Tartu Ülikooli magistrand,
KM ERA projektitäitja
Annan oma ettekandes ülevaate
verbaalnoomenite, st verbidest tuletatud nimisõnade ehitusest ja kasutamisest
Jõhvi ja Iisaku regilauludes, mis on ilmunud kogumikus Vana Kannel VIII.
Grammatiliselt olemuselt on verbaalnoomenid, nagu nimigi ütleb, nimisõnad, st
nad muutuvad arvus ja käändes. Kuid oma tüves säilitavad nad ka verbile omaseid
jooni, näiteks ja- ja mine-liitelised sõnad on eesliite mitte abil
eitatavad.
Lauses annavad verbaalnoomenid edasi
sekundaarset, öeldisverbiga märgitud tegevuse kõrval teisejärgulist tegevust.
Tähenduselt jaguneb valdav enamus regilaulus kasutatavaid verbaalnoomeneid
tegevus- ja isikutuletisteks, kusjuures viimaseid esineb tunduvalt rohkem.
Verbaalnoomenis võib korduda ka juba eespool kasutatud verbivormi tüvi või
vastupidi, verbitüvi võib esineda kõigepealt verbaalnoomenis ning seejärel
öeldisverbis.
Regilaulus väga sagedastel tegijanimedel võib
eristada kahte peamist kasutusvaldkonda. Mõnel juhul iseloomustab
tuletusaluseks olev verb tegijanimega tähistatut üldisemalt, tegijanimi on
kasutusel nimisõna poeetilise sünonüümina. Mõnel juhul on aga tuletusaluseks
oleva verbiga märgitud tegevus oluline just antud situatsioonis: tegijanimega
tähistatud isik tegeleb sellega parasjagu, on sellega just tegelenud või hakkab
(peab hakkama) tegelema.