C. LAULU VÕIM 65. El MIND JÕUA OHJAD HOIDA. 1. Kui mina hakkan laulemaie, laulemaie, laskemaie, pisokene pillamaie, veikene veeretamaie, ei mind jõua ohjad hoida, ohjad hoida, köied köita, pilved pikka jo pidada, taevas laia talitseda. Ütlen ümber teisepidi, varsi vana järje pidi: ohjad aga hoidku hobust kinni, köied köitku koormad kinni, taevas aga laia lunda kinni, pilved pitka vihma kinni. Nendap aga, nendap aga, vennikene, nendap aga meile, ei mitte teile. Pärnu. H II 20, 167/8 (35). 1889. 2. Kui ma haka laulõmaia, laulõmaia, laskemaia - jõvva mino suuda sulgu, suuda sulgu, keelta köütä, suud sulgu suurõ poisi', keelt köütä kelmi poisi', jõvva minno ohja' hoita, ohja' hoita, köüdse' köütä - ohja' hoitku hobõsida, köüdse' köütku koormeida. Sangaste. H II 5, 523 (13). 1883. 66. KÜLA JÄÄB KUULAMA. 1. Küll mul laulu, kui ma laulan, küll mul viisi, kui ma viitsin, kui ma hakkan luulemaie, luulemaie, laulemaie - siis jääb küla kuulemaie. Ei siis saa küla magada: küla kündejad pollalta, küla orjad heinamaalta, küla lapsed loune'elta jäävad minda vaatemaie, kikkis kõrvul kuulemaie, noored naised nõtkumaie, vanad naised vaatemaie, talutütred tantsimaie, saunanaised sörkimaie. Haljala. H III 2, 121 (5). 1889. 2. Kui ma hakkan laulemaie, laulemaie, laskemaie, mõni mees jääb mõttelema, mõni naene nuttelema, kuusi kubjast kuulemaie, seitse valda seisamaie. Arva'ad käge kukkuvad, laanelindu laulevad - mina laulsin välja peäl, suure nurme keske'elle nii kui kägi kuusikusse notkus meie männikusse. Viljandi. H I 7, 306 (2). 1895. 67. LAULAN HÄRRALE HÄDAKS. Kui mina hakkan laulemaie, laulemaie, laskemaie, tulgu kubjas kuulama ja valda viisi uatama ja! Laulan härrale hädaksi, kubjal kurjaksi tõbeksi, vitsaveandija vihaksi, kepikandija kahuksi, tiu-ja-poisi terviseksi, aidamehe haiguseksi. Kui mina hakkan laulemaie, laulemaie, laskemaie, kinni mina panen kiigakiele, kiigakiele, pillihääle, kandela kumu kaotsi, oma hia jaale tõttu, oma kuulsa kurgu tõttu, oma lahke laulu tõttu. Muhu. H II 6, 555 (166). 1890. 68. METSAMURD. 1. Kus mina hakkan laulemaie, laulemaie, laskemaie, sinna metsa murdunessi, sinna laane langenessi, puud pikad lähvad pinuje, halud riitaje asuvad ilma noorida mehida, teravaida kerve'eida, kõrgepääta kübaraida. Väike-Maarja. H III 15, 623 (1). 1876. 2. Lähme laande laulamaie, lepikus lelutamaie, mõtsakurru kukkumaie! Mede laas taht laulamesta, lepik taht lelutamesta, mõtsakurru kukkumesta. Kui ma laula - lausub mõtsa, kõõruti - mõtsa kõmise, hele hääli - helgib mõtsa, keik kuusik kullahelüle, kik vaarik vasevalule. Kus ma kõnni - maa kõigub, kus ma lähä - taevas läigib, kus mu hääli helkinesse, parem hääli paistunesse, lähem hääli laskunesse - säält see mõtsa murdunesse, säält see laasi langenesse ilma noorita mehita, terävetä kirve'eta. Vigala. H III 23, 687 (6). 1895. 69. SÕDA JÄÄB SEISMA. Kui ma ürgä ütelema, ütelema, mõtelema - sõda jääb servi seisamaie, hal'lasraud jääb arvelema, hõbemõõk jääb mõtelema. Ma sõima sõa sõnule, laula valla vainesille, laida laada laulusille. Halliste. H II 5, 127 (26). 1883. 70. MA LAULAN MERE MAAKS. 1. Kui ma hakkan laulema, laulema ja laskema, kui mina hakkan laulema - ma laulan mere maasse, mere kaldad heinamaaks, mere ääred karjamaaks, mere põhja põllumaaks, mere roogi rukkidesse, mere osja odradesse, mere kama kaeradesse. Tõstamaa. E StK 1, 44 (72). 1921. 2. Olõs ma luudu laulõjassõ, laulõjassõ, laskõjassõ - laulas mere ma maassõ, mere põhja põrmandus, mere vatu võismaassõ, sõmera ma sõirassõ. Olõs ma luudu laulõjassõ, laulõjassõ, laskijassõ, laulas ma lamba laulijassõ, kitsõ kerikon kõndijassõ, oriku laulas opetajas, inemise esändäs, pahru pahta papissa. Urvaste. EÜS VII 1035 (84). l910. 3. Küll om laulu, kui ma lasõn, küll om viisi, kui veeren! Laulan ma mere mäeksa, merekivi killingaks. Ärä ma seieks lõo lõõri,' ärä seie kure kurgu - selle mul eks hääle heledäp, kurk selle kumedap. Hargla. ERA II 115, 154/5 (54). 1935. 4. Kui mina hakkan laulõmaiõ, pjõsut sõnu pjõldumaiõ - ma laolan lõhki Lempsi külä, ristä-riastä Ruotsiküla! Ma laolan mere mäeksä, merekivid killenäksä! Küll mul laulu, kui ma lasõn, küll mul viisi, kui vieretän! Luud mina võtan luikõ suusta, laulud latika ninästä, viisid kiisa kiele alta. Kihnu. ERA II 133, 169 (1). 1935. 71. LAULAN LAPSED LAMMASTEKS. 1. Mina laulan, miks ei laula, laulan lapsed lammasteksi, sarved pähe - pässudeksi, vanad naesed veskieksi, tüdrukud käsikiviksi, poisid piale mölderiksi, munad mati võttijaksi. Mati võtsid, teise jätsid, kolmande kojuje saatsid: eest aga võtsid hernemati, takka võtsid tangumati, läbi reite leatsemati. Kuusalu. EÜS IX 747 (76). 1912. 2. Kui mina hakkan laulemaie, laulemaie, laskemaie: ma laulan lapsed lambadeks, kirjud härjad oinadeks, oinad pähe sarvedeks, vanad naesed veskideks, mina peale mölderiks. Küll ma moistan matti vötta vaese mehe koti pealt: kinnas - kott ja pöial - matt. Eest ma vötan eerimati, tagant võtan tangumati, keskelt kotti ketemati. Kaarma. H II 18, 675 (2). 1889. 72. MINA LAULAN, LAUD NÕTKUB. 1. Mina laulan - lauda notkub, tua taga tamme notkub, pellulla pedakas notkub, seitse süldä seina notkub. Kuusalu. EÜS VIII 1754 (131). 1910-11. 2. Mina laulan - lauda nõtkub, seitse sülda seina nõtkub, toa taga tamme nõtkub, nõtkub nõmmessa pädakas, kõigub soossa kaskijalga. Ma laulan mered muruksi, mere kaldad kõik kalaksi, mere liiva linnakseksi, mere põhja põllumaaksi, ette külvan herneida, taha külvan tateraida, keskele kena nisuda. Jõelähtme. H III 30, 134 (7). 73. LAULUGA HOIAKSIN KARJA. Lahti minä lasen laulupaulid, lahti laiemad sõnumed! Minust saaks siidine siguri, kalevine karjapoissi. Siäd minä siidije siuksin, karja kataks kangastejä, emakitsed kettitejä, lambad laiuja linuja, vasikad vana vööjä. Jõhvi. H III 1, 198 (2). 1888. 74. LAULUST HOBU. 1. Küll meitel laulu, kui meie lasõks, küll meitel viisi, kui meie viisiks! Enne aga lõpõb vesi merest, vesi merest, jada jarvõst, räemed Virtsu väenä suusta, enne kui lõpvad meite laolud. Kui mina hakkan laulõmaiõ, laulõmaiõ, laskõmaiõ - ma laolan mua merese, mere sisse saarõkese, saarõ piäle latõrida, latõrisse lauku t'ako, laogu t'akulõ sadula, sadulallõ saksapoissi, saksapoesile kübärä, kübärälle kuldakarda, kullakarralõ kuduja, kudujallõ kuldamõeka, mõegalõ mõnust tegijät. Kihnu. RKM II 27, 534/5 (32). 1948. 2. Mina laulan, miks ma ei laula! Mina laulan laudakese, lauda taha tallikese; talli sisse latterikku, latterisse laugu täku! laugu täkule sadula, sadulasse saksapoisi, saksapoisile kübara, kübaralle kulda porti, kulda portile kuduja, kudujalle kulda mõeka, kulla mõegale tegija, tegijalle teise poole. Jüri. H I 1, 342/3 (12). 1888. 3. Oleks see minu olemine, teiseks minu tegemine. Küll mina teaksin, mis mina teeksin: ma teeksin talli taeva alla, talli sisse latteri, laterisse laugi täku, laugi täkul' sadula, sadulasse saksapoisi, saksapoisil kübara, kübarale kuldapaela, kuldapaelal kuduja, kudujale kuldamõõka, mõõgale mõnda mürinad ja kivide vastu kõlinad. Saaremaa. EKS 4(2, 53/4 (9). 75. LAULUST SAAR. Kus ma no laulu laotelli, sinnä kasvi suurõ saarõ, sinnä mõtsa' murdunõssõ, sinnä laanõ' laskõnõssõ. Puud küll, puud küll, ennad vennad, puud olid täüsi puudusida, oksad täüsi oravida, ladvad laululindusida. Jõgi juuski juurtõ alt, kala kullatsõ jõen. Haug oli suuri, laugi otsa, puurul katõt kirjud kül'led. Urvaste. EÜS VII 1935/6 (85). 1910. 76. IMELIK LAULIK. 1. Mina laulan, miks ei laula, ma laulan ligi külada, vasta valli valge'eda, vasta müüri mütsatelle, vasta paasa paugatelle. Kuulavad kuningapojad, seisatavad suabasseared, hõbemõegad mõtelevad: "Kuule, kus tulnud neidu noori, kuule, kus tulnud kukkumaie, aru ette helkimaie, kanarbikku kuagutama, meie metsa laulama!" Järva-Jaani. H I 1, 213 (58). 1888. 2. Laulan ma ligi külada, ligi linnada sinista, ligi linnada punasta, vasta merda valge'emba. Kuulavad kuningapojad, hobemoegad mottelevad: "Oi seda kuldasta käguda, hobedasta laululindu! Kust tuli siie kukkumaie, heinamaale helkimaie? Kukkub meie koppelissa, helgib alla heinamaalla!" Küla mind luuleb luige'esta, rahvas arvab hane'esta, oma kaasa kallimasta. Haljala. H I 5, 18 (17). 1894. 3. Tohe laulda vai ei tohi'? Kes sääl koton kullõlõs, kua mõtsan mõtõlõs? Kuningapoiga kullõlõs, hõpõmõõka mõtõlõs: "Olõs see tuti mulle tulõs, memmelatsi mulle saass! Suust ma sööda, suust ma jooda, suust ma sööda tsukeri'id, peo päält pähkemi'id, huulde otsast ubini'id. Säässi sängü istema, panesi padjule magama!" Sangaste. H II 5, 370 (6). 1883. 77. NEIU LAUL TEOLT TULLES. Laulame ligi külada, alla aedade kajame. Kuulavad küla käliksed, vaatavad valla naised, mehed harjale ajavad, naised sannale sajavad, poisid taputeiba'aie, motlid pulmad puutumaie, sajad suured peetamaie, maailma ilu tulemaie. Ma tulin, tetreke, teulta, abivaimulta, hanine, karjakorralta, kanene, moisa sigu söötemasta, moisa karja kaitsemasta, hobusida hoidemasta. Haljala. H I 5, 16 (7). 1892.