Isiku- ja kohanimed kurtide märgipärimuses

Liina Paales

Eesti Kirjandusmuuseumi projektitäitja, viipekeele tõlk

Oma ettekandes tuginen Eesti kurtide kogukonnas tehtud tähelepanekutele ja isiklikele suhtlemiskogemustele. Teoreetilised lähtekohad on pärit ameerika kurdipärimuse uurimustest. Illustratsioonide autor on J. Laumets.

Eesti viipekeele puhul sobib isiku- ja kohanimesid tähistada viipenime (sünonüümina nimemärgi) terminiga. Ingliskeelses kirjanduses kasutatakse mainitud viibete grupi korral Name Sign, saksa keeles Namengebärde mõistet. Ulatuslikum ülevaade on ilmunud ameerika viipenimede kohta (Samuel J. Supalla, The Book of Name Signs: Naming in American Sign Language, 1992).

Folkloristika kontekstis käsitletakse viipenimesid kurtide rahvaluule, konkreetsemalt märgipärimuse ühe osana (peale nimemärkide hõlmab viimane sõrmendtähestiku- ja numbrilugusid, viipemänge jms).

Nimemärgid isiku või koha tähistuses on oma olemuselt kas deskriptiivsed või arbitraarsed. Arbitraarne nimemärk, mis sisaldab isiku- või kohanime esitähele vastavat käekuju (sõrmendit), sooritatakse neutraalruumis või teatud kehaosal (nt õla piirkonnas). Kirjeldav e deskriptiivne viipenimi osutab inimese (nt käitumise, välimuse vms) või koha omapärale. Siia kuuluvad nähtavasti ka kõneldavast keelest tõlgitud, (osaliselt) homonüümsed viipenimed.

Eri maade kurtide kogukondades on täheldatavad erinevused viipenimede kasutamis- ja loomispõhimõtetes (suundumus isiku- ja kohanimesid kas sõrmendada või luua nimemärke). Viipenimi on kurtidele nii huumoriallikas kui ka nende identiteedi olulisemaid sümboleid.