Stereotüüpsus on teataval moel korduvus — mitmesuguste leksikaalsete, kompositsiooniliste ja struktuuriliste üksuste korduv kasutamine erinevates laulutüüpides ja -teemades. Oma eelnevates ettekannetes ja artiklites olen käsitlenud eelkõige leksikaalse stereotüüpia nähtuseid värsitasandil: alliteratiivseid ja parallelistlikke sõnaühendeid ning kõikvõimalikke (kõrvutisi ja potentsiaalseid) sõnapaare.
Kordus terminina tähendab samade sõnade ja sõnaühendite (aga ka nt muutelõppude) kordamist värsis või värsirühmas. Kordust peetakse selle sagedusele viidates üheks vanemaks värsikujundusvõtteks eesti regilaulus. Korduskujundid on ühelt poolt lihtsad ja arusaadavad, vähemalt regilaule lugedes-kuulates silma- ja kõrvahakkavad. Teisalt on nende kirjeldamisel ja defineerimisel kasutatud kirjandusteaduslikke termineid, mis oma võõrapärasuse ja keerukusega satuvad eemalepeletavasse dissonantsi oma tegeliku lihtsusega.
Seekordses ettekandes pöördun ma leksikaalse kordumise poole, vaadeldes sõnatüvede värsi- ja värsirühmasiseseid kordumisi Kodavere regilauludes. Formaalseid meetodeid kasutades olen ma välja selgitanud kõikvõimalikud sõnatüvede kordumised horisontaalis (ühe värsi piires) ja vertikaalis (kõrvutistes värssides). Esmaseks eesmärgiks oli seejuures loomulikult välja selgitada enimkorduvad tüvekordused. Töö käigus aga äratasid huvi ka korduvad korduskombinatsioonid (nt mitmendad sõnad värsist korduvad). Kas kordust võib oma kordumises pidada mingil määral stereotüüpia ilminguks või on tegemist lihtsalt stiilivõttega?