Süüvides stereotüüpiasse

Liina Saarlo

Eesti Kirjandusmuuseumi teadur

Mis see stereotüüpia selline on?

Stereotüüpia mõiste pärineb tegelikult trükitehnikast. Sealt tuleneb ka suhtumine stereotüüpiasse kui klisheelisesse, püsivasse, muutumatusse, igavasse (vt nt 1936. aasta “Eesti entsüklopeedia”).

Eesti folkloristikas käibiv (ja sealt ka entsüklopeediatesse, sõnastikesse kandunud) definitsioon sisaldab üldjoontes järgmist: eri teemades ja analoogilistes situatsioonides samasugusena korduvad üksused (vt nt Laugaste “Eesti rahvaluule” 1975). Erinevad autorid loevad stereotüüpia hulka sõnade, sõnaühendite, värsside, värsiosade, värsirühmade, motiivide jne kordumist.

Lauliku seisukohast peaks stereotüüpne olema üksus, mille osised kuuluvadki kokku või mida peabki kasutama vastaval hetkel vastavas situatsioonis. Siinkohal peaks viitama, et psühholoogias defineeritakse stereotüüpi kui kinnistunud seoste kogumit, mis väljendub isiku harjumustes, käitumislaadis, õppimis- ja tööjõudluses (vt nt TEA “Võõrsõnastik”). Seega peaks stereotüüpne üksus (nt vormel) olema laulikule harjumuspärane kasutada ja selle kasutamine äratama kuulajais soovitud seoseid ja äratundmisi.

Regilaulu-uurija seisukohast on stereotüüpia aga suhteliselt problemaatiline mõiste või nähtus. Millist kordumist võib üldse stereotüüpiaks nimetada? Esiteks, kui mitu korda peab mingi üksus korduma, et seda võiks stereotüübiks lugeda? Teiseks, kas igasugust sagedast muutumatut kordumist võib nimetada stereotüüpiaks?

Oma ettekandes vaatlen lähemalt sõnapaaride kordumist Kodavere regilauludes.