471. HOBUSEMÄNG. 1058 1. Udu Reinu poisikene, kas nägid minu hoosta udusella hommikulla, sadusella pääva'alla; udusella hulkumaie, sadusella sõitemaie? Mis karva sinu hobune? Hommiku orakse karva, pääva ajal pääsu karva, loune ajal lohede karva. Sitikas läks läbi külade, läbi uute uulitsate, läbi tallatud tänava. Tegi pilla menne'essa, toise pilla tulle'essa: kuhja heinuda kulutas, salve kaeru kahandas, vaadi viina ta vähendas. Katsu aeda, hallikene: kas olneb hagune aeda, vitsust väänetud värave vai on tehtud tütterista, ema lapsesta lautud. Tähendus: see, kes ringi sees, hakkas nüüd välja kippuma; need, kes ringis olivad, peavad üksteise kätest kinni ja hüüdvad ikka: sukk, sukk, ja vilistavad, nagu hoost kutsutakse. Nüüd korraga pääseb nenda nimetud hobune ringist välja ja lükkab teise asemelle, kes jälle hobuseks jääb, ja mäng hakkab uueste pääle. Haljala. H III 2, 197/9 (1). 1890. 1059 2. Külatüdrikud õessed, külapoisid pooledvennad, külanaised nastarinnad, ühe leva lapsukesed, ühe liiva linnukesed, ühe tua tuikesed, ühe katusse kanased, lähme seda hoosta otsimaie, punakõrbi püüdemaie, lähme Võnnuste külasse! Kas nägid minu hoosta? Mida karva hobu sinula? Hommingu oravikarva, koiduaegas koovikarva, lõunaaegas lõukarva, vidusel oli vimmakarva, õhtu armas hallikeine, punakõrbi piirdud lakka, sinihalli siutud hända. lehtelauki lepukene, sadul oli selgas Saksamaalta, päitsed peassa Poolamaalta. Päitsed peassa pärgelista, suitsed suus sula hõbedasta lakk oli peassa Lapimoalta. Peal oli Poola poisikeine. See läks läbi meie õue, tegi meil palju pahada: sõi meie sigade sööma, lakkus meie laste leeme, sõi meil teo leibu, purkis pulmalinnaksida, salvis salve pähkemida. Jõi meil pooliki õluta, kargas me kanepiaada, tallas meie taimelaudud. See läks Võnnuste mäele, seal ta soela söödi. Enam oli hoola süüda, kut oli soela süüda. Hobu mokka morsitelle, susi suuda ammutelle. Maha jäi pea ja maha jäid jalad, maha jäid kümme küljekonti, maha jäid seitse seljaroogu, kabjad jäid karjaste lugeda, händ õue eigamiksi, saba salve pühkemiksi. Hirnu, hirnu, hiie halli, karju, karju, Kalevi lauki, katsu siit üle karata! See põle tehtud teivasaida, see põle lautud lastandaida, see põle poisside punitud, see on neidiste niutud, tüdrikute tehtud aida. See mäng-laul mängiti jõulu ajal. Tüdrukud hoidsid teineteise käest kinni, käisid ringi ja laulsid seda laulu, kuna poiss, see kadunud hobune, nende keskel seisis. Salk poissa tuli siis hoost otsima. Viimaks, kui tüdrukud "hirnu, hirnu, hiie halli" laulavad, hakkab hobune aias hirnuma ja välja püüdma. Katsub iga moodi, pea muljub rinnaga tüdrukud eemale, pea õlaga jne. Kui muu abi ei aita, ähmab parsipuust kinni ja lööb ennast üle tüdrukute peade välja. Nõrgal lühikesel poisil peasmine sagedaste võimata. Muhu. H II 65, 179/81 (1). 1898. 1060 3. Kuule kulla, ol'lale, ol'lale, kõrdsimeesi, ol'lale, ol'lale, kõrdsinaine Kreetakõne, kas näiti mi hobusta? Määnes ol'l ti hobene? Linalakka; lauki otsa, kaputjalga, hõrasilmä. Köüds ol'l perän kullane, kammits kaalan karrane. Ollit külä orassen, tandsed külä tadrikun. Tule, susi, süü hobene, murra maha musta märrä! Ring käib, tüdrik on ringis ja üks rätik käes, raputab seda ja hirnub nagu hobune. Poiss on väljatsil-pool ringi ja püüab tüdrikud üle ringi. Viimase värsi aigu andakse tüdrik ringist välja, poisi kätte. Sangaste. H II 31, 821 (2). 1889. 472. SULASEOTSIJAMÄNG. 1061 Tere, teivas, mo omane, käänet vits, mo vellenaene! Kas sa nägid mo sulasta ümber kõrtsi kõndivada: üll oli all ja hall oli pääl, piip oli suun ja pill oli peun, puupöör oli püksi ees ja tatirida rinna ees ja tuhakott oli turja pääl. Helme. EKS 4°5, 497 (483). 1873-74. 473. SEAMÄNG. 1062 Söö, söö, siukane, lihu, linna kuldikane! Söö sina seljästa silejäks, touse turjasta tugevaks, kasva kaulasta jämejäks! Pekki penni paksuveksi, küli pääle kümme vaaksa! Kinni aida, kinni mulku, kinni küliga veräväd! Noored mihed vennikäsed, tooge need künäd külästä, vanad mollid mosinasta! Tulga sigu tappamaie, vennad verda vottemaie! Kinni aida, kinni mulku, kinni külitud veräväd. Mängijäd käüväd ringi ja laulavad; kui sidä lauleda: "kinni aida, kinni mulku" jne., siis voeti poisikaisi kinni ja hageti tappama ja tehti neiega viguri, kuda kennegi oskas. Kuusalu. H IV 6, 17/18 (3). 1893. 474. KASSIMÄNG. 1063 Lähme, lähme, käime, käime, lähme mööda mölderilta, kaudu Tusti kamberida. Mis seal Tustil tehtanesse? Tustil härga tapetakse, musta pulli poodanesse, lauki lammast lahitasse. Kis seal Tustil kodu olli, kas oli kodu Kiunu Eedu või oli kodu Koonu Reetu? Mis seal Tustil antanesse? Ma sain kuid kulbitääve, rasusid roandatääve. Panin mina kuid kuivema, rasusid tahenema, rasvapallid paisuma, säsi suurte süte peale, keebade kivide peale, palavate paade peale. Tuli kiissu kiilusilma, tuli kiissu nõelahända, viis mu kuid kuivemasta, kõverikud kõrbemasta, säsi suurte sütte pealta, keebade kivide pealta, palavate paade pealta. Ma lõin kassi peigeluila - kass es pelga peigelida, ma lõin kassi rusikuila - kass sai ruu rusikasta; ma lõin suurela puula - kass läks karates kause. Külal oli veesta kahju, perel oli kausta kahju, mool oli kahju kassistagi. Lähme kassi katkestama! Köis külasta, mees peresta, kümme köita kösterilta - siis lähme kassi katkestama. Kelle küüned peasatele, selle karvad katkutakse? Mis sest kassist soajanesse? Pea pealt sai peiu kingad, kõhu otsast kõvasi rihmad, hännast härja rahemine. (Kassike kükitab ringi keskel.) Muhu. H II 65, 158 (3). 1898. 475. LAEVAMÄNG. 1064 1. Tüdrekud istuvad üksteise süles rentis ja hoiavad üksteese ümmert kätega kinni ja laalavad: Mõistke, mõistke, noored mehed, Refr.: Laeba, laeba! arbake, poisid agarad, mis sial meele tehtanessa? Mõesta'p, mõesta'p, miks ep mõesta: laeba teele tehtanessa, laebalaudu lõhutasse, purjupuida raiutasse. Kümme kirbest kiilumassa, sada saagi saagimassa, tuhat nuga noolimassa. Sai sii laeba valmis saanud: viige sii laeba vesile, kandke laeba laenetelle. Õõtsu, laeba, jõua, laeba, õõtsu Riia riigi piale, Poola poole piiri piale! Müras mere musta härga, ammus Harju halli värssi - ei saand lahti laeba-usta. Tiitas mere tihane, laulis luike taeba alla, kõõrutas jumala kukke, hüidis hülgijas meresse - siis said lahti laeba-uksed. Noored mehed, kaksik-poisid, tulge laeba ostemaie! Siin seisvad siidilaebad, kõrvi seisvad kirbes-laebad, vääde värske räemelaebad, otsati odadelaebad; väravis on viinalaebad, tanabis tangulaebad, õue pial on õõnalaebad, muru pial munadelaebad. Noored mehed, kaksik-poisid, tulge laeba ostemaie, kui teil taskus taaderida, kukrus kuldapeningida! Siit aga siidi müidanesse, kalevid aga kaubeldasse; siidi müidas süllakaupa, kalevid siit kangakaupa. Kui "õõtsu laeba" üteldasse, siis mängijad õõtsutavad edasi-tagasi. Ja kui lauldasse: "Noored mehed, kaksik-poisid! Tulge laeba ostemaie!", siis poisid lähavad ja hakkavad tüdrekid ühest ära sikutama. Kui laeb ära saab lõhutud, siis on kõik müitud ja kaubeldud ja mäng lõpeb otsa. Suure-Jaani. H II 49, 630/2 (5). 1895. 1065 2. Kiigu, laeva, läigi, laeva, liigu, laeva, linna poole, kõigu kõrve nurga poole! Liigu linnast linti tooma, poest tooma poortisida, saksa karbist kardapärga. Liigu, laeva, linna alla, linna alta Riia alla, Riia alta Viiburisse, Viiburist Vene rajale! Vahti hüüab valli pealta, poepoissi ukse pealta, koeamees koea lävelta. Ammus Pärnu päitsu lehma, laulis Riia kirju kuke, möirgas mere musta härga. Noored mehed, hellad vennad, tulge kaupa ostemaie! Siin on kallis kaubalaeva, siin on meestel mütsisida, naistel tanunarmaida, poistel piiapoortisida, tüteril sinikivida. Laevamängul istus kõige enne üks mees maha, siis istusivad tüdrukud, esimene mehe sülle ja nõnna edasi üksteise sülle kuni pitk rida sai. Siis käis kaks tükki kummagi pool kõrvas ja hoidsivad üle teiste peade kätest kinni ja käisivad edasi-tagasi ning laulsid. Sai laul otsa, siis tulivad laevaostjad ja küsisid, kust laev tuleb ja kuhu ta läheb. Siis vastati: "Riiast tuleb ja Tallina läheb." Siis küsiti, mis laev maksab. "Viis vana ja kuus kõva, seitse selged hõberaha." Siis vaadati, mis laevas oli; kui juba vaadatud oli, siis hakkasid kaupa laevast välja võtma: laevaostjad kahekesi võtavad teine teisest käest kinni neil, kes istuvad, ja tõmbavad sedaviisi kõik ükshaaval ülesse. Siis hakkab mäng uuesti peale. Koeru. H II 13, 152/4 (40). 1888. 1066 3. Sõua, laeva, jõua, laeva! Millas see laeva sõuab sinna, kus need kuked kulda joovad, kuked kulda, kanad karda, haned haljasta hõbedat, sead selgeda tinada, varesed vana rahada? Sõua, laeva, jõua, laeva! Millas see laeva sõuab sinna, kus see nirki niidab heina, luigekene loogu võtab, pääsuke peatab kuhja, herilane heidab hangu? Tulgem noodal, noored mehed, püile, püha sulased, võrgul, Võnnu neitsikesed! Lae toob latikuid meresta, kisub aga kiisad kalda alla, siniselga siigusida. Külapoisid, hellad vennad, tulgem kokku, noored mehed, tulgem laeva lõhkuma! See o sitke siidilaev, puhas purpuri sitsi laev, see o kallis kalevilaev: üks küinar ühessa rubla, kaks vaksa kahessa rubla. Külapoisid, hellad vennad, tulgem laeva lõhkumaie, masti maha raiumaie, purju pealta võtemaie, tükka tüirist tõmmama! Varbla. H II 17, 749/50 (114). 1890. 1067 4. Lapsed istuvad maas, tõine tõise ja ükstõisest kinni pidades (laev). Kaks last, toobripuud käes, on laeva kiprid. Lapsed (laev) õõtsuvad mõlemile poole ja laulavad: Sõua, laeva, jõua, laeva, sõua, laeva, lõunamaale, kus need kuked kuldä joovad, kuked kuldä, kanad karda, haned haljasta hõbedat! Laeva kipper, poisikene, tule sa laeva ostema, ostema ja kauplema! Kas sul jõudu laeva osta? Kipper tuleb ja katsub laeva ühest ära tõmmata; kui ei saa, siis laulab see edasi: Laeva kipper, poisikene, sul pole jõudu laeva osta! Kukesitt sul kukuris, kanasitt sul kalitsis. Mäng on otsas, kui kiprid laeva ühestkoost ära on tõmbanud. Hanila. H II 2, 671 (829). 1889. 476. KUNINGAMÄNG. 1068 1. Tütarlapsed istuvad jõuluõhtul ringis õlgade pääl põrmandul ja valitsevad enda seast ühe kuninganna, kes nende keskel seisab. Selle ette lähävad kõik tüdrukud ükshaavalt ja laulavad: Oh kuning, kuningakene! Miks ep mullu meile tulnud, kui käisid käsud järele, viied, kuued viinakruusid, tuhandemad õlletoobid, sadandemad saiakakud? Nüüd tulid halval ajala, kevadella kerge'ella. Siis jooksid jõed õluta, metsa mõlgutas mõduda. Nüüd sa riisud riietesta, päästad pää linnikusta, katkud kaela kandadesta. Nüüd nõuab kuninganna tüdrukute käest järgemööda nende kaelaehted ära ja paneb kõik oma kaela, ja võtab ka kõik nende pärjad ja paneb kõik oma pähä, üteldes: Heida helmed, neitsikene, heida helmed, päästa pärjad, sõled suured rinnastane, keed pikad kaelastane! Viimaks lähävad tüdrukud jälle ükshaaval kuninganna ette ja paluvad oma äravõetud maksusi jälle tagasi, mille juures ka pantisi võetakse ja välja lunastatakse, aga kusjuures kõik laulavad: Oh kuning, kuningakene! Anna kätte kehva kullad, kätte vaesene hõbedad! Ei need ole eide saadud, ei need ole taadi saadud, ei ole peene peiu toodud - need olen saanud sõrmilane, kedrand kedrevarsilane. Halliste. H II 22, 352/3 (1). 1889. 1069 2. Kuning, kuning, kukekuning, kuning kulla poisike! Eks sa tulnud mullu meile, tulnud tunamullu meile, sügisesel sojal ajal, kus jooksid jõed õluta: viinaallikad arudest, mõduallikad mõisadest, taariallikad taludest! Nüüd sina tuled kevadisel, kevadisel kõval ajal. Nüüd sina riisud riideehted, katkud kaelakutrused. Kelle kord on panti heita? Kudas karp, nõnda kaas. Mängijad käivad ringis, üks on ringi sees, kelle silmad rätikuga on kinni siutud ja kes kuninga nime kannab. Ringisolejad laulavad laulu, ja kui viimased sõnad "Kudas karp, nõnda kaas" lauldakse, lähevad kõik paari. Kes üksi jäeb, maksab pandi, mis kuningas kinniste silmadega piab - kui kõik pandi on maksnud - jälle selle kätte andma. Läheb see tal korda, saab ta lahti, aga kui ei lähe, jäeb ta veelgi kuningaks. Kärla. H II 18, 870/1 (1). 1890. 477. LEINAMÄNG. 1070 A 1. Nukku kutsuti külasse, üle väl'la võerusele. Ei ole aega nukul minna: nukul kangas telgedele, peenikene peale puile. Alane, alane, nukku, alane, alanda peada! Juba so isa sureksi, juba hauda raiutakse: sügav hauda raudapõhja, üheksa sülda sügava, kaheksa sülda kavala, küünart kümme pealta laia. Alane, alane, nukku, alane, alanda peada! Juba so ema sureksi; juba hauda raiutakse: sügav hauda raudapõhja, üheksa sülda sügava, kaheksa sülda kavala, küünart kümme pealta laia. Alane, alane, nukku, alane, alanda peada! Juba so venda sureksi, juba hauda raiutakse: sügav hauda raudapõhja, üheksa sülda sügava, kaheksa sülda kavala, küünart kümme pealta laia. Alane, alane, nukku, alane, alanda peada! Juba sinu õed sureksi, juba hauda raiutakse: sügav hauda raudapõhja, üheksa sülda sügava, kaheksa sülda kavala, küünart kümme pealta laia. Alane, alane, nukku, alane, alanda peada! Juba so sugugi sureksi, juba hauda raiutakse: sügav hauda raudapõhja, üheksa sülda sügava, kaheksa sülda kavala, küünart kümme pealta laia. Alane, alane, nukku, alane, alanda peada! Nuta, nukku, noosu, nukku, kuku, nukku, kumulisti! Juba surnud teinepooli, juba hauda raiutakse: sügav hauda raudapõhja, üheksa sülda sügava, kaheksa sülda kavala, küünart kümme pealta laia. Ülene, ülene, nukku, ülene, ülenda peada! Juba so isa elussa, jo istub ilumääle, mängib rõõmumätta'ale. Ülene, ülene, nukku, ülene, ülenda peada! Jo sinu ema elussa, jo istub ilumääle, mängib rõõmumätta'ale. Ülene, ülene, nukku, ülene, ülenda peada! Jo sinu venda elusse, jo istub ilumääle, mängib rõõmumätta'ale. Ülene, ülene, nukku, ülene, ülenda peada! Jo sinu õed elusse, jo istuvad ilumääle, mängivad rõõmumätta'ale. Ülene, ülene, nukku, ülene, ülenda peada! Jo sinu sugugi elusse, jo istvad ilumääle, mängvad rõõmumätta'ale. Ülene, ülene, nukku, ülene, ülenda peada! Hüppa, nukku, karga, nukku, naera, nukku, natukene! Juba elus teinepooli, jo istub ilumääle, mängib rõõmumätta'ale. Hüppa, nukku, karga, nukku, sea, nukku, sääresida, lase labajalgusida. Nukku mängitakse sedaviisi: poisid-tüdrukud käivad ringis ja laulavad. Ringi keskel istub üks, kellel suurrätik üle pea on ja keda nukuks hüütakse. Kui nukku kästakse alaneda, siis kumardab seesolija, kui jälle kästakse üleneda, siis kerkib seesolija. Kui laul otsa hakkb soama, siis võtab seesolija kaks tükki korraga ja tantsib, teised laulavad: "Hüppa, nukku, karga, nukku, sea, nukku, sääresida", siis laseb need lahti ja võtab teised jälle, kuni kõik saavad tantsitatud. Koeru. H II 13, 147/51 (38). 1888. 1071 A 2. Läksin soosse sosterasse, allapääva pähkelasse: tuli vasta valski poissi, vale raamatu käässa, vale kirjad raamatussa. Ütles mu isa sureva, ütles mu ema sureva, vennad vette uppuvaie, oed pikilla olila, kälid kirku kannetava. Leina, leina, neitsikene, vota kätte leinarätti, kätte leinatsed käiksed, üle leinaümberikku! Tuli lindu liia tarka, tarka raamatu käässa, tarka kirja raamatussa: veelap su ema elussa, veelap su isa elussa, oed pikilta olilta, vennad vette uppumata, kälid kirku kandemata. Roemu, roemu, neitsikene, vota kätte roemurätti, kätte roemutsed käiksed, üle roemuümberikku! Kuusalu. H II 15, 76/7 (25). 1891. 1072 A 3. Leina, leina, Maiekene; leina, Maie neitsikene: surnud su vana isani, surnud su vana emani, surnud su vennad rihmusrinnad, surnud su õed madalad, surnud su sõlgised sõsarad. Üles maasta Maiekene, üles, Maie neitsikene: elus su vana isani, elus su vana emani, elus su vennad rihmusrinnad. Üles maasta, Maiekene, üles, Maie, neitsikene - elus su õed madalad! Üles maasta Maiekene, üles, Maie neitsikene - elus su oma peigu nuori. karga kaela laulja'ale! Muhu. H II 6, 660 (31). 1890. 1073 A 4. Koolõ, kurba mõrsija! Refr.: koolõ, kurba mõrsija! Joba su imä koolõnõs, joba su esä koolõnõs, joba su veli koolõnõs, joba su sõsar koolõnõs, joba su miis koolõnõs! Tõsõ, kurba mõrsija! Refr.: Tõsõ, kurba mõrsija! Joba su imä elänes, joba su esä elänes, joba su veli elänes, joba su sõsar elänes, joba su miisi elänes! Urvaste. H II 36, 57 (53). 1893. 1074 B. Sure ära, sure ära, sa surmaniru! Sinu isa, sinu isa on ammugi surnud. Sure ära, sure ära, sa surmaniru! Sinu ema, sinu ema on ammugi surnud. Sure ära, sure ära, sa surmaniru! Sinu vennad, sinu vennad on ammugi surnud. Sure ära, sure ära, sa surmaniru! Sinu õed, sinu õed on ammu ju surnud. Kas õed või vennad, mihuksed need viimased olid, siis oli "surmaniru" (kes oli keskel) päris surnd, oli põrandal vagane. Aga siis lauldi jälle: Touse üles, tõuse üles, sa surmaniru! Sinu isa, sinu isa on üles tõusnud. Tõuse üles, tõuse üles, sa surmaniru! Sinu ema, sinu ema on üles tõusnud Tõuse üles, tõuse üles, sa surmaniru! Sinu vennad, sinu vennad on üles tõusnud. Tõuse üles, tõuse üles, sa surmaniru! Sinu õed, sinu õed on üles tõusnud. Kui päris üles tõusis ja laul läbi sai, hakkas teisi taga ajama. Türi. ERA II 24, 733/5 (3). 1930.