Tekstid (sh anekdoodid) ei eksisteeri keskkonnast sõltumatult (Kress & Hodge 1979, Davies 1990). Anekdoodid kannavad endas poliitiliselt ebakorrektseid, kuid seda jõulisemaid ja atraktiivsemaid metafoore sündmuste kohta. Anekdoodid peegeldavad sotsiaalset reaalsust anonüümselt ja isegi võrsuvad pigem võõrast-hirmutavast kui tuttavlikust materjalist. Ühelt poolt seisneb küsimus selles, mil määral ja kuidas mõjutab sotsiaalne reaalsus anekdootide sisu (miks mitte ka vormi), teisest küljest püstitub küsimus vastupidise mõju olemasolust ja tugevusest (nt anekdootide mõju laiema avalikkuse tajule ja hinnangutele). Ei saa väita, et anekdoot võiks sündmust mingil moel esile kutsuda, kuid teema arengut avalikus diskursuses mõjutab ta ilmselt siiski.
Anekdoot pole iseenesest funktsionaalne, vaid pigem kirjeldav nähtus, kuid seda võidakse kasutada kui mõjusat vahendit diskursiivses võitluses, andes algselt konkreetse allika ja sihita tekstile ideoloogilise konnotatsiooni. Meediasse toodud anekdoodid ja kahe žanri sulandumine annab aimu võistlevate "häälte"/ diskursuste positsioonidest. Emotsionaalselt tugeva tekstina võib ankedoot sellises kontekstis avalikku arvamust oluliselt mõjutada.
Käesoleva uurimuse eesmärgiks on diskursuseanalüüsi abil kirjeldada Kati Murutari - Illar Hallaste avaliku tüli käigus tekkinud anekdootide ideoloogilist ja funktsionaalset aspekti ning seejärel jälgida anekdootide edasist arengut nii vormi/ sisu osas kui ideoloogilise relvana.