G. LINNUD 215. LINNUD TOOVAD ILMAD. 1. Lõuke toob lõunesooja, pääsuke toob päevasooja, kägu toob suvesõnumeid. Kured lähvad - kurjad ilmad, haned lähvad - hallad käivad, luiged lähvad - lumi taga, lagled lähvad - lage taga. Iisaku. H III 1, 464 (18). 1889. 2. Pääsuke toob päävasooja, ööbik toob öösooja, kägu kõige suisooja, lõoke toob lõunesooja. Paide. H I 7, 36 (17). 1894. 216. KÄGU, KUKU KUIV SUVI. 1. Hommikulla, varakulla läksin metsa kõndimaie, läksin laande luusimaie, käisin läbi mitu metsa. Mis ma metsast eesta leidsin? Leidsin käo kukkumasta, laanelinnu laulamasta. Mina käolta küsima: "Käokene, kulda lindu, mis sa kukud kuuse otsas? Kukud sa kulda suvekest?" Küsin laanelinnukesta: "Mis sa laulad, laanelindu? Laulad hele heinaaega?" Kägu kuuleb, kostab vastu: "Kukun küll kulda suvekest!" Laanelindu laulab vastu: "Laulan hele heinaaega!" Saarde. H II 55, 46/7 (5). 1895. 2. Kuku, kuku, käokene, helgi, heinalinnukene! Kuku kuivada suida, heledamat heinaaega, kallist kaeralooma aega! Kuku nõnda, et ma kuulen, laula nõnda, et mets laksub! Kägu kukkus, kuuske nõtkus, sarapuu süda särises, pajujuured pakatasid, lepalehed lendasivad, tominga lehed tolmasivad. Rapla. H l 7, 110 (39). 1895. 3. Kuugu, kulla käokene, laula, laanelinnukene! Ärä kuuku kooluaiga ega laulgu leinaaiga! Kooluaig om kurva aiga, verevalang vainuaiga. Kuugu kullast päiväkest, helgi hellet hainaaiga! Otepää. H II 44, 604 (13). 1893. 4. Kuku, kuku, käoke, kuku kullasta suveda, kuku õnnist õitseaiga, kuku ilust heinäaiga, kuku kenä künnüaiga, kuku kaunist kasuaiga, parajata parmuaiga! Karksi. H II 42, 604. 1891. 5. Kägu kukub kuiva ilma, Refr.: kukku! kukub kuivale suvele, helgib helet heinäaiga, palavamat parmuaiga, kibedamat kiiniaiga. Paistu. H I 7, 423 (13). 1894. 217. KULDNE KÄGU. Kuule, kuule, neitsikene, kuule kullasta käguda, hõbedasta healekesta! Kukub meie kuusikussa, laulab meie laanessa, meie alla heinamaalla, küla alla koppelissa, välja alla värava peale. Tõstamaa. E 57 (15). 1893. 218. KÄGU KUKUB. 1. Kuku, kuku, käokene, laula, laanelinnukene! Peass see kägu mulle kukma, ma teeks käul kirjud kindad, laanelinnul laia öö, palmitas paela punase. Kägu aga kukub karjatsele, laulab lambalapse'elle, helgib heinaniitajale, loksub loovõttejale. Saarde. ERA II 3, 659 (32). 1928. 2. Kuku, kuku, käukene, helgi, hella linnukene! Ega see kägu mulle kuku, kägu kukub karjatsele, helgib heinaniitijale, lõksub loovõttijale, paugub puuraiujale. Oleks see ilu minule, mis on heinaniitijale, oleks see puna minule, mis on puuraiujale, siis ta helgiks ilu tõttu, pauguks siis ta puna tõttu. Harju-Jaani. H II 15, 430 (11). 1889. 3. Kuku, kuku, käokene! Ega kägu sulle kuku, kägu kukub karjatselle, helgib heinaniitejalle, lõksub loovõttijalle, paugub paemurdijalle. Lust on loovõttijal, ilus heinaniitejal ja paras paemurdijal. Väike-Maarja. H III 2, 728 (4). 1888. 4. Kuku, kuku, käokene! Kellel kukud, käokene? Eneselle, jumalalle, sigurille, karjatselle! Vaivara. H II 1, 317 (477). 1888. 219. KÄGU KUUE PEAL. Kes meil kukub kuue pääle või laulab laia lindi pääle? Kägu meil kukub kuue pääle, lõo laulab laia lindi pääle. Kes läits kukkudes kuusikusse, lauldes laane latvadesse? Kägu läits kukkudes kuusikusse, laulurästas laanedesse. Kes tõi sõasõnumida või kandis väljalt vaenukeeli? Kägu tõi sõasõnumida, vares kandis vaenukeeli. Halliste. H III 19, 320 (45). 1894. 220. KÄGU KUKUB PUILE. Käol oli palju tüüdä: kik tal kuuse kukkumistä, kaseladva karjumista, lepäladva lendämistä, puuladva puttumistä. Kägu ei kuku kivele, lind ei laula laastusmaale. Kägu kukub puile puhte'ele, õunapuile õige'ele, sarapuile sirge'ele, kuhlapuile kuulusele, vahterele valusele. Paistu. H II 68, 352 (9). 1902. 221. KÄOKIRI. 1. Kuku, kuku, käokene, helgi, hellä linnukene, kuku kuivada suveda, helgi helet heinäaiga, palavada parmuaiga, kibedada kiiniaiga! Kägu ei kuku kivi pääle, lind ei laula laastusmaile. Kägu läits laande laulamaie, kuusikusse kukkumaie. Kägu jätt' kirjä kivi pääle, armi aeateibä'esse. Kägu jätt' pilu pilliroogu, poole-ratta maantu pääle. Talunaise, targa naise, perenaise, peenikese, võttiv kirja kivi päälta, armi aeateibä'este, võttiv pilu pillirooste, poole ratta maantu maalta. Panniv kirjä kinda'esse, armi hamme ääre'esse, pistiv pilu peenikese, poole ratta põlle pääle. Karksi. KM KO, F 47, M 19 : 70, 4/12. 1878. 2. Kägu tuli puile, kägu tuli maile, kägu tuli puile puhte'ella, varikmaile valge'ella. Kägu ei kuku kivena, lind ei laula lakel maal: lind küll laulab lepikun, kägu kukub kuusikun. Talunaise targa naise, kubije naise kavale: võtve na kirja kivista, võtve märki mätästestä, kudave kirja kinde'esse, aave armi hamme'esse. Kui na kiirve kirikussa või na laskva laade teeda: käokirja neil kinde'ennä, käoarmi hamme'enna. Helme. H II 25, 39 (14). 1888. 3. Kukku, kukku, käokene! Refr.: Kukku! Kägu läits ära meie maalta, jättis kirja kivi pääle, jättis armi aiateivas. Kubja naine, kuulus naine võttis kirja kivi päälta, võttis armi aiateivast, kudas kirja kinda sisse ja ajas armi hamme sisse. Säält siis kindal kirjad tullid, säält siis hammel armid tullid. Viljandi. E 51310 (18). 1857. 222. KURB KÄGU. Mis te's käo kurvas jäänu', laanelinnu leinas jäänu? Tali tuli vara taeva'esta, tuli pikkade pilvede vahelta, katt ta mede kaarakõrre, magas mede marjavarre - sest et käo kurvas jäänu, laanelinnu leinas jäänu. Sõsarikku sõimelesid, velletse viha pidasid, sest et käo kurvas jäänu, laanelinnu leinas jäänu. Paistu. EÜS XII 827/9 (54). 1916. 223. LADVAD LINDUDELE. 1. Mu õed, ärge murelge! Ju meil lehib lehte puusse, lehte puusse, rohtu maasse, haljendab arula heina, nõtkub soosse kaskejalga. Murra oksi, neitsikene, murra oksi, katku kaski, jäta hella ladvukene! Ladvad jäägu linnul lenda, linnul lenda, tuil tulla, ööpikal olla ööda, tedrel teisi kudrutada. Kudrutas isane tedre, kudrutas emane tedre, kudrutasid kullalinnud, pajatasid pardid noored: "Kuhu pean mina minema, kuhu pesa tegema?" Ruuvikusse, raavikusse, ranna paksusse pajusse, kus ep soa ne saksa koerad, ulata isanda hurdad, õe õelamad hagijad, venna veiked rakikesed. Järva-Jaani. H I 1, 194 (22). 1888. 2. Läksin vihtaje Viruje, lehesseie kaske'eie. Kaske varsti vastaeli: "Riisu õksad, karsi karbed, ära raiu ladvakesta! Jäta latva linnu laulda, ühe linnu hüüdelie, kõige lindude kumada!" Ei kägu kivije kuku ega karga kannu õtsa, istub puhtaje puuje, lehesseie kaske'eie. Jõhvi. H II 1, 568 (745). 1888. 224. KOLM KÄGU. Pisi metsa, piibemetsa, lühikesta lehtemetsa, kaunikesta kaskekõrbe, seal kukkus käguda palju. Üks seal kukkus hoole, hoole, teine kukkus leina, leina, kolmas mul mureda palju. Kes see kukub hoole, hoole - sie mind hoolele ootab; kes kukub leina, leina - sie mind leinale lehitab. Tütarlapsed, lingud-langud, pange pähe leinapärga, kätte leinatsed käiksed, otsa ette hoolelauad, hoolelauad, leinapärjad! Simuna. EKS 4° 5, 147/8 (53). 225. KÄOST KÄTERÄTT. 1. Kuugu, kuugu, käokõnõ, laula, laanõlinnukõnõ! Olõs seo kägo kätte saanu, pihulindu minu piiu - käost ma tennü käteräti, piholinnust pikä põllõ, laululinnust laudlina. Karula. EÜS VII 1040 (90). 1910. 2. Kuku, kuku, käokene! laula, laanelinnukene! Kägu kukse - kuuse nõrku, pihu laulse - pihla nõrku! Os ne käo kätte tullu, os ne pihu peiu tullu - käost os saanu käteräti, pihust os saanu peiu põlle. Rõngu. H III 10, 568 (7). 1890. 3. Kägü kukse - mõts kumisi, pihü laulse - mõts pimeti, sisask laulse - mõts sineti. Kost sii kägü kätte saassi, kost sii pihu peiu saassi? Käö kätte käkistäsi, pihu peiu pitsitäsi. Pihust tiissi peene põlle, käost tiissi käteräti, sisaskist tiissi siidiräti. Kanepi. H II 56, 953/4 (25). 1895. 226. KÄGU KUKUB KÄTERÄTI EEST. Kuugu, mu kulla käokene, laala', laanõlinnukõnõ! Ega no kägu ilma kuugu, ei linnu ilma laala! Kägu no taht käterätte, linnu taht suurätte. Hargla, E StK 9, 387 (35). 1922. 227. KÄOPOJAD PÕUES. 1. Kuku, kuku, käokene, laula, laula, linnukene! Kägu kukub, kuuske nõtkub, mina laulan, latva nõtkub, käopojad põvvessanna, käotütarid käessa. Käo palub palve'eida, heidab hellija sõnuja: "Anna mu pojad kädeje! Ma tuon sulle kolmed kingad, puukingad, pulmakingad, luukingad, lustikingad, kolmandad kerikukingad!" Kerik on kivista tehtud, vaheseinad vahterasta, küljeseinad künnapuusta, õtsaseinad õunapuusta. Jõhvi. H II 1, 579 (755). 1888. 2. Kägu kukub kuusikussa, mina nõkun nõmmessa, käopoead põuessa. Kägu minda palvelema: "Anna mu poead kädeje! Ma teen uued ummiskingad, paelutan punased paelad, sisse seadan siidirihmad, kanna taha karrarihmad!" Põltsamaa. H II 26, 1051 (6). 1889. 228. LINNUKE MÄE PEAL. Linnuke mäe pääl, tutuke pää pääl, isi laulab saksa keeli, siristab sisaski keeli, vinder-vänder vene keeli. Paistu. H I 7, 426 (26). 1894. 229. VAENE VARBLANE. Oh mina vaene varbeline, sinisiibu pääsukene, hõbelõngu lõokene! Kun ma kurda kurva tunni, viivite ma vihmahuugu? Roovikunna, räste'enna, karupersen katussenna - sääl mina kurda kurva tunni, viivite ma vihmahoogu. Karksi. H II 42, 931 (17). 1893. 230. VARBLANE TEISTE TÜLIKS. Oh mina vaine värbulaine, sinisiibe linnukene! Mis mina tulin seie maale muie lindude muresta, teiste lindude tülista. Harakast mina ottin naise, soovarekse tüttaresta. Oh mina vaine värbulaine, sinisiibe pääsukene! Mis mina tulin seie maale muie lindude muresta, teiste lindude tülista. Harakas mind haugutele, vana vares vandeleksi: soovarekse, maavarekse, soovarekse tütareksi! Haljala. H I 5, 53 (103). 1892-94. 231. TEE TERVEKS, SAAKS LENNATA. Oh jumal, jumalukene, tee mu tiivad terveksi, soada suled suuremaksi, et soaks lindu lendamaie, tedre tiibu tõstemaie, harakas aelemaie! Lendaksin ma lepa peale, kargaksin kadaka peale, soaksin soare nurga peale. Lepast soaksin lehe laia, hoavast soaksin urva harva, kadakasta marja magusa. Väike-Maarja. H II 12, 338 (152). 1890. 232. KUHU PEAN PESA TEGEMA. 1. Kudrutas isane tedre, väenas pead emase peale: "Kuhu pean pesa koguma, kuuse alla või kulusse, haava alla või arusse, männa alla või mäele?" Türi. H IV 1, 373/4 (13). 1888. 2. Oh mina vaene varbelaine, sinisulge siaskelaine! Kuhu pian mina minema, kuhu pian pesa tegema, hallid pojad haudumaie, mustad munad ju munema? Riigudesse, ruagudesse, kahe katukse vahele. Sinna pian mina minema, sinna pian pesa tegema, hallid pojad haudumaie, mustad munad ju munema. Ja hahk nii hüirgas urgava: pira, pira, pira, pira, par, par, pa! Kose. H II I6, 196 (16). 1888. 3. Oh mina vaene varbelane, sinisiidi linnukene, punapeaga pääsukene! Kuhu pean mina minema, kuhu pean pesa tegema? Teen ma laudil lati peale, sealt mind lapsed lükvad maha; teen mina tuapeal penni peale, sealt mind suits võib suretada. Kuhu pean mina minema ja kuhu pean pesa tegema? Tõstamaa. H II 19, 168 (53). 1889. 233. TEDER. Esäteder see las'k sihti. Emä vastu vakutelle: "Tule siia, musta lindu, muu linnu ammu munenu, mina alle tallamede, pesä alle kandamede!" Allep lehte lepikunna, oksa külä uibe'enna, karja külä karjamaale! Karksi. H II 42, 929 (14). 1893. 234. LÕUNAL LEPIKUS, ÕHTUL KATLAS. 1. Oh mina vaene värbelane, sinisiiba peasukene, homiku meres ujusin, lõuna lõõrin lepikussa, ohta keesin kattelassa. Sealt sain sakste laua peale, isanda ilutubaje, ämanda elumajaje, neitsi kroonikamberie. Haljala. H III 2, 47 (6). 1889. 2. Oh sa luike, lumelindu! Homiku sa ojud meres, lõuna lendad lepikus - õhtu keed sa katelus. Risti. H I 4 156 (29). 1875. 3. O mina vaene värbelane, sinisiiba pääsukene: homikul meres ujusin, lõunal laulsin põllu peala - õhta keesin kadelasa, homikul sakste söömalaual! Olgu terveks toatüdruk, kes mo kondid kogu korjas, sidus siidirätikuie, viis mind metsa, kannu otsa. Siis sain uueste ujuma, teista korda laulemaie. Kuusalu. H III 12, 515/6 (10). 1892. 235. KARJUSID KAJAKAD. 1. Kaks oli kaskeda minulla, kolm oli puuda korgejada, seitse puuda sirgejada, kasvid meie kalda'assa. Oksad hoilusid vedeje, juured juurdusid mudaje, lehed lasid laine'esse. Siel siis laulid looja linnud, kaljusid merekajakad, tiuksusid meretihased, laulsid laterlinnukesed, hüüdsid mäele hülge'eida, laulid mäela latikaida, kaagutid merekaluja. Kuusalu. H II 34, 626/7 (268). 1892. 2. Hüidsid ilved, laulsid lagled, karjusid merekajakad, rannarohtu süie'essa, merevetta juue'essa, mererohi rasvane, merevesi soolane. Ridala, EÜS VIII 373 (67). 1911. 3. Hüüdsin merehülgesida, karjusin merekalasida! Laulsid laglelinnukesed Orasaare otsa peala, Kübarsaare külje peala, Langja nina nuka peala rannarohtu süiatesa, merevetta juuatesa. Muhu. H II 6, 668/9 (38). 1890. 4. Nõndap laulvad meie mehed kui need käud kukkelevad, käud kukvad, linnud laulvad, hüiavad hülged meresta, karjuvad merekajakad, kisendavad merekilgid. Tori. H II 21, 581 (17). 1888. 5. Hüüab hüüp ja laulab lagle, kõerutab merekajakas merevetta juuessagi, rannarohto süüessagi. Meres oli vesi mesine, randas oli rohe rasvane. Kust oli meres vesi mesine? Sest et meres kalad kasuvad. Kust oli randas rohe rasvane? Sest et randas maa rammusa. Pärnu. ÕES, EK 80, 39 (41). 1844. 236. KURG JA VARES. 1. Kurg see karjus valjuete: "Tühi võtku tütarlapsed, kes söövad marjad soosta, jõhvikad jõe arusta!" Vares vastu vaidlema: "Saagu, saagu tütarlapsi, saagu neid mitmed tuhanded! Tulgu kosjad, tõusku pulmad - siis saab neidu perenaeseks, lammas lauku tapetakse, kohejäär see kopsitakse - siis saan soolikad omale ja panen maksad oma mause!" Tõstamaa. E 6735 (2). 1894. 2. Kurg nutab kurjal healel, pahandab meelepahala: "Võtku tühi tütarlapsed, kadugu kodukanased! Ära viivad urvad puusta, urvad puusta, marjad maasta, sinikad soo seesta, pohlad poole versta pealta, jõhvikad jõe taganta!" Vares palus palveida, heitis hellida sanuda: "Jumal hoidku tütarlapsi, hoidku neida hooneida, kaitsku neida katukseida, kus on tütared ko'ossa, hellikud ema eessa, lapsed varjule vanemba! Saab suvi, jõuab sügise, pärast marti päeva kaksi - saavad saanid sõitamaie, reetallad tantsimaie, tütar viiakse mehele, härga tuuakse tubaje, siga suuri surmatakse, nuumikud noasse panna. Siis viia sooled soo tahaje, magu metsa kaldasse. Sealt saab vares vatsatäie, pajulind saab paunatäie, harakas habemetäie, must lind saab muidu süia." Vaivara. H II 7, 139/40 (31). 1889. 3. Kurgi huiki, kurgi hõiki! "Lõpku tühjä tütarlatsi, kiä süü maasikõ mäest, kurõmarja mätteist!" Vana varõs kuulatia: "Jumal hoitku tütarlatsi, kasugu imekananõ, tütar ülesse kasugu, imekananõ elägü! Tütärd mihele viiäs, talul härgä tapõtas, kuhioinas kopsatas, mullõ osa hoidõnõs, mullõ pala pandõnõs!" Sangaste. H II 5, 508 (7). 1877.