460. KIIGEAEG MÖÖDAS. 1035 Ära iks läävä häl'lüpäävä, kinni jääse kiigapäävä. Ette tulõva eidsipääva, ette tikõ teopäävä, ette saisva sakõnädäli, ette kurja karjakõrra. Karula. H II 36, 193 (250). 1893. 461. KIIGE ÄRASAATMINE. 1036 Kiigu iki, kiigukene, heida, hella häl'lukene! Mine, kiik, minetemede, astu, kiik, ajamede! Mine ära, kiigukene, astu ära, häl'lukene, mine silmist, mine meelest, astu välja väratista, astu välja üle aia! Me panem küüne kütüssesse, me panem piha pildumaie, sõrme suure sõudemaie. Kiigukene, kullakene, hõbehella häl'lukene, tule jälle meil tagasi, tule jälle tõise kõrra, tõise kõrra see ajage! Ära tulla mustalegi - mustal tood palju mureta; ära tulla hallilegi - hallil tood palju haige'eida; ära tulla kõrvilegi - kõrvil tood palju kõneta! Tule paadil parre'elle, paadil o palju parembe! Mine ära, kiigukene, ära lääve häl'lupäeva, kätte saave saadupäeva, tuletuki korjamine! Ära roogim suure saadu, pillum pika puu põrenti. Karksi. H, Kase 49a/50 (11). 1868. 462. KIIGEAJA MÄLESTUS. 1037 Juba sest on ammu aega, ammu aega, tüki teeda, kui me viimaks kiikusime, ühel laual laulasime, ühe toome-oile päälla, sarapuu südame päälla, kahe kaseladva päälla. Juba toom on heitand oile, jo kask on kautand karva, sarapuu lehed saristand, vaher valge'ed varistand. Haljala. H II 38, 184/5 (22). 1892. 463. KIIGETSÜKKEL. 1038 1. Kiigesepad, hellad vennad, ärge kurjast kiigutage, vihasest meid vintsutage! Ma olen kuri kukkumaie, vihane olen vintsumaie! Kiigesepad, hellad vennad, ena kus nad kiige teinud! Teinud kiige karjamaale! Oleks teind kiige sinna määle, kus on õõnapuud määlla. Mitu puud on määlla? Kolm on puud määllani, Mitu õuna oksa kül'les? Kolm on õuna oksa kül'les. Kiigesepad, hellad vennad, ärge mult mune küsige: mul jäi kana kodo munele, kukk jäi kõrva kõkutama, vakk jäi varna vahtimaie, sõel jäi sängi sõelumaie. Kiigesepad, hellad vennad, laske maha, ma paluksin! Kui ei lase - ei palugi, siis ma õetsun õhta'ani, kiigun keskehommikuni, laulan laia valge'eni. Külap kuuske kurnab piima, külap leppa lüpsab lehma, külap kaske saadab karja, vaherpuu juodab vasika, sarapuu saadab karjamaale, saadab karja kauge'elle, härjad hälli heinamaale, kitsed kiilu koppelisse, siad Siimu rukki'isse. Sääl on poisid püüdamassa, ilasuud ilutsemassa, tattilouad tahtemassa. Jõhvi. EÜS VI 1072/4 (235). 1909. 1039 2. Küla hellad noored mehed, viige kiiged kelderisse, aisad alla aitadesse, kiigelauad lakkadesse! Kätte tuleb heinaaega: juba rukkipea nähikse, odraoras haljendelleb, kaeraoras katab maada, nisu tupesta tuleksi. Käi sa kiike kõrge'elle, et ma paistan pailu maada, paistan üle kolme välja! Kolm oli välja kõrvastikku: üks oli ruuge rukkivälja, teine kallis kaeravälja, kolmas nikerdab nisusse. Mis oli ruuge rukkivälja - see oli noorte naiste välja; mis oli kallis kaeravälja - see oli noorte meeste välja; mis seal nikerdab nisusse - see oli noorte neitsikeste! Üles, üles, kiigekene, üles mööda õunapuida! Maha, maha, kiigekene, maha mööda marjapuida! Käi sa, kiike, kõrge'elle, et mina paistan palju maada, paistan üle kolme metsa! Kolm oli metsa kõrvastikku: üks oli kulla kuusemetsa, teine kallis kasemetsa, kolmas õige õunapuine. Mis oli kulla kuusemetsa - see oli noorte meeste metsa; mis oli kallis kasemetsa - see oli noorte naiste metsa; mis oli õige õunapuine - see oli noorte neitsikeste. Käi sa, kiike, kõrge'elle, et mina paistan palju maada, palju paistan, palju maksan! Kui ep ma isegi paista - paistab mu pärga punane, läigib keedi kaelassagi, särab sõrmus sõrmessagi, teine teisessa käessa, kolmas kulda peidelisse. Olgu otsas, jäägu jälle, olgu otsas homme'eni, tulevaksi reede'eksi, neljaksi nelipühiksi, jaani kalli aegudeksi. Järva-Madise. EÜS VII 1763/5 (387). 1910. 1040 3. Kiigesepad, hellad vennad, enäe, kus nad kiige teinud - kitsa'asse kitsikusse! Alt ei saand hani ujuda, pealt ei piirivärbelane, seest ei siidilinnukene. Kiigesepad, hellad vennad, ärge mind kurjast kiigutage, õelasti õetsutage - ma'p teind kurja kellegille, üleliiga ühegille, et te mind kurjast kiigutate, õelasti õetsutate, vihasesti vintsutate! Kui mina kukun, kes minu maksab? Pale mul maksab paari härgi, teine pale - teise paari, nina nooreme' hobuse, kõrvad kõrvi ruunakese. Las' tulen homme teista korda, tunahomme kolmat korda - siis toon kanad, siis toon munad, siis toon pardid paaristikku, valged linnud vastastikku. Selle luban sõuajalle, sõuajalle, jõuajalle, üle võlla veeretajal. Siis saab kiigel maksetud! Üles, üles, meie kiike, maha, maha, meie kiike! Mis mina luban kiigutajal üles minnes, maha tulles? Kolm oli välja kõrvastikku: üks oli välja nisuvälja, teine välja rukkivälja, kolmas välja kaeravälja. Mis oli välja nisuvälja - see oli noorte neitsikeste; mis oli välja odravälja - see oli noorte naeste välja; mis oli välja rukkivälja - see oli noorte meeste välja. Üles, üles, meie kiike, maha, maha, meie kiike! Mis mina nägin üles minnes, üles minnes, maha tulles? Kolm oli järve kõrvustikku: üks oli järve mõdujärve, teine järve õllejärve, kolmas järve viinajärve. Mis oli järve mõdujärve - see oli noorte neitsikeste; mis oli järve õllejärve - see oli noorte naeste järve; mis oli järve viinajärve - see oli noorte meeste järve. Üles, üles, meie kiike, maha, maha, meie kiike! Mis mina nägin üles minnes, üles minnes, maha tulles? Kolm oli välja kõrvustikku! Selle mina luban sõuajalle, sõuajalle, jõuajalle, üle võlla veerijalle! Väli oli kolmenurgeline, igas nurgas kolmi nabra, igas nabras kolmi vihku, igas vihus kolmi kõrta, igas kõrres kolmi päida, igas peas kolmi tera - selle luban sõuajalle, sõuajalle, jõuajalle, üle võlla veerijalle! Järva-Jaani. EÜS VII 1536/9 (15). 1910. 1041 4. Meie külas kenad poisid, meie vallas valged mehed. Nad tegid kiige kesket küla, vainul tegid valli ümber. Vall see paistis Tal'na linna, kiik see kesket Riia linna. Riia härrad ehmatasid, kohtusaksad kohkusivad, suured saksad surma saivad. Mina olin poissi noorukene, härjasõra suurukene. Kui ma kuulsin, kohe ma kostsin: "Ärge, härrad, ehmatage, kohtusaksad, kohkuge ja suured saksad, surma saage! Ei see sõda siin ei sõdi, Vene vägi siin ei veere, Poola tuli siin ei põle!" Ütleme aga uuest ümber jälle, varsi vana järje peale: kiik oli kõrge kui kiriku, pealt ei pääsnud pääsukene, vahelt ei veere varblane, alt ei saa hani ujuda. Õekesed, hellakesed, lähme kiike katsumaie - kas see kiike kannab meida, kas tõuseb maasta tolmukesta minu uude sukke peale, karratud kasuka peale! Kiike kiiksub, kiike kääksub, kiike kiiksub kindaida, kiigevõll tahab võida-leiba, kiigeaisad ande'eida, kiigelauad laiu paelu, kiigetoed tuttispaelu, kiigepostid poepaelu. Ütlen aga uuest ümber jälle, varsi vana järje peale: meie külas kenad poisid, meie vallas valged mehed, nad tegid kiige kesket küla, kiige kõrge kui kiriku. Nad tõid võllid võeralt maalta, kiigetoed tõid Turjamaalta, kiigepostid Poolamaalta, kiigeaisad Harjumaalta. Külapoisid, peiukesed, tulge minda kiigutama, kiigutama, kõigutama! Kes mind kõrgesse kiigutab, viisi pärast vintsutab - sellel hea hinna annan, parajama palga maksan: rehalt annan riimu härja, laudast luban laugus lehma, toa takka pika põllu, vallast valge neiukese, pea valge, pärg punane, süsimustad silmakulmud, paled kui kerkind saiakakud, juuksed peas kui juurikesed. Seda ma luban kiigutajal, kiigutajal, kõigutajal! Külapoisid, peiukesed, ärge mind kurjast kiigutage, viha pärast vintsutage - ma olen kuri kukkumaie, ma olen hella ehmatama. Kui ma kukun, kes mind maksab? Pea mul maksab Pärnu linna, jalad Jakobi kiriku, juuksed jooseva hobuse. Vigala. EKnS 50, 94/6 (75). 1885-86. 1042 5. Meil olid poisid, teil olid poisid, Kopli mõisas kolmed poisid - need olid isi vallatumad, tegid aga kiike küla alla; alt tegid kiike harulise, pealt tegid kiike kitsukese - alt sai hanede ujuda, pealt sai pääsukste pugeda. Need olid isi ilmatargad: kiigepostid tegid kivised, võllid vasesta valatud, kiigelavad ravasta, kiigepuuda pihelgasta. Küntsin ma külatänavas, äestasin õue alla, kuulsin külas kiigutavad, kiigelaudas lauletavad, kiigeõrsis hõisatavad. Muisutasin härjad murule, vaotasin adra vaole, pistsin piitsa peenra sisse. Isi jooksin aita ehtimaie. Selga panin siidisärgi, siidisärgi, sinikördi. Jalga panin sukad siledad, otsa panin kingad käbedad. Suure öe panin öele nii kui taadi torrevitsa. Suure räte panin kaela nii kui suure laualina. Suure sõle panin rinda nii kui sõela taeva'esse. Suure raha panin kaela nii kui kuu taeva'esse. Helmekorra panin kaela nii kui tähed taeva'esse. Suure pärje panin päha nii kui vihma vikerkaare. Siis läksin kiikel kiikumaie, kiigelauda laulemaie, kiigeõrsi hõiskamaie. Pärg siis kostis pääva vastu - pääva poolt paistis punane. Helmed paistsid eha vastu - eha poolt kostis ereda. Raha paistis kuu vastu - kuu poolt kostis kumera. Sõlg see paistis sõela vastu - sõela poolt kostis saleda. Siis läksin kiikel katsumaie - kas see kiige kannab minda. Kui ei kanna, siis kadugu, siis selle kiige ma kaotan, kiigelauad ma laotan, kiigepostid ma purustan. Ei see kiige kannud minda, kuksin maha kummuliste, sadin maha silmeliste, katki läksid rahakannad, rikutud said reesisilmad, sõtkutud said sõleääred, heidetud said helmekorrad. Kihnu. E 23182/4 (25). 1896. 1043 6. Kuulsin ma külas kiigutava, mäe otsas mängitava, tamme otsas tantsitava, nõmme hõimus hõisatava. Käisin käies, jooksin jookstes, jooksin alla aida juure: hamme ain selga linase, ümber panin ünderida, kördi selga korralise, sukad jalga nii suledad, kingad otsa nii käbedad; laia põlle panin ette kui see venna aidaukse, laia öökse panin ööle kui see taadi tõrrevitsa, kaela panin kaelusida kui see taeva tähtesida; peene räti panin pähä kui see vihma vikerkaari. Ikka külas kiigutie, mäe otsas mängitie, tamme otsas tantsitie, nõmme hõimus hõisatie. Läksin mäele kamberissa. "Oh, minu armas emäkene, emäkene, memmekene, las mind külla kiikma minna!" "Ei või keelda, ei või käske!" Nüüd läksin külla kiikumaie, külakiiku katsumaie. Külapeiu pajatama: "Tere, tere, neiu noori, kes on tulnud meida vaatma. Tule siia kiigu poole, astu kiigu laua pääle!" Läksin korra katsumaie, kas see kiiku kannab minda, kas ta kannab laskutada! Kiiku kandis, kiiku kõikus, laskis küllalt laskutada. Nüüd sain kiiku, nüüd sain kõiku. Laske maha, me palume, selle mustale murule, halja helle heina pääle! Jalad laudu meil vaunu, käed köites ju kulunu! Villi oli viis mul peossa, kuus oli kuppu peialissa. Külakiiku, kallis kiiku, külakiiku, kena kiiku: tal on hõbest õrrekene, tal on vasest varrekene, külge pantud kuldaköied. Olgu terve kiiguseppa, kes see kiigu siia tennu! Tennu ta tedre teerismaale, tennu püi pöörismaale. Ei ole kivi kiigu alla, ei ole auku alla kiigu. Tennu ta lahe, tennu laia, ei ta lõhu lõuentida, pääst ei kisu pärgasida. Mis mina annan kiigusepal? Annan hani haudumasta, annan paari pardipoegi, vallast valge pääga tüdruku, kesk-külast kena Mareta! Saarde. H IV 2, 671/4 (1). 1888. 1044 7. Lääme külla kiikumaie, Refr.: kiigele, kiigele! üle õrre hõikamaie, selga hame linane, pääle pihta peenikene, ümber pane laia sõpu kui sii esä aidaussi, ette pane laia põlle kui sii velle kirstukaasi, jalga suka suleve, otsa pane kardakenga, rinda pane suure sõle kui sii kuu taeva'enna, kaala helme hereve kui nii tähe taeva'enna, päha pane laia pärja kui sii vihma vikerkaari, selga aa rüüdi linane kui sii päeva paiste'enna. Nüüd lääme külla kiikumaie, üle õrre hõikamaie! Nüüd o kirja kiigu pääle, uaäitsme häl'lu pääle, sinilinti lippamenna, kardakenga kaalumenna. Oh te hullu kiigusseppa, koe tennu näiu kiigu? Tennu siasongermusse, vananaise naarismaile, tüdruku maranemaale. Siin on kivi alla kiigu, sügav hauda, rauda põhja. Johus kul'lus kuksatema, ristikeine rihvatema - ei ole meil velle koduna, ken meil kul'luse kogusi, ristikese maasta riisi. Kiigu, kiigu, kiigukene, kiigu, kiigu kõrge'esse, üle õrre õunapuusse, päälta parre paitsapuisse! Säält me paistam Paide'esse, säält me helgim Helme'esse, säält me kumam Kuramaale. Et me no esigi'i helgi - helgiv me helme hereve; et me no esigi'i kuma - kumave sõle kumere; et me no esigi'i paista - paistav me pale punase. Tulge kiikme, külanaise, valla-või-vanembe naise, kiikme, külakubja naise! Tooge kana, tooge muna, tooge hani haudumesta, tooge pardsi paaritsida! Mine, kiik, mineta, kiiku, mine väl'la väravista, kõnni väl'la kõlgussesta, astu aiakäänapusta! Ette tulev ikupäeva, taga jääve tantsupäeva, tuleb tuki korjamine, saab saadu rookimine. Panem põlve põrendisse, säem sääre saadussegi. Halliste. E 33241/4. 1897. 1045 8. Lähme kiiku katsumaie, Refr.: kiigele! kas sii kiiku meida kannab! Sii kiik tett sialihasta, kapla tett kanamunasta, õrre tetu õunapuusta, kiigulauda laasiline. Kui lääve poisi häl'lu pääle - siis om härjä häl'lu pääl, viinavaadi vaalu pääl, tuhakotti tuulumenna. Kui lääve näiu häl'lu pääle - siis om kirja kiigu pääle, uaäitsme häl'lu pääle. Lääve kiiku katsumaie, kas sii kiiku meida kannab? Ku sii kiiku meida ei kanna - tooge kirves, raiume kiiku, tooge väitsi, väänäme varu! Mis me annam kiigusepäl? Anas kana, anas muna! Ei ta ei meeli, ei ta ei lepi! Anas hani haudumesta! Ei ta ei meeli, ei ta ei lepi! Anas parti paaritsida! Ei ta ei meeli, ei ta ei lepi! Tõoti tõise sõsare! Ei ta ei meeli, ei ta ei lepi! Tõoti esi enese - sis võtt meeli, sis võtt lepi! Helme. H III 20, 58/9 (35). 1894.