Maskid – kes, millal ja milleks

Maris Müürsepp

Noorte folkloristide konverentsi (26.–27.04. Eesti Kirjandusmuuseum) stendiettekanne

Käesolev ettekanne on osa minu etnoloogia seminaritööst “Õhtu Kustavil“, mis kirjeldab Soomes Kustavi saarel tähistatava nuudipäeva (13.01.2001) nüüdset olemust ja vormi. Kuna kogu uurimust stendiettekandena esitleda on liialt mahukas ning kahjuks pole võimalik ise Tartus viibida, kirjeldan lühidalt kombestiku ajalugu ning tänapäevast nägu, püüdes välja tuua selle säilimistegurid ning tänapäevast funktsiooni. Ettekannet illustreerivad saarel tehtud fotod ja nuudipäeva tähistamise piirkonna kaart.

Missugune on välja näinud nuudisanditamine varem? Mis on muutunud, mis on sama? Miks hoitakse Kustavil elus kommet, mis mujal on ammu hääbunud? Mis on selle tänapäevane tähendus?

Töö algus peitub sügises 1999, mil folklorist Carsten Bregenhøj, Vaasas (Soome) asuva Österbotteni pärimusarhiivi juhataja ning Terry Gunnell, Islandi ülikooli folkloristika ja teatriantropoloogia õppejõud, tulid välja plaaniga kirjutada kõiki Põhjamaid ja Eestit hõlmav maskeerumis- ja sanditamiskombestikku käsitlev raamat (vt www.mbnet.fi/~folklore). Minust kui toonasest Eesti Kirjandusmuuseumi töötajast sai Eesti poolt esindava professor Ülo Tedre assistent. Aasta hiljem Jyväskylä ülikooli vahetusüliõpilasena sain võimaluse lisaks assisteerivale tegevusele ka ise välitöödele minna. Carsten Bregenhøj õhutusel, toel ja finantseerimisel sündiski idee minna koos õpingukaaslase Tero Leponiemiga vaatama, mida kujutab endast tänapäevane sanditamine Soomes. Töö valmis samuti Jyväskyläs, professor Ilmari Vesterise juhendatud seminaris.

Kustavi saar, kus nuudipäeva tähistatakse, asetseb Lääne-Soomes Turu saarestikus. 1998. aasta andmetel oli saarel 1034 elanikku. Rootsikeelset elanikkonda on praeguseks alles umbes 0,01%. Saare pindala on 480 km². Turusse on 69, Uusikaupungisse 49 kilomeetrit. Kustavi tapahtuma ja palveluopas (1999) märgib, külas on aktiivsed vaba-aja ühingud, mis korraldavad aastaringselt huvitavaid üritusi, sealhulgas laulu- ja tantsuõhtuid Tuulentupas, kohalikus seltsimajas. Esimese seltskondliku sündmusena aasta üritustekalendris on ära toodud nuutinpäiväntanssi (nuudipäeva tantsuõhtu) 13. jaanuaril.

Tänu kohalikule reisiagentuurile saime osa võtta kogu päevast, laste valmistumisest ringkäiguks, ringkäigust endast ja hilisemast tantsuõhtust.

Enne...

Soomes on sanditajad liikunud jaoajal, mardiõhtul, Lucia päeval, jõuludel ja nuutidena. Paavlipäeval liikusid ringi laadasokud, Ingerimaal esines jüripäeval kureks maskeerunud naine. Toomapäeval Soomes ringkäike ei tehtud. (Tedre 1998: 171-172.) Peamised jõuluaegsed sandid on Soomes olnud aga pühade lõppemist tähendavad nuudid, hiivanuudid või nuudipukid. Kõik teised on juba ununenud, väga uued või vaid lokaalselt tuntud. (Tedre 1998: 172.) Tava elas veel 1930. aastail Lõuna- ja Edela-Hämes ja Varsinais-Soomes, rootsikeelsetel ja -mõjulistel aladel. Olulised tegurid tava hääbumises olid sõjad (1939, 1941-1944) ja sõrataud, mille järel see enam hoogu sisse ei saanudki (Vilkuna 2000: 27).

Ehkki nuudipäev on juba peaaegu 300 aastat olnud põhjamaises kalendris märgitud 13.01., on enamasti nuudisandiks käimist harrastatud 07.01., vana kolmekuningapäeva järgsel päeval. See ongi algne Püha Knudi, Taani hertsogi Knut Lavardi (surnud 1131) mälestuspäev. (Bregenhøj & Vento 1975: 16).

Esialgu tähendas ‘pukki’ vaid loomanäolist santi, kuid hiljem on see kaotanud suurema osa oma looma-tähendusest ja tähistanud kõiki maskeerunuid, olenemata nende väljanägemisest. (Bregenhøj & Vento 1975: 12). Varem on nuutidele iseloomuliku joonena esinenud ka avalikku seksuaalsust (pukil õlgedest tehtud suguelund), nüüdseks pilatakse peamiselt vaid keeleliselt (Skråbockögon. Naamareita. 1991: 6).

Maskeerituna ringikäimised on olnud üldine rahvalõbustus nii Euroopas kui kogu maailmas. Selle algupärasest tähendusest ja funktsioonist on esitatud väga mitmesuguseid teooriaid. Sanditamist on peetud deemonitesse, elavatesse surnutesse ja kuradisse uskumise peegelduseks, samuti viljakusmaagiaks või totemismiks. Elavasse kombesse süvenemine on aga rõhutanud, et tähtsaim on kombestiku sotsiaalne loomus ja ajaviitmise ülesanne. (Bregenhøj & Vento 1975: 9).

Kustaa Vilkuna kirjeldab nuudipäeva järgmiselt.

Ringkäik toimus õhtul enne 07. jaanuari või siis vanal nuudipäeval, aga ka mitmel järjestikusel õhtul. Kamp koosnes 3-5 naljakalt riides noormehest või neiust, tihtipeale vastassugupoole rõivastesse riietunult. Mehed sidusid enda külge õlekubusid, kasukas pandi selga tagurpidi ja näo ette seoti lina maskiks, keegi oli pruudirõivastes jne. jne. Nägu võis olla ka mustaks nõetatud. Jõuku juhtis nuuttiparooni, -akka või pukki, rühmas oli ka pasuri ja kirjuri. Eesmärk oli saada kätte jõuluaja viimane külakost, juua tühjaks kogu küla tünnid. Jõuk kasvas majast majja liikudes. Maja uksele koputati ja küsiti: ”Kas Nuut saab sisse tulla?” Sees nuuskis Nuut, kas tünnis või keldris on veel õlut järel. Kaaslased hüüdsid:”Õlletapid valla!” Kui siis õlut saadi, tänati ilusti lauluga, millele majarahvas vastas laialdaselt teatud nn ”Nuudi lauluga”. Kui midagi ei pakutud, esitati sõimulaul, kus muuseas võidi näiteks ähvardada, et ei tulda sinna majja augustitalgutele. Õlu ja muu head-parem koguti õues ootavasse rekke. Kogu saak viidi lõpuks küla suurimasse tuppa, kus peeti siis jõuluaja viimased mängud ja tantsud. Peale seda ei mindud enam ”majasid maksustama”, sest kirjuri oli märkinud hoone tagaseinale või uksele: “Nuuti on saadud” või veel lühemalt ”On saadud” või ”Kviitung 1912”. Kui pakutavat on olnud ohtralt, siis joonistati tagaseinale või uksele nii mitu lähkripilti, kui oli pakutud. Joonistus võis olla seinal terve aasta tõestamaks pere jõukust ja külalislahkust.

(Vilkuna 2000: 26-28)

...ja nüüd

Kustavi nuudipäev on muutunud ametlikult korraldatavaks tantsuõhtuks 1973. aastal. Alljärgnevas skeemis olen püüdnud näidata nuudipäeva ühtse muust ajast eraldatud sündmusena (elukaarena), kus kogu päev liigub kulminatsiooni (õhtuse tantsupeo auhindamiseni) poole. Laste ringkäigule (vt fotot) järgneb Tuuletupa seltsimaja saalis spetsiaalselt neile korraldatud tantsu- ja mänguõhtu. Kell 20 algab nuudipäeva peamine sündmus, nuutinpäivätanssi, karnevalilaadne seltskonna-tantsumuusikaga üritus. Külaliste hulgas on nii maskeerunud osalejaid kui ka tavalisest veidi pidulikumalt riidest inimesi. Esindatud kujude hulk on kirev, alates indiaanlastest kuni ehtsuse nõuet järgivate sukk-peas ja vormituks riietunud “vanade nuutideni”. Seega olen määratlenud tantsu-õhtu koosnevaks kolmest elemendist: lavatanssist (ehk siis seltskonnatantsuõhtu, Soomes levinud populaarne meelelahutus), karne-valist (kõikvõimalikult maskeerunud inimesed) ning vanast nuudi-pärimusest (“õige väljanägemisega nuut”). Õhtu programm koosneb tantsimisest lööklaule esitava ansambli saatel, loosimisest ning parimate kostüümide auhindamisest, kus zhürii püüdis otsustamises hinnata eriti inimeste vaeva järgida traditsioonilisust (vt fotot). Peamiselt on saalis saarerahvas, ent saabunuid on ka kaugemalt, nt Uusikaupungist.

13.01.2001.

Nuudipäev

I. 12.00 – 17.00

Meie saabumine, kohtumine reisiagentuuri juhatajaga ning külaskäigud informantide juurde.

II. 17.00 – 18.00 – 19.00

Lapsed valmistuvad ringkäiguks ja ringkäik majast majja.

III. 19.00 – 20.00

Laste tund.

IV. 20.00

Algab täiskasvanute nuutinpäiväntanssi.

V. 23.00

Kostüümide hindamistseremoonia.

VI. 23. 00 – 1.30

Lõputantsud, sündmuse hääbumine.

Kirjanduse ja kustavilaste abiga panin kokku killud minevikust. Nuudipäev on olnud külainimeste tava lõpetada pikad jõulupühad nalja, tantsu ja naeruga. Nuutideks riietunuina kulgeti külatänavail ja põigati sisse nende naabrite juurde, kellega muidu suuremat läbikäimist polnud või kelle juurde mingil põhjusel argipäeval asja polnud. Tähelepanu oli pööratud eelkõige ringkäigule endale.

Informantide jutust oli aeg-ajalt raske eristada, mis on loetud, kuuldud ning üldist “Kustavi nuudipäeva” diskurssi järgiv ja kui palju on jutustuses ehtsat kogemust. Nuudipäev kui Kustavi sümbol ja üks saart muudest piirkondadest esile tõstev sündmus on moodustunud Suureks Nuudinarratiiviks.

Millised muutused on toimunud?

Vastupidiselt muudele Soome ajaloolistele santidele, kes on kadunud arhiiviriiulitele, ilmuvad 13. jaanuari õhtul ikka veel Kustavi tänavatele tundmatuks riietunud ja maske või näomaalingut kandvad kujud. Ikka veel liigutakse ukselt uksele ja lauldakse ukse avanud pererahvale nuudilaulu. Ikka veel pistetakse nuudisantide kotti meelehead ja tänatakse tulemast.

Kuid aeg on vorminud ka nuute. Ehkki veelgi võib seirata pea kõiki kombestiku osi ja selle vorm on sama, on muutunud eelkõige eri osade tähtsus ja aktiivsed kasutajad. Varasem täiskasvanute ringkäik on muutunud lastelõbustuseks ning keskse koha on omandanud õhtune suurte inimeste tantsupidu. Nuutinpäiväntanssi koosneb karnevali-, lavatanssi- ja ehtsa nuudikombestiku elementidest.

Kuna ringkäigus osalevad eelmurdeealised lapsed, siis jääb tagaplaanile üks ringkäigu põhilisi eesmärke – naabrite kontrollimine ja loomuliku uudishimu rahuldamine. Samuti on tava liikumisega täiskasvanutelt lastele lõppenud ka seksuaalsete vihjete tegemine pererahvale. Kui palju seda teemat tantsuõhtu jooksul puudutakse, ei saanud teada, kas siis puuduliku keeleoskuse või tähelepanematuse tõttu. Küll aga võis täheldada õhtu lõpupoole inimeste käitumise muutumist vabamaks ning intiimsemaks, kuid kaheldav, et see just nuudipärimusest johtus. Alkoholi üritusel ei müüdud, küll aga tarbiti, mis omakorda aitas kaasa lõdvestumisele.

Samuti valmistas raskusi määratleda, kui palju järgmisel päeval või külaliste lahkumise järel nende päritolu ja nime mõistatada püütakse. See on aga olnud osa kombestikust (vt Bregenhøj & Vento 1975).

Selle põhjalt, mida uurijad sanditamise peamiseks funktsiooniks on pidanud – sotsiaalne meelelahutus ja lõõgastus enne jõulujärgse argipäeva saabumist, võib funktsiooni säilunuks pidada.

Milline on selle tähtsus tänapäeval?

Nuudipäev täna on lõbus tantsuüritus, mille eesmärk otseselt on argipäevast eraldumine, kaudselt Kustavi identiteedi säilitamine ning saare meelespidamine turismipiirkonnana. Kuna nuudipäev on pidu eelkõige kustavilaste endi õuel, ei ole turismiaspekt sündmuses domineeriv. Ehkki seegi mängib teatud rolli – sündmust reklaamitakse ajalehtedes ning osalejaid on kaugemaltki kui vaid oma saarelt. Siiski on osalejatel peamiselt mingi side saarega ka igapäevaselt – sugulus jm.

Nuudipärimust võib vaadelda mänguna, mille paik ja aeg on rangelt määratud, mille seadused pannakse kokku mitmest kombestikust. Reeglite rikkujate määratlus sõltub sellest, milliseid reegleid teistest ülemaks peetakse ja mis tundub tähtsaimana. Nüüd mängitakse peamiselt õhtul tantsusaalis, varasema pererahvas-santide etendus-dialoogi asemel. Mäng on lõbustus ja lustimine, kuid samas ka tõsine ja vajalik, üldsegi mitte naljakas tegevus, olles üks tegureid, mille abil kustavilased oma “meie”-pilti loovad, ennast muust maailmast eraldavad.

Kirjandus

Bregenhøj, Carsten & Vento, Urpo 1975. Nuutti, Suomalainen karnevaali. Tampere: Tampereen Kirjapaino-Oy.

Kustavi tapahtuma- ja palveluopas 1999. Kustavin kunnanvirasto.

Skråbockögon. Naamareita 1991. Pohjoismaista kiertueperinnettä. Bregenhøj, Carsten, Sahlström, Meta (toim.). Vaasa: Ostrobothnian Archives of Traditional Culture.

Tedre, Ülo 1998. Sanditamine läänemeresoomlaste juures. Raamatus: Anepaio, Terje, Jürgenson, Aivar (toim), Kultuuri mõista püüdes. Tallinn: Ajaloo Instituut.