II. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 49. LAULA, KUNI ELAD. 1. Laula, laula, suukene, liigu, linnukeelekene, mõlgu, marjameelekene, ilutse, südamekene! Küll saab siiski vaita olla, kui saab alla musta mulla, kena kirstu keske'elle, valge laudade vahele. Kodavere. KKI 9, 166 (98). 1948. 2. Laske, laske, las mina laulan! Ärge kielge - ma kisendan! Küll saab kieli kinni sõista, kieli kinni, mieli kinni, kui saab alle halli mulda, kena liiva keske'ele, valge laudade vahele! Ei sialt lasta laulamaie, ilmale ilu tegema! Jõhvi. EÜS VI 1036 (194). 1909. 3. Latus ime, latus ise, latus tütari perän. Vai sul'gu kümme suud, kiilge kümme keelekõist: püsü'ü suu sulusin, keele kinni köidüssel. Ega suu suud ei kanna, ega kiil kivvi ei nõsta! Kuri om noorel kurba olla, vaiv vanal ilutu. Küll saa koolden kurba olla, all liiva leina saista. Lase ei liiv liigutede, havvan ei suud ammutede, kääbas kätt küinütede. Helme. H II 24, 324 (94). 1887-89 50. LAULA, SAAD MEHELE. A. Etse laulge, mo sõsare, etse laulge te laheste, etse kuke te kumesta, heitke hääli hellepesta, pessa keeli kergepesta! Kui sa laulad no lahesta, heidad hääli heldepesta, pessad keeli kergepesta - ma võta oma velile, osta su onupojale, taha su tädipojale. Kui ei laula sa lahesta, aita ei häälta hellepesta, pessa ei keeli kergepesta - ma so laida laisalegi, pika puu palutajale, halu ahju heitajele, hobese vahetejele, kübare kaotajele. Karksi. H, R 5, 62/3 (14). 1889. B 1. Laulge, laulge, laisad neiud, kui ei laula, ma teid laedan, laedan laesale mehele: pika puu põletajalle, pika rahu raiujalle! Halg oli ahjus, ots oli väljas, isi halu otsa peal, nüri kirves kaenlas, pusunuga puusa peal. Tori. H II 21, 924 (7). 1889. B 2. Laula sina, mina laida, laida laisalõ mihele, panõ pikäle poisilõ, kel om viisu viisi süldä, räti kümme küüneri'id, särk säl'län säidse saina, hamõ ilma arvamada, kalsa ilma kaemada. Sangaste. H II 5, 557 (1). 1888. B 3. Õde hella, Annekene, mis sa laulad laisa viisi, veeretad sa vedela viisi! Sa saad laisale mehele, uue kuue hukkajale, kübara kaotijalle. Laula nõnda, et see laksub, pane nõnda, et see paugub, kuku, et kuulub kojuje, heljub hella mehe majasse! Sa oled söönud nõia võida, tigeda sealihada, kadeda kanamunada - sest sinu hääleke ägakse ja su kurku koogatelles, hella rinnad riuga-rauga! Väike-Maarja. H II 11, 301/2 (72). 1889. 51. MIKS HOIATE HUULI. A 1. Näiukese noorekese, mis ti hoiate huulesida, piate peenuta paleta! Kas ti hoiate kirstu kirjäs, või hoiate vaka valges? Koa kinnäs kirstu kirjäs, hame vaka valge'essa. Egä sõna kirstun ei püsü - sõna väl'la väüsi, alla kaane kargelia. Sangaste. H III 23, 135 (24). 1895. A 2. Näiokõsõ noorekõsõ, kabokõsõ käpekõsõ, kelles te hoiate huulesid, piät peenühtä palõt? Hoiat poisi pettüses, hahasärgi haugutusõs. Sangaste. H II 5, 380 (19). 1877. B. Meie tüdrukud, õeksed, valla piigad peenikesed, kuhu hoiate sõnuda? Maa alla madude süia, ilma tõukude imeda. Madu jooneb, ei mäleta, tõuk jo sööneb, ei ilatse. Väike-Maarja. H III 17, 387/8 (51). 1895. 52. ILU KANNAN KAASAS. 1. Igav on olla iluta, hale olla laalemata, kole käo kukkumata, raske rõõmuta elada! Ma ise ilu tegija, rõõmu kalli kandija. Ilu kannan kaasassana, puna põllepaeladessa, rõõmu rõhtude vahela. Enne ma une unustan, maha jätan magamise, kui ep ma ilu ei unusta ja rõõmu ei kallista kauta. Väike-Maarja. H II 11, 363/4 (139). 1889. 2. Ilugeme, kui me võime, kärageme, kui me käime, noored noorella ialla, parajailla põlvedella! Ma ise ilu tegija, alles rõemu algejani. Ilu kannan kaasuksana, rõemu rätte nurgassana, naljalood narma'assa. Koju jäävad meeled kurvad, ahju ette naised vaigad, tuimad tüttered tubaje. Ilu tõin enese kaasa, nalja noore neiu kaasa. Virumaa M. Veske, Eesti rahvalaulud I. Tartu 1879, lk. 10/11 (11). 53. ILU MEIL EES JOOKSEB. 1. Neiokõsõ noorekõsõ, ilotõlgõ, naljatõlgõ! Nüüd ep ilu aruline, nali katekõrraline, nüüd ep ilu iine joosi, nal'la manne maadõlõs. Illus om noorõlt ilutõdõ, latsepõlven nal'latõdõ; kuri on noorõlt kurba olla, vaiv om noorõlt vaiki saista. Kurba elu mu kooleti, vaivaelu vanas vei. Küll saa kooldõn kurba olla, all liiva leinan saista. Sangaste. H II 5, 381 (22). 1877 2. Ilagemi, neiu noore, ilagemi, mar'agemi! Nüüd ep o ilus ilatse, nüüd ep o mahe mar'atse, paras põlvi tetä nal'la. Nüüd o ilu ehte'enna, nüüd meil rõõmu rõõvienna, nal'la narmaste seana. Ilu meil ehena joosi, rõõmu kõrvana kõneli, nal'la manna maadeli. Ku pannas musta mulla alla, valge laudade vahele, kena kirstu keske'elle - panda ei hauda õluta, panna ei manu mammekesta. Hauda andas halli mulla, liidetes jumale liiva, kirstu pannas kipe vitsa. Mardik suuda maigutele, liimik suuda liigutele: "Joba meil toidus toodanessa, lihakarpi kannetasse, jala ehen - pää peräna, käe risti rinna pääl." Mardik sääl ei mar'atse, liimik sääl ei ilatse Karksi. EÜS V 419/20 (110). 1908. 3. Midas, murak, sa muretsed, vai sa, lillak, seisad leina? Ilus om noorel ilutse, magus om nooren maratse. Ilu sul ehena joosi, nal'la manna maadelie, rõõmu kõrvanna kõneli. Nüid om ilu sul ehte'enna - rõõmu rõõvaste vahela, nal'la narmaste seana. Ilutu vanal ilutse, kasutu vanal karelde - vanal om kohus vaiki olla, vanal kulul kullelde, kui nee latsed laulavet. Noore latse, laske laulda, vana ei enam taha tantsi, suta ei suka viskamesta. Tarvastu. H II 25, 767 (33). 1890. 54. NÜÜD POLE SUUL SULGEJAT. 1. Iluge, iluge, neiud, nauge, naud tasased, lüöge lusti, neitsikäsed, sellä nuorella ialla, parajalla polve'ella, ku'ep ole suul sulgujaida, kielel kinniköitejaida, pähä päitsete panijaida, suhu suitsete vedäjäida, ei tule süle süödetävä ega tule juure juodetava, kää korva kannetava, polvile puredetava. Tulevilla neil ajulla, siis on suul sulgujaida, kielel kinniköitijaida, pähä päitsete panijad, suhu suitsete vedäjäd, siis tuleb süle süödetävä ja tuleb juure juodetava, kää korva kannetava, polvile puredetava. Kuusalu. H IV 6, 195/6 (39). 1894. 2. Laske suud suisa joosta, suud suisa, lõuad lausa, keeled kergesti kõnelda! Nüüd pole suul sulgujada, keele kinnikeitejada, pähe päitsete panejat, suu valjaste valajat. Las saab sui, las sügise, enne jõulut jõuab aega, pärast marti päeva kaksi - siis saab suul sulgujada, keelel kinniköitejada, pähe päitsete panejat, su'u valjaste valajat; siis saab ohjad hullu kätte, päitsed pöörase peusse, valjad kurja varrukasse. Peetri. EÜS VIII 877 (545). 1911. 3. Külatüdrukud, õesed: nüüd on luba lüüa lusti, luba lusti sees elada! Nüüd pole suu sulgujat, keele kinniköitijat, ohjaharu hoidijat, valjaste varu pidajat, peitsede pähä panejat. Audru. H I 7, 303 (1). 1895. 4. Nüüd ep om ilus elade, nüüd ep om mahe mar'atse, nüüd om rõõmu rõõvielle, nüüd om ilu ehtielle, nüüd om ohjad oma hoida, päitsed oma pidada. Nüüd lase suu suini joosta, keel või kõrvini kõnelte - nüüd jole suul sulgejata, keelel kinniköitejata. Küll saab vanas vaita olla, mullas või muret pidada, alla liiva seista leina. Kõpu. H III 25, 626 (22). 1896. 55. MIS MAKSAB MURETSEMINE. Mis massab muretsemine, aitab hale ikkemine? Mullu jõin murekariku, toonaeila tõise täüve. Nüid om mure muile lännu, kahju muile kaldunesse. Neiukeise, noorekeise, veli, hella vellekene, nüid om ilu õnneaiga, nüid om lusti rõõmuaiga, nüid jooseb ilu ehena, nüid jooseb pidu perana, rõõmu kõrvanna kõnelive, nalja manna maadeli. Paistu. H I 7, 575 (3). 1895. 56. UNEMAGAJAD JA ILUTEGIJAD. Hukka lätt unemagaja, raisku rahalugeja. Kes iks hiitäs unerekke, lammas ramm ratta'ile - sii istus ikutarel, laul ikulavva pääl, ikupiikeri peul, ikukanni kangielle. Kes ei hiidä unerekke, ei lamme ramm ratta'ile - sii istus ilutaren, laul ilulavva pääl, ilupiikeri peul, ilukanni kangielle. Lüü nee luku lühikene, tõne väiku värsikene! Lugu teile, tõne meile, kolmas man kulle'ile, sillä takal saisi'ile, usse takal kulle'ile! Leeli-leeli, ärä lõppi, leele-leele, jäll' alusta! Karula. H II 24, 255 (14). 1887-89. 57. HELISE, METS! 1. Helise, heleja metsa, kumise, kumeja korbe, minu heleja ääne vasta, kumedamma kurgu vasta, ladusamma laulu vasta, mõnusamma moodu vasta, tulusamma tooni vasta! Kuusalu. EÜS II 569 (80). 1905. 2. Helise, helise, metsa, kõlise, kõlise, kõrbe, hüüa vastu, hiiekene, laula vastu, laanekene, minu hüvä hääle vastu, lahedama laulu vastu! Kuhu hääli kuulunekse, sinna metsa murdunekse. Ise puud pinuje lähvad, halud ristati ajavad, sillad õue sünnitavad, kuhjad õue kukutavad ilma noorita mehita, teravata kirve'eta. Tartu. ARS 1, 868 (6). 1927. 58. ÕHTUL ILUS LAULDA. 1. Nüüd ilus vilulla veerda, armas hallalla konelda, kaunis laulda kaste'ella: vilu veeretab sonuda, kaste kannab häälekesta. Vilu veeb sonad Viruje, kaste hääle kauge'elle. Vilu veeb sonad Viruje, halla veeb Alutahaje Viru naiste veeretada, Harju naiste arvatada, Järve tütarde jagada. Viru naised veeretavad, Harju naised arvatavad, Järve tütred jagavad minu vaevatse sonuda, lapse halva laulusida, pardipoja palvesida. Haljala. H I 5, 17 (12). 1892-94. 2. Teemme õhtulla iluda, päivä mennessa menuda! Ilu kuulub Hiiumaale, menu meie maa rajale. Hiiumaa kuused kumavad, meie maa kased kajavad, Laiusi lepad lajavad, Harju haavad haljendavad meie neidiste iluksi, ue hella hõiskamisest. Kuusalu. EÜS II 537/8 (40). 1905. 3. Ilus o, ilus o, õed hellad, ilus o laulda õhtuelle, kaunis o laulda kaste'elle: õhtu teeb hääle ilusas, kaste viib hääle kauge'elle, kussa kuked kulda söövad, kuked kulda, kanad karda, haned haljasta hõbedat. Tori. H II 21, 920 (2). 1889. 4. Õhtu päält oli, õed hellad, õhtu päält oli ilus laulda, kaste päält oli kaunis laulda. Õhtu viib hääle edasi, kaste hääle kaugemale, udu viib hääle hulga maad, saadab hääle salga maad, üle mere, üle metsa, üle mere meeste kätte, Poolamaale poiste kätte, Narvamaale naeste kätte, Türgimaale tüdrukude kätte. Audru. EKS 4° 2, 303/4 (10). 1874-75.