LAULUMÄNGUD 464. NÕELAMÄNG. 1046 1. Poisid ja tüdrukud seisavad üheteise seila taga rias, valitsevad endi hulgast ühe ninameheks, keda nõela emaks hüütakse, üks poiss jääb aga iemalle, kes nõelakaupmies on. Siis hakkavad laulma: Nõret, nõret, nõelakene, nõret, nõelasilmakene! Nõel ei kadund seiste'essa, nõel mul kadus nõeludessa, õmmeldes uuta ulinad, paigeldes pere palakad. Õhta õmblen õe särgi, videvikul venna särgi, koidul kulla kuasa särgi, hämarikul äia särgi, pimedikul peiu särgi. Nõela nõmmeje kadissa, sarapikkuje sadissa, kuldasilma kuusikusse, hõbehal'las huavikusse. Nuored mehed, hellad vennad, kes oli rahala rikas, kes oli kuulus kukkurilla - tulge nõela nõudemaie, kuldasilma kuulamaie. Selle piale tuleb nõelamüija nõela ema ette ja ütleb: "Tere!" Nõela ema ütleb: "Tere, tere, mies! Mis sul müia on?" Sie vastab: "Mul nõelu ja kõiksugu asju müia." - "Too näha!" Nüüd toob nõelamüija tagant ria otsast ühe tüdruku ehk poisi nõela ema ette, sie vuatab ja laseb nagu kogemata teise lahti; kohe hakkab see nüüd ümber ria juoksma, müija hakkab taga aeama ja nõela ema hakkab laulma: Hüppa, nõela, karga, nõela, hüppa, nõela ümmargune, karga, nõela kandiline, tie, nõela, jalad teravaks! Sie mu hia helmenõela, sie libe litrinõela, säriseb sädemenõela. Hüppa udriki ubaje, karga karunga kaeraje, tuo põllela ubada, kamaluga kaerusida! Nüüd suab kua müija nõela kätte, ja viib uuest nõela ema ette, sie vuatab ja ütleb: "Sie nõel on kaikki!" ehk leiab muud kõlbmataks tegevad viga, ja ütleb: "Mine, too uus, tagant kambrist takuvakast, aga ära sa vorsti varasta." Nüüd jääb sie nõela ema ette püsti seisma ja müija tuob tagant ria otsast uue, kellega niisamasugune juoks, ja laul hakkab kui esimisega; kunni rida kõik korrale läbi on ja nõela ema kua - siis on mäng ots ehk hakkab uuest piale, kuda suovitasse. Poiss on nuiaga nõel ehk maapasli-nõel. Ambla. H II 14, 143/6 (16). 1889. 1047 2. Kõik seisavad ühes rinnas, teineteise pihast kinni. Kaks laulavad: Nõtku, nõtku, neulakene, nõtku, neula silmikene! Neula nummele kadusi, sarapikkuje sadasi, kadarpikku krapsatie, herne'esse helksatie, nilksatis nisuüvije. Ei kadund maatessani, kadus tööda tehjessani, ommelles udulinada, paikajes vana palaka, peiu särki säädajassa. Siis esimene hakkab ringi jooksma - "neula otsima", teised laulavad: Hüppa, neula, ja karga, neula, tee, neula, jalad teravaks! Eks ole eite säädnud sääred, tasanud jalad tasased. Nõnda "etsib" ta ja teised ütlevad: "Kas see neul? Kas see neul?" Nõnda kuni viimseni teises rinna otsas - "neulani", siis see hakkab jooksma, aga teda võtab tagaajaja - "neula otsija" kinni ja mäng on otsas. Kuusalu. H II 34, 584/5 (205). 1892. 465. PAJAMÄNG. 1048 Mängijad istuvad rongis. Kõige esimene on paja ema, kelle käest paja otsija pada palub, kuna ta ütleb: Tere, tere, paja ema, tõin teile ka küla kakku ja tulin pada palumaie, kuldakatlad kuulamaie. Anna mulle pada kiiste keeta, anna läätsade lämista, anna herneste helista! Meil on kiisad keetamata, meil läädsad lämistamata, herned meil helistamata, põkad patta panemata. Meil tulid võerad Virusta, hallid onud Harjumaalta, vanad tädid Tartumaalta, noored vennad Venemaalta. Paja ema küsib: Kuhu panid selle paja, mis ma sulle eila andsin, eila andsin, toona kinksin? Mis sa olid hooletu, hooletu ja meeletu: viisid paja vee pääle, jätsid paja järve pääle - tuli külm, külmetas paja, tuli hall, hallatas paja! Paja paluja vastab vabandades: Mina ei viinud vee peale ega jätnud järve peale. Saks sõitis saaniga, maamees maaniga, kilter kirju korviga - sellel oli pikk piidsavars, sellel oli lai laksuvars, sellel oli rohke roosavars, puutus piidsavarrega, lahas laksuotsaga, rohke roosavarrega, peksis paja purule. Paja ema küsib: Tooge tükid meie ette, pajakõrvad me kõnelda, pajavitsad me vilista, pajavangud me valata! Paja paluja vastab: Kust saab tükka teie näha, pajakõrvu te kõnelda, pajavitsu te vilista, pajavangu te valata - tühja läksid pajatükid, vitsikusse pajavitsad, vaarikusse pajavangud. Nüid annab paja ema oma selja tagant kõige esimese paja otsijale kätte, sellega hakkab paja paluja tantsima ja laulab, sagedaste laulab pada ise ka ligi: Nüid sain paja pangilise, seest siiruviirulise, pealt kullakarvalise. Hea pada, hella pada keeb külma kivi pääl, laksub lage palu pääl ilma tule tegemata, ilma lõmmu lõhkumata, halu alla heitemata. Paja tantsitaja paneb selle, kellega tema ära tantsinud, kõrvale ja tuleb uut paluma. Mäng vältab nii kaua, kuni paja ema ise kätte tuleb. Tarvastu. H II 55, 200/3 (2). 1895. 466. SÕELAMÄNG. 1049 Mängijad seisavad rongis. Kõige esimest rongi ees, kelle käest sõela palutakse, nimetakse languks. Sõela paluja tuleb langu juure ja ütleb: Laena sõela, langukene! Langukene vastab: Ei mina laena, langukene! Sul on suikujad sulased, ülemeelsed ümartajad - viivad sõela sõnnikule. Siga siis sõkub sõelapõhja, varsakene vakapõhja, hobune kehikupõhja. Sõela paluja laulab: Laena, laena, langukene! Ma sõelun nisujahuda, veeretan sealt villingida. Mul tuleb kaugelt külalisi: onupojad Õisu vallast, tädipojad Tännasilmast, velled tulevad Viljandist. Kui on sõelutud jahuda, siis viin sõela kelderesse, kelderesse, kamberisse, üle õue aida sisse. Sellepeale ütleb sõela omanik: "Võta tagantseinast!" Nüid hakkab kõige viimne rongis seisja jooksma ja sõela paluja püiab teda kinni. Saab ta enne langukese juure tulla ja temasse puutuda, siis jääb ta veel sõelaks ja jookseb veel ühe korra, saab aga püidja teda enne kätte, kui ka langukese juure saab, siis paneb ta teda tõise koha pääle üksi. Mäng vältab seni, kuni kõik läbi jooksnud ja püidja kinnipüidmise läbi langukese käest kõik ära võitnud on. Tarvastu. H II 55, 199/200 (1). 1895. 467. HUMALA LAENAMISE MÄNG. 1050 1. Külä memme, hää memme, anna meile linnassid, linnassid, humalid, kesvi hüvi, meile pühis õlles tetä, kallis ajas aanikes! Aituma andemesta, kalli hoole kandemesta, pikä hoole pidämesta! Tuhand tulgu sul jälile, sada saagu asemele. Sedä mängu mängites nii: üits näidudest võtt prundsi vai põllerüpü üles ja käü üte inemise mant tõse manu ja laulab edimest värsi palleja-tooniliselt. Ainult inemise nimi on muutlik, kelle käest ta küsüs - kas olgu külä memme, noorik, esä, veli vai näidu jne. - nii nimmat kui inemine om. Sangaste. H II 31, 755 (1). 1888. 1051 2. Otsõ mina linnassid pühis ollõs, kallis aoss haanikas. Külä veli, hää veli, anna meile linnassid, pühis ollõs, kallis aoss haanikas! Ma katsu kurnalõ, tõsta tõrdu vitsalõ, juu miitoobista, maidsa mamma pikõrist! Kui juud miitoobista, maidsad mamma pikõrist, kui juud - juubunus jääd. kui maidsad - maalõ satad! Otsitakse linnassid; pärast: Jahvi, jahvi, linnassid, jahvi, jahvi, mina vaenõ, jahvi mina linnassid, jahvi külmäne kuanõ. Kis iks sinnä lävele tulli? Ese sinnä lävele tulli: "Misäks jahvad, tütäreni?" "Linnassid, esekene; sulasidõ suuri rüki, talupoja tadrikid, herräpoisi herneid." Jahvataja tüdruk suigub; keegi varastab linnassid. Kelles om jala likõ, tuu mi linnasõvaras. Tsih, tsih imähelle, kes käsk poiga vargima, kivikotta kiskõma, esi aita hargõma? Imäkene es käsi: edimält varasta väidsekene, tõnõ kõrd nõglakõnõ, mine võta piidsakõnõ, piidsakõnõ ja hobosõkõnõ, sõs mine kisu kivikoda! Poiga poodi parsile. Ema püüdis teda hoita, kuni ta juba üles sai tõmmatud. Urvaste. E II 36, 194/5 (252). 1893. 468. KULLIMÄNG. 1052 1. Vanaste mängiti enamiste jõulu-aegadel kuutskulli. Küla nooremad inimesed kogusivad endid kuskil mahatehtud kohal kokku, võtsivad ühe teise sabast kinni ja astusivad siis lauldes küla tuppa või tarre. Üks nendest istus tooli pääle, kuna kuutskull rongis kõige esimene oli ja tema järgmised, sabadest kinnihoidjad, kanad ja kuked. Mehe ümber, kes sees istus, laulsivad nad käies: Kuuts, kuuts, kullike, naats, naats, naabrike! Mis see kulli meile otsib? Kull otsib küla kanasida, tahab küla hanisida, mõisa kirju kalkunida. Mihuke see kull ise oli? Kull kui heinakuhjakene. Mihuke see kulli pääkene? Nagu mõisa mõõduvakka. Mihukesed kulli kõrvakesed? Nagu raudrõngakesed. Mihuke see kulli ninakene? Nagu kajukoogukene. Mihuksed kulli jalakesed? Nagu puust pukikesed. Mihuksed need kulli varbakesed? Nagu küla künnirauda. Ära tule meie talusse, mine teise talule: Meil on kanad kamberissa, kukke kulda kelderissa, viis vahti värati pääle. Külas on uksed hoidijata, sääl on kanad kõlgusessa, kuked kuiva õrre pääla. Nüüd küsivad sabast kinnihoidjad seesistuja käest: "Tere, tere, mis teed sa siin?( - "Auku kaevan." - "Mis sa teed selle auguga?" - "Söed panen sisse." - (Mis sa nende sütega teed?" - "Paja panen pääle." - "Mis sa selle pajaga teed?( - "Vee panen sisse." - "Mis sa selle veega teed?" - "Kana-kuke karva võtan.( - "Mis need kanad-kuked kurja tegid?" - "Isanda herned, okmanni oad ja neitsi läätsad sõivad ära." - "Kus sa isi olid?" - "Isi tegin all mäe aeda." - (Kus need lapsed-naised olid?" - "Kandsivad teibid ja roekid kätte." - "Kui paks see aed oli?" - "Nagu peni kükitab." - "Kui lai?" - "Nagu kirvelaba." - "Kui kõrge?" - "Nagu maast taeva." - "Kui paks?" - "Nagu pajuniin." - "Kui tihe?" - "Nagu jõhvine sõel." Kull küsib seesistuja käest: "Mis sa valetad, et sa aida tegid! Kas ma ei näinud, kui sa magasid: levapäts oli päetsis, koorekirn oli jalutsis ja kärnane põrsas oli hammaste vahel." Siis küsis kull mehe käest edasi: "Kas kanu ka osta tahad?" Mees: "Küll!" Kull: "Kas niisugusid?" ja näitab isi mehele oma jalgu. Mees: "Ei, mitte niisugusid." Nüüd näitavad kanad kulli selja taga mehele oma jalgu ja küsivad: "Kas niisugusid?" "Niisugusid jah!" hüiab mees ja hakkab kanu kulli selja taga kinni püüdma, kuna kull neid varjata ja kaitsta püiab. Esimene, keda mees kätte saab, hakkab jälle seesistujana ühes teistega oma mängu pääle. Suure-Jaani. H II 43, 344/8. 1892. 1053 2. Kuus, kuus, kullikene, kuda meie kulli pea? Nii kui mõisa mõeduvakka. Kuda meil kulli nokka? Nii kui pere kaevukooku. Kuda meie kulli jalad? Nii kui pere ahjuharki. Kuda meie kulli saba? Nii kui pere tuuliluuda. Mis see kulli meile otsib? Kulli otsib ainust poega. Ei mina anna ainust poega, sulaselle suurust poega! Kulli söögu konnesida, läbi katukse kanuda, läbi sõnniku siguda, läbi põhu põrsa'aida! Neiud ja noored mehed teevad ühe pitka rea ja üks neiu ehk noormees on rea ees otsas, kuna teised tema riietes üheteise järel kinni peavad. Siis laulab see esimene kulliga vastakute kuni laul otsa, siis kull hakkab rea otsast püidma. Jõelähtme. H III 3, 70/1 (3). 1888. 469. LAMBAMÄNG. 1054 1. Lammad istuvad kõrbu, ühes summas hunnikus maas ja karjane käib nende ümmer, kepp käes. Karjane laalab: Mina hoian eede utte, mina kaetsen taadi karja! Eit tiib mulle uue kuue, taat tiib targa-me' kasuka, sinisida sääresida, punasida paelusida, kalevida kapukida. Tiin aida, teritan teibast: kuuskne vits ja raudne teebas, hõbedane aiaroegas. Siia tiin ma hundi mulgu. Hunt, tule metsest väl'la, uu! Vii metsa minia lammas, kisu ämma kiirudsilmad, jäta jälle memme lammas! Üks tuleb tuanurgast väl'lä karjatse juure - sii on hunt. Hunt ütleb: "Tere, tere, miis!" Karjane küsib: "Mis sa käid?" - "Ema kässis sind kodu tulla." - "Mis ma kodu otsin?" - "Tema kässis uue kuue mõetu tulla andma." - "Kis mu lammid hoiab?" - "Jumal ja hall koer, ma isi viil kolmas.( Karjane hakkab kodu puule minema. Hunt tõmmab ühe lamma kinni ja lähab iki metsa puule. Karjane vaatab tagasi, näeb seda ja hakkab hurjutama: "Urjaa hunti, urjaa hunti!" Siis võtatab koera iki: "Võta! Võta!" Üks tentsik juuseb käpukile hundile järgi, üks jalg sel'las, sii on koer - saba sel'las, ja haugub iki ühtepuhku ja juuseb hundi puule, kui hunt lammaga lähab. Hunt viib lamma tua nurka, paneb ta sinna maha ja jäeb isi seisma. Siis hakatasse jälle otsest piale ja tehasse nõnnakaua, kui lammad kõik kadund on. Siis hakkab karjane lammid taga otsma ja hunt lähab lammaste ette ja jäeb sinna seisma. Karjane küsib ühe ja teese vanema inimese käest, kis tuas on: "Kas oled mu lammid näend?" Niid ütlevad: "Ei ole näend." Viimati läheb karjane hundi ette ja küsib: "Kas sa mu lammid oled näend?" Hunt ütleb kah: "Ei ole näend." Karjane küsib: "Mis niid on, mis su sel'la taga on?" Hunt ütleb: "Niid mud'u kibid-kännud ja liuad-lusikad." Karjane ütleb jälle: "Neil ju villad sel'las ja silmad pias." Hunt ütleb jälle vastu: "Niid mud'u puuhabemed ja oksaaugud." Eks siis karjane küsib: "Kas luba utetada on?" Hunt lubab ja siis karjane utetab. Siis lammad hakkavad kõik määgima ja panevad iki: mää ja mää. Siis karjane küsib: "Kas luba katsuda on?" Hunt siis lubab: "Katsu!" Ja siis karjane katsub lammid ja ütleb: "Sii mu oma lammas, sii mu oma lammas." Jne. Siis karjane võtab puu, laseb hundi teesest otsest kinni võtta, isi võtab teesest otsest ja ütleb: "Katsume, kas lammad terbed on!" Eks siis lammad kargavad üle puu. Mõni kargab ilusti kahe jalaga üle, aga mõni on lombak - ei saa üle. Siis karjane ütleb hundile ja tõreleb: "Näe, selle oled vigases teend." Kui sedasi kõik lammad läbi on katsutud, siis on sii mäng otsas. Suure-Jaani. H II 49, 627/30 (4). 1895. 1055 2. Tii aida, terite teivast, rõhu ümber rõngasaida, et sii susi sisse saa, karu ei üle karate. Tuli susi soomikusta, laiakäpa laamikusta, ärä sei ta äiä oina, äiä oina, ärnmä lamba - kenasarv äiä oinas, laikots ämmä lammas. Paras, paras äiäle, paras, paras ämmäle, mulle kiit ta musta putru, and ta süüa aganid, tõst ta tõrva kastusese! Esi sei ta selget leiba, esi võtt ta võida-leiba, esi sei sialihada, kaalits ta kanamune, esi pist ta piima-leiba. Paras, paras äiäle, paras, paras ämmäle! Lääme utte otsimaie, talle taga nõudemaie! Siit om lännu sirgujälje, läbi pajo partsijälje, siit lännu hobu ummirauda, siit lännu varsa vallatume, siit lännu täkku tähteotsa. Siin om sirgu seisatena, siin om partsi paigal ollu. "Tere, tere, miis!" - "Jumalnime!" - "Kas sa mu lambid oled nännu?" - "Ei ole nännu." - "Mis sul taga selja om?" - "Taevatähe.( - "Kas luba om kutsu?" - "Kutsu!" - "Till, till, määä!" Lamba röögive vastu: "Mää, mää, mää!" - "Karjapoiss, kus kepp? Kaeme, kas koer terve om." - "Koer, karga üle kepi!" - "No, lamba, karake ka üle! Sii talleke om vigane. Võtke õlgi maast, suitsetage - toss, toss, toss!" Paistu. E 18502/5. 1895. 470. NAERIMÄNG. 1056 A. Tüllüd, tüllüd, Nauri Jaani, et ei varga'ad varasta ega kanna karjalapsed. Teen aeda, teritan teibe, ilma nuorita mihita, teravata kirve'etta. Jätan aida augukese, sigadelle sisse minna, põrsastelle läbi pugeda, lammaste läbi laduda. Naerid istuvad ringis maas, naerivaht ringi keskel. Lauljad kõnnivad nende ümber ja laulavad. Pääle laulmise naeri muldamine, s. o. igal naeril võetakse kaenla alt kinni, kergitatakse pisut üles ja lüüakse siis vastu maad (iga naeriga mitu korda). Kui see kõik sünnib, uinub vaht magama. Siis varastatakse naerid ära. Kui naerid varastatud, läheb üks lauljatest vahi juurde, lööb talle kepiga külge ja küsib, kus naerid. Vaht ärkab üles... (loll nägu). Kuusalu. EÜS II 551/2 (56). 1905. 1057 B. Mängijad istuvad murul ringis, jalad pikkas, kätega üksteise ümbert kinni hoides. Ringi keskel paku otsas istub peremees. Teiselt poolt tuleb võõras mees, kaabu pääs, kott seljas ja labidas käes, lööb piitsaga ise õhku, jookseb ümberringi ja laulab: Tpruu, Riiga ritku perra! Lüü hõbõst, hoia hinnäst. Tei pütt suula, kats püttü kaupa. Är võtti Võnnu liina, tagasi Tartu liina. Maalõ murri musta sarvõ, painutõlli paadi sarvõ viinavaati vette'en, õllõvaati otsiõn. Ja ritku peremehe ette seisma jäädes, labidaga murule põrutades, hüüab: "Tere, tere, peremiis! Mis kraami sul õigõ om?" Peremees: "Piite, peterselle, uguritsõ, nakrit." Kaupmees: "Kas um jakku rohkõllõ, et küünüs mullõ kah?" Peremees: "Kos sa nu joba panni, mis ma sullõ iilä anni?" Kaupmees: "Mul tull pal'lu saksu: veli viirü Vinnemaalt, sõsar tule Saksamaalt, tütär Türgimaalt, poig Poolamaalt. Lätsi sõs merde mõskma, lätsi ojja uhtma - poodi vette vaava väidse, kaodi kalli saksa väidse, naksi väist otsma, kalli perrä kaibamõ: vajju õtsku petersell, uppu är ugurits, nakrõ, peedi oja põhja. Peremees siis: "Võta, võta viil, seo kõrra!" Mees hakkab siis esimese reasistuja ees kaevama, ise laulab: Kaava, kaava kalõst maast, tsungi, tsungi sügavest söödüst. Jummal andku juurikid, pühä Maarja maranid! Töö ei ole aga sugugi nii kerge, mees kaevab ja higistab, tõmbab ritku kätest - see on aga nii kõva, et mitte järele ei anna, sest järgmine hoiab esimesest kõvasti kinni. Kui kaevaja ju küllalt vaeva näinud, laseb teine käed lahti ja mees võib ritku ära viia. Järgmise järele tulles peab ta aga uuesti laulma: Tpruu, Riiga ritku perra! Lüü hobõst, hoia hinnäst... jne. Urvaste. ERA II 1, 47/50 (7). 1906.