F. METS, PUUD 187. SÕIDAKSIN SÕÕRUMÄELE. 1. Oleks mul hea hobune, tähtalauka täkukene, sõidaksin Sõrimäele! Seal mina sööksin sõsterida, paugutaksin pähkelida, saaksin toomingad koduje laste-nälgastel närida. Lüganuse. ERA II 125, 336/7 (23). 1936. 2. Uidut-tuidut, tuule varju, saaks mina sarabu-põesa varju, seal mina sööksin soosteruid, paugutaksin pähkeluid, kodu mina viiksin kotitäie, kotitäie, kindatäie õe-aga-lastel hõerutada, vennalastel veeretada, lastel taskus krõbistada Risti. ERA II 159, 307 (21). 1937. 3. Oleks minu meelevalda, meelevalda, keelevalda, suuvalda, südamevalda - küll ma teaksin, mis ma teeksin! Ma teeks toa tuule peale, koja kobrulehe peale, maja marjavarre peale, pidu pilliroo peale, elu heinakoare peale, kasu kaseladva peale. Sõidaksin Tõnismäele. Seal ma sööksin sõsteraida, paugutaksin pähkelaida, tooksin toomingad kojuje laste näljastel närida, poistel peostel pidada. Ambla. E 7733 (5). 1893. 4. Oleks mul omal hobune, pisikene punasikene, linalaka laugukene - soidaksin Tonismääle, Tonismääle allikalle, Tonis kaevu kalda pääle; sääl mina sööksin sostarida, paugutaksin pähkalida, tooksin toomingad kojuje laste nälgaste närida, noorta naiste lusti lüia, perepoja paugutada. Haljala. H I 5, 54 (107). 1892-94. 5. Üles, üles, hellad vennad! Sõidame nüüd Sõõrumäele: sääl me rõõmu rõkatame, laulu lahket laksutame. Sääl me sööme sõstarida, paugutame pähkelida, sääl on meeled mesitsemas, südamed seal sütinemas. Vigala. H III 29, 186 (12). 1889. 188. PUUD POLE ÜHESUGUSED. 1. Vaadakem see mõtsa pääle, laske silmä laane pääle - kas o puu ütepiku, mõtsa ütemõõdulise, haava ütearulise, kase ütekarvalise, lepä ütelehelise? Mõni pikk ja peenikene, mõni jäme, jändriku. Tarvastu. E, A 336/7 (23). 2. Lätsim mõtsa kõndimaie, varikmaida vaatamaie, lätsim puida tundemaie. Kas om puu ütepiku, kaseladva ütelaiu, kuuse ütekoorelise, lepä ütelehelise, toome ütetoimelise? Ole ei puu ütepiku, kaseladva ütelaiu, kuuse ütekoorelise, lepä ütelehelise, toome ütetoimelise. Karksi. H II 23, 45/6 (18). 1889. 3. Valati mina, valati, alati variku pääle, lassen silmad laane pääle: kas oli puud ütepiku või olid lehed ütelaia, puu oli poolesse jaetu, lehed laia laadakunna? Küll oli metsas mõnda puuda, kõverada, õigeida. Õigest sai hobuse looka, kõverast sai ratsu rangi. Viljandi. E 8584 (4). 1893. 189. KASED KASVAMA. 1. Aiu-taiu, tammemetsa, maha mina rai'sin männametsa, jätsin kased kasvamaie, kuused suure kuulu peale. Sealt aga tõusis tõrremetsa, kasvis kannulaua metsa. Vändra. EÜS I 1028 (12). 1905. 2. Arus küll kasvis haljas kaske, metsas ju männipädaka. Sealt saab rikkale regeda, kohaselle kaarikuda, vaesel mehel vankurida. Maha mina raiun märjad männad, koputan ma kuuskesida, jätan kased kasvamaie, haavad orja leinamaie, lepad sirged sinama. Türi. EÜS V 715/6 (172). 1908. 3. Aiut-taiut tammemetsa, mahap mina raiun männimetsa, jätan kased kasvamaie, lepad sirgejad sinama, kuused kulla'ad kumama, haavad hallid haljendama. Sialt ma raiun rattapuida, isa härja ikkepuida, vennaleni vehmerpuida, uele kurikapuida. Kuusalu. EÜS VIII 1486/7 (84). 1910. 190. ODRA JA KAERA TÜLI. 1. Õue mina tegin uue aeda, aeda ette uue ukse, aeda sisse uued salved. Sisse pannin set'se seemet: rukis see ihualasti, uba pisut pikergune, hernes üsna ümmargune, kaeral olli kore kuube, odral ollid pikad püksid, tatar kolmekandiline, lääts aga liter-latergune. See kõik sündis ju sügise. Läksin talve vaatamaie, kas on ruumi rottidella ehk on elu hiiridella. Mis mina nägin aita astes? Odrad-kaerad kakelesid, sõimasid küll sõgedaste. Kaer see ütles odrale: "Oh sina odra, okasperse, mis sust kasu kündijalle, kündijalle, külvajalle, musta mulla pöörijalle? Sa'ap sünni hooste süia." Odra aga ütles kaerale: "Oh sa kaera, karbusjalga, mis sust kasu kündijalle, kündijalle, külvajalle, musta mulla pöörijalle? Sa'ap maksa matti mölderille, külimettu külvajalle. Sa'ap sünni sealgi süia. Mina külin, mina künnan, maksan matti mölderille, tera mullapöörijalle." Vändra. H II 47, 640/1 (3). 1893. 2. Otra-kaera kakeleva, teine teista sõimeleva. Oder aga ütles kaerale: "Oh sina kaera, karvakintsu!" Kaer aga vastu vaidelema: "Oh sina otra, okasperse! Küll sind külvetas kütismaale, seemendataks sitamaale - siiski sa kasvad kesine. Mind aga lohku loobitakse, vii sisse visatakse, suu nurka sopsitakse - siiski pikku, hea kasun ma. Panen mina märad mängimaie, täkud talli tantsimaie, noored ruunad rullimaie, vanad märad vaarumaie. Künnab maad ja kannab varsad, tikutab teonädali!" Häädemeeste. EÜS VI 519 (120). 1909. 191. KASK JA NEIUD. Keväjält om kõju kõrgi, kõju kõrgi lehesille, näiu kõhna rõivielle. Sügiselt om näiu kõrgi, näiu kõrgi rõivielle, kõju kõhna lehesille. Sangaste. H II 59, 795 (35). 1898. 192. OKSAD ORAVAID TÄIS. Virumaad on vilja täisi, Harjumaad mägesid täisi, mäed on täisi männikeisi, männid täisi linnukeisi, igas oksas on oravad, igas tipus on tihased, igas latvas laululinnud. Kuusalu. H II 34, 523 (108). 1892. 193. PUUD VARJAVAD. Uidus-tuidus, tuulta vasta, tomingas oli tuulta vasta, lepp oli laia lunda vasta, sarapuu saju vasta, kuusk oli kurja ilma vasta. Juuru. H II 16, 388 (8). 1888. 194. PUUD KAITSEVAD KUUMA EEST. Lätsin metsa kõndimaie, vahtrepuida vaatamaie, kasepuida kiskumaie, lepapuida laasimaie. Lepp es lase, kask es kuula, vaher es viida mo aegada. Aga kuuske kullakene, lõhmuspuude lahke lehti: varjas mul päeva palavad, kuuma aega kurjemad. Paistu. E 8945 (38). 1893. 195. KOLM METSA. 1. Üles, üles, kiigekene, üles, kiike, kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella! Mis mina nägin kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella? Nägin kolmi aidakest. Üks olli aita kuldaharja, tõine aita hõbeharja, kolmas aita vaskiharja. Mis olli aita kuldaharja - sii olli minu velle aita; mis olli aita hõbeharja - sii olli minu isä aita; mis olli aita vaskiharja - sii olli vaese sulase aita. Üles, üles, kiigekene, üles, kiike, kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella! Mis mina nägin kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella? Ma nägin kolmi väljäkesta. Üksi nikirdäb nisula, tõine rühib rükkiella, kolmas kaarula kahiseb. Mis sii nikerdäb nisula - sii'p on minu velle väljä; mis sii rühib rükkiellä - sii'p on minu isä väljä; kis sii kaarule kahiseb - sii'p on vaese sulase väljä. Üles, üles, kiigekene, üles, kiike, kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella! Mis mina nägin kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella? Nägin kolmi järvekesi. üks on viha viinajärvi, tõine op õlle punane, kolmas mõdu magusa. Mis op mõdu magusa - sii'p on minu velle järvi; mis op õllu punane - sii'p on minu isä järvi; mis on viha viina järvi - sii'p on vaese sulase järvi. Tartu-Maarja. H II 29, 482/4 (29). 1890. 2. Läksin läbi kolme metsä: üks oli metsä lepämetsä - see oli noorte meeste metsä; toine oli metsä kasemetsä - see oli noorte naiste metsä; kolmas oli metsä ounapuine - see oli noorte neiude metsä. Läksin üle kolme järve: üks oli järve viinajärve - see oli noorte meeste järve; toine oli järve ollejärve - see oli noorte naiste järve; kolmas oli järve siirupine - see oli noorte neiude järve. Läksin üle kolme välja: üks oli väljä rukiväljä - see oli noorte meeste väljä; toine oli väljä odraväljä - see oli noorte naiste väljä; kolmas oli väljä nisuväljä - see oli noorte neiude väljä. Vaivara. H III 1, 123 (1). 1889. 3. Kuku, kuku, käokene, kuku üle kolme metsa! Üks oli kulla kuuskemetsa, teine kallis kaskemetsa, kolmas see oli männimetsa - need põld meie meeste metsad. Kuku, kuku, käokene, kuku üle kolme välja! Üks oli ruuge rukkivälja, teine kallis kaeravälja, kolmas neerendas nisuda - need põld meie naeste väljad. Rakvere. EÜS IX 1116 (49). 1912. 4. Sinikirja linnukene, sinikirja, siidikirja, lendis üle kolmi metsa: üks oli oige ounametsa, toine kallis kasemetsa, kolmas kulla kuusemetsa. Mis oli oige ounametsa - see minu emani metsa; mis oli kallis kasemetsa - see minu isani metsa; mis oli kulla kuusemetsa - see minu veike venna metsa. Sinikirja linnukene, sinikirja, siidikirja, lendis üle kolmi välja. Üks oli oige odravälja, toine kallis kaeravälja, kolmas roes rukkivälja. Mis oli oige odravälja - see minu emani välja, mis oli kallis kaeravälja - see oli oige õe välja mis oli roes rukkivälja - see minu pehme peiu välja. Jõhvi. EÜS X 58/9 (48). 1885. 196. KULDNE METS. 1. Kui me lähme Kambi metsa, Kambi metsas meehaisu, meehaisu, kuldasuitsu, hõbepõõsad põlevad, kased karda haljendavad, lepad tilguvad tinada, haaved vaskeda valavad. Harju-Jaani. H II 15, 476 (82). 1889. 2. Lääme mõtsa kõndimaie, varikmaida vaatemaie! Oh mu oma mõtsakene, oh mu oma mõtsahaisu, meie mõtsan miihaisu, varikunna vahahaisu. Meie kuuse joosev kulda, kase valgeta vahada, lepä tilguve tinada, haava hal'lasta hõbeda. Võhe, võhe, võõras mõtsa, võhe, võõras mõtsahaisu. Oh mu oma mõtsahaisu, magust mõtsahaisukest, tõiste mõtsan tõrvahaisu, meie mõtsan miihaisu. Karksi. H II 23, 45 (17). 1889. 3. Küla mehe, võõra poisi, mis te otsit meie mõtsan, vahit meie varikun? Meie mõtsan miihais, varikun om vahahais; teie mõtsan tõrvahais, varikun om vaiguhais. Urvaste. H III 11, 394 (35). 1891. 4. Ilus on metsas elada, valge on välja vaadata! Metsast tunnus, sõssukene, metsast tunnus mõnda haisu, ligi muada lillihaisu, kõrvast tunnus kõllahaisu, muad müüda maranahaisu. Torma. H II 27, 810 (8). 1888. 197. VÕINE METS. 1. Eks sa mullista mäleta, tunamullista tuleta, arva üles seegi aega, pea meeles seegi päeva, kus me võidu võida sõime, võida sõime, metta jõime. Senna kasvis kuldakuuske, kuldakuuske, karjakaske, hõbedane lepametsa. Järva-Jaani. H I 1, 153 (30). 1888. 2. Õekesed hellakesed, neitsikesed noorukesed, kus me mullu võida sõime, võida sõime, metta jõime, sinna kasvis võine metsa, võine metsa, kuldne kuuske, hõbedased kasekesed. Kuulge, vennad, kuulge, kaimud, ihu kerves, heili mõeka, tee tapper tuliterava, raiu maha võine metsa, võine metsa, kuldne kuuske, hõbedased kasekesed. Tee siis peale võised odrad, võised odrad, kuldsed kaerad, hõbedased rukkikesed. Kuusalu. EÜS VII 1557/8 (52). 1910. 3. Lähme mäele mängima, kibi otsa ketast lööma! Kuldne kuusk kasus seal, kuldne kuusk, võidne mänd, hõbedased oksukesed. Kis sii raius kuldse kuuse, kuldse kuuse, võidse männa, hõbedased oksukesed? Meil olid mehed, Mihklel teised, Siimu Jaagul kolmanded - niid küll raiusid kuldse kuuse, kuldse kuuse, võidse männa, hõbedased oksukesed. Lähme mäele mängima, kibi otsa ketast lööma! Kuldsed kaerad kasusid, kuldsed kaerad, võidsed rukid, hõbedased odrukesed. Kis sii lõikas võidsed rukid, võidsed rukid, kuldsed kaerad, hõbedased odrukesed? Meil olid naesed, Mihklel teised, Siimu Jaagul kolmanded - niid küll lõikasid võidsed rukid, võidsed rukid, kuldsed kaerad, hõbedased odrukesed. Hanila. H II 2, 452 (589). 1889. 198. METSAD METT TÄIS. Läksin metsa kõndimaie, odramaada otsimaie, kaeramaada katsumaie, nisumaad nimetamaie. Läksin metsa kõndimaie: leidsin metsad metta täisi, leidsin kannud kalja täisi, kõik puud punaõluta. Kuuse all olid kullatilgad, kase all olid karratilgad. Kolga-Jaani. H II 49, 650 (3). 1895. 199. METS HELKIS MEESTE VASTU. Ma läksin metsa luulemaie, luulemaie, laulemaie, metsa ilu vaatamaie. Mets sie helkis mieste vastu, puulehed poiste vastu, lehed laiad laste vastu, mina oma ilu vastu. Jõhvi. H III 12, 59 (7). 1892. 200. TORE METS. Lähme, lähme, käime, käime, milla meie sinna soame, kus need kuused kollendavad, haavad haljad haljendavad, lepad sirged sinavad. Ees on pikka peerumetsa, taga laia luuametsa, vahel on vavermumetsa, keskel kirju loogametsa. Jüri. EÜS X 797/8 (74). 1913. 201. METSA MÄNGIMA. Lähme metsa mängimaie, tammemetsa tantsimaie, kasemetsa kargamaie, kuusikmetsa kuuti lööma. Lepad sirged ja siravad, kased valged ja valuvad, kuused kullakäbalased, männad mähaõielised, kadakad kallimarjadel. Saarde. H II 24, 627 (5). 1889. 202. METS SILUS PEA. Läksin metsa mööda teeda. Ees oli pikka piirimetsa, taga laia laualaasi, keskel see kodarametsa. Oh seda heada peadevarju, kallist kaelavarjukesta: hoidis õlad, kattis kaela, pidas mu pia sileda, sile pia silitamata, lahe pia lahutamata, sale harja saatemata. Sugesid metsasugarad, lahutasid laaneoksad. Viljandi. H II 43, 325 (14). 1889.