Vendade Grimmide poolt kogutud muinasjutud ilmusid Saksamaal 1812. aastal pealkirja all "Kinder- und Hausmärchen". Järgmisi väljaandeid täiendati uute muinasjuttudega ja nii sisaldas 1857. aasta väljaanne juba 200 juttu.
Grimmide muinasjuttude tõlked jõudsid Eestisse 19. sajandi teisel poolel. Ühed esimesed tõlked olid "Wiis kenna jutto" (1867), "Lumivalguke" (1877), "Köige ilusamad Ennemuistsed jutud" (1881). Esimene suurem kogu (23 muinasjutuga) ilmus 1910. aastal ("Laste ja kodu muinasjutud"). Lisaks raamatutele avaldati Grimmide muinasjutte ka ajalehtedes ("Valguse Lisaleht", "Lasteleht", "Perekonnaleht"). Grimmide muinasjuttude tõlkeid võib olla ka varasemast ajast, nende väljaselgitamist segab suuresti muinasjuttude bibliograafia puudumine ja ka trükiste anonüümsus nii autori kui tõlkija osas.
Aktiivne ja sihipärane rahvaluule kogumine algas Eestis 19. sajandi lõpukümnendeil. Seega ajal, mil rahvapärimus oli juba trükis ilmuma hakanud. Lisaks "Kinder- und Hausmärcheni" juttudele avaldati raamatutes, õpikutes ja ajakirjades ka teisi kogutud ja töödeldud muinasjutte nii Eestist kui mujalt maailmast.
Kuigi Jakob Hurt paneb oma korrespondentidele südamele koguda vaid rahvaehtsat ainest, on rahvaluulekogudesse siiski jõudnud materjale, millel on äratuntav kirjanduslik mõju. Esineb pikemaid-lühemaid ümberkirjutusi, refereeringuid trükis avaldatud muinasjuttudest. Rahvateisendites kohtab ka üksikuid motiive, mille puhul võib oletada, et jutustaja/koguja on tuttav kirjandusliku algupärandi või selle tõlkega.
Ettekandes vaatlen Grimmide muinasjuttude esimesi eestikeelseid tõlkeväljaandeid kõrvuti vastavate imemuinasjuttudega arhiivist, juttu tuleb ka kogujatest/jutustajatest.
Alljärgnevalt üks näide Grimmide muinasjutu refereeringust (allikaks on olnud ilmselt samanimeline jutt kogust "Köige ilusamad Ennemuistsed jutud", ilmunud 1881). Koguja (jutustajat pole märgitud) on lisanud sulgudes omapoolse vaherepliigi, Grimmidest erinev on ka lõpp:
Punapea
Kord läinud Punapea oma eidele saiapulli ja viinapudelid viima.
Teda oli unt tähele pannud. Ta jooksis vanaeide juure, neelas tema
ära ja pani eide riided enese selga ja eide mütsi pähe ja
näitas välja kui vanaeit olema. Kui Punapea oli senna jõudnud,
nägi ta vanaeide voodi peal maas olema. Punapea küsis: "Miks
sa nii kole oled?" See vastas: "Mul on kange amba valu! Anna see saiapull
ja viinapudel, ehk see aitab!" Punapea andis. Unt sõi saiapulli
ja viina pudeli (vist jõi pudelist viina ära). Kui need lõppesid,
siis sõi unt Punapea ka ära.
ERA II 120, 427/8 (37) — A. Reepärg (Rehberg) < Järva-Jaani