Me ol´li üt´evoori Pel´sih Annõmäel, sõs Pel´si tsura’ hausõ Miiksi tsurrõga’, et Miiksi vana Jaani-rõibõ k´äu siiä’ mi Annõ mano. Et mis te Jaan´, vaelt kundu mõnõ maas´ka kasvatas, a Ann tege jo vahtsõt leibä.
Kommentaar
Esimene värske liha, kartul, uudseleib. Vastseliina khk ka kõrvutatuna jakobipäevaga. * tsura’ hausõ – poisid haukusid; Jaani-rõibõ – Jaani-raibe; vaelt kundu – vahest kõndu, metsatukka
Kihelkond
Vastseliina
Koguja
E. Kirss
Kogumisaasta
1940
Täisviide
ERA II 286, 49/50 (46) < Vastseliina khk – E. Kirss (1940)
Annejaagappäe tehti ikki esimest värskit liha, taluinimesed tapsid änamasti lamba, vahest vasika ka; vaesed, ku muud tapaluuma ei olnu, tapsid kana või kuke, sis võeti ka esimest värskikartuli, sii olli s[iis] selleaastane esimene värski.
Kommentaar
Esimene värske liha, kartul, uudseleib.
Kihelkond
Häädemeeste
Koguja
M. Mäesalu
Kogumisaasta
1938
Täisviide
ERA II 185, 122/3 (87) < Häädemeeste khk – M. Mäesalu (1938)
Ütskõrd oll jal ütel naistõrahval lambahoitmise õnn käest …
Tekst
Ütskõrd oll jal ütel naistõrahval lambahoitmise õnn käest ar kaonu, ja halastus, villadsõ poolõst naas kõõga kätte tulõma. Kui ütel talvõl kõik lamba ja voonakõsõ ar olli jo lõpnu ja perämäne oinakõnõ viil hingitsemisel oll, sis lubas lambahoitja, et kui timä oinakõnõ ello jääs, ta sis teda suvõl annõpääväl Pelsiküla Annõkivile ohvris saa viimä. Peräst taha ma ka ega aastaga umast lambapüvvüst üte nagla osa villu Annõkivi pääle viiä, kost papp ja vaõsõ tedä poolõs võttõh, perändü võiva. Nii lubas ta ja viimäne oinakõnõ sai terves. Kui sis peräst suvi tull, sirahtu „suvõ sugimisel“ oinakõnõ nii suurõs ja ilusas, et naasel tuud miildegi tulõ-õs, vai nii-üldä, tuud mõtõldagi täü-üs, oinakest annõpääväs ar tappa. Mis sündü? Kolmandul hommugul peräst annõpäivä läts naane lauda mano ja löüse, et oinakõnõ arki oll lõpnu. Naane peläs tõistvuuri uma toovotusõ murdmist ja vei ka egäl annõpääväl uma lubatu naglaosa villu Annõkivile, mink läbi perästpoolõ tälle jälki innine lambahoitmise õnn tagasi tull.
Kommentaar
Pühitsemine, ohverdamine. Tuntud Setumaal. * naas kõõga – hakkas kõigi (lammastega); perändü võiva – pärandiks (saada) võivad; sirahtu – sirgus; suvõ sugimisel – siin vihje vanasõnale viletsa looma kohta: küll suvi soeb ja jaan teeb jalad alla; tulõ-õs – ei tule; täü-üs – ei täi; toovotusõ – tõotuse
Kihelkond
Setu
Koguja
J. Sandra
Kogumisaasta
1901
Täisviide
H II 69, 418/9 (14, II) < Setumaa – J. Sandra (1901)
Annepäeva vanasti peeti õige pühaks. Viidi papile oinapäid ja -jalgu ja villu. Papp kastis neid püha veega ja jagas neid siis santidele. Lambapeade ja -jalgade toojad lootsid, et kui nende lammaste päid, jalgu ja villu sedaviisi püha veega kastetud, nende ellujäänud lambad seda paremini kasvavad ja palju tallekesi toovad. Lambapead ja -jalad keedeti enne ära kui nad papi kätte viidi.
Annõpäävä käudäs tsäsonahe ja sinnä viiäs värskit liha ja lambavillu. Liha ja villu viiäs selle tsäsonahe, õt lääsi lehmi ja lamba höste kõrda. Ku tsäsonast arh tuldas, sis liha ja villa jätetäse tsäsonahe ja nuu perast jäetasõ arh vaesilõ, sandõlõ ja sandi kah pallõsõ rahva elajidi iist nigu kõrda lääsi.
Kommentaar
Pühitsemine, ohverdamine. Tuntud Setumaal. * selle, õt – selleks, et; jäetasõ – jagatakse
Annepäev. Sel päeval läheb rahvas Annemäele, mis asub Vaaksaare ja Sulbi küla vahel (väike kõrgendik kolm versta Meeksi taga) ja toovad ohvriandideks keedetud oinapäid ja lambavilla. Ka seda pidu olen ma ise kaasa elanud. Vana ohvrikoha juures käib praegu veel vähe inimesi, sest nüüd on see pidu kaugemale ümber paigutatud ja nimelt Sulbile. See peeti ära sealse palvemaja ees. Pärast seda, kui oinapead, -jalad ja vill preestri poolt palvemajas [õnnistatud oli] ja ta oma osa oli kätte saanud, jagas rahvas ülejäägi vaestele. Nimelt paistis neil tähtis olevat terve või pool pead omandada, villa palusid nad alles viimaks, kui ühtki pead või jalga enam polnud. Lammaste tapmise juures, kes on selleks otstarbeks määratud, lausutakse järgmist palvet:
Puhas, püha Ann, hoia, varja, si[g]ita, soeta, nooruta noorekeisi ja väeta vanakeisi! Hoia esi sina puu taade ja puhmo taade, kivi taade ja kannu taade. Ole sa esi lambakarjussehe, — mino uma karjuse ummava ulli! Sina esi, püha puhas Ann, karjuse ülekaija, hoia üle suve kari mõtsa viha eest ja soe kurjategemise eest ja kodo kahjo eest!
Kommentaar
Pühitsemine, ohverdamine. Tuntud Setumaal. * väeta vanakeisi – siin: anna väge vanakestele; ummava ulli – on tobud, lollikesed
Pel´sikeisil om annõpäiv väega kõva praasnik. Näil om Annõ tsässon, om tsässonah kerigukõrd. Me kah iks käve Annõmäele, jaanipäävä jal Miiksehe Jaanimäele. Paar noorikõt küläst lät´s, sõs tõõsõ’ an´ni kah uma’ villa, kiä esi’ es taha minnä’. Kor´ju noid villu häs´te pal´lo. Sääl on üt´s lapik kivikene Pel´si Siido aianulgah. Kiä lät´s, iks tugõsi uma korvikõsõ kivi pääle, et pühä Annakõnõ, armasta meid ja halõsta meid! Sõs lät´si tsässonahe, pan´ni villa’ maahha, piimalivva maahha, kün´dle piimä sis´se palama. Papp pöhen´d ar’, võt´t poolõ hin´däle. Perä tul´li väl´lä ja an´ni vaesilõ. Papil ol´l jo sääl nukah villakor´v, piimätõrdu, lihatõrdu. Lihha ka viidi. Pel´si küläh muidogi praasnikas tapõti, a siih kah, kinkõl mään'e elläi haigõ ol´l, sõs pallõl Annõ pääle, tapp ar' ja vei pää’-jala’, toet kivi pääle, an´d nuu’ kah sandõlõ. Paremba palakõsõ pan´d iks papi kor´vi. Rohkõp santõ kah kohki es näe’ ku Pelsih Annõmäel, Miiksi Jaanimäel ja lujapäävä Pan'gavitsah.
Kommentaar
Pühitsemine, ohverdamine. Tuntud Setumaal. Lujapäeval toodi Setu alal annetusi Pankjavitsa kiriku juurde (vt. lujapäev). * käve – käisime; jal – jälle; siih – siis, sel puhul; kinkõl – kellelgi; mään´e – milline; kohki – kusagil
Kihelkond
Vastseliina
Koguja
E. Kirss
Kogumisaasta
1940
Täisviide
ERA II 286, 50/1 (47) < Vastseliina khk – E. Kirss (1940)
Annepäiv (25. juuli). Keriko man pühhä ei ole, a tsässona man peetäs. Viis päivä peräh jakappäivä. Oinas tapetas. Pelsi külä man om Annemägi, sääl om tsässon. Oinast viias osa sinnä, osa süvväs kotoh. Papp tule ka sinnä.
Annõpäiv om viis öödpäiva peräst iljapäiva. Annõpäiv oll suur pühä, tüüd es tetä’. Om lambapäiv. Minti villoga Väiko-Rõsna tsässona mano. Papp tuudi kah. Jäeti vaesilõ villa’.
Kommentaar
Pühitsemine, ohverdamine. Tuntud Setumaal. * tsässona (vn. часовня) – kabeli; jäeti – jagati
Kihelkond
Setu
Koguja
E. Tampere
Kogumisaasta
1972
Täisviide
RKM II 290, 464 (19) < Setumaa – E. Tampere (1972)
Anned siuti kinni annepäva omiku, sii on, magamese päält siuti salaja kingitus käe või jala külgi, nii et Ann isi üles ei ärkaks. Kingituseks ollid põlled, päärätikud või jakiriided, vastakinki anti ka, kas raha või mõnda asja, mis kellegi käsi ulatas või süda viilis (viilima on raatsima, täidima).
Kommentaar
Nimepäev.
Kihelkond
Häädemeeste
Koguja
M. Mäesalu
Kogumisaasta
1938
Täisviide
ERA II 185, 123 (89) < Häädemeeste khk – M. Mäesalu (1938)
Ennembidi Annõ, kõik, kellel ol´l nimi, läävä Annõpääväl keriku. Läts kerikohe, pandse sis pühasele küündla. [---] Nimepäevad olid ikka kõik kirikuga seotud.
Kommentaar
Nimepäev.
Kihelkond
Setu
Koguja
L. Briedis
Kogumisaasta
1972
Täisviide
RKM II 290, 377/8 (17) < Setumaa – L. Briedis (1972)
Annejaagappäe öeldi suise annepäeva nimeks. Jaagappäe on kaalendres küll enne, nägu täna, ja annepäe nägu oome, aga nimes öeldi ikki anne-sõna ette nõnda: annejaagappäe. Sii olli einakuu otsa siis (lõpus).
Kommentaar
Nimetus, tähendus.
Kihelkond
Häädemeeste
Koguja
M. Mäesalu
Kogumisaasta
1938
Täisviide
ERA II 185, 122 (85) < Häädemeeste khk – M. Mäesalu (1938)
Jakappääväl kääntäs kapstapää, sis tohe-ei naase kapstaaida minnä, enne kui annõpääväl mindäs kaema.
Kommentaar
Kapsapeade keeramine. Seoses jakobipäevaga üle 10 teate, levinud Kagu-Eestis: Põlva, Vastseliina, Rõuge khk, Setumaal. Üldtuntud lauritsapäeval (10. VIII) ja pärtlipäeval (24. VIII).
Kihelkond
Vastseliina
Koguja
H. Prants
Kogumisaasta
1888
Täisviide
H II 3, 526 (15) < Vastseliina khk – H. Prants (1888)