443. KIIGE KIITUS. 1004 Et lase katsun kiigekesta, kas see kiike jookseb joonta, kas jookseb hobose joonta, vana härgade vaguda, noore härja õpetusta, noore mehe heinakaarta? Mina kiidan kiigekesta, kiike kiidab kiilujada, kiiluja kiidab nugada, nuga kiidab heada seppa, seppa kiidab heada rauda, rauda kiidab heada laeva, laeva kiidab heada vetta, vesi kiidab heada tuulta, tuuli kiidab heada tundi, tundi kiidab tuurijada, mina aga kiidan kiigekesta! Koeru. H II 13, 12/13 (4). 1888. 444. KIIGEL KIIKUJAID, EI KIITJAID. 1005 Küll o kiigul kiikejeta, küll o häl'lul häl'lujata - ei ole kiigul kiitajeta, häl'lul au andajeta. Meie kiigum, meie kiidam, meie hällul annam au. Olge terven, kiigesseppa, olge terven, saage naine! Ära saija saiasööjat, saiasööjat, õllejoojat! Saage see naine rahane, saage Eltse helmiskaala, saage meie margerinda, ken o ööni helmi täisi! Karksi. H R 5, 69 (25). 1889. 445. KIIK KOERTE SÖÖDUD. 1006 Mul on veli kiigu tennu, veli on kiigu kirjutanu, kudunu kukesulista, ajanu hanisulista, kokku panden partsisulist. Kuramaalt tõi kukesulgi, Harjumaalt tõi hanisulgi, Paide'esta partsisulgi, mede maalt mehikusulgi. See kiiku om sealihane, ne kabla - kanamunatse, laua - latikakalasta. Kes tuli meile kiikumaie? Riiast tuli ritteri poega, Paide'esta papi poega, Soomest suure härra poega. Ehen olid hurdad hurmikaela, taga rakku raudalõõga, perana peni punane - sei kiigu sealihasta, sei kabla kanamunesta, laua latikakalasta! Halliste. H III 19, 906/7 (3). 1895. 446. OLEKS KODUS KIIK. 1007 Siin on külas kulla kiike, väravas on vaski kiike, õue all on hõbeda kiike. Siin on kuldsed kiigutajad, hõbedased õõtsutajad, vaskisemad väntsutajad. Oleks meil kodus kulla kiike, väravas meil vaski kiike - ei tuleks külast kerjamaie, võerast vallast vahtimaie! Meil pole kodu kedagi, meil pole maanil midagi - sest lään külast kerjama, võerast vallast vahtima. Järva-Madise. EÜS II 1052 (43). 1905. 447. OMA JA KÜLA KIIK. 1008 Küla kiiku - külma kiiku: keeru kövve, karre kabla - kulut mul kulla peosta, hõõrd mul hõbe pöielesta, kulut mul kupu peosse, visas villi pöielesse! Meil o kodo kolme kiigu: üts o õrsine orunna, tõine parsine pajonna, kolmas kulla kopelin. Meil kiiku sialihasta, lavva laiusta kalusta, kabla sääl kanamunesta, varu vaskitse mõlempi. Küla kiiku - külma kiiku, mede vellel villa kiiku! Küll me kiigum, küll me kitam, küll me häl'lüm, annam au. Küla kiiku - külma kiiku: keeru kövve, karre kabla! Küll o kiigul kiikujata, ole ei kiigul kitajata, häl'lül au andajata. Halliste. H II 5, 48/9 (33) 1883. 448. KIIK HEAS JA HALVAS KOHAS. 1009 1. Kiigesepad, hellad vennad, ena, kus nad kiige teinud: teinud kiige künnismaale, külalaste laastusmaale, pisikeste pilbasmaale, sia singer-tunger-maale. Küla nutab künnismaada, külalapsed laastumaada, pisikesed pilbasmaada, siad singer-tunger-maada. Meil on kullad kiigesepad: teinud kiige heinamaale sinilillede segaje, angervaksade vahele, kullerkupu kopelisse. Kui ma tulen kiige pealta - maha astun marja peale, sinilille silma peale, kullerkupu kulmu peale, angervaksade vahele. Tapa. E 7892/3 (17b) 1893. 1010 2. Oh te hullud kiigessepad, oh te hullud või rumalad! Ena, kus nad kiige teinud - teinud kiige karjateele, külanaiste nairismaale, külalaste laastumaale, pisikeste pilbasmaale! Küla nutab kütismaada, külanaised nairismaada, külalapsed laastumaada, pisikesed pilbasmaada. Kui ma kukun alla kiige ehk ma lasen alla laua - kingad puuduvad mudase, kingakannad kaste'esse, kingapõhjad põllumaase, seelik sittaje vajukse! Tulge meile vaatamaie: meie kiik on heinamaala sinilillede seasa, kullerkuppude kumala, angervaksade vahela, jaanipaju paistella. Kui ma kukun alla kiige ehk ma lasen alla laua - kingad puuduvad kivise, kingakannad kannideje, kingapõhjad pajudeje, seelik siidililledeje. Karja. EKnS b 3/4 (12). 449. KIIK SOBIMATUL KOHAL. 1011 A 1. Oh te hullud kiigesepad, oh te hullud ja rumalad! Kuhu tegid kiigekese - siie jõe ääre peale, siie kaivu kalda peale; mõtlid neiut uppumaie, kahud sisse kaalumaie. Meie neiud ilmi targad, ilmi targad, maa kavalad. Läksid üle viie vee, viie vee ja kuvve kuiva, üle külä kütismaie, külänaiste naurismaie, poiste puuraiasmiku. Jõhvi. H III 1, 306 (5). 1889. 1012 A 2. Oh sa hullu kiigeseppa, Refr.: kiigele! kus ta tennu neiu kiigu! Tennu kiigu kaasikusse, vana hoonete vahele, tennu vee veere pääle, tennu oja otsa pääle. Mõtel meid vette veereveta, mõtel meid ojja uppuveta. Oh sa hullu kiigeseppa, oh sa hullu, taas sa tarka! Meie ei upu ojasse - meie oleme ojale omatse; meie ei veere veesse, meie ei kaldu kajosse - me oleme kaju kasvandiku, me oleme veele vellenaise. Oh sa hullu kiigeseppa: siit me ei helgi Helme'essa ega ei paista Paistu poole. Et me no esigi ei paista - paistab meil pale punane, et me esigi ei helgi - helgib meil helme ilusa, et me esigi ei liigu - liigub meil linajuusse. Paistu. EÜS III 272/3 (14). 1906. 1013 B 1. Oh hullud kiigesepad, enä, kus nad kiige teinud - teinud kiige karjateele, külalaste laastusmaile, külapoiste pulgesmaile, külanaeste nairismaile. Küla nuttis künnimaida, külanaesed nairismaada, külapoisid pulgesmaada. Peetri. EÜS VIII 565 (74). 1911. 1014 B 2. Kiigesepad, hellad vennad, ennäe, kus nad kiige teinud: teinud küla kütismaale, valla laste vainiulle, poisikeste pulgesmaale! Väike-Maarja. EÜS VII 1829 (4). 1910. 1015 C 1. Kiigessepad, hellad vennad, miks tegite kiige karjamaale? Eks teind kiike marjamaale: kui lään karja saatema, siis jääb kiike katsumata; kui lään marja noppima, siis lään kiike katsuma! Järva-Madise. EÜS II 1038 (26). 1905. 1016 C 2. Lähme küla kiige alla, lähme kiike kiikumaie, vainu lauda laulemaie! Külapoisid, hellad vennad, need tegid kiige külasse, neiu nalja vainu'ule. Oleks teind kiige hiie alla, hooste ujutismäele, lammaste lahutismäele, karja keeru keske'elle - kus oleks lapsed löönud leeri, poisid löönud kullast kurni. Harju-Jaani. E 15722/3 (252). 1895. 1017 C 3. Kis selle kiige seie teinud, seie küla vainiulle, sea tõngermaa siseje, karja keeru keske'elle, lammaste lahutes mäele? Harju-Jaani. EÜS X 1949 (158). 1913. 1018 D. Mina kiigun, mina laidan: Refr.: kiigele! oh te hullud kiigusepad, kus nad teinud neiu kiiku - teinud siia sita peale, kus oli hoone upakile, katus külje-kallakile. Kidugu kiigu tegijad, põdegu paela panejad! Häädemeeste. E StK 7, 3 (2a). 1921. 450. KITSAS KIIK. 1019 1. Kiigesepad, hellad vennad, ennäe, kus nad kiige teinud, karjateele, marjamaale! Teinud kiige kitsa'aksi, kitsa'aksi, kõrgeaksi - alt ep saa hanigi ujuda, pealt ep saa pääsuke pugeda, seest ei siidilinnukene, pealt ei viru värveline. Kurat võtku kiigessepad! Järva-Madise. EÜS VI 1728 (209). 1909. 1020 2. Oh te hullud kiigesepad, kuda teie olete kiige teinud? Jätnud kiige kitsa'aksi: alt ei soand hani ujuda, pialt ei piasuke pugeda, vahelt ei vana värbelene! Jõelähtme. EÜS X 2094 (379). 1913. 451. KIIK TEHTUD KINNASTEGA. 1021 1. Oh te hullu kiigesepa! Refr.: kiik hölle! Tennu kiigu kinnastega siia vii veere pääle, siia oja otsa pääle. Siin saa vihma viiputeda, siin saa tuuli tormuteda. Sangaste. H II 59, 793 (29). 1898. 1022 2. . . . . . . . . . . . . Meie kiigum, ei me kita, meie häl'lum, anna'i au: me tulem lausi laitamaie: see ei ole kiiku kinnitettu, kiigujuure ei kivista. Kiik o tettu kinnastege, varu väänet vammustege. Tõmmas ta meida tõesta, visas ta meida vihaste, raput' meida raske'este. Halliste. H II 5, 166 (3). 1883. 452. KAS ON KIIK VENNA TEHTUD. 1023 Neitsikesed, noorukesed, lähme küla kiige'elle, lähme kiike katsumaie, kas on kiige venna tehtud, venna tehtud, virve veerdud või on peene peiu tehtud või on kalli kaasa tehtud! Ei old kiige venna tehtud, venna tehtud, virve veerdud. Küll ma tunnen venna kiige - venna kiik on kirjutatud; küll ma tunnen peiu kiige - peiu kiik käib pehme'esta; küll ma tunnen kaasa kiige - kaasa kiik käib kõrge'esta. Tiupoisid teinud kiige, abivaimud pannud aisad, korralised koputanud. Kadrina. H I 1, 72 (55). 1888. 453. VEND TEEB UUE KIIGE. 1024 Lähme kiike kiikemaie, kiigelauda laulemaie! Kas see kiike kannab meida? Kui ei kanna, siis kadugu! Minu vend teeb uue kiige: sarapuust teeb sakstel kiige, lepast teeb lõdusa kiige, õunapuust teeb õige kiige, marjapuust teeb madala kiige. Lähme kiike kiikemaie, kiigelauda laulemaie, kas see kiike kannab meida? Kiigutage, kõigutage, üle võlla võntsutage, ärge mind üle ajage ega üle parte paugutage! Jõhvi. EÜS II 673/4 (169). 1905. 454. HEA VELI KIIGE TEINUD. 1025 1. Hää veli häl'lu tennu, parem veli palgi pannu - tennu hälli hääde paika, parre pannu parra paika. Ei saa vihma viputeda, ei saa tuuli tormuteda. Lepi veli tullega: annan kana, annan muna, annan sängu, annan mängu. Mine, hälli, minetemete, käi, hälli, käskimete! Sangaste. H II 59, 793 (28). 1898. 1026 2. Kia tulõ, tulgu siia - siin om häl'l häste tett, kiiga häste kinni lüüdü. Ei mi inne maha ei lää, kui ne kabla kakõnõsõ. Olõ terve, mu veli, kia tekk häl'lü hääde paika! Urvaste. H II 36, 108/9 (119). 1893. 455. KES TEGI KIIGE. 1027 Kes tegi kiige külasse? Noored mehed, hellad vennad - need tegid kiige külasse. Kes tegi kiilid kiidetavad? Noored mehed, hellad vennad - need tegid kiilid kiidetavad? Kes tõi lauad lahedad? Noored mehed, hellad vennad - need tõid lauad lahedad. Kes tõi toed tugevad? Noored mehed, hellad vennad - need tõid toed tugevad. Kes tõi võlla vareda? Noored mehed, hellad vennad - need tõid võlla vareda. Harju-Jaani. EÜS IX 841/2 (4). 1912. 456. SIGA SELLE KIIGE TEINUD. 1028 1. Kes see siia kiige teinud, siia sea sorgesmaale, siia kana kaapesmaale, siia tedre terismaale, külalaste laastumäele? Siga siia kiige teinud, orikas oma pojaga, lammas lasnud lae peale! Pärnu. H II 43, 904 (19). 1893. 1029 2. Oh sa hullu kiigesseppa, kes see selle kiigu tennu? Siga selle kiigu tennu, vana orik varu väändan. Tennu kiigu kinnastega, väändan varu vammustega. Jätan kiigu kitsisema - see kiik kui sialihasta, kabla või kanamunesta, laua latikukalasta. Paistu. E 24940 (1). 1896. 457. KIRI KIIGE PEAL. 1030 1. Nüüd lääve kirja kiigu pääle, ähnikirja hälli pääle, valge kablade vahele. Las mu kaia, las vaate, las mu kaia alta lavva, kas om siina seda meesta, seda meesta, seda kübarta, seda poolta poisikesta, kes võtab kirja kiigu päälta, ähnikirja hälli päälta, valge kablade vahelta? Kui ei ole, ma'i hooli, kui ei saa, ei ma salli. Mul tuleb meesi muilta mailta, mul tuleb kaasa kauge'elta, peig tuleb Poola piiri päälta, kes toob äiäle hobese, kes toob ämmäle sadula, küül toob hõbekübäre, naol toob raha linika, toob kulda kübäretävve, hõbet särgi hõlmatävve! Halliste. H III 19, 919/20 (11). 1893. 1031 2. Nüüd om härja häl'lu pääl, tuhakoti tuulumen, viinavaati vaalumen! Minge, härja, häl'lu päälta, tuhakoti tuulumesta, viinavaati vaalumesta! Laske kirja kiigu pääle, hää-ne-kirja häl'lu pääle! Siin ei ole seda meesta, ken võtt kirja kiigu päält, hää-ne-kirja häl'lu päält. See tule Jüri Järvemaalta, see tule meesi mujalt maalta, see tule Peeter Pihkunesta, ken too ratsule rahada, kimmilila kilikida, kulda too kübaretäuve, hõbed särgi hõlmatäuve, see võtt kirja kiigu päälta, hää-ne-kirja häl'lu päälta! Karksi. H, R 5, 67/8 (22). 1889. 458. KIRP KIIGEL. 1032 Kuulin kiigel kiigutama, õnne õrtsis sõutama, mina kohe kuulamaie toa ees, toa tagaje: kas mind hulka otsitakse või mind koassa kaivatakse. Ei mind hulka otsitud, ei mind koassa kaevatud. Läksin sinna kiige juure. Mis ma leidsin kiige pealta? Leidsin kirbu kiige pealta, sisaliku sõuamasta, parmu paksu laua pealta. Lõin ma kirbu külje peale, sisaliku silma peale, parmu paksu reie peale. Kirp läks Rootsist rohtu tooma oma kulla külje peale, sisaliku silma peale, parmu paksu reie peale. Väike-Maarja. H II 11, 260/1 (19). 1889. 459. KIIK KELDRISSE. 1033 1. Kiigessepad, hellad vennad, viige kiike kelderie, kandke kiike kamberie, aisad aida laudielle! Ette tuleb heina-aega, kätte kaera looma aega. Juba rukkipea näikse, odraoras hal'lenteleb, kaeraoras katab maada, nisud tupesta tulevad, hernes ehib riide'essa, uba kauna kasvateleb, leats jo searida sirutab. Koeru. H IV 1, 296/7 (11). 1889. 1034 2. Kiigesepad, hellad vennad, viige kiike kelderisse, kandke kiike kamberisse, aisad aida peningille! Ambla. EÜS X 2570 (28). 1913.