Vaimuliku
laulu folkloriseerumisest Värska Püha Jüri kirikus
Eesti Muusikaakadeemia üliõpilane
Lühidalt on Dan Ben-Amos määratlenud folkloori järgmiselt: see on väikestes
gruppides toimuv piiritletud, reaalne, kunstiline ja kommunikatiivne protsess.
Tavaliselt levis folkloor perekonna (kogukonna), eakaaslaste või huvirühma
hulgas suuliselt. Folkloorne materjal (laulud, jutud, tantsud jne) polnud
loomise ajal kirjalikult fikseeritud, seetõttu transformeerus ta aja jooksul
vastavalt suhtlemise iseloomule ja eesmärkidele.
Folkloorseid ilminguid leidub aga ka sellisel puhul, kui materjal on algses vormis olnud kirjalik, kuid kommunikatsiooni käigus läinud üle suulisesse kasutusse. Tuntud on näited, kui koolilaulikutes avaldatud laulud on saanud rahvalauludeks.
Tahaksin oma ettekandes juhtida tähelepanu sellele, et tänapäeva
õigeusklikus kirikus kõlaval muusikal võib mõnikord olla seoseid folklooriga.
Seejuures pole tegemist rahvaviisi tsitaatide kasutamise ega rahvaviiside
sihipärane töötlemisega, nagu seda leidub mitmete heliloojate teostes. Kirikus
kõlav muusika võib olla seotud pikaajalise suulise traditsiooniga ning esindada
ühelt poolt küll noodiraamatutes kirja pandud muusikat, teiselt poolt aga
kohalikus muusikakultuuris suuliselt levinud traditsiooni.
Selle väite kinnituseks peatun Värska kreeka-katoliku Püha Jüri kirikus
tänapäeval kõlavatel lauludel, nende päritolul ning esitajatel. Ettekandes
tuginen faktidele, mida sain kahest intervjuust Värska kirikukoori juhi Raissa
Mandeliga (s. 1912): esimese tegi 21. septembril 1992 Vaike Sarv koos norra
teadlase Ingrid Gjertseniga, teise valmistasin ise ette ja viisin koos oma
juhendaja Vaike Sarvega läbi eelmise aasta 6. mail. Esialgse kõlamulje Värska
Püha Jüri kirikumuusikast sain 5. mail 1999 Kristi Umbergi poolt salvestatud
koguöise teenistuse laulude põhjal. Sellele lisandus mu enda välitööde käigus
tehtud helisalvestus Jüripäeva õhtuteenistusest 5. mail 2000.
Ettekandes analüüsin õhtuteenistuse laulu "Issand, ma hüüan"
(kaheksandal viisil) ja toon välja meloodilisi ja harmoonilisi erinevusi sama
laulu Värska salvestuses ning noodiraamatutes esinevates variantides. Esimese
variandi võtsin vanast noodiraamatust: Õigeusu koguduse laulu=raamat. Kolme
healega. I jägu. Kokku pannud A. Wassiliew. Riga 1892. Trükitud Ernst Platese
raamatu- ja pilditrükikojas, omas majas Petri kiriku juures. Teine näide on
välitöö tulemus – 5. mail 2000 Värska Püha Georgiose kirikus kõlava laulu
heliülesvõtte noodistus. Kolmas näide on pärit uuemate viisidega lauluraamatust:
Õigeusu kiriku Põhiviiside noodiraamat, Õhtuse ja hommikuse jumalateenistuse
laulud segakoorile, koostanud ülempreester Chr. Vink. Tallinn 1951.