Teistmoodi inimesed

Pille Niin

Tartu Ülikooli üliõpilane

Välitöödel puutuvad folkloristid tahes-tahtmata kokku külas valitsevate inimsuhetega, saavad aimu hoiakutest ja suhtumistest, mis on sisse juurdunud aastate ja aastakümnete jooksul. Juba kogumislaagri esimestel päevadel hakkab klaar maastik reetma tõukumisi ja tõmbumisi, üles-, alla- ja viltuvaatamisi. Esmapilgul tähtsusetu ja kõrvaline tunduv, võib selliste suhete teadvustamine ometi osutuda möödapääsmatuks, sest ka väljast siia saabunud folklorist(id) asetuvad hierarhiasse ning sellest sõltub, kui palju ja kui avalalt küsitlejale oma teadmisi jagatakse.

Sellist normide kinnistunud kogumit, mida püütakse järgida, et kujundada ja hoida oma seisust kogukonnas, meie-rühmas, võiks nimetada küla-teadvuseks. Mil viisil saadakse üldtunnustatud autoriteediks ja mille põhjal kujundatakse hinnangud kaasaegses külakogukonnas, on raske seletada. Veidi lihtsam oleks ehk püüda seda selgitada vanema, juba kristalliseerunud kihistuse põhjal — liikudes jutte ja rääkijaid pidi, jälgides kõneleja hoiakut teistsuguste inimeste suhtes.

Kõik sai alguse sellest, et 1999. aasta suvel Piirsalu ekspeditsioonil hüüatas üks tänuväärsemaid informante, Miki Liisi, et kui tema omal ajal Piirsallu mehele tuli, oli siin üheksa hullu. Ja pajatas neist mõnuga lugusid. Samade inimeste kohta sai edaspidi teisteltki jutustajatelt küsitud – polnud nad mingid hullud, vaid vallasandid või muidu veidrikud… Niisiis, teistmoodi inimesed.

Ettekandes otsin vastust küsimusele, keda üldse peetakse teistsugusteks inimesteks ja kuidas selliseid inimesi iseloomustatakse.