361. KADRISANDI LAUL. 817 1. Laske Katrid tuppa tulla, Katri tuleb, Katri tuisub, Katri läheb, Katri läigib; Katril kaskine hobune, regi lepane tagaje, reepakud paatsapuised. Laske Katrid tuppa tulla, Katri tulnud kauge'elta, tulnud alta halli ilma, korvast kuuda kumerada, päälta päikesta punasta, keskelt läbi keeru ilma, hobedaista orta mööda, kullasta korenda mööda. Mis nägin kuuda tegemaie? Kuu tegi kuldaronga'aida. Mis nägin päikest tegemaie? Päev tegi kuldapenningida. Mis nägin tähti tegemaie? Tähed lõivad täringida! Tuhat nägime tullessana, sada siie saadanessa. Tee oli pikka tullessana, laan oli laia käiessana. Sada oli vetta vahe'ella, kuus oli kurjada jogeda, seitse halba allikada. Teel oli mitu hirmutusta, raiundikkus raputusta: tedre teella hirmuteli, halli lindu haavikussa, musta lindu männikussa, motus metsa keske'ella. Hobu oli erku hüppamaie, hüppamaie, kargamaie: viskas Katri vitsikuie, ajas Katri allikaie, tegi märjaks Katri kuue, Katri kauni kasuka. Pereeite, eidekene, perenaine, naisukene, touse üles voodiesta, voodiesta, sängiesta, säe sängi ääre pääle, touse üles tooli pääle, lase Katrid tuppa tulla! Katri küüned küüsitavad, Katri käed külmetavad, Katri varbad valutavad. Pereeite, eidekene, perenaine, naisukene, touse üles voodiesta, voodiesta, sängiesta, puhu tuli tubaje, leetsu lokke louka'eie! Kui pole peergu parsiella - ota kildu künniksesta; ei ole kildu künniksessa - ota seinast sambelida; ei ole seinas sambelida - tomma tohtu tua laesta; ei ole tohtu tua laessa - ota roogu räästa'asta; ei ole roogu räästa'assa - siis too soosta suuri kuuske, mädajärvelt suuri mändi! Pista toodud polemaie, siis saab tuli tubaje. Peremees, peremehike, perenaine, naisukene, tomma lahti ukse telgi, päästa lahti peidupulka, uksi ummisronga'asta! Lase Katrid tuppa tulla, Katri küüned küüsitavad, Katri käed külmetavad, Katri varbad valutavad! Lase Katrid tuppa tulla - Katri viskab vilja onne, oue viskab hooste onne, lauta viskab lamba onne, kingib kirju karja onne. Katri tuleb tantsimaie, joulu jalgu säädimaie. Tuba see tahab tantsimista, liiv see tahab litsumista, pormand tahab porutamista! Tantsi tasa, Katrikene, et ei liiva maast ei liigu ega pormu maast ei poru! Liiv heidab liniku pääle, pormu heidab polle pääle, udu uue kuue pääle. Pormu rikub pollekirja, udu rikub uue kuue, liiv see rikub linikukirja. Perenaine, naisukene, katsu Katril ande'eida: kesse Katril andi annab, pikk sel lina pollu pääle, kuprad otsa kuhjakaupa, kiudu kui siidi sileda! Kes ei Katril anna andi, linad sel likku mädanegu, aia taha hallitagu! Perenaine, naisukene, pereeite, eidekene, katsu Katril ande'eida! Katri ei hooli ossi'ista ega motle maugu pääle; Katri tahab takkusida, Katri vingub villasida, nuuksub lina nuustakaida! Aituma andemasta, olge terved, me täname! Saagu sul sead siginema, saagu lambad lagunema, viie vorra kandku villa, pikka lina kandku pollud! Aituma andemasta, suurel hoolel otsimasta, villavakka vaatemasta, linanuusti liigutamast! Mis jätame peremehele? Koppelisse kolmi härga; üks on küüti, teine lauku, kolmas pea pugala. Küüt aga künnab, selga notkub, laugu sarved laialiste, pugala pea väriseb. Mis jätame perenaisel? Kümme lehma lüpsijaida, lauta täisi lamba'aida, pohku täisi porsa'aida! Mis jätame perepojale? Perepojale kolmi hoosta, üks on siidije siutu, teine niinije niutu, kolmas pandud pandelaie. Mis on siutu siidi'eie, see on suuri kiriku ruuna; mis on niutu niini'eie, see on teu tugev hobune; mis on pandud pandelaie, see on uhke soidutäkku. Mis jätame peretütrele? Lauta täisi lamba'aida, kena oinas keske'elle! Puud saab villu puusa päälta, tuhat naela turja päälta, kümme naela kül'le päälta, sada sarvede vahelta. Perenaine, naisukene, pereeite, eidekene, lase need Katrid menema! Tomba lahti ukse telgi, päästa lahti peidupulka, uksi ummisronga'asta! Perenaine, naisukene, lase Katrid menemaie: Katrid tahtvad teise talu, teise talu, uude oue, alle katust kolmandada. Haljala. H I 5, 78/80 (217). 1894. 818 2. Pereeite, eidekene, peretoati, toadikene, puhu see tuli tubaje, lõõtsu lõke põrmandalle! Kui põle peerguda peressa - võta roogu räästa'asta! Kui põle roogu räästa'assa - tõmma tohtu toa laelta! Puhu see tuli tubaje, lõõtsu lõke põrmandalle! Laske sisse Kadrikesed, Kadrid tulnud kauge'elta, kauge'elta, kõrge'elta, üle soo, üle jõgede, üle moalitud mägede. Kadri kastnud kalli põlle, leotand linase särgi, kastnud kirju kapukida. Laske sisse Kadrikesed, tõsta linki, Leenukene, ava uksi, Annekene! Sisse viskan seemneodrad, taha seina tanguodrad, lee alla leemeodrad, katukselle kasukaerad. Pereeite, eidekene, peretoati, toadikene, kepsi minna kelderisse, kapsi minna kamberisse, otsi Kadrile osada, leia Kadrile lihada, leia Kadril leivakesta! Kadri virub villusida, nurub linanuustikida; Kadri põle herneste himula ega tangu tarbe'ella. Pereeite, eidekene, peretoati, toadikene, kui ep täi täita reita - võta reisi poole'eksi; kui ep täi täita leiba - lõika leiba poole'eksi; kui ep täi täita nuusti - võta nuusti poole'eksi; kui ep täi täita villa - võta villa poole'eksi. Aitüma pereisale, aitüma pereemale, kes pani sandid laalemaie, rikad aga muretsemaie, kehvad leenta keetemaie. Aitüma, Kadrid tänavad hüva andi andemasta, suurta mutsu murdemasta! Kui mitte pole sisse lastud: Saagu, saagu, ma saeatan: ussid suhuje asugu, konnad keelele kerigu, söödikud südame juure, sõrukesed ülespidi, sarvikesed allapidi! Simuna. H, Ostrov 265/7 (19). 1887. 819 3. Kadri oli tullu kaugelt maalta, läbi paksu pajumetsa, läbi halli haavametsa, läbi laia lauametsa, läbi karja kuusemetsa, läbi kalgi kasemetsa, Riia pika lepametsa. Tuhant me näime tullaenna, sada siia saie'enna. Vastu tulli musta noori meesi, Pilatuse pikka poissi, sõkkus Kadri sõnikusse, tallas Kadri tänavesse. Tuhant meie näime tulla'enna, sada siia saie'enna. Viis oli vetta vahella, kuus kurja kohtasida, seitse oli halba allikada. Ojja uppus meil hobune, vette läks meil vesihalli, likku läks meil linalakka, kõrgastesse kõrbi ruuna. Kadri tulli Märti katsumaie: kas need Märdid tööd on teinud, kas on Peetred piirge toonud, kas on Hansud halge toonud, kas on riidad rinnastikku, vanad halud vastastikku ehk on riidad rii peale, vanad halud vankerelle, kas on hoovid ukse alla, kas on tallid toa taga? Kus me need hallid ajame, kus me need paadid paneme, kus me need kõrvid kõnniteme, kus me need mustad mutserdeme, linalakad liiguteme, vesihallid veereteme? Perenaine peenikene, otsi Kadril orstikesta, katsu Kadril karaskida! Kui sa ei tiia, ma juhatan: orst on ahju otsa peal, karask kambrin kapi peal, kukk on kolden koogu otsan. Kadri ei taha talleliha, Kadri tahab küüdi kül'leliha, Kadri tahab pulli puusaliha, vana kirju kintsuliha, vana päitsu pääliha. Kadri es sörgi söögi pärast, Kadri es joose joogi pärast: Kadri tuli Märti katsumaie, kas need Märdid tööd on teinud, kas teil puida putru keeta, kas teil vitsa veise lüüa, kas teil halgu ahju panna? Kadri tõi talul karjaõnne, Kadri tõi põllen põrsaõnne, linikun tõi lehmaõnne, rätihännan härjaõnne. Kadri tõi sukan suure lamma, kindan kerju talle õnne. Kadri tõi põuen poisteõnne, nisa all tõi neitsiõnne. Hüpake, lapsed, karake, lapsed, tõuske tasa, tõuske targu, et siit liiva maast ei liigu ega põrmu maast ei põrru. Pärast siin nurgas noorikida ehk on kurus kosilasi: need on hellad ehmatama, need on kalgid kargama, viksid viha võttama. Kus need Kadrid keeruteve - sinna keerab kesvanurme; kus need Kadrid kallutavad - sinna kasvab kaeranurme; kus need Kadrid liiguteve - sinna kasvab linanurme. Kadri tahab teisele talule: pildke lahti pike ukse, laandke lahti laia ukse! Mis ma jätan pereisal: hoovitäie hobusida! Mis ma jätan perepojal: tallitäie täkkusida! Mis ma jätan pereemal: käed lehma lüpsikusse, käed nisu taigenesse! Mis ma jätan peretütrel: kosjad tulgu, teised mingu, kolmas viib ära koguni! Suure-Jaani. EÜS IV 1724 (227). 1907. 820 4. Nüüd o kallis kadri-aega - Kadri küll hul'gib ukse ette, tõl'gib tõisele talule, kõnnib või kõrtsi lävele, hul'gib munde ukse ette pikä pimmele üüle. Kuu pild kullarõngeida, agu heidäb aeveid. Kõrtsimees, kõrtsimeheke, kõrtsinaine, linnukene! Tooge tulda meil valate, tooge tulda küünalelle, tooge laia laterelle! Kõrtsin läte läve alla, kõrtsin allik ahjo all, kõrtsin nurgan noore tiigi, kõrtsin oja usse all. Kui astub Kadri taresse - kõrd ta upub ojasse, kõrd ta lähäb lätte'esse, kõrd ta astub allikasse. Kõrtsimees, kõrtsimeheke, kõrtsinaine, linnukene! Tooge toobile mõduda, tooge pisut piiritset, tooge viina veidikesse - Kadri küüne külmeteve, Kadri varba valuteve. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnukene! Kadri taab tulla taresse, Kadri lääss lämme'esse - Kadri küüne külmeteve, Kadri varba valuteve. Me olem Kadri kauge'elta, Penujade piiri päält, ma olem Abja arge'esta, ole te silma meida nännu, kõrva kuulu me kõneta. Kadri, lahe laulukesta! Tooge tulda meil valate, tooge tulda küünalelle, tooge laia laterelle, tooge tulda, tuntke meida, vaatege Kadrikest - kas o Kadri ehte'en, kas o Kadril sulgi suka, sulgi suka, kelbi kengä? Vaatege Kadrikesta, kas Kadri juusse kahare - kasvas teil kaara kahare. Vaatege Kadrikest, kas Kadri silmä teräve - kasvas teil rüä terätse. Vaatege Kadrikest, kas ta kõigub kõrikon, kas ta liigub linikon, paistab pallapoolikon? Kadri paistub paperenna, ilusinna ehte'enna. Kadri ei kõigu kõrikon ega ei liigu linikon. Valatege Kadrikesta, kas sii Kadri tasa tantse, kui sii liiva maast ei liigu ega põrmu maast ei põrgu. Kadri es sörgi söögi tõtu ega es joose joogi tõtu. Kadri tull' pikä pilli tõtu, natukese nal'la tõtu. Kadri pikält siiä ei pisu, jää ei siiä jäädunes. Sinnä'p veereb Kadri veri, sinnä'p liigub Kadri liha, sinnä'p jooseb Kadri jumi - kun küll hüüdve ütsme pilli kun küll lõhkva lõõtsapilli, veereb viisi viiulit. Kadri tamme tantsimaie, Kadri nõmme nõrkumaie. Siin ei ole pikkä pillihäälta, lühikest ei luturõõmu. Kui hakkab Kadri minema, Kadri jätt siiki paika, kui o kurba sii koduje, kui o halba sii aseme. Kadri jätt tua tuule joosta, akene lume ajade, katus vihmal veeretelle, ahju haarab kanneles, kolde rühmab rüppe'es. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnukene! Tääsid Kadri tullevet - es te tennu Kadril kahja. Tennu iks tegu õluta: Kadri tõõsik tõmbamaie, Kadri maasik maitsemaie. Ära'p meil tuvva toobilegi ega kanda kannulegi! Saa ei toobist Kadril juvva ega kannust Kadril kaia. Kadri joob vaadi varbaesse, poole vaati puuselani. Mitus vaadinna õluta? Sepp o alla, vatt o pääle, sõõmu selgete õluta. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnuke! Tääsid Kadri tullevet - tappen ää härjake: Kadri o südi söögi pääle, ahne liha haukamaie. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnuke! Kadri ei otsi orstikesta ega kae kakukesta. Kadri vingub villesida, Kadri tahab takkusida, nuutsib linanuustakid. Kadri tahab pooli punda, pooli punda, nappi nakla. Kadri kibe ketramaie, hoolik okki sõkkumaie. Kadri taht vaprest vaevapalka. Mõnda näime tulle'en, sada siiä saie'en. Tule'es jalu kodusta, tooman olli tuhat hobest, saatman sada ratsukest. Esä and's halli iluse, sõsar anni raudalaka, veli and's täku tähteotsa, veli and's veripunatse. Kui tulli kodust tulema - tulda leivä ratsu turja, sädemeid lei ratsu sääre, pisarid pild's ratsu piha. Mõnda näime tulle'en, sada siiä saie'en. Küll oll lompi, küll oll lohku, küll oll jõel jõõrakida, küll olli ojal käänakida, hulk olli orge meil ihena, määratu mäge vahele. Hundi ulusi orunna karu karjus kallakun, teder hirmut's meid tiile, partsi raputi pajonna, mõtus mõtsa keske'en. Hobu olli erku heitumaie, varsa karsi kargamaie. Hobu läts alta haavikos', kuld-jäi-luuka loidapuusse, piits jäi pikkä pihlapuusse, saani meil jäive sarapuusse. Sii'p olli hobu, mis olli meile, sii'p olli saani, mis meil saisi, sii'p olli piitska, mis piadi. Saan meil mõiste saksa keele, ruusk meil mõiste rootsi keele, esi me mõistam hiiu keele. Nüüd o Kadri kurvaline, kurvaline, leinäline. Kadri ei tantsi targaste, nüüd ta hüppab ülemeeli, ikeb nüüd esä hobesta, ikeb nüüd emä hobesta, vellede veripunasta, sõsaride raudalakka. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnukene! Kui teil pal'lu palgapoisse, näidisid, viivedajid, kui teil poisse, puietoojid, kui teil latsi, lastutoojid, heitke armu, andke abi, tulge hulgal otsimaie, ots'ke orust me hobune, ots'ke saani sarapuust, ots'ke piitska pihlapuust, kuldalooka loidapuust. Sis o Kadri lustiline, lustiline, nal'laline, Kadri sis tantsib kui sii tamme, Kadri sis pillub kui sii pirdu, katik sis tantsib taade kengä, pihus-põrmus peiu kengä. Kadril kotin kolme paari: üte puise, tõise luise, kolmanda keeritse kengä. Puise saave puie tuvva, luise saava lusti lüvva, kolmas paari tantsu tantsi. Nurgast vaatev noore mehe, kurust kõrgepää kübära, naise laiarätilise, mõne targa tanokandja - kik tule tantsu vaateme: kas sii Kadri targu tantse või ta hüppab ülemeeli. Kik tule kibe kittamaie, kik tule kuulus kullemaie: küll om kalli kadripäeva, küll om targa kadritantsu. Olgu otsa, jäägu jälle, kui tuleb hommen uvve pääva, aasta pääva, armsa aja, targema tulev kadritantsu. Karksi. H II 5, 237/44 (37). 1883. 362. KADRI MANGUMINE. 821 1. Kadri udri, Kadri adri, Kadri ei taha kanaliha: kukk on kana kannustanud. Kadri ei taha sealiha: siga põhkus maganud. Kadri ei taha lammaliha: oenas utte haesutanud. Kadri ei taha lehmaliha: pull on lehma puskelenud. Suure-Jaani. EÜS IV 1711 (211). 1907. 822 2. Perenaine, naisukene, võta võttemed võrulta, nõretimed nõtke'esta, mine aitaje minema, kääna teisele käele; löö silmad seina peale, vaata üles varna peale, kus on suve sõuamine, talve pika tallamine, kevadine kedramine, üle öö istumine. Perenaine, naisukene, siu meid sinisel lõngal, punu meid punasel lõngal, vadu valge villadella, kollasella keerutelle; hellita meil herne'eida, tasuta meil tangusida, kanna peakapsa'aida, pisut pikki küündelaida. Kadrina. H II 10, 175/6 (198). 1889. 363. KADRISANTIDE TÄNAMINE. 823 . . . . . . . . . . . . Aitüma, eite, aitüma, taati, aitüma, perevanemad, aitüma, pereülemad, meie osa hoidemasta, meie osa valmistamast, meie kaasa kaitsemasta! Tulevaksa ajaksa kui me teile tuleme - tõusku teile tõmmud härjad, tõmmud härjad, töntsid sarved, hallid härjad, hangussarved, musta pääga mullikad, valge pääga vasikad, sinipääga seakesed! Sead teil siival sigigu, põrsad põllul sündigu, lambad laastikul ladugu! Risti. E 33255/6. 1897. 364. KADRIDE SAJATUS. 824 Laske see Kadri tubaje! Kui ei lase, ei palugi! Saagu, saagu, ma sajatan: saagu su siad surema, hobused-härjad äpardama, tuli loogeldes tulema! Hunti tulgu hooste hulka, karu kõige karja hulka, kull su kanade karja, tõbi su naise-laste hulka! Harju-Jaani. H II 15, 552 (35). 1889. 365. TABANISANDI LAUL. 825 1. Tabanikka, poissikane! Taban on tagusta tehtud, kuerakarvust on kuutud, linaluust on lougudatud, hundinahast ommeletud. Hobu olu suolassa künässä; sielt tous üles hirnumaie, mäe pääle mängimaie. Pereeite, eidekäne, peretaati, taadikane, ota kapist klaasikane, kerstusta kenä pudeli, laekast laia kruusikene - kalla klaasist kallist viina, pudelist punasta viina, kruusista kollasta viina! Juoda miesi juobuneksi, siis Taban tabasa näütäb. Kuusalu. EÜS VIII 1543 (29). 1910-11. 2. 826 Tabanie, heuste herra, Ruode, kuldane kuningas! Hobune joi ja norsuteli, varssa pääda püöriteli, siga oli suolatud künässä, lammas aina ahju päällä. Kuusalu. EÜS VIII 1617 (131). 1910-11. 3. 827 Tabani, heuste herra, Ruodes, kuldane kuningas - sie sündüs süsimäällä, ilma ketskem, ruode kilskem, selle vilskem, välskem. Kuusalu. EÜS VIII 1590 (89). 1910-11. 366. NÄÄRISANTIDE LAUL. 828 Tere, tere, perekene, tere, perenaesukene! Laske näärid sisse tulla, näärid on tulnud kaugelt maalta! Nääri ei tulnud teeda mööda, nääri on tulnud sooda mööda, üle soode sihma-sahma, läbi laante lihma-lahma. Tõsta linki, Liisukene, pauta ukse, Annekene! Astun sisse, näärikene, viskan sisse vil'lä õnne, ah'ukappi kassi õnne, tua ette koera õnne, värävisse vasika õnne, katuselle karja õnne, lauta laugu talle õnne, õuedelle sia õnne! Sia singid siginegu, emised laialaterikku, põrsad põnnid põgenegu. Suure-Jaani. H II 26, 548/9 (10). 1891.