Perejuttude kogemine ja nende mõju identiteedile

Pihla Vuorinen

Joensuu Ülikooli doktorant

Tänapäeval rõhutatakse inimese individuaalsust, kuid arusaamad iseendast ei sünni teistest sõltumatult ja ainult käesolevas ajas. Mingil määral on inimene olemas vaid suhtestades end teistega, ja üks referentsrühm on perekond (kas selle olemasolu või puudumine). Minevikku kasutatakse minakujutluse ja identiteedi formuleerimisel, see tähendab peale oma mälestuste ka teiste jutte. Teiste jutud toimivad oma kogemuse ja mälu jätkuna. Inimesele on tähtis tunda iseenda ja oma suguvõsa ajalugu, omada mingisugust mälestuste tagavara, millega hilisemaid kogemusi sobitada. Pere on indiviidile taust, millele saab toetuda või millest võib püüda vabaneda.

Juttudest otsime või valime välja asju, mida lisada minajuttudele: juttudele, mida räägime teistele iseendast. Mõnede juttudega liituvad tugevad isiklikud emotsioonid, niisugused jutud on oluline osa inimese identiteedist. Arutledes oma mina üle, selle üle, milline ollakse ja milline tahetakse olla, võib luua kas järjepideva suhte mineviku ja perega või eristuda endisest minast ja sugulastest. Jutustamise tähtsus tuleb eriti esile elu pöördepunktides, nagu näiteks nooruseas oma mina otsides. Juttude kaudu arutavad inimesed elatud elu ja seletavad endale ning teistele, milline see olnud on ja kuidas on jõutud praegusesse hetke.

Eri aegadel peavad inimesed tähtsaks erinevaid jutte. Osad faktid ja sündmused on ebaolulised, teisi jälle peetakse tähtsaks, sest need sobivad kokku inimese kujutlusega iseendast. Ka vaikimine on mingisugune tõelisuse töötlus: loodetakse, et asjad ununevad, kui neist ei räägita. Mälestuste ja juttude tähtsus pole seotud nende tõepärasusega, vaid põimub pigem kogemuste ja sellega, mida inimesed tõeks peavad või mille tõepärasuses nad kokku on leppinud. Jutud võivad olla jutustaja jaoks tõsi, olemata seda objektiivsest seisukohast.