Traditsioonilise muusikakultuuri koht tänapäevaühiskonnas põhja- ja koltasaami rahvamuusika näitel

Helen Kõmmus

Tartu Ülikooli üliõpilane

Üheksaks (mõningatel andmetel kümneks) kultuuriliselt ja keeleliselt erinevaks hõimuks jagunevad saamid on u 70. tuhande liikmeline põlisrahvas Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa peamiselt põhjapool põhjapolaarjoont asuval territooriumil. Soomes elab kolm saami hõimu: põhjasaamid (u 4 tuhat), inarisaamid (u 400) ja koltasaamid (u 600). Saamide rahvamuusika on säilitanud inimkonna muusikakultuuri vanimaid kihistusi. Ida ja lääne hõimude laulmistavad on erinevad. Keeleliselt ja kultuuriliselt lääne rühma kuuluvas põhjasaamide traditsioonis on kesksel kohal joig (peite- ja täitesõnade küllane ühe-, kaherealise meloodiaga isiku- või kohalaul) ja ida rühma kuuluvatel koltadel on samaväärsel positsioonil leudd (pikk jutustav rikka poeetilise keelekasutusega lugulaul). Mõlemal puhul on tähtis koht lauliku avatud tunnetusilmal elik improvisatsioonil.

1998. ja 1999. aastal viisin Soome Lapimaal elavate kolta- ja põhjasaamide hulgas läbi küsitlusi ja tegin intervjuusid selgitamaks traditsioonilise muusikakultuuri rolli tänapäevases saami ühiskonnas. Välitööde keeleks oli soome keel.

Põhja- ja koltasaami noortele suunatud ankeet oli koostatud kahes variandis. 51 küsimust varieerusid vastavalt saamide ida ja lääne muusikatraditsiooni eripäradele (põhjasaami joig, koltasaami leudd). Kolm peamist küsimusvälja olid traditsioonilise ja uuendusliku muusika osatähtsus tänapäevases saami ühiskonnas, kodu ja pere (muusika)traditsiooni kandjatena ja noored (muusika)traditsiooni kandjatena. Nii posti kui ka elektronposti teel on laekunud 40 vastust (21-lt koltasaamilt ja 19-lt põhjasaamilt). Vastajad on vanuses 8–22 a.

1998. aasta oktoobris intervjueerisin kahte saami laulikut, Enontekiös elavat 40. aastates põhjasaami naist ja Rovaniemis elavat 50. aastates koltasaami meest. Poolstruktureeritud vestluste peateemaks oli joiu-~leudditraditsiooni eilne ja tänane päev.

Ettekandes toon esile ja analüüsin peamisi aspekte informantide suhtumises oma pärimuskultuuri arengutesse. Vastuste ja intervjuude väikese arvu ja piirkondliku esindatuse juhuslikkuse tõttu pole tulemused representatiivsed, ent lubavad tuua välja huvitavaid tendentse.

Vana ja uus moodustab saamide mõtteilmas omalaadse terviku. Intervjuude ja küsitluste põhjal võib väita, et 20. sajandi lõpu saamiühiskonda iseloomustab liberaalne suhtumine omakultuurse elustiili säilitamisstrateegiatesse. Põliskultuuri kestmine tagatakse läbi mõõdukate muutuste, nii et noorem põlvkond tunneks end osana katkematust kultuuriahelast. Näiteks rõhutati omakeelse televisiooni, raadio ja muusikatööstuse suurt tähtsust väikekultuuri püsimajäämisel. Joigamist ja leuddimist on nimelt õpitud ka massimeedia vahendusel. Saamid on jõudnud (nii teadlikult kui ka alateadlikult) arusaamisele, et väliskeskkonna mõjusid arvestav dünaamiline areng on kultuuri säilimise seisukohalt vältimatu protsess.