too sa isal silmavetta, too sa emal silmavetta! Isa võtt vee vihaksi, ema pand vee pahaksa, et käind kaua kaevuteele, aega viitnud allikale. Mina kuulen, jälle kostan: "Ema, hella memmekene, eks te enne olnud noored, olnud noored ja rumalad; harunesid särgiaiad, pudenesid põllepaelad. Aeg läks aiu aadessagi, pää läks paelu pannessagi, mõni pää läks mõteldessa." Jüri. H III 3, 267/8 (13). 1889.