Noorte hääled 2009

Noorte folkloristide ja etnoloogide konverents

22. aprillil Tartus, Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas
23. aprillil Kirjandusmuuseumi saalis


Puhkusemälestused: suvitamine eesti ning nõukogude ajal

Inga Jaagus
ijajott[ätt]gmail.com

Puhkus kui nähtus oma erinevates vormides on osa kultuurist. Arusaamad puhkusest, erinevad puhkusega seotud tegevused ja kohad võiksid olla huvipakkuvaks valdkonnaks ka eesti kultuuri uurimisel.

Iseseisva distsipliinina võib puhkuse- ja vaba aja uuringutest (leisure studies) rääkida alates 1970. aastatest, mil ametlike töötundide vähendamise tulemusena vaba aja osatähtsus inimese elus oluliselt kasvas. Nii hakkasid sotsiaalteadlased esmalt uurima puhkust suhtes tööga, ametlikust puhkuseajast lähtuvalt. Viimase aja puhkuseuuringutes aga nähakse puhkust kui inimese poolt puhkusena tajutut: puhkus on inimese jaoks see aeg, need tegevused ja kohad, mille ta enda jaoks puhkusekonteksti asetab (Harris 2005: 11).

Oma ettekandes huvitun puhkusest inimeste mälus – puhkusemälestustest. Keskendun suvitamisele kui ühele puhkuse vormile. Mind huvitab, milline oli ning kuivõrd muutus inimeste arusaam puhkusest, kui võrrelda eesti aega ning sellele järgnenud nõukogude perioodi, vaadatuna tagasi 2000. aastate algusest.

Töö allikmaterjalina kasutan 2001. aastal Eesti Rahva Muuseumi korrespondentidelt laekunud vastuseid suvitamist puudutavale küsimuslehele (küsimusleht 208, koostaja Anu Järs). Kokku saatis oma puhkusemälestusi 91 vastajat, kellest enamus olid sündinud 1920.–1930. aastatel, seega on enamikus mälestustes olemas kahe vaadeldava perioodi võrdlus. Põhjalikumaks analüüsiks valisin 15 inimese mälestused.

Olulisemad teemad, millele mälestusi analüüsides tähelepanu pööran:

  • millest puhkusemälestustes räägitakse;
  • puhkuse suhe teiste tegevustega/sündmustega inimese elus;
  • väärtuseline/hinnanguline aspekt puhkusega seotud tegevustest rääkides.
  • Kirjandus:
    Harris, David 2005. Key Concepts in Leisure Studies. London: Thousand Oaks, New Delhi: SAGE Publications.




    Tähelepanekuid etnograafilise aja konstrueerimisest Aleksei Petersoni Udmurdi päevikutes

    Kaspar Jassa
    kaspar.jassa[ätt]erm.ee

    Aleksei Peterson on olnud kahtlemata üks olulisemaid figuure ERMi soome-ugri kultuuride kogumise ja uurimise ideoloogia ning praktikate kujundamisel. Petersoni ajal sai hõimurahvaste uurimine ERMis üheks prioriteetseks valdkonnaks ning tema juhtimisel toimusid 1960.–1980. aastatel suurejoonelised soome-ugri kogumisekspeditsioonid, mille tulemusena hakkas kujunema ERMi tähelepanuväärne soome-ugri valikkollektsioon.

    Soome-ugri maailmast köitsid A. Petersoni ilmselt kõige rohkem udmurdid: sellest annavad tunnistust tema juhtimisel toimunud rohked ekspeditsioonid Udmurtias, filmid lõunaudmurdi ja põhjaudmurdi rahvakultuurist 19. ja 20. sajandi vahetusel, pikaaegsed suhted ja koostöö Udmurdi Rahvusmuuseumi töötajatega jne. Lisaks sellele püüdis Peterson ka oma tegevusega edendada hõimurahva elu – Mul on hea meel, et lisaks udmurtide eneseväärikuse tõstmisele saavutasin käegakatsutavaid tulemusi nende heaks" (Peterson 2001: 41) ja institutsionaliseerida udmurtide rahvuslikku ideoloogiat: "Minu ettepanekul muudeti koduloomuuseumi nimi Udmurdi Rahvusmuuseumiks" (Peterson 2002: 41). Kokkuvõtvalt võib märkida, et Petersoni juhitud udmurtide uurimise puhul on tegemist ilmselt suurima Teise kultuuri uurimise projektiga ERMis läbi aegade.

    A. Petersoni "Udmurdi päevikud" valmistas publitseerimiseks ette Svetlana Karm (Peterson 2006). Tegemist on päevikutega, mis võivad iseloomustavalt representeerida ERMi nõukogude perioodi välitööde tegemise ja kirjutamise konventsioone tervikuna.

    Käesolevas tekstis vaatlen aja konstrueerimise seaduspärasusi nimetatud välitööde päevikutes. Meid huvitab siin aeg kui omaette tähendusega plast etnograafilisest tegelikkusest, mille etnograaf on välitööde päeviku kujul kirjalikult loonud. Me jälgime, kuidas eri6 nevad ajalised määratlused struktureerivad ja organiseerivad kultuuri kirjeldamise kulgu.

    Kirjandus:
    Peterson, Aleksei 2002. Lisandusi ERMi ajaloole – Muuseum 1 (16). Eesti Muuseumiühingu ajakiri, 2004, 41–44.
    Peterson, Aleksei 2006. Udmurdi päevikud. Karm, Svetlana (koost.). Tartu: Eesti Rahva Muuseum.




    Eneselavastused päevikutüüpi blogides

    Ehti Järv
    echtir[ätt]ut.ee

    Käesoleva ettekande teemaks on blogijate eneselavastuspraktikate uurimine päevikutüüpi isiklikes blogides. Keskendun enese etendamiseks kasutatavatele võtetele ajaveebides ning blogija (etendaja) ja tema lugejate (publiku) vahelisele interaktsioonile. Sel teel püüan välja tuua mõningaid virtuaalsele interaktsioonile iseloomulikke jooni.

    Eneselavastuse ja -esitluse aluseks olev teooria pärineb sotsioloog Erving Goffmanilt (The Presentation of Self in Everyday Life, 1959), kes on tegelenud sotsiaalse interaktsiooni uurimisega argielus. Lavastus ja etendamine on metafoorid, mille abil Goffman seletab, kuidas indiviid sotsiaalses kommunikatsiooni protsessis (avalikus sfääris) oma mainet kujundab. Goffmani teooria sobib blogide käsitluseks, sest ka viimase puhul on näha, kuidas indiviid justkui toimetaks laval – oma blogis – etendades mingeid tegelaskujusid ja kujundased nii enda mainet internetikeskonnas aga ka väljaspool seda. Etendatav "mina" kujuneb sealjuures blogija ja tema lugejate vahelises interaktsioonis.

    Oma uurimuses võtan vaatluse alla 6 Eesti aktiivset blogi. Lisaks teksti ja kujunduse analüüsile kasutan allikatena ka uuritavate blogijatega käesoleval aastal tehtud intervjuusid.

    Ühe teemaderingina käsitlen ettekandes põhjalikumalt avalikuprivaatse probleemistikku. Goffmanist lähtuvalt on meile sotsiaalse tegutsemise piirkondadeks lava (front), mis on ühisalaks etendajale ning publikule; ning lavatagune piirkond (backstage), kuhu publikul pole luba pääseda. Sellise jaotuse võib veebipäeviku puhul siduda avaliku ning privaatsega – avalik on blogileht, mida võivad lugeda lehe külastajad, kus blogija end etendab; privaatne on aga see osa blogija elust, tema isikust, mis blogis ei kajastu. Avaliku-privaatse temaatikat uurin analüüsides informantide ajaveebi teemakäsitlusi – mis on peamised teemad, millega end teistele esitletakse? Kas on teemasid, mis on, võrreldes blogija teemakäsitlusi varasemate ning praegustega, liikunud privaatsest sfäärist avalikku? Valdavalt on päevikutüüpi blogid isikut paljastavad (ka siis, kui on tegemist teadlikult lavastatud esitlusega endast), mis omakorda tõstatab küsimuse, kui palju blogijatele endale avalikkuse ja avalikustamise küsimus muret valmistab ja kuidas nad on selle enese jaoks lahendanud? Kas ning mil määral tajutakse blogi avalikku olemust?

    Etendaja ning publiku vaheline interaktsioon on teine oluline aspekt blogimise juures – valdavalt kirjutatakse ju selleks, et tihendada ja avardada sotsiaalset suhtlusvõrgustikku. Interaktsioon väljendub siin erineval kujul – nii läbi kommentaaride, blogi linkide, postituste kui ka muude suhtlusviiside ning kanalite. Sellest lähtuvalt küsin, kuivõrd oluline on interaktsioon uuritavates blogides, mis on peamised suhtlusviisid? Millised on publiku (lugejate) peamised reaktsioonid?




    Setu lauluimä Taarka laulude muusikalisest küljest

    Sandra Kalmann
    sandra.kalmann[ätt]mail.ee

    Läbi aegade on Setu kultuuris austatud olnud andekad sõnolised, kellel oli hea tekstimälu ja sõnaosavus. Käesoleva ettekande keskmes on kuulus lauluimä Taarka. Ta oli suure improviseerimisvõimega laulik, kelle juures käidi rahvalaule kogumas juba 19. sajandi lõpul.

    Setu laulutraditsioon, nagu ka eesti regilaul üldse, on tekstikeskne – st reeglina tähtsustavad traditsioonikandjad laulude tekste rohkem kui viise. See on üks põhjuseid, miks setu laulu tekste on ka rohkem uuritud. Taarka esitatud laule ei ole varem suuremates uurimustes muusika seisukohalt käsitletud ja seetõttu on ettekande põhirõhk suunatud lauliku muusikalisele pärandile.

    Ettekanne jaguneb kahte ossa. Esimese osa eesmärgiks on anda ülevaade Armas Otto Väisäneni ja Anna Raudkatsi päevikutest, mis kajastavad 1913. aasta rahvapärimuse kogumisretke Setumaal ja selle ümbruskonnas, mille käigus kohtuti ka Taarkaga. Eesmärgiks on päevikutest välja tuua materjal, mis kirjeldab Taarkat nii inimese kui ka lauljana: milliseid laule soovis laulik laulda, milline oli tema laulmismaneer ja eelistused lauluviiside valikul.

    Ettekande teine osa käsitleb Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leiduvaid Taarka laulude helisalvestusi ja noodistusi, mida kahjuks ei ole kuigi palju. Kõik muusikalised materjalid pärinevad Armas Otto Väisänenilt. Helisalvestisi on laulikult säilinud kaheksa, need on tehtud fonograafiga 1913. aastal. Mõned neist on väga kehva kvaliteediga ja esitusest on kuulda vaid fragmente. Õnneks on Väisänen 18 Taarka esitatud laulu noodistanud (need ei ole täispikad noodistused), sealhulgas ka kaheksa vaharullile jäädvustatud laulu viisid koos sõnadega. Oma ettekandes püüan selle vähese materjali põhjal anda Taarka viisirepertuaari üldise iseloomustuse, määrata tema poolt kasutatud viisitüüpe ja leida neile vastavusi olemasolevates setu viiside publikatsioonides. Samuti üritan iseloomustada Taarka ja tema koori laulmismaneeri ja mitmehäälsust.




    Kosmikute looming kui itku aseaine?

    Aliis Kiiker
    aliis.kiiker[ätt]tlu.ee

    Kuigi Taive Särg kirjutab artiklis "Rahvamuusika mõiste kujunemisest" (avaldatud Eesti Kirjandusmuuseumi artiklikogumikus "Pärimusmuusikast populaarmuusikani", 2005), et tänapäeva etnomusikoloogia uurib kogu muusikat, sh kunst- ja levimuusikat, on meisse aegade jooksul juurdunud arusaam pop- (sh rokkmuusika) ja rahvamuusika vastandlikkusest. Aegamisi on rahvamuusika rahva seast lavale kolinud, kuid endiselt on säilinud ettekujutus selle traditsioonilisusest ja staatilisusest, rokkmuusika seevastu jätab endast piire eirava ja dünaamilise mulje. Käesoleva ettekande üheks eesmärgiks on kahe eespool mainitud stiili esindava näite varal vaadelda, kas rokkmuusika ja rahvalaul asuvad üksteisest sedavõrd "kaugel", kui me neid reeglina oleme harjunud nägema.

    Olles mõnda aega tegelenud surmakultuuri uurimisega, ütleb siinkirjutaja empiirilise materjali kogumise kogemus, et surm on tänapäeval intiimne teema, millest ei kiputa kirjutama, veel vähem rääkima. Seega on surmast ja sellega seonduvast meie kultuuriruumis saanud teema, mida üldjuhul välditakse. Eelnevat arvesse võttes tõstatub küsimus, milles peitub letaalseid teemasid lauluteksti põimiva Eesti rokkansambli Kosmikud edu? Ettekandes otsitakse küsimusele vastust läbi kõrvutuse Eesti varasemas matusetraditsioonis kasutusel olnud (ja Setumaal siiani tuntud) rituaalse itkemisega. Eesmärgiks on vaadelda, kas need kaks on võrreldavad, milliseid sarnasusi võime leida ning seeläbi vastata küsimusele, kas itkutraditsioon on kadumas või võib seda mõningaid mööndusi tehes Kosmikute loomingus edasi kandumas näha.

    Uurimuse ja ettekande idee saabus mõttesähvatusena ühe Kosmikute kontserdikülastuse ajal, kui bändi praegune solist meenutas ansambli eelmist lauljat ning oma parimat sõpra, samal ajal laval pisaratega võideldes. Lähedase inimese lahkumine siitilmast on traagiline sündmus ja see kajastub nii itkudes, kus sõnum on konkreetsem ja otseselt lahkunule adresseeritud kui Kosmikute tekstides, mis on abstraktsemad ja räägivad surmast kui tegelasest, kes toimetab elavate maailmas. Lõpetan näitega Kosmikute loost "Oksad alla": Mõni ütleb vähem, mõni lausub enam, katkeda võib poolelt sõnalt jutulõng, Liiva Hannus sulgeb suu ja edasi siis läheb, kustunud on küünal, jäänud elupuude hõng.




    Rahvaluule arhiivitekstid rahvaliku kirjalikkuse mõiste taustal

    Katre Kikas
    katreki[ätt]folklore.ee

    Ettekande lähtepunktiks on rahvaliku kirjalikkuse (vernacular literacy) mõiste ning eesmärgiks on vaadelda, milliseid võimalusi pakub selle mõiste kasutamine 19. sajandi lõpu rahvaluulekogumisaktsiooni käigus kirjapandud pärimustekstide mõtestamiseks. Rahvaliku kirjalikkuse mõiste taustaks on sotsio-kultuurilised kirjalikkuse käsitlused. Nende keskmes pole mitte kirjutamise ja lugemisega seotud tehnilised oskused, vaid eelkõige see, kuidas inimesed oma igapäevases elus kirjalike tekstidega suhestuvad, kuidas nad kirjalikke nähtusi oma kogemustest ja vajadustest lähtuvalt kohandavad ja tõlgendavad. Väga oluline on ka idee kirjalikkusest kui kogukondlikust ressursist. Sotsiokultuuriliste lähenemiste taustaks on soov tõsta esile kirjalikkuse kui nähtuse ideologiseeritust – igas ühiskonnas on mingi viis kirjalike tekstidega suhestumiseks, mida peetakse õigeks (nn koolikirjalikkus), samas kui sellest erinevaid tõlgendusi peetakse pigem kirjaoskamatuse ilminguteks. Nii võibki rahvalikku kirjalikkust määratleda kui seda, kuidas "inimesed dominantsed kirjalikkused enda kasuks tööle panevad" (Barton, Hamilton 2003: 257).

    Rahvaliku kirjalikkuse mõiste võimaldaks vaadelda rahvaluuleüleskirjutusi kui kellegi poolt mingil põhjusel loodud kirjalikke tekste. Vaatluse alla tuleksid erinevad kirjalikud praktikad, mida erinevad osalised kasutasid, erinevad võrgustikud, mis aktsiooni toimumise vältel moodustusid, samuti ka osalejate isiklikud ambitsioonid ja eesmärgid. Mõiste võimaldaks ühelt poolt vaadelda kaasaegse kirjaliku ruumi tagasipeegeldusi rahvaluulekirjapanekutes, kuid teisalt näha ka võimalikke suhestusi varasemate folkloorsete suhtumistega kirjalikesse tekstidesse.

    Kirjandus:
    Barton, David; Mary Hamilton 2003. Local Literacies: Reading and Writing in One Community. Routledge.




    Naiste rollist külakomide usuelus

    Piret Koosa
    piret.koosa[ätt]gmail.com

    Minu ettekanne põhineb peamiselt aastatel 2006–2008 Komi Vabariigi Ust-Kulomi rajooni külades toimunud etnograafilistel välitöödel kogutud materjalidel.

    Hoolimata tõigast, et kõik Komimaal intervjueeritud inimesed on sündinud ja üles kasvanud nõukogude võimu tingimustes, on nad ometi – kes suuremal, kes vähemal määral – enkultureeritud (rahvalikku) õigeusku. Selle asjaolu taga on peaasjalikult nende emad ja vanaemad, aga ka muud kogukonnas kõrget positsiooni omavad ning usuküsimustes autoriteetsena tunnustatud vanad naised.

    Püüan vaadelda, miks ja kuidas on need vanad usklikud naised kogukonna jaoks olulised ka tänapäeval, mil õigeusu preestrid taas tegutsevad. Kujutades endast mitteametlikke usulisi eksperte, on neil naistel kohalike inimeste seas nii mõneski usualases küsimuses tegelikult suuremgi autoriteet kui õigeusu preestril.

    Suhteliselt vähe on varasemates uurimustes vaadeldud põhjusi, miks on naistel (küla)kristluses sedavõrd keskne roll. Sagedamini võetakse see asjaolu lihtsalt teadmiseks, nenditakse näiteks naiste suuremat traditsioonilisust, ega püüta mõista selle asjaolu tagamaid. Saamaks paremini aru naiste pühendumisest usule ja nendepoolset religioossete traditsioonide säilitamisest ka endise Nõukogude Liidu vaenulikus kontekstis, tuleks uurida naiste usulisi suhtumisi ja tegevusi nende endi seisukohast. Ettekandes püüangi vaadelda naiste rolli komide usuelus ning viise, kuidas nad ise näevad ja mõtestavad oma suhet religiooniga.

    Välitööde ainesele tuginedes vaatlen lõpuks lühidalt ka meeste osa kaasaegse komi küla usuelus ning teen katset tuua välja võimalikke põhjusi, miks on meeste roll avalikus usulises sfääris silmapaistvalt tagasihoidlik.




    1941. aasta Saksa vägede saabumise mäletamine kahes ajaloolises kogus

    Kadri Laar
    kadrilaar[ätt]hotmail.com

    Mälu-uurijatele on läbi aegade pakkunud huvi küsimus, kuidas muutuvad inimeste kirjeldused mingist ajaloolisest sündmusest koos aegade muutumisega. Ene Kõresaar kirjeldab mälu kui dünaamilist ja dialektilist protsessi mineviku ja oleviku vahel, mis ühendab muutuse ja järjepidevuse tervikuks. Samuti lisab ta, et kollektiivses mälus toimub pidev dialoog erinevate aegade, reaalsuste, kogemus- ja tõlgendussüsteemide vahel (Kõresaar 2005: 11). Antud teemaga läheb kokku ka Anne Erikseni arvamus, kes peab teadmist Teisest maailmasõjast kollektiivseks traditsiooniks, milles "ajalookirjutis, individuaalsed mälestused ja rahvapärane kultuur eksisteerivad külg külje kõrval" (Eriksen 1997: 1, tsit. Kõresaar 2003: 16). Ajaloolist pärimust mõjutab ametlik ajalookäsitlus, hoiakud ning koolides õpitu kui kättesaadavas kultuuriväljas esitatav info.

    Eesti Kirjandusmuuseumis tutvusin kahe arhiivikoguga, kust leidsin materjali, mille abil on võimalik eelnevas lõigus tõstatatud küsimusele vastata. Esimene kogu on loodud aastatel 1986–1989 Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) ajaloopärimuse kogumiskampaania käigus ning teine 2003. aastal välja kuulutatud mälestuste ja eluloovõistluse "Elu Saksa ajal" kaudu. Arvestades, et vahepealsel ajal on oluliselt muutunud nii ametlik ajalookäsitlus kui ka koolides õpetatav ajalugu, võiks eeldada, et inimeste mälestused mingist dramaatilisemast ajaloosündmusest pole neis sarnased. Üheks selliseks sündmuseks oleks Saksa vägede saabumine Eestisse 1941. aastal. Nii olen oma uurimistöös asunud võrdlema nõukogude aja lõpu ning tänaseid hoiakuid Saksa sõduritesse eespool nimetatud arhiivikogudele toetudes.

    1. Antud arhiivikogude vahel on žanriline erinevus. "Elu Saksa ajal" kogu koosneb peamiselt elulugudest, ent suurem osa EMSi pärimusest on saadud küsitlemise teel. See erinevus ei takista konkreetsele küsimusele antud vastuste võrdlemist.
    2. Kahe ajaloolise kogu uurimisel tuleb arvestada nende kogumisel valitsenud olukorda. EMSi kogumiskampaania toimus ajal, mil Eesti oli veel Nõukogude okupatsiooni all, kuigi "laulev revolutsioon" oli algamas. Kogumistöö ajal survestati ja takistati seda ametlike võimude poolt kohati üsna mastaapselt. 2003. aasta kogumistööl selliseid probleeme ei esinenud. Eelpooltoodut arvestades pole imestada, et EMSi kogus puuduvad allikatel osaliselt informandi andmed või pole lihtsalt soovitud teatud küsimustele vastata. "Oma nime ma teile ei saa ütelda. Ma ei usalda seda valitsust. Elus on palju kannatusi rääkimise pärast. Oma ema laulud ma teile annan, tema on mulla all. Temale ei saa enam midagi teha."

    Kuigi neid tegureid tuleb andmete võrdlemisel arvestada, võib kokkuvõttes ütelda, et arhiivikogudes leiduvad materjalid on igati võrreldavad ja võimaldavad kirjeldada suhtumist sakslastesse 1941. aastal. Tänaseks tehtud töö alusel saab järeldada, et aja jooksul pole suhtumine Saksa sõdurite saabumisse 1941. aastal drastiliselt muutunud, küll on aga sõnakasutus erinev. Kuigi esineb ka negatiivset suhtumist sakslastesse, on üldiselt mõlemas kogus hoiakud positiivsed. Vallutajateks peetakse mõlemat sõdivat poolt, suhtumine sakslastesse on mitmel põhjusel aga parem. Mälestuste järgi võis seda mõjutada sakslaste parem munder, viisakas käitumine või kingitud šokolaaditahvel. Oluliselt kujundas inimeste hoiakuid esimese nõukogude aasta terror. 2004. aastal on meenutanud Loore Tiik: "Baaside lepingu sõlmimise ajal ütles minu isa: "Ennem tulgu venelased kui sakslased." Nii vihati sakslasi. Kolmandat võimalust ei paistnud. Nüüd ootas enamik inimesi sakslasi kui päästjaid." Lõplikke järeldusi võib teha siiski alles uuritavate kogude täieliku läbitöötamise ning vastuste võrdlemise järel.

    Kirjandus:
    Eriksen, Anne 1997. Collective Tradition and the Individual. – ARV. Nordic Yearbook of Folklore, 53: 71–85.
    Kõresaar, Ene 2005. Elu ideoloogiad. Eesti Rahva Muuseumi Sari 6. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
    Kõresaar, Ene 2003. Mälu, aeg, kogemus ja eluloouurija pilk. – T. Anepaio, E. Kõresaar. Mälu kui kultuuritegur: Etnoloogilisi perspektiive. Studia Ethnologia Tartuensia 6. Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool. Tartu: Tartu Ülikool.




    Abhaasia eestlaste identiteedist ja rahvuslusest

    Kristjan Lorentson
    notsos[ätt]gmail.com

    Oma ettekandes vaatlen Abhaasia eestlaste identiteeti keerulises poliitilises kontekstis. Enne identiteedist rääkimist vaatlen identiteedi mõistet, mis on tihtipeale mitmetähenduslik ja seotud rahvusriikluse ja eurotsentrismiga (Sökefeld et al. 1999; Brubaker, Cooper 2000).

    Oma välitöödel Abhaasias, Salme külas (suvi 2008), huvitas mind sealsete eesti külade elanike enesenägemus. Leidsin, et nad kuuluvad mitmete väga vastakate konstrueeritud identiteetide mõjusfääri:

    1. endine Nõukogude Liit, identiteet on ühendatud "suure jagamatu kodumaa" ideega. Iseloomulikud jooned olid: hea majanduslik järg, uus kolhoosikeskus, kontakt kodu-Eestiga.
    2. Gruusia – end lootusetult kompromiteerinud. Seostub majandusliku olukorra halvenemisega, Gruusia vägede rüüsteretkedega, üldise kaosega. Rahvuslikud vastuolud.
    3. Abhaasia riik – üritab aktiivselt end kehtestada. Muudetud on kohanimesid (Gruusia-pärased nimed Abhaasia-pärasteks, mõned Eesti-pärased nimed samuti). Suhted kogukonnaga neutraalsed.
    4. Armeenlased – nähakse kui paratamatust. Eestlaste ja armeenlaste omavaheline läbikäimine on konfliktne.
    5. Vene turistid – loevad Abhaasiat Venemaa osaks (Vene passiga saab viisavabalt üle piiri). Kohapeal ainult Vene meedia. Levivad Vene mobiilsidevõrgud.
    6. Eesti identiteet, mis on tunnetatav peamiselt omavahelises suhtluses ja mõningal määral negatiivses tähenduses läbi Vene meedia.

    Identiteedi kehastus on tihti mälestus Tallinnast ning munakivisillutisest. Välitööl kogutud andmetest järeldub, et Salme küla elanikud identifitseerivad end läbi poliitilise ja majandusliku olukorra. Rääkides "kujutletud kogukonnast" ( imagined community) kirjeldab Benedict Anderson (1995) riigi ja "selle" rahva samastamise mehhanisme. Andersoni järgi kuulub inimese identiteedi juurde tema "rahvus", mis on aga rahvusriikliku poliitika sünnitis. Salmes ei ole kadunud Nõukogude Liidu asemele sisuliselt tänaseni midagi tekkinud. Salme kogukond on proovinud luua suhestust ümbritsevate poliitiliste jõududega, kuid see ei ole õnnestunud. Eesti on kaugel ja võõrastav, aga ka Venemaa ei ole "oma".

    Lahendusena on proovitud luua oma küla identiteeti. Loomine toimub peamiselt jutustamise kaudu, esile kerkivad karakterid, kes on üldtunnustatud ja siduvad. Maurice Halbwachs (1992) peab just verbaalset elementi kollektiivse mälu (mis oma olemuselt kattub suures osas identiteediga) üheks peamiseks kandvaks meediaks. Lisaks on oluline ka keskkond. Olulisel kohal on nende küla ise, mis moodustab koos ümbritseva keskkonnaga lahutamatu terviku. Siinkohal toetun Susan Sontagi (1990), John Borrowsi (1997) jt käsitlustele sellest, milline roll on visuaalsusel ja nähtaval inimeste identiteedis.

    Praeguseks on Salme kogukonnas inimestel mitmeid passe ja kodakondsusi, dokumente esitatakse vastavalt ametnike nõudmistele.

    Oma kogukonna inimesi nimetatakse "salmelaseks", "sulevlaseks" – end seotakse geograafilise asukohaga (Salme küla), keskkonnaga (mäed ja mered), olles sõltumatu poliitilis-rahvuslikest narratiividest enda ümber.

    Kirjandus:
    Anderson, Benedict 1995. Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. London, New York: Verso.
    Borrows, John 1997. Living Between Water and Rocks: First Nations, Environmental Planning and Democracy. – The University of Toronto Law Journal 47, No. 4: 417–468.
    Brubaker, Rogers; Frederick Cooper 2000. Beyond "Identity". – Theory and Society 29, No. 1: 1–47.
    Halbwachs, Maurice; Lewis A. Coser 1992. On Collective Memory, The Heritage of Sociology. Chicago: University of Chicago Press.
    Sontag, Susan 1990. On Photography. New York: Anchor Books.
    Sökefeld, Martin et al. 1999. Debating Self, Identity, and Culture in Anthropology [and Comments and Reply]. – Current Anthropology Vol. 40, No. 4: 417–447.




    Meie Isa palve kasutamine tõrjemaagias

    Carolina Pihelgas
    carolina.pihelgas[ätt]gmail.com

    Eesti suulise pärimuse üleskirjutustes leidub ohtrasti näiteid Meie Isa palve kasutamisest tõrjemaagias. Nagu kajastavad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud tekstid, olid teispoolsusest pärinevad olendid veel 19. saj lõpu ja 20. saj alguse inimese maailmapildis olemas. Kuigi selleks ajaks oli juba ammu valdavaks saanud kristlik maailmapilt, kasutati kristluse ühte olulisemat palvet ka maagilises funktsioonis.
    Olen analüüsinud Meie Isa palve kasutamist tõrjemaagias lähtudes kirjandusteoreetilistest terminitest ja Gerard Genette'i (1997) intertekstuaalsuse määratlusest. Meie Isa palvet kasutatakse tõrjemaagias ühemõtteliselt, millegi või kellegi mõjutamiseks, sellega seoses muutub ka kontekst – sakraalsest saab maagiline.

    Oma ettekandes eristan kahte lausungitüüpi. Esimene on lihtlausung, kus Meie Isa palvet loetakse ümberpööratuna ja/või topeldatuna (näiteks kolm korda); nii topeldamine kui ka ümberpööramine on elementaarsed maagilised toimingud. Kõik läbitöötatud uskumusteated tõrjemaagia kasutamise kohta seoses teispoolsusest pärit olenditega (kurat, kodukäija, tondid jne) on lihtlausungid.

    Teine lausungitüüp on liitlausung, kus Meie Isa palve tekst on liidetud mõnele teisele loitsutekstile, palve on loitsus tsitaadina kas teise loitsuteksti ees või taga. Seega on kristlik palve võetud üle rahvausundisse, et loitsu mõju tugevdada. Liitlausungit esineb enim tõrjemaagias haiguse ja nõiduse vastu. Esimese lausungitüübi puhul seisneb intertekstuaalsus lausungi teisendamises, teisel juhul funktsioneerib intertekst loitsu põhiteksti raamina. Mõlemal juhul on teksti kasutamise eesmärk muutunud.

    Kirjandus:
    Benveniste, Ëmile 1966. Probl?mes de linguistique générale. I. Paris: Gallimard.
    Eisen, Matthias Johann 1995. Eesti mütoloogia. Tallinn: Mats.
    Genette, Gerard 1997. Palimpsestes: Literature in the Second Degree. Lincoln; London: University of Nebraska Press.




    Elu või osalusvaatlus? Ungari lihavõttepühadest eestlase pilguga

    Eda Pomozi
    edapomozi[ätt]gmail.com

    Mis eristab hunti rahvaluuletudengist? Öeldakse, et hunt kodu lähedalt ei murra. Rahvaluuletudengid vastupidi, kipuvad kogumist harjutama kui just mitte kodus, siis vanavanemate juures kindlasti. Mina otsustasin selle ettekande materjali panna kokku aastate jooksul koduümbrusest kogunenu põhjal, millele toeks kasutan – eriti esitatava ainese ajalooliste tagamaade osas – loomulikult ka erialakirjandust.

    Oma stendiettekandes püüan anda pildi ungari lihavõttekommetest, ennekõike tänapäevast, isikliku kogemis- ja kogumiskogemuse põhjal. Olen nüüdseks olnud lihavõtete ajal Ungaris tosinal korral, ja pereliikmena kogukonda kuuludes omandanud üpris hea ülevaate, mida ning kuidas nende pühade ajal tehakse, kes on tegijad, kuidas jaotuvad osalejate rollid, millised sümboolsed asjad, toidud, tegevused ungari lihavõttepühade juurde kuuluvad ning millised – vahest küll mitte sümboolsed, kuid enesestmõistetavad asjad, tegevused veel nende pühadega kaasnevad. Ungari tänapäevane lihavõttekombestik on eesti vastava kombestikuga võrreldes mõneti rikkam, kindlasti aga ühiskondlikult tähtsam ja järgimist nõudvam. Ajalooliselt on see suurema kevadise kombetsükli osa.

    Siinses ettekandes keskendun ennekõike kahele tähtsamale päevale ungari tänapäevakombestikus: lihavõttepühade esimesele ja teisele pühale, eriti aga kastmiskombele. Nende pühade ja rituaali käigus on kõigil inimestel oma roll, mis sõltub nii inimeste soost, vanusest kui ka staatusest: erinevalt käituvad tüdrukud, naised, emad, vanaemad ning poisid ja mehed. Ka on olulised vastava rolliga seotud tegevused ja nende tegevuste ajad. Viimasel paaril aastal olen kasutanud oma välismaalase staatust, et astuda – esimese püha keskhommiku paiku – mõneks ajaks välja naise ja ema rollist, ning käinud oma pere poistega kaasas kastmiskommet jälgimas ja ka jäädvustamas. Kastmiskombega on seotud munade värvimine, värvitud munade ning tänapäeval ka šokolaadimunade kinkimine. Ettekande teisteks märksõnadeks on vanaemade vaarikasiirup, kastmise eest põgenevate naiste metsamatkad ning traditsiooniline tantsutuba lihavõtete esimese püha õhtul.




    Erinevused vahetatud laste muistendite vahel Rootsis ja Eestis – kes vahetas ja miks?

    Siiri Tomingas-Joandi
    siiri.tomingas[ätt]ut.ee

    Muistendeid vahetatud lastest räägitakse vist küll peaaegu igal pool. Teema on ikka läbiv – inimestelt võetakse nende vastsündinud ristimata laps ja asendatakse kas puupakuga või siis vaimse ja/või füüsilise puudega lapsega. Niisamuti vahetati lapsi nii Eestis kui ka Rootsis, kuid oluliseks erinevuseks siinkohal on vahetaja. Kui Eestis võttis kurivaim lapse ja pani lepapakust tahutud lapse asemele, siis Rootsis (nagu ka mujal Skandinaavias) võttis lapse ära haldjanaine või trollinaine ja pani asemele enda vastsündinud lapse.

    Millest on tekkinud selline erinevus? Kurat lapsevahetajana ei ole ainuomane Eestile, niisamuti nagu haldjas või troll lapsevahetajana on levinud ka mujal maailmas peale Skandinaavia. Haldjad ja kurat esinevad mõlemad nii eesti kui rootsi folklooris ning oma olemuselt on nad mõlemas traditsioonis teineteisele küllalt sarnased. Need kaks olendit, või pigem arusaam nendest, on aja jooksul mingil määral segunenud. Kui keskajal räägiti Euroopas, et kurat näeb eestpoolt välja nagu inimene, aga tema tagumine pool on õõnes nagu puu, siis Rootsis on selline ettekujutus püsinud metshaldjate kohta. Ka Eestis on seda ette tulnud, kuid õõnsa seljaga metshaldjad on siin pigem erandlikud.

    Oluliseks erinevuseks vahetatud laste muistendite puhul on asjaolu, et kurat pani lapse asemele puupaku, haldjad aga andsid ära omaenese lapse või muu pereliikme. Samuti on kurat maskuliinne olend, haldjatest vahetasid aga lapsi haldjanaised. Lapse tagasi saamiseks läbi viidavad riitused on nii eesti kui rootsi traditsioonis paljuski kattuvad – ka Rootsis soovitati vahetatud laps näiteks leivalabidal kuuma ahju panna, sest siis toob haldjas õige lapse tagasi.

    Mõlemas traditsioonis esineb seega sama motiiv ning samad tegelased on esindatud mõlema rahva uskumustes. Ent ometi on välja kujunenud traditsioon, mille kohaselt Eestis vahetab lapsi kurat, Rootsis aga teevad seda haldjad või trollid. Kas selline erinevus on tingitud kultuurilistest, keelelistest või muudest erinevustest või on see pigem juhuslik? Minu ettekande keskseks teemaks ongi neid erinevusi ja sarnasusi vaadelda ning otsida neile seletust ajaloo, kultuuriloo ja religiooni abil.




    Asjad meie ümber läbi kolme põlvkonna

    Epp Vaidre
    e.vaidre[ätt]gmail.com

    Asjad on inimesi ümbritsenud aegade algusest peale, läbi aastate on neid uuendatud, täiustatud, juurde muretsetud, samas on vanad asjad vajunud unustusehõlma. Minu vanaemade põlvkonnal oli lapsepõlves vähe asju. Nad olid elanud üle sõja ja sama rasked järgnevad aastad. Kodud sisustati kehvemapoolselt, vaid hädavajalikuga. Mänguasju peaaegu polnud või olid need enda meisterdatud. Elu õpetas inimesi kokku hoidma, asju hindama ning väärtustama.

    Minu emade põlvkond elas samuti suhteliselt kesiselt, siiski võidi lastele lubada rohkem mänguasju, isegi välismaiseid. Tubade sisustus muutus rikkalikumaks, rohkem pöörati tähelepanu esemete väljanägemisele, majapidamisse lisandusid elektrilised riistad. Sissetulekud kasvasid, tarbimine suurenes.

    Meie põlvkonnal on asju külluses – nii poelettidel kui ka kodudes, valikuvõimalus on lai. Vajaka jääb aga elusatest asjadest. Isegi suhtlemine toimub suures osas läbi või tänu esemetele. Teatud esemete omamist peetakse eluliselt tähtsaks, nende olemasolu või puudumine võivad kujundada inimese arusaamu ja väärtushinnanguid. Läbi põlvkondade on toimunud tehnika märgatav areng ning üldise heaolu kasv, mis on tekitanud inimestes materiaalse täitmatuse. Loodan, et tuleb aeg, kus hakkame mõistma, et elu ei koosne vaid asjadest me ümber, kus me ei osta asju lõpmatuseni lihtsalt selleks, et saada taaskord uuem mudel.

    Eriliselt hinnalised on oma kätega valmistatud asjad, sest neisse on justkui hing sisse pandud. Viimasel ajal muutub üha populaarsemaks asjade taaskasutamine, nii üritatakse kinni hoida mineviku võludest ning mitte kaasa minna ühiskonna tarbimishullusega. Mõnigi vana mittevajalik asi elab edasi, olles leidnud uue otstarbe.




    Rahvakunstimeistrite koondis "Uku" eesti kangakudumistraditsiooni mõjutajana

    Veinika Västrik
    veinika[ätt]folklore.ee

    Rahvakunstimeistrite koondis "Uku" loodi 1966. aastal eesmärgiga mitmekesistada olemasolevat tarbekaubavalikut rahvuslikus stiilis käsitöötoodetega, andes ühtlasi eraisikuile seadusliku aluse müüa kodus valmistatud esemeid. Koondise töötajate arv ulatus 2500ni, umbes pooled neist tegid käsitööd põhitöö kõrvalt.

    Üle Eesti rajati 16 "Uku" jaoskonda, kus koguti kokku oma piirkonna töötajate tehtud esemed ja saadeti administratiivkeskusse Tallinnas, mis tegeles nii materjalide väljastamise kui ka kaupade turustamisega. Esindatud olid kõik käsitöövaldkonnad, tootmine oli plaanimajandusele omaselt orienteeritud järjest suurematele kogustele, ulatudes kõrgajal 1980ndatel näiteks 13 tuhande kindapaarini aastas. Riigikorra vahetumisega vähenes turunõudlus ja reorganiseeritud aktsiaseltsi "Uku" majanduslikud tulemused halvenesid 1990ndate keskpaigaks. Mõned jaoskonnad iseseisvusid ja AS "Uku" lõpetas ametlikult tegevuse 1998. aastal. Rikkalik tootenäidiste kogu on nüüdseks Eesti Rahva Muuseumis, dokumentatsioon Tallinna Linnaarhiivis.

    Oma ettekandes vaatlen, milline on ühe käsitööliigi – kangakudumise – käekäik "Uku" tegutsemise raames (aastatel 1966–1998). Intervjuudest endiste "Uku" kangakudujatega tuleb esile mitmeid aspekte, mis mõjutasid selle käsitööliigi arengut 30 aasta jooksul. Näiteks võib välja tuua kangakudumisoskuse järjepidevust – telgedel kootud esemete kõrge tehniline kvaliteet põhines Eesti Vabariigi aegsetes kodumajanduskoolides saadud haridusel ning seda teadmist anti noorematele töötajatele täiendõppe teel edasi.

    Traditsiooni mõjutas ka toimimine suure ettevõtte süsteemi osana. Mõningatel juhtudel oli vastuolude ilmnemisel võimalik süsteemi muuta, kuid enamjaolt tuli käsitöölistel sellega pigem kohaneda. Positiivsena tõid koondise endised töötajad välja organisatsiooni loodud ettehooldust, mille tulemusel ei pidanud kuduja tegelema materjalide hankimise ega ka valmistööde turustamisega.




    Hauatähise muutumine läbi pooleteise sajandi

    Triin Õim
    triinuli[ätt]hot.ee

    ÜLDINE TAUST
    Materjali lokaliseerimine: Kärdla kalmistu (Hiiumaa).
    Materjali ajaline piiritlemine: hauatähised aastatest 1846–2008.
    Materjali rahvuseline homogeensus: eestlased, sekka üksikud sakslased, venelased, rootslased.
    Materjali maht: üle 2500 hauatähise.
    Analüüsi aluseks: hauatähise väline kuju, isikuandmed, kujutised, hauakirjad.

    TERMINOLOOGIA
    Hauatähis – haudu tähistav (haua)kivi, rist, monument jms.
    Isikuandmed – kadunu ametlik nimekuju ja sünni- ning surmadaatum.
    Hauakiri – esikirjad, järelehüüded kadunule või tekstiline hauatähisele märgitud informatsioon, mis ei ole isikuandmed.
    Kujutis – ornament, sümbol või maal, mis kaunistab hauakivi.

    UURIMISPROBLEEM
    Hauatähise muutumise kaardistamine läbi pooleteise sajandi ühe kalmistu materjali põhjal: millised muutused on toimunud, millal need on aset leidnud ja mis neid esile on kutsunud.

    Muutused hauatähise välises kujus ja materjalis: kiviristist saab malmrist, malmristist hauakivi. Läbi aegade on kasutatud hauatähisena puuristi, tänapäeval on puurist taandunud esmaseks (ajutiseks) hauda tähistavaks märgiks. Hauatähise välises ilmes toimus murrang 1940. aastatel, kui ristid asendati hauakividega (lokaalne aspekt: Kärdla kalevivabriku assitöökoja hävinemine). Traditsiooniliselt neljakandiline hauakivi muutus oma kujult looduslikumaks: 1980. aastaid võib lugeda murtud hauakivide võidukäigu alguseks.

    Juba riste on kaunistatud erinevate sümbolitega, kujutiste massilisem levik saab alguse hauakivi kasutuselevõtuga. Algsest lihtsast sümboleid kombineerivast kujutisest on tänapäeval saanud detailidesse laskuvad maalilised pildid, eriti populaarne on meremotiivi kasutamine (lokaalne aspekt: saare kalmistu). 2000. aastast on kujutisi hakatud kasutama ka puuristide nimeplaatidel.

    Hauakirjad hakkavad taanduma seoses hauakivide kasutuselevõtuga. Kuigi visuaalne pind, millele infot kanda, on suurenenud, eelistatakse hauakirjale teabe edasikandjana kujutise kasutamist. Ristide kadumisega 1940. aastatel kaovad esikirjad (nt Siin hingab Jumala rahuga), lisandused inimese elukäigu kohta (ameti, hauatähise valmistaja mainimised jms) ja religioossed tekstid, asemele tulevad napisõnalised impersonaalsed nendingud (nt Muld mälestust ei mata) ja soovid (nt Puhka rahus).

    Kalmistul aset leidnud muutustes on näha: (1) lokaalseid aspekte (assivabriku hävinemine, saar kui asukoht); (2) üldisi muutusi ühiskonnas (nõukogude aeg, visuaalse väljenduse pealetung) ja (3) haua tähistamise traditsioonis (rist asendub hauakiviga, neljakandiline hauakivi murtuga, kujutised muutuvad detailirohkemaks, hauakirjade osakaal väheneb).




    Noorteadlasi toetab kulklg (4K)




    tagasi