Jätkan eelmisel aastal alustatud teemat ja püüan nüüd Sondsu Anna eluloolauludele lisaks analüüsida veel üheksa seto naise autobiograafilisi tekste. Vaadeldavad neliteist eluloolist improvisatsiooni aastatest 1927–1935 pärinevad Samuel Sommeri vanavarakogust. Esindatud on nii Põhja- kui Lõuna-Seto laulikud, valik on suhteliselt juhuslik, olen autobiograafiliste tekstide leidmiseks kasutanud Paul Hagu koostatud Sommeri kogude registrit.
Millest räägivad meile tekstid, kus tihti nutmist kirjeldatakse ja mille esitaminegi on üleskirjutajate väitel sageli nutuga lõppenud? Analüüsin eluloolauludes korduvaid motiive ja mõtisklen seto naiste autobiograafilisest kaanonist ning naise olukorrast patrilokaalses perekonnas. Käsitlen järgnevaid teemasid: tõde ja vale eluloolauludes; enestapumotiivid ning nende võimalikud tähendused ja funktsioonid; kultuurilise, strukturaalse ja otsese vägivalla peegeldused tekstides.